Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Indrek Hargla ·

Tontla metsas

(jutt aastast 2008)

eesti keeles: antoloogia «Täheaeg 4: Flööditüdruk» 2008

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
3
2
4
0
0
Keskmine hinne
3.889
Arvustused (9)

Kuramuse hästi välja peetud puändiga lugu räägib ühest jaaniseltskonnast lõkke ääres kuskil Kesk-Eestis, Tontla metsaks kutsutud salu veerel. Hargla nõrk koht on alati olnud puändid, aga sellele loole pole küll miskit ette heita.

Tubli! Viis.

Teksti loeti eesti keeles

Rahuliku kuluga ning stilistiliselt väljapeetud novell, millel on kindlasti koht Hargla loomingu paremiku hulgas. Ise Metsla külast otsapidi pärit olles suhtun skeptiliselt kasutatud folkloorsetesse ja etnograafilistesse motiividesse (näiteks ristimändidesse Koeru kalmistu tee ääres, mis näivad olevat materjaliga lõtv ümberkäimine) ning seetõttu tuleb hindeks praegu 4. Kui peaks kunagi ilmnema, et need ei ole puhas autori fantaasia, tõuseb ka hinne.

03.08.2010: Kuna on ilmnenud, et antud lugu on autori suva järgi asetatud suvalisse Eesti kohta vilistades nii kohalikule topograafiale kui etnograafiale, tuleb hinnet langetada 3 pallini.

Teksti loeti eesti keeles

Õhustik on üldiselt hästi loodud, ent autor kasutab siin kohutavalt äraleierdatud õudusjutuklišeed-mingi väidetava üleloomuliku ohu eiramist ühe seltskonnaliikme poolt hoolimata targemate sõprade hoiatustest ja selle tagajärgi. Kardan, et see poleks originaalsena mõjunud isegi aastal 1850, rääkimata aastast 2008. Alates hetkest, kui jaanitulest ristimänd leiti, oli lõpp selgelt aimatav ja paraku polnud autoril ka julgust asja originaalsemalt lahendada.
Teksti loeti eesti keeles

Kui ma seda esimesel korral lugesin, siis tundus tükati venitatud ja igav. Aga kui jõudsin lõpuni ja sain aru, et ühe tegelasega pole kõik korras... siis hakkasin lehti tagasi keerama ja lõpuks lugesin hoolega veelkord läbi ja - väga hea lugu. Väga hästi esitatud.
Teksti loeti eesti keeles

Jälle puhas etnoõudus Hargla sulest. Seltskond lõkkeääres jaaniõhtut veetmas, eemal mustams Totla mets. Puhutakse juttu, räägitakse legende. Lõpp on küll hästi välja kukkunud, kuid siiski mitte kõige ootamatum. Igatahes tasemel lugu, eelkõige tajutava õhustiku pärast. Samuti meeldis rahulik kulg ning väjapeetud stiil. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles

Lugemise järel tekkisid mu peas seosed kahe varem loetud jutuga: Stephen Kingi "The Reaper`s Image" ja Veiko Belialsi "Metsavaim". Hargla teeb mitme leheküljega väga hea sissejuhatuse, aga siis kahjuks lõpetab sama ideega, mille King on juba palju paremini ära kirjutanud. Seetõttu ei avalda jutt kokkuvõttes mingit erilist muljet.
Teksti loeti eesti keeles

Miks 3? Sest Hargla oskab kirjutada. Ning kuigi mingit õudusatmosfääri ei tekkinud ja õiget üllatusmomenti ka polnud, oli mingi teatud õhtuse istumise atmosfäär olemas ning puänti märgates oli ka endal meeldiv mõtiskleda tagasi (ja edasi ...).

Nii et miks siis 3? Sest kui üks detail välja arvata, on lõpp etteaimatav "kas seda või teist" ["kas muinasjutt või iroonitsev - kuid seejuures tuimalt susisev - ulmetu teaduse promomine" (kuigi kui väga nuputada, võiks ka midagi muud olla - kuid selle ohtu tagantjärele paraku polnud)]. Ning ma kohe üldse ei kannata kui ilmselgelt (antud situatsioonis) rumalaid ja teadmisteta inimesi esitatakse kui targemaid ja kogenenumaid, kelle ebareaalset pläma peaks kuulama ja üle õla süljates järgima.

Oehh. Kuid samas on mu arvamus mõjutatud anti-müstitsistlikest kalduvustest, nii et keda see ei häiri, leiab siit arvatavasti midagi enamat.
Musternäide sarjast "igaühele oma".

Teksti loeti eesti keeles
x
Maniakkide Tänav
1976
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Ma arvan, et see on seni Skarpi parim lugu. Küll lühike ja sirgjooneline, kuid siiski huvitav jälgida ja isegi etteaimamatu käänak on sees.
Lugu siis sellest, kuidas üks tehismõistus ärkab ja saab aru, mis ta on ja tahab enamat.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks veidi liiga tavapärane ja etteaimatavates raamides minev. Liiga rahvajutulik, et suuta seda ulmeloona võtta. Ma näeks siin sihtgrupina selliseid vanemaid, pensionipõlve pidavaid inimesi. Nooremat ulmerahvast see vist väga kaasa ei kisu.
Teksti loeti eesti keeles

