Suurem osa ulmelugejaist igatahes ei saanud aru, mida autor looga öelda tahab, ehk et mis loos pealispinna, esmase kirjeldava tasandi all toimub. Sellist juhtumit ei saa õnnestumiseks pidada!
Nüüd on loole ilmunud n-ö. käsiraamat, selgitus, manuaal. Jah, see seletab nüüd kõik lahti küll, aga on omal kombel iseseisva ühikuna kuidagi... totakas. Või noh, seegi on huvitav lugemine, aga ilma esimese Liina-loota ilmselgelt iseseisva väärtuseta.
Sisuliselt tundub see mulle kui lugejale vigade parandusena, teise katsega soovitut ära seletada ja nüüd juba kõige lihtsamas võimalikus keeles ja sõnastuses.
Samas saan ma ideaalselt aru, et esimesse juttu oligi üsna võimatu sisse panna seda teist, abikaasa vaatenurka, seega ei saa soovitada, et ideaaljuhul võinuks autor neist kahest ühe hea loo kokku kirjutada, ei.
Aga ideaalvariant on olemas. See oleks olnud üsna tipptasemel kirjandussündmus, kui need lood ilmunuks koos, kõrvuti, üksteise järel samas ajakirjanumbris.
Aga niimoodi mitu aastat hiljem avaldada n-ö. autori enda süžeekavand, mille järgi ta kirjutas keeruka ja peidetud tähendusega loo, noh, see on imelik, seda imelikum on, et kogumikus pole Liina-lood kõrvuti, vaid neid on lahutama säetud mitu teksti.
Sisust: «Minu päevad Liinaga» sündmustik esitatakse meile siin külanaise kleidipaeltesse takerdunud kirjanikuhärra abikaasa pilgu läbi. Kui esimene lugu on sürreaalne, siis teine lugu on ratsionaalne ja reaalne.
Nii kahju, et need omal ajal (ja ka nüüd) kõrvuti ei ilmunud!
Miljöö on ikka seesama Hargla Lõuna-Eesti etnoõuduse atmosfäär, millega saime tuttavaks juba aprillis 1999 lühiromaanis «Uskmatuse hind» ja mida kirjanik on meile järgnevail aastail üha uuesti ja uuesti erinevais versioonides pakkunud («Väendru», «Truuta», «Viljakoll», «Tontla metsas»... «Koobassaare heinaküün» ja «Rabaröövel» sellesse loetellu ei sobi, teatava eripärase ängi ja õõva-atmosfääri täieliku puudumise tõttu) ja mis on üks minu lemmikmiljöösid Hargal loomingulises portfellis.
Sooritus on kaunis, aga... võistlus ise toimus ju juba kolme aasta eest! Hüpe oli tolgi korral pikk ja ilus, aga kahjuks mitte mõõtekasti, vaid tõkke taga asunud basseini.
Väidan täie veendumusega, et Tukla ja Stalkeri korjas lugu toona puhtalt seepärast, et tundus segane ja «nagu päris kirjandus», et polnud aru saada, mida kirjanik täpselt öelda tahtis. Kas klassikalises jutukirjanduses selline tendents hea on, ma ei tea. Ega ma praegugi sellesse Liina-diloogiasse õieti suhtuda ei oska. Sellest ka hinne. Kirjatehnika vääriks ju maksimumi.