Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Indrek Hargla ·

French ja Koulu Tarbatus

(romaan aastast 2007)

eesti keeles: Tallinn «Varrak» 2007

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
0
5
6
1
0
Keskmine hinne
3.333
Arvustused (12)

Esimene raamat oli väga hea, seega rabasin kohe uue järele, kui poes nägin. Lugeda võis, aga meenutas Politseiakadeemia kolmandat/neljandat/viiendat osa - sest kurb, aga midagi uut uue raamatuga lisandunud pole. Samad tegelased, samad (aga magedamad) naljad, neidki korratakse aina uuesti läbi kolme loo. Väga oleks abiks olnud mingite selle alternatiivmaailma uute detailide toomine - paraku oleks käesolev jant võinud toimida kus tahes ja kellega tahes. Kes esimest raamatu pole lugenud, ei saanud vist muhvigi aru. Kes aga on lugenud, ei leidnud midagi uut. Kettamaailma raamatutes leiutati igas osas vähemalt mingi uus kettamaailmale omane lõbus eripära juurde. French oli muutunud hulka ebameeldivamaks tüübiks.Ka iga situatsioonikoomika puänt oli kaugele ette ära näha. OK, v.a. esimese loo lõpp, mis tõesti ootamatu ja hea oli.
Teksti loeti eesti keeles

Paraku tuleb hinde osas eelmise arvustajaga nõustuda. Muidugi on raamatus (ja ma ei näe põhjust, miks peaks romaani peatükke eraldi hindama) õnnestumisi. Näiteks juba seegi, kuidas eelmise osa kokkuvõte on alguses ära toodud – sarjade puhul on vahel õudselt tüütu, kui möödunud sündmustest heietamisega lehekülgi toodetakse. Ja nähtused, mida autor mõnitada võtab, on tõepoolest mõnitamist väärt. Karskusliikumine (ja NMKÜ tähendab ju muudki), esoteerilised teadused ja teadusturism. Mille kallal kolmandas osas ilgutakse, ma päris hästi aru ei saanudki, võibolla õllesummeri. Ühegagi nimetatud nähtustest pole mul nii- ehk teistpidi vähimatki kokkupuutumist, aga kindlasti on tegemist põlastusväärsete asjadega. Ning mõned naljad on ju naljakad. Vähemalt esimene kord.

See on muidugi tõhus kirjanduslik võte, kui juhmivõitu teenri (või lapsepõlvesõbra või…) silmade läbi näidatakse andeka või lausa geniaalse isanda tegemisi. Olgu jutustajaks siis doktor Watson või, noh, eesti kirjanduses kasutas Jaan Kross seda lähenemist ikka korduvalt. Võimaldab arusaamatusi üle seletada, lugejat valejälgedele juhtida jne. Geeniuse seisukohast oleks kõik ju kohe läbinähtav, ei mingit intriigi. Ainult et nüüd on French ise esiplaanile nihkunud ja see ei ole hea. French on ju üsna tühine tegelane ja tema armulugu Nelliga, mis esimese osa peatükke koos hoidis, ei arene enam sugugi. Uljast libahundist on saanud miski väikekodanlik preilna ja Frenchi apluses pole erilist leidlikkust. Esimesest osast tuttav maailm ei saa eriti juurde (ma küll püüdsin mõttes Tarbatu kirjeldusi Tartu kaardile seada, aga eriti ei õnnestunud) – lisandunud on vaid mõned totrate nimedega kodanikud. Nii ei jäägi muud, kui hulk janti, mis tugineb üldinimlikele arusaamatustele, võluesemete väärkasutusele vms. Ja kui osa jooksvast sündmustikust tuuakse lugejani joonealuste märkustena, siis ma ei pea seda kompositsiooniliseks õnnestumiseks. Ning laureaatidelt saab ju rohkem nõuda, eksole.

