Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Indrek Hargla ·

Mirabilia saladus

(lühiromaan aastast 2018)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
4
1
0
0
0
Keskmine hinne
4.8
Arvustused (5)

Käesoleval lühiromaanil pole mingit seost legendaarse krimi- ja ulmeraamatute sarjaga, nagu pealkirja järgi arvata võiks. Science-fantasyks liigituv lühiromaan kirjeldab hoopis üht üsna kummalist, pealtnäha keskaegse arengutasemega maailma, mille taustal aimduvad vihjed arenenud kosmosetsivilisatsiooni mõjudele. Minategelaseks on autor valinud ühe selle maailma feodaali juhmivõitu teismelise poja, kelle pilgu ja seikluste läbi tegevusmaailma avatakse...
"Mirabilia saladust" tuleb kiita nii värvika ja mitmekülgse varjatud tahke täis tegevusmaailma kui ka sõnakasutuse ning tegelaste nimevaliku pärast. Näiteks laulikuid kutsutakse selles maailmas "kärekandlemeesteks" ja nende nimed vihjavad tuntud lauljatele ning bändidele meie maailmas...
 
Teksti loeti eesti keeles

116-leheküljeline pikem lühiromaan «Mirabilia saladus» on ilmselgelt kogumiku «Kolmevaimukivi» tipptekst ja üleüldse olulisim algupärane ulmeteos, mis käesoleval kümnendil ilmavalgust on näinud. Mäletan, et hakkasin seda lugema HÕFFi viimase päeva varahommikul esimesena ärgates, mõnetine valu kurnavast festivalist veel kontides, kuid hoolimata veidi nihestunud ja tardunud enesetundest rabas see tekst mind kohe enda külge. Juba esimestest lehekülgedest viis see jutt mind sealt pühapäevahommikusest päikeselisest Haapsalust ära kuhugi Jack Vance'i või Gene Wolfe'i tsipa kummalisse teadusliku fantaasia (science fantasy) maailma. Ja hiljem raamatu Tallinna esitluse salvestust vaadates avastasin rõõmsa üllatusega, et ka autor ise mainis sellest tekstist rääkides just neid kahte kirjanikku.
 
«Mirabilia saladus» kirjeldab ühest küljest hästi julmi ja jõhkraid sündmusi ühes justkui keskaegses fantaasiamaailmas (meenub «Vabaduse kõrgeima määra» esimene osa «Kangelaste veri»), aga kuna kaamera on nn. ebausaldusväärse jutustaja (unreliable narrator) käes, siis ei mõju see lugu ülearu rusuvalt karmina. Seda seepärast, et ebausaldusväärne jutustaja pole seekord mitte valetaja, vaid peast lihtne tegelane, seda sünnijärgse trauma tõttu, kes näeb maailma oma nappide intellektuaalsete ja emotsionaalsete võimete piires. Tegu on ääretult põneva ja palju huvitavaid võimalusi pakkuva kirjandusliku nipiga, mida autor siin ka täiel määral rakendanud on. Ja teaduslikule fantaasiale kohaselt selgub loo arenedes, et tegu pole pelgalt fantaasiamaailmaga, vaid mõneti Marion Zimmer Bradley Darkoverit meenutava ülegalaktilise komplotiga. Nii tugevaid tekste kirjutas Hargla viimati eelmise kümnendi esimesel poolel. Ulmekirjandus oma parimal kujul.
Teksti loeti eesti keeles
x
Raul Sulbi
08.10.1977
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustust:

116-leheküljeline pikem lühiromaan «Mirabilia saladus» on ilmselgelt kogumiku «Kolmevaimukivi» tipptekst ja üleüldse olulisim algupärane ulmeteos, mis käesoleval kümnendil ilmavalgust on näinud. Mäletan, et hakkasin seda lugema HÕFFi viimase päeva varahommikul esimesena ärgates, mõnetine valu kurnavast festivalist veel kontides, kuid hoolimata veidi nihestunud ja tardunud enesetundest rabas see tekst mind kohe enda külge. Juba esimestest lehekülgedest viis see jutt mind sealt pühapäevahommikusest päikeselisest Haapsalust ära kuhugi Jack Vance'i või Gene Wolfe'i tsipa kummalisse teadusliku fantaasia (science fantasy) maailma. Ja hiljem raamatu Tallinna esitluse salvestust vaadates avastasin rõõmsa üllatusega, et ka autor ise mainis sellest tekstist rääkides just neid kahte kirjanikku.
 
«Mirabilia saladus» kirjeldab ühest küljest hästi julmi ja jõhkraid sündmusi ühes justkui keskaegses fantaasiamaailmas (meenub «Vabaduse kõrgeima määra» esimene osa «Kangelaste veri»), aga kuna kaamera on nn. ebausaldusväärse jutustaja (unreliable narrator) käes, siis ei mõju see lugu ülearu rusuvalt karmina. Seda seepärast, et ebausaldusväärne jutustaja pole seekord mitte valetaja, vaid peast lihtne tegelane, seda sünnijärgse trauma tõttu, kes näeb maailma oma nappide intellektuaalsete ja emotsionaalsete võimete piires. Tegu on ääretult põneva ja palju huvitavaid võimalusi pakkuva kirjandusliku nipiga, mida autor siin ka täiel määral rakendanud on. Ja teaduslikule fantaasiale kohaselt selgub loo arenedes, et tegu pole pelgalt fantaasiamaailmaga, vaid mõneti Marion Zimmer Bradley Darkoverit meenutava ülegalaktilise komplotiga. Nii tugevaid tekste kirjutas Hargla viimati eelmise kümnendi esimesel poolel. Ulmekirjandus oma parimal kujul.
Teksti loeti eesti keeles

Jutustus «Shanidar» on äsja ilmunud Arvi Nikkarevi järjekordse angloameerika ulme antoloogia nimilooks. Ma ei ole seda raamatut veel näinud, aga kõnealune lugu tõi kunagi uue sajandi alguses kirjanik David Zindelli mu huviorbiiti. Õieti olin juba 1998. aastal Locusest lugenud arvustust ta neljaköitelise massiivse romaanisarja viimasele osale, sarja, mille algimpulsiks, nukleuseks see L. Ron Hubbardi nimelisel uute autorite võistlusel (Writers of the Future Contest) 1985. aastal edukalt esinenud jutt on. Sari tundus tolle arvustuse järgi oma mastaabilt ja käsitletavate teemade poolest olevat midagi Dan Simmonsi «Hyperioni»-tetraloogia laadset. 

Shanidar tähendab kohta Iraagis, kust leiti miski neandertallaste matmispaik... Jutustuse tegevus toimub aga kauges tulevikus veelgi kaugemas galaktikas planeedil Icefall, kus asub linn Neverness, mida kutsutakse ka Valu Linnaks (neid kohanimesid ma siin rohkem tõlkida ei proovigi, kuna ei tea, kuidas Arvi need eesti keelde ümber on pannud). Kuskil galaktikas on ka plahvatavate tähtede vöönd Vild... Loo tegevus toimub aga valdavalt sellel talvise kärekülma kliimaga planeedil ning on edasi antud Lõikaja Raineri minajutustusena. Lõikaja tähendab siis ametit, mille pidaja suudab inimesi muuta, anda neile uue keha, uue näo, kuid ei tohi minna nende DNA kallale. Raineri juurde tuleb üks nooruk, kes tahab lasta end muuta alaloi'ks, mis tähistab siis ühte neandertallaste sarnast rassi. Aga ta ei soovi vaid väliselt samasuguseks tugevaks ja karvaseks olendiks muutuda, vaid soovib, et Lõikaja ta täielikult alaloi'ks muudaks... Raineri keeldumise peale tuletab ta Lõikajale meelde Goshevani, legendaarset inimest, kelle Lõikaja olla lõpuks päris alaloi'ks muutnud. Seepeale hakkabki Rainer jutustama noorukile Goshevani lugu ja mida kõike traagilist ning võigast see tema DNA kallale minek kaasa tõi. 

Kuigi kaugtuleviku ulmejutt, on «Shanidar» hästi pastoraalses võtmes ja veidi sellises mineviku legende või muinaslugusid pajatavas kõrgfantaasia võtmes kirja pandud, aga mitte matsakas-labaselt, vaid just kuidagi ülevalt ja pühalikult. Ja nii sisendusjõuliselt, et seda südasuvelgi lugedes talvisest tegevuskohast tingitud külmavärinad ihule tulevad. 

On ette heidetud, et «Shanidaris» on jutustuse jaoks liialt palju materjali ja sellest kapatakse liiga kiiresti üle ning et selle läbilugemise järel on tunne, nagu oleks just paksu romaaniga mäele jõudnud. Tõsi ta on, et Hubbardi-konkursil võidukaks osutunud lugu tõi kirjanikule ta esimese romaanilepingu ning 1988. aastal ilmunud 700-leheküljeline «Neverness» kirjutab jutustuse teemasid põhjalikumalt lahti. Lisaks paljule muule. Aga ka sellele debüütromaanile heitis kriitika (lisaks ohtrale kiitusele) ette, et seal on ühe köite jaoks liiga palju materjali sisse kuhjatud ning Zindell kirjutas romaani peategelase Mallory Ringessi poja Danlo (samalaadsetest) seiklustest ja otsingutest veelgi mahukamatest romaanidest koosneva triloogia «Reekviem homo sapiensile» (1993–1998). 

