Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Indrek Hargla ·

Merivälja

(romaan aastast 2017)

Hinne
Hindajaid
0
0
1
2
0
Keskmine hinne
2.333
Arvustused (3)

"Merivälja" näol on teatavasti tegu samanimelise kodumaise telesarja romaniseeringuga, mille tegevus toimub 1997. aastal Merivälja-nimelises Tallinna aedlinnas. Romaani sündmustik tugineb 1980. aastatel levinud linnalegendile, mille kohaselt Meriväljalt olevat välja kaevatud maa alla mattunud UFO. "Merivälja" peategelaseks (tegelikult on romaani peategelast kohati raske kindlaks määrata, sest sündmustikku nähakse mitme erineva tegelase pilgu läbi) on Elvast pärit tütarlaps nimega Karin, kes saab Meriväljal tööd Juliuse-nimelise invaliidi hooldajana. Merivälja on endiselt haaratud kunagise UFO-juhtumi järelkajadest, salapärane väljapressija terroriseerib telefoni teel aedlinna elanikke ja kogu olukord muutub järjest segasemaks...
Kas "Merivälja" näol on tegu ulmeteosega? Jah, minu meelest on see romaan lõppkokkuvõttes puhas žanriulme, ehkki romaani ulmeline intriig üsna aeglaselt paljastub. Kahjuks on tegu halva ulmega. Romaani esimeses pooles ei toimu õieti midagi. Autor üritab justkui pinget kruttida, ent see ei tule tal üldse välja, kõik need aedlinlaste omavahelised sahmerdamised, väljapressimiskatsed jne meenutavad pigem mõnd halba teleseriaali (romaani aluseks olevat telesarja ma näinud pole, nii et selle kohta ma midagi öelda ei oska). Siis läheb tegevus veidi kiiremini käima, samas upub see kõik mingite vandenõuteooriate, paravärgi ja tundlemise sohu (mingil hetkel tuuakse mängu isegi jaburad vandenõuteooriad Estonia katastroofi teemal). Selles osas võib nõustuda Andri Riidi arvustusega Reaktoris - "Meriväljat" lugedes jääb mulje, et tegu on paranähtuste ja vandenõuteooriate käsitlemisega ulmeromaani võtmes. Mis koos üsna igavalt kirjapandud suhteseebiga mõjub üsna tüütult.
"Meriväljat" lugedes tekib kohati küsimus, kas pole romaani intriig otseselt seotud tegevusaja, 1990. aastate Eesti "ajavaimuga". Toona levisid kõiksugu parateemad ja vandenõuteooriad ju kulutulena, eesti keeles ilmusid isegi vastavad ajakirjad nagu Paradoks B. Mulle endale meenub lapsepõlvest ajalehe Nelli Teataja "paralisa" lugemine - sarnaselt käesolevale romaanile kirjutati ka seal vaheldumisi UFO-dest ja nõidadest, mis on ju ometi üsna erinevad teemad. Iseenesest oleks üheksakümnendate Eesti teemaline retroulme ju päris huvitav idee, aga teostama peaks seda kuidagi teisiti.
Lõpetuseks veel üks detail romaanist. Tundub veidi imelik, et 1980. aastate Eesti NSV KGB osakond jättis endast maha eestikeelseid dokumente (otsused, korraldused agendile vms). Tegu oli ju ikkagi üleliidulise organisatsiooni kohaliku sektoriga, mille personalgi osalt vene keelt rääkivatest ja sisserännanud isikutest koosnes.
Teksti loeti eesti keeles
12.2017

Novembri alguses tegin ühe tagasihoidliku kommentaari FB grupis Eesti(keelne) ulme hargnevas jutulõngas, kus Heli Illipe-Sootak arutles teemal, et tihti tarbitakse 100%-list ulmet, andmata endale üldse aru, et see, mida loetakse on tegelikult ulme; ja sealjuures veel isegi võetakse sõna viisil, mis ulmekirjandust isegi justkui põlastab. Mõtlen, et see on sobiv siin veelkord ära tuua:

„Ma võtan nüüd ühe õige pika orgi ja torkan hästi ettevaatlikult herilasepessa...

Tegelikult olen ma natuke segaduses: kui ma vaatan Hargla "Raudrästiku aeg" kaant, siis seal seisab ilusasti kriminaalromaan. Kui ma vaatan "Merivälja" bännerit FB lehel (https://www.facebook.com/296801790356601/photos/a.502728363097275.1073741825.296801790356601/1459186150784820/?type=1&theater) siis on seal ilusasti kirjas põnevusromaan. Mingid hämavad terminid nagu ’Muinas-Eesti’ ja ’müstiline’ ei muuda üldse tõsiasja, et raamatut ei reklaamita ulmena.

Ma saan 100% aru sellest, et kirjanikul, kes oma tööst peab ära elama, ongi vaja raamat maha müüa ka neile, kes sõnas 'ulme' laia kaarega mööda käivad, aga kui ei saa kapist välja tuldud, siis pole ka mõtet väga imestada, et inimesed ei adu, et näe - need raamatud ongi see päris ulme. Võibolla oli ikkagi Raul Sulbil õigus kui ta tõi kuuldavale oma legendaarse Estconi-karjatuse: "See ei ole ulme!"? Sest kui autor ja kirjastaja (turundaja) ei pane kaanele "ulmeromaan" vaid kiriminaal- või põnevusromaan, siis äkki need raamatud polegi tõesti ulme? Kui me ise justkui oma asja häbeneme või lihtsalt majanduslikel kaalutlustel hämame, siis nö võhik jõuabki järelduseni, et noh, vaatamata "ulmelisele elemendile" oli täitsa hea põnevusromaan :D Või et raamat kuulub sellisesse natuke hämarasse žanrisse nagu ulme, kui meenutada Jan Kausi kurikuulsat väljendit Triinu romaanivõistluse töö kohta?“

Loomulikult oli mul vaata, et suisa moraalne kohustus pärast seda Tartus Õlleministeeriumis lunastada „Merivälja“ eksemplar. Ei õnnestunud kahjuks Helile süümekaid tekitada, et hinda veelgi alla kaubelda niigi soodsalt kirjastuse-hinna-tasemelt. Autor oli ka lahkelt nõus sinna oma „käejälje“ jäädvustama ja õigupoolest adusin alles järgmisel hommikul kodus, et asi näeb kangesti sedamoodi välja justkui oleks Hargla iseendale autogrammi andnud… Või veel hullem – et olen ise endale Hargla autogrammi vormistanud. Midaiganes…

Alguses lugemine ei edenenud väga. Aga siis võtsin nädalavahetusel selle tõsisemalt ette ja lugesin tellisemõõtu romaani kolme-nelja jutiga ära.

Esimene emotsioon? Ausalt öeldes natuke segadust tekitav. Nii kummaline kui see ka pole, siis olen ma suutnud üles kasvada keset 1980-90 aastaid, nii et kogu see Merivälja kamm pole üldse minuni jõudnud. Või siis olen lihtsalt unustanud. Kusjuures kogu see UFO-maania, mis 80.aastate lõpus ja varajastel 90. aastatel möllas, ulatus ikka Kesk-Eestisse ka, mitte ei olnud üksnes suurte linnade privileeg. 1997. aastal olin ma usinasti ametis keskkooli lõpetamise ja armumise ja muude noorele täiskasvanule oluliste asjadega. Võibolla siis selle pärast…?

 

Mis värk on?

Alustuseks tegelased: nooruke tütarlaps Karin, kes laekub Elvast Tallinnasse ja sattub töökuulutusele vastates Meriväljale ühe invaliidi hooldajaks. Abielupaar Anna ja Julius näikse olevat jõukad tegelased, mees on siis hooldust vajav invaliid, naine näikse alguses olevat selline lõdva püksikummiga wannabe-babe, aga olgu siis spoilerina öeldud, et päriselt nagu pole kah. Naabriks on seal üks peast soe näitlejanna Liisalotta koos oma poja Erichiga. Lisaks veel ajaloolane Ummel, kes on Erichi isa. Surnumatja Indrek ja tema ärikast naine Inga, pankur Taavi ja tema kaasa Ülle. Ja muidugi narkarist kunstnik Risto. Lisaks kamalutäis kõrvalisemaid tegelinskeid. Päris üheselt selget peategelast justkui polegi. Olgu – minu jaoks personaalselt saab peategelaseks Karin. Ilmselt pole mõtet väga põdeda spoileri üle, et Karin on nõid: tal on võime näha inimeste aurat/biovälju ja seda mõjutada.

Tegevus läheb käima selle ümber, et keegi helistab selle seltskonna erinevatele liikmetele ja nõuab, et need teeksid üht-koma-teist ja kui ei tee, siis tema paljastab mingi nende tumeda saladuse. Ehk siis läbi suurema osa romaani on veel üks tegelane – Väljapressija.

Ja saladusi seal Merivälja-külas juba jagub. Kes kellega magab, kes keda petab, kes on päriselt kõnevõimetu invaliid või pole seda teps mitte, mis värk oli ühe ennemuistse viiulivirtuoosiga, kes lisaks kõigile ülejäänud Merivälja objektiga seotud müsteeriumitele jäljetult haihtus, kas surnumatja ja tema naise poolt müüdav ese on ikka päriselt maaväline objekt või on see kõigest võltsing ja nii edasi kuni lõpuks, samm-sammult hakkab tõde päevavalgele kooruma.

Teine emotsioon – pole põhjust põdeda, et Heli raamatu hinda alla ei lasknud. Igal juhul on tegemist lugupidamist vääriva eksemplariga meie koduses raamaturiiulis.

 

„See ei ole ulme!“

Tagasi selle alguse juurde, et kas siis on ulme või on müstiline põnevik või misasi see siis on? Tegelikult on see justkui tükike ellu äratatud täiesti peast põrunud ja segaseid 1990.aastaid. Seal on just seda jabur-innukat püüdlust end kõigest „nõuka-aegsest“ lahti rebida. Detailide täpsuse üle pole muidugi suuremat mõtet arutleda.

Paratamatult pean aga tõdema, et sedapuhku jätab Hargla romaan täpselt sellise mulje, et kirjanik on valmis kirjutanud põneviku, millele on külge poogitud müstika-elemente, et see jätaks endast trendika mulje. Olgu – sõnaühend ’maagiline realism’ jätab endast vähemalt minu jaoks mulje, justkui oleks tegemist mingi narkotripiga ja antud romaani kontekstis sobiks hästi iseloomustama kunstnik Ristot ja tema maalimisi. Seega iseloomustaksin „Meriväljat“ kui suhteseepi, mis on läbi põimitud mõistatuste lahendamisega ning garneeringuks on lisatud väike üleloomulik element nõiduse ja maavälise objekti näol.

Ehk siis kui Raul peaks seekord Estconil huikama: „See ei ole ulme!“, võiksin vabalt tema kooriga liituda. „Meriväljas“ puudub see „miski“, mis muudab minu jaoks teose ulmeks. Tegelikult on see umbes sama palju ulme kui Luua-Viki jutud Kaika-Lainest ja rohelistest mehikestest linnataguses võpsikus.

