Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Roger Zelazny ·

Roadmarks

(romaan aastast 1979)

eesti keeles: «Teemärgid»
Tartu «Fantaasia» 2008 (Sündmuste horisont, nr 5)

Hinne
Hindajaid
10
4
1
0
0
Keskmine hinne
4.6
Arvustused (15)

On Maantee. Kulgeb see ajastust ajatsusse, pidevalt suunda muutes ja haruteid kasvatades ja kaotades. Ajarännu Maantee, mida mööda saavad liikuda ainult teatud inimesed ja teatud autod. Maanteelt on mahasõidud erinevatesse aegadesse ja ajaspiraalidesse. Maantee lõid mingid müstilised draakonid, kelle kohta keegi midagi lähemat ei tea. Maantee ääres on söögi- ja joomakohad, neidki peavad väljaspool aega elavad inimesed (näit. aega ära eksinud ristirüütel, kes esiklaaside pesemisega elatusraha teenis).

Maanteel käib vilgas tegevus, sealhulgas ka politseil. Inimesed toimetavad oma asju, käivad aja vahet edasi tagasi. Peategelane Red Dorakeen ja tema 26.sajandist pärit kõnelev arvuti, mis mugavuseks muudetud Baudelairi`i "Kurjalillede" köiteks näikse alguses olevat hõivatud sellega, et parseldavad kreeklastele Marathoni alla tulirelvi. Siis selgub, et keegi Redi endine sõber Chadwick on tema peale tellinud Mänguametilt Vendetta - kihlveo, kas tema agendid suudavad kümne katsega Redi tappa. No ja lähebki lahti üks zelaznilik tulevärk. Tegelaste galerii on jälle väga kirju - markii De Sade; tulnukate taparobot, mis rikki läinud ja igavusest savipotte voolib; implantiga juhitav Tyrannosaurus Rex; kõnelevad raamatarvutid; müriaad palgamõrtsukaid; draakonid...

Stiilit näikse teos olevat alguses liiga hüplik ja hakitud, killud hakkavad end aga aegupidi omale kohale seadma, mõneti tarantinolikult, võiks vist tänapäeval öelda. Raamatu ülesehitus on väga zelaznilik - üks tugev tegelane, kes on oma kunagise partneriga riidu läinud ja kes oma minevikku täpselt teadmata võitleb mingi ähmase idealistliku eesmärgi nimel. Rohkelt asjalikku huumorit ja lugejale ennast aeglaselt mällu vajutavad ideed. Tegelased pahvivad hoogsalt sigareid ja ajavad üksteisega ohtralt juttu, sekka pruugitakse ka vägijooke. Sihuke stiiliromaan siis.
Teksti loeti inglise keeles

Zelazny oma parimal moel. Loed mitukümmend lehekülge, väga mõnus on, aga tühjagi ei saa aru. Jõuad lõppu välja, hakkad vihjetele mõtlema, alustad uuesti otsast, teed teise ringi peale - ja ikka jääb palju vaid vihjeliseks. Nii et pealkiri on õigustatud - ongi ainult teetähised. Aga selle tee peale tahaks pääseda küll. Paraku pole vist draakoni verd...
Iseenesest elegantne ajarännukäsitlus. Välistab igatsugu paradoksid ja muu peamurdmise. Sest tee lihtsalt on. Ja - Andersoni Südasuvisest tormist tuttav Vana Fööniksi kõrtsituba sobiks ka kenasti selle tee - või mõne kõrvalharu - äärde.
Teksti loeti inglise keeles

Väga hea lugu, kuid saab "4" selle eest, et ootused olid väga kõrged.

Juba esimese 5 lehekülje järel oli selge, et lugu tuleb uuesti üle lugeda, et tervikust paremat pilti saada. Kuid erinevalt näiteks "Valguse isandast" ei andnud ülelugemine loole sügavust juurde, vaid tegi selle hoopis pisut primitiivsemaks.
Teksti loeti eesti keeles

Hea ja originaalne raamat. Sellist ajarännu-maantee ideed pole mujal kohanudki. Millegipärast tekkisid paralleelid Simaki "Härjapõlvlastega", ehkki Zelazny stiil on hoopis teine. Tõlge on ka hea, kui kummaline sõna "armastuspaar" leheküljel 109 välja jätta.
Teksti loeti eesti keeles

