Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Arvi Nikkarev ·

Soome ulme

(antoloogia aastast 2008)

eesti keeles: Saue «Skarabeus» 2008

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
3
1
3
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (7)

Oh sa kurat... Sellele kogule ei saa muud hinnet panna kui kõrgeima! Seda vaatamata faktile, et enamik lugusid mult eraldi võttes üle "2" -- "3" ei saa. Kui Arvi eesmärk oli anda ülevaade põhjanaabri ulmest, jääb mul keelele vaid küsimus, kas ta otsis välja keskmised või eriti patoloogilised näited? No ulme on see igasuguse kahtluseta! Tõeline, sürr, jalustrabavalt omanäolisi vaatekohti ja sense of wonder`it täis kirjandus... Kas just hea, vat seda on raske öelda. Nagu soome huumorgi -- peab olema vastava peakujuga, et sellest aru saada. Mul tulid kohe kõik suguvendi puudutavad anekdoodid meelde, alates sellest, et seal on kõik ideaalne, kui välja arvata, et seal on pime, igav, külm ja kallis elada, kuni selleni, et jaanuari lõpuks on polaarjoone taga vaid kahte liiki inimesi, ühed, kes plaanivad enesetappu ja teised, kes on tegudeni jõudnud, ja et "tammikuu" tulebki levinuimast kirstumaterjalist... Sõnu ei ole -- selle raamatu põhjal on Soome ulmekirjanikud ikka sügavalt haiglane seltskond! ;-)

(Mulle on korduvalt pinda käidud, et arvustaksin lugusid ükshaaval, nii et eks ma siis kopeerin osa järgnevast ka eraldi lugude alla, kuid kogu kui terviku kohta tahaks ka ju midagi öelda)

"Lentävä hollantilainen". Hm, peab olema humanitaar ja parajalt kiiksuga, et midagi sellist välja mõelda. Et siis 20 aastat kestev retk Neptuunile, seal tehtud ootamatu avastus ja loo ootamatu lõpp. Lisaksin ka, et loogikavaba lõpp. Hästi kirjutatud mõttetu lugu. Täpsemalt, mõtet on sel kõige rohkem vast nende eespool toodud anekdootide valguses... "3"

"Jännittävää olisi nähdä pihalla dinosauruksia". Oeh. Ehk on selles loos tõesti rohkem kui algselt leidsin (seesama `sorsakoodi` vs `source code`), kuid ainus küsimus, mis mul tekkis, oli see, et mis mõtet on selliseid lugusid kirjutada? Paar huvitavat ja omanäolist ideed, mis ei lase loosse just halvasti suhtuda, unenäoline, ütleksin isegi kaasahaarav ja meeldivalt perversne õhkkond, kuid kus point oli? "3"

"Baby Doll". Nojah siis... Et maailm, kus 10-aastased on nõutuimad seksmodellid ja 8-aastased tunglevad järjekorras, nõudes vanematelt silikoonrindu. Hea hoiatuslugu, sest kõik see, mida kirjeldatakse, on ju täna olemas, autor on vaid vindi väga põhjalikult ja mõnuga üle keeranud. Tõeliselt hea lugu, kuid ma ei saa anda kõrget hinnet loole, mis mind järjest lugema ei köitnud. Lõpu eest siiski punkt lisaks. "4"

"Kuninkaan kootut hulluudet". Olgu, siia kogusse sobis -- mõttetu, segane ja morbiidne laast. "2"

" (Jos) Zirma on". Tjah, vast ehk kogu parim lugu. Küll ulmes kah piisavalt läbikirjutatud teemal (unistuste ja reaalsuse vahekorrast, ehk siis üks teatud subjektiivse idealismiga seotud paradigma), kuid midagi autoril ikka öelda oli. Paraku erilist vaimustust ei tekitanud. "4"

"Kaikessa lihassa on tahto". Süngevõitu ja mitte eriti tõsiselt võetav fantasy, mille väljapaistvaim külg on kirjanduslikult väga hea teostus. Et siis inimliha, ka surnute söömine ja seeläbi nende mälestuste omandamine... Ja parima järelnätaka andis Lauri arvustus -- "lühiromaani tegevus toimub kuskil džunglis kummaliste primitiivide keskel", my ass! -- see oli minu jaoks nii selgelt (pseudo)vanaaegne Soome, kui olla saab :-D "4"

