Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Indrek Hargla ·

French ja Koulu Tarbatus

(romaan aastast 2007)

eesti keeles: Tallinn «Varrak» 2007

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
0
5
6
1
0
Keskmine hinne
3.333
Arvustused (12)

Esimene raamat oli väga hea, seega rabasin kohe uue järele, kui poes nägin. Lugeda võis, aga meenutas Politseiakadeemia kolmandat/neljandat/viiendat osa - sest kurb, aga midagi uut uue raamatuga lisandunud pole. Samad tegelased, samad (aga magedamad) naljad, neidki korratakse aina uuesti läbi kolme loo. Väga oleks abiks olnud mingite selle alternatiivmaailma uute detailide toomine - paraku oleks käesolev jant võinud toimida kus tahes ja kellega tahes. Kes esimest raamatu pole lugenud, ei saanud vist muhvigi aru. Kes aga on lugenud, ei leidnud midagi uut. Kettamaailma raamatutes leiutati igas osas vähemalt mingi uus kettamaailmale omane lõbus eripära juurde. French oli muutunud hulka ebameeldivamaks tüübiks.Ka iga situatsioonikoomika puänt oli kaugele ette ära näha. OK, v.a. esimese loo lõpp, mis tõesti ootamatu ja hea oli.
Teksti loeti eesti keeles

Paraku tuleb hinde osas eelmise arvustajaga nõustuda. Muidugi on raamatus (ja ma ei näe põhjust, miks peaks romaani peatükke eraldi hindama) õnnestumisi. Näiteks juba seegi, kuidas eelmise osa kokkuvõte on alguses ära toodud – sarjade puhul on vahel õudselt tüütu, kui möödunud sündmustest heietamisega lehekülgi toodetakse. Ja nähtused, mida autor mõnitada võtab, on tõepoolest mõnitamist väärt. Karskusliikumine (ja NMKÜ tähendab ju muudki), esoteerilised teadused ja teadusturism. Mille kallal kolmandas osas ilgutakse, ma päris hästi aru ei saanudki, võibolla õllesummeri. Ühegagi nimetatud nähtustest pole mul nii- ehk teistpidi vähimatki kokkupuutumist, aga kindlasti on tegemist põlastusväärsete asjadega. Ning mõned naljad on ju naljakad. Vähemalt esimene kord.

See on muidugi tõhus kirjanduslik võte, kui juhmivõitu teenri (või lapsepõlvesõbra või…) silmade läbi näidatakse andeka või lausa geniaalse isanda tegemisi. Olgu jutustajaks siis doktor Watson või, noh, eesti kirjanduses kasutas Jaan Kross seda lähenemist ikka korduvalt. Võimaldab arusaamatusi üle seletada, lugejat valejälgedele juhtida jne. Geeniuse seisukohast oleks kõik ju kohe läbinähtav, ei mingit intriigi. Ainult et nüüd on French ise esiplaanile nihkunud ja see ei ole hea. French on ju üsna tühine tegelane ja tema armulugu Nelliga, mis esimese osa peatükke koos hoidis, ei arene enam sugugi. Uljast libahundist on saanud miski väikekodanlik preilna ja Frenchi apluses pole erilist leidlikkust. Esimesest osast tuttav maailm ei saa eriti juurde (ma küll püüdsin mõttes Tarbatu kirjeldusi Tartu kaardile seada, aga eriti ei õnnestunud) – lisandunud on vaid mõned totrate nimedega kodanikud. Nii ei jäägi muud, kui hulk janti, mis tugineb üldinimlikele arusaamatustele, võluesemete väärkasutusele vms. Ja kui osa jooksvast sündmustikust tuuakse lugejani joonealuste märkustena, siis ma ei pea seda kompositsiooniliseks õnnestumiseks. Ning laureaatidelt saab ju rohkem nõuda, eksole.