Ei saa santi sõna öelda. Sihuke keskpärane Zelazny. Nagu halb ei olnud, aga ega väga hea ka polnud. Lõpp koos selle draakoni-jamaga oli juba suisa lame ja punnitud.
Teksti loeti eesti keeles

Austatud Ruumetiga olen selles suhtes nõus, et üle lugemisel langesid tükikesed paika ja asi muutus ikka tunduvalt selgemaks, kuid ilmselgelt vastandina temale pakub mulle selline lahendus, kus kõik pusletükid meeldivalt oma kohale sobituvad, üpriski suurt naudingut. Mis ei tähendaks, et segadusse jääminegi alati nõnda halb oleks, kuid vaid selle puudumist veel probleemina ei näe, ka sama autori erinevates teostes (valguse isanda kohta aga ei julgeks midagi öelda, kuna see sai loetud ajal, mil sellest kohe üldse midagi aru ei saanud ning igavus oli lõputu, nii et mälu sellega seoses vaevalt on; peakski üks päev uuesti läbi lugema, nüüd ikka vanemana ja (vast) suti intelligentsemana).

Naastes aga Roadmarksi juurde, on tegemist igati mõnusa romaaniga, kusjuures rõhk just sõnal mõnus. Nimelt on atmosfäär ja tegevus selline tõmbav, kohati lausa poeetiline/idülliline (st. va kui kellegi tapmisega väga tegutsetakse, või tegelikult isegi siis, eriti kui hea raamat ja meelisuimasti käepärast), tegevus aga igati tore zelazny, kelle käsitluses ka juba nõnda stereotüüpseks muutunud draakonid vähemalt imo leimina ei tundu. Tema raamatutest (ja vast ka üldse) kuulub lemmikute hulka, kuid küllap on mu arvamus ka kenasti mõjutatud.

Teksti loeti inglise keeles

Mõni kirjanik, kui tal on vaja kirjutada hea fantaasiaromaan, lahendab ülesande nii et ajab välja 1000 lehekülge verist vahtu.

"Teemärke" lugedes jääb mulje, nagu oleks ka Zelazny alguses selle 1000-leheküljelise tellise valmis kirjutanud, siis aga hakanud katsetama et kui palju sellest saab ära kärpida nii et lugu seejuures veel alles jääb. Tulemuseks on päris kange kontsentraat, mille tarbimist võiks võrrelda "tavalise kohvi" asemel espresso joomisega. Igati meeldiv tassike.

Teksti loeti eesti keeles

Mulle pole Zelazny tekstid kunagi meeldinud ja ma pean teda üsna keskpäraseks kirjameheks, juba alates 90ndate alguses Täheajas ilmunud "Täna me valime nägusid", mis tundus mulle toona ja tundub ka praegu ülisegase suvalise mulinana.

Ometi loen ma kättesattunud eestikeelsed Zelaznyd siiski läbi, ilmselt lootes, et äkki pole ma millestki aru saanud ja ma taban ära selle geniaalsuse, millest paljud fännid räägivad. Asjatu lootus. Nii ka seekord. "Teemärgid" on selles mõttes tüüpiline Zelazny, et segane ja üsna jama, õnneks aga suhteliselt lühike. Siiski tundub, et see jääbki minu viimaseks Zelazny teoseks, kuna maailmas on nii palju kõvasti paremaid autoreid.

Teksti loeti eesti keeles

See võrdlus, kus 1000 lk raamatust on kõik üleliigne välja rapitud oli väga tabav. Praeguses kontsentreeritud versioonis mõjus lõpp kuidagi vägisi jurde poogituna ja tõmbas üldmulje alla. Muidu paneks viie, aga see lõpp... :S
Teksti loeti eesti keeles

Mulle üldiselt Zelazny meeldib, kuigi tal on ka omajagu möödalaskimisi. Käesolev raamat igatahes nende hulka ei kuulu. Tegu on üsna meeldiva ning kavalalt üles ehitatud teosega. Alguses hakkad lugema, ei saa mitte kottigi aru, vahepeal nagu midagi selgineb, kuid lõpus oled põhimõtteliselt alguses tagasi. Autorile meeldib küll kõvasti vihjata, kuid suure pildi välja mõtlemise jätab ta lugejatele. Mõnele vüib selline katkendlikus närvidele käima hakata, kuid mulle mitte. Hea kui kõike puust ja punaseks ette ei tehta. Kindel viis
Teksti loeti eesti keeles

