Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Joe Abercrombie ·

The Blade Itself

(romaan aastast 2006)

eesti keeles: «Raud ise»
Tallinn «Varrak» 2013

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
10
1
0
0
0
Keskmine hinne
4.909
Arvustused (11)

Joe Abercrombie debüütromaan „The Blade Itself” on esimene osa The First Law - triloogiast. Olles mõnda aega fantasyst eemal olnud, otsustasin just selle kätte võtta, et vaadata, kas asjad on muutunud ja rõõmsaks üllatuseks tuleb tõdeda, et on jah.

Mitte et siin nüüd midagi originaalset oleks. Abercrombie meenutab mulle kompotti mu kahest lemmikfäntasistist – GRR Martinist ja Dave Duncanist. Natuke tundub olevat ka Steven Eriksonist, aga kui Eriksoni lugemine võrdub saepuruplaadi hammustamisega, siis Abercrombie on värske, terav, humoorikas, põnev ja äärmiselt huvitav. Raamatu lõpuosa süngete saladuste osaline paljastumine andis aimu Robert Jordani stiilist, ent jällegi ilma lõputult pikaks venitatud seebiseriaalita. Abercrombie pluss on kahtlemata see, et sari on lõpetatud – asi millega Jordan hakkama ei saanudki ja millega Martini puhul hakkamasaamises on mul praeguseks tekkinud juba sügavad kahtlused. Keegi ei jaksa 10 aastat järge oodata, kusjuures pole teada, millal sari üldse ära lõpeb.

Moodsale fantasyle omaselt on tegevusliine palju ja igaüks neist jälgib mingite tegelaste kaudu sündmuste toimumist kuskil eri kohtades. Lõpupoole mõned liinid küll jooksevad kokku. Üheks peategelaseks on kehkenpüksist mõõgamees Jezal dan Luthar, kes Uniooni pealinnas Aduas valmistub iga-aastaseks mõõgaturniiriks, millest ta loodab soodsat tõuget oma karjäärile. Teise liini peategelaseks on sünge põhja barbar Logen Üheksasõrmeline, kes on väsinud rüüsteretkedest ja tapmistest ja kes põgeneb põhja barbarite kuningaks tõusnud Bethodi eest. Ta satub kokku Esimese Maagi Beyaz’iga ja jääb talle teatud sorti ihukaitsjaks. Kolmanda liini peategelane oli psühholoogiliselt kõige huvitavam. Endine kuulus mõõgamees ja naiste lemmik Sand dan Glokta, kes aga langes sõjas vaenlase kätte vangi ja keda aastaid halastamatult piinati on muutunud kehaliselt haledaks inimvareks. Mõistus on tal aga endiselt vahe ja ta töötab inkvisiitorina, piinates halastamatult vandenõus kahtlustatavaid. Glokta meenutab kõvasti üht Martini mõnusamat tegelast, kääbus Tyrioni, seda nii kehalise vigasuse kui ka kibeküüniliste ja sarkastiliste mõtete poolest.

Kõrvaltegelasi on kõvasti ja nad kõik aitavad välja tuua üht või teist vaatepunkti selles saagas, mille konfliktist esimeses osas parimal juhul ainult natukene aimu saab. Siiski, mingi ülevaade on olemas ja mängunupud on lauale paigutatud. Kui raamatu poole peal kõhklesin veel 4 ja 5 vahel, siis mida lõpupoole, seda kindlamaks otsus muutus. Parim hinde „5” poole kallutaja on asi, mida just paljude raamatute juures ei esine – nimelt hirm, et saab teine liiga kähku otsa.

Teksti loeti inglise keeles

Parim raamat (triloogia), mis sel aastal loetud. Vaevalt, et aasta lõpp ses suhtes olulisi muutusi toob. Õnneks on Abercrombie triloogia Talina suuremates raamatupoodides (Kristiine Apollos, Viru Rahva Raamatus ja ... vist nägin Viru tänava Apollos ka) olemas. Kes naudib George R. Martini raamatuid ja kes The First Law puhul kahtleb, kas osta, ärgu kahelgu. Autoritel on päris mitmeid sarnaseid jooni, aga praegu tundub mulle, et Abercrombie kirjutab paremini. Võibolla värskemalt, küünilisemalt, jõhkramalt. Kuigi võibolla mitte ehk nii värviliselt ja detailirohkelt? Igatahes... igatahes!
Teksti loeti inglise keeles

Minu meelest on Martin ja Abercrombie ikka suhteliselt erinevad... ühisteks joonteks vaid võimuvõitlus, küünilisus ja vägivaldsus. Martini "Jää ja tule laul" on sünge ning mastaapne tekst detailideni lahtikirjutatud maailmas, Abercrombie triloogia esimene raamat aga lihtsalt küüniline pajatus suuresti tinglikus maailmas. Praegu meeldib mulle Martin siiski rohkem, eks näis, milline mulje jääb, kui mõlema autori sarju edasi lugeda.

