Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Joel Jans ·

Iidsed rõõmud

(jutt aastast 2018)
https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-iidsed-roomud

  • Reaktor
  • Reaktor, Aprill 2018
Hinne
Hindajaid
1
1
1
2
0
Keskmine hinne
3.2
Arvustused (5)

Metsavana loomingust leiab kindlasti rohkem arvutiwärki (ja lima, IMHO) kui keskmise fantasykirjaniku tekstides. Jah, just fantasy --  sest nagu klassikudki ju on öelnud: piisavalt arenenud tehnoloogia on eristamatu maagiast. Ja ülisupertehnoloogiat jagub Metsavanal kõikjale ohtralt, sealhulgas ka siia juttu jalaga segada. Ühtlasi on jutt hoiatuseks kõigile tuleviku-netiporno sõpradele. Parajalt huumorit, roppusi (ja toimetamata kirjavigu) annab kokku sellise maheda-muheda sürrealistliku komploti.
 
Aga megadoosides ma Metsavana ande ühekorraga ma siiski ei manustaks -- juhtmed kisub krimpsu ja illuminaatorid häguseks...
Teksti loeti eesti keeles

Järjekordne lapsik tekst eesti ulmes erandlikult infantiilse loominguga autorilt. Kommenteerida suurt midagi pole - tavapärane sellest allikast pärit ollus, ei etem ega kehvem kui eelmised (ja tõenäoliselt ka järgmised).
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei loe tavaliselt Eesti autorite ulmet, sest sajandi alguses saadud kogemus on jätnud suhu kehva maitse. Võimalik, et olen ülekohtune ja löön kõiki ühe vitsaga, aga mis teha, kui "Eesti ulme antoloogiast" selline mulje jäi. Aga kuna sellele jutule tehti lausa netis "reklaami" ning tekst ei tundunud eriti pikk, lugesin läbi.
 
Esmalt häiris ming kirjutamisstiil ja lauseehitus. Stiil on... kuidas seda nüüd öeldagi... labane? Mitte, et mind oleks häirinud roppused, sest neid suurt polnudki, aga jah, lihtsalt lame labasus. Ja lauseehitus oli päris konarlik, kohati tundus nagu oleks lugenud halba ingliskeelset tõlget või midagi sellist. Kuigi enamasti on kasutusel lühilaused, siis pidin - eriti algusepoole - lauseid mitu korda üle lugema, et järge pidada.
 
Sisust ka. Jutul iseenesest on algus ja on lõpp ning mingi tegevustik, aga see kõik on lihtsalt banaalne. Algus on ebavajalikult pikk (lühijutu jaoks!), tegelikult oleks võinud pilvede nühkimise asemel kohe asja juurde hüpata või siis veelgi põhjalikumalt loo sisu jaoks vajalikku tausta kirjeldada. See pilvede ja reklaami jama polnud seda mitte. Lõpplahendus oli minumeelest lihtsalt labane - selline "nuiaga pähe" stiilis.
 
Kokkuvõttes: nõrk kolm. A la varane Silverberg. Ja see ei ole kompliment! Hoidun ka edaspidi Eesti ulmest või vähemalt konkreetse autori loomest.
Teksti loeti eesti keeles

Alustuseks tsiteerin Priit Hõbemägi: "Sõna “sotsiaalporno” tuli Eestisse Soomest, kus seda hakati kasutama teatud sorti dokumentaalfilmide kohta. Nii tähistati seal ajakirjanduslikke lugusid, mis inimlikke kannatusi detailselt kirjeldades suurendasid vaatajate hulka või väljaande läbimüüki [---] sotsiaalporno dokumentaalides näidati kerjuseid, kodutuid, tõrjutuid, vaeseid, totakaid ja haigeid. Hiljem liideti neile veel narkomaanid, sugupoolevahetajad, igasugused erinejad, mõrtsukad, bioloogiliste sugulaste otsijad, hüljatud, loomapiinajad, ellujääjad, tülitsejad ja abielurikkujad."
 
Teisalt on väidetud (Marek Kahro), et "tegemist [on] pitseriga, mille nõrganärvilised kriitikud löövad populaarseks osutuvate telesaadete taha. Piisab vaid, kui ekraanile lastakse mõni poolhambutu külajoodik või õnnetu saatusega üksikema ning juba näevad valvepuritaanid selles solvangut korralike lauakommetega inimestele" ja et "ei saa öelda, et sotsiaalpornost puuduks hariv osa. Nii mõnigi lugu toob vaataja maa peale ning tekitab janu õigluse järele."
 