Üle pika aja lugesin jälle ulmekirjandust ja Zelazny ei vedanud alt. Tunnen, et olen tagasi paljukiidetul Teel. Aga olen ma ainuke, kellele tundub, et Zelazny on prohvetlikult osanud nii MacBookidest kui iPhonidest kuulutada?
Teksti loeti eesti keeles

Eskapism par excellence... Neli punkti tuleb kahel põhjusel. Esiteks, see palgamõrvarite asi: juba S 20 lõpus jahiti tüütuid inimesi droonide ja rakettidega mitmekümne kilomeetri kauguselt. Pururikkal isikul, kel on ligipääs kõrgematele sajanditele, ei ole mingit vajadust romaanis kirjeldatud palgamõrvareid otsida ja palgata. Heakene küll, konkreetselt Chadwickil oli tegelikult teine eesmärk, aga see 1950-ndate Ameerika stiilis palgamõrvarite värk paistis Teel olevat üldlevinud nähtus. Teiseks, "Üksildane oktoobriöö" ja Amberi-saaga algus olid paremad ning "Valguse isand" vististi ka.
Teksti loeti eesti keeles

Zelazny "Teemärgid" on mõnusalt värskendav lugemiselamus inimesele, kes on ajareiside temaatikaga hästi tuttav ja selliseid lugusid nii tekstis, kinolinal kui teleseriaalidena nautinud. Tavapäraste ajamanipulatsioonide ja nende ärahoidmise asemel on romaani keskmes mööda ajamaanteed rändavate tegelaste elusaatus, mille mõistmine võib tükeldatud ja segipaisatud ülesehituse tõttu esmalt ehk isegi liiga keeruline tunduda, kuid lehekülgi mööda edasi liikudes taipad, et toimuvas on oma loogika ja lõpuks loksuvad tükid paika. Kindel lugemissoovitus, kui meeldivad niihästi ajareisid kui Zelazny.
Teksti loeti eesti keeles
x
Märt Saar
1984
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Diplomaatiline puutumatus on minu esmakokkupuuteks Sheckleyga. Kuna tema muid teosed lugenud ei ole, ja 50ndate ulmekonteksti ei tunne, siis võrdlejat minust pole. Meeldis ladus jutustamisoskus ja loogikapõhine lähenemine, aga ka lahendamine ja lahenemine, mis ulme puhul mu meelest üsna tavatu on.
Teksti loeti inglise keeles

See ei ole ulme, vaid mehe ja naise perekonnakssaamise lugu. Ilmselt peegeldab see ka Orlau inimeseksolemise teekonda. Pildina kõlbab ja värskendab, on isegi armas. Aga jutuna on ilma saba ja jalgadeta. Sellest ka kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Üle pika aja lugesin jälle ulmekirjandust ja Zelazny ei vedanud alt. Tunnen, et olen tagasi paljukiidetul Teel. Aga olen ma ainuke, kellele tundub, et Zelazny on prohvetlikult osanud nii MacBookidest kui iPhonidest kuulutada?
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algas Harglale väga tüüpiliselt: suur hulk taustainfot antakse võimalikult otseselt ja kiirelt, võttes lugejalt avastamisrõõmu. Seevastu on jutu ülesehitus mugav ja lihtne, sellest tulenevalt ka kergesti jälgitav.
Autor suutis puändiga üllatada ja anda loole uue plaani. Siiski oleks oodanud ka kõrvaltegelastelt rohkem sügavust. Ise pean dialoogi pingestatusest tähtsamaks tõepärasust.
Teksti loeti eesti keeles

Algus oli üsnagi paljutõotav: sõjaaegses olukorras ilmub külla üsnagi räsitud rüütel. Tundub nagu peategelane... Küla on täbaras olukorras, mispeale rüütel võtab mehed enese juhtimise alla ja hakkab röövlijõukudele vastu. Palju lahinguid ja palju verd. Aga rüütel polegi peategelane, selleks on hoopiski mingi omapärane sõna, mis kordub igal leheküljel ja millest mõtleb iga tegelane: vabadus. See häiris.
Teine osa juba räägib verest. Enam ei ole nii palju vabadust, see on rohkem tagaplaanil. Veri ja kättemaks. Ainus huvitav detail on õiglased. Kuid needki ammendavad end nugade ja mustade kottidega.
On veel osasid, uusi tegelasi ja käitumisviise. Keegi pole hea, keegi ei ole täiuslik, kuigi eesmärgid on enamikul üllad ja head. Tekst on hoogne, läbimõeldud, aga etteaimatav. Loeks nagu dekoreeritud ajalooõpikut.
Oma vigadega meeldis Baiita siiski rohkem.
Teksti loeti eesti keeles