"Aalto nahan alla". Üsna rahulik ja kahjuks seetõttu ka mitte millegi erilisega hiilgav muinasjutt hülgenaisest. Kerge lesbiline moment, küllalt hästi teostatud ja kogu üldiselt taustal üsna helge lugu. "3"

"Shh, shh, ne sanoivat". Püandile üles ehitatud laast, mis käsitleb võõrviha. "3"

"Toisinkainen". Teine pretendent kogu parimale loole. Et siis kosmoses rwndava inimkonna kokkupuude kaugel planeedil üsna isetu rassiga, kel äärmiselt omapärane ja samas huvitavalt elujõuline maailmanägemine. Lugu pungub mingist allasurutud perverssusest ja kui teatud kodukootus kõrvale jätta, on tegu hinnatvalt omanäolise vaatega. "4"

"Taruntekijä". Oli seda siis nüüd vaja -- et kogu lõpuks veel maha ka tappa... Millegipärast meenub üks õelkeel, kes iseloomustas kogu fantaasiakirjandust (Sõrmuse triloogiast konkreetselt juttu tehes), kui pseudolahenduste pakkumist pseudoprobleemile. Ehk siis umbne narisemine ei millegi tõsiseltvõetava üle. Teatud kirjutamisoskus autoril kahtlemata on, kuid tulemus on pikk, veniv, igav ja lõpuks veel vihastav ka, kui aru saad, kui mõttetult sa oma aega oled kulutanud. "2"

Mis see siis oli? Igal juhul ma olen üheaegselt vaimustuses ja segaduses... Ah et sellega tegelevadki hõimuvelled, kui nad parajasti ei proovi 8-promillist joovet saavutada... Ei teagi, kas uhke olla või uluda. Aga läbi tuleb see raamat kahtluseta lugeda!

Teksti loeti eesti keeles

Igasuvine Skarabeuse raamat saab sedakorda Skarabeuse kohta kummaliselt madala hinde. Arvan, et siin pole tegu muuga kui soome ulme sellise seisuga et on nagu on. Natuke parem kui meil siin endal, aga hõiskamiseks põhjust pole. Mõned lood on küll võitnud auhindu ja mõned on olnud auhinnasaajate nimekirjas üsna kõrgel kohal, aga üldmulje on üsna kehvake. Kogumiku päästavad Johanna Sinisalo ja Jenny Kangasvuo, kelle panuseta oleks asi ikka väga nutune olnud. Aga lugeda tasub ikkagi, nagu juba eelmine arvustaja mainis. Kui mitte muu pärast, siis võrdlemisi värske ülevaate soome ulme hetkeseisust saab küll.

Ja hea et "illustratsioonidest" on loobutud, selle eest lisatugrikuid :)

Teksti loeti eesti keeles

Hinne tuleb lugude keskmise põhjal nagu minu puhul alati.

Tegelikult polnudki antoloogia nii hull kui ma enne lugema hakkamist arvasin. Minu kogemused soome (ja Põhjamaade laiemalt) ulmega pole siiani väga positiivsed olnud. Juba enne lugemahakkamist kujutasin ette, et pean ennast läbi närima mingitest uimastest ja literatuuritsevatest tekstidest ning kui neid hiljem Baasis maha teen, oigavad minust elitaarsemad ulmikud selle üle, kuidas millestki aru ei saada jne. Nii hulluks, nagu mu õelates fantaasiates, asi siiski ei läinud...antoloogia kõlbab valdavalt päris lugeda ja näiteks Sinisalo "Baby Doll", millele sai vahetult pärast lugemist "kolm" pandud, avaldab tagantjärelegi mõju-nimelt tunduvad kõiksugu ülesmukitud lapsstaare sisaldavad muusikavideod kuidagi perverssed, nii et ju siis täitis tekst vähemalt minu puhul oma sotsiaalkriitilise eesmärgi.

Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku parimateks hindan Johanna Sinisalo jutu "Lendav Hollandlane" ja Anne Leinoneni lühiloo "Tss, tss! tegid need". Esimese eelkõige seetõttu, et selle loo valik antoloogia esimeseks oli väga õnnestunud. Vähemalt minul kadusid eelhoiakud ja -arvamused. Ning teine minu meelest parim lugu oli lihtsalt väga hästi meeldejääv. Ka tekitasid mõlemad tekstid kas tugevaid tundeid või andsid pikemat mõtlemisainet. Oluliselt häirivad apsakad puudusid samuti.