Mis sunnib kedagi täitma terveid lehekülgi räiguste detailsete kirjeldustega? Hõbemägi järgi on sotsiaalporno eesmärk pakkuda "närvikõdi, emotsioone ja erutust õnnetute ja elus hätta sattunud inimeste viletsuse, häbi ja hädade üksikasjaliku kirjeldamise läbi".
 
Nii et kui tekib küsimusi nagu miks on peategelase maika soustiplekiline, miks elab ta korteripugerikus ja ühes majas araablasest narkoärikaga, miks kutsub ta oma diginaist "neetud libuks", miks on järjekordses väikeses ja räämas korteris, kuhu ta läheb, räpased kardinad, miks pühib ta jumal teab mis lögaga kokku saanud terariista sellesse räpasesse kardinasse, miks tegelased suhtlevad omavahel agressiivselt ja empaatiata, siis on vastus ilmselt eelnenud tsitaatides kirjas.
 
Kui mind seada valiku ette, kas olla antud situatsioonis see nõrganärviline kriitik ja valvepuritaan, siis pigem jah, sest kindlasti läheks mulle rohkem korda tegelased, kes endast ja end ümbritsevast rohkem hooliksid, kui jutu lehekülgedel autori tahtel materialiseerunud minategelane, Rean, Mülgas ja viimase tüdruksõber. Ning kindlasti ei pühendaks ma sellele aspektile sedavõrd palju arvustuseruumi kui sotsiaalpornosse kaldumine poleks austatud autori soolotekstides väga sagedane.
 
Lugu kubiseb raskesti jälgitavast tehnomulast (mida on võimalik läbi töötada ja mille käigus selgub, et see pole juhuslik sõnadevalim, vaid ikka läbi mõeldud, aga seesama läbitöötamise vajadus teeb lugemisest töö) ning muidugi on tekst tervikuna ka üsna lohakalt kokku visatud.
Teksti loeti eesti keeles

Hoogne ja vahva lugu. Sissejuhatus ehk tõesti veidi venib ja selle sidumine põhitegevusega oleks andnud loole juurde aga ulmebutafooria, head ideed ja punk on mulle alati meeldinud ja siin loos on need kolm kenasti kokku köidetud. Tubli! Nii hoida ja edasi tähtede poole :D
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Liblikad on head, krematooriumil polnud ka viga. Autorile on aga kuskil külge hakanud paha komme sõnarohkelt seletada, kui hirmus õudne see ikka on, millest ta kirjutab. Näiteks järgmine lõik:
 
 
"Koeri oli kokku kuus. Nad … Mitte nad, elusolendi kohta käivat sõna ei saanud nende kohta kasutada – need - kujutasid endast suuri, hundisarnaseid ja vasikasuurusi koletisi, kuid, Aldol oli raskusi oma silmade uskumisega – kunagi ehk elavad, kuid nüüdseks täiesti selgelt surnud. Tühjade silmakoobastega ja tuima, ühetaolise raskepärase liikumisega, tekitasid nad Aldos külmi, sisemisi võdinaid. Neis koletistes oli mingi külm aura, mis levis kaugele elukate ümber ja tungis ka läbi akna tuppa, pannes mehe, kes neid sealt vaatas, kananahka. Ta oli millegipärast kindel, et elavad koerad ei olnud teda veel tajunud, kuid surnud juba teadsid, et ta seal on ja neid vaatab. Tahtmatult astus mees aknast eemale, et nende painest vabaneda."
 
 
No mille jaoks kogu seda lora pärast tõdemust, et olid täiesti selgelt surnud, vaja on? Et "Lääne Elus" eraldatud ruum täis saada??
 
 
Järgmisel lausel ei saa aga sedagi vabandust olla: "Valguseta aknad kumasid pimedust ja õõva." Sulaselge jamps.
Teksti loeti eesti keeles

Neid pildi sisse mineku jutte on ilma Kivastikutagi maailmas juba nii palju et...
 
Võiks öelda "ebaoriginaalne" või "andevaene", aga tegelikult pole kumbki neist õige sõna. Õige sõna selle nähtuse kohta on "kolklus". Ainult kirjanduslikus kolkas avaldatakse ja antologiseeritakse ("Eesti novell 2018") niisuguseid tekste. Sama käib näiteks ka Ülo Mattheuse ulmejutu "Minu isa luulud" kohta (1984), mille eest ta Tukla preemiagi sai.
Teksti loeti eesti keeles

Võimalik tõesti, et autoril oli kavas Lovecraftile kummardada - oma nõmeduses ja saamatuses näitas ta aga meistrile paljast pragumenti. Nii läheb, kui inime oma mõõtu ei tunne :(
Teksti loeti eesti keeles

Andekspalumise rituaal on tugev kujund, aga jutu kirjaviis on mõneti raskepärane, nagu ka eelarvustaja märgib.
 
