Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Indrek Hargla ·

Raudhammas

(jutt aastast 2010)

ajakirjapublikatsioon: «Looming» 2010; nr 6
♦   ♦   ♦

eesti keeles: Indrek Hargla «Suudlevad vampiirid» 2011

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
6
3
0
0
0
Keskmine hinne
4.667
Arvustused (9)

Eesti vanema põlve ulmeautor Indrek Hargla teatas mõne nädala eest intervjuus "Eesti Ekspressile", et on hakanud kirjutama ajaloolisi kriminulle. Kui uus žanr väga meeldima hakkab, võib "Raudhammas" jääda Hargla viimaseks ulmejutuks. Ajaloo-teema on ka siin sees (nagu karta oli), aga plusspunkte selle eest minult juurde ei saa. Õnneks ei ole Hargla seekord hardcore pannud ega koorma lugejat detailikuhjaga.

Loo mitteulmeline osa on autobiograafiliste sugemetega: ülikool, armumine, abiellumine, Tallinn, töö. Välisministeeriumisse ja hilisemasse diplomaadikarjääri paigutab ta tööle siiski oma abikaasa, mitte iseenda. Naise töö eurointegratsiooni vallas on aga pingeline ja tööpäevad pikad. Vähene kontakt abikaasaga ja naise pöörane pühendumus Euroopa Liiduga seotud pseudoteemadele (mille suhtes autor irooniat ei varja) viib paari lahkukasvamisele. Asja ei tee ka paremaks naise diplomaaditöö Taanis, Kopenhaagenis. Peategelane hakkab õhtuti kõrtsides aega parajaks tegema ning tutvub ajaloohuviliste taanlastega. Nood käivad vabal ajal omavahel muistset elu imiteerivaid rollimänge mängimas (on vist mingi narrus, mille kohta kasutatakse sõna LARP?). Eestlane võetakse kampa ja pühendatakse hiljem hoopis intiimsemasse saladusse. Kusagil kaugel, mahajäetud metsakülas asub keldris iidne ruunikivi, mille juures loitsides pääseb ajas ca 1000 aastat tagasi - samasse külla. Noored taanlased käivad seal juba pikemat aega, esitlevad end kaugelt tulnud meremeestena ja aitavad muistsetel viikingitel põldu harida ning rauamaaki sulatada.

Miks nad seda teevad, ise nad ei tea, ja autor ka ei seleta. Keegi ei esita selle kohta küsimusi (mis on kummaline) ega kõhkle ohtlikku ajareisi ette võtmast. Samuti on üsna küsitav see, et võõrad võetaks minevikus nii kergelt ja lihtsalt vastu. Küll aga tundub peategelasele ja taanlastele üha enam, et tänapäeva elu ei ole see "päris", päris-elu on see muistne. Seetõttu võib loo viimases kolmandikus hakata ka lõppu ette aimama.

Minu meelest tuleks rohkem kiita loo n-ö maist osa: mehe ja naise kohtumise, kooselu ja lahknemise psühholoogilist vaatlust. Ajaränd erilise sügavusega silma ei torka. Aga üldiselt üsna kena jutt. Neli pluss.

Teksti loeti eesti keeles

Mulle täitsa meeldis. Nagu Silver Sära juba maininud on, ei löö selles loos Hargla uimaseks oma lemmiktemaatikaga - keskaegse Euroopa elu-olu, ajaloo, haldusjaotuse ja muu taolisega, mis tema teostes tihtipeale mitte niiväga ajaloohuvilisele lugejale üsna piinavateks vahelõikudeks kujunevad. Selles loos libiseti taustast üsna sujuvalt üle. Loo mõttes efektne lõpp, mis aga reaalselt eriti usutav pole - eskapism eskapismiks aga selliseks hardcore`ks on siiski võimelised vähesed. Aga loo mõttes jah ainuõige.

Loetav ja mõnus lugu, hindeks "viis".

Teksti loeti eesti keeles

Väga meeldiv lugemine. Eriti meeldis loo algus: ülikool, armumine ja abiellumine. Eks ole tegu tugeva autobiograafia sugemetega. Omajagu tervitavat sarkasmi on ka välislähetuse töö ja igasugu kohustuste aadressil. Lõpus tekkis tunne, et ehk on tegemist isegi mingi pikemat lugu sissejuhatava jupiga. Äkki tuleb järg, kus peategelane seikleb viikingiaegses Põhjalas?
Teksti loeti eesti keeles

Mulle ka meeldis. Täiuslikult teostatud tekst. Võib vabalt võita Stalkeri, kuigi on veidi raskepärane, aga ega Tartu Ülikooli raamatukogu, Euroopa Liidu alane bürokraatia, varakeskaegne Põhjala ja Taani viikingid ongi raskepärased asjad.