Zindelli enda skaalal oleks hindeks «4», eriti silmas pidades seda hullumeelset ja võõrapärast maailma, mis avaneb järgmises teoses, romaanis «Neverness», mille peatükkideks see lugu on muudetud, ja milles laotatakse lugejate ees lahti märksa kosmoseooperlikum ning märksa transtsendentaalsem ja kosmogoonilisem odüsseia jumalate ja iseenda otsinguist, aga just see jutt pani mind 2010. aastal Zindelli neljaköitelist romaanisarja hankima ja sellesse uppuma ning armuma. Olgu siis sel puhul hindeks maksimum, mida ta ka BAASi üldskaalal minu jaoks kindlasti väärib.  

Teksti loeti inglise keeles
4.2017

Minu kogemused John Scalzi loominguga on olnud üsna napid ja seda segasemad on tunded pärast tema uusima romaani läbilugemist. Olen aru saanud, et autorit peetakse tänapäeva angloameerika ulme absoluutseks superstaariks ja uueks imelapseks. Sellest raamatust seda aru ei saa. Või, noh, kui tänapäeva imelaps ja superstaar suudab kirjutada vaid sellise raamatu, siis on ulmekirjanike tõug koos ülejäänud inimkonnaga alla käima hakanud. 

Vale oleks öelda, et tegu oli kehva raamatuga, aga omad suured ja sügavad struktuursed probleemid selles ometi peitusid. Teos läks huvitavaks 90. leheküljel, mis ei oleks iseenesest traagiline, kui raamatus poleks kokku vaid veidi üle 300 lehekülje. Aga jah, esimesed tõeliselt huvitavad tegelased ilmusid lavale ja dialoogid läksid scalzilikult kildurebivaks ning teravmeelseks alles raamatu teisest kolmandikust. Ka algasid siis sündmused, mis loo süžeed reaalselt edasi viima hakkasid. Enne seda käis mingi üsna suvaline ja uimane säbelemine, mille läbimise jooksul mõtlesin ma kramplikult, milliseid solvavaid ja õelaid võrdlusi ning verbaalseid nätakaid arvustuses raamatu kohta öelda. No ei ole hea, kui sellised mõtted lugemise ajal pead täidavad. 

Mõtlesin näiteks, et kas keeleliselt nii primitiivsed ja lühikesed laused ongi tänapäeva ulme tipp. Või siis, et seda raamatut võiks põhimõtteliselt Google Translate tõlkida. Kuna olin enne läbi lugenud raamatu lõpus autori tänusõnade rubriigi (3 lk!), kus Scalzi kurtis romaani raskete sünnivalude üle ja raputas endale tuhka pähe, et kirjastusele lubatud tähtaegadest kinni pidada ei suutnud ja käsikirjaga korralikult hiljaks jäi, siis sain muidugi lugemise ajal kogu aeg selle peale mõelda. Noh, mõtlesin peamiselt seda, et sellise hõredas kirjas 300-leheküljelise romaani oleks professionaalne pulpulme autor kahe maailmasõja vahel või 1950-60ndatel valmis kirjutanud maksimaalselt kahe kuuga, nii et pole asigi. Pole ju «Kokkuvariseva impeeriumi» näol tegu mingi stiilipiruette täis hõrgu sõnameisterlikkuse etaloni, vaid üsna primitiivses keeles ja üsna hõredalt tegevust täis raamatukesega. Veel tuli pähe mõte, et 1950ndatel olekski sellest sisust jätkunud Poul Andersonil, H. Beam Piperil, Gordon R. Dicksonil või Robert Silverbergil ühe keskmise novella mõõtu teksti jaoks, mille kirjutamisele oleks kulunud nädal. Ja paradoksaalsel kombel oleks nonde autorite kujutletav lühiromaan olnud oma lause ja sõnavara poolest ikkagi käesolevast moodsast sooritusest märksa rikkalikum ja mitmekihilisem. 

Ja ometi pärast romaani teise ja kolmanda kolmandiku läbimist olen ma selles esitatud ideest üsna vaimustuses ja ei suuda anda teosele kehvemat hinnet kui 4/5. Aga selle hinde saab siis pigem idee, mõned lahedad ja vinge suuvärgiga tegelased, mitte aga romaani kui terviku teostus, kompositsioon, mis lonkab kõiki jalgu. 

Teose sisu on siis lühidalt selles, et Galaktikaimpeeriumi trooni ootamatult pärinud keisri abieluvälisest suhtest pärit tütarlaps seisab silmitsi olukorraga, kus tema impeerium hakkab ootamatult kiiresti kokku varisema: tähesüsteemide vahel peetakse ühendust omalaadsete hüperruumi kontseptsiooni meenutavate koridoride - The Flow - abil, mis aga järsku sulguma ja kaduma hakkavad. Mis omakorda tähendab, et impeeriumi maailmad kaotavad üksteisega igaveseks kontakti ja on määratud kiratsema, alla käima või veelgi kaootilisemates rahvarahutustes kokku varisema. Lisaks sellele intrigeerivad üksteise vastu keisririigi tähtsaimad kaubandusperekonnad, kõrgaadel, mille kujutamine meenutab üsna «Troonide mängu» rivaalitsevaid aadlisuguvõsasid. Ehk siis maffiatülid Asimovi barbaarsusse langeva Galaktikaimpeeriumi foonil. Väga põnev kontsept, eksole. Ongi, ja selle eest ka nii kõrge hinne, kuigi veel üks faktor oleks äärepealt sundinud teosele hindeks andma äärmiselt pahase ja rahulolematu «kolme». Nimelt saab selle romaani lõpuks alles see justkirjeldatud probleem impeeriumi valitsusaparaadi jaoks ära sõnastatud, kaugemale autor süžeed siin arendada ei jõuagi, sisuliselt on see «romaan» vaid uue sarja probleemi püstitus ning selle lahendamise või sellega hakkamasaamise kirjeldust tuleb oodata järgmise köite ilmumiseni, mis võib vabalt juhtuda alles aasta pärast. Ehk siis järjejutu algus, mis lugeja näljasena edasisi osi ootama jätab, samas neid osi mitte eriti kiiresti lugejale pakkudes.   

Mis mind veidi vanema kirjandusega rohkem harjunud inimesena veel häiris, oli lavadekoratsioonide täielik puudumine, isegi Asimov tundus oma rääkivate peade ümbrust rohkem kirjeldavat. Ja see on juba väga halb võrdlus. Üldse hakkasin mõtlema, et selles osade inimeste poolt nii palavalt armastatud moodsas ulmes on lavadekoratsioone, ümbrust, maailma pigem harvemini kirjeldatud kui vanemas, klassikalise ajastu ulmes. Jah, see on autoriti väga erinev ja on ka uuema aja autoreid, kes seda väga korralikult teevad (Reynolds, McDevitt jpt), aga mingis mõttes esindab Scalzi selle teosega sedasama stiili (mida fantasy's näiteks teine wunderkind Abercrombie), kus kogu aur paistab minevat actioni ja tegelaste vaimutsemiste ja ropu suuvärgi ekspluatatsioonile, selmet maalida veidi tegevuskohti seintele ja taustale. Ja siis ikkagi see lause... miks pagana pärast nii piiratud sõnavara?! Scalzi ise on noorena kindlasti väga palju lugenud, mis peaks tähendama, et tema enda tarvitatav sõnavara võiks olla üsna korralik, ometi vaatab meile teosest vastu ülimalt piiratud moodsale kirjandusele omane sõnavara, mille kõrval isegi Jack McDevitt tundub suure sõnameistri ja klassikuna. Ja seegi on väga halb võrdlus! Kas tõesti turg ja lugejate maitse sunnib autoreid tänapäeval nii primitiivselt kirjutama? Ja kui lugeda välismaiseid arvustusi, jääb mulje, et see on absoluutne tipp, milleks kirjandus tänapäeval võimeline on... 

Kokkuvõttes siis väga põnev ja leidlik idee, mõned väga lahedad tegelased, aga täiesti problemaatiline teostus, kompositsioon ja õieti mitte kuhugi välja jõudev arendus. Normaalne muna, aga kas just sellist kaagutamist väärt?

Teksti loeti inglise keeles

Kirjanduselaadne toode.

Alternatiivajaloona erakordselt saamatu käkk: nii ideede originaalsuse kui nende teostuse meisterlikkuse poolest. Kirjandusena piinlikkust valmistav... asi.

Veetsin selle 80-leheküljelise vihiku seltsis ligemale pool tundi, mis kulus maaliinibussil Tartust Nõkku jõudmiseks. Raamatukese jätsin seejärel bussi, nagu sedasorti kirjanduse puhul vist loomulik ongi. Õnneks maksis vaid 2 rubla kopikatega.

«Teos» tõestab veel kord, et reeglina ei ole rootslased raamatute kirjutamiseks välja mõeldud. Neil on looduses ilmselt mingi teine tähtis funktsioon.

Bussist väljudes tegin igatahes 3 suitsu järjest, et halba maitset suust ära saada. Maal avasin aga Silverbergi «Roma Eterna» suvalisest kohast ning veendusin taas kord, et head kirjandust ja head alternatiivajalugu tehakse ikka ka. Lihtsalt Loomingu Raamatukokku see tänapäeval enam kuidagi ei jõua. Selle heftikese ainus maakeeles ilmumise põhjus ongi ju fakt, et raamatu tõlkija ja LRi pikaaegne peatoimetaja Anu Saluäär on Rootsi kirjanduse fanaatik.

Ahjaa, USA ühe lahedaima välisministri John Foster Dullese keskmine nimi ei ole Forster, nagu autor või tõlkija ekslikult on kirja pannud. Forster oli näiteks loodusteadlastest isa ja poja nimi, kes saatsid James Cooki tema teisel ümbermaailmareisil. Forster on ka üks tänapäeva filmilavastaja.