Muudest headest lugudest tõstaksin tagantjärele esile veel M. G. Soikkeli lühiromaani "Berliini näitelavad", Johanna Sinisalo hoiatava alatooniga teksti "Baby Doll" ja Jenny Kangasvuo fantasy "Igas lihatükis on tahe".

Terves antoloogias oli vaid üks lugu, mille ivale ma absoluutselt pihta ei saanud — Petri Salini mõistujutt "(Kui) Zirma on olemas". Võib-olla on viga minus (pole piisavat eruditsiooni, et seda lugu mõista), aga miski ei kutsu mind seda juttu ka uuesti lugema. Ka teine sama autori lugu oli selline kahtlane, kuid pakkus siiski lisaks lugemiselamusele ka mõtlemisainet.

Üleüldse, kui sedapidi läheneda, siis ongi minu meelest Petri Salin selle antoloogia nõrgim autor ja Johanna Sinisalo tugevaim.

Mida öelda kokkuvõtteks? Suur tükk tööd on jälle ära tehtud! Mina isiklikult ei teadnud põhjanaabrite ulmest suurt miskit, ainult üht Anne Leinoneni lugu olin varem antoloogiast "Aphra" lugenud. Võib-olla midagi kunagi veel, aga kokkuvõttes on see siiski sama, kui mitte midagi. Nüüd aga, tänu sellele antoloogiale, ma enam niivõrd suur võhik ei ole.

Teksti loeti eesti keeles

Raske on seda kogumikku hinnata. Ühelt poolt said vähemalt neli punkti mu käest vaid Kangasvuo ja Leinose lood. Nojah, kasina ulmelise komponendiga "Baby Doll" ka. Teiselt poolt ei taha ma seekord kogumiku hindega teha etteheidet selle koostajale - koostaja võtab ju lõpuks seda, mida tal võtta on... Hoolimata nõrkadest hinnetest ei kahetse ma, et kogumiku läbi lugesin. Ajuti on kasulik lugeda inimesi, kes teevad asju teisiti ka siis, kui tulemus on lõppkokkuvõttes äbarikuvõitu.
Teksti loeti eesti keeles

Ehkki antoloogia tase on ebaühtlane ei ole mul koostaja töö hindamiseks muud hinnet, kui rasvane „viis“. Põhjus – antoloogia vastab täiesti oma pealkirjale ja tekitab selge arusaamise, et mis asi on, ja mis asi ei ole Soome ulme. See, et mitte kõik tekstid ei ole päriselt loetavad (Vaasjoki, Soikkeli ja Kangasvuo „Tahe“) ainult kinnitavad hinnet, sest näitavad ära Soome ulme nõrkused – väike turg, õhuke professionaalne segment jne.

Mul oli aasta tagasi ühel seminaril esinedes võimalus võrrelda eesti ja soome ulmet… Minu käsitlus oli selline, et kui traditsiooniline eesti ulme – noh, see, mis on raamatuteks trükitud – keskendub suuresti ühe tugeva macho-tüübi ümber, kes armastab relvi, tarbib naisi, madistab, maadleb ja võidab (Veskimees, Berg, Tarlap, Kunnas, Pähkel, Kusnets), siis Soome ulme on sama tugevalt kinni sotsiaalkriitikas, ühiskondlikes probleemides, tegelased on kõik õnnetud ja depressioonis või puutuvad kokku vaimuhaigusega, Soome ulme tahab haiget teha ja rääkida valupunktidest. Soome ulme on üsna kaugel ka anglo-ameerikalikust narratiivile keskendumisest ja story-telling kvaliteet pole eriti eesmärk. Tihti kaldub Soome ulme suisa avangardlikku freestyle’i ja sipleb seal ainult iseenda pärast, kaardistades autori autistlikku manerismi (Jääskelainen). Me leiame soome ulmest rohkesti feminismi ja lesbismi, sotsialistlik-liberaalseid lausungeid, üleskutseid õiglasemale maailmakorrale ja muret selle üle, et kas põhjamaade heaoluühiskonnas on ikka kõigil nii hea elada, kui peaks. Mulle meeldisid antoloogiast tegelikult kaks teksti: Kangasvuo „Aalto nahan alla“ja Salini „Zirma“. Ülejäänud aitavad kujundada üldpilti Soome ulmest ja on seetõttu igati olulised. Sinisalo kohta tean ma nüüd, et tal on tugevamaid jutte, kui antologias. Leinonenist ei saa ma aru, et miks ja millest ta kirjutab... ja noh, siis see, et sisse on sattunud ka oludest tingitud harrastuskirjandust.