Minu arvates ei ole mõne varasema autori poolt loodud maailma asetatud sündmustiku puhul tema maailmapildi jagamine tingimata kohustuslik. Pastišši puhul oleks, aga pastišš tähendab ka truud stilistilist jäljendamist, mis SV eesmärk ilmselt ei ole.
Teksti loeti eesti keeles

Kitzberg ja Tammsaare siiski küll mitte, aga "Reaktoris" tavaliselt ilmuvate tekstide hulgas paistab silma küll.  Kui see jutt oleks Hargla "Õudse Eesti" koostamise ajal olemas olnud, oleks sinna ka sobinud.
Teksti loeti eesti keeles

Stiilipuhas tekst - peategelane tuleb vanasse talumajja puhkama, hakkab endisaegset rahvast nägema, lõpuks löövad kooljad ümbruskonnas lusti... Ime kohe, et seda seni arvustatud ei ole.
 
Mulle meeldis ühe detaili pärast, lk. 37: "Koolnud kaimud tulid kõik tervitama, hauanaabrid ka. Vanamemm Marie kargles oma pisikese õe Emiliaga ringiratast minu ümber." Sellest, et surnud jäävadki sellesse ikka, milles nad surevad ning mida see nende jaoks tähendada võiks, polegi eesti kirjanduses vist suurt midagi.
Teksti loeti eesti keeles

Nojah, nii kahetsusväärselt sageli läheb, kui tavakirjanik enda arust ägedat ulmet kirjutab. Totalitaarses tulevikuühiskonnas on üliväga pronataalne perepoliitika - elus edasi jõudmist näitab see, mitmendal korrusel sa elad ja korruseid vahetada saad ainult siis, kui lapsi teed. Kui paar mingi aja jooksul lapsi ei saa, on tulemuseks sundlahutus või siis saavad nad võimaluse ennast koos ära tappa. Kogu skeem on totter jama muidugi paljudel põhjustel, aga üks paistab eriti silma: reproduktiivmeditsiini puudumine.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmselgelt rollimängust tõukunud tekst. Sisu poolest trafaretne, kuid autor vähemalt üritab atmosfääri loomisega tööd teha. Ning lõpp vähemalt pole päris selline, nagu eelneva skeemi põhjal arvata võiks. Kolmpluss debüüt ja loodetavasti võtab autor millalgi ette midagi keerulisemat kirjutada.
Teksti loeti eesti keeles

Eks sellistel tekstidel ole oma seltskonnas suurem väärtus kui laia publiku hulgas. Kirjaoskus on autoril täiesti olemas.
 
 
Üldiselt on aga ammu juba tähele pandud, et selleks, et juttu lugeda oleks põnev ja huvitav, peab olema gradatsioon. Tegelased peavad sattuma uutesse ja eelmistest ägedamatesse olukordadesse ning siis need varasemast nutikamalt või brutaalsemalt vms. lahendama. 2018. aasta oktoobrikuu "Reaktoris" on kaks rappimislugu (see siin ja J. J. Metsavana oma), milles kummaski vaid ühtlases tempos rapitakse ja mis seetõttu tüütuks muutuvad. Kolmandiku või isegi poole võiks rahulikult maha lõigata ja tekst sellest vaid võidaks.
 
 
Hea keelevaldamise pärast käesolevale loole punkti võrra kõrgem hinne.
Teksti loeti eesti keeles

Kuna tegu on debüüdiga, siis veidi pikemalt. Eespool on öeldud hulk asju, millega võib nõustuda - jah, otsene kõne on vähe usutav, jah, pseudodokumentalistlik lõpumärkus võinuks ära jääda. Aga kirjutaja suutis oma teksti koos hoida, ei muutunud ülearu sõnaohtraks ega visanud liiga labast kildu. Lõppki on olemas - mitte küll ülearu vaimukas, kuid siiski lõpp. Kuskilt "Years Best of..." kogumikust mäletan juttu, milles tulnukad samamoodi kõigile pasunasse andsid, kuni keegi vapper isehakanud partisan avastas, et neid saab printeritahmaga tappa. No mille poolest siis too parem on...
Teksti loeti eesti keeles