Raamatukese žanrit (alternatiivajalugu, sest see see väliste tunnuste järgi paraku siiski on!) järelsõnas ega tagakaanetekstis kordagi mainitud ei ole. Ma ei usu, et tõlkijale see termin tundmatu on. Vt ka suure osa eesti kirjastajate hirm sõna `ulme` ees.

Teksti loeti eesti keeles

Hetkel, kui olen antoloogiaga «Old Venus» umbes poole peal, tundub, et Lavie Tidhari «The Drowned Celestial» («Uppunud ingel»? «Uppunud taevapoeg»?) on kogumiku parim lugu! See on seda meeldivam ja üllatavam, et autor oli seni praktiliselt tundmatu… ma muidugi selle iisraeli-inglise ulmekirjaniku nime teadsin, aga lugenud ei olnud seni ridagi.

Erinevalt Allen Steele’ist Lavie Tidhar igatahes kaifib 1930–1940ndate retro-Veenuse kujutamist täiega: ta on loonud pea täiusliku pastišši C. L. Moore’i ja Leigh Bracketti Veenuse–lugudele. Jutustus algab Port Smithi (sic!) nimelises asunduses «Medusa pea» (sic!) nime kandvas kõrtsis kaardilaua taga:

This was an old Venus, ancient and most decadent of planets. It was a dismal Earth outpost, stranded somewhere on a solid strip of land amidst Venusian swamps. Violet clouds capped it like a forest of mushrooms, and the thick, green-leafed jungle sprouted at the edges of the swamps on all sides, enclosing the port in its relentless grip.

Ühesõnaga mängib peategelane Colt, maalane, kõrtsitoas kaarte, temaga on laua taga veel maalane Carter ning kaks veenuslast, taamal nurgas mängib pime muusik Ishmael mingit pilli… Pole vaja olla kirjandusteadlane, aru saamaks, et peagi puhkeb lööming: õieti ründavad mingid kahtlased olendid kõrtsi väljastpoolt. Colt satub tulevahetuses ühele poole koos veenuslase Sharoliga (C. L. Moore’i «Loodekaare Smithi» lugenud noogutavad äratundvalt), kelle mänguvõidu ta just hetk enne märuli puhkemist oli valemängusüüdistusega vaidlustanud. Üks surev mees pomiseb midagi keset džunglit vanade atlantislaste või lemuurlaste templisse peidetud varandusest, kuid ei jõua enne siit ilmast lahkumist aarde asukohta paljastada. Peagi ründavad ainsana ellu jäänud Colti ja Sharoli ReplicAnts’ide nime kandvad Jupiteri sõdade tarbeks ehitatud androidsed sõjamasinad.

Ja nii edasi ja nii edasi :) Kui meie kangelased on nendega ühele poole saanud, haarab Sharol aardest soninud mehe pea kaasa ja tõttab džungli poole, seletades Coltile, et neil on tarvis leida nõid, kes suudaks pea veel korraks rääkima panna…

Kogu see 30-leheküljeline jutustus on tihkelt täis vihjeid ja viiteid pulpajastu Veenuse-lugudele (ka Heinleini pime poeet Rhysling on selles maailmas reaalselt eksisteeriv isik, muidugi mainitakse Shambleau’d jmt). Lisaks kirjeldab Tidhar Veenuse loodust ja meie kangelaste seiklusi sellise rikkaliku ja värvika laadiga, et aegajalt tabad end copyrighti-lehelt kontrollimast, ega see jutt ikka 1940ndatel kirjutatud pole… Ning see atmosfäär, mille kirjanik oma Vanal Veenusel taasloob, see on nii ehe Moore’i ja Bracketti planetary romance’i miljöö, et midagi enamat tahta hing lihtsalt ei oskagi.

Hindeks viis mitme rasvase plussiga. Viimaste aegade lahedaim lugemiselamus. Aga maitse on muidugi kange ja spetsiifiline: sobib ainult teatud liiki ulme gurmaanidele.

Teksti loeti inglise keeles

«Konnapead» on Allen Steele’i jutustus, mis avab George R. R. Martini ja Gardner Dozois koostatud retroulme-antoloogia «Vana Veenus». 2013. aastal ilmus samalt tandemilt antoloogia «Vana Marss», mis koondas siis tänapäevaste kirjanike jutte, nagu neid kirjutati Marsist 1930–1940ndatel ja sellise geograafiaga, nagu tollal Marsi kohta ette kujutati (kanalid, hääbuvad iidsed linnad jne). 2015. aasta alul ilmus analoogne ettevõtmine Veenuse kohta. Soised džunglid, ääretud auravad mered, erinevad reptiilid, amfiibsed veenuslased jmt, ühesõnaga Veenus nagu seda kujutati ulmekirjanduse kõige rahuldustpakkuvamatel kümnenditel.

Millegipärast avavad Martin ja Dozois juba teise antoloogia Allen Steele’i jutuga. Ma pole «Martian Bloodi» lugenud, aga «Frogheads» nüüd selle kogumiku säravamate tippudeni küll ei küündi, pigem jääb sinna tugevaks keskmikuks. Mina poleks koostajana sellist lugu esimeseks küll pannud, aga jumal sellega. Steele’i loos on kõik nagu olemas, aga sädet ja puudutust, mis teeks ühest korralikust loost erilise teksti siit küll otsida ei maksa.

Eradetektiiv Ronson maandub Kosmofloti laevaga Tsiolkovski Veenusel. Üks väheseid tõeliselt lahedaid asju selle loo juures ongi see Vene, täpsemalt Nõukogude touch, ehk siis on Veenusel endine Nõukogude asundus Veneragrad. Aga seda Nõukogude Liidu tausta on kogumiku «Vana Veenus» hilisemates lugudes jälle paremini tehtud. Kuigi kommunistlik kord on Veenuselgi kokku varisenud, seisab Veneragradi keskväljakul endiselt käega helgesse tulevikku osutav Vladimir Iljitš Lenini monument, maksevahendiks on rublad jne.

Detektiiv Ronson on planeedil otsimas seal kaduma läinud ameerika miljonäri 20ndates võsukest David Henry’t. Kohalik Arkadi Bulgakov soovitab talle teejuhiks «Hullu Mihhaili» ehk endise Nõukogude kosmosevägede ohvitseri Mihhail Kronovi, kellest teatakse, et ta saab hästi läbi kohalike veenuslastega. Veerahvaga, keda ka konnapeadeks kutsutakse.

Edasi kohtame selles loos orjapidajaid, narkokaupmehi, üles leitakse ka David Henry ning loo lõpus on hoopis ootamatu lahendus («puänt» ei paindu sõrmed klaverdama), aga see kõik on kuidagi tuimalt, pingevabalt ja justkui elevuseta edasi antud. Ses mõttes, et tekstist jääb mulje, justkui ei oleks Allen Steele’il seda kuigi huvitav kirjutada olnud. Et ära on ta selle teinud, kõik tingimused täitnud, aga seda, et ta ise loo kirjutamist ja sellise Veenuse kujutamist kuidagi kaifinud oleks, seda tunnet mina siit tekstist ei leidnud.

Teksti loeti inglise keeles

Jutustus «Astellari Loor» võib väga vabalt olla Leigh Bracketti kõige silmapaistvam ulmetekst üldse. Ühest küljest pole tekstis ju midagi väga erilist: värvikas ja traagiline kosmoselugu armastusest ja ohverdustest, mida selle nimel tehakse, ehk Kuldajastu ulme, nagu ta olema peab. Ometi… ometi on selles loos midagi erilist, millele ma näppu peale panna ei oskagi.

Kosmiline anomaalia nimega Loor on juba mõnda aega terroriseerinud Päikesesüsteemis ringilendavaid reisilaevu. Loor, mis on mingi omalaadne eredat valgust tekitav kosmiline moodustis, võib välja ilmuda kus iganes, ükski laev ei ole selle eest kaitstud. Ning laev, mille Loor on neelanud, noh need laevad kaovad.

Aga see lugu saab alguse siiski vana Marsi kehva kuulsusega Jekkara linnakeses ühe kanali ääres, kus Madam Kani kõrtsist on kaklemise ja lõhkumise pärast tänavale visatud üks marslane. Visatud nii, et see vedeleb nüüd kanaliäärsel teel surnuna ja me näeme teda läbi minajutustaja silmade (jutustuse raamlugu teatabki, et kogu süžee on meieni jõudnud tänu ühele kohutavale käsikirjale, mis on leitud ühest kosmoseraketist).

Niisiis vaatab meie peategelane marslase laipa ja tunneb järsku kuskilt kaugelt kellegi teise mõtteid selle laiba kohta. Telepaatiliselt loeb ta samuti laipa silmitseva neiu mõtteid ja järsku meenutab see tütarlaps talle kohutavalt ta enda ammu aega tagasi kaotatud armastatut. Vägagi täpselt meenutab, et see ei saa olla juhuslik kokkusattumus. Neiu on kanaliäärsel tänaval oma noorukiohtu mehega, kes on mõlemad pärit reisilaevalt Queen of Jupiter, mis ongi teel Jupiteri kuudel asuvatesse kolooniatesse, kus noored loodavad uut elu alustada. Meie kangelane, kes, nagu selgub, on Queen of Jupiteri üks ohvitseridest, soovitab noortel kiiresti laevale naasta, kuna Jekkara pole üldse ohutu koht niimoodi ringiuitamiseks. Kogu stseen on edasi antud kuidagi unenäoliselt, läbi peategelase telepaatilise taju, mitte niivõrd adekvaatse tegevuskirjelduse.

