Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Indrek Hargla ·

Raudhammas

(jutt aastast 2010)

ajakirjapublikatsioon: «Looming» 2010; nr 6
♦   ♦   ♦

eesti keeles: Indrek Hargla «Suudlevad vampiirid» 2011

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
6
3
1
0
0
Keskmine hinne
4.5
Arvustused (10)

Eesti vanema põlve ulmeautor Indrek Hargla teatas mõne nädala eest intervjuus "Eesti Ekspressile", et on hakanud kirjutama ajaloolisi kriminulle. Kui uus žanr väga meeldima hakkab, võib "Raudhammas" jääda Hargla viimaseks ulmejutuks. Ajaloo-teema on ka siin sees (nagu karta oli), aga plusspunkte selle eest minult juurde ei saa. Õnneks ei ole Hargla seekord hardcore pannud ega koorma lugejat detailikuhjaga.

Loo mitteulmeline osa on autobiograafiliste sugemetega: ülikool, armumine, abiellumine, Tallinn, töö. Välisministeeriumisse ja hilisemasse diplomaadikarjääri paigutab ta tööle siiski oma abikaasa, mitte iseenda. Naise töö eurointegratsiooni vallas on aga pingeline ja tööpäevad pikad. Vähene kontakt abikaasaga ja naise pöörane pühendumus Euroopa Liiduga seotud pseudoteemadele (mille suhtes autor irooniat ei varja) viib paari lahkukasvamisele. Asja ei tee ka paremaks naise diplomaaditöö Taanis, Kopenhaagenis. Peategelane hakkab õhtuti kõrtsides aega parajaks tegema ning tutvub ajaloohuviliste taanlastega. Nood käivad vabal ajal omavahel muistset elu imiteerivaid rollimänge mängimas (on vist mingi narrus, mille kohta kasutatakse sõna LARP?). Eestlane võetakse kampa ja pühendatakse hiljem hoopis intiimsemasse saladusse. Kusagil kaugel, mahajäetud metsakülas asub keldris iidne ruunikivi, mille juures loitsides pääseb ajas ca 1000 aastat tagasi - samasse külla. Noored taanlased käivad seal juba pikemat aega, esitlevad end kaugelt tulnud meremeestena ja aitavad muistsetel viikingitel põldu harida ning rauamaaki sulatada.

Miks nad seda teevad, ise nad ei tea, ja autor ka ei seleta. Keegi ei esita selle kohta küsimusi (mis on kummaline) ega kõhkle ohtlikku ajareisi ette võtmast. Samuti on üsna küsitav see, et võõrad võetaks minevikus nii kergelt ja lihtsalt vastu. Küll aga tundub peategelasele ja taanlastele üha enam, et tänapäeva elu ei ole see "päris", päris-elu on see muistne. Seetõttu võib loo viimases kolmandikus hakata ka lõppu ette aimama.

Minu meelest tuleks rohkem kiita loo n-ö maist osa: mehe ja naise kohtumise, kooselu ja lahknemise psühholoogilist vaatlust. Ajaränd erilise sügavusega silma ei torka. Aga üldiselt üsna kena jutt. Neli pluss.

Teksti loeti eesti keeles

Mulle täitsa meeldis. Nagu Silver Sära juba maininud on, ei löö selles loos Hargla uimaseks oma lemmiktemaatikaga - keskaegse Euroopa elu-olu, ajaloo, haldusjaotuse ja muu taolisega, mis tema teostes tihtipeale mitte niiväga ajaloohuvilisele lugejale üsna piinavateks vahelõikudeks kujunevad. Selles loos libiseti taustast üsna sujuvalt üle. Loo mõttes efektne lõpp, mis aga reaalselt eriti usutav pole - eskapism eskapismiks aga selliseks hardcore`ks on siiski võimelised vähesed. Aga loo mõttes jah ainuõige.

Loetav ja mõnus lugu, hindeks "viis".

