Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Indrek Hargla ·

Einsteini viimased sõnad

(lühiromaan aastast 2018)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
6
1
0
0
0
Keskmine hinne
4.857
Arvustused (7)

Alternatiivajaloolise loo motoks on kirjandusloolase James Gunni ingliskeelne tsitaat Isaac Asimovi loomingu stiilist. Näib, et Hargla on "Einsteini viimased sõnad" samuti veidi "asimovlikult" kirja pannud, sest valdavalt koosneb see dialoogist ja tegevust on siin üsna vähe. Mis ei tee lugu kuidagi halvemaks...
Aasta on 1957 ja ajalugu on läinud veidi teisiti kui meie maailmas. Teise maailmasõja ajal on taevasse ilmunud ifod (mida meie tunneme UFO-dena) ja rünnanud teineteise järel nii Nõukogude Liitu kui Saksamaad, tehes sõjale lõpu. Mingit otsest kontakti nendega aga loodud pole ja nii tiirutavad nad sõjast saadik tabamatutena taevas, justkui jälgides Maal toimuvat ja aeg-ajalt ka inimesi röövides.
Loo minategelane pole keegi mu kui Isaac Asimov, endine ulmekirjanik, kes on nüüd keskendunud ifode uurimisele. Lennureisil USA-st Saksamaal toimuvale ifololoogiakonverentsile kohtub ta eaka Albert Einsteiniga... Järgnevatel lehekülgedel võib lugeja kohtuda veel hulga tuntud teadlaste, ulmekirjanike ja muude isikutega, kes selles maailmas mõnevõrra teistsugust rolli mängivad. Nende hulgas on isegi "Novembrivalsist vanal väljakul" tuntud Ray Walgren...
Hea lugu põneva idee ja alternatiivajaloolise maailmaga. 
Teksti loeti eesti keeles

Nagu teisal juba öelnud olen: minu arvates on see tipptekst, mida õiges keeles ja õiges kohas avaldatuna nomineeritaks Hugole või Nebulale.
Teksti loeti eesti keeles

Altajalugu - vähese tegevustiku toimumisajaks on 1957. aasta ja valdavalt Berliin. Teisest maailmasõjast väljus Saksamaa uuesti kuningriigina, Venemaa sai pasunasse ja tuumarelva polegi veel leiutatud.
 
Selgub, et sõja sundlõpetasid meie mõistes UFO-d, mida nende sekkumiskäitumise tõttu hoopiski ifo-deks nimetatakse. Ja siis tegelased: minajutustajaks on USA teadlane Isaac Asimov (kelle kontos on ja noorusrumaluseks tembeldatud ulmejutu avaldamine vastavas ajakirjas; asjaolu, mida ta kahetseb ja häbeneb), loomulikult Einstein, kelle Berliinis ifoloogiakonverentsil toimuva pidava ettekande ja selle ärajäämise ümber tiirleb suur osa jutust. Hawking, Heinlein, Clarke, Andersson ja paljud-paljud teised ajaloost tuttavad ulmekirjanikud, teadlased, muusikud, maletajad on loos esindatud, kuid sootuks teistsugustes rollides. Totaalne rollikonflikt. Hargla oskab siin kostitata iga paari lehekülje järel järjekordse muigama paneva lisandusega tegelaste plejaadi.
 
Kesksel kohal on ifode mõistatus - mis värk siis nendega ikkagi on. Ja olgu öeldud, et see saab ka lõpuks vastuse. Lugedes kõlgun ma enam-vähem täpselt sellel piiril, kus ilmselt Hargla ongi tahtnud mööda noatera käia - paroodia, satiiri ja täiesti tuumaka SF'i kokkupuutejoonel.
 