Teksti loeti eesti keeles

Olen soome ulmest varem lugenud üksikuid jutte, see on esimene põhjalikum tutvus. See oli väga positiivne. 6 lugu 10-st said hindeks viie, lisaks 2 nelja. Kui võrdlen enda arvustatud eesti juttudega (hinne üle 3 on haruldane), siis on kontrast määratu. Soomlasi on rohkem kui eestlasi ja soome ulmest on valida rohkem kui eesti ulmest, aga ikkagi tekkis mul mulje, et kui eesti ulme on kinni Tarzani ja King-Kongi aegades, siis soome ulme tegeleb sellega, mis tänapäeva maailmas oluline.
Teksti loeti eesti keeles
x
Taivo Rist
1972
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Üldiselt peaks nagu jutust midagi aru saama. Ka ulmejutust. Seekord ma küll aru ei saanud, miks Laurel ära pööras ja miks ta katedraale lammutas. Ja kuidas ta seda suutis, kas jooksis lõhkeainega seal sisse-välja ja paigaldas miine, ilma et keegi oleks seda tähele pannud? Ja kust ta nii suures koguses lõhkeainet sai? Lugesin teised arvustused ka läbi, nende põhjal tekkis mul ettekujutus, et need vist pole selle jutu jaoks olulised teemad ja sellepärast Jääskeläinen neile vastust ei andnudki. Ent mis siis on olulised teemad? Pean tunnistama, et autori eesmärk jäi mulle täielikult arusaamatuks, ja sellise ebamäärase jura eest ei hakka ma üle 2 panema. Kui keegi selgitaks mulle, et selles jutus siiski mingisugune mõte oli, võin ka hinnet tõsta.
Teksti loeti eesti keeles

Lugedes hakkas mulle poole peal tunduma, et see on nagu Pelevini sulest kukkunud. Ja näe, polegi ma ainus, kellele nii on tundunud.

Ilutulestiku pärast ma ei nurisegi. "Ilutulestik" on see, mida peategelasteks olevatele lastele räägitakse.

Midagi erilist see jutt nüüd ei ole, aga äraarvamatu lõpu eest tõstan hinnet. Ja mina küll ei saanud aru, et rotte kuidagi pahasti oleks kujutatud.

Teksti loeti eesti keeles

Täna on Tammsaare sünniaastapäev ja mina kirjutan oma 800. arvustust. Ümmargused arvustused tavatsen kirjutada eriti headele teostele.

Tegu on ühega Tammsaare viimastest teostest (järgmisel aastal juba suri). Samuti katkes aasta hiljem Eesti iseseisvus. Teise levik ja tunnustus jäid põhiliselt okupatsiooniaega.

Algab siis lugu sellega, et Jumal ja Kurat vestlevad. Kas maa peal on võimalik õndsaks saada? Kui pole, siis on ju ebaõiglane inimesi karistada selle eest, et nad ei teinud seda, mis on võimatu. Niisiis ei saadeta enam patuseid põrgusse. Aga Vanapagan soovib endale edaspidigi hingi saada ning peab sellepärast tõestama, et maa peal on siiski võimalik õndsaks saada. Selleks asub ta ise talumehena maa peale ja leiab Põrgupõhja talu, kuhu oma eidega kolib. Lihtsameelne vanapagan rügab hommikust õhtuni.

Esialgu kavatses Tammsaare kirjutada triloogia, kuidas Põrgupõhja Jürka nime kasutav vanapagan kolmes ametis püüab õndsaks saada (ja vähemalt kaks esimest katset ebaõnnestuvad). Teise katse pidi ta tegema kaupmehena ja linnas elades. Üldiselt on kriitikud olnud nõus sellega, et triloogia asemel valmis üks romaan. Minagi ei nuta triloogiat taga: mõelge ise, mis kaupmees see Põrgupõhja Jürka ikka oleks, ei selline õndsaks saaks!

Romaanist on tehtud ka film, mis on aga minu meelest nõrk.