Teksti loeti eesti keeles

Väga meeldiv lugemine. Eriti meeldis loo algus: ülikool, armumine ja abiellumine. Eks ole tegu tugeva autobiograafia sugemetega. Omajagu tervitavat sarkasmi on ka välislähetuse töö ja igasugu kohustuste aadressil. Lõpus tekkis tunne, et ehk on tegemist isegi mingi pikemat lugu sissejuhatava jupiga. Äkki tuleb järg, kus peategelane seikleb viikingiaegses Põhjalas?
Teksti loeti eesti keeles

Mulle ka meeldis. Täiuslikult teostatud tekst. Võib vabalt võita Stalkeri, kuigi on veidi raskepärane, aga ega Tartu Ülikooli raamatukogu, Euroopa Liidu alane bürokraatia, varakeskaegne Põhjala ja Taani viikingid ongi raskepärased asjad.

Lõpp on tõstetud algusse ja üldse on jutustus väga täpsete mõõdistustööde sooritamise järel teostatud, tundub mulle. Üheksa korda mõõda... Ka peategelase nimevalik – Kalev – saab lõpuks seletatud. Sobib õpikusse.

Miks ma sellest tekstist kerge irooniaga kirjutan, on seepärast, et elevus on kadunud. Käesoleval aastal ilmunud Hargla töödest on «Inglis ja kvantkristallis» see elevus mu meelest olemas, aga noh, ega Loomingus ei saagi ilmuda elevusest tulvil tekstid - etableerunud kirjanikkond muutuks kadedaks.

Hinnet põhjendan veel sellega, et mul ei õnnestunud loost tuvastada absoluutselt mingisugust emotsiooni. Kogu emotsioon jäi Poul Andersoni juttu «The Man Who Came Early».

Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult on selle peaaegu lühiromaani mahtu jutustuse sisututvustuse tegemine üks mõttetu tegevus. Ajakirja «Looming» juuninumbrit ehk enam osta ei saa, aga raamatukogud on olemas ning seega on ka võimalus lugemiseks olemas. Lugeda aga tasub!

Eestlastest abielupaar elab Taanis. Naine on diplomaatilisel tööl, ajaloolasest mees aga kodune. Naine väärtustab üha enam ja enam kõiksugu karjäärijama, mees hindab eelkõige vabadust. Naise töö tõttu on mees üha enam omapäi ning osaliselt just seetõttu tutvub ta mingi seltskonna kohalike ajaloohuvilistega.

Alguses tundub, et tegu on lihtsalt kamba eriti radikaalsete taaskehastajatega, aga üsna pea selgub, et tüübid on veelgi radikaalsemad...

Kui ma lugemisjärgselt isegi kaalusin nelja ja viie vahel, siis paar nädalat hiljem pole mul enam kahtlust – viis!

Põhilisi kõhklusi hinde asjus tekitas lahtine lõpp ja ulmeosa banaalsus. Kuna aga jutustus on perfektselt komponeeritud, emotsionaalselt paigas ja tabavalt kirja pandud, siis oleks patt viriseda ja vigu otsida.

Teksti loeti eesti keeles

Paraku need tegelased ei läinud mulle suurt korda, kuigi lugedes igav ei hakanud ja kirjutatud hästi. Ilus. Aga emotsionaalselt kuidagi väga taltsas.

Ma ei tea, ilmselt tegi autor seda meelega (aga miks?), kuid väike jääaeg algas neile viikingitele alles ca 3 sajandi pärast, aasta 1000 paiku oli ikka korralik keskaja soe periood. Just selle keskaja sooja perioodi tõttu olid ka 10-11 saj skandinaavias inimesed suht. pikad (toitu paremini käes, keskmine meeste pikkus ca 176cm).

