Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Indrek Hargla ·

Süvahavva: Esimene suvi

(romaan aastast 2013)

eesti keeles: Tallinn «Varrak» 2013

Hinne
Hindajaid
3
2
0
0
0
Keskmine hinne
4.6
Arvustused (5)

Sarja romaniseering. Ja täpselt nii ongi - need,kes sarja on näinud, neile pole siin suurt midagi üllatavat - kui ehk viimasel leheküljel parunihärra Risebetteri poolt avaldatav üllatuspauk välja arvata. Törtsuke Helga nooruspõlvest, natukene Feliks Luksi elu-olu, veidike eelmise Süvahavva peremehe viimastest päevadest, pisut Vaigutaja minevikust - see on kogu boonusmaterjal, kokku võetav paari leheküljega, ja üldise narratiivi kulgemise seisukohast on see ikka päris tähtsusetu pudi-padi. Aga kõik see on kirja pandud Hargla nobeda sulega, või õigemini, klaviatuuriga ja see teeb raamatust päris huvitava lugemise, olgugi et ma jälgisin ka seriaali (esimest hooaega)ja mingeid suuri üllatusi ei tulnud.

Mulle meeldis, aga mulle meeldis juba seriaal, see "Eesti Twin Peaks". Jääme aga ootama teist ja kolmandat suve. Ah jaa, romaanis oli ka mitmeid vihjeid Valguse isandale ja Süvahavva neitsile, mida ma seriaali esimesest osast justkui ei mäletaks, aga mis teises hooasjas (avaosa põhjal) kandvaks saavad.

Hargla fännidele kohustuslik materjal niikuinii. Seriaali fännid mingit hirmsat lisaväärtust ei saa aga noh, millal enne hea meelelahutus mööda külgi alla on jooksnud...?

Teksti loeti eesti keeles

Indrek Harglaga on mul omamoodi suhe. Olen ta raamatuid korduvalt kätte võtnud, Pan Grpowski toimetamised näiteks meeldisid väga. Melchioriga pole seni suutnud sõbraks saada, kogumik "Suudlevad vampiirid" maitses aga kohati päris hästi. Noh ja siis on veel French ja Koulu, "Palveränd uude maailma" mis kohati meeldisid, kohati tekitasid tahtmise diagonaalis lugeda.

Nojah, see selleks. Mulle on seni Harglalt kõige paremini maitsenud "Minu päevad Liinaga"-"Tema päevad Liinaga" kompott - tandem lugudest, kus esimene on muuhulgas saanud ka Friedebert Tuglas novelliauhinna ning teine avab loo telgitaguseid. Sisusse väga ei laskuks, tegu on eheda Lõuna-Eesti olustikus toimuva müstilise looga, kus palju jääb lugeja fantaasia hooleks, milline lähenemine näiteks BAASi lehitsedes päris paljudele ei istu. Maitse asi, mulle meeldis just vihjeline ja olustikule keskenduv pingekruvimine.

Asja juurde!

Süvahavva on Lõuna-Eestis Värravi alevikus asuva talu nimi. Viimasena elas seal sees Andrus, kelle elu sai õnnetu lõpu põlevas saunas. Testamendiga pärandas Andrus talu Peebule, kes koos perega (perenimega Ambros, täpsemalt Peebu abikaasa Kristi ning lapsed Arnika ja Arno) põgeneb Linnast, et tulla vahelduseks maale elama. Näiteks, et saada vaikse olemisega Arnoga rohkem suhelda - talutööd tehes mehed jõuavad ju ikka samale lainele. Või et lapsed õpiksid rohkem tundma esivanemate kultuuri, uuriksid enda juuri. Maja ise on vana hõnguga, sisustus on nõukaaja lõpust pärit, kõik on piinlikult puhas ja korras. Tsiteerin: "Majas oli igal pool süsteem ja kord – nõud vitriinide taga, voodipesu kokkupandult kappides, vanad ajakirjad aastakäikude järgi riiulitesse laotud. Andrus oli oma kodu armastanud." Mis tekitab küsimuse - kui Andrus oli väidetavalt joodik ja põles purjuspäi sauna sisse siis kuidas ta suutis elamist nii heas korras hoida?