Lõpp on tõstetud algusse ja üldse on jutustus väga täpsete mõõdistustööde sooritamise järel teostatud, tundub mulle. Üheksa korda mõõda... Ka peategelase nimevalik – Kalev – saab lõpuks seletatud. Sobib õpikusse.

Miks ma sellest tekstist kerge irooniaga kirjutan, on seepärast, et elevus on kadunud. Käesoleval aastal ilmunud Hargla töödest on «Inglis ja kvantkristallis» see elevus mu meelest olemas, aga noh, ega Loomingus ei saagi ilmuda elevusest tulvil tekstid - etableerunud kirjanikkond muutuks kadedaks.

Hinnet põhjendan veel sellega, et mul ei õnnestunud loost tuvastada absoluutselt mingisugust emotsiooni. Kogu emotsioon jäi Poul Andersoni juttu «The Man Who Came Early».

Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult on selle peaaegu lühiromaani mahtu jutustuse sisututvustuse tegemine üks mõttetu tegevus. Ajakirja «Looming» juuninumbrit ehk enam osta ei saa, aga raamatukogud on olemas ning seega on ka võimalus lugemiseks olemas. Lugeda aga tasub!

Eestlastest abielupaar elab Taanis. Naine on diplomaatilisel tööl, ajaloolasest mees aga kodune. Naine väärtustab üha enam ja enam kõiksugu karjäärijama, mees hindab eelkõige vabadust. Naise töö tõttu on mees üha enam omapäi ning osaliselt just seetõttu tutvub ta mingi seltskonna kohalike ajaloohuvilistega.

Alguses tundub, et tegu on lihtsalt kamba eriti radikaalsete taaskehastajatega, aga üsna pea selgub, et tüübid on veelgi radikaalsemad...

Kui ma lugemisjärgselt isegi kaalusin nelja ja viie vahel, siis paar nädalat hiljem pole mul enam kahtlust – viis!

Põhilisi kõhklusi hinde asjus tekitas lahtine lõpp ja ulmeosa banaalsus. Kuna aga jutustus on perfektselt komponeeritud, emotsionaalselt paigas ja tabavalt kirja pandud, siis oleks patt viriseda ja vigu otsida.

Teksti loeti eesti keeles

Paraku need tegelased ei läinud mulle suurt korda, kuigi lugedes igav ei hakanud ja kirjutatud hästi. Ilus. Aga emotsionaalselt kuidagi väga taltsas.

Ma ei tea, ilmselt tegi autor seda meelega (aga miks?), kuid väike jääaeg algas neile viikingitele alles ca 3 sajandi pärast, aasta 1000 paiku oli ikka korralik keskaja soe periood. Just selle keskaja sooja perioodi tõttu olid ka 10-11 saj skandinaavias inimesed suht. pikad (toitu paremini käes, keskmine meeste pikkus ca 176cm).

Seda ütles aga Silver Sära juba üleval ära, et üldiselt ikka löödaks sellised kahtlased võõrad kiiremas korras maha. Sellised ilma sugukonnata ja esivanemateta tegelased on kas kurjad vaimud või muud soerdid ning need tehti üsna kähku vagaseks.

Teksti loeti eesti keeles

Loo algus, kus pikalt kirjeldati minategelase elu Tartus, Tallinnas ja Kopenhaagenis, polnud minu meelest just väga huvitav, ent pärast tema tutvumist ajarändurite rühmitusega läks lugu käima. Silverile täienduseks, et kirjeldatud ajaviide pole LARP, vaid taaskehastamine-mõnevõrra karmim asi, kus näiteks porolloonist tehtud mõõkade asemel kasutatakse rauast mõõku, mis, tõsi küll, on nürid...

Jah, emotsioone on siin loos tõesti vähe, ja sarnaselt Raulile meenus ka mulle mainitud Poul Andersoni jutt. Esimese asjaolu põhjuseks ilmselt minategelase tuimavõitu temperament.

Teksti loeti eesti keeles