Teksti loeti eesti keeles

Sai ka siis raamat läbi loetud. Ei saa nüüd väita, et “French ja Koulu Tarbatus” oleks halvem kui eelnev “French ja Koulu.” Võrdlus “Politseiakadeemiaga” on suhteliselt tabav, ent mina olen sedasorti inimene, kellele mainitud filmi kolmas ja neljas osa meeldivad rohkem kui esimene ja teine. Siinkohal pean aga kirjanikku hoiatama, et kui ta jätkab Tarbatu lugude kirjutamist samas vaimus nagu “Politseiakadeemia” jätkub, siis ärgu parem kirjutagu – “Politseiakadeemia” viies, kuues ja seitsmes osa mulle enam ei meeldinud.Muidu sai ikka palju itsitatud ja minu meelest oli ta teostuse poolest paremgi kui eelmine – ükski nali ei muutunud labaseks ja tüütavaks nagu eelmise raamatu lõpuosas see kaablirulli ja ihuliikme venitamise teema oli, samuti polnud enam lauseid, mille mõtte tabamiseks tuli neid rohkem kui üks kord lugeda ja üldse oli kogu raamat ühtlasem.Päris tippteoste hulka ei küüni, aga tasus muretseda küll.
Teksti loeti eesti keeles

3+ selle raamatu hindeks... ja + tuleb ainult sellest, et kohati sai tõesti kõvasti hirnuda.

Kahele esimesele arvustajale on raske midagi lisada-tõesti on tegu romaaniga, kus jant domineerib žanriulme üle, French on siin raamatus variserist ja kitsipungast snoob (peale ekspluateerimiskõlbulike lollikeste ta restoranis ilmselt keegi ei töötakski) , Nell pole mitte ainult väikekodanlik preilna, vaid piisavalt loll, et ei tea isegi, et ülespidi kõhuga kala on surnud kala jne. jne. Karskusliikumise ja semiootikute mõnitamist oli päris lõbus lugeda (ehkki viimane liin keerati millegipärast krimkaks) ja akronüümi NMKÜ tõlgendus oli tõesti andekas, samas polnud romaan tervikuna piisavalt uudne, naljakas jne. et mult "rahuldavast" kõrgemat hinnet saada. Tartlasena tekkisid mul Tarbatu kirjeldusi lugedes küll mõningad assotsiatsioonid ja võib üsna kindel olla, et näiteks "Perseuse" all on mõeldud "Sophoklest"... Aga see selleks.

Teksti loeti eesti keeles

Minule täitsa meeldis, kuigi loomulikult on kohe aru saada, et Hargla pole Kivirähk. Ega ei peagi olema. Lugedes tegin seda, mida ma tavaliselt ei tee, nimelt lappasin aeg-ajalt eelnevaid arvustusi, ja seepärast võib isegi öelda, et raamat üllatas meeldivalt. Ootasin midagi lamedamat.

Kuna Tartust tunnen ma põhiliselt Raekoja platsi, siis ei hakanudki üritama mingite kohtade väljamõtlemise ja äratundmisega ning lugesin kogu seda mõningate naljakate kohtadega janti puhta fantaasiana. Mõned kohad ajasid isegi naerma, lõpp aga pani suisa irvitama.Tugev "neli". Loodetavasti triloogia lõpuosa tuleb veel parem.

Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla "French ja Koulu" oli üks omamoodi teos kohalikult ulmemaastikul. Koomiline ning alternatiivajalooline fäntasi, mida siinmail eriti ei ole viljeletud. Hargla sõnaseadmisoskus tegi sellest igati nauditava lugemisvara. "French ja Koulu Tarbatus" on sarja teine osa. Tegelased on jällegi samad, kuid tegevuskoht, nagu pealkirjastki võib järeldada, pisut lokaalsem. Kahjuks ka sündmustik. Romaan ise koosneb kolmest iseseisvast osast, mis on omavahel üsna nõrgalt seotud. Esimene osa on kõige pesuehtsam jant, mis ei loo sarjale mingit lisaväärtust juurde. Samas sobib see sissejuhatuseks üsna hästi. Teine osa kuulub jällegi krimikirjanduse valda ning on raamatus leiduvatest tekstidest kõige tummisem ja väljapeetum. Kolmas võtab paraja jandiga jälle otsad kokku, kuigi žanrimääratluse järgi peaks tegu olema tondijutuga. Ülidselt tuleb nõustuda nende eelarvustajatega, kes raamatut eriliseks õnnestumiseks ei pea. Kõik osad jätavad natuke pastakast välja imetud mulje ning naljad ei hiilga enam erilise originaalsusega, kuid sellest hoolimata mulle teos meeldis. Mõnus muhe lugemisvara, mis viidab kenasti aega. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Ausalt öeldes ei olnud mul vähimatki kavatsust seda romaani kunagi lugeda, sest olin tutvunud tema kohta Baasis kirjutatud arvustustega. Asjaolude kokkusattumuse tõttu läks aga nii, et lugesin siiski. Ootused ei olnud eriti kõrged, ja lugemiselamus vastas 100% ootustele, s.t. veendusin et tegu on romaaniga mille eksisteerimisele ei ole tõtt-öelda mingit õigustust. Kuna autor on ikkagi Hargla, ei saa seda kuidagimoodi isegi mitte rahuldavaks pidada.
Teksti loeti eesti keeles

