Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Jevgeni Voiskunski ·

Himera

(romaan aastast 1995)

Hinne
Hindajaid
1
0
0
0
0
Keskmine hinne
5.0
Arvustused (1)
Silver Sära

"Kimäär" on täiendatud ja oluliselt ümber töötatud versioon 1964. aastal ilmunud ja Issai Lukodjanoviga kahasse kirjutatud jutustusest "Proštšanie na beregu". Pikkust 180 lk, ehk siis pigem romaan, kuigi vene keeles kasutatakse sõna "povest", mis viitaks lühemale vormile.  
 
Keskne figuur on bioloog/keemik Kruglov. Loo alguses on aasta 1988 ja Kruglov on 71-aastane. Sellest hoolimata näeb ta välja selline, kelle kohta öeldakse "üle 45 ei pakuks". Mees on end instituudist päeva pealt vabaks võtnud ja sõitnud kaugele sugulaste juurde, kellega tal pole erilisi sidemeid olnudki. Midagi on tema elus juhtunud, aga esialgu me seda teada ei saa. Kruglov mõtiskleb oma elu üle: kõrgkool, abiellumine, töö laboris. Seal laboris on ta 50-ndate lõpus kõrvaltööna uurinud võimalust säilitada aine "nooruslikud" omadused kogu selle aine elukäigu või tarbimisotstarve jooksul. Kujundiks on võrdlus kingatalla ja elektripirniga. Üks kulub tasapisi ja muutused on nähtavad ning ühel hetkel ongi ära kulunud. Aga elektripirn põleb ühel hetkel läbi ja enne seda pole tema kulumisest erilisi märke. Idee on välja töötada materjal (või orgaaniline aine), kingatald otseses või kaudses mõttes, mis peaks tervena vastu lõpuni, ilma et "vananemise" tunnuseid näha oleks. Katseid tehakse muuhulgas ahvidega.
 
Teadlaste uurimistöö vormub teaduslikuks artikliks, mida ometi avaldada ei lasta, olgu siis isikutevaheliste suhete või teooria ebakindluse tõttu. 1960-ndal aastal satub Kruglov labori juhatajaga ja konflikti ja on sunnitud lahkuma. Aga vahetult enne seda manustavad tema ja ta kolleegist teadlane endale välja töötatud preparaati, pääsedes napilt eluga. See ei ole küll igavese nooruse eliksiir, ent peaks idee järgi säilitama inimese tervisliku seisundis ja välimuses ajani, kui n-ö aeg minna tuleb. Autor ei avalda kõike seda nii konkreetselt, vaid tasapisi. Aastal 1988 on Kruglov taas teadustööl ja tehnika areng võimaldab sisestada kunagise katse tulemused arvutisse, mis annab ootamatult välja kahe teadlase surmapäevad. Mees on masenduses, sest surmapäeva teadmine - eriti kui on vähe aega - ei rõõmusta kedagi. Endine kolleeg lähebki määratud kuupäeval manalateed.
 
Rahulikult kulgev lugu on väga hästi tunnetatava nukra atmosfääriga, sugestiivne, hõllanduslik. Isegi võõrkeeles loetuna tueb see küllalt reljeefselt esile. Võib-olla ei ole loo põhiidee nüüd teab mis, aga mõjus miljöö... mõjub. Loos on ka moraalilugemist looduse loomuliku käigu vastu astumise kohta, aga miskipärast see mind ei liigutanud. Mina tahaksin küll elada oma eluea terve ja nooruslikuna (eeldusel, et surmakuupäeva ei tea).
Teksti loeti vene keeles
x
Silver Sära
30.11.1969
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:
Silver Sära

Lovecrafti lühiromaanist "The Shadow over Innsmouth" on säilinud märkmeid ja lõike loo esialgse versiooni kohta. Need on ilmunud kogumikus "Something About Cats and Other Pices" (1949). Nende põhjal kirjutas Glasby loost sellise variandi, milline ta oleks võinud esialgse plaani põhjal olla. Ma pole neid märkmeid lugenud ja Lovecrafti loo lugemisest on samuti palju aastaid möödas, mistõttu võrdlema ei hakka. Mälu järgi võin siiski öelda, et Glasby loos rõhk ühel sõrmusel, mille peategelane saab minajutustaja käest ja mis oli kunagi kuulunud kapten Obed Marshile. Sõrmuse müstiliste omaduste tõttu realiseerub ettekuulutus, et Obed Marsh saabub veel kunagi Innsmouthi tagasi ja seetõttu on loo viimane neljandik minu meelest täiest erinev kanoonilisest Lovecrafti versioonist. Samuti puudub Esoteerilise Dagoni Ordu hoone külastuse episood. Keskpärase nelja vääriline lugu. See on ilmunud sümpaatses antoloogias "Tales Out of Innsmouth: New Stories of the Children of Dagon" (Chaosium, 1999).
Teksti loeti inglise keeles
Silver Sära

Mõnus lugu Trisha Telepi koostatud mõjukast antoloogiast "Mammoth Book of Vampire Romance". Sajanditevanune, ent noorusliku välimusega mees (vampiir) märkab, et ülikoolis loeb külalislektor intrigeeriva teemaga loengu: "Hold onto yout haemoglobin: new anthropology prof. is expert on vampires". Laia silmaringiga teadmishimuline vampiir osaleb kuulajana sel loengul ja üllatub, et professor on kena välimusega noor naine. Serveerides end huvilise üliõpilasena kutsub ta lektori loengu järel kohvile. Üks asi viib teiseni ja varsti ollakse naise juures korteris. Seksimängu osana kuulub asja juurde ka käeraudadega aheldamine voodipeatsi külge. Olgugi üliinmlike võimetega, ei ole vampiirmees siiski kõikvõimas ja kui naine käeraudu avada ei taha, ei jätku ka tema füüsilisest jõust. Hooletusest oli mees päikeselisel tänaval välja näidanud, et tal pole varju, ja naine taipas kellega tegu. Algab väljapressimine - naine tahab, et ka tema vampiiriks muudetaks, muidu...
 
