Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Kristjan Loorits ·

Literistid, ehk Patrik Laurise kummaline elu

(romaan aastast 2012)

eesti keeles: Tallinn «Tänapäev» 2012

Hinne
Hindajaid
2
1
0
1
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (4)

Kristjan Looritsa debüütromaan jätab mulje, et tegu polekski nagu debüüdiga: küps, ladus, intelligentne. Miskipärast kardan, et romaan ei saavuta Eesti ulmehuvilistes seda tähelepanu, mida see vääriks, sest tundmatuid kohalikke autoreid, kelle raamat pealegi väheatraktiivse kujunduse ja muljet mitteavaldava pealkirjaga, meil miskipärast ei hinnata.

Romaani keskne idee on see, et meie poolt tajutav eksistents ja tegelikkus ei ole päris reaalsus, vaid tegu on kirjandusteose süžeega ja kõik toimuv on vaid kellegi fantaasia sünnitis. Idee ei ole just kõrgeima originaalsusastmega, aga ka tuntud ideed saab kirja panna igavalt või huvitavalt.

Patrik Lauris on Soomes elav vabakutseline ajakirjanik Patrik, umbes 30-aastane noor mees. Tal on sõbratar Rebeka, kes on alguses mõnevõrra külma südamega ja litsakas neiu, kes petab Patrikut ka tolle parima sõbraga. Näidatud on Patriku elu Helsingis, tema suhteid ja tööd. Patrik valmistab ette artiklit lieristidest. Literistid on usulahku meenutav seltskond inimesi, kes on veendunud, et kõik toimuv on vaid kirjandusteos, kõik inimesed tegelased tekstist, kes sellest ise üldjuhul aru ei saa. Vestlustest literistidega koorub mitmeid huvitavaid nägemusi, mida Patrik küll ei usu, ent teema on intrigeeriv.

Umbes romaani poole peal toimub oluline nihe: üks literist annab Patrikule lugeda raamatut, mis tema sõnade järgi keerab eestlase elu pea peale, ja mitte positiivses suunas. Raamatu nimi on "Literistid ehk Patrik Laurise kummaline elu", autoriks Kristjan Loorits. Selles on kirjeldatud Patriku elu Soomes, tema mõtteid ja tegemisi, mida mitte kellelgi pole võimalik teada. Põhimõtteliselt muutub Patrik oma elu kui kirjandusteose lugejaks ja see teos jõuab ühel hetkel sinna samasse punkti, kus ta seda raamatut loeb, ja läheb siis veel edasi: üldjoontes on kirjeldatud Patriku ja veel mõnede tegelaste elu tulevikus, mõju, mis sel raamatul saab maailmale olema, literismi võidukäiku uja langust. Raamatu teises pooles on globaalset haaret, mille käigus maadeldakse mitmesuguste paradoksidega ja pakutakse tugevat ajugümnastikat.

Romaan on psühholoogiliselt väga usutav, sisaldab suuri tundeid (nii positiivseid kui ka negatiivseid), paneb tegelastele kaasa elama. Põhiliseks märksõnaks oleks "intelligentsus". Tagakaane tutvustuse järgi käsitleb romaan "meelelahutusliku põneviku stiilis mõningaid kaasaegse vaimufilosoofia ja analüütilise metafüüsika teemasid". See jätab teosest ehk kerglasema mulje, kui see tegelikult on. Võib-olla on esimeses kolmandikus rohkem armukolmnurga-teemat, aga mulle jääb siiski veendumus, et see temaatika pole esil mitte seetõttu, et autor tahab väga mingeid oma isiklikke asju (võib-olla ealistega iseärasustega seotuid, aga ega ma ei tea autori vanust) esikraamatus kirja panna. Pigem on see ikkagi vajalik ja sobilik üldise idee toestamiseks mingite eluliste sündmustega.

Ma väga loodan, et ei jää ainukeseks, kes siin "Literistide" kohta midagi arvata viitsib.

Teksti loeti eesti keeles

Võtsin selle raamatu ette kuna see oli selle aasat Stalkeri eesti romaanide nimekirjas, eelnevad teadmised autori ja romaani kohta puudusid täiesti. Arvustusi peale ülevalkirjutatu ja ühe blogi postituse ka internetist ei leidnud. Juba esimesest leheküljest haaras romaan mind endasse täielikult. Tõesti hea stiili ja kasvava pingega kirjutatud romaan. Pani mõtlema nii mõnegi küsimuse üle ja sobiks suurpäraselt arutamiseks mõnes ülikooli kirjandust ja elu vahekorda puudutavas loengus. Erilise kiituse saab Helsingi kujutamine. Ise korduvalt Helsingit külastatuna tundsin tõesti, et kõnnin koos romaani tegelastega mööda suvise rohelusse mattuva kesklinna tänavaid. Kahju, et paljud sellised romaanid jäävad eesti avalikusel ja kriitikutel kahe silma vahele ja ei ületa uudiskünnist ja sellest tulenevalt ei jõua paljude potentsiaalsete lugejateni (eks see oluneb ka kirjastuse poolsest viitsimisest/viitsimatusest teost promoda meedias). Kui kokkuvõttes, kui tõesti on tegemist Kristjan Looritsa debüütromaan siis suur kummardus autorile ja jään edaspidisi trükisi ootama.
Teksti loeti eesti keeles