Noored reisijad tagasi laeva saatnud, seab meie kangelane sammud linna ööelu-asutuste suunas, kus tal on plaan saada naudinguid alhokolist, seksist ja hasartmängudest. Kõiki neid ta saabki, aga kogeb kõike seda kuidagi nagu huvitult. Ühel pimedal tänaval tuleb talle vastu hiiglasekasvu mustanahaline iirlane Gallery, kes ütleb talle, et ta pole inimene ning ähvardab teda tappa. Peategelane möönab, et selliseid talle tülikaid inimesi aegajalt ikka ta teele satub, peamiselt on nad mustlas- või keldiverd, kuna ekstrasensoorsed võimed on nendega kuidagi kaasa antud. Ta tunnistab Gallery väited õigeks ning soovitab tollel kiiresti lahkuda. Gallery aga on purjus ja veelgi põikpäisem.

Igatahes jääb Gallery surnukeha seiskunud südamega sinna pimedale Jekkara tänavale vedelema ning meie peategelane suundub tagasi oma laevaohvitseri kohuseid täitma. Täpsemalt siis juhtima Jupiteri kolooniate suunas teel oleva Queen of Jupiteri sihtkohta, mida reisiplaanis kindlasti polnud. Otse Loori, Astellari Loori sisse. Aga see on alles selle jutustuse algus.

Kui Leigh Brackett tahab, kirjutab ta ikka nii pagana lummavalt ja värvikalt, traagiliselt ja samas nii elavalt, loob nappide vahenditega vägagi reaalse atmosfääri ja tema lugude miljööd… noh, kõige lühemalt öelduna ongi need sellised karmi koolkonna räsitud detektiivi, keda kehastab kindlasti Humphrey Bogart, silme läbi nähtud vana Marsi ja vana Veenuse depressiivsed koloniaalmaastikud ning kõik see on üle valatud rammusa film noiri kastmega. Midagi ehedate pulphõrgutiste gurmaanidele ühesõnaga.

Ega`s ilmaasjata palunud George Lucas prouat eluõhtul filmi «Impeerium annab vastulöögi» stsenaariumikirjutamise juurde appi.

Teksti loeti inglise keeles

Leigh Bracketti ja Ray Bradbury lühiromaani «Punase udu Lorelei» juures tuleb esmalt rääkida ulmekirjanduse alažanrist sword&planet. Hästi lühidalt öelduna tähistab see tekstikorpust, mis sai suurema hoo sisse Edgar Rice Burroughsi romaaniga «Marsi printsess». Edasi arendasid seda mitmed Burroughsi epigoonid ning 1930-1940ndatel oli see väga levinud kosmoseooperi alaliik. Siin tuleb siis tähele panna, et kuigi neid lugusid loeti tollal SF-tekstideks, siis mingit reaalset kosmoseavarustes seiklemist neis ei leidunud. Pigem oleks hästi lühike iseloomustus, et võtke Robert E. Howardi Conani-lood ning tõstke nende tegevus Marsile või Veenusele ning see ongi mõõga ja planeedi alažanr.

See on siis selline kummaline maailm, kus võib eksisteerida mingi meile võõras teaduslik-fantastiline tehnoloogia, kuid kahevõitlust peetakse mõõkadega, maailm, kus ühelt planeedilt teisele rännatakse kosmoselaevas, kuid planeetidel liigutakse näiteks hobutransporti kasutades jne jne. Termini sedasorti tekstide kohta juurutas 1960ndatel nende suur avaldaja, Ace Booksi toimetaja Donald A. Wollheim mõõga ja maagia žanri eeskujul ning on öeldud, et lühiromaan «Punase udu Lorelei» on Leigh Bracketti kõige mõõga-ja-maagialikum tekst. Ei vaidle.

Sisust. Kosmilise mastaabiga pisisuli ja suller Hugh Starke hädamaandub ühel valgustkartval operatsioonil oma laevaga Veenuse Valge Pilve mägedes. Ei ole hea koht. Starke saab rängalt viga ning on suremas, kui üks nõiduslik naine Rann talle teatab, et saab ta mõistuse sellest surevast kehast hoopis paremasse üle viia, kui Starke tema teatud tingimustega nõustub. Kes meist sellises olukorras ei nõustuks :D Starke ärkab kohaliku kangelase Conani kehas ja see on tõesti Conani keha! Starke ei ole end oma kiduras vanas kehas kunagi nii tervelt ja jõuliselt tundnud... Peagi selgub aga, et sellisena on kohalik nõid-valitsejanna Rann kiskunud ta kohalike fraktsioonide vahelisse võimuvõitlusse. Võitlusse, kus see vana Conan, kelle enda mõistus on telepaatiliselt hävitatud, on käitunud oma liitlaste, sõprade ning armastatuga eriti reeturlikult ning terve maakoht sooviks teda isiklikult sodiks peksta.

Meie Hugh Starke Conani kehas satub nende oma endiste ja reedetud liitlaste kätte vangi, kuid läbi häda suudab ta neile selgeks teha, et pole enam seesama mees, vaid maalane Hugh Starke. Tema armastatu, kes on seda vana Conanit viimasel ajal kohutavalt vihanud, satub keerulise dilemma ette: seda keha ta ju armastab ja ihaldab, selle vana omanik on igaveseks hävitatud, uus sisu aga... noh, on täiesti võõras.

Seiklusi ootab ees palju ning lõpuks päästab Starke-Conani-kehas oma vana kodulinna nõid-valitsejanna vägede käest, tuues Punase mere põhjast välja seda asustava surnute armee, keda on.... hmm, raske tappa.

Leigh Brackett on hiljem tunnistanud, et peategelase nimevalik - Conan - oli ebaõnnestunud. See oli väike fännivihje Robert E. Howardi kangelasele, kes seikles Weird Talesi veergudel kümmekond aastat tagasi, kuid oli 1940ndate keskpaigaks uute fännide jaoks praktiliselt tundmatu. Ning kuidas võis Brackett teada, et barbar Conan tõuseb 1950ndate keskel tuhast ning raamatupublikatsioonid panevad aluse permanentsele Conani-buumile, nii et sellenimelist kangelast Veenusel on tänapäeval seda lühiromaani lugedes väga veider kohata.

Juba üsna nimekas kosmoseooperite autor Brackett hakkas seda 56-leheküljelist lühiromaani kirjutama 1944. aastal, kui kutsuti ootamatult Hollywoodi tegema paremaks William Faulkneri stsenaariumit Bogarti-Bacalli klassikaks saanud filmile «The Big Sleep». Kiiruga andis ta jutu pooliku käsikirja üle noorele algajale autorile ja heale sõbrale Ray Bradbury`le, jätmata ühtki juhist, kuidas lugu lõppema peaks, ning põrutas Hollywoodi. Bradbury lõpetas loo üsna kenasti, sisulises mõttes ei ole autorivahetus tuntav, stoori areneb oma täiesti loogilise lõpuni, stiililiselt on kirjutaja vahetumine aga täiesti arusaadav. Bracketti 32 lehekülge on märksa julmemas-küünilisemas-järsemas laadis kirja pandud, Bradbury 24 lehekülge jälle lähevad oluliselt lüürilisemaks, nõtkemaks ja empaatilisemaks, isegi negatiivsete tegelaste suhtes, kellele lugeja Bracketti osas grammigi kaasa ei elanud, kuna nad lihtsalt nii vastikuid tegusid toime olid pannud.

Kuigi see pole kindlasti veel Bracketti tipptekstide hulgas, oli «Loreleid» (sellenimelist tegelast tekstis ei figureeri, pigem on see viide germaani mütoloogiast pärit vastavale sireenile, õnnetu armastuse tagajärjel meestehävitajaks muutunud tütarlapsele) vägagi mõnus ja kaasahaarav lugeda. Kuigi jah, tõsi on seegi, et see Veenus siin oli vast kõige vähem teine-planeet-Veenus ja kõige enam lihtsalt fantasymaastik, kus hoogsat mõõgavõitlust ja maagiat arendada. Hindeks ütleme siis: 5 pika miinusega.

Teksti loeti inglise keeles
6.2015

Leigh Bracketti lühiromaan «Veenuse nõiatar» kuulub kirjaniku vahest tuntuima kangelase, Marsi lindprii Eric John Starki tsüklisse. Eric John Stark sündis Merkuuril, kus tema vanemad mineraale kaevandava ettevõtte heaks töötasid. Kui Starki vanemad kaevandusõnnetuses hukkusid, sattus väike Stark kasvama kohalike Merkuuri pärismaalaste juurde, keda autor kirjeldab karvaste ja koonuga olenditena. Nii kasvaski tulevane hard-boiled-kangelane üles Merkuuri Videvikuvööndis kivisisalikke jahtides. Hiljem tappis üks teine maalaste kavandusekspeditsioon tema hõimu, kus ta kandis nime N`Chaka, ning Starki lapsendas ja kasvatas üles üks politsenik.

Kogu selle tausta tõttu ei salli Stark üldiselt maalaste koloniaalpoliitikat Marsil, Veenusel, Merkuuril, asteroididel ja Jupiteri kuudel ning võitleb tihti valgete kolonisaatorite vastu. Kuigi europiidse rassi esindaja on Starki nahk päikeselähedasel Merkuuril üles kasvamise tõttu praktiliselt must - fakt, mida kõik Bracketti lugude illustreerijad jäärapäiselt eirasid, kujutades kangelast vastupidiselt tekstides kirjeldatule blondi ja valgenahalise aarialasena. Alles käesoleval kümnendil jõudis Stark lõpuks raamatukaanele mustanahalisena. Tõik, mis 1940ndate ajakirjade illustraatoritel peas lihtsalt lühise tekitas, umbes nagu EKRE valijal. :) Et kangelane on mustanahaline.