Vaimukas, huvitav lugu. Keskmiselt õnneliku lõpuga.
Teksti loeti inglise keeles
Silver Sära

Nelja plussi vääriline lugu meile, ulmefännidele, hästi tuntud antoloogiast "The Mammoth Book of Vampire Romance" (2008).
 
Noor seksikas naine on palgamõrvar, peale selle ka vampiir. Järjekordne klient on kohmetu noormees, kes soovib oma "kasuisa" surma. Väidetavalt ujus mees ligi tema emale, kes põdes vähki, abiellus enne tolle surma ja mürgitas siis naise, saades pärijaks. Ohvriga esimest korda kohtudes tunneb muidu väga enesekindel vampiiritar nõutust - surmale määratud mees on noor ja kena, küll paras sitapea, ent paistab päris võrdväärne partner vereimejale, kes muidu on oma võimetelt igas mõttes tavalistest inimestest üle. Teisel kohtumisel asi selgineb - ta on sattunud paraja portsu otsa, sest mõrva objekt on samuti vampiir ja mõrvarist veelgi võimekam ning intelligentsem...
 
Tugev ja huvitav jutt psühholoogilisest vaatevinklist. Justkui "madalast" ja läbinämmutatud teemast hoolimata võib tajuda teravat ja intelligentset vaatlejapilku ning ka dialoog on vaimukas ja intensiivne. Pealkiri on ka muhe.
Teksti loeti inglise keeles
Silver Sära

"Saatana sigitis" liigitub ulme vanimasse ja hinnatuimasse alamžanri, ent sel on ka fantasy varjund, sest maagia on just sellele suunale eriomane tunnus. Teisalt liigitub see lühike romaan ka pornosse, mis otsingumootorite statistika järgi on üks populaarsemaid alamžanre igas valdkonnas. Seega annab taoline kombinatsioon lugejale juba ette positiivse eelhoiaku. Märksõnad: must rituaalmaagia, satanism ja energeline, vabameelne seks.
 
Esimese peatüki tegevus toimub Inglismaal 1969. Öisele metsalagendikule on kogunenud 13 kuradikummardajat või nõida, kes teevad seal oma tempe ja lõpetavad intensiivse grupiseksiga. Asjaaramastajad küll, aga neid jälgib eemalt ka üks päris nõid - Maureen. Inkvisiitorite haarangus võetakse kõik nad kinni ja ka Maureen põletatakse koos abikaasaga tuleriidal. Vahetult enne surma suudab naine kohale tellida ühe põrgusigidiku, kellelt saab endale ja abikaasale uuestisünni. Järgnev lugu on juba aastas 1969 - romaani ilmumise ajas, 300 aastat hiljem.
Maureen ja ta abikaasa sünnivad Londonisse kaksikutena, nad on 21-aastased - ilusad ja targad ja enesekesksed ning hoolimatud teiste inimeste suhtes. Maureenil on tugevaid telepaatilisi ja hüpnootilisi võimeid. Peale selle harrastavad nad omavahel kõike ihulikku - seks on neil omamaoodi kinnisidee. Maureen tutvub rikka naisega, kes juhib Londonis väikest okultistlikku gruppi Golden Dawn Society. Nad otsustavad koos vennaga, et Maureenist saab selle grupi juht ja abikaasa rikka naise mehele. Eelmisest juhist saadakse lahti vana hea "inimesekujuline nukk/nõelad sisse" rituaaliga. Jamaks läheb siis, kui naudinguhimulise julma paari vastu hakkab tegutsema üks teine nõid, nn valge maagia spetsialist.
 
Süžee episoodid vahelduvad hardcore-pornoga, kus proovitakse läbi kõik inimkeha võimalused. Naised on heas vormis, suurte rindadega, ajastule (1960-ndad) omaselt on nad sealt raseerimata. Meeste varustus on võimas - kindlasti jäme, enamasti ka piik ja tihtipeale tukslev (throbbing, pulsating). Pornostseenid võtavad siiski vähem kui poole loo mahust.
 
Raamatu on välja andnud üks Taani pornokirjastus Svea Booki kaubamärgi alt. Soetasin selle teose umbes aastal 1996 ühest Taani antikvariaadist, kui otsisin pilguga oma tolleaegseid kiiksu-märksõnu (devil, satan, occult, magick, ritual jne). Mäletan, et raamat oli riiulis kõrvuti teiste sama sarja raamatutega, kõik ühesuguse kujundusega, või õigem oleks öelda - ilma kujunduseta.(Märkan, et ISFDB-s on registreeritud samalt väljaandjalt ka Wernher von Grau "Sex Odyssey" (1969)...
 
Guugeldades leiame ühe pikema blogipostituse, mille okultistlikust kirjandusest huvituv autor on püüdnud uurida "Spawn of the Devili" autorit ja muidu tausta. Ta jõuab järeldusele, et sama raamat on välja antud ka Joel Harrise autorinime ja pealkirja "Inpenetrable" (jah, sellise kirjaveaga pealkirjas) all. Ta arvab veel, et romaan on ülisuur haruldus, sest eksemplari hankimisega oli tal suuri raskusi ja Harrise raamatut ta ei saanudki. Hinnasilt minu koopial tõendab, et maksin selle eest 10 taani krooni.
 
