Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Orson Scott Card ·

A War of Gifts: An Ender Story

(lühiromaan aastast 2007)

eesti keeles: «Kingituste sõda»
antoloogia «Täheaeg 14: Teise päikese lapsed» 2015

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
3
1
2
0
0
Keskmine hinne
4.167
Arvustused (6)
12.2010

Lühiromaani «Kingituste sõda» tegevus toimub «Enderi mängu» ja «Enderi varjuga» samal ajal Lahingukoolis. Kooli satub Põhja-Carolina puritaanliku evangelistliku pastori perest pärit Zechariah Morgan, keda fundamentalistist isa «kasvatuslikel eesmärkidel» piitsutab. Kui poisi ema näeb oma geeniusest lapse Lahingukooli võtmises võimalust päästa ta peksva isa käest, aitab ema sellele igati kaasa.

Lahingukoolis keeldub patsifistist Zeck simulatsioonimängudes tulistamast ning protestib omal vaiksel moel kõige militaristliku vastu. Kui ta näeb, kuidas Hollandi poiss Flip Rietveld Sinterklaasi päeva eelõhtul jätab jalanõu voodi kõrvale kinki ootama ning teine Hollandi poiss Dink Meeker sinna sümboolse kingi jätab – koduigatsusest tingitud žestid mõlemad – läheb Zeck Lahingukooli ülema kolonel Graffi juurde kaebama, et miks neil lubatakse religioosseid toiminguid sooritada, temal aga mitte.

Sõjakoolis üldiselt ei tohi, kuna pidevalt Meka suunas palvetavad moslemid ja iga seitsme päeva tagant (erineval päeval) hingamispäeva pidavad kristlased ei sobiks kooli rutiiniga. Hollandi poisid väidavad, et tegu pole religioosse toimingu, vaid kultuurilise žestiga ning Lahingukooli ülemgi leiab, et kingituste tegemine kui sõbralik žest ei tohiks küll kedagi häirida, eriti kuna keegi ju Jõuluvanasse tõsimeeli ei usu ning papa Noeli, Jõulutaati, Santa Clausi või Sinterklaasi pole ju keegi Lahingukoolis ringi kõndimas näinud.

Vihane Zeck, keda keegi niiehknaa eriti ei salli, läheb kooli moslemipoiste juurde ning peagi algab kindlatel kellaaegadel palvetamine, mis aga keelatakse ning palvetajad kartsa pannakse. Tüli kui palju. Asja peab lahendama Ender Wiggin.

Lugesin seda raamatukest just 5.-6. detsembril – Sinterklaasi päeval – ja minu hinges tekitas see küll hooajale vastava tunde. Mu meelest on see väike ilus lugu usust, kultuurist, inimlikkusest ja sisemistest hirmudest. Mingil veidral kombel on nii inglise kui ameerika arvustajad seda teksti üsna kõvasti tümitanud. Küll tundub see neile banaalne ja pealiskaudne, küll häirib neid fundamentaalse kristlase stereotüüpne kujutamine jne.

Minu meelest on see kriitika jama! Üks kriitika tegijaist – Steven H. Silver on muidugi varemgi silma paistnud kui üpris kitsarinnaline ja ulmet kehvasti mõistev kristlane, aga õnnetuseks on temasuguseid maailmas veelgi. Igatahes sain kinnitust varemgi täheldatud tõigale, et mingitel kummalistel hetkedel on mormoon Card kõvasti liberaalsem, inimlikum ja üldhumanistlikum kui suurem osa Ameerika nn. «tavalisi kristlasi».

Minule igatahes meeldis see väike vaikne pühade-eelne religioonimõtisklus küll väga. Lisaks on kõik ilukirjanduslik hästi paigas – tegelased, faabula, dünaamika, dialoogid, usutavus. Minu lemmikud oma käitumiselt on igatahes hollandlased Flip ja Dink, kes kinkidejagamise revolutsiooni Lahingukoolis õieti algatavadki. Ender muidugi probleemilahendajana on oma tavapärasel absoluutsel tipptasemel :)

Tekitas igatahes huvi Enderi-asju üle lugeda ja veel lugemata sarja osi hankida.