Teksti loeti eesti keeles

Minule tundub see erakordselt hea jutuna. Kuid paljud arvustajad ei jõudnud Jääskeläisega ühele lainele. Sellepärast tunnen, et pean kirjutama sellest, millest aru sain.

Kõigepealt ema, kes esialgu tundub pelgalt ebakompetentse jutustajana, on peategelane ning tema poeg Ruupert muutub tagantjärele mõeldes järjest tähtsusetumaks. Seetõttu pole minu jaoks nii oluline, kas autistliku poisi mõttemaailma on adekvaatselt kirjeldatud või ei. Mina neelasin selle alla, sest autiste on üsna mitmesuguseid.

Eespool on arutatud, kas Emma on kirjutatud ulmefänni jaoks maksimaalselt ebameeldivaks ja kas see on sihilik või kogemata välja kukkunud. Mina ei pea sedagi tähtsaks. Võib-olla on see seotud sellega, et minu enda lähisugulaste seas on inimesi, kes ei salli ulmet ega koomikseid, aga ma armastan neid ikka.

See, mis on oluline, vist isegi ainus oluline idee jutus, on öeldud motoga: «Kui see vaid on sinu võimuses, siis ole kena ja muuda see olematuks! Ma annan, mida iganes!»

Oli siis peategelasel kaks minevikku või ei, küsitakse – ja oligi, algul üks, seejärel ajas minevikku kandumine ja siis teine.

Väikese Emma sõbranna hukkub tema silme all rööbastelt maha jooksnud rongi ette jäädes ja küllap siis Emma jumalalt midagi sellist palus. Tema soov täitus. Õnnetus jäi olemata, sõbranna ellu. Kuid Emma pidi selle eest maksma oma mehe, poja ja armastusega. Kas see oli siis seda väärt, küsib Jääskeläinen, ja vastus on ilmne: pigem mitte. See ongi minu meelest loo mõte, aga ta varjab seda osavalt üsna lõpuni, rääkides rongidest ja muust peamise teemaga mitteseonduvast. Vastukaaluks vajas jutt motot – ongi ainus motoga jutt kogumikus.

Kompositsioonilt on see jutt täiuslik, teostuselt samuti.

«Kuidas see biitlite laul käiski kastikestes inimestest...» – vist on mõeldud Malvina Reynoldsi 1962. aasta laulu "Väiksed kastid", mida on laulnud lugematu hulk isikuid, kuid mitte biitlid.

Teksti loeti eesti keeles

Küborg Kaj tahab oma tarkvara värskendada, et veelgi tõhusamalt võidelda Tetraks kutsutava pahalasega, aga Tetra ajab värskendamise untsu ja Kaj armuke Mette peab nüüd minevikku reisima, et oma armastust päästa.

Mulle ei meeldi läbiv ingliskeelsete terminite kasutamine. Eesti keeles on väga hea arvutialane oskussõnavara, miks seda siis ei kasutata? Isiklikust vastumeelsusest? Minule on jällegi vastumeelne inglise keelega pooleks kirjutatud tekst.
Mulle hakkas vastu seegi, et Mettet kirjeldatakse ühelt poolt 40-aastase hurmava kaunitarina, teisalt aga ahelsuitsetaja ja salajoodikuna. Need kaks poolt ei sobi omavahel kokku.

Ma ei ütle, et nende asjade tõttu võtsin kaks hinnet maha. Ühe kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

Sellestki jutust kirjutas Soobel uusversiooni, arvestas kriitikat, parandas vigu ja põhjendas sündmustikku paremini. Algversioon ei küündinud päris kolmeni, teine veab minu hinnangul välja nõrga nelja. Annihilaatori kasutamine väljaspool vaakumit pidanuks siiski ära jääma.
Teksti loeti eesti keeles

Osvald Soobli loomingul on palju vaenajaid. Nad on oma seisukohti põhjendanud ka ja ma saan neist aru mõistusega, aga mitte südamega. Tähelepanuväärne on Raul Sulbi arvustus Soobli esikjutule siinsamas BAASis – ja Soobli viies jutt ilmus just Sulbi "Täheajas"!

Kuigi Soobli juttudel on vaieldamatuid puudusi, ei ole need minu silmis väga suured ja mulle meeldib Soobli juttude leebe toon – isegi kui ta lahingust kirjutab, siis ikka kuidagi rahulikult.