Niisiis - raamat vabameelsele lugejale, kes ei tunne üksikasjalikke nussikirjeldusi lugedes seletamatut ebamugavust.
Teksti loeti inglise keeles
Silver Sära

Ulmevorm küll ka, aga domineerivam on porno. Hardcore, verine pornosplätter. Eestisse on ei-tea-kust saabunud Kettad, on toimunud Sündmus ja kõigis inimestes on intensiivistunud täiesti pidurdamatu sugutung. Peale selle näib olevat ärganud soov võimalikult palju ja jõhkralt teisi inimesi tappa. Need kihud esinevad ka pidevalt koos. "Surnuks keppima" ei ole selle jutu kontekstis mingi sõnakõlks. Stiilinäidet:
 
"Paks Poiss vedeles raskelt hingeldades selili põrandal, püksid maha kistud ja palja modellipersega Synthiya ratsutas kiljudes kabiini piitadest kinni hoides munni otsas. Astusin lähemale, võtsin pikkadest blondidest kiharatest kinni, rebisin pea tahapoole ja lõin üle õla käärid pidemini otse vittu. Või õigemini sinna kohta, kus oleks pidanud must kolmnurk olema, kui Synthiya ei oleks oma häbemekinku nii maniakaalse hoolega vahatanud. Kääride otsa kinni jäänud kliendi silmamuna, mida ma ei olnud siiamaani märganudki, lömastus pisikeseks pannkoogiks ja pritsis ebamäärase tooniga vedelikku Synthiya ja Paksu Poisi kõhtudele. Mäletan, et mõtlesin hirmuga, ega ma läbi Synthiya vitu riista kääride otsa ei löönud. Seda oli mul endalgi kohe hädasti vaja. Tõmbasin käärid välja. Synthiya alakeha oli nii pilgeni verd täis valgunud, et haavast lendas pikk punane juga Paksule Poisile otse näkku. Pisike ja erektsioonist veidralt kõveraks tõmbunud riistake hüppas Synthiya seest välja ja tulistas viivitamatult. Pool spermakogusest lendas valust karjuva Synthiya suhu ja pool mulle näkku. Rebisin blondi peakest juuksepikendustest veelgi rohkem tahapoole ja lõin käärid kõrri. Ta vajus korisedes maha ja jäi tõmblema."
 
Mahlaka ja verise tegevuse kõrval on lugu siiski nõrgavõitu süžeega, väga palju taolisi jutte lugeda ei jäksaks. Lõpp jääb kuidagi lahjaks või poolikuks. Keelekasutuse põhjal arvan, et tegu pole autori esimese trükiprooviga. Von Avi näib tundvat hästi Tartu linna ja olevat praktilise meelega, võib-olla tehnika valla inimene või kaitseliitlane vms. Jäin mõtlema, kes ta selline võiks olla ja kas tunnen teda isiklikult, aga pakkuda ei julge. Olen varem lugenud vist ainult ühte ulmekat, mis samal ajal on ka pornokas (Aristotle Levi "The Spawn of the Devil"), ent see oli oma pehmuses käesoleva jutu kõrval täielik poisike.
Teksti loeti eesti keeles
Silver Sära

Peeter Helme pole ainuke Postimehe peatoimetaja, kes on kirjutanud ulmet. Mart Raudsaarel on BAASis registreeritud koguni 26 teost, millest kümmekond on küll ilmselt järjejutu osad.
 
Helme pole ka ianuke Postimehe peatoimetaja, kes on kirjutanud seksist. Mart Kadastiku romaani "Eluaegne" tagakaanelt loeme: "Nils-Kaspar Koppel on noorukieas läbi elanud seksuaalse vapustuse, mis jätab jälje kogu ta elule. Aasta-aastalt võtavad erutavad kujutlused tema üle järjest enam võimust ja tahtmine oma fantaasiaid ka reaalsuses kogeda muutub üha painavamaks." Romaani "Suvi sulab talvel" annotatsioonist: "Selle romaani kese on seks. Seksist mõeldakse ja räägitakse. Ja koos sõnadega kohtuvad ka kehad.
Naudingute iha kisub küpses eas meestegelasi – endine ajakirjanik, rikas ärimees, lugupeetud arst, tuntud ooperilaulja, kogenud poliitik – üha sügavamale noorte naiste maailma." Nii et hea tahtmise korral saanuks Reaktori seksi-erinumbris teha olulisema päevalehe peatoimetajate võistluse. Nüüd aga ei tea, mitmenda koha "Roosa tähe sära" oleks sellel minikonkursil saavutanud.
 
Tegevus toimub aastal 2070, kus muude ühiskondlike muututse kõrval on toimunud eriti suured pöörded suhtumises seksuaalsusesse. Tavalist paarisuhet naturaalse seksiga peetakse perverssuseks. Normaalsuse hulka loetakse grupiseksi eri vormid, suuremad vanusevahed, homovärk jms. Naturaalne heteroseksuaalne paariseks on karistatav ja sõna "naturaalne" on nn n-sõna (seda pean vaimukaks leiuks). Normaalsus on tagatud spetsiifilise keemilise preparaadiga - fronesiiniga, mis tagab üldjuhul inimestele "normaalsele" seksuaalse sättumuse. Tegevus toimub kriminaalpolitseis, kus uuritakse kaebust väidetavalt ühe endavanuse naisega seksinud mehe kohta. Ülekuulamise käigus ühendutakse kahtlusaluse teadvusega, elades läbi kõik need emotsionaalsed ja füsioloogilised protsessid, mida pervert on seksi ajal kogenud. Uurija ei taipa paraku, et niimoodi võivad avalduda ka tema enda varjatud ihad ja politsei sisekontroll ei maga...
 
Jutt tundub korraliku käsitööna, kus puudub liigne originaalsus ja see ahaa-efekt, mis tekitaks mulje, et autoril oli mingi eriti leidlik või vaimukas idee. Nii et hindamisel olen jälle BAASi igavese dilemma ees - kolm pluss või neli miinus?
Teksti loeti eesti keeles
Silver Sära

Aastal 2000 ilmunud loo tegevus toimub aastal 2017. Kirjutamise ajast vaadatuna oleks see alternatiivtulevik, hetkel mõjub alternatiivajaloona.
 