Oli emotsiooni ja müstilisust ja salapära. Tegevus ja tegevuspaik ise meenutasid mingit friigifilmi - kõik oli veider ja millestki ei saanud aru, aga oli huvitav. Huvitav just omas oma- ja eripärasuses ja selles, et ei osanud ühtki järgmist tegevussuunda ära arvata ja kogu aeg muudkui ootasid, et kuhu see nüüd siis jõuab omadega? Mis toimub? 
Teksti loeti eesti keeles

Vaikselt lubab juba. Tehnot ja kosmost on ja see tõmbab kohe ootused üles. Aga maailm jäi häguseks ja lõpp jäi häguseks ja vahele oleks tahtnud veel midagi... eredat.
Teksti loeti eesti keeles

Nõustun eelkõnelejaga, et varem oleks võinud "asjast" rääkida ja et lõpp jäi õhku rippuma. Samas oli täitsa mõnusaid detaile vahele puistatud.
Teksti loeti eesti keeles

Hästi kirjutatud. A mind ka ei tõmmanud kuidagi käima, et mingi tüüp lihtsalt magas kogu loo maha. Oleks tahtnud, et peategelane ikka mingi eriti vahva krutski välja mõtleb. Tema krutskid jäid minu maitse jaoks veidi lahjaks.
Teksti loeti eesti keeles

Üks korporatiivne kosmose pearahakütt saab eraviisilise ülesande leida ja vabastada üks tegelane. Kappabki siis kosmosesse otsinguretkele.
 
Lugu läks minu jaoks käima kuskilt teisest poolest, siis, kui läks Mardusega rebimiseks ja märulit ka sekka viskas. Siis hakkas pinget tekkima ja tunnet, et midagi on vist kaalul. Mis nimelt ja kus nimelt, see oleks võinud veidi varem ilmneda, see lõpuseletamine on rohkem krimilugude teema, kauboivärgis võiks see pidevalt ja jooksvalt välja mullitada.
 
Kuid jutt hoidis huvi üleval, nii et isegi kui Reaktoris ilmumisele tulid reklaamipausid sisse, siis sai porisetud ja edasi otsitud. Suur miinus loos oli ebapiisavalt loodud atmosfäär. Vaid mõnest üksikust kohast sai täpsemalt aimu, et milline see koht umbes nagu võis olla. 
 
Aga muidu, päris ladus kosmosekauboilugu.
Teksti loeti eesti keeles

See seagripi värk läks nüüd küll lappama seal keskel. Kohutavalt pikk, liiga pikk, segane ja kahtlane. Muidu oli täitsa lobe lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Mõõtühikud olid vahvad, aga see lugu oleks võinud kuhugi välja ka jõuda. Praegu oli lihtsalt stseenike, kus saba oli aga sarvi ei olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Mõnele kogenumale autorile paneks kolme. Puudusi on ju palju, aga mulle meeldis Eesti aineline maailm ja laisas ja unises meeleolus lugedes selline rahulik sutsakas õhtusse oli päris meeldiv. Midagi sügavamat poleks suutnud jälgidagi. Nii, et mulle meeldis.
Teksti loeti eesti keeles

Väga vahva lugu, mulle meeldis. Ainult see, et too Marie Ottilie ei olnud ta naine, vaid tütar, tuli mulle ebameeldiva üllatusena. Selle koha peal kiskus seal sünges keldris nagu Veskimeheks ära. Seepärast ka neli tärni, mitte viis.
Teksti loeti eesti keeles

Väga ennemuistne jutt - läbikulunud, ilma ühegi värske ideeta, mul oli praegu isegi raskusi meenutada, millest see lugu rääkis, kuigi ma lugesin seda eile. Võtsin kogumiku kätte ja vaatasin järele - tõepoolest - ehe ennemuistne jutt, aint tänapäevases kirjakeeles kirja pandud. Igav.
Teksti loeti eesti keeles

Jäi nagu lahjaks. Maailm oli nagu ja intriig ja vahva külmaline ja kuri maagia. Aga kogu huvitav osa toimus kuskil kardina taga, nii et isegi varjuteatrit õieti ei näidatud. Kuningatütre eneseohverdus ja ohverdamine oleks olnud nii hingeliigutav stseen, et ma tunnen end natuke isegi nagu paljaks röövitult :S
Teksti loeti eesti keeles

Maa-alune elu oli loo parim osa, seda oleks veelgi hea meelega lugenud. Autor oli suutnud luua loo taustaks vahva maailma. Ehk oleks võinud tegelastes olla veidi enam kirge, veel ehk tilgake omavahelist psühholoogiat, lõpus üks suurem mürtsatus mitte metsa taga vaid tegelaste vahetus läheduses, nii et nad sellest osa saavad. Siis oleks saanud peale lugemist rahuloleva ohkega diivanipadjale langeda ja lugu veelgi peas keerutada. Nüüd sai piirdutud vaid tunnustava noogutusega :D
Teksti loeti eesti keeles

Tundub, et autor on püüdnud kirjutada tõsist teksti, kuid sissejuurdunud stiil lööb ikka kerget huumorihõngu kogu aeg sisse. Lõpupoole läheb asi küll üsna õõvaseks, kuid samamoodi kaob lõpupoole loost ka igasugune ulmeline element. Kirjutada autor oskab ja lugu oleks kindlasti väärt kõrgemat hinnet, kui ulmelugu poleks lõpupoole stiilist välja kukkunud, rajalt kõrvale eksinud ja mitteulmeliseks "psühholoogiliseks trilleriks" mandunud.
Teksti loeti eesti keeles