Janomaeivõi - selle lugemise järgselt on täpselt selline tunne kui mingi kiiksuga nuputamisülesande kallal oma hambaid murdes kui siis lõpuks keegi tuleb ja näitab, et kae-kae - niiviisi kastist välja mõeldes on lahendus täiesti geniaalne oma lihtsuses... Olgu - Hargla ei kirjutanud seda algselt Asimov 100 kogumikule. Ja selle antoloogia lõpetuseks sobib see ometi kui veel üks fantastiline kogupauk juba niigi muljetavaldava ilutulestiku-šõu lõpetuseks. Kummardus ja aplaus!
Teksti loeti eesti keeles

Kurat, nii haiget lugu saab harva lugeda! Heas mõttes, ma mõtlen. Ja "peopessa vahtimine" on mõnus :D
 
Teksti loeti eesti keeles

Polegi midagi eelnevale lisada. Siin näitab Hargla, mida ta tegelikult oskab. Hea lugu, hea fantaasia ja lahe kontseptsioon. Kiidan koostaja valikut see lühiromaan viimaseks jätta, sest tegu on täiesti teise lähenemisega ja siin näeme me nö. noort Asimovi ennast tegutsemas alternatiivses reaalsuses, kus mitmed ajaloosündmused ja tuntud teadlased ning ulmekirjanikud on hoopis rollid vahetanud. Lisapunkt tülika dr Weinbergi eest! :D
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult on "väga hea" loo kvaliteete palju. Mäng alternatiivajalugudega, sümpaatsed tegelaskujud, karikatuur ja armsus ühekorraga (kes ei oleks võlutud sellisest Einsteinist ja Hawkingust? Ja mingil moel on nad samas ka tuntud pärisisikutega klappivate omadustega ju!), pehme, ent pehmelt veenev (selles maailmas, Einstein ka uskus!) arutelu ateisimi ja jumala olemasolu üle, paralleeluniversumid, ülearuse tehnikamölata, ent usutav kvantideteadus ...
aga see lõpuosa varjamatu ja (mulle isiklikult) üsna jäle poliitilisus, kuidas naiste osa kogu loos oli hapukapsast keeta ja lühikesele kasvule sobivat varustust demonstreerida ja eriti veel enne ainult väga häid hindeid andnud eelarvustajad kallutasid lõik kokku mu hinde "heaks". 
Teksti loeti eesti keeles
x
Olev Toom
14.06.1955
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Fantastikakogumikku on valitud jutud, mis viivad meid läbi kogu Päikesesüsteemi. Tõsi, Neptuun on miskipärast vaatluse alt välja jäänud. Ju siis on nii nõme planeet.
Head lood on. Kui välja arvata Zegalski ja Raschi omad, mille puhul ma saan ainult arvata, et ju oli paras protsent vennalikke sotsmaid raamatu avaldamiseks vajalik või vähemalt kergendas seda. A' nüüd neid lugema ei pea. Ülejäänusid tasub.
Teksti loeti vene keeles

Taas sihuke teadusliku fantastika jutt ... või "hard sf", nagu tänapäeva inglisekeelses maailmas vist tuleks öelda.
Teksti loeti eesti keeles

Sihuke bürokraate ja positsiooni-pärast-teadlasi pilav jutt, üsna kenasti vormistatud. "Viiest" jääb siiski midagi vajaka, kuigi ei teagi, mis just.
Võrgus olemas.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kõigepealt mulle meenus "Kon-Tiki". Ja siis "Scotti viimne ekspeditsioon". Ja siis veel palju Maal toimunud ekspeditsioonide raamatuid. "Miks peaks Everesti otsa ronima?" "Sest see on seal." Ja veel see tähelepanek, et kui Kolumbus oleks oodanud rauast aurulaeva või Boeing 747-ga reisimise võimalust, poleks ta eriti kaugele jõudnud.
Jah, on sihuke lihtsake jutt. Jah, Merkuur EI ole pidevalt ühe küljega Päikese poole. A' mis sellest.
Gutenbergis olemas.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

20200202 ja kolm on kohtu seadus -- väikese "Horisondi" varamust üks üsna kurb jutt. Kas kuidagi nii saaks teha, et kõik ajakirjanikuhakatised selle läbi loeksid?
Teksti loeti eesti keeles