Rääkimata sellest, et Peep ei tunnegi Andrust. Aga miks Andrus pärandas enda elamise Peebule? Alevikus kruvib samal ajal pinget üles Kevini-nimelise poisi kadumine, keda pole juba mitu päeva väldanud otsingute tulemusena suudetud leida. Kui perekond Ambros natuke uue elukohaga tutvub, suhtleb kohalikega siis tekib küsimus järjest juurde. Kuidas Andrus joodikuna suutis maja nii heas seisus hoida? Miks on lapsed ka enne Värravis kadunud? Miks tahavad inimesed tulla surema Süvahavva talusse? Miks kohalik väldivad küsimusi, mis on seotud Süvahavva talu, eelmiste omanike ning kellegi salapärase Vaigutajaga? Kuidas sattus ühtäkki Kevin öösel Süvahavva talu ülemisele korrusele?

Sauna varemetest jääb näppu üks imelik tehnoloogiaime, mille Andrus on Peebule maha jätnud. Kui natuke veel perekond Ambros teadmisi juurde saab siis hakkab järjest Süvahavva talu tume minevik lahti rulluma. Aga siit kohast ma rohkem sisust ei kirjutaks - las jääb lugejale ka midagi.

Raamatus on mitmeid huvitavaid tegelasi - kirikuõpetaja Feliks Luks näiteks või siis rahvamaja juhataja Marta, kolkasse kolinud noor naine. Lapsed Arno ja Arnika tegemistele saab samuti palju kaasa elada. Üldse on Harglal päris tugev rõhk tegelaskujude vormimisel ning nende omavahelisel suhtlusel. See, et kõik toimub mõnevõrra müstilises etnohorroriga vürtsitatud keskkonnas, on lisaks tore boonus. Või on suurem rõhk just ulmelisel komponendil? Iga lugeja sügavalt isiklik valik.

Teose suurim väärtus on mu jaoks just seesama õhkkond. Väike asula, kõik tunnevad kõiki, mõnevõrra unine olemine, sumisevad napsusõbrad poe trepil... ja kui natuke kaevama hakata siis inimesed koos enda igapäevaste rõõmude ja muredega. Kui veel rohkem "sisse zoomida" siis selgub, et juba üle saja aasta on Süvahavva taluga käinud kaasas ühe õnnetu naise kurb saatus, millest kõrvalseisjad soovivad tulu lõigata.

Kohati tundub teos visandlik. Samas saab seda ka nimetada "nappide vahenditega" pildi joonistamiseks kus kunstnik kasutab mõnda joont, et vägagi ilmekaid tegelaskujusid elama panna. Mul on ilmselt eelarvamus kuid vägisi tundub, et aeg kiirustas Harglat tagant - et telesarja teise aasta alguseks oleks esimese aasta raamat trükisoe. See on puhtalt mu spekulatsioon ning ausalt üteldes pole minu kui lugeja jaoks väga tähtis, mis kulisside taga toimub. Mina naudin seda maagiat, mida hea raamat ja suurepärane autor mulle pakuvad.

Kahju, et nüüd peab teist ja kolmandat raamatut nii kaua ootama. Ma olen üritanud hoiduda poolikute sarjade lugemisest - aga no ei saa ju alati . Siinkohas ei saa üle ja ümber George Martini tule ja jää saagast, mis venib nagu **** kuid on kuradi põnev... ma loodan, et vanahärra jõuab ikka kõik lahtised otsad kokku sõlmida ja seitsme raamatuga Westerosi maailmale punkti panna (viis on valmis). Aga see selleks, jutt läheb jälle vales suunas.

Kokkuvõttes vägev värk, mina jäin raamatuga väga rahule. Raamatu alguses olev Värravi kaart nking raamatu kujundus on samuti äärmiselt sümpaatsed. Kerge puudujäägina tooks jah välja kiiruse, millega tempo üles on kruvitud. Hoogne stiil pole paha, samas midagi jääb nagu sügavusest puudu.

