On kummaline anno 2021 leida BAASist veebis tasuta kättesaadava sisuga ajakirjas Reaktor enam kui kolm aastat tagasi ilmunud Indrek Hargla pikema lühijutu mahtu teksti, mis on tänaseni arvustamata. Just nii on aga lood jutuga «Mõrv Reaktori toimetuses». Tekst pole siiski päriselt arvustamata. Sellest on ajakirja enda järgmises numbris lühidalt kirjutanud J. Kallas ja T. Hallaste. Esimene neist nimetab juttu «Hargla skaalal suht lõdva randmega lödistamiseks» ja eks sellega saab nõustuda, teksti stiil ei meenuta mitte kirja pandud ilukirjandusteost, vaid õlleses seltskonnas lõkke ümber purjakil inimeste vahelesegamiste kiuste pajatatud lobajuttu.
Pean tunnistama, et pala tekitab mus parajat kimbatust. Mis ta pidi olema? Paroodia? Aga mille? Pila? Aga mida pilkav? Selles paralleelreaalsuses on ulmeajakirja Reaktor toimetus Tartu kesklinnas Plasku kõrghoone 7. korrusel («Toimetusele kuulus seal üks tiib, ühtekokku neliteist kabinetti, vestibüül, baar, nõupidamisruum, väiksem banketisaal vastuvõttude korraldamiseks ja peatoimetaja – mõne meelest üleliia luksuslik – kabinet koos väikese spaa-kompleksiga.»). Eks see kirjeldus annab kätte võtme loo mõistmiseks: tegu ei saa olla kriitikaga Eesti kirjandus- ja kirjastuselu aadressil, kuna sellist luksust ja tähtsust ei naudi ulme kusagil maailmas. Nii et tegu on miski kummalise kõverpeeglimaailmaga, kus ulme on kirjanduse keskseim ja tähtsaim ala, ja ka kirjandus ise on ühiskonnas oluliselt hinnatum, kui see tänapäeval kusagil maakera nurgas on («Me maksame ühe poogna ilukirjandusliku teksti eest 1000 eurot pluss maksud. Metakirjanduse eest 200 eurot lehekülg. Illustratsioonide eest 300 eurot tükk.»).
Igatahes on ajakirja peatoimetaja Roomas Kingu mõrvatud. Siit liigub Hargla-lugeja mõte muidugi sinna, et Kingu oli ju see kirjandusmuuseumi teadur, kes esmakordselt astus lugejate ette võrratus lühiromaanis «Väendru», kus tema isikuprofiilile lisati mh kuulumine EÜSi. Hiljem on Kingu figureerinud siin-seal Hargla folkõuduse tekstides («Viljakoll», «Tontla metsas» jm), mis ometi omavahel mingisse sisulisse vastuollu pole läinud. Siis tuli aga «Süvahavva» esimene raamat ja esimene hooaeg (2013), kus Bornhöhe/Kromanovi loomingust tuttava Hans von Risbieteri laadse nimega Ivo Uukkivi Madis Kalmeti näoga Roomas Kingu Süvahavva lähedal metsas maha laskis ja külmkappi pani. See Roomas Kingu eksisteeris meie reaalsuses, meie päevil. Möödunud aastal ilmunud jutustuses «Toonela tagasitulek», saan aru, on Roomas Kingu aga kirjandusmuuseumi folklorist kauges tulevikus? Pole seda teksti veel lugema sattunud. Igatahes siin loos on Roomas Kingu siis ulmeajakirja Reaktor peatoimetaja selles kõverpeeglimaailma Tartus. Ja ta saab samuti mõrvatud.
Konkreetse mõrvaloo lahendamine, nagu krimikirjanduses üldse, ei ole enamasti huvitav ega oluline. Krimilugudest parimad teevad tõeliselt heaks sinna sisse joonistatud karakterid, nende omamaailmad ja nois maailmades valitsev fiiling, peategelaste omavahelised suhted ja dialoogid. Kui peategelased on kõverpeegellikud inimkarikatuurid, nagu selles loos, kus ulmeajakirja peatoimetaja on mõrvatud vahetult pärast erootilise ulme erinumbri Erektor ilmumist, ei ole huvitav ka mõrvaloo uurimine ega lahendus. Aprillis 2018 ilmus ka päris Reaktori esimene erootilise ulme erinumber Erektor, kus see pala õieti avaldatigi. Millega Hargla siin loos kummalisel kombel paistab tegelevat, on, et ta pilabki minu jaoks kõige rohkem sedasama sammu: Erektori erinumbri tegemist ja seal sees ilmuvaid lugusid, pakkudes oma loos, kõverpeegellikus omailmas välja terve kataloogitäie erootilise ulme süžeid ja pealkirju, üks jaburam ja debiilsem kui teine («Nekrofiili nikupidu», «Tulnukate lõbumaja turvamehe mälestused», «Mina, minu pere, kits ja muud loomad», «Pepupoiste külakuhi», «Millest sa järeldad, et sinu naisel on kahes kohas hambad», «Kuidas kuningas Kuu peal nikkus», «Enese sees ja järel», «Menstrueerivad vampiirid», «Tarzan ja gei», «Kubemepunk»). Hargla justkui pilab seda «seksi-eri» nimelist mängu, näitab, et mäng mängu pärast tapab ära igasuguse kunsti. Aga mängijail-taidlejail on kindlasti vahva ja pulli saab kõvasti.
Umbes samal ajal selle palaga ilmus kogumikus «Kolmevaimukivi» teadupärast ka jutustus «Per homicidium ad astra», kus mõrvalugu toimub kosmoselaevas ja tegelaste nimed ning mitme puhul ka karakterid ja väljanägemine on laenatud kodumaisest ulmefändomist (Luarvik Berg, Yoel Yakovic, Christoph Snyder jne). Siinses mõrvaloos mängib Hargla samuti ulmefändomi nimedega (Leelo Laheots, Hindrek Härgla, Callas ja Flooren, Jaak Mähkra jmt), aga peale nimede siit sarnasusi tegelike inimestega otsida ei maksa. Nii et see mäng jääb selle võrra lahjemaks ja tühjemaks.
Jah, ka mina lagistasin ja turtsusin seda lugedes vahetpidamata naerda ja seda peegeldab siis ka see hinne. Aga lugu on kuidagi häirivalt laadnas ja suvalises stiilis jutustatud. Lõtv lödistamine, nagu J. Kallas ütles.