Ei olnud mitte enam nii hea kui esimene osa, kuna tegelased-naljad hakkasid korduma ja liialt oli ka jalaga-tagumikku huumorit kohati. Siiski päästsid asja suuresti õnnestunud ironiseeringud erinevate asjade, näiteks postmodernistliku udutamise üle.
Teksti loeti eesti keeles
x
Madis Maasing
15.06.1984
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Sarja viimane osa seletas ära, miks ni peategelane kui ka tema isa teises osas eriliselt juhmid ja ebausutavalt käituvad olid, aga tagantjärgi ei muuda see lugemiselamust ja -muljet siiski kuidagi paremaks. Hullemgi veel, peategelane on enamiku käesolevast raamatust eriti staatilises seisundis ning süžee-tegevustik venib tõesti lubamatult pikaks.  
 
Postiivse poole pealt tuleb siiski märkida - nagu ka kogu ülejäänud triloogia puhul - huvitavaid ja värvikaid kõrvaltegelasi (kaasa arvatud eelmainitud deus ex machina), hästi ülesehitatud maailma ning autori jutustusoskust, mis suutis ka ülimalt aeglaselt kulgeva narratiivi enam-vähem söödavaks teha.    
 
Paraku muutis asja minu jaoks halvaks lõpplahendus - sellest ka hinne, mis ei peegelda mitte ainult konkreetselt Sõduripoja raamatu 3. osa, vaid kogu sarja üldist lugemismuljet. Eriti viimased leheküljed olid ikka väga absurdselt ja ülevõlli õnnelik lõpp ning pealegi tundub, et autor unustas sujuvalt ära peategelase ühe onupoja. Lohakusvigu tundus selles raamatus üldse rohkem olevat kui eelmistes, mitmel korral olid tegelaste nimed valed.  
 
Kokkuvõtvalt ei pea antud raamatut ja ka kogu sarja mitte väga kehvaks ning pigem oli asi kaasahaarav ja nauditav, aga kaks asja - vilets peategelane ja kehv lõpp - rikkusid asja minu jaoks suuresti ära.
Teksti loeti inglise keeles

Võrreldes sarja esimese raamatuga on see süngem, jõhkram ja lootusetum, aga paraku ka pikem, igavam ja kehvem. Üks asi on see, et enam pole see maailm niivõrd uudne ja põnev kui esimeses osas, ehkki selle seniavamata tahke muidugi paljastatakse omajagu. Aga kõige suurem puudus, mistõttu hetkeks tundus, et teos võib koguni pooleli jääda, on peategelane. Nagu juba eespool öeldud, siis ta hädaldab pidevalt ning lisaks sellele on ta ka kohati lausa uskumatult juhm. Tagantjärele mõeldes oli ta parajalt juhm ka esimeses osas, aga seal see niivõrd veel ei häirinud. Ainus, kes on veel juhmim ja/või irratsionaalsem, on peategelase isa.
 