9/10, BAASi skaalal siis viis miinusega.

P.S. Ma pole "Süvahavva" teleseriaali näinud. Ilmselt saaks sealt mitmeid detaile juurde, mis raamatut lugedes puudu jäävad. Ja vice versa.

P.P.S. Raamatu esimene peatükk on ka netis loetav - siin.
Teksti loeti eesti keeles

Eesti ESIMENE etnohorror romaan läbi loetud ("Rehepappi" ei saa ju ikka horroriks pidada)ja sellist magnetismi suudab ainult Hargla pakkuda. Hommikul kätte võetud raamatut ei suutnud enne käest panna kui kell pool kolm öösel ja viimane lehekülg loetud.PS: Pole sarja vaadanud ja arvan, et see aitas lugemiselamusele tugevalt kaasa.
Teksti loeti eesti keeles

Sarja näinud ei ole, raamatu kohta ütleks, et selline päris lobe lugemine. Meenuvad Hargla varasemad etnohorror-tekstid ja Grpowski-sarja lood, esimesed Võrumaa õhustiku ning mõnede motiivide (Liina/Marta) põhjal, teised aga eksortsismikirjelduste järgi, kus ekstrasensid kasutavad oma töös moodsat elektroonikat. Ristimändide motiivi võib leida juba 1999. aastal Algernonis ilmunud "Uskmatuse hinnast", mis oli vähemalt minu mälu järgi "Süvahavvast" ikka märksa hoogsam ja vihasem tekst. Ja eks autori nägemus Eesti ajalugu kujundanud jõududest (kasvõi baltisakslastest ja kommunistidest) on selle aja peale jõudnud kõvasti muutuda ka, aga see on juba omaette teema...

Karakterite kohta ütleks, et see maale koliv haritlastest abielupaar jättis nagu suhteliselt juhmi mulje... kasvõi selle tõttu, et tausta uurimata tundmatusse kohta (mis pealegi ei asu Tartust väga kaugel) elama kolimine paistab päris mõtlematu tembuna, kui seal aga mingid üleloomulikud nähtused hakkavad ilmnema, hakkaks iga elementaarset enesealalhoiuinstinkti omav inimene lahkumise peale mõtlema. Lapsed olid neist märksa värvikamalt kirja pandud ja vähemalt Arnika jättis ka terasema mulje.

Alžeerias toimuva sõjategevuse mainimine tekstis näib veidi anakronistlik, verine kodusõda selles riigis möllas peamiselt 1990-ndatel ja aastast 2002 on seal rahulik olnud.

Teksti loeti eesti keeles

Üldmulje on igati kobe. Lähemal vaatlusel võib muidugi leida hulganisti puudusi, kuid omal huvitaval moel see ei sega. Lõppkokkuvõttes on ikka tase omaette ehitada mõne Lõuna-Eesti folkloorijupi ümber selline inimsaatuste lugu koos põneva üleloomuliku mõistatusega.

Hargla tekst mõjub kuidagi natuke Stephen Kingi laadsena. Selles tähenduses, et püüdlikult on kirjeldatud tavalise perekonna sattumist vähe veidravõitu keskkonda, kus siis hakkab nendega järjest enam juhtuma kummalisi ja üleloomulikke asju. Näpuotsaga püütakse sisse puistata õõva ja tõele au andes – autoril läheb see ka mingi piirini korda.

Mis läheb kirja miinuspoolele: esiteks viis, kuidas autor on pannud kõnelema teismelised. Ma arvan, et see on üks igavesti tänamatu töö. Selleks ajaks kui täiskasvanu arvab, et on aru saanud, mismoodi need teistkümnesed räägivad, siis on nende keelekasutus juba teisele rajale läinud ja autori ponnistused panevad muigama – traagelniidid on liiga ilmselged. Kogu see kõnekeele paberile kallamine minu hinnangul mitte ei rikasta, vaid sandistab teksti. Võimalik, et siinkohal olnuks hoopiski kasu rohkemate anglitsismide kasutamisest? Kuid nagu juba öeldud – see aasta-kaks, mis kirjutamise ja kirjastamise peale kulub on juba piisav, et asjad muutuksid. Sootuks vastupidine näide on tekstis puhuti ette tulev Lõuna-Eesti (Põlva- ja Võrumaa?) murde esinemine. See lisab tekstile võlu, tegelastele omanäolisust.

