Indrek Hargla

Stefanipäeval, 26. detsembril jutustas apteeker Melchior oma pojale Melchiorile ikka lugu kaunist köietantsijast Lutgardast, kelle kujutise on Melchior oma apteegi ukse kohale paigutanud, et linn teda kunagi ei unustaks, sest ühe köietantsuetenduse ajal Tallinna tänavate kohal ja katustel jäi Lutgarda salapäraselt kadunuks... ja ilmus siis justkui uuesti välja.

Kõik arvasid, et Lutgarda on hukkunud, kukkunud kuhugi majade vahele ja surma saanud, aga ometi nähtud teda aasta pärast neid sündmusi Niguliste kirikus istumas ühe kaupmehe aasta tagasi katku surnud noore naise sarkofaagil. Samuti ilmusid katusekorruste inimeste jäätunud akendele kummalised joonistused, mis kujutasid justkui poodud inimest... ja mida mitte keegi sinna kuidagi ju terve mõistusega võttes joonistada ei saanud.

Ma ütleks, et väga ilus, kurb ja julm lugu sellest, milliseks õnnetu armastus/armastatu surm inimese muuta võib. Jäin lugemise järel mõtlema, et ilmselt oleks sellest süžeest saanud soovi korral ka põhiskeemi järgmise Melchiori romaani jaoks, aga jah, siis oleks välja tulnud selgelt ulmeline apteeker Melchiori raamat. Senistes Melchiori lugudes on aga esmapilgul fantastilistena näinud sündmused alati lõpuks ratsionaalse seletuse saanud. Selles mõttes on see jõuluime, pühakute, Jeesuse sünni ja armastusega seotud jutt meeldivaks erandiks.

Eriti tore on, et niimoodi jõulude eel võttis ajaleht avaldada/tellis populaarselt kirjanikult jõulujutu tolle viimase aja menukast sarjast. Anne Pikkovi illustratsioonid sobivad tekstiga suurepäraselt kokku ning täiendavad toda kenasti. Igatahes andis too jutt sel sajandil juba teist korda põhjuse Ekspress osta.

Laurile, ulmelisest elemendist: et ühe tegelase vaim/viirastus/hing asjatab tekstis kesksel kohal ringi ja teeb miskeid tegusid ning tema surnukeha samal ajal sarkofaagis ajatelje loogika suhtes protestivaimu üles näitab – kui see pole ulme, siis mis on? ;)

Keda huvitab, siis apteeker Melchiori sarja mitteulmelistest romaanidest kirjutasin just enne jõule oma raamatute ajaveebis NEED READ.

Aga sellest hoolimata et lugu Baasi ei sobi, oli tegu korraliku täiendusega apteekripoisi seiklustesse. Tugev "neli".

Jutt on pajatus keskaegsest ja jõulusest Tallinnast, kus apteeker Melchior jutustab taaskord oma pojale lugu katustel tantsijast.

Ja jutt on ka piisavalt ulme, et BAASis olla.

Loomulikult Indrek Hargla oskab ja oskab hästi ning ka mõistatus ja selle lahendus olid head. Probleem pigem selles, et ma ei suuda maksimumhinde vääriliselt heldida, kui jutu esimene pool on lihtsalt üks heietav kirjeldus keskaegsest linnast.

Selline isiklik neli siis...

Ilmselt jäi loos minu jaoks puudu see "miski", mille eest maksimumhinnet panna, ent lugu on siiski täitsa korralikult ja huvitavalt kirja pandud.