Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Indrek Hargla ·

Clemens Fellinus, Rex Estonicum

(jutt aastast 2017)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
2
3
1
0
0
Keskmine hinne
4.167
Arvustused (6)

Tegelikult lugesin jutustust mitu kuud tagasi, aga kirjutada sellest ei saanud, et ikka tuli midagi muud vahele või ette...
Teose peategelaseks on munk, keda Laisaks Petruseks kutsutakse, tegelik ristinimi on mehel siiski Petrus Lymandus, aga ta on eesti soost ja paganana sündinud.
Ühel ilusal päeval saabub kloostrisse üks käbe, suisa närviline tegelane, kes teatab, et Petrus ongi just see, keda ta jahib, et Petrus on talle orjaks antud ja nad lähevad nüüd Liivimaale. Uue isanda nimi on Henrik ja teda hüütakse veel ka lätlaste Henrikuks.
Jutustus ilmus 26. aprillil Elisa e-raamatuna ning on teine lugu Indrek Hargla veetud alternatiivajaloolisest projektist «Eestid, mida ei olnud».
Hea ja huvitav idee, aga mitte nii hea ja mitte eriti sile tekst. On väga äge idee, mõnus ja rahulik algus, aga loo arenedes muutub mõnus lugu pigem kuivavõitu skeemiks. Eks ulmes ole teinekord ikka nii, et kirjutatakse tekste, kus idee võimutseb kirjelduste üle. Ja pole hullu, et kirjutatakse, aga Indrek Hargla oskab ja enamjaolt ka teeb märksa lopsakamat teksti ning just antud lopsakusest tundsin ma puudust – mõnusalt ja mahlaselt alanud jutustus muutus millegipärast kuivaks ideeskeletiks. Ma olen sageli virisenud, et Indrek Hargla lobiseb oma teostes ehk liigpalju. Vaat jutustuse «Clemens Fellinus, Rex Estonicum» puhul oleks ma seda loba pigem rohkem tahtnud. Kuigi, ma annan aru, et ka nii võib.
Kui aga positiivselt lõpetada, siis idee ja see, kuhu lugu välja veab... see oli üsna ootamatu, eriti autori isikut silmas pidades. Minu jaoks vähemasti.
Teksti loeti eesti keeles

Alustaks vast sellest, et eks see, kui ulmekirjanik oma fändomisiseseid sõpru-tuttavaid humoorikas võtmes oma teostesse paigutab, ole sihuke kahe otsaga asi - tuttavatele palju nalja ja äratundmisrõõmu, ent ajas või ruumis kaugemale jäävatele lugejatele need naljad väga palju ei ütle. Käesolevas loos suudab autor sellega mõistlikkuse piiridesse jääda - vähemalt mulle tõi Henriku vestlus Petrus Lymandusega loo esimestel lehekülgedel mõninga muige suule, samas ei muuda vihjete mittemõistmine lugu võimalike teiste lugejate jaoks halvemaks - või nii ma vähemalt arvan.

Mulle see lugu meeldis. Üheks põhjuseks võib olla muidugi see, et olen Liivimaa ristisõja temaatikaga hästi kursis ja tegelen ka praegu selle teadusliku uurimisega. Autori loodud alternatiivajalooline stsenaarium on igati põnevalt loodud ja võib vaid mõelda, milliseks kujunenuks Eesti edasine ajalugu siis, kui kõik oleks tõesti niimoodi läinud nagu selles loos. Erinevalt eelarvustajast ma loo teist poolt kuivaks ja igavaks ei pea - võib-olla on see tõesti veidi kokkusurutud, samas eeldab selle täielik mõistmine teatud kursisolekut Henriku Liivimaa kroonikaga.

Teksti loeti eesti keeles

Lugu, mis tundub eelkõige kirjutatud tõesti inimestele, kes Henriku Liivimaa kroonikaga teatud määral kursis - saavad kõhutäie naerda või vähemalt muiata. Eks ta kohati veidi liialt skemaatiline oli, aga üldiselt hea ja lõbus lugemine.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Jutt on kobe, kuigi autorile omaselt kohati veidi raskesti jälgitav.
 