Proovides sõnastada seda „miskit“, mis puudu jääb, jõuan ma paratamatult oma mõttes tuntud väljendini „show, don’t tell“. Enamikku sellest, mis „Meriväljas“ on päriselt ulme – kuidas kunagi ennemuiste (võibolla) maandus (kukkus alla) Meriväljale maaväline objekt (võibolla tulnukate tähelaev), miks see moreenikihistuste alla mattus, kuidas selle juhuslik avastamine tegelikult oli ja mismoodi käis see salajane väljakaevamine, kuidas oli tundmatuga kontakteerumine ekstrasensi silme läbi kogetud ja mismoodi KGB seda kõike varjas, asjaosalisi kõrvaldas ja miks mitte kõrval-liinina ka viiuldaja juhtum, mis on 110% ulme; ning lõpetuseks objekti saatus varajastel 1990. aastatel – kõike seda Hargla üksnes mainib lakooniliselt. Aga näha tahaks! Kogeda…

Oluline on selle juures aga järgmine: erinevalt ülalnimetatud Luua-Viki juttudest on „Merivälja“ ilukirjandus. Hästi teostatud ilukirjandus. Sai palju kriitikat ulme vähesuse üle. Olgu siis veelkord korratud – minu meelest on „Merivälja“ hea kirjandus. Parasjagu siis kui ma hakkan üsna kindlalt arvama, kes oli Väljapressija, pakub autor mulle selle isiku ise ka välja, üksnes selleks, et mulle mõned leheküljed edasi selgeks teha, et ma siiski arvasin valesti. Üllatusi oma tegelaste ja nende käekäikude osas pakub Hargla kuni päris viimaste lehekülgedeni välja. Ja millise suure vandenõuteooriaga Eesti ajaloost ta Merivälja objekti veel seob, jäägu juba igaühe enda avastada.

 

Sildistamisest ja teadlikkusest

Lõpetades ringiga taas selle alguses viidatud FB postituse juures… Ma mõtlen, et kui end ulmekirjanikuna identifitseeriv autor paneb raamatukaanele sildi ’kriminaalromaan’ või ’põnevusromaan’ pole selles midagi taunitavat. Kui mina teaksin, et sellise sildi kasutamine kergitab läbimüügi 500 eksemplarilt nt 5000 või 50 000 eksemplarini, ei lööks ma risti ette ega mõtleks ülearu pikalt.

Ja ulmikud võivad pidada peenikest (või üleolevat või heatahtlikku vmt) naeru, et näe, kus on tavakirjanduse austajad – loevad ka tegelikult ulmet. Edu neile…

Edu Harglale. 

Teksti loeti eesti keeles

Mina seda tühja lohisevat loba üle esimese kolme peatüki ehk siis ca. 100 lk. lugeda ei suutnud.
 
Kahju, et Indrekuga nii on läinud.
Teksti loeti eesti keeles
x
Indrek Rüütel
1978
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Oktoobrikuus 2018 nägi ilmavalgust järg "Kokkuvarisevale impeeriumile", mille pealkirja võiks siis mugandada kui "Hävitav tuli". Säherdune dramaatiline silt ongi. Võibolla kohe alustuseks ütleks, et tegelikult pole päris nii pingelist draamat siiski suudetud üles kütta kui pealkirjast eeldada võiks, miskipärast ei tekkinud lugedes hetkekski kahtlust, et kõik tegelased, kes mulle vähegi korda läksid, olnuks hetkekski tõsisemas ohus. Ja need, kes ka asjade arenemise käigus surma said, ei jõudnud eriti korda minema hakatagi.
 
Meenutuseks: on tervest trobikonnast tähesüsteemidest koosnev impeerium - Interdependency. Ma ausaltöelda ei kujutagi ette, mismoodi seda peaks maakeelde väänama, kui kunagi kellelgi peaks tahtmis olema nende teoste tõlkimiseni jõuda? Sõna-sõnalt 'vastastikune sõltuvus'. Sõltlaste impeerium? Tegemist pole päriselt Galaktikaimpeeriumiga nagu Raul Sulbi (ilmselt sihilikult) eksides oma arvustuses esimesele osale ütleb (http://baas.ulme.ee/?autor=4954&teos=86537&arvustaja=4). Selge on, et süsteeme on seal hulgi, kuid moodustis ei hõlma kaugeltki mingit nimetamisväärset osagi Linnuteest. 
 
Need süsteemid on omavahel ühendatud tava aegruumist eraldi asuva võrgustiku abil - the Flow - mille kohta Scalzi ise on öelnud, et seda maailma luues oli tal paljuski silme ees purjelaevade ajastu maailmameri oma hoovuste ja tuultega ning päris palju on eeskuju võetud ka 18-19 Inglismaast ja eriti tundub, et Briti impeeriumist oma kuldajal.
 
Aga - nagu käesolevas romaanis lühema või pikema mäluga lugejale esimeses ca 1/4  viisakalt meenutatakse, see Hoovus on miskipärast nihkumas. Seni aastasadu erinevaid tähesüsteeme stabiilselt ühendanud ühendusteed varisevad kokku. 
 
Juhuslikult impeeriumi etteotsa saanud eelmise imperaatori tütar (Cardenia, valitsejanimega Grayland II) püüab leida oma liitlaste kaasabil lahendust, mismoodi vältida miljardite inimeste vältimatut hukku, sest Sõltlaste impeerium on oma nime vääriline: ükski maailm (kui välja arvata ainus impeeriumis olev elukõlbulik planeet - jah, ülejäänud "maailmad" on kas maa-alustes koobastes või hoopis kosmoses olevad elupaigad 'habitat') ei suuda ellu jääda olles teistest ära lõigatud.
 
Romaan jätkab üsna sealt samast, kus esimene osa pooleli jäi. Sündmuste kulg antakse edasi mitme erineva tegelase vaatepunktist. Ja mööndustega võiks isegi öelda, et 2/3 sellest on pigem selline poliit-intriigi kokku sõlmimise (või minupärast lahti harutamise) lugu. Väga palju nagu ei sünnigi. Ei ole mingit eepiliste mõõtmetega seikluslugu. Taustal on küll suur katastroof nagu mingi apokalüptiline teerull lähemale veeremas, ähvardades kõiki enda alla matta, aga näe - Sõltlaste impeeriumi ärituusad, ülikud, suurte kodade perepead, mängivad oma liivakastimänge eesmärgiga jagada liiva (loe: võimu ja rikkusi), mida võibolla varsti olemaski pole. 
 
Scalzi ise kirjutab oma blogis nii: "Ma olen väga uhke "Hävitava tule" üle ja see raamat väga-väga meeldib mulle. Selles seerias on mõned mu kõigi aegade lemmiktegelased ja kirjanikuna on minu jaoks nende "külastamine", et näha, millega nad ametis on sama nauditav kui loodetavasti teie kui lugejate jaokski. Ma nautisin kõigi nende intriigide, tähtede vahelise poliitika ja kosmoselahingute kirjutamist. Ma arvan, et te naudite selle raamatu lugemist. Ja enne kui te küsite: jah, tuleb veel üks selle seeria romaan. Oo, jaa."
 
Mis mulle eriti meeldib on see kuivõrd erinevaid teemasid Scalzi oma raamatutes "ründab" - nii on nt eelmine romaan "Head on" lähituleviku kriminaalromaan. Seesinane "Hävitav tuli" aga pigem kaugtuleviku poliitiline kosmoseooper. Samuti on pigem pluss, mitte miinus asjaolu, et ta pole püüdnud kramplikult (sh isegi mitte järgedes) korrata seda, mida tegi "Vanamehe sõjaga". Nähh - ei suutnud ikka jätta võrdlemata :)
 
Lugedes netiavarustest kommentaare, siis on juba vingujaid, justkui oleks Scalzi muutunud "sotsiaalse õigluse sõduriks", sest siin romaanis on nii paljud "võimupositsioonil" olevad tegelased naised ja justkui suruks Scalzi nui neljaks mingite vähemuste agendat läbi sotsiaalsete suhete kujutamise. Nomaeitea... Ilmselt mõjub sooneutraalne termin 'emperox' inglisekeelsele lugejale võõramalt kui eestlasele, kelle jaoks nimisõnadel niikuinii puudub sugu ja kus nii naise kui mehe kohta öeldakse 'tema' - ehk siis kõik muu maailm hakkab lõpuks jõudma sinna, kus ugri-mugrid on juba tuhandeid aastaid ees olnud. Ning kui keskealisel valgel mehel ongi seda raamatut veidi ebamugav lugeda, on seegi mu meelest hea kirjanduse ja hea ulme tundemärk.
 
Rahulolematuseks annab põhjust ikka jätkuvalt tõsiasi, et lõpp tuleb ruttu kätte ja see "suur lugu" siin väga nagu kuhugi välja ei jõua. Natuke siiski. Aga üldpildis on see ilmselt tüüpiline "teine osa" - malendid liigutatakse laual positsioonidele, lugejale tehakse selgeks, mis värk on malelaua enda ja vahest ka malelaua ümbruse ja ajalooga. On järgitud ka printsiipi, et ega mäng ei parane kui nuppe ei vähene. Suure finaali ootus jääb õhku rippuma. Tahaks haarata kolmanda osa kätte ja edasi lugeda... Jah, ilmselt "Vana Aja Suured Meistrid", oleks kirjutanud 3x350lk asemel nt 1x450 lk romaani, kus arutelusid teemal maailm-ja-mõnda olnuks vähem, aga (!) ükski vana aja suurmeister lihtsalt ei kirjutanud seda raamatut.
 
Mõned mõnusad üllatused on romaani teises pooles. Olgu siis spoileritest niipalju, et tegelikult mastaapseid kosmoselahinguid siit otsida ei ole mõtet.
 
Kokkuvõttes meeldis isegi rohkem kui esimene osa, seega hindeks on igati soliidne ja tugev "4".
 

 

Teksti loeti inglise keeles

Mõrtsukroboti heietused (murderbot diaries) vol.2 võtab jutujärje üle põhimõtteliselt järgmiselt realt (hea küll võibolla järgmiselt leheküljelt), võrrelduna sellega, kus esimene osa lõpetas. "Metsistunud" julgesturobot, kes mingil hetkel nimetab end Edeniks, sebib end ühele transpordialusele, mis kuulub mingile ülikoolile, mis sellal kui neil pole vaja ühtegi teaduslikku ekspeditsiooni kuhugi vedada, rendivad laeva välja lihtsalt transpordi otsade tegemiseks. 
 
Transpordialus, mille minategelane hiljem ristib ART'iks (jäägu igaühe avastada, mis selle lühendi taga peitub), vaevleb igavuse käes - jah, tal on pardal juhtmoodul, mille AI on nõnda võimas, et suudab igavust tunda ja on niivõrd-kuivõrd vaba oma valikutes, et saab "Edeni" pardale võtta ja viia sinna kuhu see soovib. 
 
Julgestusrobot Eden siis suundub uurima, mis jama seal RaviHyrali nimelises maailmas aset leidis, mis põhjustas selle intsidendi, mille käigus ta tappis palju oma toonastest klientidest ja lõppeks oma kontrollmooduli lahti häkkis, nii et sel enam tema üle kontrolli polnud. 
 
Selle lühi(kese)romaani esimene pool kulub mõtisklustele ja eneseanalüüsile. Eksistentsiaalne heietus. Sellisena mõjub alustuseks erinevalt esimsest osast, mis oli võrdlemisi ühtlselt tegevusekeskne. Ausaltöeldes ei saa maailma ja eluolu kohta jätkuvalt suur rohkemat teada kui üksikuid vihjekillukesi - pigem ikka jätkuvalt läbi minategelase tajude ja kogemuste väikese lukuaugu peab seda piiluma. Ilmselt püüab Wells siin oma peategelasele kolmemõõtmelisust luua ja noh, minu meelest see tal ka päris lõpuks võrdlemisi hästi õnnestub. 
 