Moskva suure ajalehe korrespondent saadetakse Primorskisse, et kajastada suure sõjalaeva/lennukikandja kavandatavat müüki Lõuna-Ameerikasse. Laev on pooleldi valmis, aga raha lõpuni ehitamiseks ei ole ja see seisab juba aastaid dokis jõude. Väheste märkide järgi saame aru, et Venemaa ajalugu on läinud teisiti, kui päris elus. Riigivõim tundub olevat nõrk, suund on tagasi nõukogude korra poole, ent selles asjas on jäädud poolele teele. Välismaa kaupu eriti müügil ei ole, peaministri on Nekozõrev.
 
Primorskis, kus - nagu igal pool - valmistutakse Suure Sotsialistliku Oktoobirevolutsiooni 100. aastapäeva tähistamiseks, on jõudu kogumas varjatud mäss, mis meenutab väga 1917. aastat. Ülestõusu süda näib olevat kohalikus sõjakoolis, mida juhivad kommunismimeelsed. Värk peaks pihta hakkama dokis seisva laeva kahuripaugust. Vastaspoolel on aga kohaliku jahu- või leivatehase tööliskond - see tehas on linna ainuke suurem eraettevõte. Moskvast saabunud ajakirjanik satub sündmuste keskele.
 
Mu meelest ei ole see lugu väga tõsine, liiga püalju on totrusi, aga samas pole ka žanrihuumor. Erilise varjundi kogu loole annab asjaolu, et märkimisväärne osa Primorski juhtivtegelastest kannab Ladina-Ameerika eesnimesid (Julio, Ibanes jms), mis on seotud tõigaga, et Venemaa elu on oluliselt mõjutanud Lõuna-Ameerika seriaalide vaatamine... Eelviimasel leheküljel saame ootamatult teada, et kõik loetu oli ehk hoopis unenägu, aga viimasel leheküljel tuleb veel teine pööre - ei olnud ikkagi unenägu.
 
Neli miinus.
Teksti loeti vene keeles
Silver Sära

Kolmas raamat sarjast, kus vojevoodi detektiiv (või jaoskonnamiilits - utšastkovoi) Ivašev lahendab kusagil Vana-Vene (Russ) umbes vakka suuruses tsaaririigis ette tulevaid juhtumisi. Komödiantlik jant, kus ca pooled naljad lähevad miilitsa kolgekasvu, ent olematu mõistusega abilise Mitja arvele. Seekord lahendatakse tsaar Gorohi toast näpatud lendava laeva jooniseid ja sellega seotud tunnistajate tapmisi. Baba Jagaa abiga püütakse kinni kohalik kuritegelik autoriteet Surematu Kaštšei. Halba maitset suhu ei jäänud, aga väga rõõmustada pole ka nagu millegi üle. Rohkem lõbusa kaanepildi ja odava hinna pärast sai ostetud. Huumori ja krimižanri ühendamisest räägib raamatu lõppu lisatud essees filosoofiadoktor I. Tšornõi. Sarjas "Tainõi sõsk tsarja Goroha" peaks kokku olema 10 raamatut.
Teksti loeti vene keeles
Silver Sära

Kosmoselaev (jutu terminoloogias "tähelaev") on maandumas võõrale planeedile. Kapten tutvustab meeskonnale missiooni (nagu nad ei teaks... aga lugeja ilmselt ei tea), tsiteerin: "Paarisaja aasta eest saadeti Maalt teele Inimkonna Esimene Tähelaev /---/ mille ülesandeks oli leida inimkonnale uus elupaik. Viimase Maale saabunud teate kohaselt see missioon ka õnnestus. Nad leidsidki täiusliku elupaiga. Maaga sarnase planeedi, millel asutasid omainimeste koloonia. Nüüd aga peame meie selle info õigsust kinnitama ja ühtlasi Uue Maa, või kui soovite, Teise Maa, asunikele kaasaegset tehnoloogiat ja varustust tooma. Ühtlasi vaatame üle, kuidas inimesed on uues elukohas kanda kinnitanud."

Ülesanne jääb täitmata mingitel segastel põhjustel, kui üks meeskonnaliige hullub ja pöördub teiste vastu. Ilmselt on kuidagi asjaga seotud laeva androidist arst.

 

Mõned asjad, mis silma jäävad. Kui aeg on nii kaugel, et inimkond on leidnud kusagil sobiva koha ja sinna kohalegi jõudnud, siis eeldaks, et tehnika areng ja elukorraldus on eriti kõrgelt arenenud. Jutust sellist muljet ei jää. Olgu, plasmarelvad, hibernatsioon jmt. Aga kuidas on nii, et sinna planeedile sõidab ainult 4-5 meest? Laevast minnakse edasi soomukiga. Nagu Teine maailmasõda, nagu "Neli tankisti ja koer" (ühe tüübi nimi on veel Janek...). Kuidagi väga lihtne ja labane on see. Ma pole mingi tehnikapede ja ega ei tahagi kuulda igasugu füüsika- ja kosmosetehnika võõrsõnadest kubisevaid nimetusi, aga ikkagi.

 

Esialgu pole päris selge, kas inimesed üldse sellel planeedil on. Siis aga mainitakse nagu muuseas kilomeetri täpsusega asunduse asukohta ("viie kilomeetri kaugusel").

 

Kirjavigu panin tähele, samuti sõna "oma" liigne kasutamine. Nt "seadsin oma sammud sinnapoole". No kelle sammud siis veel? See "oma" liigkasutus võib olla anglitsism, sest inglise keeles käib his, her ja its orgaaniliselt nimisõna ette, eesti keeles siiski mitte.