Teksti loeti eesti keeles

Sai ka siis raamat läbi loetud. Ei saa nüüd väita, et “French ja Koulu Tarbatus” oleks halvem kui eelnev “French ja Koulu.” Võrdlus “Politseiakadeemiaga” on suhteliselt tabav, ent mina olen sedasorti inimene, kellele mainitud filmi kolmas ja neljas osa meeldivad rohkem kui esimene ja teine. Siinkohal pean aga kirjanikku hoiatama, et kui ta jätkab Tarbatu lugude kirjutamist samas vaimus nagu “Politseiakadeemia” jätkub, siis ärgu parem kirjutagu – “Politseiakadeemia” viies, kuues ja seitsmes osa mulle enam ei meeldinud.Muidu sai ikka palju itsitatud ja minu meelest oli ta teostuse poolest paremgi kui eelmine – ükski nali ei muutunud labaseks ja tüütavaks nagu eelmise raamatu lõpuosas see kaablirulli ja ihuliikme venitamise teema oli, samuti polnud enam lauseid, mille mõtte tabamiseks tuli neid rohkem kui üks kord lugeda ja üldse oli kogu raamat ühtlasem.Päris tippteoste hulka ei küüni, aga tasus muretseda küll.
Teksti loeti eesti keeles

3+ selle raamatu hindeks... ja + tuleb ainult sellest, et kohati sai tõesti kõvasti hirnuda.

Kahele esimesele arvustajale on raske midagi lisada-tõesti on tegu romaaniga, kus jant domineerib žanriulme üle, French on siin raamatus variserist ja kitsipungast snoob (peale ekspluateerimiskõlbulike lollikeste ta restoranis ilmselt keegi ei töötakski) , Nell pole mitte ainult väikekodanlik preilna, vaid piisavalt loll, et ei tea isegi, et ülespidi kõhuga kala on surnud kala jne. jne. Karskusliikumise ja semiootikute mõnitamist oli päris lõbus lugeda (ehkki viimane liin keerati millegipärast krimkaks) ja akronüümi NMKÜ tõlgendus oli tõesti andekas, samas polnud romaan tervikuna piisavalt uudne, naljakas jne. et mult "rahuldavast" kõrgemat hinnet saada. Tartlasena tekkisid mul Tarbatu kirjeldusi lugedes küll mõningad assotsiatsioonid ja võib üsna kindel olla, et näiteks "Perseuse" all on mõeldud "Sophoklest"... Aga see selleks.

Teksti loeti eesti keeles

Minule täitsa meeldis, kuigi loomulikult on kohe aru saada, et Hargla pole Kivirähk. Ega ei peagi olema. Lugedes tegin seda, mida ma tavaliselt ei tee, nimelt lappasin aeg-ajalt eelnevaid arvustusi, ja seepärast võib isegi öelda, et raamat üllatas meeldivalt. Ootasin midagi lamedamat.

Kuna Tartust tunnen ma põhiliselt Raekoja platsi, siis ei hakanudki üritama mingite kohtade väljamõtlemise ja äratundmisega ning lugesin kogu seda mõningate naljakate kohtadega janti puhta fantaasiana. Mõned kohad ajasid isegi naerma, lõpp aga pani suisa irvitama.Tugev "neli". Loodetavasti triloogia lõpuosa tuleb veel parem.

Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla "French ja Koulu" oli üks omamoodi teos kohalikult ulmemaastikul. Koomiline ning alternatiivajalooline fäntasi, mida siinmail eriti ei ole viljeletud. Hargla sõnaseadmisoskus tegi sellest igati nauditava lugemisvara. "French ja Koulu Tarbatus" on sarja teine osa. Tegelased on jällegi samad, kuid tegevuskoht, nagu pealkirjastki võib järeldada, pisut lokaalsem. Kahjuks ka sündmustik. Romaan ise koosneb kolmest iseseisvast osast, mis on omavahel üsna nõrgalt seotud. Esimene osa on kõige pesuehtsam jant, mis ei loo sarjale mingit lisaväärtust juurde. Samas sobib see sissejuhatuseks üsna hästi. Teine osa kuulub jällegi krimikirjanduse valda ning on raamatus leiduvatest tekstidest kõige tummisem ja väljapeetum. Kolmas võtab paraja jandiga jälle otsad kokku, kuigi žanrimääratluse järgi peaks tegu olema tondijutuga. Ülidselt tuleb nõustuda nende eelarvustajatega, kes raamatut eriliseks õnnestumiseks ei pea. Kõik osad jätavad natuke pastakast välja imetud mulje ning naljad ei hiilga enam erilise originaalsusega, kuid sellest hoolimata mulle teos meeldis. Mõnus muhe lugemisvara, mis viidab kenasti aega. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Ausalt öeldes ei olnud mul vähimatki kavatsust seda romaani kunagi lugeda, sest olin tutvunud tema kohta Baasis kirjutatud arvustustega. Asjaolude kokkusattumuse tõttu läks aga nii, et lugesin siiski. Ootused ei olnud eriti kõrged, ja lugemiselamus vastas 100% ootustele, s.t. veendusin et tegu on romaaniga mille eksisteerimisele ei ole tõtt-öelda mingit õigustust. Kuna autor on ikkagi Hargla, ei saa seda kuidagimoodi isegi mitte rahuldavaks pidada.
Teksti loeti eesti keeles