Teine pool on juba rohkem aktsiooni kah. Julgestusrobot sebib end turvakonsultandina ühe nohikupundi heaks tööle, pääseb sedasi transiidijaamast kaevandusplaneedile, kus kohalik kurjamite-korporatsioon soovib kangesti nii teda kui tema uusi kliente teise ilma saata ja hiljem talle endale käppa peale saada.
 
Kui üldse mingeid reservatsioone jääb, siis kahju on sellest, et see va uurimis-transpordilaev ART ei leia minu meelest maksimaalset kasutust. Sellest laevast võinuks ühe väga laheda tegelase välja arendada. Raisku läinud võimalus...? Noh, päris enesekindlalt seda ei väida, sest mine tea, mis järgmises osas juhtuma hakkab. 
 
Väikese kõhklusega panen sellele osale hindeks "5", sest kaks seeria esimest novelli kokku annavad minu hinnangul natuke enamat kui lihtsalt "4" - selline tugev väga hea.
Teksti loeti inglise keeles

No vot selline raamat siis: Nebula Award Winner for Best Novella, ALA/YALSA Alex Award Winner, Locus Award Winner for Best Novella, Hugo Award Winner for Best Novella, Philip K. Dick Award Finalist, New York Times Bestseller for Audio.
 
Kusjuures nagu näha ülaltoodud loetelust on tegemist novella'ga, mis maakeelses mõistes peaks siis olema lühiromaan. Ekraanil mingi napp 100+ lk. Igal juhul vahelduseks selline lühike ja konkreetne asi. Ilmselt Amazon, FB, Tor.com jt kohad seda oma näiv-intelligentsete algoritmide najal mulle juba mitmeid kuid on soovitanud, ei jaksanud enam mööda vaadata, nii et kui tekkis küsimus, mida lugeda, siis läks käiku.
 
Kusjuures alapealkiri "Mõrtsukroboti päevikud" (või kui vähe "rahulikumat" tahta, siis "Tapjamasina pajatused"), on juba omamoodi intrigeeriv küll. Järele mõeldes - naiselik pealkiri. Väga moodsalt poliitkorrektne on sooneutraalne peategelane, kelleks on planetaarsetele uurimismeeskondadele koos muu varustusega välja renditav julgestusrobot (SecUnit). Aga alapealkirjas olev sõna 'päevikud' on selline ilus vanamoodne termin tüüpiliselt naisterahvaste poolt peetavatele märkmikele, mis enne blogimise ja sotsmeedia maaniat olid peetud eeskätt iseendale. Ehk siis - ei ole meil siin kroonikaid, triloogiaid ega muid säherdusi (kuigi jah - järgesid on juba üksjagu treitud), vaid on heietused.
 
Et on siis mingi maailm, mida minnakse uurima. On seal üks punt teadlasi, on see va julgestusrobot ja ilmselt pole imestada kui "All Systems Red" pealkirjaga jutus juba algusest peale ilma liigse heietamiseta, väga minimalistlikult selle maailma taustast infot tilgutades keskendutakse peamiselt nüüd-siin-ja-praegu käepärast olevate probleemide lahendamisele. 
 
Avalõik: "Minust võinuks saada massimõrvar kui ma murdsin lahti enda kontrollmooduli, aga siis ma avastasin, et pääsen ligi trobikonnale meelelahutuskanalitele, mida kompanii satelliit üle kandis. Juba rohkem kui 35000 tundi oli möödunud ilma tapatööta - ma ei tea - tõenäoliselt olin tarbinud natuke alla 35000 tunni filme, seriaale, raamatuid, näidendeid ja muusikat. Südametu tapamasinana, olin ma tõeline läbikukkumine."
 
Ehk siis algusest peale on selge, et päris tavaline julgestusrobot meil siin ei seikle. Kellelegi ei meeldi see teadlaste punt seal planeedil ringi sonkimas. Neid üritatakse teise ilma saata ja nemad jällegi tahavad eluga pääseda. 
 
Kokkuvõttes ei midagi sellist vaimustusest üles-alla hüppama panevat, aga mõnus lugemine oli küll.
Teksti loeti inglise keeles

Bobiversumi kolmandas osas jätkub pendeldamine erinevate Bob'ide ja erinevate ajalõimede vahel. Mis ausaltöeldes hakkab selleks hetkeks juba veidi väsitama, eriti kui arvestada, et osa põnevust toimub ajaliselt hilisemates lõimedes ja siis põrgatatakse mind tagasi minevikku mõne teise Bob'i manu...
 
Aga olgu pealegi. Kolmandas osas toimub siis Suur Finaal. Lugeja avastagu selle tulemus ise. Kiita saab raamat selle eest, et erinevalt esimese osa optimismist ja teise osa pessimismist on siin selline mõnus tasakaalukas pinge. Kolmandas osas on kolm-neli suuremat liini: Bob-1 ja tema sehkendamised Delta Eridanil sealsete pärismaalastega. Howard ja Bridget ning nende lugu. Marcus ja Poseidoni-nimelises koloonias toimuvad poliitilised võitlused, sest oh üllatust - inimlikul rumalusel pole tõesti piire, see on levinud nüüd tähtedele. Ja muidugi kõige olulisem, mismoodi ja kas üldse õnnestub kott pähe tõmmata Teistele - tulnukatele, kes süstemaatiliselt hävitavad kõik elava ja korjavad tähesüsteemidest kokku kogu metalli, et ehitada oma kodutähe ümber seda va Dyson'i sfääri ja noh - soovivad, et selle käigus kõht ka täis oleks.
 
Kokkuvõttes olen nõus triloogia tervikut hindama millegi enamaga kui lihtsalt neljaga, seetõttu siis viimasele osale ka kõrgem hinne.
 
PS. Tänaseks teada olevatel andmetel on triloogiale järg ka tulemas. Eks aeg annab arutust, kas see ka hea mõte on.
Teksti loeti inglise keeles

Olulisimad alajaotused bobiversumi teises seerias on siis deltalasteks kutsutud kiviaja tasemel tsivilisatsiooni eluolu tundma õppimine ja nendele uute leiutiste tutvustamine, nende kaitsmine vaenulike keskkonnamõjude eest. Bobi eesmärk on nad päästa väljasuremisest, millele nad tunduvad olevat määratud. 
 
Teine oluline liin on Maalt evakueeritud inimeste koloonia rajamine Vulcan ja Romulus nimelistele planeetidele. Kuidas sealse ökosüsteemiga kohaneda ja kuidas siis Maal on tekkinud mingi terrorigrupp, mille eesmärk on terve inimkond välja juurida, sest nii saaks universum rahus taastuda. Bob-kloonid muidugi otsivad samal ajal usinasti uusi koloniseerimiseks kõlbulikke maailmasid, muudkui paljunedes.
 
Kolmas tegevusliin on seotud võõrtsivilisatsiooniga, mida on hakatud kutsuma Teisteks. Need on äärmiselt vaenulikud ja konflikt on paratamatu. Tundub, et suurem enamik teadus-arendusest, mida Bob'id teevad on seotud Teiste vastu võitlemisega, sooviga maasarnastada Epsilon Eridani süsteemis olevat planeeti või siis luua enale lõpuks android-kehe, et saaks sõna otseses mõttes kahe jalaga maa peale tagasi.
 
Enam ei ole seda esimest osa läbivat paduoptimismi. on süngeid, küünilisi ja kurbi toone. Lõpp-tulemus ei tundu sugugi garanteeritud.
 
Vaadates esimest ja teist osa tervikuna, tahaks hinnet isegi upitada, kuid eraldi võetuna jään siiski "4" juurde.
Teksti loeti inglise keeles

Selle raamatu suureks plussiks ja miinuseks samal ajal on see vankumatu optimism, millega Bob suhtub enda uude digitaalsesse minasse, kosmose hõivamisse, tervete planeetide maasarnastamisse, lahingutesse konkurentidega, isegi iseenda surmasse. Olgu tegu mistahes jamaga, helge tulevik terendab silmapiiril ja kõik on justkui hästi isegi kui on ilmselge, et tegelikult on vägagi kehvasti.
 
Et tegemist on vähemalt osalt transhumanistliku teemaga, siis tegelikult võiks ikka rohkem sellele tähelepanu pühendada küll. Sellisel kujul nagu praegu on raamatus selgelt kaks-kolm suuremat osa - esiteks nö sissejuhatus, kus põgusalt tutvustatakse Bobi enne kui ta surma saab ja kuidas ta siis "kasvab" kosmosesondi ajuks. Mu meelest on selle osa juures päris tore see taustal toimiv usufanaatikute kildkondade hõõrumine USA õigusjärglase FAITH'i poliitladvikus. Teiseks suuremaks osaks on siis paari Bobi "järeltulija" pingutused Maa elanikonna riismete päästmisel. Kõige selle vahele on pikitud siis teiste tähesüsteemide uurimist, koos kosmoselahingute ja kontaktidega. Lõpp on selline selgelt "järgneb..." ilmega. Ja kusjuures täitsa tekkib tahtmine järgmine osa kätte võtta.
 
Igati tore lugemine oli. Ja nalja ikka sai küll :)
Teksti loeti inglise keeles

Tüüp ronib mööda kosmoselifti oavart üles täitsa inimlikult mõistetava motivatsiooniga: all maa peal on võrreldamatult sitt lugu ja üleval on elu ilus ning unistuste tüdruk kah ootel. Ja kui tee peal on vaja mõni teine ronija mättasse lüüa, et oma unistus kätte saada, noh - nende kaotus.
 
Mul jääb tegelikult paar-kolm etteheidet jutule. Nimelt käest ilma jäänud kodanik ei saa parima tahtmise korral ka niivõrd kõbus olla ilma mingi tõsise välise abita. Eespool esitatud väitega puuduliku tundekaose kirjelduse kohta, kui selguvad mõningad tõsiasjad, nõustun samuti. Ja kolmandaks on siin seesama teema, mis paljude Metsavana juttude juures iseloomulik: need on head stseenid, kuid selleks, et see oleks väga hea jutt, tuleks natuke algust, keskpaika ja lõppu veel "lihaga" täiendada.
Teksti loeti eesti keeles

Selleks, et kõik täpselt niimoodi ära rääkida nagu see tegelikult oli, pean ma alustama sellest kuu teisest reedest, mil Eva Luts mu Õlleministeeriumis fakti ette pani, et nii - nüüd loed selle raamatu läbi. Mõningase piinlikkusega pean ma tunnistama, et peaaegu ainus tegur, mis mind mõjutas nõustuma oli raamatu tagasihoidlik lehekülgede arv. Noh - küllap ma jaksan end sellest 127 lk läbi... ee... töötada...?
 
Minu tagasihoidliku arvestuse kohaselt on siin umbes 35 tuh sõna, ehk siis klassikalises tähenduses pole tegemist isegi mitte romaaniga, vaid pikemat sorti lühiromaaniga. Aga küllap see piir romaani ja lühiromaani vahel ongi pigem selline hägune ja võibolla rohkem isegi formaalne, tehniline. Igatahes on selge, et kirjatükk kvalifitseerub siinkandi kirjastuste ja EKL'i romaanivõistlustele, tabades sealset miinimumlävendit, mis on kuskil 200-250 tuh tähemärgi kandis.
 