Seda ütles aga Silver Sära juba üleval ära, et üldiselt ikka löödaks sellised kahtlased võõrad kiiremas korras maha. Sellised ilma sugukonnata ja esivanemateta tegelased on kas kurjad vaimud või muud soerdid ning need tehti üsna kähku vagaseks.

Teksti loeti eesti keeles

Loo algus, kus pikalt kirjeldati minategelase elu Tartus, Tallinnas ja Kopenhaagenis, polnud minu meelest just väga huvitav, ent pärast tema tutvumist ajarändurite rühmitusega läks lugu käima. Silverile täienduseks, et kirjeldatud ajaviide pole LARP, vaid taaskehastamine-mõnevõrra karmim asi, kus näiteks porolloonist tehtud mõõkade asemel kasutatakse rauast mõõku, mis, tõsi küll, on nürid...

Jah, emotsioone on siin loos tõesti vähe, ja sarnaselt Raulile meenus ka mulle mainitud Poul Andersoni jutt. Esimese asjaolu põhjuseks ilmselt minategelase tuimavõitu temperament.

Teksti loeti eesti keeles
x
Oskar Nassar
28.05.1987
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Eesti ESIMENE etnohorror romaan läbi loetud ("Rehepappi" ei saa ju ikka horroriks pidada)ja sellist magnetismi suudab ainult Hargla pakkuda. Hommikul kätte võetud raamatut ei suutnud enne käest panna kui kell pool kolm öösel ja viimane lehekülg loetud.PS: Pole sarja vaadanud ja arvan, et see aitas lugemiselamusele tugevalt kaasa.
Teksti loeti eesti keeles

Võtsin selle raamatu ette kuna see oli selle aasat Stalkeri eesti romaanide nimekirjas, eelnevad teadmised autori ja romaani kohta puudusid täiesti. Arvustusi peale ülevalkirjutatu ja ühe blogi postituse ka internetist ei leidnud. Juba esimesest leheküljest haaras romaan mind endasse täielikult. Tõesti hea stiili ja kasvava pingega kirjutatud romaan. Pani mõtlema nii mõnegi küsimuse üle ja sobiks suurpäraselt arutamiseks mõnes ülikooli kirjandust ja elu vahekorda puudutavas loengus. Erilise kiituse saab Helsingi kujutamine. Ise korduvalt Helsingit külastatuna tundsin tõesti, et kõnnin koos romaani tegelastega mööda suvise rohelusse mattuva kesklinna tänavaid. Kahju, et paljud sellised romaanid jäävad eesti avalikusel ja kriitikutel kahe silma vahele ja ei ületa uudiskünnist ja sellest tulenevalt ei jõua paljude potentsiaalsete lugejateni (eks see oluneb ka kirjastuse poolsest viitsimisest/viitsimatusest teost promoda meedias). Kui kokkuvõttes, kui tõesti on tegemist Kristjan Looritsa debüütromaan siis suur kummardus autorile ja jään edaspidisi trükisi ootama.
Teksti loeti eesti keeles

simene gootiromaan mis kätte sattunud. Huvitavad uued teemad eesti ulmekirjanduses , kuid teos kokkuvõtvalt tekitas kahetisi tundeid. Leila Tael-Mikešini romaan koosneb kahest osast, mille esimene pool oli ikkagi tunduvalt tugevam kui teine (mis tõigi pandud hinde alla 3-le). Esimesel poolel oli eesmärgi pärasem faabula ja tegelaste eesmärgid/motiivid selgemini esile toodud. Teine pool vajus kuidagi ära ja jäi pingutatuks ning tekkis liigne kordumise moment. Kiidaks eriti esimeses osas loodud suhtevõrgustikku ja head iroonilist huumorit, millega tegelased üksteist torkisid. Kokkuvõtvatlt jäi midagi ikkagi puudu. Mingi süzeelik pööre, mis oleks viinud näiteks tegelaskonna kuhugi teise keskkonda või toonud sisse uusi tkaraktereid (mitte samu tegelasi uuestisõndinud kehades).
Teksti loeti eesti keeles