Aga siiski, mida edasi raamat läks, seda lobedamalt lugemine siiski kulges, küllap harjusin ka pideva virina ja juhmusega ära ning selle ümber toimuv oli piisavalt huvitav ja hästi kirjutatud, et mitte lasta end enam asja suurimatest vigadest morjendada. Lõppude lõpuks, üldmuljena võib öelda, et ehkki kehvem kui esimene osa, ei olnud ta niivõrd palju kehvem, et peaks lausa terve tähekese võrreldes eelmisega maha võtma. Iseenesest ikkagi suhteliselt hea ajaviide.
Teksti loeti inglise keeles

Sain "Sõduripoja" triloogia jõulukingiks ja jõudsin esimesega kolmest ühele poole. Tegemist on esimese Hobbi raamatuga, mida üldse olen lugenud ning pole kahtlust, et kirjutada oskab ta hästi ja enamasti päris kaasahaaravalt. Aga nagu eelarvustajad juba korduvalt on öelnud, siis paraku oli ka tüütuid kirjeldusi ja tegevusi. Viktoriaanlik Inglismaa ja Kodusõja-eelne USA, millele oli lisatud tugev aristokraatia ja kuningavõim (a la keiserlik Saksamaa?). Poliitilised intriigid ja nendest tekkinud jamad olid enamuse raamatust kandvamad kui maagia ja tsivilisatsiooni-metslaste kokkupõrge, lõpus ja lõpuks aga pigem vastupidi. Tegelased on tõesti enamjaolt hästi välja joonestatud, ainult et peategelane ise tundus kohati lausa häirivalt juhm või ignorantne, teisal aga jälle üllatavalt nutikas. Nojah, võib-olla oli siin oma osa tema sisemisel lõhestatusel ja maagilise komponendi siira eitamise soovil.    
 
Mõned asjad jäid veel veidike häirima, mistap ka neli. Kõigepealt oli kogu see olustik ikkagi natuke liiga selgelt üle võetud 19. sajandi Lääne ühiskonnast - sellest natuke võõrikum-distantseeritum maailm (vrd GRRM-i teosed ja Euroopa hiliskeskaeg) oleks mulle paremini meeldinud. Ja teose üldine kulg oli ka natuke liiga USA filmindusele omane: alguses suured väljakutsed ja probleemid, asi läheb peategelase jaoks aina masendavamaks ja lootusetumaks ja siis järsku lõpp, mis on ikka väga suhkruselt happy end. Kuigi, kui järele mõelda, siis teatud oomeneid, et kõik ikka päris korras ja tore ei ole (eelkõige peategelase kosumine), puistati ka.   
14.01.2019: Saan muidugi aru, et see pingutatult väga hästi minek raamatu lõpus ennustab ette selle petlikkust järgmistes osades ja ses mõttes on see mõistlik kirjandustehniline võte, aga kui võtta seda raamatut kui ühte tervikut ja mitte sarja üht osa, siis mõjub see kummaliselt ja sobimatult. Vähemalt mind häiris, kui raamatuga lõpule jõudsin. Aga kui edasi lugeda, siis häirib muidugi juba vähem, kui võtad seda mitte enam eraldi teose, vaid pikema sarja esimese osana.
Kokkuvõttes on tegemist päris taheda tükiga, mis ei võtnud sugugi ära isu lugeda ka triloogia järgnevaid raamatuid.
Teksti loeti inglise keeles

Hea Lovecrafti "Shadow Over Innsmouth" adaptsioon kohalikku konteksti. Originaaliga võrreldes on kogu asi oluliselt loogilisem ning meeldisid ka olustikukirjeldused; samuti ka minategelane, kelle nimi annab Hargla loominguga tuttavale inimesele kohe selge vihje, et temaga ei saa asjad väga hästi minna. 
 
Silma hakkas aga üks ilmselge faktiviga, mis võis äkki olla ka tahtlik, kui tegemist oli irooniaga hiljutise haldusreformi aadressil. Nimelt need paigad, kus tegevus toimub, ei asunud Pärnumaal kuni 2017. aastani, vaid ilmselgelt Läänemaal! Aga minategelane korrutas pidevalt Pärnumaa ja Pärnumaa (ja paar korda vist ka Läänemaa).
 
Aga üldiselt nauditav ja kvaliteetne jutt, nagu Harglale kombeks; aga kuna tema latt on väga kõrgel, siis tema parimate juttude tasemeni see siiski päriselt ei küündi.
 
