Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Indrek Hargla ·

Merivälja

(romaan aastast 2017)

Hinne
Hindajaid
0
0
1
2
0
Keskmine hinne
2.333
Arvustused (3)

"Merivälja" näol on teatavasti tegu samanimelise kodumaise telesarja romaniseeringuga, mille tegevus toimub 1997. aastal Merivälja-nimelises Tallinna aedlinnas. Romaani sündmustik tugineb 1980. aastatel levinud linnalegendile, mille kohaselt Meriväljalt olevat välja kaevatud maa alla mattunud UFO. "Merivälja" peategelaseks (tegelikult on romaani peategelast kohati raske kindlaks määrata, sest sündmustikku nähakse mitme erineva tegelase pilgu läbi) on Elvast pärit tütarlaps nimega Karin, kes saab Meriväljal tööd Juliuse-nimelise invaliidi hooldajana. Merivälja on endiselt haaratud kunagise UFO-juhtumi järelkajadest, salapärane väljapressija terroriseerib telefoni teel aedlinna elanikke ja kogu olukord muutub järjest segasemaks...
Kas "Merivälja" näol on tegu ulmeteosega? Jah, minu meelest on see romaan lõppkokkuvõttes puhas žanriulme, ehkki romaani ulmeline intriig üsna aeglaselt paljastub. Kahjuks on tegu halva ulmega. Romaani esimeses pooles ei toimu õieti midagi. Autor üritab justkui pinget kruttida, ent see ei tule tal üldse välja, kõik need aedlinlaste omavahelised sahmerdamised, väljapressimiskatsed jne meenutavad pigem mõnd halba teleseriaali (romaani aluseks olevat telesarja ma näinud pole, nii et selle kohta ma midagi öelda ei oska). Siis läheb tegevus veidi kiiremini käima, samas upub see kõik mingite vandenõuteooriate, paravärgi ja tundlemise sohu (mingil hetkel tuuakse mängu isegi jaburad vandenõuteooriad Estonia katastroofi teemal). Selles osas võib nõustuda Andri Riidi arvustusega Reaktoris - "Meriväljat" lugedes jääb mulje, et tegu on paranähtuste ja vandenõuteooriate käsitlemisega ulmeromaani võtmes. Mis koos üsna igavalt kirjapandud suhteseebiga mõjub üsna tüütult.
"Meriväljat" lugedes tekib kohati küsimus, kas pole romaani intriig otseselt seotud tegevusaja, 1990. aastate Eesti "ajavaimuga". Toona levisid kõiksugu parateemad ja vandenõuteooriad ju kulutulena, eesti keeles ilmusid isegi vastavad ajakirjad nagu Paradoks B. Mulle endale meenub lapsepõlvest ajalehe Nelli Teataja "paralisa" lugemine - sarnaselt käesolevale romaanile kirjutati ka seal vaheldumisi UFO-dest ja nõidadest, mis on ju ometi üsna erinevad teemad. Iseenesest oleks üheksakümnendate Eesti teemaline retroulme ju päris huvitav idee, aga teostama peaks seda kuidagi teisiti.
Lõpetuseks veel üks detail romaanist. Tundub veidi imelik, et 1980. aastate Eesti NSV KGB osakond jättis endast maha eestikeelseid dokumente (otsused, korraldused agendile vms). Tegu oli ju ikkagi üleliidulise organisatsiooni kohaliku sektoriga, mille personalgi osalt vene keelt rääkivatest ja sisserännanud isikutest koosnes.
Teksti loeti eesti keeles
12.2017

Novembri alguses tegin ühe tagasihoidliku kommentaari FB grupis Eesti(keelne) ulme hargnevas jutulõngas, kus Heli Illipe-Sootak arutles teemal, et tihti tarbitakse 100%-list ulmet, andmata endale üldse aru, et see, mida loetakse on tegelikult ulme; ja sealjuures veel isegi võetakse sõna viisil, mis ulmekirjandust isegi justkui põlastab. Mõtlen, et see on sobiv siin veelkord ära tuua:

„Ma võtan nüüd ühe õige pika orgi ja torkan hästi ettevaatlikult herilasepessa...

Tegelikult olen ma natuke segaduses: kui ma vaatan Hargla "Raudrästiku aeg" kaant, siis seal seisab ilusasti kriminaalromaan. Kui ma vaatan "Merivälja" bännerit FB lehel (https://www.facebook.com/296801790356601/photos/a.502728363097275.1073741825.296801790356601/1459186150784820/?type=1&theater) siis on seal ilusasti kirjas põnevusromaan. Mingid hämavad terminid nagu ’Muinas-Eesti’ ja ’müstiline’ ei muuda üldse tõsiasja, et raamatut ei reklaamita ulmena.

Ma saan 100% aru sellest, et kirjanikul, kes oma tööst peab ära elama, ongi vaja raamat maha müüa ka neile, kes sõnas 'ulme' laia kaarega mööda käivad, aga kui ei saa kapist välja tuldud, siis pole ka mõtet väga imestada, et inimesed ei adu, et näe - need raamatud ongi see päris ulme. Võibolla oli ikkagi Raul Sulbil õigus kui ta tõi kuuldavale oma legendaarse Estconi-karjatuse: "See ei ole ulme!"? Sest kui autor ja kirjastaja (turundaja) ei pane kaanele "ulmeromaan" vaid kiriminaal- või põnevusromaan, siis äkki need raamatud polegi tõesti ulme? Kui me ise justkui oma asja häbeneme või lihtsalt majanduslikel kaalutlustel hämame, siis nö võhik jõuabki järelduseni, et noh, vaatamata "ulmelisele elemendile" oli täitsa hea põnevusromaan :D Või et raamat kuulub sellisesse natuke hämarasse žanrisse nagu ulme, kui meenutada Jan Kausi kurikuulsat väljendit Triinu romaanivõistluse töö kohta?“

Loomulikult oli mul vaata, et suisa moraalne kohustus pärast seda Tartus Õlleministeeriumis lunastada „Merivälja“ eksemplar. Ei õnnestunud kahjuks Helile süümekaid tekitada, et hinda veelgi alla kaubelda niigi soodsalt kirjastuse-hinna-tasemelt. Autor oli ka lahkelt nõus sinna oma „käejälje“ jäädvustama ja õigupoolest adusin alles järgmisel hommikul kodus, et asi näeb kangesti sedamoodi välja justkui oleks Hargla iseendale autogrammi andnud… Või veel hullem – et olen ise endale Hargla autogrammi vormistanud. Midaiganes…

Alguses lugemine ei edenenud väga. Aga siis võtsin nädalavahetusel selle tõsisemalt ette ja lugesin tellisemõõtu romaani kolme-nelja jutiga ära.

Esimene emotsioon? Ausalt öeldes natuke segadust tekitav. Nii kummaline kui see ka pole, siis olen ma suutnud üles kasvada keset 1980-90 aastaid, nii et kogu see Merivälja kamm pole üldse minuni jõudnud. Või siis olen lihtsalt unustanud. Kusjuures kogu see UFO-maania, mis 80.aastate lõpus ja varajastel 90. aastatel möllas, ulatus ikka Kesk-Eestisse ka, mitte ei olnud üksnes suurte linnade privileeg. 1997. aastal olin ma usinasti ametis keskkooli lõpetamise ja armumise ja muude noorele täiskasvanule oluliste asjadega. Võibolla siis selle pärast…?

 

Mis värk on?

Alustuseks tegelased: nooruke tütarlaps Karin, kes laekub Elvast Tallinnasse ja sattub töökuulutusele vastates Meriväljale ühe invaliidi hooldajaks. Abielupaar Anna ja Julius näikse olevat jõukad tegelased, mees on siis hooldust vajav invaliid, naine näikse alguses olevat selline lõdva püksikummiga wannabe-babe, aga olgu siis spoilerina öeldud, et päriselt nagu pole kah. Naabriks on seal üks peast soe näitlejanna Liisalotta koos oma poja Erichiga. Lisaks veel ajaloolane Ummel, kes on Erichi isa. Surnumatja Indrek ja tema ärikast naine Inga, pankur Taavi ja tema kaasa Ülle. Ja muidugi narkarist kunstnik Risto. Lisaks kamalutäis kõrvalisemaid tegelinskeid. Päris üheselt selget peategelast justkui polegi. Olgu – minu jaoks personaalselt saab peategelaseks Karin. Ilmselt pole mõtet väga põdeda spoileri üle, et Karin on nõid: tal on võime näha inimeste aurat/biovälju ja seda mõjutada.