Teksti loeti inglise keeles

Raul on juba sisulise poole pealt öelnud niivõrd piisavalt, et lisada pole midagi. Kordama ka ei hakka.

"Enderi mängu" taustal ei tõuse käsi kuidagi päris seda kõige kõrgemat hinnet andma. Mis ei tähenda, et sel lool iseenesest midagi viga olnuks. Terve 14. Täheaja kontekstis oli see minu tagasihoidlikul hinnangul parim jutt.

Mingid ebakõlad jäid siisk veidi segama. Raske on neid hästi sõnastada, kuid ütleme siis nii, et need 7-, 8- ja 9-aastased ei tundu üldse lastena. Heakene küll - piisavalt on mulle kui lugejale nina alla hõõrutud, et nad on geeniused ja puha, kuid selles jutus ei tundu nad ka geeniustena, vaid kuidagi natuke lihtsalt religioonivallas hästi haritud täiskasvanutena.

Võibolla ei saa Rauliga päris samale emotsioonile pretendeerida ka selle tõttu, et no pole ju jõuluaeg :)

Põhilised väärtused, mis siit välja tulevad on inimlikkus, hoolivus, uue võimaluse pakkumine ka sellisele tölplasele, kes kohe kindlasti pole seda ära teeninud. Card toob esile religioonis ühe tõsise probleemi - sa võid olla tõeliselt õige inimene, aga kas sa oled ka hea? Headus, armastus ja hoolivus peaksid õiguse üles kaaluma... Kummaline paralleel, kuid Tammsaare kõnetas Vargamäe Andrest ka mõttega, et tõe ja õiguse taga nõudmise asemel võiks armu ja armastust, lihtsalt headust osutada ja otsida.

Mis puutub fundamentalistlikke usklike kujutamisse, siis olgugi, et nad võivadki tõeliselt arulagedateks osutuda, siis ometi on saanud Card hakkama sellega, et ma ei nimetaks seda lugu religioonikriitiliseks. Card ei näita näpuga, ei sildista. Ta jutustab lugu, kirjeldab asju ja kogemusi, millega osa inimkonnast (paraku) igapäevaselt kokku puutub. Pigem on selle kaudu isegi tahtmise korral võimalik teatud mõtteviiside tagamaadele pilku heita.

Enderit oli siin ainult näpuotsaga.

Teksti loeti eesti keeles

Mida rohkem ma Cardi teoseid loen, seda enam tunnen, et selle autori looming ei sobi päriselt mu veregrupile. Peresuhete psühholoogiline lahkamine pideva religiooniteema kontekstis ja aeglaselt kulgeva süžee näol pole kombinatsioon, mis mind eriti köita suudaks.

Lühiromaani sisust on esmaarvustaja juba rääkinud. Mainiks veel ära ühe huvitava detaili-kui 1985. aastal ilmunud "Enderi mängus" on Holland Teise Varssavi pakti koosseisus kommunistliku valitsuse all, siis käesolevas, 2007. aastal ilmunud lühiromaanis on mainitud riik hoopis tugevalt ühisesse Euroopasse integreeritud ja isegi hollandi keel on inglise keele mõju tõttu hääbumas. Ka Pakistani saatus, mis "Enderi mängus" kommunistide võimu all oli, on "Kingituste sõjas" teistsugune. Ehk siis huvitav näide, mis saab siis, kui kirjutada ühest ja samast tulevikumaailmast pika aja jooksul ning muutuvas maailmas elades.

Teksti loeti eesti keeles

Selgub, et usutavade järgimine on Hegemoonia sõjakoolis keelatud. Zeck märgib teose algupoolel üsna tabavalt, et kui mingi ideoloogia keelatakse, siis ikka selleks, et ruumi teha teisele ideoloogiale. "Kinkide sõjas" tunda olev suhtumine, et kuna usupraktikatega tegelemine on koolile tülikas, siis parem keelame selle kõigile ja ühtemoodi ära, paistab stalinlikuna. Pole nähtust, pole probleemi.

Selle asemel et keelata jõel voolata, võiks jõe kanaliseerida. Cardi Hegemoonia tundub mulle inimvaenuliku süsteemina, millegi Scalzi teostest tuntud Koloniaalliidu taolisena. Organisatsioon, mis kõik selle mis temas väärtuslikku on, on teistelt pihta pannud, kuna loov alge temas eneses puudub.