Erinevalt Tyrion Lannisterist (kes oli ainus sümpaatne tegelane Lannisteride klannis), jättis Glokta mulle kuni viimase peatükini lihtsalt kibestunud sadisti mulje... mis muutus vahetult enne raamatu lõppu. Originaalseid lahendusi (barbar Logeni berserkliku käitumise seletamine skisofreenilise kahestumisega) ja küünilisi mõtteteri (Broken hearts heal with time, but broken teeths never do) leiab siit tõesti. Ning kui vägivald kõrvale jätta, oli kohati tunne, nagu loeksin mingit musta huumorit sisaldavat comic fantasyt... seda eelkõige pratchetlikult häguse maailma ja kentsakate peategelaste pärast.

Teksti loeti inglise keeles

Joe Abercrombie on vist uus kuum nimi fantasy-maailmas. Vähemalt selline mulje jääb, kui lugeda tema teostele laekunud arvustusi internetis. Kiidusõnadega pole keegi neis kitsi. Asi hakkas mulle igatahes huvi pakkuma ning tänu sellele saigi hangitud sarja avaosa "The Blade Itself". Tuleb tunnistada, et olen meeldivalt üllatunud ja samas ka pettunud. Kirjutatud on raamat paganama hästi ning kaasahaaravalt, maailm huvitav ning meeldivalt segane. Kahjuks jättis soovida lugu ise - liiga keskpärane oli see. Samuti hakkasid lõpuks närvidele käima mõned tegelaskujud, eelkõige keigarist kapten ning lõunamaalt pärit metslasplika. Nende mõtteviis jättis uskumatult lolli mulje ning ma lausa ootasin, millal nad oma otsa leiavad, kuid kahjuks seda ei juhtunud. Järelikult on autoril nendega edaspidi mingisugused plaanid, kuid millised need on, seda ei oska ma küll arvata. Lisaks kõigele sellele jäi minul süngusest natuke puudu. Piinati ja veristati küll arvestataval määral, kuid üleüldine toon oli pigem kergemat laadi. Üleüldiselt on tegu kindlasti kõvasti üle keskmise teosega, mis päris täpselt ei vastanud minu ootustele/lootustele, kuid haaras siiski kaasa ning sundis edasi lugema. Viie teenib igatahes auga välja.
Teksti loeti inglise keeles

XX sajandi rebane oli esimene mulje raamatust, mille tütar mull jõulude eel pihku pistis. Kindla eesmärgiga, et kui esimene osa on hea, siis järgmised lunastatakse lugemiseks välja juba papa rahakoti kaudu.
Ülalarvustajad on olulise sisu (nii palju kui seda triloogia esimesse osasse mahtus) juba lahti seletanud ning enam-vähem niisama vähe teda raamatus oligi. Suured sõjad põhjas ja lõunas alles valmistasid ennast ette ning vahepealset aega pidid täitma (veel) kohaliku tähtsusega löömamehed. Sest kui veri ei voola, siis pole ju tänapäeva fantaasiahuvilisel midagi lugeda.
Sellised raamatud ei sisalda kaarte, kuningate sugupuid, ega kasutatud keelte sõnastikke. Milleks? Kas te olete mõnes Hollywood`i filmis näinud ekraanil mõnda maailmakaarti? Raamatu stseenid on üles ehitatud kõigi filmitööstuse kaanonite kohaselt, kus põhirõhk on lopsakatel detailidel. Tervikpilt on selle kõrval vähemoluline kui mitte suisa olematu. Raamatu esimeses pooles oli mul tihti tunne, et üks pilt järgneb teisele ning, kuigi tegelased on ju samad, on erinevad kaadrid pärit otsekui erinevatest maailmatest. Sest ei sündmustel ega tegelastel ei ole lihtsalt võimalik areneda selles suunas ja säärase kiirusega nagu autoril tegevuse püsti hoidmiseks vaja on.
Tegelaste osas jäi mulje kahetiseks. Mõned karakterid (näiteks dan Clokta) võisid küll olla veidi ühekülgsed, kuid siiski piisavalt huvitavad. Suur enamus teisi tegelasi tundus olema kui ühe vitsaga löödud. Täpselt sama huumorimeel, ülbe üleolek ning teatraalne poosetamine. Selline kuvand sobib nagu rusikas silmaauku mõõgavõistluse jaoks treenivatele noortele kukekestele, kuid tekitas kohutavat võõrastust Esimese Maagi juures. Ei saa võtta tõsiselt sisuliselt maailma loomisest saadik Gandalfi mänginud võlurit, kes talle külla tulnud barbarikuningaga lihtsalt niisama ärplema hakkab.
Aga nende jaoks, kes tahavad lihtsalt mõne pimeda talveõhtu mõtlevamat ajupoolt (või laiekraaniga kodukino) sisse lülitamata mööda saata, on tegemist täiesti sobiva lugemismaterjaliga.
Teksti loeti inglise keeles