Tegevus läheb käima selle ümber, et keegi helistab selle seltskonna erinevatele liikmetele ja nõuab, et need teeksid üht-koma-teist ja kui ei tee, siis tema paljastab mingi nende tumeda saladuse. Ehk siis läbi suurema osa romaani on veel üks tegelane – Väljapressija.

Ja saladusi seal Merivälja-külas juba jagub. Kes kellega magab, kes keda petab, kes on päriselt kõnevõimetu invaliid või pole seda teps mitte, mis värk oli ühe ennemuistse viiulivirtuoosiga, kes lisaks kõigile ülejäänud Merivälja objektiga seotud müsteeriumitele jäljetult haihtus, kas surnumatja ja tema naise poolt müüdav ese on ikka päriselt maaväline objekt või on see kõigest võltsing ja nii edasi kuni lõpuks, samm-sammult hakkab tõde päevavalgele kooruma.

Teine emotsioon – pole põhjust põdeda, et Heli raamatu hinda alla ei lasknud. Igal juhul on tegemist lugupidamist vääriva eksemplariga meie koduses raamaturiiulis.

 

„See ei ole ulme!“

Tagasi selle alguse juurde, et kas siis on ulme või on müstiline põnevik või misasi see siis on? Tegelikult on see justkui tükike ellu äratatud täiesti peast põrunud ja segaseid 1990.aastaid. Seal on just seda jabur-innukat püüdlust end kõigest „nõuka-aegsest“ lahti rebida. Detailide täpsuse üle pole muidugi suuremat mõtet arutleda.

Paratamatult pean aga tõdema, et sedapuhku jätab Hargla romaan täpselt sellise mulje, et kirjanik on valmis kirjutanud põneviku, millele on külge poogitud müstika-elemente, et see jätaks endast trendika mulje. Olgu – sõnaühend ’maagiline realism’ jätab endast vähemalt minu jaoks mulje, justkui oleks tegemist mingi narkotripiga ja antud romaani kontekstis sobiks hästi iseloomustama kunstnik Ristot ja tema maalimisi. Seega iseloomustaksin „Meriväljat“ kui suhteseepi, mis on läbi põimitud mõistatuste lahendamisega ning garneeringuks on lisatud väike üleloomulik element nõiduse ja maavälise objekti näol.

Ehk siis kui Raul peaks seekord Estconil huikama: „See ei ole ulme!“, võiksin vabalt tema kooriga liituda. „Meriväljas“ puudub see „miski“, mis muudab minu jaoks teose ulmeks. Tegelikult on see umbes sama palju ulme kui Luua-Viki jutud Kaika-Lainest ja rohelistest mehikestest linnataguses võpsikus.

Proovides sõnastada seda „miskit“, mis puudu jääb, jõuan ma paratamatult oma mõttes tuntud väljendini „show, don’t tell“. Enamikku sellest, mis „Meriväljas“ on päriselt ulme – kuidas kunagi ennemuiste (võibolla) maandus (kukkus alla) Meriväljale maaväline objekt (võibolla tulnukate tähelaev), miks see moreenikihistuste alla mattus, kuidas selle juhuslik avastamine tegelikult oli ja mismoodi käis see salajane väljakaevamine, kuidas oli tundmatuga kontakteerumine ekstrasensi silme läbi kogetud ja mismoodi KGB seda kõike varjas, asjaosalisi kõrvaldas ja miks mitte kõrval-liinina ka viiuldaja juhtum, mis on 110% ulme; ning lõpetuseks objekti saatus varajastel 1990. aastatel – kõike seda Hargla üksnes mainib lakooniliselt. Aga näha tahaks! Kogeda…

Oluline on selle juures aga järgmine: erinevalt ülalnimetatud Luua-Viki juttudest on „Merivälja“ ilukirjandus. Hästi teostatud ilukirjandus. Sai palju kriitikat ulme vähesuse üle. Olgu siis veelkord korratud – minu meelest on „Merivälja“ hea kirjandus. Parasjagu siis kui ma hakkan üsna kindlalt arvama, kes oli Väljapressija, pakub autor mulle selle isiku ise ka välja, üksnes selleks, et mulle mõned leheküljed edasi selgeks teha, et ma siiski arvasin valesti. Üllatusi oma tegelaste ja nende käekäikude osas pakub Hargla kuni päris viimaste lehekülgedeni välja. Ja millise suure vandenõuteooriaga Eesti ajaloost ta Merivälja objekti veel seob, jäägu juba igaühe enda avastada.

 

Sildistamisest ja teadlikkusest

Lõpetades ringiga taas selle alguses viidatud FB postituse juures… Ma mõtlen, et kui end ulmekirjanikuna identifitseeriv autor paneb raamatukaanele sildi ’kriminaalromaan’ või ’põnevusromaan’ pole selles midagi taunitavat. Kui mina teaksin, et sellise sildi kasutamine kergitab läbimüügi 500 eksemplarilt nt 5000 või 50 000 eksemplarini, ei lööks ma risti ette ega mõtleks ülearu pikalt.

Ja ulmikud võivad pidada peenikest (või üleolevat või heatahtlikku vmt) naeru, et näe, kus on tavakirjanduse austajad – loevad ka tegelikult ulmet. Edu neile…

Edu Harglale. 

Teksti loeti eesti keeles

Mina seda tühja lohisevat loba üle esimese kolme peatüki ehk siis ca. 100 lk. lugeda ei suutnud.
 
Kahju, et Indrekuga nii on läinud.
Teksti loeti eesti keeles
x
Indrek Rüütel
1978
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

John Scalzi "Vanamehe" sõda on koos oma järgedega ilmselgelt vajutanud ulmemaastikule igavese lahmaka jälje. Väga südametunnistus ei piina kui spoilerina selle siia niimodi välja ütlen, et selle loo tegevus toimub millalgi pärast "Human Division" ja "The End of All Things" sündmusi.
 
Inimkond ja Kolooniate Liit ja Maa on toredasti (niivõrd-kuivõrd) ellu jäänud. Konklaavi nimetatakse siin Ümarlauaks (pole eestikeelseid tõlkeid lugenud rohkem kui "Vanamehe sõda" - vbl on sealgi Konklaav selliselt tõlgitud...), kehtib jätkuvalt mingi piirang koloniseerimisele, mida ühel või teisel määral rikutakse. Ja loomulikult tahtmise, vajaduse ja sunni (või mingi kombinatsiooni neist) pärast mõistusega rassid sõdivad omavahel.  
 
Inimkonna hulgas on ka neid, kes päris arutult ei soovi tulnukaid nottida. Ja siin võibolla astub lavale Veskimees ise sellega, mida ta nimetab ühiskonna modelleerimiseks - ehk siis mulle tundub, et ta on proovinud Scalzit "õigeks kirjutada". Omal kummastaval moel tundub see umbes sellise tegevusena, millega näevad vaeva tänasel päeval ilmselt ilma formaalse hariduseta teoloogid ja islami tõlgendajad ja muidu veidi peast soojad religioossed fanaatikud, kes püüavad inimestele üle maailma selgeks teha, mida religioonide rajajad "tegelikult silmas pidasid" ja "kuidas asjad tõesti need kõige õigemad ja pühamad oleksid".  
 
Seal, kus Scalzi on jõudnud järelduseni, et üksteise nottimine on viljatu ummiktee ("The End of All Things" toob igapäevaelust kohati päris selgelt sisse nii Vietnami, Iraagi kui Afganistani sõja vastased meeleolud), visandab Veskimees läbi oma tegelaste mõtete võiduka verise teekonna universumi valitsejateks ja kõik, kes teisiti mõtlevad, tembeldatakse nõrkadeks ja ebaolulisteks...  
 