"Kingituste sõja" rahugeenius Zeck ei erine Cardi teiste lugude geniaalsetest tegelastest. Kõigis neis on midagi ebainimlikku. Mõni neist, nagu Jane "Investment Counseloris," ei kuulugi inimkonda. Parim osa minu jaoks "Kingituste sõjas" oli taaskohata romaanist "Enderi mäng" tuttavat Dink Meekerit. Natuke resigneerunud süsteemi vastu mässaja ja humanist.

Lühiromaanis mainiti korra teadlikumate õpilate muret psühhoanalüüsi pärast, mida kool teostavat õppuritel arvutimängude kaudu. Miskipärast tundub mulle et Card paneb psühhoanalüüsile oma teostes küllaltki palju rõhku. Näiteks Enderi käitumist "Enderi mängus" püütakse seletada tema keeruliste suhetega vend Peteriga. Mu meelest on psühhoanalüüsi kuldaeg juba möödas. Kui metood seisneb inimesele diagnoosi panemises uurides tema lapsepõlve, siis on selle mängumaa suht piiratud, eriti laste puhul.

Teksti loeti eesti keeles

Mulle Scott Cardi religioos-filosoofilis-humanistlikud mõtisklused nähtavasti sobivad ja ka mulle tundusid just hollandlased kõige sümpaatsemad; Ender aga natuke ehk põhjndamatult ette upitatud imelisim imelaps imelaste seast. Aga noh, kui juba "Enderi mängus" on ta inimkonna imeline päästja, siis miks ei peaks ta olema suuteline suhteliselt kergesti lahendama ka säärast tülikat ja problemaatilist olukorda.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Kindlasti ei ole see fiktsionaalne teatmeteos romaan. Kuna tekstidel puudub omavahel seos peale ühise teema ning siia on lõdvalt lülitatud teistegi autorite laaste, saab žanrimääratlus olla vaid "kogumik". Muutsin ära.
 
Tore lugemine, aga ma olen siiski rohkem narratiivse proosa austaja.
Teksti loeti eesti keeles

King väidab sissejuhatustes, et aeg-ajalt kirjutasid talle surmamõistetud või vähihaiged ja palusid tal ära öelda, kuidas lugu lõppeb... Eks teos üks selliste õnnetute eneseabikirjandus olegi.
 
Kingi tugev külg pole ei maailmaloomine ega süžeekudumine ja seda ta teisal ("Kirjutamisest") ka avameeli tunnistab. King on tõeliselt hea siis, kui põnevust üles kruvib või kirjutab detailselt kellegi läbielamistest mingis ebatavalises olukorras. "Laskuris" näitab ta ennast ootuspäraselt kehva maailmalooja ning fabuleerijana, kuid loobub üllatuslikult demonstreerimast seda, mida hästi oskab.
Teksti loeti eesti keeles

Autor saatis kaks debüütteksti üheskoos ning üks neist ilmus "Algernonis" 3/2019 ning teine "Loomingus" 5/2019. Kuigi "Bulgarini karjamaa" on mõnevõrra siledam kui "Simulatsioon", ei ole arengust seega õige rääkida. Mõlema teksti tugevam külg on kirjatehnika ning ka "Bulgarini karjamaa" hea hinne sisaldab avanssi debüüdi puhul.
 
Kirjatehnika on aga ka väga oluline ning kui autor edasi kirjutab ja originaalsemate ideede leidmiseks jõudu pingutab, võiks meil mõne aasta pärast üks hea jutukirjanik juures olla.
Teksti loeti eesti keeles

Bahadurid natuke literatuursemas vormis.
 
Ajalooline osa jäi liiga kuivaks faktijoruks. Iga tagasivaade oleks võinud sisaldada hetke, milles jutustaja pidanuks mingi valiku tegema - sest kogu jutt on ju sellest, kas on võimalik valiku tegemisest hoiduda ja vaikselt kuhugi prakku pugeda. Praegusel kujul ei toeta tagasivaated loo põhimotiivi.
Teksti loeti eesti keeles

Seda lugu on raske hinnata.
 