 

Lühikesel jutul on siiski arvestatav puänt. Neli pika miinusega.

 

 

 
Teksti loeti eesti keeles
Silver Sära

"Kimäär" on täiendatud ja oluliselt ümber töötatud versioon 1964. aastal ilmunud ja Issai Lukodjanoviga kahasse kirjutatud jutustusest "Proštšanie na beregu". Pikkust 180 lk, ehk siis pigem romaan, kuigi vene keeles kasutatakse sõna "povest", mis viitaks lühemale vormile.  
 
Keskne figuur on bioloog/keemik Kruglov. Loo alguses on aasta 1988 ja Kruglov on 71-aastane. Sellest hoolimata näeb ta välja selline, kelle kohta öeldakse "üle 45 ei pakuks". Mees on end instituudist päeva pealt vabaks võtnud ja sõitnud kaugele sugulaste juurde, kellega tal pole erilisi sidemeid olnudki. Midagi on tema elus juhtunud, aga esialgu me seda teada ei saa. Kruglov mõtiskleb oma elu üle: kõrgkool, abiellumine, töö laboris. Seal laboris on ta 50-ndate lõpus kõrvaltööna uurinud võimalust säilitada aine "nooruslikud" omadused kogu selle aine elukäigu või tarbimisotstarve jooksul. Kujundiks on võrdlus kingatalla ja elektripirniga. Üks kulub tasapisi ja muutused on nähtavad ning ühel hetkel ongi ära kulunud. Aga elektripirn põleb ühel hetkel läbi ja enne seda pole tema kulumisest erilisi märke. Idee on välja töötada materjal (või orgaaniline aine), kingatald otseses või kaudses mõttes, mis peaks tervena vastu lõpuni, ilma et "vananemise" tunnuseid näha oleks. Katseid tehakse muuhulgas ahvidega.
 
Teadlaste uurimistöö vormub teaduslikuks artikliks, mida ometi avaldada ei lasta, olgu siis isikutevaheliste suhete või teooria ebakindluse tõttu. 1960-ndal aastal satub Kruglov labori juhatajaga ja konflikti ja on sunnitud lahkuma. Aga vahetult enne seda manustavad tema ja ta kolleegist teadlane endale välja töötatud preparaati, pääsedes napilt eluga. See ei ole küll igavese nooruse eliksiir, ent peaks idee järgi säilitama inimese tervisliku seisundis ja välimuses ajani, kui n-ö aeg minna tuleb. Autor ei avalda kõike seda nii konkreetselt, vaid tasapisi. Aastal 1988 on Kruglov taas teadustööl ja tehnika areng võimaldab sisestada kunagise katse tulemused arvutisse, mis annab ootamatult välja kahe teadlase surmapäevad. Mees on masenduses, sest surmapäeva teadmine - eriti kui on vähe aega - ei rõõmusta kedagi. Endine kolleeg lähebki määratud kuupäeval manalateed.
 
Rahulikult kulgev lugu on väga hästi tunnetatava nukra atmosfääriga, sugestiivne, hõllanduslik. Isegi võõrkeeles loetuna tueb see küllalt reljeefselt esile. Võib-olla ei ole loo põhiidee nüüd teab mis, aga mõjus miljöö... mõjub. Loos on ka moraalilugemist looduse loomuliku käigu vastu astumise kohta, aga miskipärast see mind ei liigutanud. Mina tahaksin küll elada oma eluea terve ja nooruslikuna (eeldusel, et surmakuupäeva ei tea).
Teksti loeti vene keeles
Silver Sära

Staažikal psühhiiatril on viimane tööpäev. Mees mõlgutab mõtteid oma töö ja mineviku üle. Meenuvad patsiendid, kes on pidanud end Jumalaks, Napoleoniks jne. Viimane patsient on kummaline noormeapoolne mees, keda arst ei oska õieti kuidagi liigitada ja keda näivad vaevavat pigem süümepiinad kui psüühikahäired. Habemik mees on justkui boheemlase moodi, aga midagi on temas ebamaist. Visiidi käigus tormab ootamatult sisse veel üks ammune patsient, kes on kuulnud psühhiiatri viimasest tööpäevast ja tahab talle veel edu soovida. Arstile meenub, et too sissetormaja pidas end Peetruseks. "Peetrus" märkab habemikku ja tal jääb hing kinni - näib, et nad on tuttavad...
 
Vaimukas lugu, mida rohkem edasi rääkida ei tahaks, et mitte kõike paljastada.
Teksti loeti eesti keeles
Silver Sära

Tallinnas Narva mnt-l Uus-Sadama bussipeatuses, metodisti kiriku vastas kasvas üks suur jäme pappel. Kadrioru ja Lasnamäe inimesed, kes ühistransporti kasutavad, teadsid ehk seda võimsat puud. Mingi aeg tagasi (mu meelest viimase 10 aasta sees) saeti see maha. Jutu peategelane jõuab sinna peatusesse mõni aeg pärast puu maha võtmist. Kännu juures kössitab mingi väikest kasvu papi, kes osutub papli sees elanud puuvaimuks. Tekib väike vestlus, misjärel peategelane läheb bussi peale. Mingil moel haagib puuvaim aga end naisele ligi ja on varsti tema juures kodus, sest tal pole kuhugi minna. Alguses on puuvaim üksi, aga siis hakkab sinna korterisse talle kaaslasi juurde siginema - nad kõik on pärit puudest, mis Tallinnas maha saetud. Lõouks olukord siiski laheneb.
 