Mingi psühholoogiline ulmeelement selles ju oli, aga - et lugu elama hakkaks, seda küll ei juhtunud. Karakter oli igav, mingit tegevustikku ei olnud, idee oli lame ja lõpp ettearvatav. Ainus mis üllatas, oli jutu valik kogumikku. Miks just see?
Teksti loeti eesti keeles

Niivõrd kõrge hinne on tingitud vaid jutu huvitava esimese poole eest, kus anti lugejale võimalus loos rännata. Aga see, kus Grpowski oma lahendkäike hakkas avalikustama, kippus asi nüriks. Milleks seletada terve lehekülg ühte-sama mõtet, kui seda saaks teha kahe-kolme konkreetse lausega? Ei maksa lugejat alahinnata, ta oskab ka mõelda!
Ulmet selles loos ei olnud, kirjanik vist väsis fantaseerimast, kasutades vahest vaid müstilisi nimetusi, mis ausalt-öeldes: ilma tugeva tagapõhjata auditooriumi külmaks jätavad.
Teksti loeti eesti keeles

Ootasin küll mitu nädalat, et mõista, mida "Veneetsia Peeglites" nõnda kõrgelt hinnatakse, aga tolku sellest polnud. Ikka tundub kõige nõrgema Grpowski jutuna. Nagu oleks kirjutatud vaid kogumiku avaldamise pärast. Sama kehtib ka ankrujutu "Mees, kes ei joonud viskit" puhul. Mingit erilist ideed või mõtet välja ei lugenud, ulmelist elementi jäi väheseks, Grpowski mõjus rohkem algelise kriminalistina, kes lihtlabastes lühijuttudes ringi rändab ja üritab jätta elutarka muljet, avaldades oma teadmised vaid loo lõpuridades, kus rohkem mängib rolli saatus kui eksortsisti hallid ajurakud ja vilunud oskused.
Kahju.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tea nüüd.
Minule tundus, et see lugu oli ainuüksi avaldamise pärast kirjutatud. Kuidagi väga pingutanud, liialt skemaatiline, ei jätnud muljet nagu tekst oleks elanud tervikuna. Selles mõttes siis muust Hargla loomingust tsipa erinev. Kuigi jah, mõned killud olid kogunisti nõnda head, et lõigust sai paar korda veel üle käidud.
Sisust on tunduvalt kergem aru saada, kui mõista, millised paralleelkujud on tegelikult Vana väljaku isikutel. Ajaloo tundmine ka kahjuks ei tule... Mitte et mul nüüd seda oleks, siit ka siis kolm.

Lugeja hindab oma intelligentsustasemel: nii palju kui aru saab, nii paljut ka mõistab hinnata. Paistab, et ma ise suurt ei mõistnud, siit ka see muljetamine ja keskmine kolm...

Teksti loeti eesti keeles

Ise taevani ei kiida, ei kavatsegi.

Kõik oleks nagu paigas -- tundub lihtsalt, et liiga paigas. Harglale tüüpiline ülesehitus, pinevust tekitav algus, väike salapärane moment kuskil lõigu lõpus, siis kaks uut tegelast. Ajaloolised viited vahele, mõni tõsiteaduslik fakt, siis jälle väike müstika...jne.jne.
Ja niimoodi see lõpp muutubki etteaimatavaks. Lugeja keskendub enam sellele, et kas loo autor suudab ikka teda üllatada või mitte. Et huvitav-huvitav, mis siis pealkirja all seekord mõeldakse. Ise arvan, et sihuke ootusärevuse tekitamine ja loo lõpule üles ehitamine kasuks ei tule. Mis sest et lühijutt ja novellipüüdlustega. Ka pealkirjastamine on jama -- seda vist Hargla ise nimetab üheks kolmest võimalikust: tekkinud hoogsa ja asjakohase mõttetöö tulemusel pärast teksti valmimist. Tundub ka, et "Excelsuse.." ja "Spitzbergeni..." on sarnaselt endi tiitlid saanud.