Võtsin selle raamatu kätte suurte ootustega, paraku pidin aga pettuma. Seda, et tegu on autori debüüdiga, on kaugele näha. Rabe, hüplik, sisemist loogikat rikkuv tekst algab paljutõotavalt, laguneb aga kuskil teises pooles üsna laiali. Lõpus jäävad ainult masendavad fragmendid, mis iseenesest mitte just teab mis originaalsest, kuid vähemalt eesti kontekstis üsna huvitavast ideest palju järele ei jäta. Tegelikult meenutas see kolkalikult algav (aga Helsingi ja Tallinn ongi maailma suhtes viimased kolkad) aga kohati globaalseks muutuv apokalüpsisehõnguline romaan Arto Paasilinna parimaid palu, näiteks "Maailma parimat küla". Tarbetu lisada et Loorits ei kanna välja, võrdlus Paasilinnaga on justkui elevandi ja kirbu võrdlemine.

Olgu siinkohal positiivse poole pealt ära toodud Helsingi õhkkonna täpne tabamine. Minule on Helsingi enam kui tuttav ja lugedes võis tõepoolest end kujutleda Kruunuhaka või Kamppi tänavatele, või siis Esplanaadile ja Kappeli kohvikusse. Helsingi polnud autorile ilmselgelt võõras, selle linna olustik ja kombed olid tabatud täpselt ja andekalt. Kuid stoori ei kannata mu meelest suuremat kriitikat, olgugi et ma hindan vaeva, mida selle kirjutamine on nõudnud. Loodame et tulevad ka tuntavat kvaliteedihüpet ilmutavad järgmised teosed. Annet justkui oleks.

Teksti loeti eesti keeles

Põhimõtteliselt on siin uuesti läbi kirjutatud hulk teemasid, mida Lääne filosoofias juba sajandeid arutatud on. Umbes samuti, kui Stross kirjutas "Palimpsestis" taaskord läbi ajas rändamise teema. Ärapõlatud ja raiskuläinud armastuse motiiv on ka ilukirjanduses igikestev. Töö on väga korralik ja silmapaistev debüüt (palju loetavam kui eelmine eesti filosoofilise ulme näide, Enn Kasaku "Vaba pattulangemise seadus"), aga siiski erilise särata. Sestap vaid neli plussiga.

Aitäh Silverile esimese arvustuse eest, mis romaani vastu huvi tekitas!

3.04.2015: Sisuline kriitika ka: puudub vähimgi vihje võimalusele, et loo autor võib oma jutustuses ka lihtsalt eksida, liialdada või valetada. Paljudes ilukirjanduslikes teostes leidub vastuolusid, mis ei jäta ruumi arvamusele, et autori poolt kirjapandu võiks olla läbinisti tõene isegi fiktiivses reaalsuses, mille reegleid ta ise defineerib. "Literistid" on üldiselt kooskõlaline ja vastuoludeta jutustus (reservatsiooniga Rebeka kummaliselt noorusliku oleku kohta elu lõpuni), aga mõni tegelastest võiks vähemalt mainidagi sellist võimalust. Romaanis tarduvad nad kõik ülimasse fatalismi ja kuigi aeg-ajalt kaaluvad "raamatu vastu mässamist", ei ürita seda ometi kordagi.

Teksti loeti eesti keeles
x
Oskar Nassar
28.05.1987
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Eesti ESIMENE etnohorror romaan läbi loetud ("Rehepappi" ei saa ju ikka horroriks pidada)ja sellist magnetismi suudab ainult Hargla pakkuda. Hommikul kätte võetud raamatut ei suutnud enne käest panna kui kell pool kolm öösel ja viimane lehekülg loetud.PS: Pole sarja vaadanud ja arvan, et see aitas lugemiselamusele tugevalt kaasa.
Teksti loeti eesti keeles