Kirjastajate poolt raamatukaanele paigaldatud müügilause "delightfully twisted and evil" ei ole seekord tühi reklaamimull, vaid täpselt nii ongi. Kui võrrelda Abercrombiet hiljuti loetud Steven Eriksoniga, siis Eriksoni lugemine tundub kohati nagu raske töö, Abercrombie aga on puhas fun. Eks tõesti tuleb eelarvustajaga mingil määral nõustuda - selle huvides on autoril tulnud tuua ohvreid tegelaskujude lihtsustamise ja tegevusliinide sirgemaks venitamise näol, aga eesmärk on saavutatud ja abinõu seega pühitsetud.

Olles alustanud Abercrombie loominguga tutvumist viimati ilmunud romaanist "Best Served Cold", peaksin veel ära märkima, et "First Law" triloogias, erinevalt tollest, esineb ka elemente mis lubavad seda kõhklusteta ulmekirjanduseks liigitada.

Teksti loeti inglise keeles

See on esimene Abercrombe raamat, mida lugesin. Meeldis igal juhul rohkem kui Martin. Martini künism hakkas tegelikult juba natuke tüütama. Abercombe esimene teos on vaheldusrikkam ja humoorikam, kuigi ka jõhkram; ta ei võta ennast nii tõsiselt (ja see on hea).
Teksti loeti inglise keeles

“The Blade Itself” (maakeelse nimega “Raud ise”) on uue põlve low fantasy kirjatükk: vähe maagiat, pole ei haldjaid ega päkapikke ning kui verd valatakse siis voolab seda pangede kaupa. Tegemist on “The First Law” (“Esimese seaduse”) triloogia esimese raamatuga.

Kuna selle raamatu põhiline eesmärk on kokku viia põhilised tegelased ning tutvustada maailma, ei ole ilma olulisi detaile välja lobisemata võimalik suurt midagi sellest rääkida. Sestap piirdun ma põhiliste tegelaste kelle toimetamisi jälgitakse kirjeldamisega.

Üheksa Sõrmega Logen on meie mõistes viiking kellel on must minevik ja veel mustem saladus hingel. Ta on kõikidest jutuliini tegelastest üllatuslikult kõige intellektuaalsem ja küpsem ning ta üritab tõsimeeli oma minevikuga lõpparvet teha. Paraku minevik pole temaga veel lõpetanud.

Jezal dan Luthar on kerglane keigarist snoob, kelle tõenäoliselt ainukeseks väärtuseks on see, et tegemist on ühe parima mõõgamehega linnas (kui mitte kogu maailmas).

Sand dan Glokta on invaliidist inkvisiitor, kes veel mõne aasta eest oli täpselt nagu Jezal: kerglane keigarist snoob, mõõgamees. Pärast vaenlaste kätte vangi langemist ja kahte aastat järjepanu piinamist on temast jäänud järele inimvare. Ta on naiivne, kuningale jäägitult ustav ning kohati lapsik, samas sadistlik, kartmatu ning küüniline. Ta boss manipuleerib temaga järjekindlalt.

Ferro Maljinn on ksenofoobne harimatu lõunamaallasest kõrilõikaja. Tundub, et elu on talle järjekindlalt jaganud järjest halvemaid kaarte ja samas tundub, et ta on ise enamustes oma probleemides süüdi. Ta ei taha tegemist teha ülejäänutega ning ülejäänud ei taha tegemist teha temaga. Ometigi tundub, et ta vereliinis on midagi sellist mis muudab ta järgnevate sündmuste jaoks hädavajalikuks.