Võib ju öelda, et mind häirivad suht mõttetud nüansid, aga kui nad juba häirivad, siis kuidas ikka täispalle loole anda? Tekst on harglalik selle parimas mõttes, vastab kõikidele Hargla enese õpetussõnadele, kahe-kardinali-lugu on suurepärane eeskuju kõikidele, kes soovivad kirjutada nagu Hargla. Alustades siis reeglitest: tea, mida kirjutad ja kirjuta, mida tead. Huvitav algus ja suurepärased dialoogid, stabiilne ülesehitus, originaalsed tegelased, vajalkud kirjeldused, teaduslik tõepära ja loogika ning loomulikult ootamatu lõpplahendus. Kõik nagu oleks õige, omal kohal ja eeskujulik. Aga lugejana ise nii lihtsalt rahule ei jää, tüütab ära sedaviisi -- kui kõik nii korras ja paigas on. Et äkki peaks nüüd vähem harglalik olema? Ehk nagu Faizijev või Golikov?

Teksti loeti eesti keeles

Näha on, et autor ka Piiblit lugenud. Jünger vaidleb õpetajaga, käänatakse sõnu ja tegusid, kohati mõni väärtõlgendus, aga ikkagi -- huvitavalt Kristuse õpetusele (sõnadele/tegudele) lähenemine. Kui autoriks oleks Hargla, jätaks lugu kahtlemata ristiusule negatiivse varjundi ja autori selgesõnalise opositsiooni, kuid kui tegemist on Belialsiga... ei tea. Ja parem ongi, lugejal rohkem vabadust.
Häiris aga loo lõpp, otseses mõttes sai haaravast dialoogist mõõga-ja-mantli laast. Et jäi nagu küsimus rippuma: "Milleks nüüd siis selline pööre?"

Üldmulje on hea, kindlasti loen vähemalt korra veel ja taaskord on tõestanud järjekordne lühijutt, et Belialsi looming aastal 2003 on parem kui kunagi varem.

Teksti loeti eesti keeles

Kui nüüd aus olla, siis ma ei teadnudki, et Belials ka sedaviisi oskab kirjutada. Ja veel väga hästi kirjutada. Sootuks teistsugusena tundus, kui muud sõnutegevad jubinad.
Räägib teismelistest poistest, lapsepõlvehirmudest ja parima sõbra tapmissoovist. Kuid kuhu Belials tegelikult oma tegelastega sammub, lugeja muidugi ei tea. Ja hea on, seda huvitavam on tekst.

Juba ainuüksi selle loo pärast soovitan kogumiku kätte võtta. Mina olen esmakordselt Belialsiga ka rahul.

Teksti loeti eesti keeles

Belialsi esinduslikku loomingusse täiesti sobilik laast. Ehk siis teisisõnu -- korralik fantasymaailma poeesia, kus mõõkade asemel kehtivad pillid ja võitluse asemel meloodiad.
Teksti loeti eesti keeles

Nõrk neli, aga siiski neli.
Minu jaoks ehk liig lüüriline. Samaaegselt aga meenutab üht hiljuti esikümnes olnud koduvideode õudusthrillerit, vähemalt puändi poolest. Ja kui miski juba miskit meenutab, pole tegemist enam üllatava puändi, vaid loomutruu lõpuga. Ja seda ju lugeja lühijutu puhul näha ei taha...
Teksti loeti eesti keeles

Üks paremaid Belialsi lühijutte!
Nukker väike poiss ja karm saatus, siit ka paljukiidetud "armas" fiiling.
Teksti loeti eesti keeles

Ladusas stiilis kirja pandud meeleolukas jutt Poola matusetraditsioonidest ja perekonnaelust. Sisuliselt jätab Grpowski lugejaga hüvasti, annab teatepulga oma õpilasele ning jätab lugejani moraali, mis nagu pahatihti Hargla puhul ikka, ümber pealkirja keerleb. Kuigi ulmeline sisu praktiliselt puudub, on vaid nimede mainimine, ei jätnud lugu sugugi kehvemat muljet kui muu Grpowski sarja üllitised. Moraal siin oli, ja mitte sugugi halb, annab kogunisti mõtlemisainet.

Ühesõnaga, kunagi pole liiga hilja "Liiga hilja" lugeda.

