Üheks Hargla loomingus ettetulevaks võtteks on klassikalistest muinasjuttudest žanriulmeliste töötluste (või neile žanriulmeliste "järgede") kirjutamine. Kui varem on autor rakendanud seda võtet "Tuhande ja ühe öö" ning Anderseni loomingu peal, siis käesoleva loo aluseks on Kreutzwaldi muinasjutt "Kullaketrajad" ja lugu kujutab endast viisteist aastat hiljem toimuva tegevusega järge sellele muinasjutule.
Žanriliselt võiks "Kahitud kuningatütart" liigitada alternatiiv- või salaajalooliseks õudusfantasyks. Kui Kreutzwaldi muinasjutus on tehtud vihjeid mingile muistsele Eesti kuningriigile (kuningapojast tegelast on nimetatud "Kalevi sugulaseks"), siis Hargla on oma loos Kreutzwaldi toodud vihjete põhjal ulatuslikuma taustmaailma loonud. Tegu on maailmaga, kus muistsed eestlased on võtnud vastu ristiusu ja muinasmaakondadest on saanud väikesed kuningriigid ("Kahitud kuningatütre" tegevus toimub Virumaa kuningriigis). Ehk siis natuke 11.-12. sajandi Skandinaaniviat meenutav õhustik, kus monarhia ja seda toetav kristlik kirik eksisteerivad kõrvuti paganlikust muinasajast pärinevate ühiskonnakorralduse elementide ning tavadega. Erinevalt Kreutzwaldi loost on "Kahitud kuningatütar" kirja pandud küllaltki süngetes toonides.
Mis mind selles loos (sarnaselt Mann Loperi "Tänulikule Olevipojale") häirima hakkas, oli see Kreutzwaldi-aegse eesti kirjakeelse stiili püüdlik (ehkki seejuures hästi õnnestunud) järeleaimamine. Kreutzwaldi tribuutantoloogia temaatikat arvestades on see ju iseenesest mõistetav, ent eesti kirjakeel on viimase pooleteise sajandiga ikkagi kõvasti edasi arenenud ja 19. sajandi rahvaraamatute stiilis kirjapandud tekste pole tänapäeval just kuigi meeldiv lugeda. See asjaolu langetab loo hinde ka "4" peale.
Žanriliselt võiks "Kahitud kuningatütart" liigitada alternatiiv- või salaajalooliseks õudusfantasyks. Kui Kreutzwaldi muinasjutus on tehtud vihjeid mingile muistsele Eesti kuningriigile (kuningapojast tegelast on nimetatud "Kalevi sugulaseks"), siis Hargla on oma loos Kreutzwaldi toodud vihjete põhjal ulatuslikuma taustmaailma loonud. Tegu on maailmaga, kus muistsed eestlased on võtnud vastu ristiusu ja muinasmaakondadest on saanud väikesed kuningriigid ("Kahitud kuningatütre" tegevus toimub Virumaa kuningriigis). Ehk siis natuke 11.-12. sajandi Skandinaaniviat meenutav õhustik, kus monarhia ja seda toetav kristlik kirik eksisteerivad kõrvuti paganlikust muinasajast pärinevate ühiskonnakorralduse elementide ning tavadega. Erinevalt Kreutzwaldi loost on "Kahitud kuningatütar" kirja pandud küllaltki süngetes toonides.
Mis mind selles loos (sarnaselt Mann Loperi "Tänulikule Olevipojale") häirima hakkas, oli see Kreutzwaldi-aegse eesti kirjakeelse stiili püüdlik (ehkki seejuures hästi õnnestunud) järeleaimamine. Kreutzwaldi tribuutantoloogia temaatikat arvestades on see ju iseenesest mõistetav, ent eesti kirjakeel on viimase pooleteise sajandiga ikkagi kõvasti edasi arenenud ja 19. sajandi rahvaraamatute stiilis kirjapandud tekste pole tänapäeval just kuigi meeldiv lugeda. See asjaolu langetab loo hinde ka "4" peale.