Mulle meeldib, kui autor kriitikast õppust võtab ja oma jutust parema uusversiooni kirjutab. Eesti kirjanduses on see haruldane ja see on üks põhjustest, miks "Algernoni" just selleks otstarbeks mõeldud jutulabor hingusele läks. Soobel on oma juttudest korduvalt uusversioone kirjutanud ja seda on ta teinud ka "Piiririkkumisega".

Hinne tuleb panna siis mõlemale versioonile ühine. Esimene jutt oli väga nõrk 3. Seal oli hulk jaburusi, näiteks annihilaatorite kasutamine väljaspool vaakumit, mis teisest versioonist oli kadunud. Ja peamiselt selle arengu tõttu hindan teist versiooni neljaga.

Sissejäänud vigadest. Keeleprobleem. Hollywoodi filmides on sedasi, et kui tulnukad teisest tähesüsteemist maanduvad Maal, siis hakkavad nad kohe kõnelema ameerika inglise keelt. Siin pole Edil mingeid raskusi kärpide ja kattide jutu mõistmisega.
Teiseks on väheusutav, et suur kiskja tapaks oma saaki peamiselt kõri läbinärimisega. Neljajalgsete kõri on suht korralikult kaitstud. Murtakse kael või selgroog, kõri läbinärimine võib olla erand, aga mitte reegel.

Teksti loeti eesti keeles

Eks lugedes oli ikka suur maailma atlas kõrval, sest tegevuskohad on üksikasjalikult kirjas. Muidugi jääb viiest puudu, õuduskirjandus lihtsalt ei saa olla usutav.
Teksti loeti eesti keeles

Hargla praegu viimane arvustamata teos.

Vanakraami- ja käsitööpoodnik saab kokku USA-st pärit külalisõppejõuga, kes kurdab tema elamisse siginenud päkapike üle. Poodnik ärib talle roti- ja jäneselõkse, nimetades neid päkapikulõksudeks. Professor väidab, et väga hästi töötab, ainult päkapikud ei tule kohale juustu, vaid piparkookide peale. Ja tellib lõkse juurde.

Normaalne lõpp puudus. Ma ei tea, milles see seisnema peaks, aga sedamoodi ka ei tohiks lõppeda.

Teksti loeti eesti keeles

Tom O`Flanagan on paadunud joodik ja hasartmängija. Ükskord tappis ta purjuspäi oma naise. Kuid temale hakkas tunduma, et kui ta piisavalt kuradit palub, annab kurat talle naise tagasi. Selleks tuleb ainult igal aastal jõulude ajal ohverdada oma üks sõrmelüli. Neid on tal läinud juba omajagu. Ja siis, kujutage ette, tulebki kurat ja annab Tomile jõulukingitusena tema naise tagasi.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu võitis "Algernoni" jõuluulmejuttude võistluse. Lugesin 10 aastat tagasi ja mõtlesin: jah, vist võitis parim jutt. Lugesin nüüd uuesti üle: pole mingit kahtlust, selgelt parim jutt. Lisaks üks kahest, mis siiamaale meeles oli.

Kevin Kent, igavene luuser, on siiski saanud Fortuunalt peavõidu. Ta röövis panka ning pääses raha ja terve nahaga minema.
Ent Kevin ei arvestanud ühega, nimelt et lund sadama hakkab. Ja kuna ta kasutab põgenemiseks vähekäidavaid teid, jääb tema auto lumme kinni. Selle lumesaju korraldas aga üks neeger, et tõestada, et ta ikka väga vägev nõid on.
Pole imestada, et Kevini ja nõia teed viivad kokku. Pikapeale hakkab selguma, et ega Kevin olegi nii suur võitja kui esialgu tundus ja neegrivanameeski pole nii tark kui esialgu tundus.

Teksti loeti eesti keeles

Olen soome ulmest varem lugenud üksikuid jutte, see on esimene põhjalikum tutvus. See oli väga positiivne. 6 lugu 10-st said hindeks viie, lisaks 2 nelja. Kui võrdlen enda arvustatud eesti juttudega (hinne üle 3 on haruldane), siis on kontrast määratu. Soomlasi on rohkem kui eestlasi ja soome ulmest on valida rohkem kui eesti ulmest, aga ikkagi tekkis mul mulje, et kui eesti ulme on kinni Tarzani ja King-Kongi aegades, siis soome ulme tegeleb sellega, mis tänapäeva maailmas oluline.
Teksti loeti eesti keeles

Täna on "Tagasi tulevikku" päev ja sel puhul arvustan "Tagasi tulevikku" IV osa.

