Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Indrek Hargla ·

Tontla metsas

(jutt aastast 2008)

eesti keeles: antoloogia «Täheaeg 4: Flööditüdruk» 2008

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
3
2
4
0
0
Keskmine hinne
3.889
Arvustused (9)

Kuramuse hästi välja peetud puändiga lugu räägib ühest jaaniseltskonnast lõkke ääres kuskil Kesk-Eestis, Tontla metsaks kutsutud salu veerel. Hargla nõrk koht on alati olnud puändid, aga sellele loole pole küll miskit ette heita.

Tubli! Viis.

Teksti loeti eesti keeles

Rahuliku kuluga ning stilistiliselt väljapeetud novell, millel on kindlasti koht Hargla loomingu paremiku hulgas. Ise Metsla külast otsapidi pärit olles suhtun skeptiliselt kasutatud folkloorsetesse ja etnograafilistesse motiividesse (näiteks ristimändidesse Koeru kalmistu tee ääres, mis näivad olevat materjaliga lõtv ümberkäimine) ning seetõttu tuleb hindeks praegu 4. Kui peaks kunagi ilmnema, et need ei ole puhas autori fantaasia, tõuseb ka hinne.

03.08.2010: Kuna on ilmnenud, et antud lugu on autori suva järgi asetatud suvalisse Eesti kohta vilistades nii kohalikule topograafiale kui etnograafiale, tuleb hinnet langetada 3 pallini.

Teksti loeti eesti keeles

Õhustik on üldiselt hästi loodud, ent autor kasutab siin kohutavalt äraleierdatud õudusjutuklišeed-mingi väidetava üleloomuliku ohu eiramist ühe seltskonnaliikme poolt hoolimata targemate sõprade hoiatustest ja selle tagajärgi. Kardan, et see poleks originaalsena mõjunud isegi aastal 1850, rääkimata aastast 2008. Alates hetkest, kui jaanitulest ristimänd leiti, oli lõpp selgelt aimatav ja paraku polnud autoril ka julgust asja originaalsemalt lahendada.
Teksti loeti eesti keeles

Kui ma seda esimesel korral lugesin, siis tundus tükati venitatud ja igav. Aga kui jõudsin lõpuni ja sain aru, et ühe tegelasega pole kõik korras... siis hakkasin lehti tagasi keerama ja lõpuks lugesin hoolega veelkord läbi ja - väga hea lugu. Väga hästi esitatud.
Teksti loeti eesti keeles

Jälle puhas etnoõudus Hargla sulest. Seltskond lõkkeääres jaaniõhtut veetmas, eemal mustams Totla mets. Puhutakse juttu, räägitakse legende. Lõpp on küll hästi välja kukkunud, kuid siiski mitte kõige ootamatum. Igatahes tasemel lugu, eelkõige tajutava õhustiku pärast. Samuti meeldis rahulik kulg ning väjapeetud stiil. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles

Lugemise järel tekkisid mu peas seosed kahe varem loetud jutuga: Stephen Kingi "The Reaper`s Image" ja Veiko Belialsi "Metsavaim". Hargla teeb mitme leheküljega väga hea sissejuhatuse, aga siis kahjuks lõpetab sama ideega, mille King on juba palju paremini ära kirjutanud. Seetõttu ei avalda jutt kokkuvõttes mingit erilist muljet.
Teksti loeti eesti keeles

Miks 3? Sest Hargla oskab kirjutada. Ning kuigi mingit õudusatmosfääri ei tekkinud ja õiget üllatusmomenti ka polnud, oli mingi teatud õhtuse istumise atmosfäär olemas ning puänti märgates oli ka endal meeldiv mõtiskleda tagasi (ja edasi ...).

Nii et miks siis 3? Sest kui üks detail välja arvata, on lõpp etteaimatav "kas seda või teist" ["kas muinasjutt või iroonitsev - kuid seejuures tuimalt susisev - ulmetu teaduse promomine" (kuigi kui väga nuputada, võiks ka midagi muud olla - kuid selle ohtu tagantjärele paraku polnud)]. Ning ma kohe üldse ei kannata kui ilmselgelt (antud situatsioonis) rumalaid ja teadmisteta inimesi esitatakse kui targemaid ja kogenenumaid, kelle ebareaalset pläma peaks kuulama ja üle õla süljates järgima.

Oehh. Kuid samas on mu arvamus mõjutatud anti-müstitsistlikest kalduvustest, nii et keda see ei häiri, leiab siit arvatavasti midagi enamat.
Musternäide sarjast "igaühele oma".

Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Ruumet
1974
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustust:

Raamat oli kobe, kuid lõpp valmistas ka mulle pettumuse.
Suht arusaamatu on, kuidas Zurgutt suutis seda raamatut lugeda audioraamatuna: kirjanik kasutas ülemäära igasuguseid väljamõeldud kentsakaid sõnu, teooriad ja nimesid, mida oli isegi kirjapildis raske jälgida.
Lisaks häiris ka raamatu enda sisemises loogikas olnud aps: tähelaeva 4 erinevat rassi peaksid olema väljasuremise protsessis, kõige vanem rass kõige ennem. Põhjuseks "õigete" mateeriate segunemine "valede" mateeriatega, mis entroopia mõjul oleks tähelaevas pidanud aastasadade juures juhtuma. Esimeses järjekorras näiteks hapnik. 
Teksti loeti inglise keeles

Istunud kord Kunnas, Veskimees ja Berg maha ning hakanud juttu vestma. Õhtu edenedes ja õlle vähenedes läks vaidlus teravamaks ning igaüks proovis tõestada, et ta on parim militaarulme kirjutaja. Lõpuks otsustati küsimust lasta lahendada vahekohtunikul. Ouija laud oli Bergi tõttu nagunii olemas ja seetõttu kutsuti kohtunikuks Castaneda. Castanedat militaristika ei huvitanud, kuid kolmiku jutustamisoskus avaldas talle siiski muljet, ning ka mõnede kirjanike ligipääs füüsilisele maailmale ei teinud tema arust paha. Seetõttu C. tegi ettepaneku, et võiks kirjutada hoopis koos ja ta tuleb ka ise kaasautoriks. Joodud õlle mõjul hakkas Kunnasele, Bergile ja Veskimehele see idee meeldima. Kamba peale otsustati võtta pseudonüümiks "Markus Vetemaa". Ja näete nüüd, mis sellest välja tuli....
 
Raamatut lugedes tundus mulle, et Castaneda mõju käis heas mõttes tublisti kolmikust üle ja kaasautorite militaristlikust retoorikast jäi järgi vaid peategelase taust, mälestused ja mõningane ellusuhtumine. Lisaks tuli raamatusse sisse ka väga palju romantilisi keerdkäike ja oli täiesti arusaamatu, et kellelt see pärines. (Äkki on mõni kaasautor siin veel lisaks?).  Castaneda mõjul hargnes kogu raamat mitmeteks eri reaalsuses toimuvateks süzheeliinideks ja muutis lugemise tõsiseks vägitükiks, mida on ka eelmine arvustaja kurtnud.
 
Lugesin raamatu kaks korda läbi. Teisel lugemisel  suutsin kõiki teemasid enam-vähem jälgida ja (vist) ei jäänudki selles loos minu jaoks mitte ühtegi lahtist otsa :) . Üldmulje oli ülimalt positiivne. Kui see raamat oleks olnud mul Stalkeri hääletuse ajaks loetud, siis oleksin ma hääletanud selle raamatu kindlalt esikohale.  Ainuke kehv detail raamatus: kasutati liiga palju väljendit "muigama". Pikapeale hakkas see kõvasti häirima, kuid hindele mõju ei avaldanud.  Igatahes viin raamatu kohe varsti raamatukokku tagasi, maksan viivise (seda on päris mitme kuu jagu!) ja ostan poest uue.  
 
Väike spoiler: kui raamatu viimane lehekülg veidi arusaamatu tundub, siis tasub üle lugeda ka leheküljed CCCLXVIII ja CDXXXV ja mõtelda veidi ka nimede etümoloogiast ja metafooriast.
Teksti loeti eesti keeles

Sulesepp taob väsinult külmaks jahtunud rauda ja üritab sellele vinte peale väänata. Tagatipuks selgub, et alasi on valmistatud kuivatatud seenest.
 
Teksti loeti eesti keeles

Muhe lugu. Võiks kusagil ajalehes avaldada :)
Loo ainuke viga võib aga olla see, et ma ei suutnud seda teist korda üle lugeda, kuigi väga tahtsin.
 
Teksti loeti eesti keeles

Mõnus lugemine, kuid palju vigu. Eelarvustajad on enamikke vigu juba kirjeldanud, kuid lisaks veel ühe: Üks peategelastest suudab liiga kergesti kokku ajada mitu tuhat mässajat, kuigi kõigile osalejatele on selge, et eesmärgiks on kollektiivne enesetapu-missioon. 
 
Teksti loeti eesti keeles