Loo enda seisukohalt on tegemist küllalt huvitava kohtumisega Kolooniate Kaitsejõudude kõrge sõjaväelase ja inimestega sõjast oleva tulnukarassi kõrge esindaja vahel ning küsimuseks on, miks inimesed näiliselt põhjuseta selle tulnukate rassi suhtes järjepidevat genotsiidi rakendavad. Olgu siis natuke lugeja enda avastada, mis seal taustal on. Niisugusena on tegelikult tegemist isegi päris hea "Vanamehe sõja" maailma laiendusega. Ma ilmselt pole piisavalt pädev tõmbama piire fan fiction'i ja selle päris kirjanduse vahele. Kuri kahtlus on arvestades selle Algernoni numbri sisu, et seegi jutt on siiski fan fiction. Noh - piisavalt hästi tehtud, et saada hindeks "3". Kirjaniku vaba voli oma lugu üles ehitada nii, kuidas talle endale parem tundub, aga minu meelest on need kaks tüüpi seal vannis mõnulemas ja toimunu üle arutlemas täiesti kasutu ballast. Ehk siis milleks esitleda seda põhilugu justkui kaudselt, ümber nurga? Miks mitte teha täiesti aus ja häbenematu fan fiction...?
 
PS. Huvitava parralleeli leidsin veel ka Kunnase "Gort Ashryniga". Aga eks mingid motiivid ongi nii Kunnasel kui Scalzil sarnased: inimkond kosmoses tulnukatega ellujäämisvõitlust pidamas; kloonimised ja teadvuse ülekandmised ja tehisinimeste loomine... Ja veel mõned teisedki.
Teksti loeti eesti keeles

Kummardus Lovecraftile. Jutt kunstitudengi ja maali omavahelisest suhtest.
 
Nii vähe kui ma Lovecrafti olen lugenud, siis stiililt ja sisult täitsa tuttav tunne. Ladusalt kirjutatud asi. Ainus koht, mis pani kulmu kergitama, et kuidas siis nüüd niimoodi oli jutustaja ütlus “ma ei hakka seda kirjeldama”. Hea küll, detaili minek oleks jutu toppama jätnud, vbl autor ise ka ei osanud  detaile anda, aga niisugusena jättis lihtsalt lohaka mulje. Oleks eeldanud elegantsemat liugu laskmist.
 
Ja noh - õudne ka polnud. Nagu see vähene Lovecraft, mis olen lugenud, pole õudne. Ei tea, kas on asi selles, et fantaasiates on päris elu õudusi juba raskevõitu ületada; võib-olla aga hoopis on asi selles, et “koll voodi all / kapis / koopas jmt kohas” lakkas olemast õudne umbes 10-12 aasta vanuses. Õudne on ikka asi, mille esinemise tõenäosus on nullist oluliselt suurem. Ahvenamaa asemel Pärnu randa eksinud suur valge hai oleks palju jubedam. Aga see oleks olme, mitte ulme :)
Teksti loeti eesti keeles

Lugedes ei saanud kuidagi ümber tundmusest, et seesinane asi on vähemasti hingesuguluses "Joroski ööga" kui mitte otseselt samasse maailma (siiski teine aeg ja koht) kirjutatud jutuga.
 
Tundus selline päris autentne sõdurijutt. (Vaid korraks tekkis küsimus, et kas ikka tehtaks nii... Kuid see pole üldsegi oluline.)
 
Müür poolitab Euroopat, joostes läbi Kesk-Eesti. Ja mis seal siis ühel kui ka teisel pool toimub. Vaatenurk on küll väga piiratud jutustaja silmavahe laiusega, aga siinkohal toimib see hästi.
 
Ei kujuta ettegi, kas asi saaks veelgi parem kui ümber jutustatud dialoogi asemel oleks päris dialoog? Kui jutustuse asemel sellest, mis ja kuidas oli, näitaks autor reaalajas juhtunut... Natuke jäi see stiilivalik hinge kraapima ja nii läheb maksimumist mõni pügal maha. Igal juhul hästi tehtud.
Teksti loeti eesti keeles
12.2017

Novembri alguses tegin ühe tagasihoidliku kommentaari FB grupis Eesti(keelne) ulme hargnevas jutulõngas, kus Heli Illipe-Sootak arutles teemal, et tihti tarbitakse 100%-list ulmet, andmata endale üldse aru, et see, mida loetakse on tegelikult ulme; ja sealjuures veel isegi võetakse sõna viisil, mis ulmekirjandust isegi justkui põlastab. Mõtlen, et see on sobiv siin veelkord ära tuua:

„Ma võtan nüüd ühe õige pika orgi ja torkan hästi ettevaatlikult herilasepessa...

Tegelikult olen ma natuke segaduses: kui ma vaatan Hargla "Raudrästiku aeg" kaant, siis seal seisab ilusasti kriminaalromaan. Kui ma vaatan "Merivälja" bännerit FB lehel (https://www.facebook.com/296801790356601/photos/a.502728363097275.1073741825.296801790356601/1459186150784820/?type=1&theater) siis on seal ilusasti kirjas põnevusromaan. Mingid hämavad terminid nagu ’Muinas-Eesti’ ja ’müstiline’ ei muuda üldse tõsiasja, et raamatut ei reklaamita ulmena.

Ma saan 100% aru sellest, et kirjanikul, kes oma tööst peab ära elama, ongi vaja raamat maha müüa ka neile, kes sõnas 'ulme' laia kaarega mööda käivad, aga kui ei saa kapist välja tuldud, siis pole ka mõtet väga imestada, et inimesed ei adu, et näe - need raamatud ongi see päris ulme. Võibolla oli ikkagi Raul Sulbil õigus kui ta tõi kuuldavale oma legendaarse Estconi-karjatuse: "See ei ole ulme!"? Sest kui autor ja kirjastaja (turundaja) ei pane kaanele "ulmeromaan" vaid kiriminaal- või põnevusromaan, siis äkki need raamatud polegi tõesti ulme? Kui me ise justkui oma asja häbeneme või lihtsalt majanduslikel kaalutlustel hämame, siis nö võhik jõuabki järelduseni, et noh, vaatamata "ulmelisele elemendile" oli täitsa hea põnevusromaan :D Või et raamat kuulub sellisesse natuke hämarasse žanrisse nagu ulme, kui meenutada Jan Kausi kurikuulsat väljendit Triinu romaanivõistluse töö kohta?“

Loomulikult oli mul vaata, et suisa moraalne kohustus pärast seda Tartus Õlleministeeriumis lunastada „Merivälja“ eksemplar. Ei õnnestunud kahjuks Helile süümekaid tekitada, et hinda veelgi alla kaubelda niigi soodsalt kirjastuse-hinna-tasemelt. Autor oli ka lahkelt nõus sinna oma „käejälje“ jäädvustama ja õigupoolest adusin alles järgmisel hommikul kodus, et asi näeb kangesti sedamoodi välja justkui oleks Hargla iseendale autogrammi andnud… Või veel hullem – et olen ise endale Hargla autogrammi vormistanud. Midaiganes…

Alguses lugemine ei edenenud väga. Aga siis võtsin nädalavahetusel selle tõsisemalt ette ja lugesin tellisemõõtu romaani kolme-nelja jutiga ära.

Esimene emotsioon? Ausalt öeldes natuke segadust tekitav. Nii kummaline kui see ka pole, siis olen ma suutnud üles kasvada keset 1980-90 aastaid, nii et kogu see Merivälja kamm pole üldse minuni jõudnud. Või siis olen lihtsalt unustanud. Kusjuures kogu see UFO-maania, mis 80.aastate lõpus ja varajastel 90. aastatel möllas, ulatus ikka Kesk-Eestisse ka, mitte ei olnud üksnes suurte linnade privileeg. 1997. aastal olin ma usinasti ametis keskkooli lõpetamise ja armumise ja muude noorele täiskasvanule oluliste asjadega. Võibolla siis selle pärast…?

 

Mis värk on?

