Sündmused hakkavad hargnema Kõivussaare tuhandeaastasest kivikalmest, kus ajalooõpetaja mõtisklemas käib, komistab, kukub ja pea vastu kiviplaati ära lööb. Seeläbi vallandub kalmest mingisugune iidne vägi, mille heast või halvast loomusest esialgu aru ei saada. Et mängus on üleloomulikud jõud, saadakse lõplikult aru öösel koolimajas peetaval "folklooriõhtul", kus keerutatakse taldrikut ja kasutatakse ouija-lauda. Umbes 150 aasta eest oli kohalik mõisahärra kivikalmes väljakaevamisi korraldanud ja hiljem kadunuks jäänud. Kuidagi on asjaga seotud iirlased, kullast kroon ja sellega kaasnev needus. Õpetaja juhtimisel moodustavad lapsed "okultismiklubi", jagavad ära üleaandes ja hakkavad uskumatu iseenesestmõistetavusega mõistatust lahendama. Nagu Eesti oludesse paigutatud vaese mehe "Da Vinci kood", ehkki siin on rõhku paranähtustel, gootihõngulistel motiividel ja veidi ka tegelaste ealistest iseärastust tulenevatel probleemidel (poiss-tüdruk suhted, suitsetamine, jmt). Üldiselt on väikese maakooli miljöö siiski üsna nunnu, ei ole koolivägivalda, erilist ropendamist ega narkomaaniat ja õnnelik lõpp tundub juba ette sisseprogrammeeritud. Väike moraliseerimine käib sellest hoolimata asja juurde.
Ilmselgelt ei ole mina sellise teose sihtgrupp ja pole ka kerge kujutada end 14-aastaseks ning oletada, kas oleks meeldinud või mitte. Neljaga hinnata siiski kahju ei ole, ehkki eks sellise naiivse noorteka maik suhu jäi.