Logeni semud. Raamatu alguses läks Logen oma meeskonnast lahku. Ta arvas, et nad on hukka saanud ja nood arvasid temast sama. Ometigi on nad elus ja üritavad maailma enda paremat äranägemist mööda paremaks teha.

“The Blade Itself” on Joe Abercrombie esikromaan ja see lennutas autori silmapilk fantaasiakirjanduse absoluutsesse tippu. Seda täiesti mõjuval põhjusel. Hindeks kindel viis.

Teksti loeti inglise keeles
x
Erkki Lindpere
05.10.1979
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Mulle meeldisid ka lühijutud veidi rohkem. Millegipärast jõudsin Sapkowski lugemiseni alles nüüd, kuigi Witcheri mängud mitu korda läbi mängitud. Hea teada, et ka teisted on kõrgelt hinnanud, mitte pole ma mängude fännina väga erapoolik.Sapkowski stiil meeldib -- kirjeldused on piisavad aga mitte liigsed ja rohkelt dialoogi.Sari läheb tegelikult veel paremaks, kuigi antud romaani järg on veidi igav.
Teksti loeti inglise keeles

Üks parimaid romaane, mida olen lugenud. Stephenson kirjutab ikka väga hästi -- kuigi sõnakasutus ja lauseehitus ei ole just päris sama hea kui näiteks Gibsonil, siis kohati esineb ikka päris korralikke pärle ja mulle meeldis üldiselt rohkem kui Gibson.
Lõpp oli aga kehv.
Teksti loeti inglise keeles

Ma ei tea kas asi on tõlkes või on see lugu tõesti nii lihtsakoeline ja lihtlausetes kirja pandud. Härjapõlvlaste kaitseala jättis igatahes kordades parema mulje Simakist. Lõpupoole läks minu jaoks natuke huvitavamaks aga päris nelja ei taha panna nende lihtlausete pärast.
Teksti loeti eesti keeles

Sattusin just vaatama intervjuud autoriga kus ta räägib, et teda on tüüdanud fantasy üksluisus ja paistab suht veendunud, et ta ise suutis teha "something different". Njah, minu arust oli siin klišeesid küll, aga mingi omapära selles raamatus on. Õnneks pole ma Rowling`ut lugenud, võib-olla seepärast nägin vähem klišeesid kui teised. Maailma päästmiseni lugu igatahes ei jõudnud, loodetavasti ei jõua ka järgmistes osades, mida kavatsen igatahes lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

See on esimene Abercrombe raamat, mida lugesin. Meeldis igal juhul rohkem kui Martin. Martini künism hakkas tegelikult juba natuke tüütama. Abercombe esimene teos on vaheldusrikkam ja humoorikam, kuigi ka jõhkram; ta ei võta ennast nii tõsiselt (ja see on hea).
Teksti loeti inglise keeles

Viit ei tõuse käsi panema põhiliselt selle pärast, et tean kui pikk see seeria on, kuigi lugemisel on alles kolmas osa. Suhteliselt väiksemastaabilistest sündmustest -- võrreldes teiste sama žanri romaanidega -- suudab Robert Jordan kuidagi ülipikalt ja detailselt kirjutada. Lugemise ajal see ei häiri ja kohati on isegi päris mõnus, küll aga tundub tagantjärele, et eriti midagi olulist nagu ei toimunudki ja Randi ja tema kaaslaste loo lõpplahendusele pole väga oluliselt lähemale liigutud.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle meeldis. Pikkusest hoolimata oli romaan päris tempokas, eriti lõpu poole, kui Caemlynis kõik jälle kokku said, ei toimunud mingit venitamist, mis oli meeldivalt üllatav.Tolkieniga mõjutused on täiesti tuntavad, aga siiski pole tegu koopiaga. Päris Tolkieni põhjalikkust ja süstemaatilisust siin ei tunne, küll on aga maailm meeldivalt keerulisem -- eriti hea ja kurja piiride suhtes.
Teksti loeti eesti keeles

Olen natuke nõus Andreiga. Venimise tunne oli küll ja vahepeal jäi raamat mitmeks päevaks seisma, kuigi esimene osa põhjustas unepuudust. Lõpp ei meeldinud. Jäi ka natuke arusaamatuks, miks just Lyra ja Will nii olulised olid ("mother of all" jne.).
Teksti loeti inglise keeles