Alustuseks tegelased: nooruke tütarlaps Karin, kes laekub Elvast Tallinnasse ja sattub töökuulutusele vastates Meriväljale ühe invaliidi hooldajaks. Abielupaar Anna ja Julius näikse olevat jõukad tegelased, mees on siis hooldust vajav invaliid, naine näikse alguses olevat selline lõdva püksikummiga wannabe-babe, aga olgu siis spoilerina öeldud, et päriselt nagu pole kah. Naabriks on seal üks peast soe näitlejanna Liisalotta koos oma poja Erichiga. Lisaks veel ajaloolane Ummel, kes on Erichi isa. Surnumatja Indrek ja tema ärikast naine Inga, pankur Taavi ja tema kaasa Ülle. Ja muidugi narkarist kunstnik Risto. Lisaks kamalutäis kõrvalisemaid tegelinskeid. Päris üheselt selget peategelast justkui polegi. Olgu – minu jaoks personaalselt saab peategelaseks Karin. Ilmselt pole mõtet väga põdeda spoileri üle, et Karin on nõid: tal on võime näha inimeste aurat/biovälju ja seda mõjutada.

Tegevus läheb käima selle ümber, et keegi helistab selle seltskonna erinevatele liikmetele ja nõuab, et need teeksid üht-koma-teist ja kui ei tee, siis tema paljastab mingi nende tumeda saladuse. Ehk siis läbi suurema osa romaani on veel üks tegelane – Väljapressija.

Ja saladusi seal Merivälja-külas juba jagub. Kes kellega magab, kes keda petab, kes on päriselt kõnevõimetu invaliid või pole seda teps mitte, mis värk oli ühe ennemuistse viiulivirtuoosiga, kes lisaks kõigile ülejäänud Merivälja objektiga seotud müsteeriumitele jäljetult haihtus, kas surnumatja ja tema naise poolt müüdav ese on ikka päriselt maaväline objekt või on see kõigest võltsing ja nii edasi kuni lõpuks, samm-sammult hakkab tõde päevavalgele kooruma.

Teine emotsioon – pole põhjust põdeda, et Heli raamatu hinda alla ei lasknud. Igal juhul on tegemist lugupidamist vääriva eksemplariga meie koduses raamaturiiulis.

 

„See ei ole ulme!“

Tagasi selle alguse juurde, et kas siis on ulme või on müstiline põnevik või misasi see siis on? Tegelikult on see justkui tükike ellu äratatud täiesti peast põrunud ja segaseid 1990.aastaid. Seal on just seda jabur-innukat püüdlust end kõigest „nõuka-aegsest“ lahti rebida. Detailide täpsuse üle pole muidugi suuremat mõtet arutleda.

Paratamatult pean aga tõdema, et sedapuhku jätab Hargla romaan täpselt sellise mulje, et kirjanik on valmis kirjutanud põneviku, millele on külge poogitud müstika-elemente, et see jätaks endast trendika mulje. Olgu – sõnaühend ’maagiline realism’ jätab endast vähemalt minu jaoks mulje, justkui oleks tegemist mingi narkotripiga ja antud romaani kontekstis sobiks hästi iseloomustama kunstnik Ristot ja tema maalimisi. Seega iseloomustaksin „Meriväljat“ kui suhteseepi, mis on läbi põimitud mõistatuste lahendamisega ning garneeringuks on lisatud väike üleloomulik element nõiduse ja maavälise objekti näol.

Ehk siis kui Raul peaks seekord Estconil huikama: „See ei ole ulme!“, võiksin vabalt tema kooriga liituda. „Meriväljas“ puudub see „miski“, mis muudab minu jaoks teose ulmeks. Tegelikult on see umbes sama palju ulme kui Luua-Viki jutud Kaika-Lainest ja rohelistest mehikestest linnataguses võpsikus.

Proovides sõnastada seda „miskit“, mis puudu jääb, jõuan ma paratamatult oma mõttes tuntud väljendini „show, don’t tell“. Enamikku sellest, mis „Meriväljas“ on päriselt ulme – kuidas kunagi ennemuiste (võibolla) maandus (kukkus alla) Meriväljale maaväline objekt (võibolla tulnukate tähelaev), miks see moreenikihistuste alla mattus, kuidas selle juhuslik avastamine tegelikult oli ja mismoodi käis see salajane väljakaevamine, kuidas oli tundmatuga kontakteerumine ekstrasensi silme läbi kogetud ja mismoodi KGB seda kõike varjas, asjaosalisi kõrvaldas ja miks mitte kõrval-liinina ka viiuldaja juhtum, mis on 110% ulme; ning lõpetuseks objekti saatus varajastel 1990. aastatel – kõike seda Hargla üksnes mainib lakooniliselt. Aga näha tahaks! Kogeda…

Oluline on selle juures aga järgmine: erinevalt ülalnimetatud Luua-Viki juttudest on „Merivälja“ ilukirjandus. Hästi teostatud ilukirjandus. Sai palju kriitikat ulme vähesuse üle. Olgu siis veelkord korratud – minu meelest on „Merivälja“ hea kirjandus. Parasjagu siis kui ma hakkan üsna kindlalt arvama, kes oli Väljapressija, pakub autor mulle selle isiku ise ka välja, üksnes selleks, et mulle mõned leheküljed edasi selgeks teha, et ma siiski arvasin valesti. Üllatusi oma tegelaste ja nende käekäikude osas pakub Hargla kuni päris viimaste lehekülgedeni välja. Ja millise suure vandenõuteooriaga Eesti ajaloost ta Merivälja objekti veel seob, jäägu juba igaühe enda avastada.

 

Sildistamisest ja teadlikkusest

Lõpetades ringiga taas selle alguses viidatud FB postituse juures… Ma mõtlen, et kui end ulmekirjanikuna identifitseeriv autor paneb raamatukaanele sildi ’kriminaalromaan’ või ’põnevusromaan’ pole selles midagi taunitavat. Kui mina teaksin, et sellise sildi kasutamine kergitab läbimüügi 500 eksemplarilt nt 5000 või 50 000 eksemplarini, ei lööks ma risti ette ega mõtleks ülearu pikalt.

Ja ulmikud võivad pidada peenikest (või üleolevat või heatahtlikku vmt) naeru, et näe, kus on tavakirjanduse austajad – loevad ka tegelikult ulmet. Edu neile…

Edu Harglale. 

Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult pole selle raamatu juures mitte midagi lihtsat. Ärge laske end pealkirjast petta! Ega väikesest formaadist, pehmetest kaantest, lihtsast kujundusest. Üldse mitte millestki, mis esmapilgul silma, kõrvu hakkab. See on üks igavene salakaval, võimatult kõverat, hargnevat, kokku-lahku kasvavat trükimusta täis paberipakk. Selline raamat, mille peale võib end südamerahus välja vihastada ja mida võib (kui laenata autorilt endalt) üleni armastada, vihata, nautida, põlata, selle järele haara, et siis minema visata. Kui selle lugemine mingit emotsiooni ei tekita, siis ilmselt on selles kohas, kus inimesel emotsioon peaks asuma, midagi olulist puudu.

Lugedes saab teada, et kuskil Glasgou-nimelisel planeedil käib mingi tagasihoidlikumat sorti kaklus rohelisteks (…?... ausõna, tead… rohelised!?...?...) nimetatud demokraatiat ihkavate terroristide ja seda süsteemi valitseva aristokraatia vahel. Viimastest tutvustatakse lugejale küll võrdlemisi napilt üht printsessi, üht printsi ja siis veel väga põgusalt üht teist printsi. Päris lõpus ilmub veel üks prints korraks. Vihjatakse kuningale, räägitakse teistestki aadliperekondadest; noh – jääb mulje, et nad on sigarikkad ja neid on üldiselt sama palju kui kärbsemusta, aga raamatu lehekülgedele neid eriti ei jõua. Praegu taipan end mõtlemast, et Boudicad ja üldse kõik sellesinase maailma printsid ja printsessid on nagu Saudi-Araabia printside sugu. Muu maailma jaoks on neist enamasti teada kaks fakti: nad on rikkad ja neid on palju.