Teksti loeti eesti keeles

Paistab, et loo alusmaterjaliks või inspiratsiooniallikaks jällegi inglise vanameister. Tsiteeritakse ju kuningas Leari, lisatakse natuke moraalitsemist (:"ükski armastus ei õigusta elustamist"), antakse mõtlev kriminoloog Grpowski (või peaks ütlema vastupidi? Antakse rumalad kõrvaltegelased) ja puänt, mis sarjale uue hoo sisse annab.
Õnneks sel korral Hargla moraalitsemise kahtlast teed pidi niivõrd ei läinud. Olles loonud teksti, mida juhib rumal peategelane (sel korral mitte Pan, vaid McMoran) ei saagi ühtki lugejat rahuldavat kuldset tõetera välja hauduma panna. Lisaks võib öelda, et "Eeben" kui sarja neljas lugu, alles kogumikule Põnevusromaani tiitli andiski.

Siiamaani olen selgusele jõudmata, kas hindeks olgu 4 või 5. Aga jäägu siis sel korral 4 ja pingutamisrõõm Harglale, mil ta järgnevaid lühijutte kavatseb kirjutama hakata.

Teksti loeti eesti keeles

Tegemist on jutuga, mis meenub vaid meenutades. Et on üks jutt kusagil kogumikus, mis räägib ühest maailmast. Ei olnud huvitav see maailm ja kui kogu loo sisu enam huvitav ei ole, siis miks peaks kõrgelt hindama?
Teksti loeti eesti keeles

Kuigi enamik tekste viielatti ei ületa, jääb lõpuks ikkagi mulje nagu oleks üks tõsiseltvõetav Juubelikogumik läbi loetud.

Hea ja mitmekesine, lugemiselamus omaette.

Teksti loeti eesti keeles

Kosmoseooperi teeb see heaks, et lugeja on valmis ühe hoobiga kaanest kaaneni silmi vedama ja lõpuks õhkama: "oi kui tore, nüüd ootan järge."
Ja kui põhirõhk on sündmustikul, siis on see ju loogiline, et enam kõigile ei meeldi. Mullegi mitte. Kui piisavalt paeluv ei ole, siis miks üldse end piinata ja lõpuni lugeda?br>Oleks ju tore, kui mingi mõte või huvitav idee sisse toodaks. See, et kuskil tundmatus Universumis on mingid Uued Tundmatud kosmoseapararaadid ei tohiks veel kõik olla. Sellest lihtsalt ei piisa.
Ehk siis: sisu rohkem, möla vähem.
Teksti loeti eesti keeles

Lõpuks oli selle ajakeeramisega kogu puänt ära nämmutatud, paralleelmaailmad jätsid külmaks, ainus, millega autor oskas alguses huvitavalt ringi käia, oli Margiti-Margoti nimi. Niisamuti jäi tegelaste usutavusest puudu.
Aga kui lugeda soojenduseks "Saamatud", mõjub "Mäng" lausa mängulise kergusega, mida lausa lust lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Pigemini oleks võidud luua üks tavaline novell, mis räägib politseinolgi eluolust ja mõttemaailmast, kui mõnest tsivilisatsioonidevahelisest spioonitüdrukust, kellel abimeheks virtuaalsed kuubikud ja jalgadega kivilahmakas. Ega siis ulmelised vidinad ja taustainformatsioon veel ulmet tee! Ja popiks ja noortepäraseks nüüd autor vaevalt sihukeste võtete läbi saab. Kirjutada tuleb ikka seda, mis kõige paremini välja tuleb ja mis meeldivaks ajaveetmisvormiks kujuneks. "Saamatud" on ulmekogumikus otseses mõttes saamatu. Kahju küll.
Teksti loeti eesti keeles

Taaskord on autor üritanud üht suurmeistrit järgida ja kirjutada aegumatu SF tondijutt. Tuleb välja aga, et tekst on täis ebaloogilisusi ja konarlikke mõttemõlgutusi, mis ainult segavad lugemist. Ühesõnaga, "Kaunis kannibaalia" lugemusele kasuks ei tule.
Teksti loeti eesti keeles

Mõjud Bradbury`lt on tõepoolest märgatavad, autor alustab ja lõpetab sarnaselt, püüdlikult poeetiliselt. Jutu Sisulgi pole suuri erinevusi sügismeistri loominguga, küll aga julgus kirjutada taolist süzheed ja ebalooglisuste rida `90ndatele lähenedes, väärib ilmselt heakskiitu. Ja halb lugemisvara ta ju ei ole...
...kuid poleks Bradbury`t, poleks ka seda üllitist.
Teksti loeti eesti keeles