Võtsin selle raamatu ette kuna see oli selle aasat Stalkeri eesti romaanide nimekirjas, eelnevad teadmised autori ja romaani kohta puudusid täiesti. Arvustusi peale ülevalkirjutatu ja ühe blogi postituse ka internetist ei leidnud. Juba esimesest leheküljest haaras romaan mind endasse täielikult. Tõesti hea stiili ja kasvava pingega kirjutatud romaan. Pani mõtlema nii mõnegi küsimuse üle ja sobiks suurpäraselt arutamiseks mõnes ülikooli kirjandust ja elu vahekorda puudutavas loengus. Erilise kiituse saab Helsingi kujutamine. Ise korduvalt Helsingit külastatuna tundsin tõesti, et kõnnin koos romaani tegelastega mööda suvise rohelusse mattuva kesklinna tänavaid. Kahju, et paljud sellised romaanid jäävad eesti avalikusel ja kriitikutel kahe silma vahele ja ei ületa uudiskünnist ja sellest tulenevalt ei jõua paljude potentsiaalsete lugejateni (eks see oluneb ka kirjastuse poolsest viitsimisest/viitsimatusest teost promoda meedias). Kui kokkuvõttes, kui tõesti on tegemist Kristjan Looritsa debüütromaan siis suur kummardus autorile ja jään edaspidisi trükisi ootama.
Teksti loeti eesti keeles

simene gootiromaan mis kätte sattunud. Huvitavad uued teemad eesti ulmekirjanduses , kuid teos kokkuvõtvalt tekitas kahetisi tundeid. Leila Tael-Mikešini romaan koosneb kahest osast, mille esimene pool oli ikkagi tunduvalt tugevam kui teine (mis tõigi pandud hinde alla 3-le). Esimesel poolel oli eesmärgi pärasem faabula ja tegelaste eesmärgid/motiivid selgemini esile toodud. Teine pool vajus kuidagi ära ja jäi pingutatuks ning tekkis liigne kordumise moment. Kiidaks eriti esimeses osas loodud suhtevõrgustikku ja head iroonilist huumorit, millega tegelased üksteist torkisid. Kokkuvõtvatlt jäi midagi ikkagi puudu. Mingi süzeelik pööre, mis oleks viinud näiteks tegelaskonna kuhugi teise keskkonda või toonud sisse uusi tkaraktereid (mitte samu tegelasi uuestisõndinud kehades).
Teksti loeti eesti keeles

Olles lugenud paar esimest peatükki Kent Raju romaanist, tekib koheselt küsimus: mis vanusegrupile on romaan suunatud? Kas on tegemist noorteromaaniga või ikkagi täiskasvanuile suunatud teosega? Mina liigitaksin selle ikkagi noorteromaani alla (vanusele 10-16) ja hindaks seda ka vastavast vaatepunktist. Lugu on lihtne, mõistatusliku Maa otsimine Universumi sügavustest, pikitud kohati täitsa meeldiva ja puhta (noortele lugejaskonnale suunatud) huumoriga. Lugedes tekib kergesti paralleel kultussarjaga "Futurama" (Merf - Fry, Piilips - Bender, Aurora - Leela, Adam - Professor, Zergio - Zoidberg, Pegasuse pardaarvuti - Planet Expressi süstiku autopiloot, kosmomaffia - robomaffia) ning ka kummalisel kombel Priit Pärna animtsiooniga "Porgandite öö" (Riici valitsushoone - hotell PGI). Kosmoserändudega seotud noortekirjandust meil eestis muidgi ei tea kui palju ei ilmu, ehk on erledaimaks näiteks selles vallas Henno Käo "Oliüks", mis on isegi teatavas mõttes kultusteos. Kuid "Oliühele" sarnast helget ja kaasahaaravat maailma "Tuntud Universum: kadunud Maad" lugedesi ei teki. Tõesti oleks vaja olnud toimetaja tugevamat kärpivat kätt, mis oleks romaani küll lühendanud kuid samas tummisemaks muutnud. Sama kehtib ka keele kasutuse osas, kohati tundus et osad naljad oli mõeldud lugemiseks inglise keeles või need oleks lihtsalt inglise keeles palju paremini töötanud.Kuid lõpetuseks võib öelda, et kui peaks ilmuma teine osa AS Otsigumootori sõpruskonna tegemistest Tuntud Universumis, siis võtaks selle lugemiseks küll ette. Hindeks jääb hetkel 3, sest usun et autor on võimeline palju tugevamat teost kirjutama ning siis on järgmine kord ka kuhugi tõusta.
Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänava viimase romaani lugemine läks lennates. Kindlasti on tegemist autori seni parima ja läbimõelduma teosega, mis võttab tegelikult kokku ühe mõttelise osa Maniakkide Tänava eelnevast loomingust. Eriti kiidan teravaid ja hästi sihitud torkeid praegu Eestis olevate väärnähtuste suunas (erakonnad, Riigikogu, poliitbroilerid). Tundub, et isegi tuumakatastroof ei muuda olematuks ühiskonnas olevaid kasvajaid.
Teksti loeti eesti keeles