Õnneks on sellel raamatul väga konkreetne peategelane, kes pole prints ega printsess. Selleks on uurija-teadur Gertrud Omara. Meres on otsustanud 99,999…% osas oma lugeja sellest teadmisest ilma jätta, mis puudutab teaduri osa Omara ameti juures. Ühes kohas korraks vilksatab viide, et ta justkui kuskil kedagi õpetab, aga miks ja keda ja üleüldse, mida värki, selles suhtes on Meresil ilmselt sügavalt poogen. On selline müstiline amet nagu uurija-teadur seal Glasgoul (võibolla selles interstellaarses kuningriigis laiemaltki, aga selle üle võidki näpp suus mõistatama jääda) ja Omaral näikse vähemalt uurimise osa piisavalt hästi käpas olevat, et juhatada mingisugust politsei eriüksuse laadset asja.

Omara võtab pikaajalise operatsiooni kulminatsioonina kinni roheliste demokraatiaterroristide legendaarse võitleja Lauri Tropcheri – ühemehearmee, kelle kontos on mitmeid otsekui üleloomulikuna näivaid rünnakuid valitseva aadlikeklanni vastu. Keerulisemaks muudab olukorra muidugi asjaolu, et nimetatud Tropcher on Omara kunagine sõber ja armsam, kelle ta ise spioonina roheliste ridadesse saatis ja kes otsustas pooli vahetada.

Ei – mina ei saanudki teada, et mis värk nende rohelistega on, et miks nad rohelised on, noh. Sama hästi võiksid olla punased või valged või lillad või kirjud. Demokraatiat tahavad raiped, noh – ja on nõus selle nimel pomme panema ja inimesi tapma ja ilmselt veel mõndagi muud tegema, millest Meres meile ei räägi. Ma ei tea – ju siis selliseid asju teevad rohelised. Üldse seab autor meid kahvlisse – autoritaarselt valitsevad aristokraadid on justkui suhteliselt head selles maailmas, kellega ollakse võrdlemisi rahul ja demokraatiat ihkavad tegelased on sildistatud pahadeks (võibolla ongi roheline selles maailmas halb värv?), kes külvavad kaost ja hävingut. Huvitav allhoovus: demokraatia võrdub kaos…

Kinni nabitud Tropcher, va närukael aga sokutab vaatamata vangilangemisele Omarale ja valitsevale Boudicate klannile ühe eriti eriskummalise pommi, mis potentsiaalselt võibki kogu olemasoleva maailmakorra segi paisata, hävitada. Võibolla ka midagi selle asemele luua, aga see on üksnes minu oletus.

Kuskil kuklas sumiseb häirivalt tõdemus, et võibolla pole ma sellest raamatust üldse aru saanud, et see ongi lihtsalt liiga keeruline ja diip mu jaoks. Aga ma teen teadliku valiku selle sumina ignoreerimiseks. Ja laon välja, mis ma asjast arvan.

Esiteks ma arvan, et Triinu Meres on selle raamatu kirjutanud iseendale. Selle üle, et kirjanik iseennast lehekülgedele jätab, pole mõtet üldse pikemalt arutada, see on loomulik paratamatus. Kuskilt on mulle meelde jäänud Triinu arvamus, et talle meeldib kirjutades öelda just niipalju kui ta ise paremaks peab. Umbes nii, et tahan, siis ütlen, ei taha, jätan ütlemata. Hea küll – autori püha loomeõigus. (Ja võibolla polnud see üldse Triinu mõte, vaid seda ütles keegi teine… Minu peas lihtsalt on see mõte ja Triinu omavahel seotud. Kõik.) Tekst, kõne, pilt, kuju – iga teos võib olla mingi mõtte väljendus, selles mõttes, et autor annab midagi endast välja, eksole. „Lihtsaid valikuid“ lugedes ei saa ma aga üle kummalisest tundmusest, et seesinane asi on hoopis kuidagi sisse- mitte väljapoole kirjutatud. Sisendus…?

Lugedes on selge, et autori peas, mõtetes on terve see maailm olemas kogu oma keerukuses, täiuslikkuses ja puudustes, ilus, valus, koleduses ja ülevuses. Aga saast küll, miks sa mulle seda lugeda ei anna!? Mina, näe pean end peast ogaraks kujutlema ja ise kogu selle sisenduse üle, millega kodanik (vabandust – uurija-teadur) Omara tegeleb, mina pean ise proovima sinna ümber mingi maailma kokku konstrueerida. Ühesõnaga on autor pannud mind väga ebamugavasse olukorda – ma pean lugedes mõtlema hakkama. Või siis võingi rahulduda selle maailma piilumisega läbi autori poolt pakutud lukuaugu ja pärast kirudes raamatu riiulisse visata ning otsustada, et see on üks puudega tükk.

Teiseks. Vaatamata sellele, et tegemist on kõige ehedama ulmeromaaniga, mitte mingi müstilis-alternatiivse-maagilise-suri-muri-kamarajuraga, on „Lihtsad valikud“ samas omal äraspidisel moel üleni Eesti Romaan. Ma tsiteerin siinkohal Urmas Vadit, kellelt sain sügisel ühe hindamatu tarkusetera draama (ja üldse jutukirjutamise) teemal: „On oluline, et kogu aeg toimuks midagi!“ Siin raamatus justkui oleks kogu aeg esiplaanil mingi keks-ja-kiun, aga ei toimu peaaegu mitte sittagi. Olgu-olgu – Omara läheb ja tuleb, teeb kuuma jooki, vahepeal võitleb teiste tegelastega, tapab mõned inimesed maha, on seksi, verd ja peaaegu soolikaid. Näpuotsaga. Valdav enamik sellest kõigest, mis raamatus sisaldub on minu meelest kokkuvõetav sõnaga ’sisekaemus’. (Mäletate – sisendus?) Ehk siis ehe Eesti Romaan. Kui mulle mistahes põhjusel Omara sisekaemused korda ei peaks minema, kui ma juhtumisi temast kui isiksusest mitte kröömigi ei pea, siis kaotab kogu tekst kandvama osa mõttest. Või vähemasti on seal seda ideed ja sündmustikku ainult ühe lühikese jutu jagu.

Selgemast selgem, et siin pole tegemist vidinaulmega. Ja ega ma seda otsigi. Vidinaid muidugi on ka – võrr, laud, tehis, liugur, pihukas, närvipiits, linna kattev kuppel, kasutatavad kemikaalid, isiklikud kilbid, vihjeid teistsugustele sotsiaalsetele suhetele. Mõnigi igapäevaselt tuttav sõna tähendab siin tekstis hoopis midagi muud kui oleme täna harjunud. „Lihtsat valikud“ on lugu inimestest, nende mõtetest, tunnetest, motiividest. Vidinaid on tegelikult nii vähe, et kuidagi lausa lage, askeetlik tundub nende tegelaste ilmaelu.

Kolmandaks taban end lugedes mõttelt, et Triinu Meres on poeet. Tema keelekasutuses on midagi… noh ma ei oskagi tegelikult sellele nime anda. Loen ja mõtlen: vau!

Ja siis virutab Triinu mulle justkui haisva kaltsuga näkku kui osad tegelased hakkavad pruukima estonglish’it. Nagu päriselt või!? Jah, nii tõesti on. Toibun, kehitan õlgu – see on ka ju tegelikult Eesti elu, eesti keel. Ja taevas polegi veel selle pärast alla kukkunud ega eesti kultuur hukkunud. Hoolimata aastatepikkusest häda-ja-viletsuse kuulutusest. Kirjanike liidu romaanivõistluse auhinnaline koht näikse isegi justkui ääri-veeri tunnistavat, et ei ole mõtet peaga vastu seina joosta, või siis lihtsalt tuleb valida olulisemaid võitlusi, kui estonglish’i vastane ristiretk.

