Keskne figuur on bioloog/keemik Kruglov. Loo alguses on aasta 1988 ja Kruglov on 71-aastane. Sellest hoolimata näeb ta välja selline, kelle kohta öeldakse "üle 45 ei pakuks". Mees on end instituudist päeva pealt vabaks võtnud ja sõitnud kaugele sugulaste juurde, kellega tal pole erilisi sidemeid olnudki. Midagi on tema elus juhtunud, aga esialgu me seda teada ei saa. Kruglov mõtiskleb oma elu üle: kõrgkool, abiellumine, töö laboris. Seal laboris on ta 50-ndate lõpus kõrvaltööna uurinud võimalust säilitada aine "nooruslikud" omadused kogu selle aine elukäigu või tarbimisotstarve jooksul. Kujundiks on võrdlus kingatalla ja elektripirniga. Üks kulub tasapisi ja muutused on nähtavad ning ühel hetkel ongi ära kulunud. Aga elektripirn põleb ühel hetkel läbi ja enne seda pole tema kulumisest erilisi märke. Idee on välja töötada materjal (või orgaaniline aine), kingatald otseses või kaudses mõttes, mis peaks tervena vastu lõpuni, ilma et "vananemise" tunnuseid näha oleks. Katseid tehakse muuhulgas ahvidega.
Teadlaste uurimistöö vormub teaduslikuks artikliks, mida ometi avaldada ei lasta, olgu siis isikutevaheliste suhete või teooria ebakindluse tõttu. 1960-ndal aastal satub Kruglov labori juhatajaga ja konflikti ja on sunnitud lahkuma. Aga vahetult enne seda manustavad tema ja ta kolleegist teadlane endale välja töötatud preparaati, pääsedes napilt eluga. See ei ole küll igavese nooruse eliksiir, ent peaks idee järgi säilitama inimese tervisliku seisundis ja välimuses ajani, kui n-ö aeg minna tuleb. Autor ei avalda kõike seda nii konkreetselt, vaid tasapisi. Aastal 1988 on Kruglov taas teadustööl ja tehnika areng võimaldab sisestada kunagise katse tulemused arvutisse, mis annab ootamatult välja kahe teadlase surmapäevad. Mees on masenduses, sest surmapäeva teadmine - eriti kui on vähe aega - ei rõõmusta kedagi. Endine kolleeg lähebki määratud kuupäeval manalateed.
Rahulikult kulgev lugu on väga hästi tunnetatava nukra atmosfääriga, sugestiivne, hõllanduslik. Isegi võõrkeeles loetuna tueb see küllalt reljeefselt esile. Võib-olla ei ole loo põhiidee nüüd teab mis, aga mõjus miljöö... mõjub. Loos on ka moraalilugemist looduse loomuliku käigu vastu astumise kohta, aga miskipärast see mind ei liigutanud. Mina tahaksin küll elada oma eluea terve ja nooruslikuna (eeldusel, et surmakuupäeva ei tea).