Ühelt poolt mulle meeldib enesesse süübimise teema ja autor arendab seda täitsa hästi. Teiselt poolt on jutt üsna fragmenteeritud. Mitte lootusetult / loetamatult fragmenteeritud, kuid siiski natuke rohkem, kui mulle tavaliselt meeldib.
 
Kolmandalt poolt on aga nii neetult etteaimatav, et lõpuks tuleb mängu mingi... ütleme pimeduse poole jõud. Muidugi võib seda oletada juba autori nime järgi, aga teksti põhjal ka. Lugeja osaks jääb vaid jälgida, kuidas täpselt autor jutujärje sinnani juhib. Natuke meelevaldse võrdlusena - kui kõik teavad, et Tallinn-Tartu maantee teises otsas on Tartu, siis kui põneva tekstikogumi kulgejat juhtivad liiklusmärgid moodustavad...?
 
Põhiküsimus on, kas sellist lugu on üldse võimalik kirjutada nii, et finaal poleks etteaimatav? Kui jah, siis kuidas? Pakkuda alternatiivse võimalusena välja mingi realistlik põhjendus? Aga ega peale vaimuhaiguse eriti muid variante selleks pole ning vaimuhaigus on ülimalt kulunud motiiv... Ning selle usutavaks muutmiseks peaks samas tekstikorpuses (autori loomingus, ajakirja numbris, kogumikus) eksisteerima ka mõni tekst, mis just niimoodi lõppeb.
 
Eks see vist olegi ulmekirjanduse vanima ning kulunuma alamžanri üldine häda, et säng jutuvoolu jaoks on aastasadadega ära kivistunud. Kui mingid tegelased kosmoselaevas loksuvad ning uue planeedi juurde jõuavad, on autoril veel kõik võimalused lahti, sest juba kosmoselaev ise on loo žanriliselt ära defineerinud ning autor ei pea selle päarst muretsema. Kummaliste juhtumitega algav õudusjutt tuleb aga tingimata mingisse õudsesse finaali juhtida, muidu poleks see õudusjutt.
Teksti loeti eesti keeles

Maailm on äge ja selles toimub hulk toredaid stseene (punase kivi juures näiteks), aga süžee on väga lihtsameelne. Muud pole mul isandate Abramovi, Hargla ja Milleri põhjalikele arvustustele lisada.
 
Ja siis see kaasarvustaja, kelle jaoks kõik tuleb lahti kirjutada ja Jumala pärast ei või kuhugi mitmeti tõlgendatavaid otsi jääda... Tunnen kaasa, kuid aidata ei oska.
Teksti loeti eesti keeles

Keskpäraselt fantaasiavaene märulikirjanik Alastair Reynolds üritab käsitleda niiöelda suuri teemasid: kultuurimälu ja kirjaliku teksti rolli selle hoidmisel, kättemaksu ja andestust, uue alguse ja senistest traditsioonidest loobumise võimalikkust, religiooni kohta ajaloos. Ootuspäraselt on tulemus mannetu, väheveenev ja loogikavaba. Minu poolt seni loetuist on "Aeglased kuulid" kindlasti üks õnnetumaid Reynoldsi jutte ja tõenäoliselt läks see nii rappa just pretensiooni pärast märuližanrist välja murda ja öelda midagi sügavamat inimkonna ajaloo või saatuse kohta. Kõigil lihtsalt ei ole selleks ummi, proovigu palju tahavad...
 
Järelsõnas väidetakse (lk. 131), et "Reynoldsi tulevikutehnoloogiad püüavad üldiselt arvestada teadusliku võimalikkusega. Kirjanik ise on rõhutanud, et püüab oma fantaasiaga jääda tehnoloogilise arengu piiridesse, mida ta ise võimalikuks ja reaalseks peab." See võib ju muidugi täiesti nii olla, et kirjanik ise peab enda poolt kirjeldatud kauge tuleviku tehnoloogilisi lahendusi võimalikuks ja reaalseks, kuid paraku on paljud neist erakordselt äbarikud isegi tänapäeva mõistes, rääkimata ajast, kui tähelaevadega sadade koloniseeritud maailmade vahel ringi hüpatakse ja sõdu peetakse.
 