Teise miinusena tookski võib-olla välja tegelaste sellise veidi kohustusliku paleti: tüüpiline Eesti perekond (kuigi jah - kohtlastena mõjuvad nad tõesti ja külarahvaski peab neid ohmudeks), kohalik konstaabel, vallavanem, külakoha teismelised, hull vanaeit, salapolitsei, lahutatud kirikuõpetaja, vallaline iludus rahvamaja juhatajana jne. Noh – eks nad natuke sellised liiga tuttavad ole argipäevast, seetõttu sellistena mõjuvadki.

Kui esimene raamatu kolmandik on edukalt läbitud, siis need nimetatud miinused ei sega enam. Jääb vaid uudishimu, mis edasi, kuidas kõik see laheneb, kes siis ikkagi on see Vaigutaja jne. Hargla oskab juttu veeretada. Samas mitte ülearu venitada.

Lahe lugemine, millele alla viie ei tõuse käsi panema.

Teksti loeti eesti keeles
x
Oskar Nassar
28.05.1987
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Eesti ESIMENE etnohorror romaan läbi loetud ("Rehepappi" ei saa ju ikka horroriks pidada)ja sellist magnetismi suudab ainult Hargla pakkuda. Hommikul kätte võetud raamatut ei suutnud enne käest panna kui kell pool kolm öösel ja viimane lehekülg loetud.PS: Pole sarja vaadanud ja arvan, et see aitas lugemiselamusele tugevalt kaasa.
Teksti loeti eesti keeles

Võtsin selle raamatu ette kuna see oli selle aasat Stalkeri eesti romaanide nimekirjas, eelnevad teadmised autori ja romaani kohta puudusid täiesti. Arvustusi peale ülevalkirjutatu ja ühe blogi postituse ka internetist ei leidnud. Juba esimesest leheküljest haaras romaan mind endasse täielikult. Tõesti hea stiili ja kasvava pingega kirjutatud romaan. Pani mõtlema nii mõnegi küsimuse üle ja sobiks suurpäraselt arutamiseks mõnes ülikooli kirjandust ja elu vahekorda puudutavas loengus. Erilise kiituse saab Helsingi kujutamine. Ise korduvalt Helsingit külastatuna tundsin tõesti, et kõnnin koos romaani tegelastega mööda suvise rohelusse mattuva kesklinna tänavaid. Kahju, et paljud sellised romaanid jäävad eesti avalikusel ja kriitikutel kahe silma vahele ja ei ületa uudiskünnist ja sellest tulenevalt ei jõua paljude potentsiaalsete lugejateni (eks see oluneb ka kirjastuse poolsest viitsimisest/viitsimatusest teost promoda meedias). Kui kokkuvõttes, kui tõesti on tegemist Kristjan Looritsa debüütromaan siis suur kummardus autorile ja jään edaspidisi trükisi ootama.
Teksti loeti eesti keeles

simene gootiromaan mis kätte sattunud. Huvitavad uued teemad eesti ulmekirjanduses , kuid teos kokkuvõtvalt tekitas kahetisi tundeid. Leila Tael-Mikešini romaan koosneb kahest osast, mille esimene pool oli ikkagi tunduvalt tugevam kui teine (mis tõigi pandud hinde alla 3-le). Esimesel poolel oli eesmärgi pärasem faabula ja tegelaste eesmärgid/motiivid selgemini esile toodud. Teine pool vajus kuidagi ära ja jäi pingutatuks ning tekkis liigne kordumise moment. Kiidaks eriti esimeses osas loodud suhtevõrgustikku ja head iroonilist huumorit, millega tegelased üksteist torkisid. Kokkuvõtvatlt jäi midagi ikkagi puudu. Mingi süzeelik pööre, mis oleks viinud näiteks tegelaskonna kuhugi teise keskkonda või toonud sisse uusi tkaraktereid (mitte samu tegelasi uuestisõndinud kehades).
Teksti loeti eesti keeles