Raske seda juttu ulme kontekstis liigitada. "Õudus" oleks vist liiast öelda sellise nunnu teksti kohta, kus toimetavad õnnetud päkapikulaadsed ja midagi koledat ei juhtu. Ma ise väga haakuda selle looga ei suutnud, ehkki ka mul on sellest suurest puust kahju. Lugu on ilmunud Hellerma kogumikus "Koidula käsi".
Teksti loeti eesti keeles
Silver Sära

Jutu sisuks on töövestlus - vastamisi on Markus ja Päästeameti personaliosakonna juhataja. On tulevik ja näib, et palju on muutunud. Planeet on elanud läbi põlengute kümnendid, igal pool valvavad "botid", kes hoiavad ära õnnetusi, intensiivne ennetus. Paralleelselt eksisterivad reaalsus ja virtuaalreaalsus - esimesi küsimusi kandidaadidle on, kas ta on enda teada hetkel reaalsuses või virtuaalis... Markus on läbinud ka mingid katsed, mille puhul pole selge, kas need olid virtuaalis või mitte. Töövestlus on huvitav, psühholoogilist laadi, vestlejad eriti ei salli teineteist, ent tunnevad üksteise vastu teatavat austust. Üldiselt nagu eeldaks, et jutuajamine viib kuhugi välja, aga ei vii. Tegelikult püüdsin paar korda veenduda, et tegu pole trükitehnilise apsakaga ja jutt lõpeb tõesti seal, kus see lõpeb. Piltlikult öeldes poole lause pealt. Eeldatav puänt (et uus töötaja saab ülesande hakata välja tooma seenelisi padrikutest nende endi peades) sobib huvitava ideena jutu sisse küll, aga sellega kogu lugu lõppenuks lugeda tundub veidi lahjavõitu. Kolm pluss.
 
Jutt on ilmunud Päästeameti ajakirjas Pääste Elu.
Teksti loeti eesti keeles
Silver Sära

Autor pakub eesõnas "Hurda graali" žanrimääratluseks etnograafilist sürrealism. Sürrealism vist siiski täpne hinnang pole, sest ega ega iga jabur lugu pole veel sürrealism. Üldiselt ei ole seda lühikest romaani (või jutustust) lihtne liigitada. Üks võimalus oleks noorteromaan. Peategelane Sofia on 16-aastane Tartu tüdruk, kes kannatab koolikiusamise käes. Juba ainuüksi nende näitajate olemasolu annab teosele sellise young adult varjundi.
 
Sofia saab Tartu bussijaamas mustlannalt tänutäheks hea sõna eest erilise uuri. Naine räägib juurde loo, et kell olla kuulunud kunagi Jakob Hurdale ja sellega pääseb kuhugi teise maailma, kus inimesed elavad koos müütiliste olenditega. Selleks tuleb minna teatud kellaajal koos uuriga Raekoja platsile vanale kaevukohale ja... Sofia räägib selle loo edasi äsja kooli saabunud noorele boheemlikule ajalooõpetajale Andresele. Hakkaja mees teeb kohe ettepaneku minna ja proovida. Koos astutakse kaevukohale ja - aidaa!
 
Saabutakse samasse kohta Jakob Hurda aegses Tartus, kus laia profiiliga intellektuaal ja rahvaluulekoguja Hurt parajasti oma kadunud uuri otsib. Hurt on "ajasilmusest" hästi teadlik ja ta on ka varem tulevikuinimestega kokku puutunud. Ta selgitab ajaränduritele, et nüüd peavad nad 2 nädalat selles teises ajas elama, siis avaneb võimalus naasta. Üldiselt olevat see ajanihe kuidagi seotud Julianuse ja Gregoriuse kalendri vahetumisega.
 
Hurda-aegne Tartu pole siiski päris see, mis ta kunagi oli. Hurdal on tätoveeringud ja kõrvarõngas, etma kodus elab tilluke ahjualune, kes paja ühe hooga tühjaks sööb, ringi liiguvad kuritegelikud koerakoonlased ja kusagil järves varitseb ohtlik näkk. Sofia ja tema ajalooõpetaja võtavad kõike väga rahulikult, sisuliselt ei üllatu nad karvavõrdki. Õpetajal õnnestub kohe armuda ühte baltisaksa daami põhiliselt ta jääbki selle maja ümber tiirlema, tüdruk seikleb Hurdaga mujal ringi.
 
Küllalt palju on totrat koomikat, süžee on aga igavavõitu, ilma saba ja sarvedeta - see ei jõua õieti kuhugi välja. Teisisõnu - lõpp on kuidagi leigevõitu ja rändurite seiklus iseenesest põnevust ei tekitanud. Võib-olla lihtsalt maitseasi.
 
Raamat on vist omakirjastuslik, ent korralikult kujundatud (ja kõvakaaneline ja korralikult toimetatud. Sisekaanelt saame teada, et see on valminud Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna toel. Lühikeses eessõnas räägib autor mälusy, kujutlusest, reaalsusest ja fantaasiamaailmast ning ütleb muuhulgas, et "tegu on vanade müütode uustöötlusega tänapäevases võtmes". Olgu siis nii, aga kerge koomsuki maitse on sel ka juures.
 
 
Teksti loeti eesti keeles
Silver Sära

Sünge ja sugestiivne lugu, üks parimaid, mida olen viimasel 10 aastal lugenud. Siin on ühendatud maalilised loodusvaated mahajäetuse ja nukrustundega, mida tavaliselt tekitavad hüljatud ja veidi lagunevad majad.
 
Abielupaar automatkal. Teeots, kuhu pööratakse, osutub ummikteeks, mis viib välja järsule merekaldale. Seal üleval asub mahajäetud maja moodi hoone. Mees ja naine otsustavad ka sisse vaadata, sest näha, et seal pole juba ammu peremeest. Muidu maja nagu maja ikka, aga kõik uksed ja mööbel oleks justkui määratud oluliselt väiksemat kasvu inimestele, näiteks lastele või... üldse mitte inimestele. Paarike peab maja terrassil pikniku, jalutavad ringi, ent siis otsustavad eraldi ringi vaadata. Rohkem nad teineteist ei näe. Mees märkab maja teiselt korruselt alla tulles, et leitud majavõti on laualt kadunud, uks lukku keeratud - kas omanik või keegi on kohale saabunud? Mees ei leia oma naist, ent pikapeale saab pankrannikust alla mere äärde, kus kaldale läheneb kummaline paat - selles on keegi... miski.
 