Mingid pisiasjad… Tahaks nagu viriseda, kuigi see tundub väiklane, aga no nii kange tahtmine on ju. Anna mulle Triinu, palun peatükkidele kasvõi mingid tärnid või numbrid, mitte lihtsalt tühi rida kuskil lehekülje keskel. Kui see juhtumisi täpselt kahe lehekülje vahele jääb, siis ma ei saagi aru, et on uus „osa“. Võimalik, et see polegi muidugi oluline, aga mind on niigi mugavustsoonist kaugele välja tiritud, midagigi võiks karguks alles jätta. Nimed – osad on täiesti võõrad, teised nii läbinisti eestikeelsed, et jällegi tekkib mingi seletamatu konflikt mingis minu aju osas. Omara/Gertrud/Gert/naine/uurija – mingi lõhestunud isiksus on või…? Loe nagu sünonüümisõnastikku, ausõna, tead, kohati tekkis lausa segadus, et mis jant see on, kas jälle mingi peidetud sõnum, millest mina, va tuimur aru ei saa? Kusjuures ühtegi teist tegelast niimoodi ei kohelda. Nagu öeldud – pisiasjad.

Hinnata… Aga kas peakski? Olgu siis… Hästi tehtud, Triinu Meres! Oi-oi kui hästi tehtud.

 

PS. Kaanekujundus… Mul oli möödunud suvel võimalus kätt proovida elektroonilisse märklauda laskmisega. Sellel on need kontsentrilised ringid, mille keskmine, väike must südamik tähendab „10“ Sihid, lased ja vaatad ekraanilt tulemust. Näitab 10,2 näiteks. Et mis mõttes? Noh – saab lasta täpsemini kui 10…
Seesinane kaanekujundus on 10+

Teksti loeti eesti keeles

Raul Sulbi sisukokkuvõttele pole juurde midagi lisada. Võibolla mitte niivõrd ei vaidleks, kuivõrd lisaks erineva vaatenurga lauselihtsusele, primitiivsusele ja vähestele lavadekoratsioonidele: tarbisin seda teost asjaolude kokkusattumise tõttu audioformaadis. Ja kuulates oli minu kui inglise keelt teise keelena pruukiva inimese jaoks tegelikult kõik päris hästi tasakaalus. Scalzist persoonina mõeldes - vbl on raamat kirjutatud ja toimetajate poolt nuditud ka sellisele kujule, et tahtmise korral saaks lihtsalt filmiks treida. Kuigi samas jääb filmi jaoks siin sündmustikku väheks. On üks kosmoses taga-ajamine, mis on samas väga pingevaba. Kogu teose peale on ainult üks tõsiselt võetav aktsioonistseen...

Audioformaadis ei viitsinud kogu aeg silma peal hoida, mitmes peatükk ja mitu „lehekülge veel lõpuni jäänud“ ning kui siis ühtäkki lugu päriselt huvitavaks keeras, kõlas kuularist: „Epiloog“

Nagu päriselt või!?!?!?

Sõnaga – ma olin tõeliselt nördinud, et nii suvalisel kohal jutt pooleli jäeti. Aga eksole – autor tahab ka elada ja oma n+1 romaani mahuga lepingut kirjastusega realiseerida. Seega tuleb meil tarbida ilmselt päris mitu „Kokkuvariseva impeeriumi“ seriaali romaani.

Kas seda tasub lugeda? Kindlasti. Isegi kui ei ole ilmtingimata Scalzi fänn. Ja võibolla isegi siis kui pole vanade roheliste peerude seiklusi lugema juhtunud, ongi parem Scalziga tutvust teha selle romaani või mõne teise Koloniaalsete kaitsejõudude seriaali välise romaani vahendusel. Muidu ei jaksa ära ohkida, et miks kõik teised romaanid pole täpselt samasugused nagu too viidatud asi. Samas pole välistatud, et vererõhu normaalsel tasemel pidamise huvides tuleks järgmised osad ära oodata ja lugeda läbi ühes jutis.  

Hinne on „neli“, sest mulle siiski meeldis lugu päris hästi.

Teksti loeti inglise keeles

Lugu ise võtab järje üles aastaid hiljem esimese osa (Pikkmaa) lõpust. On juba tuttavaid tegelasi (Lobsang, Joshua, Sally jt), on uusi. Joshua elab koos naisega kuskil "kaugel-kaugel" nn Kõrg-Megerites (ehk siis rohkem kui miljoni sammu kaugusel Null-Maast) kohas, mida sealsed asunikud nimetavad Kurat Teab Kus. Ilmub välja Sally Linsay, kellega ta aastate eest oma esimesel pikal Pikkmaa avastusretkel kohtus, ja ütleb, et tarvis on minna Nullile. Pikkmaal on suur probleem: trollid lähevad ära. Lisaks käärivad aina enam suhted Null-Maa USA keskvalitsuse ja nii-öelda kaugemal läänes toimetavate asunike vahel. Õhus on tunda sõja ja revolutsiooni hõngu.
Laias laastus võibki välja tuua raamatus eksisteerivad järgmised tegevusliinid: Joshua ja Sally trollipäästmise missioon, Nulli ja kõrvalmaade vaheline pinge, Lobsangi eneseotsingud. Noh, üht-teist on muidugi veel.
Mis trollidesse puutub, siis minu hinnangul on eelarvustaja võrdlus neegritega siiski meelevaldne. Hea küll - kui otsida kuskilt ajaloost analoogiat, siis ilmselt sarnasusi leiab. Aga mitte niivõrd trollide poolelt, kuivõrd sellest, millise ignorantsusega suurem osa inimesi nendesse suhtub. Trollid hääletavad selle inimliku idiootsuse peale loomulikult jalgadega ja astuvad (enamsti) tölplaste juurest lihtsalt minema. Põhimõtteliselt arutleb Pratchet/Baxter siin selle üle, et kui me ka kohtume teitsuguste mõistusega olenditega, siis kas me ikka kohtleme neid tõesti kui mõistusega olendeid (inimesi), või peame neid lihtsalt taibukateks loomadeks.
Üldse on see raamat (paljuski sarnaselt esimese osaga) suurel määral hoopis arutlev. Ja tundub, et tegevusest, sündmustest on olulisemad küsimused, missugust mõju taoline Pikkmaa avanemine inimkonnale avaneb. Tekstis kordub üha ja uuesti küsimus: mis on Pikkmaa mõte?
Teine oluline küsimus seondub Lobsangiga - ühest küljest on tegemist justkui tehisintellektiga, teisalt jääb ta jonnakalt seisukohale, et ta on uuesti sündinud Tiibeti mootorrattaparandaja, kes juhtumisi sai uuesti eneseteadlikuks arvutiprogrammina. Lobsang ühest küljest on väga võimas ja kõikjal, teisalt soovib ta muutuda rohkem inimlikuks.
Kokkuvõttes nõustun sellega, et kohati oli raamat igav. Seda eeskätt aktsiooni vähesuse tõttu. Teose pealkiri Pikksõda on vahest ehk selles suhtes eksitav, et pauku tehakse vähe. Väga vähe. Aga tervikuna on see siiski hea raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Ühel suvalisel päeval ilmub internetti mingi veidra sammuriks nimetatud vidina kirjeldus, mis on kokkupandav võrdlemisi lihtsatest elektroonilistest komponentidest ja mille keskseks osaks on kartul ja kolme-astmeline lüliti. Kui kõik on õigesti kokku pandud ja lülitit vajutada, siis on võimalik "astuda" paralleelmaailma. Ja selgub, et neid paralleelmaailmasid on esmapilgul justkui lõpmatu arv. Ja inimesed hakkavadki "astuma" - küll üksi, küll gruppidena. Sammupäevaks nimetatud esimesest massiliste astumiste päevast edasi hakkavad sündmused arenema omasoodu: paralleelmaailmade uurimine, kolonisatsioon ja sellega kaasnevad probleemid.
Ilmselt tekitab selle raamatu juures kahetisi tundeid asjaolu, et sellised kontseptsioonid nagu kvantfüüsika, paralleeluniversumid, tehisintellekt jm on alguses asetatud niisugusesse sousti nagu suvalised kartuli külge ühendatud elektroonilised vidinad ja arvutiprogrammina ümber sündinud Tiibeti mootorrattaparandaja, kelle nimi on Lobsang. Lisaks siis veel need trollid, kelle jaoks ilmselt meie oma kodusele maakamarale sattumine iga nelja aasta tagant toimuvale laulupeole võrduks täiusliku nirvaanaga... Võimalik, et autorid lihtsalt ei tea(dnud) meie laulupeost midagi - saanuks veel ühe vimka sisse kirjutada.
Siis saab aga selgeks, et tegelikult pole asi üldse kartulis (ja ka mitte elektroonikas), vaid sootuks milleski muus ja et seal Pikkmaal toimub imelikke asju, mis tegelikult tuleks endale (rahvusliku) julgeoleku seisukohast võetuna selgeks teha.
Meenutab mingist asendist Jules Verne'i reisikirjeldusi ja seiklusi. Jah, kohati venis, jah, kohati kiskus ehk liialt poliitiliseks ära. Mõned süžee käigud jäid piisavalt lahti kirjutamata, samal ajal kui erinevate maailmade kirjeldamist oli ehk liialt palju. Eks ta ole ka igaühe huumorimeele küsimus, minu meelest oli täitsa muhe lugemine. Selline mitte ennast liialt tõiselt võttev, kuid mitte 100-ga absurdi kihutav ka.
Hindeks tugev neli ja näis, mis järgedes saama hakkab.
Teksti loeti eesti keeles