Ei olnud mitte enam nii hea kui esimene osa, kuna tegelased-naljad hakkasid korduma ja liialt oli ka jalaga-tagumikku huumorit kohati. Siiski päästsid asja suuresti õnnestunud ironiseeringud erinevate asjade, näiteks postmodernistliku udutamise üle.
Teksti loeti eesti keeles
x
Osvald Soobel
12.04.1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Ühest küljest on tekst kohmakas, teisest küljest on see hoopis Saaremaa külamehe kiri, mille keskid pärast ilmalõppu leidsid ja sellised mehed ei peagi väga sõnaseadjad olema.
Algaja kirjatsura esikteose kohta täiesti korralik sooritus, oli algus, oli lõpp, kordagi ei kahetsenud, et ette võtsin ja pärast ei jäänud sellist "noh ja siis?" tunnet, mis tihti algajate jutte saadab.
Häiris see, et külamees ise ja ümberkaudsed võtsid liiga kergelt NENDE ilmumist, selline nähtus vallandaks reaalis ikka päris ogara paanika. Jutt toiminuks siis paremini, kui peategelane va viinuskiga parem sinasõber oleks olnud ja NENDEGA kokku puutunud pärast kõva pummelungi nii, et deliiriumi, pohmaune ja reaalse maailmalõpu piirjooned olnuks hägused.
Teksti loeti eesti keeles

UURIMISRAPORT

Koodnimetus: Avalon

Projekti ülesanne: kuulata üle subjekt „Ükssarvik,“ mis toodi operatsioonilt „Vasarapea“ 02.04.2015

Projekti seis: PEATATUD (02.04.2015)

Märkmed lisas: dr Moira Vahlen

Subjekti ülekuulamine algas pärast tema teadvuseletulekut, kuid subjekt suutis uurimiskambrist põgeneda, kasutades mittekonventsionaalseid meetodeid. Käitusime vastavalt standardsetele turvaprotseduuridele ja turvameeskond oli valmis subjekti alistama, kuid dr Charles Shen oli valmis subjektiga kontakteeruma. Meetod, mille abil Shen ja subjekt suhtlesid, on hetkel tundmatu, kuid ta teatas, et subjekt pole vaenulik ja on väga koostööaldis. Tuginedes sellele avaldusele ja muudele tõenditele, on projekt Avalon peatatud ning projekt Tähetolm võtab üle subjekti ja ta võimete uurimise.”

Inimkonna parimad sõdurid, teadlased ja insenerid on koondatud üleilmsesse salaorganisatsiooni, et anda väärilisi vastulööke rünnakutele väljastpoolt meie maailma. Rünnakud muudkui sagenevad, äng ja lootusetus kasvab. Paarisajakilosed soomustatud musklimäed, neist umbes poole kergemad kiskjaputukad, mehhad ja mürki sülgavad või ohtlikku telepaatilist mambodžambot tegevad lupardid on oma lendavate taldrikute, blasterite ja laseritega lihtsalt sedavõrd palju inimestest üle.

 

Kes on XCOM-i mänge mänginud, need teavad, millest jutt on. Mina ei ole mänginud, aga loo autor on selle olemuse piisavalt hästi lahti kirjutanud.