Võtsin raamatu ette kuna leidsin selle Stalkeri järgmise aasta nimekirjast. Pole ammu ühtegi klassikalist fantasy`t lugenudki ning eriti eesti autori oma. Eelnev arvustaja on juba üldiselt kõik olulise välja toonud, mis raamatut puudutab ja temaga tuleb suures joones nõustuda. Tahan esile tõsta seda, et tegemist autori debüütromaaniga ja seetõttu ka hinne 5. Oleks meil tihedamini nii mahukaid ja läbikomponeeritud esikteoseid. PS: Ainus asi, mis mind kohati häiris oli toidukordade ja söömise väga detailne ning tihti ette tulev kirjeldused. Lugedes läks lihtsalt kõht alatasa tühjaks.
Teksti loeti eesti keeles

Kassarit ja seal leiduvaid kivisid, mis seonduvad tulnukate ja muu müstilisega, on ennegi eesti lastekirjanduses kujutatud. Nimelt Henno Käo jutustuses "Suure kivi lood", mis sisaldas palju rohkem ulmelisi elemente, kui Reinausi romaan. Võrreldes esimese osaga on ulmelisi elemente vähemaks jäänud. Kui raamatus "Mõistatus lossivaremetes" liikusid ringi kummitused, siis nüüd on ainsad ebaharilikud momendid hüpnoos ja ravivõimed. "Kivid, tulnukad ja sekt" on sellegipoolest kaasakiskuvam ja seiklusrikkam lugemine, kui esimene raamat ning kindalsti väga mõnus suvelugemine noortele. PS: Ka minus tekitab tegelaste vanus kummastust, kohati nagu oleks gümnaasiumi vanustega tegemist, siis aga jälle pigem kujutatud 13-14 aastased hingeelu.
Teksti loeti eesti keeles

Eelmine arvustaja on kõik olulisema juba välja toonud, nii et polegi suurt lisada. Aga eks "Okultismiklubi" hinnates tuleb kõige pealt arvestada ikka seda kellele see on kirjutatud. Lugejaskonnaks on põhikoolis käivad noorukid (12-16 aastased) ning seda arvestades on tegemist igati korraliku noorsoo seiklusjutuga. Raamatus on olemas kõik see, mis kutsub tänapäeva noort lugema - müstikaelement, noortesuhted ning seiklused. Ning kuna tegemist noortega nö. naabervallast, leiab kindlasti iga koolinoor loost tegelase kellega ise samastuda. Kindlasti võiks selline teos kuuluda ka koolis loetavate raamatute valikusse (Vana-Kuustes kindlasti ka kuulub). Raamatu populaarsusest annab ka tunnistust see, et just ilmus ka järg.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat sattus lihtsalt kätte raamatukogus riiulite vahel tiireldes. Ikka kõvasti on vett merre voolanud ja eesti ulmekirjandus edasi läinud sellest ajast, kui Seppo "Hüatsinsõrmus" ilmus. Praegu lugedes tundus ikka äärmiselt amatöörlik kogumik olevat (võrreldes näiteks Matt Barkeri tekstidega). Kõigis novellides ammu tuntud ja ära leierdatud faabulad (sõnajalaõis, loss veekogu põhjas, filosoofide kivi), millele polnud midagi uut juurde lisatud. Lugedes ei jäänud muljet, et tegemist on õudusnovellidega (nagu tutvustus raamatu kaanel seisab), vaid muinasjuttudega algkooli õpilastele (Kreutzwaldi või Eiseni töötlused). Palju oli ka ebaloogilisusi ja lihtsalt kergema tee minemist tekstides. Aga mis kõige "hirmsam", lugedes ei olnud kordagi hirmus, isegi mitte kõhe ja sel juhul on õudusjutt kindlasti läbi kukkunud. Hinde 3 panin puhtalt seetõttu, et kirjanik oli neid lugusid kirjutades 17-21 aastane ja seetõttu vähe leebem hindamisel.
Teksti loeti eesti keeles

Seikluslik detektiivilugu, mille lõppu on lisatud ka tilgake ulmet (ajaränd tulevikku ja saadud teadmistega sündmuste mõjutamine olevikus). Lugu mõneti võrreldav samal ajal perioodikas ilmunud Lew R. Bergi järjejuttudega. Kuid Tarlapi stiil on lihvitum ja peakangelane pole nii macho kui Bergil. Ilmselt Bergi puhul oleks Traven kandnud mantli all automaati ja paari granaati. Puudustel on eelnevad arvustajad juba peatunud.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu sellest kuidas ühe inimese uskumatuna näiv sugereerimisjõud suudab hävitada kogu inimkonna. Kirjutamisstiilile ei saa midagi ette heita, sulg jookseb hästi. Kuid samas oli osasid nüansse a loogikavigu, mida eelnevad arvustaad samuti välja tõid - kas ikka hakkad esimesena ennast sööma? Üritaks ikka enne midagi kinni püüda merest.
Teksti loeti eesti keeles