Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Indrek Hargla ·

Suvitusromaan

(lühiromaan aastast 2013)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
0
2
0
0
Keskmine hinne
3.667
Arvustused (3)

Selle praeguseks juba viie aasta vanuse ja esmakordselt ajakirjas Looming ilmunud lühiromaani puhul võib küsida, et kas see liigitub otsapidi ulmeks või mitte? Autor ise paistab kogumiku "Kolmevaimukivi" eessõnas arvavat, et liigitub küll. Eks siin ole stseene, mida võib pidada paralleelmaailmade vahel rändamiseks või lihtsalt hallutsionatsioonideks-nagu lugeja ise soovib. 
Ei saa ka mainimata jätta, et tegu on ilmselt esimese teosega, mille mõni kirjanik on mulle isiklikult pühendanud. Kui Hargla just mu 200-aasta tagust luuletajast nimekaimu ei mõelnud...
Sisust: Tallinnas elav noor kirjanik Ervin läheb Pärnumaal asuvasse turismitallu suvitama, et veidi rahu saada ja pooleliolev romaan lõpuni kirjutada. (Ervini romaanist on toodud ka katkendeid ja see näib olevat järg Hargla enda "Mirabilia saladusele"). Taluomanik on selline vastik ja räpane maamats, ent tema ilus ning nooruslik naine Anna pälvib kiiresti Ervini huvi. Nagu selgub, on huvi vastastikune, ent selle käigus tulevad ilmsiks ka Anna mineviku sünged saladused ja kogu lugu kisub üsna vastikuks...
Tavaliselt mulle väga ei meeldi, kui Hargla tänapäeva Eestist kirjutab. Põhjuseks see, et ta vaatenurk meid ümbritsevale reaalsusele kipub olema nagu veidi elitaarne ja elukauge ning ei anna 21. sajandi Eesti argipäeva mitmekülgset koloriiti väga hästi edasi. "Suvitusromaani" lugedes mul seda probleemi polnud, ehkki kirjeldatud sündmustik (mille absurdsust tunnetab ka peategelane Ervin ise) mõjuks ilmselt usutavamalt, kui peategelase puhkus leiaks Pärnumaa asemel aset näiteks kusagil Gruusia mägipiirkonnas... Aga kokkuvõttes on "Suvitusromaan" selline hoogne, verine, tundeline ja ülepea mõjus tekst, mis on maksimumhinde täiesti ära teeninud. 
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Üldiselt mulle sellised üsna ühetaoliselt mõjuvad düstoopilised lood steriilsetest, hingetutest ja tasalülitatud tulevikuühiskondadest eriti ei meeldi, mistõttu ei saa ka käesolevale loole "kolmest" kõrgemat hinnet anda. 
Teksti loeti eesti keeles

Tänavu Lemi sajanda sünniaastapäeva puhul eesti keeles ilmunud kogumiku sisu ei kattu päriselt sellele aluseks oleva 1964. aastast pärineva poolakeelse kogumikuga "Bajki robotow" - kogumiku viieteistkümnele loole on lisatud kuueteistkümnes "Kuningapoeg Ferrycy ja kuningatütar Krystala", mis pärineb hoopis aasta hiljem ilmunud kogust "Cyberiada". Viimase loo tegevus toimub siiski eelmistega samas universumis. Peale ühe loo ("Muinasjutt raalist, kes võitles lohega", mille tõlked on kahe eri pealkirja all ilmunud Eesti perioodikas) on tegu eesti lugeja jaoks uute tekstidega.
Tegu peaks siis olema muinasjuttudega, mida robotitest vanemad räägivad kauges tulevikus oma lastele unejuttudeks. Tuleviku all on siin silmas peetud sellist tulevikku, nagu seda võidi kujutleda 1960. aastatel - kosmoselendude, tuumafüüsika, hiiglaslike algeliste arvutite ja plekist inimrobotidega. Tegevusmaailma ja seda, milline võiks autori toodud infokildudele toetudes olla sealne ühiskond, on pikemalt lahatud kogumiku järelsõnas. Kokkuvõttes võiks vast öelda, et lugudes on nii müütilisi ja muinasjuttulisi elemente, tehnoloogiat kui ka huumorit/satiiri. Ehkki füüsikale ja tehnoloogiale on lugudes palju rõhku pandud, pole kindlasti tegu tõsiteaduslike tulevikunägemustega - müütilisel või muinasjutulisel kombel üle võlli keeratud absurdi on siin selleks liiga palju. Lood on üldiselt väga lühikesed, ehkki rohked illustratsioonid ja tühjad lehed lasevad sisukorral neid pikematena näidata. Minu isiklikuks lemmikuks kogumikus oli "Automateuse sõber".
Ehkki kogumikku on püütud turundada lasteraamatuna (rohkelt värvilisi illustratsioone, millest osad mõjuvad ka üsna lapsemeelselt), liigitaksin ise selle kogumiku siiski täiskasvanud lugejatele mõeldud kirjanduse alla. 
Teksti loeti eesti keeles