Nagu lugeja juba aimab, on Starki taustastoori paras Tarzani ja Mowgli lugu kosmosesse üle kantuna. Ning teinekord kõige vihasema võitluse keskel tunneb ka Stark, kuidas Merkuuri pärismaalasest looduslaps - N`Chaka - temas ratsionaalse europiidi asemel võimust võtab...

Nagu juba ilmselt aru saada, kirjeldab Leigh Brackett oma päikesesüsteemi sellise 20. sajandi alguse koloniaalimpeeriumide süsteemi võtmes, eri planeetidel elavad erinevad pärismaalased, keda siis Maa asukad majandusliku kasu eesmärgil rõhuvad. Sestap on ka loogiline, et kirjaniku tegevuskohtadeks on tihti koloniaalse rajamaa välipostid, räpased puust lobudikega kriminaalsed linnakesed oma kõrtside, bordellide jmt infrastruktuuriga. Kes seda alla ei neela, teile pole Brackettil midagi pakkuda, minge ja lugege kõige värskemat küberpunki või Maa ülerahvastatusest ning toidupuudusest rääkivat teravalt sotsiaalset fantastikat edasi :P

Käesoleva lühiromaani alul on Stark Veenusel kellegi Malthori laeval keset Punast merd teel Valge Pilve mägede tagusele Veenuse sisemaale, kust vähesed iial tagasi on pöördunud. Stark muidugi tervelt kolmel korral. Ta on teel Shuruuni nimelisse eriti halva kuulsusega sadamalinna ja õieti on ta Veenusele tulnud otsima oma sõpra Helvit, kes omakorda kadus palju kuid tagasi Veenusel, otsides oma venda. Laevakapten Malthor on ebameeldiv libedik, pakub Starkile korduvalt võimalust Shuruunis üürida tuba tema juures, millest meie kangelane järjekindlalt keeldub, Lõpuks tungivad Malthori kaabakad talle laevatekil kallale, Stark lööb nad laiali ning hüppab üle parda merre. Nüüd, see Punane meri ei ole tegelikult päris meri. See koosneb mingist poolgaasilisest ainest, mille sees saab inimene täitsa hingata, laevadki saavad seal peal vaid mingist kindlast metallist kerega sõita. Enne kaklust laevalael on Stark kuulnud ookeanist mingeid kummalisi hääli, mille kohta aga kapten talle vaid suvalist valet kokku jahus, et niimoodi häälitsevat vastu kaldakaljusid põrkuv tuul.

Sadamas jõuab Stark ühte kõrtsi, satub paari konfrontatsiooni, vestleb ühe maalasega Veenuse oludest ning kohtub ka Malthori tütrega, kes ütleb, et ta isa on tõbras ning soovitab tast eemale hoida. Starki tee oma kadunud sõbra otsinguil viib ta Shuruuni isandate, kohalike poolt paaniliselt kardetud Lhari perekonna ette, kus Stark avastab, et valitseva matriarhi laste ja nonde abikaasade vahel valitseb pinev rivaliteet.

Stark jätab selle meelde, avaldab muljet ühele valitsejanna tütrele, solvab tolle abikaasat, ning paneb eriliselt tähele valitsejanna üht sandist poega Threoni, kellel paistab teistest märksa teravam taip olevat. Igatahes satub ta seejärel kohe Lharide valitsetavasse orjalaagrisse, mis asubki Punase mere põhjas, kus orjad oma elusid ohvriks tuues üht saladuslikku missiooni täidavad. Siit leiab Stark eest Malthori, tolle tütre, oma sõbra Helvi (kes on ikka mees, eksole) ja palju teisi viimasel ajal kadunud inimesi. Pole vaja lisada, et peatselt korraldab Eric John Stark Lhari perekonna erinevate järeltulijate võimuambitsioone üksteise vastu välja mängides vee(gaasi)aluses orjalaagris revolutsiooni, ning koos nutika Threoniga hävitatakse Lharide valitsus Shuruunis.

Kõik see kirjeldatuna kohutavalt pulpilikuna tunduv tegevustik on aga edasi antud 1940ndate kohta vägagi intelligentses, täiskasvanulikus ja värvikas ning detaili- ja nüansirikkas laadis. Leigh Brackett oli ikka väga osav ja proff kirjanik ning tema Veenuse ja Marsi lood seadsid oma sünguse ja värvikuse ning moraalse mitmetitõlgendatavusega pikaks ajaks lati sellisesse kõrgusse, kus see enamikule 1950ndail ulmesse tulnud üsna kehva jutustamis- ja kirjeldusoskusega suleseppadele püüdmatuks jäi.

Teksti loeti inglise keeles

Leigh Bracketti pea lühiromaani mõõtu jutustusele «Kuu, mis haihtus» ei ole põhjust alla maksimumhinde anda. Siin on kõik Leigh Bracketti tugevused oma parimal moel esindatud ning lugu kuulub kirjaniku absoluutsesse paremikku.

Maalane David Heath vedeleb poolpilditus olekus Veenuse ühe soise sadmalinna Kalruna Kõigi Võimalike Naudingute Palee nimelises urkas, kui kaks veenuslast - mees ja naine - teda otsima ja ta deliiriumilaadsest olekust välja tirima tulevad. Bracketti kirjeldused Heathi joobesoleku nägemusest, mis vältavad tubli 3 lehekülge, tõid minule igatahes silme ette Robert De Niro tegelaskuju Sergio Leone meistriteosest «Once Upon a Time in America», kes selle filmi alguses, keskel ja lõpus näidatud raamloos ühes oopiumiurkas vedeles ja seal narkouima-nägemusi koges.

Pikapeale saavad veenuslased Heathi piisavalt kaineks, et too koos oma lemmiklooma, väikese minidraakoniga sealt kaasa saavad ja läbi soo sadamasse müttavad, kus Heathi laevale Ethne! asuvad. Järgmisel hommikul, kui mees on pildi rohkem ette võtnud, nõuavad nad, et ta neid Kuutule nimelisse müstilisse paika viiks, mille asukohta kuskil Hommikuopaalide mere kaldal vaid tema teab. David Heath on nimelt ainus isik, kes on teadaolevalt sellest kohast eluga tagasi tulnud.

Kuutuli arvatakse olevat koht, kuhu hallil ajal langes Veenuse kuu, mis siis kokkupõrkel planeediga selle koha radioaktiivseks või kuidagi muidu maagiatiineks muutis. Planeedil on välja kujunenud ka selle uskumuse religioosne organisatsioon - Kuusaladuste Valvurid ehk Kuulapsed - preestrite klass, kes David Heathi jahivad, kuna ükski surelik ei tohiks oma nina Kuutulle toppida. Samas usutakse, et kes on Kuutulest läbi käinud, muutub jumalaks. Just seda veenuslane Alor soovibki.

Lõpuks, kui Alor ähvardab Heathi, et seda jälitavad Kuulapsed on juba talle üsna kandadele jõudnud, nõustub Heath pärast pikka-pikka põiklemist ning tunnistamist, et ega ta Kuutule lävelt ise kaugemale sisse läinudki, neile siiski selle asukoha kätte näitama. Ning reis Hommikuopaalide merel lähebki lahti. Peatselt jõutakse merel sellisesse Sargasso mere laadis piirkonda, kus vesikasvud laeva endasse haaravad, nii et see vaid aerude ja terariistadega füüsiliselt tööd tehes edasi liikuda suudab. Taamal läheneb aga üha ähvardavama kiirusega Kuulaste laev, pardal grupp musti preestreid... Lõpuks jõutakse loomulikult ka Kuutulle. Ning siis juhtub veel mõndagi.

Lisaks Veenuse soise-niiske mussoonkliima ja sellise koloniaalkirjanduse rajamaade ja eelpostide räpaste sadamalinnade kõrtside ja kurjategijate maailma lopsaka ja värvika kirjeldamise oskusele valdas Leigh Brackett suurepäraselt ka nn. karmi koolkonna kriminulli ja noir-detektiivfilmi stiili, esteetikat ja väljendusvahendeid. Mitmete ta tegelaste kohta on öeldud, et neis on rohkem Bogartit, kui Humphrey Bogartis endas mõnes Chandleri või Hammetti ainetel vändatud 1940date krimifilmis.

Seos ei ole meelevaldne, kuna 1940ndate keskpaigaks oli Brackett lisaks oma kosmoseooperitele avaldanud ka paar karmi koolkonna kriminulli, nii et tuntud Hollywoodi filmiprodutsent ja -lavastaja Howard Hawks palkas ta oma film noir`i klassikaks saanud 1946. aasta linateose «The Big Sleep» (Raymond Chandleri Philip Marlowe` lugu loomulikult), milles peaosi mängisidki Humphrey Bogart ja Lauren Bacall, stsenaristiks. Õieti kaastsenaristiks, kuna üks stsenaariumikirjutaja oli William Faulkneri näol juba olemas, aga Hawksi meelest jäi temas midagi nagu vajaka. Nii andiski ta oma sekretärile korralduse: «See Bracketti-sell kirjutab päris hästi, palgake ta Faulknerile appi!» Kui stuudiosse ilmus paari nädala pärast «Bracketti-selli» asemel hoopis nägus naisterahvas, ei olnud kellelgi selle vastu muidugi midagi. Ning väidetavalt tegi Leigh Brackett Faulkneri ja Jules Furthmani käsikirja märksa noir`ilikumaks ja karmi koolkonna laadile vastavamaks.