Teksti loeti eesti keeles

Igati muhe lugemine pimedateks õhtuteks. Enamik olulist kogumiku kohta on juba eelnevalt ära öeldud. Ka mulle torkas ühe esimese asjana silma, et lood jagunesid üpris selgelt kaheks: 1) maagia = arenenud tehnoloogia; 2) üleloomulik, mis jääb teaduslik-tehniliselt seletamatuks ehk siis üleloomulikuks. Kõik lood olid loetavad ja enamik head, kõige problemaatilisem oli vist Veskimehe üllitisest läbinärimine; eelkõige seetõttu, et see oli tõesti ilmselgelt liiga pikk. 
Kogumiku ülesehituse osas oleks tõesti vast parem olnud kui mõni teine lugu kui "Tarkmees taskus" oleks esimene olnud, aga väga ei häirinud ka praegune järjekord.
Teksti loeti eesti keeles

Tõesti ei ole tegemist alternatiivajaloo, vaid hoopis alternatiivtulevikuga. Omamoodi huvitavalt üles ehitatud maailm, aga jäi natuke õhukeseks ja kipakaks, liialt napisõnaliseks justkui.
Teksti loeti eesti keeles

Mingis mõttes maailm, mis oleks nagu EKRE helevalge unistus, aga ilmselt ka autori oma. Sõnakasutas on ilmselgelt meelega provotseeriv, aga õnneks ei jää see ainult üheplaaniliselt kitsa idee või ideoloogia peal sõitma, ikka sündmuseid ja isegi teatud määral karaktereid on ka. Kuigi jah, taas on nõnda, et enamik tegelasi on üksteisest suhteliselt eristamatud. 
Samuti tekitab minus sügavaid kahtlusi see, kas 1185 toimunud merikajaka intsidendil ja Saare-Taani pulmal oleks tegelikkuses kuidagigi saanud olla niivõrd ulatuslikud tagajärjed. Ja see, et Taani-Saare abielu tagajärjel Sigtuna oleks rüüstamata jäänud - aga miks; see asub teadupärast ju Rootsis ja mitte Taanis!
Nii ja teisiti, nõustuda tuleb ka sellega, et lugemine oli tõesti pigem põnev. Mistap siis "4".
Teksti loeti eesti keeles

Väga vahva ja lõbustav lugemine, ilmselgelt on palju šnitti võetud Eesti punkarite (fiktiivsetest, kirjanduslikest) toimetamistest. Piisavalt hea ja lõbustav, et võiks panna kõrgeima hinde.
Teksti loeti eesti keeles

Kirjatehniliselt suhteliselt hästi teostatud jutt, aga jah, ajaloolise võ ka alternatiivajaloolise loogikaga on lood küllaltki nigelad. Võimalik, et peamine viga on kõneformaadis, mis asjad vägagi lünklikuks jättis. Igatahes paremat kui nõrk "4" siin anna ei saa.
Teksti loeti eesti keeles

Omamoodi sünge, omamoodi jabur ja omamoodi lõbustav jutt sellest, mis saanuks Eestis siis, kui natsid oleks võitnud Teise maailmasõja. Teksti olulisimaks veaks on aga tõesti see, et tegelased kipuvad segamini minema ning seda tõesti mitte ainult lugejal, vaid ka autoril endal.
Teksti loeti eesti keeles

See jutt, mis teha, meeldis mulle antud kogumikust ilmselt kõige vähem. Jutustamis- ja sõnaseadeoskusel polnud ju väga vigagi, aga kogu tegevustik oli kuidagi väga laialivalguv ja hägune. Samuti ei saanud pihta, miks olid ühel panteonil koos Jupiter ja Poseidon, mitte vastavalt kas Jupiter ja Neptun või siis Zeus ja Poseidon?
Sestap pean piirduma rahuldava hindega.
Teksti loeti eesti keeles

Reformatsioonist Eestis on liukirjandust tehtud tõesti suhteliselt vähe, nagu ka hilisemast tuntud anabaptistide juhist, Tartus tegutsedes küll veel Lutheri õpetust järginud Melchior Hoffmannist. 
Sestap on Friedenthali teemavalik kahtlemata tänuväärne, mis sest, et reaalsest ajaloost tõesti väga tugevalt kõrvale kalduv - isegi niivõrd, et ma ei ole üldse kindel, kas tema jutus kõneks olev religioon üldse ongi kristlik.
Üldiselt võttes on tegemist taas hea huumoriga tehtud hea ajalootunnetusega jutuga, mis tänu sellele võtab ka selle kaanoneid väga irooniliselt-tabavalt tögada ja rikkuda. Mistap mina peaksin seda isegi viievääriliseks.
 