Konkreetselt "Aeglastes kuulides" tekib näiteks probleem, et tähelaeva muutmälu on pihta saanud ja ta peab hakkama oma püsimälu üle kirjutama, et oleks, kus jooksvaid andmeid hoida. Tulemusena läheb kaotsi kõik, mis selles on inimkonna kultuuri või teaduse kohta salvestatud ning robinsonaadi osalised üritavad midagigi päästa seintele kribades ning tükikaupa oma implantaatidesse salvestades. Kontseptsioon on häbiks nii tõsiteadusliku ulme žanrile kui ulmekirjandusele kui visionäärlikule või ideede kirjandusele üldse.
 
Esiteks näib kauge tuleviku tähelaeva infosüsteemi kirjeldus olevat inspireeritud sellest, mida kokkujooksva Windowsiga arvutirondi kasutaja näeb ja kuuleb - hanguvad aknad, kõvaketta lõputuna tunduv krabin. Teiseks, suurusjärgud ei klapi. Kõigi praeguseni maailmas avaldatud raamatute, ajakirjade jne. mahu suurusjärk on 100 TB. 30 TB SSD võib praegu igaüks poest osta mingi 12k euro eest. Kui üldse maailmas miski kiiresti odavamaks läheb, siis on see bait andmekandjal ning ammu enne tähelaevade ajastut võiks salvestusmahu poolest igaüks inimkonna kirjalikku pärandit taskus kaasas kanda. Neil seal olid kaasas seadmed, kust tuli paar fotot ära kustutada, et mõnele raamatule ruumi teha. Kolmandaks, igasuguse vähegi kriitilise infosüsteemi juurde käib dubleerimine ja varundamine. Reynoldsi tähelaev suudab küll oma sadadele asukatele aegade lõpuni süüa teha, aga kuskile nurka sama kaua kestev hävimatu vabrikuseadistustega mälublokk tekitada oli liiga keeruline.
 
Niiöelda ulmekirjanik, kes ei suuda arvestada isegi kirjutamisaegse tehnoloogiaga, on lihtsalt hale. Ja see oli ainult üks näide lühiromaani paljudest totrustest; jääaegade või niinimetatud keskaegse põllumajanduse kohta ma parem ei hakkagi...
Teksti loeti eesti keeles

Väga hästi ja sujuvalt kirjutatud, küllaltki põnev.
 
Jah, nagu eelpool öeldud, oli peategelasel vahel ka lihtsalt õnne - kuid minu arust siiski veel enam-vähem mõistlikkuse piirides. Tema ja tema sõbrad kuulusid kindlasti tehisuniversumis kõige paremini orienteeruvate inimeste hulka ja tõenäosus, et keegi neist võinuks 5 või rohkema aasta jooksul kõige muu hulgas ka ideaalse PacMani ära mängida, on siiski võrdlemisi suur. Väga tõenäoliselt oli seda teinud ka suur hulk teisi mängijaid, sh. 6ikuid. Usutavuse säilitamiseks olekski võinud PacMani auhind lisaks peategelasele veel kellelgi taskus olla.
 
YA kui žanri üldtuntud omapära on hillitsetud romantika. Paljudel juhtudel ei suuda autor seda tegelastepäraseks teha - sel ajal, kui tegelased esimest arglikku suudlust vahetavad, oleksid reaalsed teismelised ammu juba kuskil nahistanud. Cline'i romaanis seda probleemi ei ole, sest tegelased istuvad kogu vaba aja kuskil koopas ja mängivad arvutimänge - loomulikult ei ole neil päriselus midagi ega saagi olla (erandiks oli paks must tibi, kes oli ka päriselus üsna iseseisev). OASIS-e küberbordelle oli mainitud, kuid olnuks loogiline, kui samadel alustel saanuks ka kasutajad omavahel ühtida. Selle võimaluse kõrvalejätt on ilmselt tõesti lõiv alamžanri reeglitele, kuid norida selle kallal ei viitsi.
 