Tahtmata midagi kriitilist öelda raamatu kohta, olgu lihtsalt selgituseks korratud, et zombindus ja tondindus ja üleloomulikuga mängivad õuduslood pole lihtsalt minu lugemiseelistustes kuigi kõrgel kohal. Õudus peaks olema õudne, ja selle peamiseks eeltingimuseks on mingisugunegi realiseerumisvõimalus. Haikala linnataguses tehisjärves on õudsem mõte kui kosmosest alla sadanud tulnukate laevast vallapääsenud koletis, mis omakorda on muidugi mitme suurusjärgu võrra eespool Emajõe Suursoost välja ukerdavast kooljatearmeest. Mis kahjuks lõppeb tõdemusega, et selliselt on suurem osa õudukaid minu jaoks läbikukkunud, et nad ei suuda tõusta eesmärgi kõrgusele - sisendada mingitki hirmu või õõvana kvalifitseeruvat asja. Meenutades teist Kivirüüdi lugu - Usstõbi - siis on võimalik apelleerida vastikusele, aga see on juba sootuks teine teema.
 
Et siis lühike romaan Emajõe Suursoo taga Peipsiäärse küla nuhtlusest: kooljad tuiavad pimeda saabudes küla vahele ja viivad endaga kaasa, keda kätte saavad. Romaan on tempokas: paari hommikukohvi ja õhtuse logelemise kõrvale läks selle lugemine mõnusalt, ladusalt. Eelarvustajat tuleb korrigeerida - piirivalvur on Andres (vähemalt valdavad osas tekstist), kes siis võtab endale südameasjaks välja selgitada selle needuse põhjused ja leida lahendus, mis külakese päästaks. Ausalt öeldes on natuke kahju sellest, et raamat tõesti niivõrd õhuke on, sest kohati on tunne, et tahaks õige veidi rohkem. Ilmselt mitte seletamist, võimalik, et ka mitte tegelaste hingeellu süüvimist, ei mingit diiplevat soga. Lihtsalt veidi rohkem süvenemist. Väga tormakas on see asi lihtsalt. Netiavarustes leitud arvustustes nimetatakse sedagi "suvelugemiseks" ja arutletakse selle sobilikkusest kergema lugemisvara hulka ja vanema kooliea kohustusliku kirjanduse vahepalaks ja mis kõik veel. 
 
Spoiler! Kahju, et nii muheda nimega tegelane nagu Laanehunt varakult hukka saab. Sellest tüübist tasunuks juba kasvõi nime tõttu mingi olgu või kolmanda kategooria kõrvaltegelane vormida, kes figureeriks lõpuni välja. Kindlasti oleks võimalik meie riigiametnike ja ametkondade tavadest ja viisidest hunnikute kaupa naljaleevendust tõsise jutu sekka ammutada.
 
Isiklikult jäi ka hinge kripeldama, et miks valis autor just sellised lahenduskäigud, mis lähevad kristlikku (katoliikku ja mormoonide) mütoloogiasse. Miks mitte täiesti maavillaseks etnoks kätte ära minna? Aga eks see tegelikult näitab ka seda kuivõrd kristlik maailmakäsitlus on meie kultuuris oma süvakihistusi loonud. Ajaloolasena oskab autor sealt ammutada. 
 
Igal juhul hästi tehtud ja minule õppetunniks, et ei tasu oma eelarvamustel lasta üle pea kasvada :)
 
Teksti loeti eesti keeles

Tegemist siis järgmise romaaniga maailmast, mida Sclazi tutvustas 2014.a romaaniga "Lock In". Sama maailm, milles on miljonid inimesed "lukustatud" oma kehadesse pärast Hadeni sündroomi põdemist; nad elavad oma elusid Agora-nimelises virtuaalreaalsuses ja füüsilises maailmas kasutavad threep'ideks nimetatud roboteid. Scalzi loodud maailma olen täpsemalt kirjeldanud "Lock In" arvustuses (http://baas.ulme.ee/?autor=4954&teos=84894) ei hakka seda siin pikemalt üle kirjeldama.
 
Käesolev teos toob lugeja ette järjekordse juhtumi FBI agentide Shane ja Vann tööpõllult. Esimene neist on ise Haden (st liikleb ringi threep'iga) ja teine on endine integraator (inimene, kes võib närvivõrgusti implantaadi abil lasta teisel hadenil oma keha kasutada kui see peaks eelistama sellist varianti roboti opereerimisele). Shane ja Vann tegutsevad Washington D.C. hadenitega seonduvate juhtumite lahendamisega ja selles teoses on neil probleemiks ühe sportlase suremine kahtlastel asjaoludel.
 
Nimelt on välja mõeldud selline meeskondlik spordimäng nagu Hilketa, mis seisneb spetsiaalsete threep'idega  varustatud kahe meeskonna omavahelises võitluses. Jah - mitte niivõrd võistluses kui justnimelt võistluses. Threep'idest osad on relvastatud ja asja mõte on selles, et üks võistleja määratakse loosiga nn kitseks, kelle pea tuleb siis vastvõistkonnal roboti keha küljest lahti rebida, raiuda või mingi muu nipiga kätte saada ja väravasse toimetada. Omad peavad siis muidugi toda vaest "kitse" kaitsma.
 
Noh - kitseks määratud haden sureb päriselt, kui tema robotkehal pea otsast rebitakse - asi, mis ei peaks juhtuma. Ja edasi hakkab juhtuma asju, mis sisaldavad endas inimeste surma saamist, kahtlaseid äritehinguid, segaseid suhteid, idufirmasid, krüptoraha, üht olulist kassi jmt.
 
Scalzi on Scalzi - jutt jookseb, nalja saab, on põnevust, paar üllatust. Ilmselt kes nautis "Lock In" lugemist, naudib ka seda raamatut. Kui miinustest rääkida, siis vast ehk ilmseim on see, et Scalzi laseb liugu juba eelnevalt ära tehtud tööl. Ta on maailma leiutanud, loonud paar peamist tegelast ja mõned tausta tegijad. Siin lisab ta kuhjaga juurde detaile, väga ei selgita asju, mis tähendab, et mulle tundub, et enne selle raamatu kallale asumist oleks igal juhul mõistlik "Lock In" läbi lugeda, muidu võibolla ei saa päris kõigele pihta. See on rohkem, pigem krimi kui ulme. Lihtne on seda ette kujutleda järjekordse krimiseriaali ühe osana või minu poolest neljaks, viieks 45-minutiliseks seeriaks vormistatuna (st koos "Lock In'iga" oleks juba vaat' et pool hooaega valmis vorbitud), mis võib olla nii miinus kui tegelikult eelis. Kellele, mis meeldib, eksole...
 
Lugedes mõlkus korduvalt meeles märksõna, mis on sel suvel läbi käinud suurest hulgast arvustustest: see on suvelugemine. Selline mõnus ajaviide. Minu meelest hästi tehtud ajaviide. Saab sama hinde, mis esimene osagi.
Teksti loeti inglise keeles

Elas kord üks tubli majandusest mõndagi jagav naine, kes tegi Keenias mõned toredad maksunipid ja asajad ning tulemuseks oli KSC-nimeline korporatsioon, mis ajas kosmosetööstuse asja ja Kuu peale ehitati Artemise nimeline linn. Noh - arvestades, et seal on ainult 2000 elanikku (+/-), siis muidugi on see pigem küla. Mingit tööstusvärki seal tehakse, toimib turism, kohalikud majandusharud on reeglina ühe rahvuse esindajate käes - nt keevitajad on saudid, elutagamissüsteemide eest hoolitsevad vietnamlased, alumiiniumi tootmise tehas on barasiillaste käes jne.
 
Peategelane Jazz on keevitaja tütar - saudi-aaraablane seega. Aga - ilmselgelt mitte religioosne ja samuti mitte keevitaja, kuigi ta sedagi oskab. Tema hoopis on pakikandja ja muu hulgas salakauba Artemisse smugeldaja. Tema kuritegelikke ja täiesti legaalseid oskuseid tahab alumiiniumitehase üle võtmiseks kasutada Maalt Kuule kolinud rikkur, aga noh - kõik läheb loomulikult hoopis teisiti kui, et kärts-mürts-ja-miljon-kolksatab-arvele.
 
Raamatu plussid - selline muhe ja veidi küüniline jutustamisviis. Ladus lugemine, on seiklust, on pinget, on õnnestumisi, läbikukkumisi, paar mitte ülearu suurt pööret sündmuste käigus. Raamatututvustused annavad juba ette teada, et kuskil on "suur vandenõu" - 

 

Niisiis, kui võimalus kiiresti palju teenida tekib, ei suuda ta jätta seda kasutamata. Mis sest, et selleks on vaja kasvada pisismugeldajast suurkurjategijaks. Ent täiusliku kuritöö kavandamine osutub alles tema probleemide alguseks, sest tema väike ilus rööv viib ta otse keset hoopis suuremat vandenõud võimu haaramiseks terves Artemises. (Tagakaanetekst)

 
Keegi ulmikutest torkas Estconil, et tõlge pidavat kehv olema - nii ma siis kahetsesin natuke sisse süstitud eelarvamuse baasil, et toetasin rahaliselt Tänapäeva selle asemel, et hr Bezos'ile lõivu maksta ja Kindle'i ekraani toksida originaali neelates. Ilmselgelt esimestel lehekülgedel lugesin läbi selle eelarvamuse prisma, aga õnneks on tõlke poolelt samuti kõik kontrolli all.
 
Hea, isegi väga hea, aga mitte suurepärane. Aga...
 
Peamiseks miinuseks on kõige toimuva väiksus. Väike küla Kuul, väikesed salakaubapakikesed, peategelase väikesed inimlikud probleemid, väike politseinik, väike jupp mingit müstilist materjali, mille ümber käib väiksemat mõõtu intriig, väikesed vihjed tõeliselt suurtele asjadele ja kokkuvõtted väike seiklus mööda Kuud ja teine veel ja kolmas mööda Kuu-küla. Ja kui viimaks lahendatakse salakaubavedajast sabotööri ja Kuu suurima kuritegeliku seltsingu saatust, siis meenutab seegi külaturu kauplejate omavahelist kokkulepet. 
 
Selline nii- ja naa mõte on see, et seal on igast kolmana maailma rahvast koos - et pole USA baas, või Hiina või India või Jaapan või Euroopa Kosmoseagentuuri oma või midagi sellist (ja oh kui's ma ei salli ulmekirjandust arvustades seda järgmis sõna) usutavamat kui Keenia :) Igal juhul selline teistmoodi. Aga... No natukenegi veenvam võiks olla see, et miks siis ikkagi nii läks, et... Kusjuures isegi Saudi-Araabia kosmosebaasi omanikuna oleks arusaadavam, sest neil on niikuinii sedavõrd palju raha, et ei oska sellega midagi peale hakata. Veel on. Mis seal ikka, kirjaniku soovmõtlemine. Ja ilmselt Jazz'i isikus (tema suu läbi) olnuks veider hakata pikalt laialt heietama nendest sotsiaalmajanduslikest teguritest, mis ikkagi just niisuguse Kuu-küla tekkeni viisid.
 
Kindlasti lugemist väärt, hea raamat.  