20200202 ja veel üks kummardus väikese "Horisondi" fantastikavaramule. Lugu ajab ikka ja jälle itsitama.
Elulähedusest: Heinlein defineeris ühes oma jutus juba kas 40. või 41. aastal jalakäija kui inimese, kellel on õnnestunud oma auto ära parkida.
Teksti loeti eesti keeles

Sihukesel ilusa näoga kuupäeval (20200202) lausa peab mõne mõnusa jutu kohta hinnangu andma. Olgu siis see üks neist väikese "Horisondi" pärlitest. 
Teksti loeti eesti keeles

Mõned raamatud on põhjendamatult kauaks arvustamata jäänud... nii ka see. A' võib-olla on asi selles, et eelarvustajad on kõik ära öelnud; minu kirjutamatajääv arvustus läheks vist kuhugi Wõroka alias Tundmatu Arvustaja ja Ats Milleri kirjutiste vahele.
Igatahes on raamat märkimisväärne juba järgmise pisiasja pärast. Punkmuusika ja mina oleme ortogonaalsed, aga see hüperboloidi-lugu jäi mulle kõrva ja kuulan teda suure mõnuga siiani. Ju siis tekitab romaan igasuguseid vägevaid tundeid.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

 Üldiselt oleksin "nelja" pannud, kuid et kaasarvustaja Ats Miller hindas teost "täiesti ilge suhtumise eest teistesse rahvastesse" "ühega", pannes samas täpselt samasuguse suhtumisega "Kadunud maailmale" "viie", püüan pisut õiglust jalule seada.
Teksti loeti eesti keeles

Teate, vanasti, kui inimesed veel teaduslikku maailmavaadet pooldasid,  käiski osa tolle tutvustamisest just nii. "Romaanid teadusest" või kuda see määratlus Verne'il oligi. Obrutšov tahtis lugejatele tutvustada paleontoloogiat ja valis sihukese esitusviisi. Punkt.
Pall läheb maha 1) "kõik-tõendid-kadunud"-lõpu ja 2) Doyle'i raamatu mahategemise eest saatesõnas.
Teksti loeti eesti keeles

Minu arvates kindlustab selleteemalise kogumiku tegemine iseenesest neli palli, millele kogumikku kuuluvad jutud liidavad mingi arvu, mis halvemal juhul muidugi võib negatiivne olla. Vaatame.
Hinde "5" said minult kaks juttu,
"4" -- neli,
"3" -- viis ja
"2" -- üks.
Millest nähtub, et 1) hinnete jaotus sarnaneb gaussiaaniga niivõrd nagu ta sellise praktiliselt olematu valimi korral üldse sarnaneda saab ja 2) kõver on nihutatud arvtelje kasvava haru poole (keskväärtus on 3,58). Seetõttu on lähtekohaks olnud neljale pallile ühe lisamine igati põhjendatud.
(Ja tegelikult oleksin "viie" ka eelneva lobisemiseta ära pannud).
Vigisemise mõttes märgin siiski, et värdkeelend "positrooniline aju" tulnuks välja toimetada. Eestikeelne termin on olemas 1965. aastast.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu kirjeldab MvM-i tegemist väljaspool Igavikku ja mõnesid selle käigus esilekerkivaid jamasid. Õige hinne oleks 4,5 ning seekord otsustas sõja  võitnud masin "nelja" kasuks.
Teksti loeti eesti keeles

Häbi tunnistada, aga ma tõesti pole kõiki Asumi osasid lugenud, ja hinne tuleb sellelt lähtekohalt. Kui olen haigutavad lüngad oma teadmistes likvideerinud, hindan uuesti.
Teksti loeti eesti keeles

Lugemine läks erakordse libedusega ja ühe palli võtab maha ainult järgnev tekstijupp:
"...misjärel taevas iga nädalaga aina enam tähtedega täitub, sedamööda kuidas Siwenna oma orbiidil üha enam Linnutee keskme poole vaatama hakkab."
Kui just loo ülesehituse jaoks vaja pole, pole vaja astronoomilisi jaburdusi kirjutada.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu käis edenedes vaikselt maha ... ja eelmistes arvustustes tehtud märkus tegelaskujude kohta on kah õige.
Teksti loeti eesti keeles