Sündmustik oli üldjuhul loogiline, väikeste konarustega. Koos mängukonsooliga oleks võinud peategelane ka uued riided võrgust osta. Suur Punane Nupp muidugi on jama, selle jaoks on varukoopiad.
Teksti loeti eesti keeles

Veikol oli juba 2002. aastal sarnase ideega jutt: http://baas.ulme.ee/?autor=94&teos=47750
 
Veiko oma sai maksimumhinde, paneme sellele siin siis palli võrra vähem. Loginovi oma viga, et "Algernoni" ei loe ja eesti ulme klassikat ei tunne.
Teksti loeti eesti keeles

Loginov on muidugi tubli nobenäpp-jutukirjutaja, seda on stiilistki tunda, aga käesolev tekst on paraku jama. Alates tegevuskohaks valitud pensionile läinud pätiide planeedist, mis on ühiskonnana täiesti ebausutav, on jama ja hiljem mandub kõik selle üle ohkimiseks, kui tore ikka on raamatuid lugeda. Võib muidugi mõista, et see on kirjanikele südamelähedane motiiv, mis teosest teosesse kordub, aga siiski, saagem üle, et suur osa inimkonnast sellest essugi ei hooli... Ainuke helge hetk oli see, kuidas peategelast telefoni teel mõnitatakse ja see päästab ka hinde rahuldavaks.
Teksti loeti eesti keeles

Mõni mõte on selline, et selle teostamise katsetest võiks pigem loobuda kui ilmselget vägistama hakata. Siin siis mees, kes on aastaid otsinud maailma päästmiseks vajalikku vidinat ja selle ennast suurtesse ohtudesse pannuna lõpuks leidnud, keerab 30 km enne omade juurde jõudmist sisse kuhugi linnakesse, kus tal tekivad igasugused probleemid. Probleemid ei lahenegi ja lõpuks saadab ta enda eest 6-aastase kohaliku jõmpsika vidinat ära viima õigesse kohta. Paraku ei ole seda mõtet võimalik niimoodi teostada, et see nõmedalt välja ei tuleks: 30 km on heas vormis täismehe jaoks kõige rohkem päevateekond ja keegi ei ole nii idioot, et enne seda viimast otsa kolmeks päevaks kuhugi molutama jääb. Pikemat vahemaad oleks jällegi 6-aastasel lootusetu läbida. Enda niimoodi nurka värvimise ja kangekaelselt selle juurde jäämise eest ei saa autorile üle 3 punkti kuidagi anda.
 
Jutt vene keeles siin koos aastaga 2010: https://lleo.me/arhive/fan2010/magic.html
Teksti loeti eesti keeles

Mõte, et ajas saab ükskõik kui kaugele hüpata umbes telefonikõne energiakuluga on nii totter, et vajutab paraku oma jälje ka kõigele ülejäänule. Ajamasin on muidugi üleüldse kontseptsioon, mille üle ei tasu tõsiselt arutada, aga mingi sündsustunne võiks ikkagi ka selle juures säilida.
Teksti loeti eesti keeles

Kirjutan Eesti ulmeantoloogiatest natuke värskes "Algernonis": http://www.algernon.ee/node/1149
 
Et siis peamiselt "Kaarna" mõtteline järg ning autorid, kellega lugeja varasemate "Skarabeuse" analoogiate kaudu juba tuttav on. Kahelt autorilt on lühiromaanid ning ülejäänud kahelt siis kummaltki kaks juttu. Niisugust mahtude ühtlustamise soovi võib mõista, aga antoloogia oleks siiski huvitavam, kui oleks kuuelt autorilt kuus teost.
 
Mulle isiklikult oli kõige huvitavam tekst Galina "Pööripäev", Divovi "Reeturil" polnud ka väga viga. Lühikesed jutud olid paraku kõige rohkem keskpärased.
Teksti loeti eesti keeles

Ei ole seal mingit Dicki ega Strugatskeid... Kliiniline soga on...
 
Ehk siis olematu lugu, pretensioonikas ja kenitlev stiil, autori arvates filosoofiline maailmakäsitlus. "Existerion" 17 aastat hiljem.
Teksti loeti eesti keeles

Jah, nagu eespool öeldud, täiesti normaalne Kuldajastu stiilis lugu. Kahju, et autor nii harva ulmet kirjutab (või avaldab?).
Teksti loeti eesti keeles