Joniidia troonipärija Ferrycy soovib abielluda imekauni Panceeria printsessi Krystalaga, ent too pole robotisoost kavalerist huvitatud, vaid on nõus abielluma vaid jõletu kahvanaha ehk homo sapiens'iga. Hoolimata Krystala väärastunud eelistustest ei loobu Ferrycy kavast teda kosida ja laseb tark Polüfaasil end kahvanahaks maskeerida...
Täitsa huvitav lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Kolmas lugu konstruktoritest Trurlist ja Klapauciusest, mille keskmes on sedapuhku Trurli leiutatud Soovide Täitmise Masin. Üldiselt polnud vigagi, lõbus lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Loo peategelased on loost "Kuidas maailm alles jäi" tuttavad konstruktoritest sõbrad Trurl ja Klapaucius. Sedapuhku ehitab Trurl kaheksakorruselise "mõtleva masina", mis ei saa hakkama elementaarsete matemaatiliste tehetega, ent on sellegipoolest mõistuslik ja muudel viisidel probleemiks...
Minu meelest lõbus lugu ja naerma ajas küll, nii et maksimumist madalama hinde andmiseks põhjust ei näe. 
Teksti loeti eesti keeles

Lugu konstruktor Trurli leiutatud masinast, mis suutis valmistada kõiki t-tähega algavaid asju, ja sellest, milleni see viis. Jättis päris huvitava mulje.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu paranoilisest robotkuningas Murdasest ja sellest, kuidas kahtlustav mõttelaad muudab kahtlused isetäituvateks ennustusteks. Lugeda kõlbas.
Teksti loeti eesti keeles

Saab Empariidi kuningal Globaresel ühel päeval kõigest nii kõrini, et kutsub enda juurde kolm riigi suurimat tarka ja käsib igaühel neist jutustada lugu, mis talle mingisugustki muljet avaldaks. Ebaõnnestumise korral eesmärgi täitmisel ootab tarku peast ilmajäämine...
Päris huvitavate ideedega lugu. 
 
Teksti loeti eesti keeles

Pikale reisile suunduv robot Automateus paigaldab enne teeleasumist oma kõrva tuntud leiutaja käest ostetud tillukese "elektrosõbra" Õrva, kelle ülesandeks on temaga lobiseda, nõuks ja toeks olla jne. Paraku paneb nende sõpruse tõsiselt proovile see, kui Automateus laevahuku järel üksikule kaljusaarele satub...
Päris andekas musta huumoriga lugu empaatiavõimetust robotlikust loogikast ja selle võimalikest tagajärgedest. 
Teksti loeti eesti keeles

Lugu Akvaatsia planeedi veealusest robotitsivilisatsioonist ja sealse kuninga Hydrops Kogukala soovist lasta endale poeg ning troonipärija meisterdada...
Algul see lugu eriti huvitavana ei tundunud, ent programmeerija Dioptrykuga toimunu mõjus päris naljakalt ja see tõstab hinde "4" peale.
Teksti loeti eesti keeles

Jälle üks võimsate ideedega hea lugu, sedapuhku Arageeni planeedist ja sealsest maa-alusest tsivilisatsioonist. Pikemalt sellest üsna lühikesest loost polekski mõtet rääkida, kes tahab, loeb ise. 
Teksti loeti eesti keeles

Argenside tsivilisatsioonist ja selle võitlusest ründavate hiigelkoletistega rääkiv lugu mõjub hoolimata "Robotite muinasjuttude" tsüklile omasest absurdihuumorist kuidagi eepiliselt ning võimsalt. Erinevalt eelmistest kogumiku lugudest ei järgi "Kaks koletist" niivõrd traditsioonilist muinasjutusüžeed ja sellel on ootamatu ning omapärane lõpupuänt, ka huumor mõjub rafineeritumalt (negatiivne arhitektuur!). Kui lisada veel "Robotite muinasjuttudele" tervikuna omane fantaasiarikkus, ei näe ma ühtki põhjust seda üsna lühikest lugu maksimumist madalamalt hinnata. 
Eraldi tahaks veel kiita Urmas Viigi illustratsioone loo eestikeelsele tõlkele, täpsemalt kogumiku lehekülgi 76-77 hõlmavat suurt illustratsiooni, mis jätab vägagi stiilse mulje. 
Teksti loeti eesti keeles

Lugu Cyproosia muinasjutuliselt rikkast kuningast Biskalarist, konstruktor Kreaatsiusest, kes lubas talle tema aardekambrist mitteeksisteerivat aaret näidata, ja sellest, mis sellest kõigest välja tuli. Lugeda kõlbas. 
Teksti loeti eesti keeles