Teksti loeti eesti keeles

Et Amberi sari ammendas end minu jaoks kuskil seal viienda raamatu kandis, siis polnud ka siin midagi eriti enda jaoks leida. Lugu on, teostus on, aga... Mingi kummaline 1990. aastate vaib on ka veel lisaks asjal küljes. Kes, mille järgi nostalgiat tunneb, isiklikult siin jutus see häiris. 
Teksti loeti eesti keeles

Ma annan endale üsna hästi aru, et ma võibolla ei peaks üldse küberpungi peale oma aega kulutama (päris raiskamiseks ei taha seda ka nimetada, sest alamžanris on asju, mis mulle on vägagi meeldinud nii teksti kui filmina), aga kestvad kiiduavaldused ja taga igatsemine tegid paratamatult uudishimulikuks.
Hinne väljendab täpselt seda ükskõiksust, mida jutt tekitas. Lugesin ja lugesin ja ei saanudki üle-ega-ümber mõttest so what...? Võibolla peaks mul teistsugune ajuehitus ja reaalsustaju olema.
Teksti loeti eesti keeles

Ei ole palju neid raamatuid, mille ilmumist ma mäletaksin end ootamas. Triinu Meres on lühikese aja jooksul saanud maha kahega. Alustuseks siis „Lihtsad valikud“, mille pealkirjast nagu olen juba öelnud, ei tasu lasta end eksitada – lihtsat pole selles raamatus midagi. Mida enam läheb aega mööda selle lugemisest, seda parem on mälestus. Sihukene huvitav paradoks. Aga nüüd siis „Kuningate tagasitulek“ – järg (?), suuremaks kasvamine samanimelisele lühiromaanile, mis nägi ilmavalgust 2012.a kogumikus „Täheaeg 11“.

Romaan on 3-osaline. Iga osa moodustab omaette loo. Teine võtab otsa üles täpselt sellest kohast, kus esimene lõpetas, sündmuskoht sama, tegelased osalt samad, osalt uued. Kolmas osa – noh, väga ei taha spoilerdada, ilmselt päriselt ei pääse kah… Eks lugege ise ka natuke. Kõik kolm osa üsna täpselt võrdse pikkusega – selles mõttes hästi tasakaalus teos – ja ikkagi 2/3 ulatuses on uut materjali.

Raul Sulbi ütleb järelsõnas, et lugu on mõneti ebamereselik. Nõustun ja vaidlen vastu. Ma pole küll kõiki Meresi tekste lugenud (ei kvalifitseeru seega eksperdiks ega liigita end ka selleks õigeks lugejaks, kellest autor unistab), aga minu personaalmättalt vaadatuna on veidi ebaharilik üksnes romaani esimene kolmandik – „Täheajas“ ilmunud „Kuningate tagasitulek“. Kordan kunagi Baasis kirjutatut: „Lugu ei ole selline nagu varasemad kolm Meres’i teksti, mille kohta olen kasutanud kujundit „haldjatolmuga kaetud udune (võlu)maastik“. See siin on kuidagi lõikavalt konkreetne. Lumi tundub lugedes külm, väsimus tappev, karjed kriibivad kõrva ja kui see suur kuningaelukas ringi kareldes oma tapatööd teostab, siis on seda kuidagi lihtne ette kujutada. Ja mulle see meeldib. Nii pikk lugu oleks olnud piinavalt mõttetu kui see olnuks udutamine.“ 

Triinu teeb ikka seda, mida ta oskab kõige paremini – võtab lugejal natist kinni ja (tahad-sa-või-mitte) tõmbab su oma (tegelase) pähe, kus sa siis pead kõike väga vahetult kogema, alustades aistingutest, jätkates emotsioonidega ja lõpetades mõtiskluste ning tegevustega. Et esimest osa on olnud tahtjatel lugeda võimalik juba kuus aastat, siis pole siin hullu kui selle sündmusigi veidi kirjeldada: tegemist on maailmaga, mis on üle elanud tuumasõja (nimetatakse seda Pauguks); säilinud on vähemalt kaks riiki – Unioon ja Konföderatsioon (nimedele vaatamata pole tegemist USA Põhja- ja Lõunaosariikide liitudega); sündmuspaik on minu parima oletuse kohaselt kuskil Euraasias. Hea küll – taiga eksisteerib ka Põhja-Ameerikas, eksole, aga osadel tegelinskitel on slaavipärased nimed, mis muidugi ei pruugi lõppeks midagi tähendada, sest teistel tegelastel on justkui inglisekeelsed nimed ja kolmandatel, noh – lihtsalt mingid mõttetud „märksõnad“ – nagu oleks raske normaalseid nimesid välja mõelda, arumaeisaa! Jäneneni jõudes ei teagi enam, kas naerda või vihastada – naah, poogen lõppeks, võtangi neid „tingmärkidena“, mis tähistavad tegelasi.  

Kusagil Uniooni piirimail tambib ringi 12. piiripatrull, kes jõuab piiripunkti, mille on hõivanud bandiidid ja siis laekuvad sinna veel kuningad – ülivõimetega metsikud hiiglased, kes tapavad suurema osa inimestest maha, lähevad omavahel kiskuma ja üleüldse on palju tulistamist-verd-soolikaid-ja… noh, jama. Kui esimene veri ja lumi on jõudnud jahtuda, saab tulemuseks ühe haavatud kuninga, keda 12. piiripatrulli ellujääjad otsustavad aidata, sest see aitas neid. Edasi sattutakse Uniooni Linnast saadetud jahiekspeditsioonile, kelle missiooniks on kuningaid püüda, et neid Linna laboritesse uurimiseks vedada. Tekkib uus konflikt, mille lahendus on loomulikult verine. Ja mitte vähe.

Teine osa võtab siis jutulõnga üles sealt, kus esimene lõppeb: jahiekspeditsiooni kaks ellujäänud liiget on kuningate jahialadel lõksus ning loomulikult kohtuvad nad õige mitme kuningaga. Hästi lühikene kokkuvõte teisest osast: meile tutvustatakse põhjalikult kuningate paaritumisrituaale ja justkui tark-olema-peaks tegelaste idiootlikuna mõjuvaid arutelusid selgelt inimeste tunnustega olendite (jah – kuningate!) inimeseks olemise või mitte olemise üle. Olgu – ma olen (hea) meelega veidi terav, sest teine osa ei ole mingi filosoofiline friigiporno, ja võimalik, et kurnatud, šokis ja reaalses surmaohus inimesed tõstatavadki suurema koguse eksistentsiaalset arutelu, aga minu jaoks saab teist osa lugedes, mille pealkirigi on nimelt „Inimeseks olemise tõde“, selgeks, et autori eelistus lugejale mitte avada oma maailma (selle asemel sunnib Meres lugejat järjepanu piiluma seda läbi paari tegelase taju- ja mõttemaailma „lukuaugu“) on raamatu suurim nõrkus.

Romaan „Kuningate tagasitulek“ on nagu kaardimajake – mitte selline lihtlabane, pakijagu-kaarte-üksteise-otsa-laotud moodustis, vaid selline, et mille nägemisel ütleks: vau! Mismoodi see küll võimalik on!? Aga kui sa hakkad seda uurima, sikutad siit või sealt nurgast veidi, siis võib juhtuda, et see kukub sootumaks koost lahti. Teises osas on üks keskseid tegelasi teadlane Smitt. Rõhutan – teadlane! Ja see teadlane on loll kui lauajalg kui asi jõuab küsimuseni, kas kuningad on inimesed? Või kuskohast nad pärit on? Olgu – Paugust on möödas ikkagi pea 300 aastat. Selle ajaga jõuab mõndagi unustada, ajaloohämusse kaotada. Ja kui juba globaalne tuumasõda, siis küllap suurem kogus helgemaid päid sai selle käigus otsa ja hiljem läks liiga palju ressurssi ellu jäämisele, et võibolla Smitt tõesti pole selline eriline teaduspärl, kelle nupp natukenegi midagi nokiks, aga stopp! Linnast ju läkitatakse kuningate järgi? Neil tegelinskitel on generaatorid, tulirelvad, aurumasinad, raadiosaatjad, kemikaalid, millega tekitada kunstlikku koomat (talveuni), soojendusakud kingades, (ilmselt sünteetilisest materjalist) lumepesad, magamiskotid, valgukad, mida süüakse, glükoosikommid, laborid, sündimuskontroll, teadmised radiatsioonist jne. Kõik see, mille olemasolu 300 aastat pärast Pauku eeldab mingisugusegi tehnoloogiataseme, toimiva tööstuse ja haridussüsteemi olemasolu. Ja siis on üks bandiit (kelle „liigikaaslasi“ kolmandas osas näidatakse kui mingeid eritõsiseid näljasurma piiril olevaid kirbukotte), kes teab korraga „lapsepõlvelugude“ tasemel, et kuningad on omaaegne geneetiline eksperiment supersõdurite loomiseks…? Ehk siis kogu see kompott kokku on nii sisemiselt vastuoluline, et… Noh ütleme siis, et kui kraapida maha nt mingi suvalised 57 lk emotsioone ja muidu üleni targa inimese lollakat arutelu kuningate hingeelu üle ning asendada see nt 32 lk mahus teemal maailm-ja-mõnda, saaks kokkuvõttes midagi asisemat kui kaardimaja.

Ei! See mõtteline (ja täiesti suvaline!) 32 lk maailmakirjeldust ei peaks olema mingi neoontoonides traagelniitidega infotamp – Meres demonstreerib ju lõdva randmega, kuidas ta suudab kogu selle olulise maailma taustainfo teksti sisse laiali puistata nii, et see tuleb täpselt õiges kohas ja õiges koguses ja tempos jne. Lihtsalt: seda on nii karjuvalt vähe, et info puudumine hakkab liialt leheruumi võtma. Tulemuseks on paradoksaalne kõrvulukustav vaikus teose terviklikkuse seisukohalt olulistes küsimusest.

Olgu – ma jalutasin südamerahus ja täie teadmise juures sellesse lõksu, et hakkasin loetut analüüsima. Rahu temaga – võtkem seda kui meelelahutust. Ja seda saab siit kõige raha eest. Triinu sõnaseadmisoskuse, loetu visuaalsuse, vahetuse ees leian end taaskord relvituna. Mul on hea meel, et kuningad tagasi tulid. Üks oluline maamärk on Eesti (ulme)kirjanduses taaskord materialiseerunud. Loetagu!

Hinne – väga hea, on ju täitsa hea ja siis möhh…? Kaalutud keskmisena annab üle täitsa rahuldava välja. Loodan päriselt, et ka see lugu laagerdub ajas paremaks. Umbes siis kui esimene (ja ka teine) emotsioon on settinud.

Teksti loeti eesti keeles

John Scalzi "Vanamehe" sõda on koos oma järgedega ilmselgelt vajutanud ulmemaastikule igavese lahmaka jälje. Väga südametunnistus ei piina kui spoilerina selle siia niimodi välja ütlen, et selle loo tegevus toimub millalgi pärast "Human Division" ja "The End of All Things" sündmusi.
 
Inimkond ja Kolooniate Liit ja Maa on toredasti (niivõrd-kuivõrd) ellu jäänud. Konklaavi nimetatakse siin Ümarlauaks (pole eestikeelseid tõlkeid lugenud rohkem kui "Vanamehe sõda" - vbl on sealgi Konklaav selliselt tõlgitud...), kehtib jätkuvalt mingi piirang koloniseerimisele, mida ühel või teisel määral rikutakse. Ja loomulikult tahtmise, vajaduse ja sunni (või mingi kombinatsiooni neist) pärast mõistusega rassid sõdivad omavahel.  
 