Olles lugenud paar esimest peatükki Kent Raju romaanist, tekib koheselt küsimus: mis vanusegrupile on romaan suunatud? Kas on tegemist noorteromaaniga või ikkagi täiskasvanuile suunatud teosega? Mina liigitaksin selle ikkagi noorteromaani alla (vanusele 10-16) ja hindaks seda ka vastavast vaatepunktist. Lugu on lihtne, mõistatusliku Maa otsimine Universumi sügavustest, pikitud kohati täitsa meeldiva ja puhta (noortele lugejaskonnale suunatud) huumoriga. Lugedes tekib kergesti paralleel kultussarjaga "Futurama" (Merf - Fry, Piilips - Bender, Aurora - Leela, Adam - Professor, Zergio - Zoidberg, Pegasuse pardaarvuti - Planet Expressi süstiku autopiloot, kosmomaffia - robomaffia) ning ka kummalisel kombel Priit Pärna animtsiooniga "Porgandite öö" (Riici valitsushoone - hotell PGI). Kosmoserändudega seotud noortekirjandust meil eestis muidgi ei tea kui palju ei ilmu, ehk on erledaimaks näiteks selles vallas Henno Käo "Oliüks", mis on isegi teatavas mõttes kultusteos. Kuid "Oliühele" sarnast helget ja kaasahaaravat maailma "Tuntud Universum: kadunud Maad" lugedesi ei teki. Tõesti oleks vaja olnud toimetaja tugevamat kärpivat kätt, mis oleks romaani küll lühendanud kuid samas tummisemaks muutnud. Sama kehtib ka keele kasutuse osas, kohati tundus et osad naljad oli mõeldud lugemiseks inglise keeles või need oleks lihtsalt inglise keeles palju paremini töötanud.Kuid lõpetuseks võib öelda, et kui peaks ilmuma teine osa AS Otsigumootori sõpruskonna tegemistest Tuntud Universumis, siis võtaks selle lugemiseks küll ette. Hindeks jääb hetkel 3, sest usun et autor on võimeline palju tugevamat teost kirjutama ning siis on järgmine kord ka kuhugi tõusta.
Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänava viimase romaani lugemine läks lennates. Kindlasti on tegemist autori seni parima ja läbimõelduma teosega, mis võttab tegelikult kokku ühe mõttelise osa Maniakkide Tänava eelnevast loomingust. Eriti kiidan teravaid ja hästi sihitud torkeid praegu Eestis olevate väärnähtuste suunas (erakonnad, Riigikogu, poliitbroilerid). Tundub, et isegi tuumakatastroof ei muuda olematuks ühiskonnas olevaid kasvajaid.
Teksti loeti eesti keeles

Võtsin raamatu ette kuna leidsin selle Stalkeri järgmise aasta nimekirjast. Pole ammu ühtegi klassikalist fantasy`t lugenudki ning eriti eesti autori oma. Eelnev arvustaja on juba üldiselt kõik olulise välja toonud, mis raamatut puudutab ja temaga tuleb suures joones nõustuda. Tahan esile tõsta seda, et tegemist autori debüütromaaniga ja seetõttu ka hinne 5. Oleks meil tihedamini nii mahukaid ja läbikomponeeritud esikteoseid. PS: Ainus asi, mis mind kohati häiris oli toidukordade ja söömise väga detailne ning tihti ette tulev kirjeldused. Lugedes läks lihtsalt kõht alatasa tühjaks.
Teksti loeti eesti keeles