Teksti loeti inglise keeles

Leigh Bracketti jutustusega «Hääbuvad veenuslased» oli nii, et pidin selle arvustuse kirjutamiseks uuesti läbi lehitsema, mis ei ole nädalapäevad tagasi loetud teksti kohta just väga hea märk. Aga nii üldisel kui kirjaniku enda skaalal on tegu tugeva keskmise tekstiga.

Tekkis mõte ja vajadus teatud põhjustel põhjalikumalt süüvida 1930-1940ndate angloameerika ulme Veenuse-teemalistesse tekstidesse ja olulisim panustaja tollasesse Veenuse tekstikorpusse oli C. L. Moore`i kõrval loomulikult «Kosmoseooperite kuninganna» Leigh Brackett. Ning esimesena sattus ta kümnekonnast Veenuse-jutust ette just see.

See mainitud `tekstikorpus` kujutab siis 1962. aasta Mariner 2 eelset Veenust, läbitungimatusse pilvekihti peitunud soiseid ja palavaid lopsaka taimestikuga džungleid ning tohutuid ookeane täis maailma, mida asustavad erinevad tihti amfiibset laadi veenuslased, aga mille džungleis ja soodes elab ka kõiksugu dinosauruseid jm reptiilset faunat. Kuid ka floora on tihti pool-elus ja teistele liikidele eluohtlik. Vana hea Kuldajastu romantiline ja värvikateks seiklusteks justkui loodud koloniaalmaailm.

Eks neid konkreetseid Veenuse geograafia ja geoloogia nägemusi oli erinevaid, aga üldistavalt kirjeldasin siin sellist kõige levinumat. Ühe mitte nii drastiliselt erineva variandi pakkusid ju veel 1958. aastal välja noored Strugatskid oma «Purpurpunaste pilvede maas».

Igatahes algab kõnealune Bracketti jutustus sellega, et Maalt välja rännanud viie tuhande tõotatud maad otsiva kolonisti laevastik on juba aastakümneid mööda Veenuse ookeane ringi seilanud oma uue kodupaiga otsinguil, küll ei sobi üks rannikuala oma ebatervisliku kliima ja haiguste pärast, teine saarestik jälle eluohtliku loomariigi pärast, mõnelt rannalt on nende laevastiku ära ajanud Pilverahvas, teisalt jälle mingi teine põhjus. Inimeste populatsioon on aga hakanud pidevast ja sihitust merel loksumisest vähenema, peamiselt vaimsetel põhjustel, kuni jõutakse järjekordse asustamata näiva mudase ja soise rannani, mille taga paistab aga kindel maa - kõrge platoo, mis võiks maalastele eluks sobida. Saadetakse siis kolmeliikmeline tiim maastikuluuret tegema.

Brackett kirjeldab vaid talle omase värvikuse ja intensiivsusega kohalikku Veenuse loodust, seda tunnet, mis valdab tegelasi läbi selle aurava ja soise džungli platoo suunas mütates, taamal kostumas kohalike hiidsisalike hääled jmt. Jõutakse platooni ning üht maa-alust tunnelit mööda üles ronima asudes jõuatakse maa-aluse järveni, milles nähakse ujumas inimlaste suurusi amfiibseid olendeid, kelle pea veidi õitsvat võilille meenutab. Uudishimulikult ja nõtkelt lähenevad need maalastele... ning puhkeb verine konflikt. Millesse sekkuvad peagi nende amfiibide liigi täiskasvanud esindajad. Oma elu eest pagedes jõuavad kaks maalast kolmest napilt läbi ühe augu koopalaes sellest maa-alusest maailmast välja platoole, kus leiavad eest ilusa metsase oru, mis sobiks nii hästi nende elupaigaks, kui vaid seda ei asustaks juba teine veenuslaste rass, rohkem humanoidsed telepaadid, kellega maalastel õnnestub ilma konfliktita suhtlusse asuda. Peagi selgub, et need on omal ajal selle oru noilt maa-alusesse järve elama sunnitud amfiibidelt vallutanud...

Lahendus, mille Brackett sellele keerukale kolme osapoolega olukorrale pakub, on ootamatu, jõhker, küüniline ja absoluutselt mitte õnnelik lõpp (aga ega Brackett polnudki nende poolest kuulus).

«Hääbuvad veenuslased» on seni loetud Leigh Bracketti Veenuse-lugudest vast kõige kahvatum, aga ometigi piisavalt tasemel tekst, et ülesirvimisel meeldivaid emotsioone esile kutsuda. Veidike liiga pulp ta oli ja 1945. aasta kevades pisut liiga vanamoodne: 1932. aasta loos oleks selline maailm ja väljamõeldud veenuslased üsna novaatorlikult mõjunud, sestap ka hinne ühe palli võrra alla. Aga kirjutatud oli see tekst mõnusalt, kaasahaaravalt ja värvikalt. Tegelastega oli vaeva nähtud, neid korralikes pooltoonides esitatud ning loo suur konflikt ja tegelaste omavahelised suhted polnud kindlasti 1932. aasta pulp.

Teksti loeti inglise keeles

Robert Aickman (1914–1981) oli üks omamoodi kirjanik. Üldiselt liigitub ta looming õuduse alla, aga kindlasti ei sobi tema kohta kasutada silti ‘horror’, vaid pigem ehk õuduskirjanduse vanemat ja veidi laiema tähendusega nimetust ‘weird fiction’. See sõna ‘horror’ tekitab kole paljudes inimestes eelduse ja ootuse, et tekst lugejas ilmtingimata hirmu- ja õudustunde esile peaks kutsuma, ometi pole see väga suure osa õuduskirjanduse ambitsiooniks kunagi olnudki.

Robert Aickmani looming oligi just selline kummaline, mitte eriti graafiline õudus, mitte ka stiilipuhas inglise tondijutt, vaid selline sürreaalses ja veidi nihestatud argimaailmas toimuv kummaline lugu. Ehk siis kuskile tavakirjanduse, piiripealse kraami ja moodsa nimega linnafantaasia puutekohale jääv kirjandus. Olen aru saanud, et kirjaniku varasem looming oli rohkem žanrikirjanduse moodi ja nauditavam, hilisemad tekstid aga üha enam tavakirjanduse ja lihtsalt piiripealse sürri kanti. Lähiajal on plaanis ka selle varasema loominguga tutvust teha, aga siinarvustatav jutustus «Abielu» pärineb just autori hilistest aastatest ja on üsna tugeva tavakirjanduse mekiga.

On kaks korterikaaslast, tütarlapsed Helen Black ja Ellen Brown, esimene armastab teatris käia, kus kohtub ka häbeliku, ema juures elava noormehe Laming Gatesteadiga. Intiimsuhete vallas asjatundmatu Laming kasutab ära juhust, et neiu on üksinda ning läheb ennast tutvustama. Helen pole küll mingi iludus, otse vastupidi, ta näeb välja kole tavaline, neutraalne ja harilik, selline külm ja kondine, aga noh, vähemalt midagigi, mõtleb Laming. Noored saavad tuttavaks, hakkavad üha enam koos teatrit külastama ning Helen kutsub mehe enda juurde külla õhtusöögile. Seal tutvub Laming Ellen Browniga, kes on väga sõnakehv, aga kellest lausa õhkub mingit loomalikku seksuaalsust: peagi kujunebki mehel välja kummaline suhe: ühe tütarlapsega käib ta teatrietendusi mööda, teisega aga selle õe korteris, linnapargis jm salaja seksimas.

Süžee on ju täiesti jabur ja kogu see tegevus toimub justkui mingis nihestunud reaalsuses, Laming ei räägi Heleni või Elleniga normaalset dialoogi, nende omavaheline läbikäimine on kuidagi ebaloomulik ja kogu see tegevustik oleks justkui liigestest lahti. Nii kõrge hinde annangi selle painajaliku atmosfääri, kummaliselt reaalsusest nihkes tegelaste ja kuidagi ahistava kirjutuslaadi pärast - see on meisterlik. Ega asjata õudusspetsialistid Aickmani üheks žanri kirjanduslikult kõige osavamaks meistriks ei loe, kellele vast lähedasim tänapäeva õuduskirjanik on Thomas Ligotti.

Aickman ei nimetanud ise oma loomingut `horroriks`, vaid eelistas oma tekstide kohta öelda `strange stories`. Ja eks ta nii ongi. Ometi koostas ta kümnekonna aasta vältel 8 köidet võrratut antoloogiasarja «The Fontana Book of Great Ghost Stories».

Ning päris lõppu veel kaks tsitaati, mis minu käesolevat lugemiskogemust vast kõige täpsemalt kirjeldavad:

«Reading Robert Aickman is like watching a magician work, and very often I`m not even sure what the trick was. All I know is that he did it beautifully.» - Neil Gaiman

«Robert Aickman has a gift for depicting the eerie areas of inner space, the churning storms and silent overcasts that engulf the minds of lonely and alienated people. He is a weatherman of the subconscious.» - Fritz Leiber

Teksti loeti inglise keeles

Alex Benedicti sarja 7. romaan «Kojutulek» mõjub sellena tõesti. Ja ma ei mõtlegi siinkohal romaani sisu, kus reisitakse Maale ja otsitakse taga aastatuhandeid kadunuks peetud esimeste kosmosereisidega (20. sajandi Apollo Kuu-lennud jmt) seotud muinsusi, vaid vormi ja atmosfääri, miljööd, tunnetust.