Olles lugenud paar esimest peatükki Kent Raju romaanist, tekib koheselt küsimus: mis vanusegrupile on romaan suunatud? Kas on tegemist noorteromaaniga või ikkagi täiskasvanuile suunatud teosega? Mina liigitaksin selle ikkagi noorteromaani alla (vanusele 10-16) ja hindaks seda ka vastavast vaatepunktist. Lugu on lihtne, mõistatusliku Maa otsimine Universumi sügavustest, pikitud kohati täitsa meeldiva ja puhta (noortele lugejaskonnale suunatud) huumoriga. Lugedes tekib kergesti paralleel kultussarjaga "Futurama" (Merf - Fry, Piilips - Bender, Aurora - Leela, Adam - Professor, Zergio - Zoidberg, Pegasuse pardaarvuti - Planet Expressi süstiku autopiloot, kosmomaffia - robomaffia) ning ka kummalisel kombel Priit Pärna animtsiooniga "Porgandite öö" (Riici valitsushoone - hotell PGI). Kosmoserändudega seotud noortekirjandust meil eestis muidgi ei tea kui palju ei ilmu, ehk on erledaimaks näiteks selles vallas Henno Käo "Oliüks", mis on isegi teatavas mõttes kultusteos. Kuid "Oliühele" sarnast helget ja kaasahaaravat maailma "Tuntud Universum: kadunud Maad" lugedesi ei teki. Tõesti oleks vaja olnud toimetaja tugevamat kärpivat kätt, mis oleks romaani küll lühendanud kuid samas tummisemaks muutnud. Sama kehtib ka keele kasutuse osas, kohati tundus et osad naljad oli mõeldud lugemiseks inglise keeles või need oleks lihtsalt inglise keeles palju paremini töötanud.Kuid lõpetuseks võib öelda, et kui peaks ilmuma teine osa AS Otsigumootori sõpruskonna tegemistest Tuntud Universumis, siis võtaks selle lugemiseks küll ette. Hindeks jääb hetkel 3, sest usun et autor on võimeline palju tugevamat teost kirjutama ning siis on järgmine kord ka kuhugi tõusta.
Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänava viimase romaani lugemine läks lennates. Kindlasti on tegemist autori seni parima ja läbimõelduma teosega, mis võttab tegelikult kokku ühe mõttelise osa Maniakkide Tänava eelnevast loomingust. Eriti kiidan teravaid ja hästi sihitud torkeid praegu Eestis olevate väärnähtuste suunas (erakonnad, Riigikogu, poliitbroilerid). Tundub, et isegi tuumakatastroof ei muuda olematuks ühiskonnas olevaid kasvajaid.
Teksti loeti eesti keeles

Võtsin raamatu ette kuna leidsin selle Stalkeri järgmise aasta nimekirjast. Pole ammu ühtegi klassikalist fantasy`t lugenudki ning eriti eesti autori oma. Eelnev arvustaja on juba üldiselt kõik olulise välja toonud, mis raamatut puudutab ja temaga tuleb suures joones nõustuda. Tahan esile tõsta seda, et tegemist autori debüütromaaniga ja seetõttu ka hinne 5. Oleks meil tihedamini nii mahukaid ja läbikomponeeritud esikteoseid. PS: Ainus asi, mis mind kohati häiris oli toidukordade ja söömise väga detailne ning tihti ette tulev kirjeldused. Lugedes läks lihtsalt kõht alatasa tühjaks.
Teksti loeti eesti keeles