Lugemist alustades lappasin kohe raamatut edasi, et vaadata millal siis Aslevjali saarele jõutakse. Ei rõõmustanud eriti, et alles 280. leheküljel. Ei rõõmustanud ka see, et sealt lahkumine toimus alles 300 lk. pärast. Terve selle triloogia juures häirib mind, et iga üksik raamat on keskendunud ainult ühele tähtsale sündmusele, kuigi vahepeal toimub palju väiksemaid Fitzi jaoks olulisi asju. Farseeri seeria puhul see päris nii ei olnud.Lõpp tundus kuidagi liiga läila, ja viimased leheküljed rikkusid terve triloogia ära. Teisest küljest mulle meeldis, et kunagi ei suutnud kõike ära arvata, mis ikkagi edasi juhtub. Alati segas Fitz-Changer vahele ja tegi midagi teisiti.Kokkuvõttes päris hea; kuna ma süvenesin raamatutesse ja vast ka samastusin Fitziga rohkem kui ühegi teise raamatutegelasega kunagi varem, siis ärritasid ka mõningad vead rohkem kui kunagi varem.
Teksti loeti inglise keeles

Kuskil keskel tekkis õudne tahtmine raamat pooleks rebida ja ära põletada. Eriti siis kui Fitz mõtiskles asjade üle, mis tundusid mulle kui lugejale ilmselged, aga Fitz ei jõudnud kuidagi järelduseni. Seda on ka teistes raamatutes olnud, aga siin häiris eriti. Ka oli vastik kuulda mingi sündmuse toimumisest lähiajal ja siis oodata 300 lk. selle toimumiseni, kusjuures vahepeal nagu midagi erilist ei juhtunudki.Aga muidu mulle meeldis.
Teksti loeti eesti keeles

Farseeri triloogia on selle raamatuga saanud üheks minu lemmikutest. Keskmine osa on kahjuks veel küll lugemata (kolmas jõudis enne kohale ja ei jõudnud oodata).Triloogia on minu vähese lugemuse jaoks paljuski mõttes väga erinev kõigist muudest fantasy romaanidest. Siin kirjeldatakse sama palju seda, mis peategelase peas toimub, kui seda mis temaga juhtub või mida ta teeb. See vist ongi, mis muudab ka kõik kirjeldused huvitavaks, kuigi need on vahel päris pikad.Päev tagasi lõpetasin lugemise, aga siiani hõljub see maailm veel pidevalt kuskil mu mõtetes ringi.Kahte asja heidaks ette. Esiteks draakoneid, kuigi nende käsitlus vähemalt tundus mingil määral originaalne. Teiseks läks, nagu enne juba teised on maininud, mägedesse saabumise ja Verity leidmise vahepeal natuke igavamaks. Aga hinnet see alla ei kisu -- just siis kui tundus päris käest ära minevat tuli mingi uus pööre ja läks jälle huvitavaks.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle meeldis. Strugatskeid jäljendas tõesti hästi. Kui palju selle nõukogude õhustiku loomises loogikat oli on tõesti küsimus, kuid see ei häirinud piisavalt, et hinnet alla viia. Lõpp oleks võinud parem olla.
Teksti loeti eesti keeles

Tahaksin väga 5 panna, aga esimene osa tundus mõttetult pikaks venitatud sissejuhatusena. Üldse ei meeldinud. Aga õnneks lugesin edasi ja teine ning kolmas osa olid tõesti tunduvalt paremad, viie väärilised. Kokku neli.
Teksti loeti eesti keeles

Muidu igati hea romaan, kuid mind häirisid ikkagi liiga palju need ebaloogilisused. Ei tundunud eriti usutav. Näiteks seda asja, et ahvid ja inimesed käitumise osas vahetavad kohad kuid välimuselt jäävad samaks. Ahvid endiselt oma riiete all karvased, inimesed see-eest alasti kuid ilma karvkatteta.Seega siis päris viite ei pane.
Teksti loeti eesti keeles

Ühinen eelpool Öelduga (negatiivsega). Mulle käis Kõige Rohkem Närvidele see, et mingit Lapsikut Targutamist esitatakse kui "Universumi Mõistust" ja See, Et Igal Pool Kasutatakse Suuri Algustähti. See oli lausa Vastik.Päris Ühe Vääriliseks ma Seda Raamatut siiski Ka Ei pea, nii Et Kaks.
Teksti loeti eesti keeles

Paar lugu olid nõrgapoolsed, aga Pan Grpowski tegelaskuju on väga hea ja enamik juttudest samuti. Täiesti võrreldav Agatha Christiega minu arvates.
Teksti loeti eesti keeles