Sedapuhku siis SF-võtmes "Okasroosikese"-töötlus, milles juttu kuningas Boludarist, kes otsustab endale ehtsa Homos Antropose ehk inimese eksemplari hankida. Nurjatu kahvanahkne koletis aga petab endale tee puurist välja, olles eelnevalt välja petnud kuningatütre Elektrina mõistuse üleskeeramise võtme, mistõttu üleskeeramata robotprintsess letargiasse langeb. Suunduvadki siis robotkangelased kurja kahvanahka otsima, et printsessi üleskeeramiseks võti tagasi saada...
Idee kõlab päris lustlikult ja kohati võttis loo lugemine ka muigama, ent maksimumhinnet ma sellele siiski panna ei suuda. 
Teksti loeti eesti keeles

Lugu Aktinooria planeedi hirmuvalitsejast Architooriumist ja sealsete elanike palatiniidide katsetest teda kukutada.
 "Robotite muinasjuttude" tsüklile omaselt iseloomustab seda lugu muinasjutu või legendi laadne süžee, ent lugudes ette tulevad probleemid ja nende lahendused ei kuulu maagia, vaid hoopis tuumafüüsika või muude reaalteaduste valdkonda. Lood on üsna lühikesed ja üksteisele sarnanevad, nii et eraldi on neid tegelikult keeruline arvustada. 
Teksti loeti eesti keeles

Kergekaaluline naljalugu kolmest elektrüütlist ja nende sõjakäigust krüoniidide hõimu vastu. Üldiselt korralikult kirjapandud.
Teksti loeti eesti keeles

Aleksei Konstantinovitš Tolstoi oli kuulsa Tolstoide krahvisuguvõsa esindaja, Lev Tolstoi teise astme nõbu ja omas veresidemeid ka eesti ulmefännidele "Insener Garini hüperboloidi" ning "Aeliita" autorina tuntud "tööliste ja talupoegade krahvi" Aleksei Nikolajevitš Tolstoiga. Ulmekirjanduse ajalukku on ta jäänud vampiiriteema toojana vene kirjandusse, käesolev lühiromaan, mis on esimene ta kahest vampiiriteemalisest teosest, ilmus eelmisel aastal ka eesti keeles. 
"Vereimejas" on ilmunud viiskümmend kuus aastat enne Stokeri kuulsat "Draculat" ja väidetavalt oli autori eeskujuks vampiiriteema ilukirjandusse toonud John William Polidori "Vampiir". "Vereimejase" näol on tegu üsna tüüpilise romantismiajastust pärineva gootiliku õuduslooga, kusjuures gooti romaanide žanrile omaselt jääb kahtlus, et kirjeldatud üleloomulikud sündmused leidsid aset ainult peategelas(t)e peas unenägude, hallutsionatsioonide vms näol (järelsõnana "Vereimejase" eestikeelsele tõlkele lisatud Jelena Skulskaja artiklis on seda millegipärast peetud käesolevale teosele ainulaadseks võtteks). "Vereimejase" stiil meenutas mulle muuhulgas Hoffmanni, Potockit ja veel mitmeid teisi 19. sajandi esimese poole õudusautoreid. Ehkki üleloomulik element teoses jääb kuni lõpuni mõnevõrra tinglikuks, võib vähemalt minu meelest "Vereimejase" rahumeeli fantastilise kirjanduse alla liigitada.
Sisust... Moskva kõrgseltskonnas ballil viibiv aadlimees Runevski satub seal Rõbarenko-nimelise veidriku otsa, kes kahtlustab erinevaid ballil viibivaid inimesi vampiiriks olemises. Üks neist on ka brigadirilesk Sugrobina, kelle orvustunud tütretütresse ja hoolealusesse Dašasse Runevski ära armub. Tekib küsimus, kas Sugrobina on tõesti vampiir, kelle käest Runevski tolle lapselapse päästma peab, nagu väidab Rõbarenko... Lisaks Moskvale ja selle ümbrusele põikab lühiromaani tegevus Rõbarenko ümberjutustuse kaudu ka romantismiajastu kirjanike ühele lemmikmaale Itaaliasse. 
180 aasta vanune lühiromaan on stiili poolest muidugi kirjutamisajas kinni ja nii tuleb sellesse lugedes ka suhtuda, ent vähemalt minu meelest kõlbab see lugeda ka tänapäeval. Eestikeelsele tõlkele võinuks lisada küll põhjalikuma järelsõna kui Skulskaja 2015. aastal KesKusis ilmunud artikkel, milles pole muuhulgas poole sõnagagi mainitud Tolstoi teist vampiiriteemalist teost "Vurdalaki perekond".
Teksti loeti eesti keeles