Teine romaan RAW-MC (Republic of Alligned Worlds Marine Corps) nüüdseks leitnandi auastmesse jõudnud Promise Paeni juhtumustest. Kasutan mõneti meelega sellist „lahjat“ iseloomustust, sest esimesele osale omane mõnetine uudsus (minu tagasihoidlikku lugemust arvestades) on seekord puudu ja see, mis toimub, on liialt selline suht väheoluline jada vahe-etappe. Alustuseks on juttu väljaõppest, mõnigi asi läheb nässu ja tulemusena saadetakse LT Paen nö sundpuhkusele, üks kõrge kindral saab sule sappa ja pakutakse põgus pilguheit Vabariigi poliitika telgitagustele.

Sundpuhkusel viibides komistab Promise järjekordsesse pahandusse, mille tulemusena vabastatakse ta viimaks oma kompaniiülema positsioonilt. Lõpuks jõuab autor ka kogu selle romaani käivitavaks asjaks oleva Sheoli maailmani, mille haruldaste maavarade ja kohapeal möllava terroriorganisatsiooni ohjeldamise ümber kogub tuure tegelikult hoopis taustal jätkuvalt kääriv vaikne konflikt kahe kosmilise suurvõimu – Ühinenud Maailmade Vabariigi ja Lusitania Impeeriumi vahel. Saab tuld, suitsu ja natuke aktsiooni. Kõik. Selle romaani otsad tõmmatakse kokku väikese vihjega, et järgmises osas võiks oluliselt huvitavamaks minna. Niipaljukest siis spoilereid.

Teos on ladusalt loetav ja kuna pidevalt on justkui lootus, et kohe-kohe, järgmistel lehekülgedel hakkab see „õige“ andmine pihta, siis ei tekkinud ka sellist hetke, et jääbki nurka vedelema ja lõpuni lugemata. Samas on kuidagi tunne, et terve see tükk vastab liialt palju hetkel kehtivale „tööstuslikule standardile“ – liiga äratuntavad on loovkirjutamise töötoa oskusteave ja võtted. Võibolla on selles süüdi toimetajakäsi, mis on surunud autori loovuse mäkdonaldlikku vormi, võibolla on autor ise püüdnud liialt teha peavoolu laiatarbekaupa. Ei tea… Isiklikult oodanuks midagi enamat. Mitte et suure näljaga see standardne mäk-eine hea ei maitseks. Ikka maitseb :)

Hindena tulemuseks „4“ korraliku teostuse ja triloogia terviku seisukohalt vajaliku info eest.

Teksti loeti inglise keeles

Põnev on, tempokas on, vahepeal tekkinud tunne, et see ju pole ulme läks ka õnneks üle (et noh, lihtsalt üks selline moodne raamatuke, kus on i täpiks peal väike ajarännu keerd lisatud; ei, ajaränd on ikka väga keskne idee raamatus), lõpp keeras paar vinti peale ja päris viimne ots võibolla ülegi.

Miks siis "4"?

Noh, tekkis minulgi võrdlus Northi "Harry Augustiga" ja mine võta kinni, kas lugemisjärjekorrast või millestki muust tingituna, aga mulle meeldis "Harry Augusti esimesed viisteist elu" rohkem. Lihtsalt ja subjektiivselt.

Teksti loeti eesti keeles

Spoilerdamata on suht-koht võimatu midagi sisu kohta öelda. Samas ehk pole ka probleemi...? Kõik neli lugu on keskendunud hättasattunud koloonia aitamisele. Iga jutt leiab aset erinevas maailmas. Ühendavaks teguriks on kolooniate inspektor Boardman.

Järjest loetledes hinde kergitajaid (sest Joel on juba liigagi hästi toonud välja miinuspoole):

1) "Uurimismeeskond" mõjub selles kogumikus teiste lugude taustal ikka tõelise pärlina. See oli omal ajalgi "Lilled Algernonile" kogumikus minu vaieldamatu lemmik.

2) Tegelikult mulle väga meeldis see maandumissõrestik, millega ammutati energiat ja liigutati masse (mh ka kosmoselaevasid).

3) Esimest juttu lugedes ei olnud veel tõesti seda korduse momenti; samas oli ka teise ja neljanda juures ikkagi see omamoodi ootus, et no kuidas siis sel korral jama lahendatakse.

4) Neljas jutt siiski mõnevõrra erines kahest esimesest, sest porbleemistik ja selle lahendus olid pigem kinni keemias.

Äärmiselt abitutena tunduvad vahetekstid, mis pidanuks nelja eraldi kirjutatud juttu kuidagi terviklikumaks kokku siduma, ei suutnud asju hullemaks muuta. Lohutus seegi. Romaaniks on seda jutukogu ikka hirmus palju pidada. Mitte et asi ise selletõttu kehvem oleks. Kokkuvõttes on oma nelja ära teeninud küll.

Teksti loeti eesti keeles

"Excelsuse konkistadoorid" on igati meeldiv avastus :) Ilmselt jah ningode sattumine ühest maailmast teise on selle loo juures nõrgaks kohaks. Aga kogu loodud jäämaailm ja õhustik ja mõistatus on väga lahedad. Natuke rahulolematust lõpu osas ilmutan kah.
Teksti loeti eesti keeles

Ütleks siis lihtsalt nii, et mina ei saanud ilmselt naljast aru :)

Hinne väljendab sellist (kaalutud)keskmist, mis on saadud kirjutamisoskuse (ja -rõõmu) ning ilmselge eide-taadi-kaheraudse-lendava-taldriku-ja-lehmaröövi jabura anekdoodi üle natuke aega järele mõtlemise tulemina.

Polnud paha, aga tõsiselt võetav ju ka ei ole. Mitte et kõike ilmtingimata nii (surm)tõsiselt võtma peaks.

Aga ikkagi... No-ma-ei-või :D

Teksti loeti eesti keeles

Minule tekitab see raamat parasjagu selliseid vastakaid tundmusi ja mõtteid.

Fantasy - pole päris minu tassike teed, kuid ma ikka aeg-ajalt püüan. Kasvõi selleks, et mitte liiga ühekülgse lugemisvara külge kinni jääda. On nii- ja naasuguseid asju loetud. Loperi raamat kindlasti lahterdub positiivsete kogemuste ritta. Noh - päriselt nagu "Kääbik" pole, päriselt nagu Potteri-saaga taset ei püüa. Alguses võttis kodus 11-aastane selle mu käest ära ja hakkas isuga lugema, kuid kahjuks sai see isu otsa. Ma salamisi lootsin, et mine sa tea, vbl veab välja...

Mul endal olid lugedes kogu aeg paralleelid Lian Hearni Otori lugudega, mille osas kohaliku raamatukogu tädid olid natuke segaduses, kas on ajalooline või fantasy ja lõpuks leppisime kokku, et tõstame ikka ulmekirjandusega samasse riiulisse :) Mis puutub autentsesse Jaapani-fiilingusse, siis tegelikult saab seda Otori lugudest rohkem. Hearni üleloomulik element oli mälu järgi pakkudes mingites pärilikes oskustes, võimetes. Loperil on siis vaimu-ilm, oskused, telepaatiline side hundiga, kes päris hunt polegi; lisaks muidugi lohed. Kõik lohefännid - rõõmustage! Lohesid taltsutatakse, kasutatakse jne, kuid üldiselt ei kerki nad kõrgemale kohale kui bioloogiline alternatiiv metall-linnukesele A-10 Thundebolt Warthog.

