Indrek Hargla

Jah - niivõrd kui see ilmselt polnudki autori taotlus, mina lugejana siiski ootasin "midagi enamat" kui lihtsalt mõni mõrvajuhtum, mis vajas lahendamist. Olgu - ma olen päri - paaris loos oli justkui vihjamisi sees võimalus suurema konflikti tekkeks, mida siis peategelane (taretark Aotõiv) pidi lahendama ja lahendusest kujunes selline meeldiv piksevarras, mis nimelt selle konflikti ilusasti ära hoidis. Ehk siis minu etteheited pole seotud niivõrd raamatu endaga, kui pigemini isiklike eelistustega. Igal juhul on hästi teostatud asi; ja kindlasti pole tegemist igava, kuiva ajaloolise romaaniga.

"Raudrästiku aeg" koosneb neljast loost. Päris üksteisest sõltumatud need pole, sest ainult esimeses antakse ka veidi peategelase tutvustust. Ehk siis suvaliselt järgmisi lugusid lugedes võibolla päris kõike ei haaraks. Küll aga järele mõeldes poleks suuremat vahet (peale raamatu mahu) kas neid järgnevaid lugusid oleks üks, kaks, kolm või n+1 tk. Jah - neljanda loo lõpp tegelikult pakub emotsiooni, mis lubab oletada, et Hargla on selle maailma otsad kokku sõlminud. Aga ei ole ju siiski võimatu Aotõivu tegemiste juurde tagasi pöörduda.

Esimene jutt viib meid Kuningavalla lõunapiiridele, kuhugi Daugava (Taukapole) kanti, kus on Taarantare asula ja linnus, mille pealiku (kuninga) tütart Kuningavalla ülemkuningas Uljas endale naiseks tahab. Lisaks ilusale ja võimukale mõrsjale toob Aotõiv kaasa ka ristiusu munga Folkmari, kellest saab tema hea sõber. Muidugi on seal ka mõrv, mis tuleb lahendada...

Teises loos on tegemist Svea saatkonnaga Veelindes (Kuningavalla "pealinn") ja probleemidega, mis seisnevad selles, et saarlased, kes on justkui kuningas Uljase tahte vastu eksinud ja seadnud seeläbi ohtu võimaliku liidusuhte eestlaste ja svealaste vahel, et ühiselt võidelda idapoolsete viikingite järeltulijatega, kes baseeruvad Aludejärve (Laadoga) ääres. Muidugi läheb olukord käest ära ja tõesti korraks on võimalus, et kogu lugu pöörab sootuks pöörasemasse ja suuremasse draamasse, kuid Aotõiv hoiab selle jälle ilusasti koduõuel.

Kolmas lugu on seotud Saaremaal toimuvate pealiku koja sisekonfliktidega, mille keskele Aotõiv sattub kui suundub uurima, kas saaks Kaali järve äärde ristiusu pühakoda rajada, et sellest tuleks kohalik palverännu sihtpunkt.

Neljas osa on ilmselgelt kõige keerukama intriigiga ja ilma detailidesse laskumata võib öelda, et Rävala keskustes Hirvelindes ja Härjapääl toimuv võib tõesti riivamisi kogu Kuningavalla saatuse vaekausile seada, kuid Aotõiv on jälle kord kohal jamasid ohjamas.

Ei arvanud minagi ühelgi korral ära, kes võiks olla see põhipahalane. Hargla suudab intriigi üleval pidada.

Oma etteheited raamatule olen nimetanud. Lõpetuseks olgu siis midagi helgetes toonides: mulle väga meeldib see, mis Hargla on teinud nimedega. Ülilahe!

Hinne - vaagin seda nii ja naa. Eks ta ikka viis ole.

PS. Ja seni kuni me peame alternatiivajalugu ulmeks on sellel teosel BAASis soe koht tagatud.

