Loo mitteulmeline osa on autobiograafiliste sugemetega: ülikool, armumine, abiellumine, Tallinn, töö. Välisministeeriumisse ja hilisemasse diplomaadikarjääri paigutab ta tööle siiski oma abikaasa, mitte iseenda. Naise töö eurointegratsiooni vallas on aga pingeline ja tööpäevad pikad. Vähene kontakt abikaasaga ja naise pöörane pühendumus Euroopa Liiduga seotud pseudoteemadele (mille suhtes autor irooniat ei varja) viib paari lahkukasvamisele. Asja ei tee ka paremaks naise diplomaaditöö Taanis, Kopenhaagenis. Peategelane hakkab õhtuti kõrtsides aega parajaks tegema ning tutvub ajaloohuviliste taanlastega. Nood käivad vabal ajal omavahel muistset elu imiteerivaid rollimänge mängimas (on vist mingi narrus, mille kohta kasutatakse sõna LARP?). Eestlane võetakse kampa ja pühendatakse hiljem hoopis intiimsemasse saladusse. Kusagil kaugel, mahajäetud metsakülas asub keldris iidne ruunikivi, mille juures loitsides pääseb ajas ca 1000 aastat tagasi - samasse külla. Noored taanlased käivad seal juba pikemat aega, esitlevad end kaugelt tulnud meremeestena ja aitavad muistsetel viikingitel põldu harida ning rauamaaki sulatada.
Miks nad seda teevad, ise nad ei tea, ja autor ka ei seleta. Keegi ei esita selle kohta küsimusi (mis on kummaline) ega kõhkle ohtlikku ajareisi ette võtmast. Samuti on üsna küsitav see, et võõrad võetaks minevikus nii kergelt ja lihtsalt vastu. Küll aga tundub peategelasele ja taanlastele üha enam, et tänapäeva elu ei ole see "päris", päris-elu on see muistne. Seetõttu võib loo viimases kolmandikus hakata ka lõppu ette aimama.
Minu meelest tuleks rohkem kiita loo n-ö maist osa: mehe ja naise kohtumise, kooselu ja lahknemise psühholoogilist vaatlust. Ajaränd erilise sügavusega silma ei torka. Aga üldiselt üsna kena jutt. Neli pluss.