Eelkõige on see kojutulek fännist lugeja jaoks. Tunnistan, et olen end sellesse sarja nii sisse lugenud, et olen minetanud ilmselt igasuguse objektiivse pilgu ja võime tsüklit kuidagi kriitiliselt hinnata. Näiteks McDevitti teise romaaniseeria, Priscilla Hutchinsi ehk nn. Akadeemia raamatute puhul ma seda ei taju: ilmselt on ka põhjuseks tõsiasi, et tolle tsükli peamised tegelased ei ole nii lahedad. Hutch ise ja kõik nood gregorymacallisterid ja teised lihtsalt ei ole sellised inimesed, keda endale sõbraks sooviks, kes tunduksid nii mõistlikud, lahedad, just sobiva huumorimeelega jne.

Alex Benedict ja Chase Kolpath on aga just täpselt sellised tegelased, kellega raamatulehekülgedel kohtudes on tunne, nagu oleks kaugelt reisilt tagasi lähedaste juurde koju jõudnud või siis parimate sõprade seltskonnas maandunud. Enesetunne ja tuju läheb kohe kuidagi heaks.

Sarja 7. köite puhul oleks ilmselt kaunis mõttetu hakata tutvustama tegelasi või selgitama, millega nad tegelevad, sest ega ma ei soovita ju kellelgi tsükliga selle raamatu vahendusel tutvust teha: see on ikka edasijõudnutele mõeldud delikatess ning esimeseks maitseprooviks tuleb huvilised suunata siiski sarja esimese romaani «A Talent for War» juurde, milles salapäraselt transdimensionaalsesse kosmosesse kadunuks jäänud luksuslik kosmiline kruiisilaev Capella koos Alexi onu Gabrieliga nüüd, 7. osas välja ilmub, nagu kõik 6. köite sisuga tuttavad lugejad kindlasti mäletavad.

Õigupoolest sarnaneb 7. köide 6. veel mitmeski mõttes. Pea täiesti identne on romaani ülesehitus: esimesed 100 lehekülge toimub kaunis aeglane ja sündmustevaene tegevuse käimatõmbamine, Benedicti romaanidele omast kosmilist õõva, aastasadu või -tuhandeid vanu saladusi ja varjamisi, kõike seda hakkab lugeja saama umbes 100. leheküljest ja siis juba korralikus tempos. Ja jällegi väga sarnaselt eelmisele köitele on siingi kaks täiesti erinevat ja omavahel mitte seotud tegevusliini vaheldumisi: kord keskendutakse Capella päästeoperatsioonidele (kruiisilaev väljub transdimensionaalsest ruumist ju vaid loetud tundideks, et siis jälle aastateks kaduda, katsu sa mõne tunni jooksul aga kosmoses kohe laevani jõuda ja sealt pealt tuhandeid inimesi evakueerida...), siis jälle ajavad Alex ja Chase kosmoseajastu koidiku reliikviate jälgi.

Ja kui Capella päästeoperatsioon on selle romaani tegevusliinidest see veidi vähem köitev - kuigi me kõik ju tahame näha, mis saab, kui enda arust 3-4 päeva ära olnud Gabriel Benedict jõuab tagasi koju, oma majja, milles on Alex juba 11 aastat oma antikvaariäri pidanud, pärides Capella kadumise järel onu varanduse -, siis kosmoseajastu koidiku arheloogiliste reliikviate otsinguretk Päikesesüsteemi ja Maale on selle köite tõeline maiuspala.

Lausa selline maiuspala, et sooviks, et McDevitt kirjutaks terve raamatu oma tulevikuajaloo Tumedatest sajanditest, mil 25.-32. sajandini toimus kaks suurt tsivilisatsiooni kollapsit, mis hävitasid suure osa kogu varasemast inimkonna kultuuripärandist. Need 10-20 lehekülge, millel McDevitt visandab oma tulevikuajaloo Tumedad sajandid - õieti selle, kuidas Alex ja Chase seda hämarat minevikku 10 000 aasta kauguses tulevikus uurivad ja rekonstrueerida püüavad - on tõesti muljetavaldavad ja läbiraputavad. Kuidas üksteise järel tabavad Maad alates 25. sajandist majanduslik kollaps, seejärel diktatuurirežiimide aeg, demokraatliku ühiskonna taastumine ning siis 31. sajandil interneti, personaalsete suhtlusseadmete, kõiksuguste kommuniktsioonivõrgustike, elektri ja üldse moodsa heaoluühiskonna kadumine, totaalne kliimakatastroof koos mandrite rannajoone olulise muutumisega ning uus ja veel sügavam krahh... Millise emotsionaalse sügavuse ja tavainimeste ängistuse atmosfääri McDevitt siin nappide ajalooraamatuist pärit lausetega luua suudab! Tahan veel!

Igatahes oli neil Tumedail sajandeilgi ennastohverdavaid inimesi, kes püüdsid varasema tsivilisatsiooni kultuuripärandit rüüstamiste ja vandaalitsemiste eest päästa. Olid inimesed, kes Floridast Kosmoseajaloo muuseumist kõik varase kosmoseajastu eksponaadid evakueerisid ja siis need kuhugi kindlasse kohta toimetasid... Ja just nende hindamatute antikvaarsete esemete (Apollo astronautide isiklikud esemed, kohvitassid, skafandrid jne) jälgi Alex Benedict selles köites ajabki. Ja nagu neis raamatuis ikka, on olemas mingi jõud, mis püüab teda iga hinna eest takistada, et ta mingil juhul neid jälgi mööda selle iidse aarde peidupaigani ei jõuaks. Tapmiskatsed, manipulatsioonid, ähvardused jmt on loomulikult omal kohal.

McDevitti romaanid ei ole tüüpilised moodsad telliskivi-paksused kosmoseooperid, kus lugeja ette laotatakse hoomamatult avarad maastikud ja panoraamid, lugematu hulk erinevaid maailmu, sadu tegelasi (kelle nimekiri kindlasti peab olema raamatu alguses või lõpus ära toodud), keerukaid süžeeliine, füüsikalisi mõtteeksperimente jmt. Ei, McDevitt kirjutab enam-vähem moodsasse kuube rüütatult täiesti vanaaegset kosmoseseiklust, 300-400 leheküljel on meil siiski 5-6 peamist karakterit, paarkümmend kõrvaltegelast ja mitte üle 2-3 süžeeliini. Midagi väga turvalist ja kodust on neis romaanides, leian ma ilma igasuguse objektiivsuse ja kriitikameeleta ning pööraselt õnnelikult, et saan enamvähem reaalajas kaasa elada Alex Benedicti uutele seiklustele. :)

Teksti loeti inglise keeles

See McDevitti enda koostatud antoloogias «Going Interstellar» ilmunud jutustus on juba meistri vääriline! Me ju kõik teame neid McDevitti majade/kosmoselaevade isikustatud ja enamasti naissoolisena personifitseeritud tehisteadvusi. Novot. Kosmoselaev Coraggio, mis oli «mehitatud» sellise kolmanda põlvkonna tehisteadvusega Lucy ja saadetud uurima Kuiperi vööd või Öpik-Oorti pilve vms, ei vasta ühel hetkel enam kontaktivõttudele. Maal on paras paanika, kuna pahad poliitikud tahavad ju kogu aeg NASA eelarvet kärpida ja üldse mõttetut kosmoseuurimist ära lõpetada. Ja et nüüd tipptehnoloogiat täis laev niimoodi enam toru ei tõsta, on enam kui halb.

Vaieldakse pikalt, kas teda otsima saadetav laev Excelsior mehitada sama, kolmanda põlve tehisteadvusega Jeri või paialdada laevale teise põlvkonna rohkem testitud ja kriisisituatsioonides karastunud vanem tehisteadvus Sara. Lõpuks paigaldatakse Sara senise haldaja/inseneri visa töö tulemusel sinna just see vanem ja kindlam tehisteadvus, et kui uuem seal Oorti pilves järsku lolliks on läinud, siis saab vanem ehk kindlamalt tolle ilmselt amokki jooksva laeva üle kontrolli saavutada. Põhimõtteliselt ongi see lugu edasi antud tehisteadvuse Sara minajutustusena. Sellisena haakub see pala suurepäraselt seni värskeima Alex Benedicti sarja romaani «Firebird» kõrvalliiniga, Villanueva planeedilt leitud ja emotsioonid omandanud tehisteadvuse ehk beeta Charlie looga.

Puändist ja kosmilise üksilduse fiilingust tunneb meistri kätt. Kui inimkond enam ei taha kosmose tundmatuid alasid uurida, siis leidub keegi teine, kes tahab!

Teksti loeti inglise keeles

See on nii ogar jutt, et ma siiamaani turtsatan kerge põlgusega naerma, kui leian end mõttelt, et mida värki, miks?!? Et miks sellist jama vaja oli? Kirja on see pandud ju Jack McDevitti meisterliku sulega, aga kas sellised lood vajavad üldse jutustamist? Eesti ulmes (ja jutuvõistlustel) on see muidugi üks stamm-probleeme, et inimestel on kange tahtmine kirjutada, aga pole nagu midagi eriti öelda. Pole ühtegi lugu, mis lugu oleks ja jutustamist vääriks.