Selle peale võib ju vastu väita, et äkki oligi mingi selline Kuningavald olemas, aga ühtki allikat pole selle kohta meieni säilinud-ükskõik kui ebatõenäoline see on. Jah, aga ka sel juhul liigituks "Raudrästiku aeg" salaajalooks ja ikkagi ulmeks. (Romaanis leidub ka mõnevõrra poolfiktiivse Muinas-Eesti religiooniga seotud müstilisi nägemusi jne, aga neist ainuüksi ilmselt ei piisaks, et ajaloolist romaani žanriulmeks muuta.)

Täpset tegevusaega pole "Raudrästiku ajas" kordagi mainitud, ent nagu ülalpool öeldud, paistab minu ajalooteadmiste põhjal tegu olevat 10. sajandiga. Skandinaavlased on endiselt valdavalt paganad, kristlikud misjonärid tulevad Põhja-Saksa aladelt, Karl Suure impeerium on ilmselt jäänud minevikku ja kui ka Kuningavalla idapiiri taga idaslaavlasi leidub, siis mingit erilist rolli nad ei mängi-Jaroslav Targa vallutuskatse 11. sajandil on veel ilmselt ees.

Rääkides romaani positiivsetest külgedest -alternatiivajalooline maailm on Harglale omaselt huvitav ja ka keelekasutus on omalaadne. "Autentsema" õhustiku loomiseks on autor loonud hilisemate võõrkeeltest laenatud sõnade asemel sõnu, mis vanade eestlaste jaoks mingeid asju tähendada võinuks -"kahimine"="ohverdamine" jne.

Negatiivse külje pealt jääb üle nõustuda Indreku arvustuses väljatooduga. Sündmustikul puudub tegevusmaailmale sobilik eepiline ja mastaapne mõõde. Mis krimkateemasse puutub, siis tegelikult ei ole mul kui lugejal moraalset õigust lugeda raamatut, mille kaanel seisab kiri "kriminaalromaan" ja viriseda, et tegu on krimkaga (ise olen oma elus selle žanriga üsna vähe kokku puutunud, meenuvadki ainult Sherlock Holmesi lood ja mingid Ellis Petersi keskaja-teemalised krimkad). Aga seda "Raudrästiku aeg" muude asjade hulgas paraku on ja teosele, mis keskendub mingite isikute mahakoksamisele ning mõrvarite otsimisele, ma maksimumhinnet anda ei saa. (Näiteks Hargla hardcore-alternatiivajalooline lühiromaan "Maris Stella", mis paljudel ulmelugejatel juhtme kokku ajas, meeldis mulle "Raudrästiku ajast" rohkem.) "Raudrästiku aja" viimane lehekülg viitaks justkui võimalikule questi-vormis järjele, usun, et see meeldiks mulle krimkavõtmes väljapeetud teosest rohkem.

Melchiori võlu on suuresti selles, et seal on taga detailne, aga väga võõriku ja fantastilisena mõjuv maailm. Keskaeg on meile ju ikkagi midagi väga kauget ja paljuski arusaamatu. Ja Pan Grpowski 9 juhtumi osad kriminaalsemad jutud oleksid samuti märgatavamalt igavamad, kui neist puuduks üleloomulik element. Ma kahtlustan, et ka Indrek tunneb ise seda, et puhas krimikirjandus on sulle liiga kuiv ja tahab seda siduda rohkem fantastilise elemendiga ja ulmežanrile omase maailmaloomisega.

Kui aga Gpowski segas paaris sarja loos mõrvalugusid õudusega, siis seekord on ühte patta kokku pandud krimi koos alternatiivajalooga. Täpsemalt toimub tegevus alternatiivses muinasaja Eestis, riigis nimega Kuningavald, mille pealinn Veelinde asub kuskil Viljandi kandis. Peategelaseks ja mõrvauurijaks on siin aga kuninga nõunik Koiola Aotõiv, kes reisib erinevaid juhtumeid lahendades muistse Tallinna asukohast tänapäeva Daugavpilsi kanti.