 

Olukord muutub... Kas just paremaks, küll aga ebaselgemaks, kui ühel lahinguoperatsioonil vangistatakse senitundmatut liiki tulnukas, kes, erinevalt seni kohatud maavälistest olenditest, ei kipu kohe kõike tapma, mis liigutab ja kelle seotus ülejäänud sissetungijatega on... Kahtlane.

 

Minu jaoks tegi loo nauditavaks see, üsna parasjagu oli doseeritud muu hulka ka põhitegelaste isiklikku elu, muresid ja mõtteid. Mis pani neile kaasa elama ja tõmbas kogu koleduse kuidagi väga lähedale. No et ei tekkinud sellise tavalise märulifilmi tunnet, et keskid kauged mehised kangelased võitlevad kangelaslikult koletiste vastu ja surevad kangelaslikult. Et need sõdurid oleks just nagu meie kõrvalt pärit ja täitsa lõpp – need krüsaloidid ja mutoonid käivadki päriselt „külas” ja rebivad ja tulistavad auravateks rupskiteks kõike mida näevad, sülelastest raukadeni välja.

 

Teine asi, mis mulle meeldis, oli see, et autor oskas aegamisi, kriipivalt pinget kruvida. Tõusid rünnakute ulatus ja julmus, hirm ja lootusetus, sellest tulenevalt pinged ka inimeste vahel. Läbisaamine kinnipüütud sõbraliku tulnukaga oli samuti pehmelt öeldes õhukesel jääl kõndimine, mis aja möödudes üha keerukamaks muutus. Hetkegi ei osanud ette aimata, millega see kõik lõppeb, ainsaks vihjeks oli vaid see, et peatükke oli veel ees. Vahepeal olukord nagu leevenes, kuid ainult selleks, et uus ja hullem õudus pihta hakkaks. Ja kõik need pinged jooksutatakse lõpuks kokku ja need leiavad lahenduse, korraliku mürtsuga.

 

Silma paistis ka see, kui põhjalikult autor kõik läbi oli mõelnud. Sõbralik tulnukas oli ükssarvik Videvikusära Ponyvillest, kellega mina üsna põhjalikult tuttav olen (ilmselt teavad teda mõningal määral ka need siinsed lugejad, kel väiksed lapsed peres). Autor hinnaalandusi ei olnud teinud, poni oligi täpselt selline, nagu multikas, kõige oma veidruste ja anomaalsete võimetega. Ja inimesed reageerisid tema ilmumisele loogiliselt, nagu ka poni ise võõrasse õudsesse keskkonda sattudes. Kui juba XCOM-i tegevus oli mulle arusaadav ja huvitav, kuigi ma seda kunagi mänginud ei olnud, küllap siis pole ka poni-tulnukas kuigi eemaletõukav neile, kel ponifänluse ja multifilmiga kokkupuude puudub.

 

Kokkuvõtvalt: väga tugev kirjatükk. Eriti, kui arvestada seda, et see on avaldatud fimfiction.netis peatükkhaaval ilma, et algust ja ülejäänut takkajärgi toimetatud oleks, nagu seda tehakse päris raamatuid avaldades. Kordagi ei tekkinud sellist tunnet, et autoriks oleks amatöör, nagu selliste fanfictionite puhul tavapärane on. Tundus, nagu oleks selle neljatähelise nime taga keegi kutseline kirjanik, teos igatahes sobiks pigem klassikariiulisse kui amatöörist fännide võrguleheküljele.