Kassarit ja seal leiduvaid kivisid, mis seonduvad tulnukate ja muu müstilisega, on ennegi eesti lastekirjanduses kujutatud. Nimelt Henno Käo jutustuses "Suure kivi lood", mis sisaldas palju rohkem ulmelisi elemente, kui Reinausi romaan. Võrreldes esimese osaga on ulmelisi elemente vähemaks jäänud. Kui raamatus "Mõistatus lossivaremetes" liikusid ringi kummitused, siis nüüd on ainsad ebaharilikud momendid hüpnoos ja ravivõimed. "Kivid, tulnukad ja sekt" on sellegipoolest kaasakiskuvam ja seiklusrikkam lugemine, kui esimene raamat ning kindalsti väga mõnus suvelugemine noortele. PS: Ka minus tekitab tegelaste vanus kummastust, kohati nagu oleks gümnaasiumi vanustega tegemist, siis aga jälle pigem kujutatud 13-14 aastased hingeelu.
Teksti loeti eesti keeles

Eelmine arvustaja on kõik olulisema juba välja toonud, nii et polegi suurt lisada. Aga eks "Okultismiklubi" hinnates tuleb kõige pealt arvestada ikka seda kellele see on kirjutatud. Lugejaskonnaks on põhikoolis käivad noorukid (12-16 aastased) ning seda arvestades on tegemist igati korraliku noorsoo seiklusjutuga. Raamatus on olemas kõik see, mis kutsub tänapäeva noort lugema - müstikaelement, noortesuhted ning seiklused. Ning kuna tegemist noortega nö. naabervallast, leiab kindlasti iga koolinoor loost tegelase kellega ise samastuda. Kindlasti võiks selline teos kuuluda ka koolis loetavate raamatute valikusse (Vana-Kuustes kindlasti ka kuulub). Raamatu populaarsusest annab ka tunnistust see, et just ilmus ka järg.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat sattus lihtsalt kätte raamatukogus riiulite vahel tiireldes. Ikka kõvasti on vett merre voolanud ja eesti ulmekirjandus edasi läinud sellest ajast, kui Seppo "Hüatsinsõrmus" ilmus. Praegu lugedes tundus ikka äärmiselt amatöörlik kogumik olevat (võrreldes näiteks Matt Barkeri tekstidega). Kõigis novellides ammu tuntud ja ära leierdatud faabulad (sõnajalaõis, loss veekogu põhjas, filosoofide kivi), millele polnud midagi uut juurde lisatud. Lugedes ei jäänud muljet, et tegemist on õudusnovellidega (nagu tutvustus raamatu kaanel seisab), vaid muinasjuttudega algkooli õpilastele (Kreutzwaldi või Eiseni töötlused). Palju oli ka ebaloogilisusi ja lihtsalt kergema tee minemist tekstides. Aga mis kõige "hirmsam", lugedes ei olnud kordagi hirmus, isegi mitte kõhe ja sel juhul on õudusjutt kindlasti läbi kukkunud. Hinde 3 panin puhtalt seetõttu, et kirjanik oli neid lugusid kirjutades 17-21 aastane ja seetõttu vähe leebem hindamisel.
Teksti loeti eesti keeles

Seikluslik detektiivilugu, mille lõppu on lisatud ka tilgake ulmet (ajaränd tulevikku ja saadud teadmistega sündmuste mõjutamine olevikus). Lugu mõneti võrreldav samal ajal perioodikas ilmunud Lew R. Bergi järjejuttudega. Kuid Tarlapi stiil on lihvitum ja peakangelane pole nii macho kui Bergil. Ilmselt Bergi puhul oleks Traven kandnud mantli all automaati ja paari granaati. Puudustel on eelnevad arvustajad juba peatunud.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu sellest kuidas ühe inimese uskumatuna näiv sugereerimisjõud suudab hävitada kogu inimkonna. Kirjutamisstiilile ei saa midagi ette heita, sulg jookseb hästi. Kuid samas oli osasid nüansse a loogikavigu, mida eelnevad arvustaad samuti välja tõid - kas ikka hakkad esimesena ennast sööma? Üritaks ikka enne midagi kinni püüda merest.
Teksti loeti eesti keeles