Indreku loo jutustamisoskust tuleb ainult kiita. Kõik lood on võrdselt pingelised ja hoiavad hästi haardes. Ka polnud ükski juhtum etteaimatav. Mis mulle aga eriti antud teostes silma jäi, oli Indreku vägev maailmaloome. Näiteks pole Kuningavalla religioon lihtsakoeline, nagu enamuses muinasulmes, kus mõeldud paar uut jumalat ja mõni rituaal, vaid läbi romaani kirjeldab Indrek päris detailselt manaruno sisu, need tuleviku (või hoopis kauge mineviku?) nägemused. Maailmaloome ja inimese loomise müüt, mis toredasti vastandub kristlusele. Samuti on lahedalt kujutatud kristluse ja kohaliku rahvausundi sulandumine ja muutumine. See kõik lisab originaalsust, omanäolisust, sügavust ning näitab, et Hargla ei kirjuta kiviaegset mõistulugu, et tänapäevaseid valupunkte paika panna, vaid mõnusat lugu tollest ajast.

Aga halba? Mul on raske halba leida, kuna olen Indreku lugude fänn alati olnud. Siin pole isegi tema tüüpilist tüütavat viga mis Melchioris oli, kus ta minuarvates räägib liiga palju ja kirjeldab ülemäära igasuguseid kiriklikke rituaale ja liturgilisi toiminguid, millest ma aru ei saa, sest indrek ju ei armasta ääremärkusi. Ehk tundus elukorraldus kohati liiga ideaalne ja hipilik. See on omamoodi vastuoluline, kuna toimuvad ju verised mõrvad, mürgitamised, ajude sodiks löömised. Aga muidu on helge ja õnnis maailm. Juuakse muudkui mõdu, peetakse liignaisi, püherdatakse õlgedes grupiorgiaid pidada. Ei ole nälga ega külma, naised on kirglikud ja mõdu alati kapas kange. Isegi religioone ei ahistata, kristlased on kuninga kaitse all ja puha. Samas saan ka aru, miks ta on maailma sellisena loonud – mõrvalugude uurimine saab toimida vaid hästi toimivas ühiskonnas. Kes hakkaks otsima mõrvarit keset katku või näljahäda?

Üks, pigem isegi mitte viga, vaid tähelepanek, oleks ka romaani žanrimääratlusega. Asjaolu, et tegemist on ikkagi ulmekirjandusega, oleks võinud olla kirjas ka kuskil raamatus. Kasvõi tagakaanel või järelsõnas. Praegu on kuulda olnud hämmastavalt palju arvamusi, kus teost ei peeta ulmeks. Näiteks kuulasin Vikerraadios intervjuud, kus Jaan Martinson rääkis järgnevat: "Hargla vahendab seda, mis oli. Usun, et elu oligi säärane, nagu raamatus kirjutab. Et muinasajast suurt muffigi ei tea. Kõik pakutakse ehedalt ja ilusalt kätte. Läti Hendrik mainib vaid vanemaid."

Ka ulmefännide hulgast on kuulda olnud sarnaseid arvamusi ning eks see olegi vaieldav, kuhu piir tõmmata. Näiteks Kapten Hatterase seiklusi ei taheta ka ulmeks tunnistada, kuigi ta seda kahtlemata on.

Igaljuhul on tegemist Indreku sammuga edasi veelgi alternatiivsema ja originaalsema krimiulme suunas. Eks kindlasti leidub nii krimi- kui ulmefännide hulgas puriste, kes leiavad antud paarituse olema ebapüha, kuid valdav enamus võiks siit oma meelisžanri annuse kätte saada. Ja kui mõni krimifänn võtab pärast kätte ka läbinisti ulmelise Hargla teose, siis võidavad siit juba kõik.

Arvustus ilmus esmakordselt märts 2016 Reaktori numbris http://ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-raudrastiku-aeg