Teksti loeti inglise keeles

Mis hinnet tõstis?1.Alguse ja lõpuga lugu oli olemas. Tõstatati küsimus, et misasi see läbimurre oli. Siin oli põnevustki mulle, kui mõõduka sõjaajaloohuviga inimesele. Ja saime vastuse ka kätte.2.Stiil oli ühtlane. Alguses häiris see naljatlemine nii julmade-tõsiste asjade ümber, aga siis mõistsin, et muudmoodi see ei saanudki olla: tüüp lihtsalt pidi pisut soe olema, selliseid asju näinuna oleks normaalse tüübi käes see viimane kuul selle 10 sõjajärgse aasta jooksul kindlasti sihipärast rakendust leidnud.Mis hinnet alla tõmbas?1.Vau-efekti täielik puudumine. Nagaanidega politrukid või muud koledikud veel koledamate lemmikloomadega sõdureid selja tagant ergutamas ei ole absoluutselt mitte midagi uut. Nagu ka ilmatumavägeva kangelasfilmi väntamine asjadest, mis asja enese tegijaile tühised paistsid. Nähtavad ja nähtamatud koledikud ka ei liigutanud minus midagi, neid kõik multi- ja muidufilmid oksendamiseni täis.2.Nagu keegi kuskil kunagi mind võttis arvustada: Siit nurgast ja sealt nurgast ja... laiali, mitte keskpõrandale kokku. Hakati üht teemat heietama, jõuti mingisse tupikusse ja hüpati järgmisse teemasse, heietati... ja jälle järgmisse teemasse edasi. Aga Asi ise kippus vahepeale ära kaduma. Sarnane asi on Vikerraadios esitatav D.Vseviovi "Müstiline Venemaa:" Alguses öeldakse, et täna räägime Asjast. Hakatakse rääkima ja takerdutakse Asjaga seotud isikute suhetesse ja eraellu ja partei-ellu ja saateaeg jõuab lõppu - Asja eneseni ei jõutagi. Ainus erinevus, et Kirovite, Rasputinite ja teiste ajalookuulsuste vähemtuntud kiiksudest on põnev teada saada, aga arvustatavas loos on sellised alluvussuhted, kompaniide suurused ja nähtamatud hullud mõttetu ballast, kui nad Asja enese juures rakendust ei leia. Siin saateaeg midagi ei piiranud, aga oli ikka tükk tegu ballastidest läbi närida.3. Kokkuvõtvalt: läbinärimine, pettumine, õlakehitus. Miks?
Teksti loeti eesti keeles

Sai ka siis lõpule jõutud. Ei tea, kas eelnevate arvustuste lugemine enne raamatu kättevõtmist oli paha või mitte, igatahes nende arvustuste valguses üllatusin positiivselt. Ei olnud neid esimese osa tüütuid voolikurullistiilis nalju, samuti ka teisele osale omast ohtrat situatsiooni- ja vääritimõistmiskoomikat. Seda küll oli, aga mitte nii tapvalt palju, et see äktšionit lämmatama oleks kippunud.Väldonaljade koha pealt tuleb mulle meelde, et mul omal on üks kolleeg, kes on üksjagu Frenchi moodi – kaval ja libe, samas kamraade kaitseb ja hoiab. Ja samal ajal on ta ka üks kohalikke juhtivaid lõuapoolikuid. Kui keegi näiteks õllelauas kogemata kiitleb, et temal on depoo pikim riist, siis paar nädalat kuuleb töö juures neid riistanalju, täpselt samamoodi, nagu kõnealuses teoses see väldotamine kestis. Ehk siis tegu oli mu meelest lihtsalt seltskondliku omavahelise ilkumise ja lõõpimisega, mis ei taotlenudki olla naljakas, lisas lihtsalt Frenchi olemusele natuke värvi. Ja kui juba French on selline, siis temast kirjutades polegi vist võimalik sellistest labasuse piiril ilkumistest hoiduda. Ta lihtsalt muutuks kellekski teiseks.Lõppu ma ka väheke kartsin, samas olen sarnaseid “ilma lõputa” raamatuid varemgi lugenud. Õieti üks soome-rootsi kirjanik tegi mulle ja paljudele teistele selgeks, et igaüks võiks teatud hetkest ise edasi jutustada, kas Ilusa Sabaga Orav jäi ikka ellu ja kas Nuuskmõmmik tuli koos kevadpäikesega tagasi. Samuti võib igaüks edasi fantaseerida, kas Nell kasvatas pärast mõõduka näopeksu abil Frenchist tema labased väldo- ja muud naljad välja või mitte ja mitu libahundikutsikat tulemas on. Algus, sisu ja lõpp olid raamatul siiski täiesti olemas, parimal juhul võinuks lõpp võimsam, põhjalikum ja põnevam olla. Praegu jäi see vahepealse ületrumpamiste, pügamiste ja petmiste möllu varju, põnevus ja pinge langesid lõpus kuidagi ära.Muidu see seltskond on lahe küll ja maailmgi üsna huvitav, kui aga kirjanikul hea idee tuleb, lasku aga käia. Mina küll loeksin nende seiklusi edasi.
Teksti loeti eesti keeles