See erinevate robomehhaaniliste lahinguülikondade antoloogiast loetud jutustus räägib lühidalt sellest, kuidas ühest inimtühjast kosmoselaevast tuleb teise toimetada kass, aga ühtegi ülearust skafandrit või kosmilist kassikorvi käepärast pole. Tegelased peavad mäkgaiverlikult leidlikud olema ja mingi lahenduse välja mõtlema. Kes on lugenud McDevitti Akadeemia-romaane, teab, millise lapseliku naudinguga kirjanik sukeldub sellistesse kosmilistesse insenertehnilistesse transpordiprobleemidesse, mis normaalse lugeja lõualuud haigutusest krampi ajavad. Ütlen ära puändi: kass saab päästetud!

Selline ulmejutt siis. Kogenud kosmosepiloot-instruktor Jake ja tema nooruke õpilane Priscilla Hutchins sõidavad kahekesi kosmoselaevaga uurima, miks on side katkenud ühe teise laevaga, mis kuskil orbiidil tiirutab vms. Ilmneb, et mingi kosmiline kamakas on toda laeva tabanud, tolle kere läbistanud ja pooled ruumid vaakumiga täitnud: inimesed on tolles uurimislaevas hukkunud, aga ühes õhuga ruumis leitakse elus kass. Väga armas kass. Oehh. Kindlasti satuks mitmed kohalikud ulmikud sellest jubinast ekstaatilisse vaimustusse – mõtleks, siin on ju jutt, mis ennast tõsiselt ei võta! Muidu on nagu Hutchinsi-sarja romaanidki: loetakse Gregory MacAllisteri küünilis-mürgiseid tekste ja minnakse kassipäästmismissiooni järel Quraqua tulnuk-artefakte uurima. The rest is history.

Teksti loeti inglise keeles

Nebula-auhinnale kandideerinud jutustus «Head kavatsused» on saanud inspiratsiooni päriselust. Nimelt olid nii pikaaegne Analogi toimetaja Stanley Schmidt kui ka arheoloogilisele ulmele keskendunud kirjanik Jack McDevitt mõlemad külalisesinejateks 1996. aasta Asimovi seminaril, kus tol aastal oli teemaks «Arheoloogia Marsil». On ühesõnaga olemas selline organisatsioon, mille 1972. aastal asutas Isaac Asimov ise ja kus siis ulmesõbrad käivad korra aastas koos mingil kindlal teemal n-ö. rollimängu, mingit ulmelist süžeed või probleemi läbi mängimas ja lahendamas.

Selle loo minajutustaja, ulmekirjanik Jake Cobblemere kutsutakse juudi soost ulmelegendi Abraham Baranovi 1971. aastal asutatud Baranovi seminari järjekordsele rollimängule süžeed ja probleemi välja mõtlema: teemaks on ette antud arheoloogilised kaevamised Marsil. Seltskond on mängu ajaks, mingiks nädalaks eraldunud New Yorgi osariigi põhjaosas ühte pisemasse konverentsikeskusesse, neile on korraldatud ühes suures telgis või angaaris omamoodi Marsi maastik ja arheoloogiliste kaevamiste keskkond/miljöö.

Neile iidsete tulnukrasside, artefaktide jm sarnase kraami poolest tiine süžee välja mõelnud ulmekirjanik Cobblemere tuleb ise ühe moderaatorina samuti üritusele kohale, ta on välja mõelnud ka lisa süžeeliini, kuidas Marsil kaevamisi läbi viiv grupp hakkab saama uudiseid, et USAs on puhkenud rahutused, president on sunnitud tagasi astuma ning sõjavägi ja üks kindral võtavad võimu üle. Kuna see NY osariigi põhjaosas isoleeritud konverentsikeskuses tegutsev seltskond tõesti välismaailmaga ei suhtle, muutub kogu see hirmu- ja paranoiaõhustik, mis siis lisab vürtsi «Marsi» liivaluidete alt välja kaevatud iidseile tulnukrassi saladustele, ühel hetkel lugejagi jaoks niivõrd realistlikuks ja käegakatsutavaks, et hakkad lehekülgi tagasi keerama ja uurima, et kas see oli ikka süžee osa või juhtub see nüüd päriselt…

On realistlikke inimsuhteid, on kirjanik Cobblemere’i loodud süžeest tulenevaid eetilisi valikuid ja probleeme, on ka üks kummaline noormees rahutukstegevate küsimustega, millele «stsenaariumi» autor Cobblemere kuidagi vastata ei oska, on ka puänt. Kena ja ilus lugu, mis esitab kokkupressitud kujul McDevitti loomingu tüüpteemasid ja karaktereid. Nii tüüpiline McDevitt tundub see tekst olevat, et ma aru ei saa, misjaoks siia Stanley Schmidti juurde vaja oli või milline oli tema panus. Midagi jäi selles loos aga nagu realiseerimata, miski rahutus jäi õhku, hinge, mingi dissonants provintsiliku ja ajastuid vana intergalaktilise atmosfääri vahel…

Teksti loeti inglise keeles

Hauaröövlid omavahel arveid klaarimas.

Lühijutt «Viirastuste põrguhaud» on Baxteri Xeelee-tulevikuajaloos selline üsna minoorne pildistus, pretensioonitu vahepala, mis ometi avab napil 15 leheküljel üsna ebameeldiva tahu inimkonna galaktilise ekspansiooni ajaloos. See umbes 5 sajandit pärast Hõbeviirastusega peetud sõja lõppu toimuv lugu (aasta on 7524) kujutab viimaseid «Viirastusekütte» ühel gaasihiiglase väikekuul omavahel saagi pärast tülli minemas ja arveid klaarimas. Hõbeviirastuste sfääriline kaitsekiht on muutunud galaktikas väärtesemeks ning neid hauaröövlid jahivadki. Õieti jahitakse siis viimaseid elusolevaid ja peitupugenud Hõbeviirastusi, kes seejärel aeglaselt tapetakse, et kerakujuline hõbedane kattenahk võimalikult rikkumatult kätte saada.

Nõnda siis maanduvadki (miks ei ole eesti keeles head vastet sõnale ‘crashlanding’?) ja suudavad selle raames oma süstiku purustada kaks hauaröövlit, 60-aastane kalestunud mees L’Eesh ja tema endise naispaarilise Hily 20-aastane tütar Raida. Hily on ühel Hõbeviirastuste küttimise retkel mõne aasta eest tapetud, lasuga selga...

Ma ei tea, minu meelest on see üsna põnev ja pädevalt teostatud lühipala, mis, tõsi küll, pääseb suurema pildi raames märksa paremini mõjule kui omaette lugedes.

Teksti loeti inglise keeles

Pea lühiromaani mõõtu jutustus «Tontlikud sõjad» on ilmselt tsükli seniloetud tekstidest tugevaim ning saab viie mitme plussiga. Siin on nauditavalt kokku sulatatud kõik, mida ühelt moodsalt kosmoseooperilt ja tõsiteadusliku fantastika valda kuuluvalt militaarselt kosmoseloolt vaid oodata oskad. Kosmoselahingud, tulnukrassi poollegendaarne ja geniaalne väejuht, tulnukate kiivalt varjatud koduplaneet, mis peidab endas aastatuhandeid vana räpast saladust genotsiidist, evolutsiooni erinevail arengutasemeil äärmiselt võõrad tulnukaliigid, võimsad aja- ja ruumifüüsika piruetid ja gravitatsioonilised jõud, mida on raske korralikult ettegi kujutada. Pidasin varem ekslikult sedasorti tekste vaid McAuley ja Reynoldsi pärusmaaks, aga nüüd olen oma arvamust Baxteri suhtes ses vallas täielikult revideerinud ja raputan endale tuhka pähe.

Hõbeviirastused olid sõjas inimkonnaga juba algusest peale kaotajaks määratud, kuna nende arusaam eksistentsist ja selle eesmärkidest oli niivõrd teistsugune, aastatuhandete jooksul niivõrd vägivalda eitavaks arenenud, et kuigi nende käsutuses olid inimese jaoks hoomamatud eksperimendid põhiliste füüsikaseaduste endiga, ei olnud neis võitlusvaimu, mille poolest paistis silma korralikult ajupestud inimkond. Üksikisikul pole tähtsust, kõik liigi säilimise ja laiema leviku nimel! Kõike seda seni, kuni Hõbeviirastuste seas kerkis esile maalaste jaoks poollegendaarne kangelane – Must Viirastus, väejuht, kes mõtles ja käitus nagu inimene, kes hakkas vägivalda ilma süümepiinadeta tarvitama. Nii, et kui Aleph Force’i nimelise Maa laevastiku kiirreageerimisüksuse nõellaev Orioni Oda satub 7004. aastal Hõbeviirastuste massilisse piiramisrõngasse ja valmistub end hävitades võimalikult paljusid tulnukaid teise ilma ühes võtma ning üks Hõbeviirastus, kes laseb end kutsuda kummalise nimega Väliskatteline/Profülaktiline/Karantiin, teeb neile ettepaneku võtta ette missioon tulnukate tagalasse, eesmärgiga hävitada Must Viirastus, kuna see on irdunud rassi üldisest käitmuskoodeksist, siis nõustuvad nad selle tõenäoliselt eneseohverdusliku retkega pikemalt mõtlemata.

Retkega, mis viib nad ajas kaugest minevikust tänapäeva toodud Hõbeviirastuste algkodusse, süngele planeedile, kus nad kohtuvad kauges minevikus kaheks jagunenud rassiga, näevad vägivalla ja genotsiidi laastamistöö jälgi, mida Hõbeviirastused on sajandeid oma mälust kustutada püüdnud... Oehh, ma ei jaksa rohkem :D See tekst on maiuspala!

Teksti loeti inglise keeles