Minu jaoks on see lühiromaan saanud sarja lahutamatuks osaks, ma ei suuda hästi mõelda sellest sarjast ega Marty McFlyst ilma IV osata. Kiirustamise märke ma ei täheldanud. Esimeste seeriate õhustikuga Hargla osa hästi kokku ei läinud, aga see vist polnudki Hargla eesmärk ja mingil sügavamal tasemel, vaimu poolest sobib see teiste sekka suurepäraselt.

Marty elab siis nii-öelda olevikus (1980-ndates) ja Doc minevikus (1880-ndates). Kuid Doc ei suutnud hoiduda ajamasina katsetamisest, sattus sellega Prantsusmaale ja avastas, et on ajaliinis midagi põhjalikult kihva keeranud. Teda aetakse segi tema kauge sugulase Emmerich von Brauniga ja tahetakse isegi tappa. Siiski õnnestus Emmettil saata Martyle appikutse ja eks Marty tuligi sõpra hädast välja aitama. See ei käinud küll nii lihtsalt kui võinuks arvata ja võttis palju, palju rohkem aega. Lõpuks said asjad siiski enam-vähem joonde. Marty sai vähemalt rikkaks ja täpsuslaskuriks.

Teksti loeti eesti keeles

Pole veel keegi sellele loole viit pannud, selle vea nüüd parandan.

Jutt räägib planeedist, mille elanikel on kontaktid mitut sorti mõistuslike rassidega. Nad püüavad teisi mõistuslikke eluvorme tundma õppida niiviisi, et katsuvad neile kõiges meele järele olla. Siis saabuvad inimesed. Inimesed ja kohalikud on nii erinevad, et hoolimata püüdlustest ei suufa nad teineteist korralikult mõista.

Millegipärast on eelarvustajad märkinud, et lugu olevat perversne või võigas. Eks igaüks mõtle oma rikutuse tasemel, mina seal küll erilist perverssust ei näinud. Muide, võib-olla näitab see just minu perverssust, et ma seda juttu perversseks ei pea?

Sellest jutust saaks 1) koomiksisarja, mis saab kriitikutelt kõvasti kiita, 2) animafilmi, mis meeldib algkoolilastele, 3) suurte staaridega Holliwoodi löökfilmi, mis teeb puhta töö Kuldsete Vaarikate jagamisel.

Teksti loeti eesti keeles

Arvan, et Kristjan ei alandanud hinnet õige asja eest. Olen nõus, et lugu on absoluutselt ksenofoobne, ent kaldun arvama, et autor teadis seda väga hästi, aga ei hoolinud sellest. Pähe tuli huvitav idee, pani kirja ja üsna lühidalt, sest pikka juttu ei vea sellega välja, aga kas kriitikud peavad seda võõraviha õhutamiseks või summutamiseks, pole kirjaniku asi.

Hindes pole kahtlust. Väga harva kohtan jutte, kus olen autorile siiralt kade, et see idee temale pähe tuli ja mitte minule. Võinuks ju minulegi, eeldused olid olemas, aga ei tulnud.

Teksti loeti eesti keeles

Räägitakse, et ulmes on juba kõik läbi kirjutatud. Osalt sellepärast otsitakse ikka uusi ja uusi õuduse tekitamise vahendeid, mis mõnikord jõuavad täielikku jaburusse. Mõrvarlikud sokid, kas saab veel midagi absurdsemat olla? See on niivõrd totter, et võtab loolt igasuguse usutavuse. Ma ei räägi sellest, et õuduskirjandus ei saagi usutav olla, vaid et mõrvarsokid on juba üle võlli.

Ja veel. Kui inimeselt jalalabad maha raiuda, ei sure ta kümne sekundiga. Kui autor kirjutaks, et jookseb pikapeale verest tühjaks, hea küll, aga paar minutit peaks selleks ikka minema.

Ja veel. Kuidas on lood igasuguste postiljonide, uudishimulike külaeitede ja kasvõi rahvaloendajatega? Kas ei satu sinnakanti aeg-ajalt juhuslikke ringikolajaid, metsavendi näiteks? Kas mõrvarlikud sokid ei peaks laiemalt teatavaks saama?