Inimkonna hulgas on ka neid, kes päris arutult ei soovi tulnukaid nottida. Ja siin võibolla astub lavale Veskimees ise sellega, mida ta nimetab ühiskonna modelleerimiseks - ehk siis mulle tundub, et ta on proovinud Scalzit "õigeks kirjutada". Omal kummastaval moel tundub see umbes sellise tegevusena, millega näevad vaeva tänasel päeval ilmselt ilma formaalse hariduseta teoloogid ja islami tõlgendajad ja muidu veidi peast soojad religioossed fanaatikud, kes püüavad inimestele üle maailma selgeks teha, mida religioonide rajajad "tegelikult silmas pidasid" ja "kuidas asjad tõesti need kõige õigemad ja pühamad oleksid".  
 
Seal, kus Scalzi on jõudnud järelduseni, et üksteise nottimine on viljatu ummiktee ("The End of All Things" toob igapäevaelust kohati päris selgelt sisse nii Vietnami, Iraagi kui Afganistani sõja vastased meeleolud), visandab Veskimees läbi oma tegelaste mõtete võiduka verise teekonna universumi valitsejateks ja kõik, kes teisiti mõtlevad, tembeldatakse nõrkadeks ja ebaolulisteks...  
 
Loo enda seisukohalt on tegemist küllalt huvitava kohtumisega Kolooniate Kaitsejõudude kõrge sõjaväelase ja inimestega sõjast oleva tulnukarassi kõrge esindaja vahel ning küsimuseks on, miks inimesed näiliselt põhjuseta selle tulnukate rassi suhtes järjepidevat genotsiidi rakendavad. Olgu siis natuke lugeja enda avastada, mis seal taustal on. Niisugusena on tegelikult tegemist isegi päris hea "Vanamehe sõja" maailma laiendusega. Ma ilmselt pole piisavalt pädev tõmbama piire fan fiction'i ja selle päris kirjanduse vahele. Kuri kahtlus on arvestades selle Algernoni numbri sisu, et seegi jutt on siiski fan fiction. Noh - piisavalt hästi tehtud, et saada hindeks "3". Kirjaniku vaba voli oma lugu üles ehitada nii, kuidas talle endale parem tundub, aga minu meelest on need kaks tüüpi seal vannis mõnulemas ja toimunu üle arutlemas täiesti kasutu ballast. Ehk siis milleks esitleda seda põhilugu justkui kaudselt, ümber nurga? Miks mitte teha täiesti aus ja häbenematu fan fiction...?
 
PS. Huvitava parralleeli leidsin veel ka Kunnase "Gort Ashryniga". Aga eks mingid motiivid ongi nii Kunnasel kui Scalzil sarnased: inimkond kosmoses tulnukatega ellujäämisvõitlust pidamas; kloonimised ja teadvuse ülekandmised ja tehisinimeste loomine... Ja veel mõned teisedki.
Teksti loeti eesti keeles

Kummardus Lovecraftile. Jutt kunstitudengi ja maali omavahelisest suhtest.
 
Nii vähe kui ma Lovecrafti olen lugenud, siis stiililt ja sisult täitsa tuttav tunne. Ladusalt kirjutatud asi. Ainus koht, mis pani kulmu kergitama, et kuidas siis nüüd niimoodi oli jutustaja ütlus “ma ei hakka seda kirjeldama”. Hea küll, detaili minek oleks jutu toppama jätnud, vbl autor ise ka ei osanud  detaile anda, aga niisugusena jättis lihtsalt lohaka mulje. Oleks eeldanud elegantsemat liugu laskmist.
 
Ja noh - õudne ka polnud. Nagu see vähene Lovecraft, mis olen lugenud, pole õudne. Ei tea, kas on asi selles, et fantaasiates on päris elu õudusi juba raskevõitu ületada; võib-olla aga hoopis on asi selles, et “koll voodi all / kapis / koopas jmt kohas” lakkas olemast õudne umbes 10-12 aasta vanuses. Õudne on ikka asi, mille esinemise tõenäosus on nullist oluliselt suurem. Ahvenamaa asemel Pärnu randa eksinud suur valge hai oleks palju jubedam. Aga see oleks olme, mitte ulme :)
Teksti loeti eesti keeles

Lugedes ei saanud kuidagi ümber tundmusest, et seesinane asi on vähemasti hingesuguluses "Joroski ööga" kui mitte otseselt samasse maailma (siiski teine aeg ja koht) kirjutatud jutuga.
 
Tundus selline päris autentne sõdurijutt. (Vaid korraks tekkis küsimus, et kas ikka tehtaks nii... Kuid see pole üldsegi oluline.)
 
Müür poolitab Euroopat, joostes läbi Kesk-Eesti. Ja mis seal siis ühel kui ka teisel pool toimub. Vaatenurk on küll väga piiratud jutustaja silmavahe laiusega, aga siinkohal toimib see hästi.
 
Ei kujuta ettegi, kas asi saaks veelgi parem kui ümber jutustatud dialoogi asemel oleks päris dialoog? Kui jutustuse asemel sellest, mis ja kuidas oli, näitaks autor reaalajas juhtunut... Natuke jäi see stiilivalik hinge kraapima ja nii läheb maksimumist mõni pügal maha. Igal juhul hästi tehtud.
Teksti loeti eesti keeles
12.2017

Novembri alguses tegin ühe tagasihoidliku kommentaari FB grupis Eesti(keelne) ulme hargnevas jutulõngas, kus Heli Illipe-Sootak arutles teemal, et tihti tarbitakse 100%-list ulmet, andmata endale üldse aru, et see, mida loetakse on tegelikult ulme; ja sealjuures veel isegi võetakse sõna viisil, mis ulmekirjandust isegi justkui põlastab. Mõtlen, et see on sobiv siin veelkord ära tuua:

„Ma võtan nüüd ühe õige pika orgi ja torkan hästi ettevaatlikult herilasepessa...

Tegelikult olen ma natuke segaduses: kui ma vaatan Hargla "Raudrästiku aeg" kaant, siis seal seisab ilusasti kriminaalromaan. Kui ma vaatan "Merivälja" bännerit FB lehel (https://www.facebook.com/296801790356601/photos/a.502728363097275.1073741825.296801790356601/1459186150784820/?type=1&theater) siis on seal ilusasti kirjas põnevusromaan. Mingid hämavad terminid nagu ’Muinas-Eesti’ ja ’müstiline’ ei muuda üldse tõsiasja, et raamatut ei reklaamita ulmena.

Ma saan 100% aru sellest, et kirjanikul, kes oma tööst peab ära elama, ongi vaja raamat maha müüa ka neile, kes sõnas 'ulme' laia kaarega mööda käivad, aga kui ei saa kapist välja tuldud, siis pole ka mõtet väga imestada, et inimesed ei adu, et näe - need raamatud ongi see päris ulme. Võibolla oli ikkagi Raul Sulbil õigus kui ta tõi kuuldavale oma legendaarse Estconi-karjatuse: "See ei ole ulme!"? Sest kui autor ja kirjastaja (turundaja) ei pane kaanele "ulmeromaan" vaid kiriminaal- või põnevusromaan, siis äkki need raamatud polegi tõesti ulme? Kui me ise justkui oma asja häbeneme või lihtsalt majanduslikel kaalutlustel hämame, siis nö võhik jõuabki järelduseni, et noh, vaatamata "ulmelisele elemendile" oli täitsa hea põnevusromaan :D Või et raamat kuulub sellisesse natuke hämarasse žanrisse nagu ulme, kui meenutada Jan Kausi kurikuulsat väljendit Triinu romaanivõistluse töö kohta?“

Loomulikult oli mul vaata, et suisa moraalne kohustus pärast seda Tartus Õlleministeeriumis lunastada „Merivälja“ eksemplar. Ei õnnestunud kahjuks Helile süümekaid tekitada, et hinda veelgi alla kaubelda niigi soodsalt kirjastuse-hinna-tasemelt. Autor oli ka lahkelt nõus sinna oma „käejälje“ jäädvustama ja õigupoolest adusin alles järgmisel hommikul kodus, et asi näeb kangesti sedamoodi välja justkui oleks Hargla iseendale autogrammi andnud… Või veel hullem – et olen ise endale Hargla autogrammi vormistanud. Midaiganes…

Alguses lugemine ei edenenud väga. Aga siis võtsin nädalavahetusel selle tõsisemalt ette ja lugesin tellisemõõtu romaani kolme-nelja jutiga ära.

Esimene emotsioon? Ausalt öeldes natuke segadust tekitav. Nii kummaline kui see ka pole, siis olen ma suutnud üles kasvada keset 1980-90 aastaid, nii et kogu see Merivälja kamm pole üldse minuni jõudnud. Või siis olen lihtsalt unustanud. Kusjuures kogu see UFO-maania, mis 80.aastate lõpus ja varajastel 90. aastatel möllas, ulatus ikka Kesk-Eestisse ka, mitte ei olnud üksnes suurte linnade privileeg. 1997. aastal olin ma usinasti ametis keskkooli lõpetamise ja armumise ja muude noorele täiskasvanule oluliste asjadega. Võibolla siis selle pärast…?

 

Mis värk on?

Alustuseks tegelased: nooruke tütarlaps Karin, kes laekub Elvast Tallinnasse ja sattub töökuulutusele vastates Meriväljale ühe invaliidi hooldajaks. Abielupaar Anna ja Julius näikse olevat jõukad tegelased, mees on siis hooldust vajav invaliid, naine näikse alguses olevat selline lõdva püksikummiga wannabe-babe, aga olgu siis spoilerina öeldud, et päriselt nagu pole kah. Naabriks on seal üks peast soe näitlejanna Liisalotta koos oma poja Erichiga. Lisaks veel ajaloolane Ummel, kes on Erichi isa. Surnumatja Indrek ja tema ärikast naine Inga, pankur Taavi ja tema kaasa Ülle. Ja muidugi narkarist kunstnik Risto. Lisaks kamalutäis kõrvalisemaid tegelinskeid. Päris üheselt selget peategelast justkui polegi. Olgu – minu jaoks personaalselt saab peategelaseks Karin. Ilmselt pole mõtet väga põdeda spoileri üle, et Karin on nõid: tal on võime näha inimeste aurat/biovälju ja seda mõjutada.

Tegevus läheb käima selle ümber, et keegi helistab selle seltskonna erinevatele liikmetele ja nõuab, et need teeksid üht-koma-teist ja kui ei tee, siis tema paljastab mingi nende tumeda saladuse. Ehk siis läbi suurema osa romaani on veel üks tegelane – Väljapressija.

Ja saladusi seal Merivälja-külas juba jagub. Kes kellega magab, kes keda petab, kes on päriselt kõnevõimetu invaliid või pole seda teps mitte, mis värk oli ühe ennemuistse viiulivirtuoosiga, kes lisaks kõigile ülejäänud Merivälja objektiga seotud müsteeriumitele jäljetult haihtus, kas surnumatja ja tema naise poolt müüdav ese on ikka päriselt maaväline objekt või on see kõigest võltsing ja nii edasi kuni lõpuks, samm-sammult hakkab tõde päevavalgele kooruma.

Teine emotsioon – pole põhjust põdeda, et Heli raamatu hinda alla ei lasknud. Igal juhul on tegemist lugupidamist vääriva eksemplariga meie koduses raamaturiiulis.

 

„See ei ole ulme!“

Tagasi selle alguse juurde, et kas siis on ulme või on müstiline põnevik või misasi see siis on? Tegelikult on see justkui tükike ellu äratatud täiesti peast põrunud ja segaseid 1990.aastaid. Seal on just seda jabur-innukat püüdlust end kõigest „nõuka-aegsest“ lahti rebida. Detailide täpsuse üle pole muidugi suuremat mõtet arutleda.