Teksti loeti eesti keeles

Midagi MacBethi laadset soomeugrliku mütoloogia kastmes, ehkki (vahe?)lõpplahendus on Shakespeare'ist oluliselt erinev. Ei jätnud jah kuigi tõsist muljet ning lõpetamatud jäi ka kripeldama. Siiski, suhteliselt hästi kirjutatud, nii et alla 4 ikkagi panna ei saa.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu, mis tundub eelkõige kirjutatud tõesti inimestele, kes Henriku Liivimaa kroonikaga teatud määral kursis - saavad kõhutäie naerda või vähemalt muiata. Eks ta kohati veidi liialt skemaatiline oli, aga üldiselt hea ja lõbus lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Päris huvitav, ehkki ajalooliselt suhteliselt kaheldamatult võimatu käsitlus sellest, kuidas inimesed paikseks jäid tsivilisatsiooni rajasid. Natuke nagu barbar Conan kohalikus kastmes, aga teisalt peategelane on mõistagi hoopis teisest puust.
Üldiselt meeldis, aga teatav klišeelikkus ja etteaimatavus siiski takistavad kõige kõrgemat hinnet panemast.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav ja kaasahaarav kirjatöö, mille sisust ja probleemidest on eelarvustajad juba pikalt juttu teinud. Lisaksin ainult paar momenti.
Raamat on kahtlemata väga tihedalt autori isikuga seotud, tema isikupärasid ja vaateid väljendav. Mis ei ole otseselt ju ei hea ega halb, aga lihtsalt tõsiasi, mida nentida. Nagu Merese teostele omane, leidub siin hulk karaktereid, kellest pea kõik on suuremal või vähemal määral kaasaelatavad (täiesti eemaletõukavaid tüüpe on vist ainult üks prints, aga iseg tema pole ju üdini halb). 
See, et teoses on "normaalühiskonnana" kujutatud sisuliselt (valgustatud?) autokraatlikku monarhiat, ei tundu mulle kuigivõrd üllatav, sest fantaasiajuttude tegevus ju enamasti säärases "ühiskondlikus formatsioonis" toimubki. Tõsi, siin on tegemist (kosmose)ulmega, aga teatud fantasy elemendid on ka siin hoomatavad. Vabariiklastest-demokraatidest terroristid toovad esimesena meelde "Frenchi ja Koulu", ehkki kaheldamatult on kahe teose tonaalsused diametraalselt erinevad. Ja aristokraadid, eriti nende teatud käitumismallid, jällegi meenutasid vägagi Targaryeneid.
Üldiselt aga ei leia väga suuri põhjuseid virisemiseks - autori stiil on kahtlemata eri- ja omapärane ning sellise õhustikuga raamatuid Eesti ulmemaastikult ilmselt teisi ei leia. Mis on aga pigem positiivne kui negatiivne. Lõpuks peab siiski tõdema, et päris nii häst ka ei meeldinud, et päris täispunkte panna (usun, et autor suudab veelgi enam), aga väga hea ja tugev teos kahtlemata.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav ja kaasakiskuv alternatiivajalooline lugemine. Teose sisu on eelpool kirjutajad juba piisavalt avanud. Lisan ainult ühe ääremärkuse teose vaieldamatu alternatiivajaloolisuse kinnituseks. Nimelt kutsub vend Folkmar kreeka õigeusklikku hereetikuks, ent ida ja lääne kirikulõhe toimus teadupärast alles 1054. aastal ning ka seejärel läks veel mitu head sajandit, enne kui see lõhe idas ja läänes ületamatu tundus ning üksteist väärusulisuses süüdistama hakati. Hargla maailmas on kirikulõhe ilmselt aga juba siis mitu sajandit varem aset leidnud.
Huvitav ja paiguti ka lõbustav oli ka kristluse ja muinasusundi kõrvutamine; need üksikud naljakohad tuletasid kohe Frenchi ja Koulut meelde, kes küll hoopis teistsuguses alternatiivajaloolises maailmas ringi seiklesid. 
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin samuti raamatu eestikelset varianti ning eelarvustajate kiidusõnadega tuleb ühineda. Hästi läbimõeldud ja komponeeritud raamat, mille lugemisel ei saanud tõesti last mõtet kuhugi mujale uitama. Ajaparadoksid ja ajas liikujad jäid ka mulle üpris häguseks; ilmselt oli see vähemalt osaliselt ka autori taotlus, kõike ei peagi ju detilideni välja kirjutama. Ajaloolised komponendid olid teosel samuti väga head.
Mulle tõid Kivi ja Valgus ning nende ümber toimuv aga lisaks Lovecraftile ka Pratcheti meelde: Vangladimensioonid väljaspool aega ja ruumi ning valguse vastandi sissetoomine, mis pole mitte pelgalt valguse puudumine.
Ainus, mis romaani puhul millegipärast veidi häirima jäi, oli selle lõpplahendus, oleks oodanud nagu midagi veidi teravamat või ootamatumat. Aga romaani kui terviku seisukohalt pole ka sellel tegelikult väga viga, nii et hinnet see küll alla ei tõmba.
Teksti loeti eesti keeles