Kalmsteni esikkogu lugude seas on üllatavalt palju žanripuhast fantasy't ("Loheisand", "Valitsusaeg I-II", "Tundmatu surm") ja natuke ka puhtakoelist SF-i ("Põgeneda rottidelinnast...", "Optimus"). Enamik lugudest on siiski segužanris tekstid, nende seas nimi- ja avalugu, mis on minu hinnangul kogumiku parim ning seega õnnestunud valik nimi- ja kaanepildilooks, ehkki võib luua asjatu mulje kordustrükke sisaldavast kogumikust (tegelikult on "Raske vihma" üheteistkümnest loost varem paberil ilmunud vaid kolm).
Lõpetuseks ei jää üle muud, kui autorile ka omalt poolt tuult tiibadesse soovida.
Teksti loeti eesti keeles

Teema "mis saanuks/saaks siis, kui Eesti olnuks/oleks suurriik" näib viimasel ajal kodumaises ulmes populaarne olevat. Üldjuhul on tegu selliste softcore-alternatiivajalugudega, kus täpsele murdepunktile, millest alates sündmused reaalse ajalooga võrreldes teisiti hargnema hakkasid, tähelepanu ei pöörata ja tegevusmaailm on üsna võõrik ning fantastiline. Sellistele tekstidele lisab omalt poolt täiendust käesolev lühiromaan, mida võiks žanriliselt vast fantasyelementidega alternatiivajalooks ristida.
"Murtud Südame" tegevus toimub Kaleva kuningriigis, mis näib endast kujutavat Läänemere-äärseid alasid hõlmavat väikest impeeriumi - tekstis esinevatest viidetest võib välja lugeda, et lisaks nt Põhja-Lätile kuulub Kaleva koosseisu isegi Lapimaa. Maailma tehnoloogiline arengutase vastab umbkaudu 20. sajandi algusele (raudtee, algelised automobiilid, kuulipildujad), ent ühiskonnakorralduses on jälgi palju varasemast ajast (Kaleva ametlikuks usundiks on Taara kummardamine, kristlus on endiselt pealetungiv usund justkui 13. sajandil, kuršide viikingiretkedele viidatakse justkui suhteliselt hiljutisele minevikule). Peategelaseks Kaleva sõjaväe ohvitser Kulder Joamets, kes on koos oma kuršist mõrsja Ailissaga katkust haaratud pealinnast Rävalist ajutiselt põgenenud ja naise vanemate juurest Kurelast peavarju otsib. Alanud sündmustekeerises põrkub Kaleva suurriiklik patriotism kuršide mässumeelsusega ja linlik ning materialistlik maailmanägemus kolkalike vanade kommete ja müstikaga... Ehkki lühiromaan räägib Eesti suuriigist, pole selles mingit patriootlikku ega rahvusliku suunitlust, samuti lööb välja autorile iseloomulik antiheroilisus. Intriigi käivitav sündmusteahel meenutab millegipärast natuke 19. sajandi kirjandust, ent sellest hoolimata on "Murtud süda" pandud siiski kirja moodsa žanriulme võtmes. 
Üldiselt päris korralik, aga maksimumhindest jääb nagu midagi puudu.
Teksti loeti eesti keeles

Seda alamžanri peaks liigitatama flintlock fantasy'ks - erinevalt traditsioonilisest eepilisest fantasy'st ei toimu tegevus mitte keskaegse, vaid varauusaegse tehnoloogilise arengutasemega maailmas.
Maailm ja intriig on autoril üsna hästi välja tulnud ning kõik see on õnnestunult üsna lühikesse teksti ära mahutatud, mistõttu otsustasin käesolevat lugu maksimumhindega hinnata.
Teksti loeti eesti keeles

Teine "Valitsusaja" lugu kuulub esimesega võrreldes rohkem koomilise fantasy valdkonda ja meenutab üsna kõvasti Pratchetti loomingut. Palju muud selle kohta öelda polegi, korralik lugu nagu esimenegi. 
Teksti loeti eesti keeles

Fantasylugu rahulolematutest vandenõulastest, kes otsustavad noore kuninga kukutada ja tema asemel võimule panna tolle surnuist ülesäratatud kuulsusrikka esivanema. Lugeda kõlbas.
Teksti loeti eesti keeles

Maailmast ja sündmustikust on eelarvustaja juba mõnevõrra rääkinud. See maailm ja ka tegevuskohaks olnud linn meenutas mõnevõrra "Raske vihma" oma, ent viimatimainitud lühiromaani fantaasiarikka sürreaalsuseni "Vampiiriprobleem" siiski päriselt ei küüni, mistõttu ka hinne tuleb ühe palli võrra maksimumist madalam. 
Peategelase perekonnanimi Renfleld mõjus vihjena Stokeri "Draculast" tuntud putuktoidulisele hullumeelsele R. M. Renfieldile, ent see seos võib olla ka juhuslik. 
Teksti loeti eesti keeles