Paratamatult pean aga tõdema, et sedapuhku jätab Hargla romaan täpselt sellise mulje, et kirjanik on valmis kirjutanud põneviku, millele on külge poogitud müstika-elemente, et see jätaks endast trendika mulje. Olgu – sõnaühend ’maagiline realism’ jätab endast vähemalt minu jaoks mulje, justkui oleks tegemist mingi narkotripiga ja antud romaani kontekstis sobiks hästi iseloomustama kunstnik Ristot ja tema maalimisi. Seega iseloomustaksin „Meriväljat“ kui suhteseepi, mis on läbi põimitud mõistatuste lahendamisega ning garneeringuks on lisatud väike üleloomulik element nõiduse ja maavälise objekti näol.

Ehk siis kui Raul peaks seekord Estconil huikama: „See ei ole ulme!“, võiksin vabalt tema kooriga liituda. „Meriväljas“ puudub see „miski“, mis muudab minu jaoks teose ulmeks. Tegelikult on see umbes sama palju ulme kui Luua-Viki jutud Kaika-Lainest ja rohelistest mehikestest linnataguses võpsikus.

Proovides sõnastada seda „miskit“, mis puudu jääb, jõuan ma paratamatult oma mõttes tuntud väljendini „show, don’t tell“. Enamikku sellest, mis „Meriväljas“ on päriselt ulme – kuidas kunagi ennemuiste (võibolla) maandus (kukkus alla) Meriväljale maaväline objekt (võibolla tulnukate tähelaev), miks see moreenikihistuste alla mattus, kuidas selle juhuslik avastamine tegelikult oli ja mismoodi käis see salajane väljakaevamine, kuidas oli tundmatuga kontakteerumine ekstrasensi silme läbi kogetud ja mismoodi KGB seda kõike varjas, asjaosalisi kõrvaldas ja miks mitte kõrval-liinina ka viiuldaja juhtum, mis on 110% ulme; ning lõpetuseks objekti saatus varajastel 1990. aastatel – kõike seda Hargla üksnes mainib lakooniliselt. Aga näha tahaks! Kogeda…

Oluline on selle juures aga järgmine: erinevalt ülalnimetatud Luua-Viki juttudest on „Merivälja“ ilukirjandus. Hästi teostatud ilukirjandus. Sai palju kriitikat ulme vähesuse üle. Olgu siis veelkord korratud – minu meelest on „Merivälja“ hea kirjandus. Parasjagu siis kui ma hakkan üsna kindlalt arvama, kes oli Väljapressija, pakub autor mulle selle isiku ise ka välja, üksnes selleks, et mulle mõned leheküljed edasi selgeks teha, et ma siiski arvasin valesti. Üllatusi oma tegelaste ja nende käekäikude osas pakub Hargla kuni päris viimaste lehekülgedeni välja. Ja millise suure vandenõuteooriaga Eesti ajaloost ta Merivälja objekti veel seob, jäägu juba igaühe enda avastada.

 

Sildistamisest ja teadlikkusest

Lõpetades ringiga taas selle alguses viidatud FB postituse juures… Ma mõtlen, et kui end ulmekirjanikuna identifitseeriv autor paneb raamatukaanele sildi ’kriminaalromaan’ või ’põnevusromaan’ pole selles midagi taunitavat. Kui mina teaksin, et sellise sildi kasutamine kergitab läbimüügi 500 eksemplarilt nt 5000 või 50 000 eksemplarini, ei lööks ma risti ette ega mõtleks ülearu pikalt.

Ja ulmikud võivad pidada peenikest (või üleolevat või heatahtlikku vmt) naeru, et näe, kus on tavakirjanduse austajad – loevad ka tegelikult ulmet. Edu neile…

Edu Harglale. 

Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult pole selle raamatu juures mitte midagi lihtsat. Ärge laske end pealkirjast petta! Ega väikesest formaadist, pehmetest kaantest, lihtsast kujundusest. Üldse mitte millestki, mis esmapilgul silma, kõrvu hakkab. See on üks igavene salakaval, võimatult kõverat, hargnevat, kokku-lahku kasvavat trükimusta täis paberipakk. Selline raamat, mille peale võib end südamerahus välja vihastada ja mida võib (kui laenata autorilt endalt) üleni armastada, vihata, nautida, põlata, selle järele haara, et siis minema visata. Kui selle lugemine mingit emotsiooni ei tekita, siis ilmselt on selles kohas, kus inimesel emotsioon peaks asuma, midagi olulist puudu.

Lugedes saab teada, et kuskil Glasgou-nimelisel planeedil käib mingi tagasihoidlikumat sorti kaklus rohelisteks (…?... ausõna, tead… rohelised!?...?...) nimetatud demokraatiat ihkavate terroristide ja seda süsteemi valitseva aristokraatia vahel. Viimastest tutvustatakse lugejale küll võrdlemisi napilt üht printsessi, üht printsi ja siis veel väga põgusalt üht teist printsi. Päris lõpus ilmub veel üks prints korraks. Vihjatakse kuningale, räägitakse teistestki aadliperekondadest; noh – jääb mulje, et nad on sigarikkad ja neid on üldiselt sama palju kui kärbsemusta, aga raamatu lehekülgedele neid eriti ei jõua. Praegu taipan end mõtlemast, et Boudicad ja üldse kõik sellesinase maailma printsid ja printsessid on nagu Saudi-Araabia printside sugu. Muu maailma jaoks on neist enamasti teada kaks fakti: nad on rikkad ja neid on palju.

Õnneks on sellel raamatul väga konkreetne peategelane, kes pole prints ega printsess. Selleks on uurija-teadur Gertrud Omara. Meres on otsustanud 99,999…% osas oma lugeja sellest teadmisest ilma jätta, mis puudutab teaduri osa Omara ameti juures. Ühes kohas korraks vilksatab viide, et ta justkui kuskil kedagi õpetab, aga miks ja keda ja üleüldse, mida värki, selles suhtes on Meresil ilmselt sügavalt poogen. On selline müstiline amet nagu uurija-teadur seal Glasgoul (võibolla selles interstellaarses kuningriigis laiemaltki, aga selle üle võidki näpp suus mõistatama jääda) ja Omaral näikse vähemalt uurimise osa piisavalt hästi käpas olevat, et juhatada mingisugust politsei eriüksuse laadset asja.

Omara võtab pikaajalise operatsiooni kulminatsioonina kinni roheliste demokraatiaterroristide legendaarse võitleja Lauri Tropcheri – ühemehearmee, kelle kontos on mitmeid otsekui üleloomulikuna näivaid rünnakuid valitseva aadlikeklanni vastu. Keerulisemaks muudab olukorra muidugi asjaolu, et nimetatud Tropcher on Omara kunagine sõber ja armsam, kelle ta ise spioonina roheliste ridadesse saatis ja kes otsustas pooli vahetada.

Ei – mina ei saanudki teada, et mis värk nende rohelistega on, et miks nad rohelised on, noh. Sama hästi võiksid olla punased või valged või lillad või kirjud. Demokraatiat tahavad raiped, noh – ja on nõus selle nimel pomme panema ja inimesi tapma ja ilmselt veel mõndagi muud tegema, millest Meres meile ei räägi. Ma ei tea – ju siis selliseid asju teevad rohelised. Üldse seab autor meid kahvlisse – autoritaarselt valitsevad aristokraadid on justkui suhteliselt head selles maailmas, kellega ollakse võrdlemisi rahul ja demokraatiat ihkavad tegelased on sildistatud pahadeks (võibolla ongi roheline selles maailmas halb värv?), kes külvavad kaost ja hävingut. Huvitav allhoovus: demokraatia võrdub kaos…

Kinni nabitud Tropcher, va närukael aga sokutab vaatamata vangilangemisele Omarale ja valitsevale Boudicate klannile ühe eriti eriskummalise pommi, mis potentsiaalselt võibki kogu olemasoleva maailmakorra segi paisata, hävitada. Võibolla ka midagi selle asemele luua, aga see on üksnes minu oletus.

Kuskil kuklas sumiseb häirivalt tõdemus, et võibolla pole ma sellest raamatust üldse aru saanud, et see ongi lihtsalt liiga keeruline ja diip mu jaoks. Aga ma teen teadliku valiku selle sumina ignoreerimiseks. Ja laon välja, mis ma asjast arvan.

Esiteks ma arvan, et Triinu Meres on selle raamatu kirjutanud iseendale. Selle üle, et kirjanik iseennast lehekülgedele jätab, pole mõtet üldse pikemalt arutada, see on loomulik paratamatus. Kuskilt on mulle meelde jäänud Triinu arvamus, et talle meeldib kirjutades öelda just niipalju kui ta ise paremaks peab. Umbes nii, et tahan, siis ütlen, ei taha, jätan ütlemata. Hea küll – autori püha loomeõigus. (Ja võibolla polnud see üldse Triinu mõte, vaid seda ütles keegi teine… Minu peas lihtsalt on see mõte ja Triinu omavahel seotud. Kõik.) Tekst, kõne, pilt, kuju – iga teos võib olla mingi mõtte väljendus, selles mõttes, et autor annab midagi endast välja, eksole. „Lihtsaid valikuid“ lugedes ei saa ma aga üle kummalisest tundmusest, et seesinane asi on hoopis kuidagi sisse- mitte väljapoole kirjutatud. Sisendus…?

Lugedes on selge, et autori peas, mõtetes on terve see maailm olemas kogu oma keerukuses, täiuslikkuses ja puudustes, ilus, valus, koleduses ja ülevuses. Aga saast küll, miks sa mulle seda lugeda ei anna!? Mina, näe pean end peast ogaraks kujutlema ja ise kogu selle sisenduse üle, millega kodanik (vabandust – uurija-teadur) Omara tegeleb, mina pean ise proovima sinna ümber mingi maailma kokku konstrueerida. Ühesõnaga on autor pannud mind väga ebamugavasse olukorda – ma pean lugedes mõtlema hakkama. Või siis võingi rahulduda selle maailma piilumisega läbi autori poolt pakutud lukuaugu ja pärast kirudes raamatu riiulisse visata ning otsustada, et see on üks puudega tükk.

Teiseks. Vaatamata sellele, et tegemist on kõige ehedama ulmeromaaniga, mitte mingi müstilis-alternatiivse-maagilise-suri-muri-kamarajuraga, on „Lihtsad valikud“ samas omal äraspidisel moel üleni Eesti Romaan. Ma tsiteerin siinkohal Urmas Vadit, kellelt sain sügisel ühe hindamatu tarkusetera draama (ja üldse jutukirjutamise) teemal: „On oluline, et kogu aeg toimuks midagi!“ Siin raamatus justkui oleks kogu aeg esiplaanil mingi keks-ja-kiun, aga ei toimu peaaegu mitte sittagi. Olgu-olgu – Omara läheb ja tuleb, teeb kuuma jooki, vahepeal võitleb teiste tegelastega, tapab mõned inimesed maha, on seksi, verd ja peaaegu soolikaid. Näpuotsaga. Valdav enamik sellest kõigest, mis raamatus sisaldub on minu meelest kokkuvõetav sõnaga ’sisekaemus’. (Mäletate – sisendus?) Ehk siis ehe Eesti Romaan. Kui mulle mistahes põhjusel Omara sisekaemused korda ei peaks minema, kui ma juhtumisi temast kui isiksusest mitte kröömigi ei pea, siis kaotab kogu tekst kandvama osa mõttest. Või vähemasti on seal seda ideed ja sündmustikku ainult ühe lühikese jutu jagu.