Oli tore lugemine, tõesti nagu Vene Pratchett: sekeldused NL-aja Nähtamatus Ülikoolis. Kogu aeg just naerma ei ajanud, eks ole see nõuka-aeg minust ka ju suuremalt jaolt õnneks mööda läinud, aga kohati oli siiski päris humoorikas. Mingil põhjusel tundus kõige naljakam see koht, kus minategelane püüdis endale korduvalt ja ebaõnnestunult tagasihoidlikku einet valmistada.
Teksti loeti eesti keeles

Taas hea raamat, aga Kammereri triloogiast minu jaoks siiski nõrgim; kuidagi ära väsinud.
Siin ilmnevad muu hulgas ka ühe maailma korduvkasutamise probleemid: näiteks, kui "Asustatud Saares" olid mutandid lähema kümnekonna aasta jooksul välja suremas, siis siin raamatus selgub, et nad on veel pool sajandit hiljem rõõmsalt alles ning enamgi veel: juba 20-aastaselt raugastunud olnud Nõid on jätkuvalt elus!
Samuti peab tähelepanu juhtima tagakaaneteksti ekslikkusele: Rändurite probleem ei saa lõppkokkuvõttes mitte mingit lahendust. Nagu ka nendega seotud Leidlaste probleem, mis tõesti tekitas lugemsit lõpetades teatavat pettumust.
Teksti loeti eesti keeles

"Asustatud Saarest" selgelt süngem ja tõesti paranoiline raamat; lõpliku lahenduseta jääbki küsimus, kas finaalis toimunu oli inimkonna seisukohalt õige või vale; inimlikul tasandil on see mõistagi rõhutatult selge (minajutustaja ja autorite perspektiiviga on raske mitte nõustuda).
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea lugemine, ilmselt tõesti parim Kammereri triloogiast. Hoogne seiklus. Ent nagu Strugatskite puhul ikka, siis suhteliselt mitmekihilisena loetav. Pealispindselt võib tõesti mulje jääda, et plistatakse kommunistlikku korda ja kutsutakse üles vastikuid kapitaliste kukutama, aga sellisele järeldusele jõudmine on minu arust enda mõtlemisvõime väärkasutamine. Kritiseeritakse ikkagi eelkõige nõukogude korda: "Asustatud saare" ühiskond tegutseb ju paarkümmend aastat pärast sõda, keiser on kukutatud ning ühiskond tuksis.
Asja sõnum näib esmalt olevat ikkagi üldinimlikkus ja sõjavastasus ning teiseks ka hoiatus liiga lihtsate lahenduste ees ning ka küsimus, kuivõrd on näiline ja tegelik headus või kasu omavahel korrelatsioonis. 
Teksti loeti eesti keeles