Välk oli Krõbivana tabanud!Rõske novembrikuu. Seltskond Muumimaa elanikke juhtub peaaegu ühel ajal Muumiperele külla minema - kes loodab Mamma sooja kallistust saada, kes niisama teelauas lobiseda ja lohutust saada, kes päikeselises aias Papaga merest ja purjetamisest rääkida, kes pisiõde kohata, kes niisama külla tulla.Ent Muumiorg ei olegi alati suvine, soe ja külalislahke - kohalesaabunud rahvas leiab eest tühja ja kõleda Muumimaja. Pererahvas on kuhugi kaugele rändama läinud. Teadupärast Muumiorus uksi ei lukustata ja seegi kord ei pöördunud ükski külaline tagasi. Nad hoopis üritasid seal mõnda aega oodata ja muumide moodi elada, mis siis, et nad olid oma olemuselt peaaegu et muumide vastandid. Ja mida kõike seal ära ei juhtunud, kes jutustas nummuliidi elama, kes sai kraavist kala kätte, kes õppis söögitegemise kõrval vilistama. Lõpuks said ikka kõik selle kätte, mida olid otsima tulnud.Isegi Nuuskmõmmik leidis oma viis takti.Võimas kirjatükk, väärib kindlasti seda mõnda tundi, mis lugemisele kulub.
Teksti loeti eesti keeles

Sai ka siis raamat läbi loetud. Ei saa nüüd väita, et “French ja Koulu Tarbatus” oleks halvem kui eelnev “French ja Koulu.” Võrdlus “Politseiakadeemiaga” on suhteliselt tabav, ent mina olen sedasorti inimene, kellele mainitud filmi kolmas ja neljas osa meeldivad rohkem kui esimene ja teine. Siinkohal pean aga kirjanikku hoiatama, et kui ta jätkab Tarbatu lugude kirjutamist samas vaimus nagu “Politseiakadeemia” jätkub, siis ärgu parem kirjutagu – “Politseiakadeemia” viies, kuues ja seitsmes osa mulle enam ei meeldinud.Muidu sai ikka palju itsitatud ja minu meelest oli ta teostuse poolest paremgi kui eelmine – ükski nali ei muutunud labaseks ja tüütavaks nagu eelmise raamatu lõpuosas see kaablirulli ja ihuliikme venitamise teema oli, samuti polnud enam lauseid, mille mõtte tabamiseks tuli neid rohkem kui üks kord lugeda ja üldse oli kogu raamat ühtlasem.Päris tippteoste hulka ei küüni, aga tasus muretseda küll.
Teksti loeti eesti keeles

Hea raamat, peaks kuuluma reaulmehullu kohustuslikku kirjanduse hulka.Algul lugesin originaali väljaandmisaastat "1986" ja tundsin, et midagi on valesti. Oli justkui tulevik, aga kosmosetehnika piirdus vaid tehiskaaslastega. Hiljem lugesin ka järelsõna ja siis sain aru, milles point oli.Muidu mõjus aktsioon päris usutavalt, aga võiks veidi norida ka.5 aastaga ikka majad, eriti veel kultuurmaades ehitatud, kokku ei hakka varisema. Pripjatis seisavad nõukogude paneelkirstud tänapäevani 20 aastat peremehe hooleta.Ja häid ideid trifiidide vastu ka ei leiutatud. Kui juba lillekesed müra peale kokku kaatsavad, siis olnuks ju lihtne vahest silokombainiga ring väljaspool tara peale teha? Või lihtsalt suur auk kaevata ja augu keskele muti-tuuleveski plärisema panna?Ja kütuseterminalide vastu ei tuntud ka erilist huvi...
Teksti loeti eesti keeles