Veskimees pole muidugi George R. Martin. Kui bahaduri pärast tibi päästmist mitmetunnine nõrkusehoog tabaks ja ta tibi selleks ajaks enda tuppa jätaks, siis intriigide ja alatuste peale maiama autori jutus saaks ta surma. "Kuldhordi teine tulek" on kõigest hoolimata siiski üsna lihtsameelne tekst. Stalker oli sel aastal ilmunut vaadates siiski ära teenitud: "Inglist ja kvantkristallist" on jutustus tõesti palju parem.  
 
Evolutsiooniga pole sel kõigel aga vähimatki pistmist.
Teksti loeti eesti keeles

Ülal on hoolega sakitud... Minu meelest on see aga üks VB paremaid jutte ja talle pigem ebatüüpiline. Üsna üllatuslik leid.
Teksti loeti eesti keeles

Jama see muidugi on, alustades kasvõi sellest, et nood minevikku siiratud aparitsioonid ei saanud küll midagi katsuda ega uksele koputada, kuid kohalikele kuuldavalt rääkida millegipärast said. Või siis sellest, et kui neist särtsu sai, pidanuks neil rahvarohkemates kohtades liikudes igasuguseid probleeme tekkima.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene, topistega lugu oli lahedam. See siin oleks võinud niisama hästi ka olemata olla.
 
Aga kahju ikkagi, et autor kopsuvähki suri. Eeldusi oli.
Teksti loeti eesti keeles

Kuna ulme ei ole, siis põhimõtteliselt ei kommenteeri... Aga ma saan muidugi aru, miks need kaks juttu "Täheajas" koos avaldati. Rauli arvustuses tõstatatakse asjakohane küsimus.
Teksti loeti eesti keeles

Reynolds on tuimavõitu ja fantaasiavaene kirjanik, aga vahel sähvatab temalgi ja mõned jutud on täitsa head. Tipp on muidugi "Zima Blue", aga "Pandora laekal" pole ka viga. Jyrka on teksti kohta juba kõik olulise ära öelnud ja tema hindega jääb üle vaid nõustuda.
Teksti loeti eesti keeles

Ilja Varšavski "Kannikesele" panin omal ajal viis punkti, miks siis mitte sellele. Hävingu esteetika on keeruline žanr, aga siin üsna hästi välja tulnud.
Teksti loeti eesti keeles

Hämmastavalt stiilipuhas pildike globaalses katastroofis purustatud linnas hingitsevatest tsivilistidest. Milles katastroof seisnes, ei ole öeldud, kuid pillatakse repliike maailma lõpust ja sellest, et juunikuus lähevad õhtud pimedamaks. Žanrimääratlus on mu meelest piisavalt selge; kui selline "Algernoni" saadetaks, siis ilmuks ilma kõhklusteta.
Teksti loeti eesti keeles

15 aastat kodulinnast eemal olnud kunstnik (autori alter ego nagu ikka) tuleb oma nooruspõlve pööningukambrit vaatama. Kõik on nagu enne, isegi koristajamutt trepikojas sama. Puhub tollega mõned sõnad juttu, too mäletab teda hästi. Pööningul on ennast sisse seadnud üks tollane sõbranna, kellega võiks ju ka tore olla istuda ja meenutada. Aga ei ole: iga kord, kui minategelasel mõni mälestus meelde tuleb, hakkab sõbranna rääkima, kui tore see oli, kui tema ise sama asja tegi. Peategelasel hakkab alguses kõle, siis kole... Niisugune leebe vampiirikas.
 
Pealkiri on muidugi nõme.
Teksti loeti eesti keeles

Eks see meelsuskirjandus ole, nagu autor eessõnas isegi mainib. Kõrvutatav näiteks Dicki kuulsa looga "Pre-Persons". Autori positsioon öeldakse avalikult välja, aga tehakse seda samas niivõrd hästi, et tulemuseks on ikkagi kunstiline tekst, mitte paskvill.
Teksti loeti eesti keeles

Atsil on õigus. Hästi kirjutatud jutt, aga ajuvaba.
 
Ahjah, kvaggade tagasiaretamise projekt toimus ka tegelikult ja umbes samal ajal. Isegi paar aastat varem (1988 vs. 1990).
Teksti loeti eesti keeles