Vinge, vinge lugu, mis lauasa karjub eesti keelde tõlkimise järele.
Teksti loeti inglise keeles
Silver Sära

Lühiromaani inimestest peategelaste kõrval võiks siin tegelaseks pidada ka jazz-muusikat, millel siin oluline koht on. Keskse tegelaskuju (Hat) prototüübiks üeaks olema saksofonimängija Lester Young, kes autorile sügava mulje jättis.
 
See on selline lugu-loo-sees tüüpi tekst. Noor mees näeb džässiklubis mängimas ühte muusikut, kelle esitus teda ääretult lummab. Kuna mehe kohta ei ole pealju biograafilist materjali, otsustab ta tüübiga pikema intervjuu teha, mis tal ka õnnestub. Lisaks hiljem avaldatud intervjuule/artiklile rääkis Hat talle ka ühe loo oma lapsepõlvest, millele on raske anda selgitust puhtalt materialistlikus võtmes. Juhtus see Halloweeni ajal, kui Hat, kes elas väikelinnas, otsustas koos sõbraga minna vaatama linnast veidi eemal asuvat halvamainelist kohta nimega The Backs - kümmekond hütti vaeseid ja kuritegelikke elemente. Minnakse sinna Halloweeni kostüümides ja kottpimedas. See pimedus annab jutule suuresti selle ebamugavus tekitava, kõheda varjundi - ka lugeja ei saa täpselt aru, mis siis ikkagi juhtus. Isegi kommertslik-lapsik halloweeni-temaatika ei suuda leevendada loetu mõjusust. Tol ööl juhtunu vajutas raske pitseri Hati edasisele elule ja lõpuks seotakse sisemine ja väline lugu teataval määral kokku.
 
Väga sugestiivne lugu, tõsine lugu. autori ilme džässmuusika huvi annab tekstile ka tunnet, et "teab, millest räägib".
Teksti loeti inglise keeles
Silver Sära

Mary E. Penn oli suure tõenäosusega pseudonüüm, mille taha peitunud isikut ei ole täie kindlusega tuvastataud. Ajavahemikus 1879-1897 ilmus selle nime alt umbes 30 juttu, millest 8 sisaldasid üleloomulikku elementi. Valdavalt ilmusid Penni lood ajakirjas Argosy ja on suur tõenäosus, et nende autoriks oli kirjandusmaailmas tuntud Helen Wood (1814-1887), kelle kontol on samuti hulk üleloomuliku elemendiga teoseid. Wood oli Argosy toimetaja.
 
Penni lood on küllalt tavalised tolle aja kummituslood, kus enamasti nähakse surnud isikut ühel või teisel kujul oma surmapaigale ilmuvat. Küllalt tavapärased lood, mis tugevat muljet ei jäta. "Desmond's Modelis" ilmutab kuriteo ohvriks langenud (ent mitte veel surnud) inglasest kunstnik end kuidagi telepaatiliselt oma sõbrale, et too talle appi tuleks. Tegvuspaigaks on Itaalia, Toscana, kus kaks sõpra rändavad ühest linnast teise ja ühel hetkel, kui nende teed lahku lähevad, jõuab ilusat naismodelli otsiv tüüp valesse külasse. Öömaja omanikul on küll modelliks sobiv kaunitar, ent abikaasa on äärmiselt armukade, mis ei tõota pahaaimamatule inglasele midagi head.
 
Parema hinde kasuks kallutavad maalilised maastiku- ja külakirjeldused, samuti oodatavast normist kõrvale kalduv lõpp, kus ei saabu päris trafaretset idülli, vaid lisandub tugev annus nukrust. Neid vanu lugusi on on mõnus lugeda ka keelis-stilistilisest aspektis, ehkki ma ei oska seletada, miks peaks vanamoodne keel mulle meeldima rohkem kui see, mida tihtipeale kasutatakse moodsas psühholoogilises õudusjutus.
 
Penni üleloomulikud lood on koondatud 1999. aastal ilmunud väiksetiraažilisse (250) kogumikku "In the Dark and Other Ghost Stories", mille teksti leiab mõningase otsimise järel ka võrgust.
Teksti loeti inglise keeles
Silver Sära

Instituut on üks salajane asutus Maine'i osariigi metsades. Arstid, järelevaatajad ja muu personal tegeleb seal eriliste psüühiliste võimetega lastega - telepaatide ja telekineetikutega. Lapsed röövitakse kodudest, nende vanemad üldjuhul tapetakse. Instituudis allutatakse nad katsetele ja süstidele, mille eesmärk on suurendada nende erivõimeid ja panna lapsed tekitama ühisenergiat, mille abil surmatakse n-ö kaugjuhtimise teel erinevaid poliitikuid ja muid isikuid maailma eri otstes. Tapmiste eesmärk on kõrvaldada inimesed, kellel on prognooside kohaselt tulevikus roll tuumasõja vallapäästmisel - põhimõtteliselt teegeletakse maailma päästmisega, vähemalt arvab salajase asutuse juhtkond niimoodi. Lapsed sunnitakse veidral moel oma võimet kuritarvitama, mille tulemusena nende mõistus pikkamisi kuhtub ja järele jääb vaid inimvare. Tühjaks tõmmatud lapsi ootab krematoorium.
 