Selgemast selgem, et siin pole tegemist vidinaulmega. Ja ega ma seda otsigi. Vidinaid muidugi on ka – võrr, laud, tehis, liugur, pihukas, närvipiits, linna kattev kuppel, kasutatavad kemikaalid, isiklikud kilbid, vihjeid teistsugustele sotsiaalsetele suhetele. Mõnigi igapäevaselt tuttav sõna tähendab siin tekstis hoopis midagi muud kui oleme täna harjunud. „Lihtsat valikud“ on lugu inimestest, nende mõtetest, tunnetest, motiividest. Vidinaid on tegelikult nii vähe, et kuidagi lausa lage, askeetlik tundub nende tegelaste ilmaelu.

Kolmandaks taban end lugedes mõttelt, et Triinu Meres on poeet. Tema keelekasutuses on midagi… noh ma ei oskagi tegelikult sellele nime anda. Loen ja mõtlen: vau!

Ja siis virutab Triinu mulle justkui haisva kaltsuga näkku kui osad tegelased hakkavad pruukima estonglish’it. Nagu päriselt või!? Jah, nii tõesti on. Toibun, kehitan õlgu – see on ka ju tegelikult Eesti elu, eesti keel. Ja taevas polegi veel selle pärast alla kukkunud ega eesti kultuur hukkunud. Hoolimata aastatepikkusest häda-ja-viletsuse kuulutusest. Kirjanike liidu romaanivõistluse auhinnaline koht näikse isegi justkui ääri-veeri tunnistavat, et ei ole mõtet peaga vastu seina joosta, või siis lihtsalt tuleb valida olulisemaid võitlusi, kui estonglish’i vastane ristiretk.

Mingid pisiasjad… Tahaks nagu viriseda, kuigi see tundub väiklane, aga no nii kange tahtmine on ju. Anna mulle Triinu, palun peatükkidele kasvõi mingid tärnid või numbrid, mitte lihtsalt tühi rida kuskil lehekülje keskel. Kui see juhtumisi täpselt kahe lehekülje vahele jääb, siis ma ei saagi aru, et on uus „osa“. Võimalik, et see polegi muidugi oluline, aga mind on niigi mugavustsoonist kaugele välja tiritud, midagigi võiks karguks alles jätta. Nimed – osad on täiesti võõrad, teised nii läbinisti eestikeelsed, et jällegi tekkib mingi seletamatu konflikt mingis minu aju osas. Omara/Gertrud/Gert/naine/uurija – mingi lõhestunud isiksus on või…? Loe nagu sünonüümisõnastikku, ausõna, tead, kohati tekkis lausa segadus, et mis jant see on, kas jälle mingi peidetud sõnum, millest mina, va tuimur aru ei saa? Kusjuures ühtegi teist tegelast niimoodi ei kohelda. Nagu öeldud – pisiasjad.

Hinnata… Aga kas peakski? Olgu siis… Hästi tehtud, Triinu Meres! Oi-oi kui hästi tehtud.

 

PS. Kaanekujundus… Mul oli möödunud suvel võimalus kätt proovida elektroonilisse märklauda laskmisega. Sellel on need kontsentrilised ringid, mille keskmine, väike must südamik tähendab „10“ Sihid, lased ja vaatad ekraanilt tulemust. Näitab 10,2 näiteks. Et mis mõttes? Noh – saab lasta täpsemini kui 10…
Seesinane kaanekujundus on 10+

Teksti loeti eesti keeles

Raul Sulbi sisukokkuvõttele pole juurde midagi lisada. Võibolla mitte niivõrd ei vaidleks, kuivõrd lisaks erineva vaatenurga lauselihtsusele, primitiivsusele ja vähestele lavadekoratsioonidele: tarbisin seda teost asjaolude kokkusattumise tõttu audioformaadis. Ja kuulates oli minu kui inglise keelt teise keelena pruukiva inimese jaoks tegelikult kõik päris hästi tasakaalus. Scalzist persoonina mõeldes - vbl on raamat kirjutatud ja toimetajate poolt nuditud ka sellisele kujule, et tahtmise korral saaks lihtsalt filmiks treida. Kuigi samas jääb filmi jaoks siin sündmustikku väheks. On üks kosmoses taga-ajamine, mis on samas väga pingevaba. Kogu teose peale on ainult üks tõsiselt võetav aktsioonistseen...

Audioformaadis ei viitsinud kogu aeg silma peal hoida, mitmes peatükk ja mitu „lehekülge veel lõpuni jäänud“ ning kui siis ühtäkki lugu päriselt huvitavaks keeras, kõlas kuularist: „Epiloog“

Nagu päriselt või!?!?!?

Sõnaga – ma olin tõeliselt nördinud, et nii suvalisel kohal jutt pooleli jäeti. Aga eksole – autor tahab ka elada ja oma n+1 romaani mahuga lepingut kirjastusega realiseerida. Seega tuleb meil tarbida ilmselt päris mitu „Kokkuvariseva impeeriumi“ seriaali romaani.

Kas seda tasub lugeda? Kindlasti. Isegi kui ei ole ilmtingimata Scalzi fänn. Ja võibolla isegi siis kui pole vanade roheliste peerude seiklusi lugema juhtunud, ongi parem Scalziga tutvust teha selle romaani või mõne teise Koloniaalsete kaitsejõudude seriaali välise romaani vahendusel. Muidu ei jaksa ära ohkida, et miks kõik teised romaanid pole täpselt samasugused nagu too viidatud asi. Samas pole välistatud, et vererõhu normaalsel tasemel pidamise huvides tuleks järgmised osad ära oodata ja lugeda läbi ühes jutis.  

Hinne on „neli“, sest mulle siiski meeldis lugu päris hästi.

Teksti loeti inglise keeles

Lugu ise võtab järje üles aastaid hiljem esimese osa (Pikkmaa) lõpust. On juba tuttavaid tegelasi (Lobsang, Joshua, Sally jt), on uusi. Joshua elab koos naisega kuskil "kaugel-kaugel" nn Kõrg-Megerites (ehk siis rohkem kui miljoni sammu kaugusel Null-Maast) kohas, mida sealsed asunikud nimetavad Kurat Teab Kus. Ilmub välja Sally Linsay, kellega ta aastate eest oma esimesel pikal Pikkmaa avastusretkel kohtus, ja ütleb, et tarvis on minna Nullile. Pikkmaal on suur probleem: trollid lähevad ära. Lisaks käärivad aina enam suhted Null-Maa USA keskvalitsuse ja nii-öelda kaugemal läänes toimetavate asunike vahel. Õhus on tunda sõja ja revolutsiooni hõngu.
Laias laastus võibki välja tuua raamatus eksisteerivad järgmised tegevusliinid: Joshua ja Sally trollipäästmise missioon, Nulli ja kõrvalmaade vaheline pinge, Lobsangi eneseotsingud. Noh, üht-teist on muidugi veel.
Mis trollidesse puutub, siis minu hinnangul on eelarvustaja võrdlus neegritega siiski meelevaldne. Hea küll - kui otsida kuskilt ajaloost analoogiat, siis ilmselt sarnasusi leiab. Aga mitte niivõrd trollide poolelt, kuivõrd sellest, millise ignorantsusega suurem osa inimesi nendesse suhtub. Trollid hääletavad selle inimliku idiootsuse peale loomulikult jalgadega ja astuvad (enamsti) tölplaste juurest lihtsalt minema. Põhimõtteliselt arutleb Pratchet/Baxter siin selle üle, et kui me ka kohtume teitsuguste mõistusega olenditega, siis kas me ikka kohtleme neid tõesti kui mõistusega olendeid (inimesi), või peame neid lihtsalt taibukateks loomadeks.
Üldse on see raamat (paljuski sarnaselt esimese osaga) suurel määral hoopis arutlev. Ja tundub, et tegevusest, sündmustest on olulisemad küsimused, missugust mõju taoline Pikkmaa avanemine inimkonnale avaneb. Tekstis kordub üha ja uuesti küsimus: mis on Pikkmaa mõte?
Teine oluline küsimus seondub Lobsangiga - ühest küljest on tegemist justkui tehisintellektiga, teisalt jääb ta jonnakalt seisukohale, et ta on uuesti sündinud Tiibeti mootorrattaparandaja, kes juhtumisi sai uuesti eneseteadlikuks arvutiprogrammina. Lobsang ühest küljest on väga võimas ja kõikjal, teisalt soovib ta muutuda rohkem inimlikuks.
Kokkuvõttes nõustun sellega, et kohati oli raamat igav. Seda eeskätt aktsiooni vähesuse tõttu. Teose pealkiri Pikksõda on vahest ehk selles suhtes eksitav, et pauku tehakse vähe. Väga vähe. Aga tervikuna on see siiski hea raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Ühel suvalisel päeval ilmub internetti mingi veidra sammuriks nimetatud vidina kirjeldus, mis on kokkupandav võrdlemisi lihtsatest elektroonilistest komponentidest ja mille keskseks osaks on kartul ja kolme-astmeline lüliti. Kui kõik on õigesti kokku pandud ja lülitit vajutada, siis on võimalik "astuda" paralleelmaailma. Ja selgub, et neid paralleelmaailmasid on esmapilgul justkui lõpmatu arv. Ja inimesed hakkavadki "astuma" - küll üksi, küll gruppidena. Sammupäevaks nimetatud esimesest massiliste astumiste päevast edasi hakkavad sündmused arenema omasoodu: paralleelmaailmade uurimine, kolonisatsioon ja sellega kaasnevad probleemid.
Ilmselt tekitab selle raamatu juures kahetisi tundeid asjaolu, et sellised kontseptsioonid nagu kvantfüüsika, paralleeluniversumid, tehisintellekt jm on alguses asetatud niisugusesse sousti nagu suvalised kartuli külge ühendatud elektroonilised vidinad ja arvutiprogrammina ümber sündinud Tiibeti mootorrattaparandaja, kelle nimi on Lobsang. Lisaks siis veel need trollid, kelle jaoks ilmselt meie oma kodusele maakamarale sattumine iga nelja aasta tagant toimuvale laulupeole võrduks täiusliku nirvaanaga... Võimalik, et autorid lihtsalt ei tea(dnud) meie laulupeost midagi - saanuks veel ühe vimka sisse kirjutada.
Siis saab aga selgeks, et tegelikult pole asi üldse kartulis (ja ka mitte elektroonikas), vaid sootuks milleski muus ja et seal Pikkmaal toimub imelikke asju, mis tegelikult tuleks endale (rahvusliku) julgeoleku seisukohast võetuna selgeks teha.
Meenutab mingist asendist Jules Verne'i reisikirjeldusi ja seiklusi. Jah, kohati venis, jah, kohati kiskus ehk liialt poliitiliseks ära. Mõned süžee käigud jäid piisavalt lahti kirjutamata, samal ajal kui erinevate maailmade kirjeldamist oli ehk liialt palju. Eks ta ole ka igaühe huumorimeele küsimus, minu meelest oli täitsa muhe lugemine. Selline mitte ennast liialt tõiselt võttev, kuid mitte 100-ga absurdi kihutav ka.
Hindeks tugev neli ja näis, mis järgedes saama hakkab.
Teksti loeti eesti keeles