Esimeste lehekülgedega oli "rõõmus" äratundmine Martini Troonide mängust, kus peatükkide pealkirjaks on samuti tegelaste nimed. Vaatepunktide vahetamine on iseenesest täiesti okei tegevus, kuid kohati polnud minu meelest (ja see võib vabalt olla pinnapealse lugemise viga) mingit vahet, kelle nimi peatüki pealkirjaks oli - vaatepunkt kuulus autorile, mitte tegelastele.

Ilmselt tuleb nõustuda Andriga, et peategelased jäid mõnevõrra lahti kirjutamata. Kuid teisalt olen väga rahul, et Loper ei kirjutanud kokku moodsat 700+ lk tellist, mida siis kirjastaja oleks saanud veel osadeks jagada jne. Lool oli algus, oli tegevustik, olid intriigid ja vähemalt minu jaoks mõni huvitav (üllatuslik oleks ehk tõesti palju pakkuda) pööre ja lõpp tuli ka. Kui veel midagi tahta, siis ehk teravamat lõppu. Kui õnnelikku, siis olgu kasvõi õnnest nõretav ja kui selline kurb lõpp, no olgu siis juba 100-ga pisarakiskuja :) Käesoleval juhul oli lõpp selline vaikne ja rahulik.

Tegelikult on puhas rõõm lugeda teksti, mis ei tekita piinlikkustunnet. Igati lugupidamist vääriv tükk, mis on iga raamaturiiulis hõivatud millimeetri auga välja teeninud.

Teksti loeti eesti keeles

Mulle tundub, et mul on põhimõttelised etteheited krimižanrile. Ilmselt on see ka põhjuseks, miks mulle nõnda vähesed (klassikalised) krimiromaanid korda lähevad. Kõigi kriteeriumite järgi on ju Hargla "Raudrästiku aeg" väga hea raamat, igati viielist skoori väärt. Aga... See miski, mis jääb lugedes kripeldama on tunne, et kõik see, mis nende kaante vahel on, jääb kuidagi väikeseks. Väikeseks selles tähenduses, et sellel napib mastaapsust. Detailides on raamat väga lahe, Hargla ei jää oma alternatiivse muinas (viikingi?) aegse Eesti kirjeldustes üldsõnaliseks, vaid on küllalt põhjalik kommete, religiooni ja sugupuude ja ehitiste ja toitude osas. Võibolla veidi vähem riietusega. Puudub aga suurem skaala, korrakski ei tekki sellist dramaatilist efekti, et kaalul on terve selle maanurga ja rahva saatus, et kas ees ootab kuulsusrikas tulevik või tume hukatus.

Jah - niivõrd kui see ilmselt polnudki autori taotlus, mina lugejana siiski ootasin "midagi enamat" kui lihtsalt mõni mõrvajuhtum, mis vajas lahendamist. Olgu - ma olen päri - paaris loos oli justkui vihjamisi sees võimalus suurema konflikti tekkeks, mida siis peategelane (taretark Aotõiv) pidi lahendama ja lahendusest kujunes selline meeldiv piksevarras, mis nimelt selle konflikti ilusasti ära hoidis. Ehk siis minu etteheited pole seotud niivõrd raamatu endaga, kui pigemini isiklike eelistustega. Igal juhul on hästi teostatud asi; ja kindlasti pole tegemist igava, kuiva ajaloolise romaaniga.

"Raudrästiku aeg" koosneb neljast loost. Päris üksteisest sõltumatud need pole, sest ainult esimeses antakse ka veidi peategelase tutvustust. Ehk siis suvaliselt järgmisi lugusid lugedes võibolla päris kõike ei haaraks. Küll aga järele mõeldes poleks suuremat vahet (peale raamatu mahu) kas neid järgnevaid lugusid oleks üks, kaks, kolm või n+1 tk. Jah - neljanda loo lõpp tegelikult pakub emotsiooni, mis lubab oletada, et Hargla on selle maailma otsad kokku sõlminud. Aga ei ole ju siiski võimatu Aotõivu tegemiste juurde tagasi pöörduda.

Esimene jutt viib meid Kuningavalla lõunapiiridele, kuhugi Daugava (Taukapole) kanti, kus on Taarantare asula ja linnus, mille pealiku (kuninga) tütart Kuningavalla ülemkuningas Uljas endale naiseks tahab. Lisaks ilusale ja võimukale mõrsjale toob Aotõiv kaasa ka ristiusu munga Folkmari, kellest saab tema hea sõber. Muidugi on seal ka mõrv, mis tuleb lahendada...

Teises loos on tegemist Svea saatkonnaga Veelindes (Kuningavalla "pealinn") ja probleemidega, mis seisnevad selles, et saarlased, kes on justkui kuningas Uljase tahte vastu eksinud ja seadnud seeläbi ohtu võimaliku liidusuhte eestlaste ja svealaste vahel, et ühiselt võidelda idapoolsete viikingite järeltulijatega, kes baseeruvad Aludejärve (Laadoga) ääres. Muidugi läheb olukord käest ära ja tõesti korraks on võimalus, et kogu lugu pöörab sootuks pöörasemasse ja suuremasse draamasse, kuid Aotõiv hoiab selle jälle ilusasti koduõuel.

Kolmas lugu on seotud Saaremaal toimuvate pealiku koja sisekonfliktidega, mille keskele Aotõiv sattub kui suundub uurima, kas saaks Kaali järve äärde ristiusu pühakoda rajada, et sellest tuleks kohalik palverännu sihtpunkt.

Neljas osa on ilmselgelt kõige keerukama intriigiga ja ilma detailidesse laskumata võib öelda, et Rävala keskustes Hirvelindes ja Härjapääl toimuv võib tõesti riivamisi kogu Kuningavalla saatuse vaekausile seada, kuid Aotõiv on jälle kord kohal jamasid ohjamas.

Ei arvanud minagi ühelgi korral ära, kes võiks olla see põhipahalane. Hargla suudab intriigi üleval pidada.

Oma etteheited raamatule olen nimetanud. Lõpetuseks olgu siis midagi helgetes toonides: mulle väga meeldib see, mis Hargla on teinud nimedega. Ülilahe!

Hinne - vaagin seda nii ja naa. Eks ta ikka viis ole.

PS. Ja seni kuni me peame alternatiivajalugu ulmeks on sellel teosel BAASis soe koht tagatud.

Teksti loeti eesti keeles

Ma kahtlustan, et see raamat on nagu Komeedi komm. Esmasel tarbimisel kunagi 1990. aastatel tundus nii-ii hea. Aga kui nüüd kätte võtta, siis vbl on pettumus suur,sest turul on lihtsalt väga palju paremaid asju.

Sellegipoolest ei tõuse minu käsi sellele ulmelisele spioonimärulile alla viie panema. Need tankid olid ikka ülilahedad. Olgu siis ülejäänuga, kuidas oli.

Teksti loeti eesti keeles

Mitmekülgne teadlane Michael Shelborne jääb segastel asjaoludel kadunuks. On aasta 2018. Tema poeg Adrian "Shel" Shelborne leiab isa poolt juhuslikult leiutatud pihuarvutsuuruse seadeldise, millega saab ringi liikuda nii ajas kui ruumis. Loomulikult on põhjust minna kadunuks jäänud isa otsima.

McDevitt`i ajarännuteemaline romaan on oluliselt erinev kui võrrelda seda kasvõi nt Heinleini "Enese ees ja järel" või Asimovi "Igaviku lõpuga". Mingis võtmes väga mäkdevitlik lugu oma argisuse ja detailirohkusega, kuid sedapuhku mitte veniv, vaid selline, et raske oli käest panna.

McDevitt ise nimetas seda üheks looks, mille kirjutamist on enim nautinud. Kindel viis.

Teksti loeti inglise keeles