Peategelane on üliandekas poiss Luke, kellel õnnestub rangelt turvatud Instituudist põgeneda ja algab ajujaht. Poisi päästmisel on keskne roll endisel politseinikul Tim Jamiesonil, kes on mahuka romaan (560 lk) teine peategelane. Põnevust ja ängistust jätkub kuhjaga, paralleele saab tõmmata vist mõne Kingi varasema romaaniga - "Tulesüütaja" ja "Carriega". Kes Kingi varem lugenud, leiab eest kõik vanad tuttavad nipid ja lähenemisviisid. Umbes aprillis peaks see raamat ka eesti keeles ilmuma.
Teksti loeti inglise keeles
Silver Sära

Lugu on sisuliselt ühe noore mehe ängistus- ja hirmuagoonias tehtud ülestunnistus. Ebamäärasele adressaadile (ilmselt siis lugejale) tunnistab ta üles oma sõbra mõrva. Tapmise põhjus - kadedus andekama poeedi loominguliste saavutuste üle. Surnukeha peidetud ja paistab, et riigivõimu sai ka ära petta, aga. Tüüpi hoiab mingi jõud kinni kuriteopaiga läheduses - lahkuda ei saa. Ja öösiti tajub ta, et teda ründavad samad tõugud, kes närivad ta tapetud sõbra laipa. Et nood on kuidagi sisse söönud tema sõbra ajust mingeid "mälukemikaalide" ja RNAd ja nüüd edastavad seda temasse. See kõik võib muidugi olla südametunnistusepiina ja vaimuhaiguse kombinatsioon, mitte üleloomulik tõelisus.
 
Lühike (2 ja pool lk) väheütlev jutt, täis liigset paatost ja vajaka originaalsusest. Loo leiame ajakirjast The Dark Brotherhood Journal, mille kohast ulmemaailmas pole vaja tõelisele õudusesõbrale selgitusi jagama hakata.
Teksti loeti inglise keeles
Silver Sära

Algajale ulmesõbrale võiks esitada mälumänguküsimuse: millise loo põhjal valmis kaanepilt vanima ja olulisima ulmeajakirja "Weird Tales" kõige esimesele numbrile (märts 1923). Meie, vanad ulmekalad, teame vastust loomulikult unepealt - Anthony M. Rudi jutu "Ooze" põhjal. Kaanel on kombitsate haardes kaunis naine koos sõnadega "An exrtaordinary novellette. A tale of thousand thrills". Kuna ma ei raatsinud välja käia 14 000 eurot, mida müügil oleva ainueksemplari eest küsitakse, siis lugesin seda võrgust, kuhu üks tüüp on selle loo tasuta üles pannud. Ühtlasi toob nimetatud tüüp võimalikke paralleele Lovecrafti juttudega (ta peab tõenäoliseks, et Lovecraft oli juttu lugenud ja mõningane sarnasus "The Dunwich Horroriga" tõesti olemas).

Lugu ise ei ole siiski suurem asi. Jutustaja uurib oma sõbra, tolle naise ja isa surma/kadumise asjaolusid. Sõber oli naisega teadlasest isa juures maamajas külas olnud ja mingi hetk teatas teadlasest isa, et ta on oma poja ja minia tapnud. Arvati, et mees läks peast segi, ja ta pandi hullarisse. Kohapeal oli puudest palkmaja ümber ehitatud tellistest varjend, justkui oleks tahetud kedagi/midagi takistada sealt väljumast. Palgid ja ümritsev kividest osa olid prunenud, justkui keegi/miski oleks sealt välja tunginud. Lõpuks on kogu mõistatus lihtsalt ja selgelt, ilma erilise põnevuseta ära seletet. Teadlane oli aretanud amööbist mingi hiigelsuure eluka, kes pidi teoreetiliselt lahendama inimkonna toiduprobleemid, ent olevus hakkas ise üha uusi ja suuremaid toidukoguseid nõudma, nii et väljus kontrolli alt ja pistis ka inimesed nahka. Žanriliselt siis pigem SF, õuduse varjundiga.
 
Teksti loeti inglise keeles
Silver Sära

Mina-vormis lühike, žanriulmeks pigem ei kvalifitseeru. Noor naine ostab Kadriorgu korteri, saab kuidagi väga odavalt ja eelmine omanik - noorpaar - kibeleb minema. Puumajas korteris kääksub ju nii või teisiti, aga selles konkreetses on päris kummitus ka, kes hakkab nägemusena naisel külas käima, eriti pärast seda, kui too mehest lahku läheb. Kummitaja on kommunistist sõjaeelne põrandaalune Jaan, kes liigub hüpete kaupa tulevikku, et jõuda lõpuks kommunismiajastusse. Jaan oli juba EW ajal naistelemmik ja on modelli välimusega. Kas siin on kedagi konkreetset silmas peetud, ei tea. Olla "mitmendajärguline" revolutsionäär, nii et Anvelt ehk mitte. Kutsub naist ka tulevikku kaasa.
Humoorikas jutuke, kahjuks ilma korraliku puändita. Neli miinus.
Teksti loeti eesti keeles
Silver Sära

Lugesin selle brošüüri läbi eelkõige viisakusest - üks tuttav tõi mulle selle omal algatusel, sest "ma tean, et sulle meeldivad igasugused keeleküsimused ja huvitavad sõnad ja siin on iga teine sõna mingi arhaism või neologism jne". Kuidas sa ei loe, kui teine heast südamest toob... Minule see Ervin Roosi tehtud tõlge nii veider ei tundunud, kui tuttav väitis, ja ei oska siia isegi sellist näidislõiku ümber kirjutada, kus veidrate keelendite kontsentratsioon väga kõrge oleks.

Imemehe-lugu on veidi parem kui Plattner-lugu, aga ega need rohkem kui sajandi tagused humoorikad, ent (võib-olla tahtlikult?) naivistlikud jutud väga ei liiguta ega üllata. Päris nelja ei täi hindeks panna.
 
Teksti loeti eesti keeles