Ilmus "Reaktoris" augustis 2015.

Teksti loeti eesti keeles

Tjah, see on vist ühe hingetõmbega valmis visatud lugu. Kopsus sai õhk otsa ja tuleb jutt ära lõpetada. Ehkki alles hakkab huvitavaks minema. Sissejuhatusele jääb päris lugu järgnemata. Praegu pole kindel isegi see, et tegu on ulmega: isa kaotab lapse, kukub joomatsüklisse ja hakkab deliiriumis midagi nägema, kus siin ulme on? Hea küll, ma nõustun, et on ulme, aga kehvake.
Teksti loeti eesti keeles

Objektiivselt võttes peaks nagu kolme välja vedama: kirjutamisoskus on aastatega tekkinud, süžee on äraleierdamata, lõppu ma ise ära ei arvanud ... Aga subjektiivselt võttes mulle kohe üldse ei meeldinud. Just nimelt lõpp. Võib-olla on see halb, et mulle meeldivad õnnelikud lõpud? Olen kiitnud ka, kui lõpp loogiliselt eelnenust välja kasvab. Ent siin kasvab samuti. Ma ei oska põhjendada, miks see jutt mulle ei meeldi.

Stiili põhjal oli mulle jäänud mulje, justkui autor oleks Weinberg, ja mõningase üllatusena avastan nüüd, et Ivanov.

Teksti loeti eesti keeles

Kangelasfantaasia ei ole minu žanr. Ja jutu lõpp oli alguses välja öeldud: kangelane istub vangis ja järgmisel päeval hukatakse.

Hakkasin lugema ja mõtlesin: küll tädi paneb vihaselt! Susanna ja Susi, mõtlesin, et need nimed on seotud. Kusagil kolmveerandi peal alles taipasin: ei olegi tädi, on hoopis onu.

Ma ei oskagi seletada, miks see jutt mulle meeldis. Objektiivset alust ei tohiks nagu olla. Ma vajusin sellesse juttu ülepeakaela sisse ja välja pääsesin siis, kui tagakaas vastu tuli. Mulle meeldis selles jutus kõik: inimeste omavahelised suhted, ühiskond ning väheke nõidust (laanetuli ja ilmanägemine). Ning siia sobis see, et seks praktiliselt puudus.

Paralleelidena ei meenunud mulle Kangru ega Ubade jutt (olin mõlemad täielikult unustanud), vaid hoopis NATO sõjapidamise juhised, mille tõlkebüroos eesti keelde ümber panin. Selline paralleel loomulikult kahjuks ei tule.

Teksti loeti eesti keeles

Ma kardan, et üldiselt on tähele panemata jäetud üks oluline asi. Erla ei olnud mingi erand, et ta Unnurisse armus. Teda armastasid kõik. Eysteinni kohta on see ilmne. Kuid Unnurit armastasid ka Arnalduri ema ja isa ning üldse kogu külarahvas. Minu arvates tegi see loo paremaks. Niimoodi tuli loo mõte veelgi reljeefsemalt välja.
Teksti loeti eesti keeles

Minul tekkis otsekohe küsimus: Miks Päikesevits Kyankrot taga ajab? Mis kasu ta sellest saab? Kas ta on hulluks läinud? Aga ma ei uskunud seda, sest lugusid tavaliselt niimoodi ei kirjutata.

Siiski selgus, et olin loo mõtte ära tabanud. Päikesevits ei saanudki mingit kasu ja läkski hulluks. Nii et lugu oli ühest küljest väga loogiline ja teisest küljest tuli lõpus ootamatusena. See on hea kirjanduse tunnus.

Lugu toimub ürgkogukondlikus ühiskonnas. Mõtlesin, kuidas näeks sellise tahte ülekandumise korral välja feodaalne või kapitalistlik ühiskond. Üsna huvitav. Selline mõtlemisaine andmine on samuti hea kirjanduse tunnus.

Inimliha söömises ma küll midagi "võrdlemisi võigast" ei näinud, see oli normaalselt põhjendatud ja kirjutatud. Üleüldse tundub autor algeliste ühiskondade osas kompetentsena. Kui autor teab, millest kirjutab, on see samuti hea kirjanduse tunnus.

Teksti loeti eesti keeles