Kassarit ja seal leiduvaid kivisid, mis seonduvad tulnukate ja muu müstilisega, on ennegi eesti lastekirjanduses kujutatud. Nimelt Henno Käo jutustuses "Suure kivi lood", mis sisaldas palju rohkem ulmelisi elemente, kui Reinausi romaan. Võrreldes esimese osaga on ulmelisi elemente vähemaks jäänud. Kui raamatus "Mõistatus lossivaremetes" liikusid ringi kummitused, siis nüüd on ainsad ebaharilikud momendid hüpnoos ja ravivõimed. "Kivid, tulnukad ja sekt" on sellegipoolest kaasakiskuvam ja seiklusrikkam lugemine, kui esimene raamat ning kindalsti väga mõnus suvelugemine noortele. PS: Ka minus tekitab tegelaste vanus kummastust, kohati nagu oleks gümnaasiumi vanustega tegemist, siis aga jälle pigem kujutatud 13-14 aastased hingeelu.
Teksti loeti eesti keeles

Eelmine arvustaja on kõik olulisema juba välja toonud, nii et polegi suurt lisada. Aga eks "Okultismiklubi" hinnates tuleb kõige pealt arvestada ikka seda kellele see on kirjutatud. Lugejaskonnaks on põhikoolis käivad noorukid (12-16 aastased) ning seda arvestades on tegemist igati korraliku noorsoo seiklusjutuga. Raamatus on olemas kõik see, mis kutsub tänapäeva noort lugema - müstikaelement, noortesuhted ning seiklused. Ning kuna tegemist noortega nö. naabervallast, leiab kindlasti iga koolinoor loost tegelase kellega ise samastuda. Kindlasti võiks selline teos kuuluda ka koolis loetavate raamatute valikusse (Vana-Kuustes kindlasti ka kuulub). Raamatu populaarsusest annab ka tunnistust see, et just ilmus ka järg.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat sattus lihtsalt kätte raamatukogus riiulite vahel tiireldes. Ikka kõvasti on vett merre voolanud ja eesti ulmekirjandus edasi läinud sellest ajast, kui Seppo "Hüatsinsõrmus" ilmus. Praegu lugedes tundus ikka äärmiselt amatöörlik kogumik olevat (võrreldes näiteks Matt Barkeri tekstidega). Kõigis novellides ammu tuntud ja ära leierdatud faabulad (sõnajalaõis, loss veekogu põhjas, filosoofide kivi), millele polnud midagi uut juurde lisatud. Lugedes ei jäänud muljet, et tegemist on õudusnovellidega (nagu tutvustus raamatu kaanel seisab), vaid muinasjuttudega algkooli õpilastele (Kreutzwaldi või Eiseni töötlused). Palju oli ka ebaloogilisusi ja lihtsalt kergema tee minemist tekstides. Aga mis kõige "hirmsam", lugedes ei olnud kordagi hirmus, isegi mitte kõhe ja sel juhul on õudusjutt kindlasti läbi kukkunud. Hinde 3 panin puhtalt seetõttu, et kirjanik oli neid lugusid kirjutades 17-21 aastane ja seetõttu vähe leebem hindamisel.
Teksti loeti eesti keeles

Seikluslik detektiivilugu, mille lõppu on lisatud ka tilgake ulmet (ajaränd tulevikku ja saadud teadmistega sündmuste mõjutamine olevikus). Lugu mõneti võrreldav samal ajal perioodikas ilmunud Lew R. Bergi järjejuttudega. Kuid Tarlapi stiil on lihvitum ja peakangelane pole nii macho kui Bergil. Ilmselt Bergi puhul oleks Traven kandnud mantli all automaati ja paari granaati. Puudustel on eelnevad arvustajad juba peatunud.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu sellest kuidas ühe inimese uskumatuna näiv sugereerimisjõud suudab hävitada kogu inimkonna. Kirjutamisstiilile ei saa midagi ette heita, sulg jookseb hästi. Kuid samas oli osasid nüansse a loogikavigu, mida eelnevad arvustaad samuti välja tõid - kas ikka hakkad esimesena ennast sööma? Üritaks ikka enne midagi kinni püüda merest.
Teksti loeti eesti keeles