Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Indrek Hargla ·

French ja Koulu Tarbatus

(romaan aastast 2007)

eesti keeles: Tallinn «Varrak» 2007

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
0
5
6
1
0
Keskmine hinne
3.333
Arvustused (12)

Esimene raamat oli väga hea, seega rabasin kohe uue järele, kui poes nägin. Lugeda võis, aga meenutas Politseiakadeemia kolmandat/neljandat/viiendat osa - sest kurb, aga midagi uut uue raamatuga lisandunud pole. Samad tegelased, samad (aga magedamad) naljad, neidki korratakse aina uuesti läbi kolme loo. Väga oleks abiks olnud mingite selle alternatiivmaailma uute detailide toomine - paraku oleks käesolev jant võinud toimida kus tahes ja kellega tahes. Kes esimest raamatu pole lugenud, ei saanud vist muhvigi aru. Kes aga on lugenud, ei leidnud midagi uut. Kettamaailma raamatutes leiutati igas osas vähemalt mingi uus kettamaailmale omane lõbus eripära juurde. French oli muutunud hulka ebameeldivamaks tüübiks.Ka iga situatsioonikoomika puänt oli kaugele ette ära näha. OK, v.a. esimese loo lõpp, mis tõesti ootamatu ja hea oli.
Teksti loeti eesti keeles

Paraku tuleb hinde osas eelmise arvustajaga nõustuda. Muidugi on raamatus (ja ma ei näe põhjust, miks peaks romaani peatükke eraldi hindama) õnnestumisi. Näiteks juba seegi, kuidas eelmise osa kokkuvõte on alguses ära toodud – sarjade puhul on vahel õudselt tüütu, kui möödunud sündmustest heietamisega lehekülgi toodetakse. Ja nähtused, mida autor mõnitada võtab, on tõepoolest mõnitamist väärt. Karskusliikumine (ja NMKÜ tähendab ju muudki), esoteerilised teadused ja teadusturism. Mille kallal kolmandas osas ilgutakse, ma päris hästi aru ei saanudki, võibolla õllesummeri. Ühegagi nimetatud nähtustest pole mul nii- ehk teistpidi vähimatki kokkupuutumist, aga kindlasti on tegemist põlastusväärsete asjadega. Ning mõned naljad on ju naljakad. Vähemalt esimene kord.

See on muidugi tõhus kirjanduslik võte, kui juhmivõitu teenri (või lapsepõlvesõbra või…) silmade läbi näidatakse andeka või lausa geniaalse isanda tegemisi. Olgu jutustajaks siis doktor Watson või, noh, eesti kirjanduses kasutas Jaan Kross seda lähenemist ikka korduvalt. Võimaldab arusaamatusi üle seletada, lugejat valejälgedele juhtida jne. Geeniuse seisukohast oleks kõik ju kohe läbinähtav, ei mingit intriigi. Ainult et nüüd on French ise esiplaanile nihkunud ja see ei ole hea. French on ju üsna tühine tegelane ja tema armulugu Nelliga, mis esimese osa peatükke koos hoidis, ei arene enam sugugi. Uljast libahundist on saanud miski väikekodanlik preilna ja Frenchi apluses pole erilist leidlikkust. Esimesest osast tuttav maailm ei saa eriti juurde (ma küll püüdsin mõttes Tarbatu kirjeldusi Tartu kaardile seada, aga eriti ei õnnestunud) – lisandunud on vaid mõned totrate nimedega kodanikud. Nii ei jäägi muud, kui hulk janti, mis tugineb üldinimlikele arusaamatustele, võluesemete väärkasutusele vms. Ja kui osa jooksvast sündmustikust tuuakse lugejani joonealuste märkustena, siis ma ei pea seda kompositsiooniliseks õnnestumiseks. Ning laureaatidelt saab ju rohkem nõuda, eksole.

Teksti loeti eesti keeles

Sai ka siis raamat läbi loetud. Ei saa nüüd väita, et “French ja Koulu Tarbatus” oleks halvem kui eelnev “French ja Koulu.” Võrdlus “Politseiakadeemiaga” on suhteliselt tabav, ent mina olen sedasorti inimene, kellele mainitud filmi kolmas ja neljas osa meeldivad rohkem kui esimene ja teine. Siinkohal pean aga kirjanikku hoiatama, et kui ta jätkab Tarbatu lugude kirjutamist samas vaimus nagu “Politseiakadeemia” jätkub, siis ärgu parem kirjutagu – “Politseiakadeemia” viies, kuues ja seitsmes osa mulle enam ei meeldinud.Muidu sai ikka palju itsitatud ja minu meelest oli ta teostuse poolest paremgi kui eelmine – ükski nali ei muutunud labaseks ja tüütavaks nagu eelmise raamatu lõpuosas see kaablirulli ja ihuliikme venitamise teema oli, samuti polnud enam lauseid, mille mõtte tabamiseks tuli neid rohkem kui üks kord lugeda ja üldse oli kogu raamat ühtlasem.Päris tippteoste hulka ei küüni, aga tasus muretseda küll.
Teksti loeti eesti keeles

3+ selle raamatu hindeks... ja + tuleb ainult sellest, et kohati sai tõesti kõvasti hirnuda.

Kahele esimesele arvustajale on raske midagi lisada-tõesti on tegu romaaniga, kus jant domineerib žanriulme üle, French on siin raamatus variserist ja kitsipungast snoob (peale ekspluateerimiskõlbulike lollikeste ta restoranis ilmselt keegi ei töötakski) , Nell pole mitte ainult väikekodanlik preilna, vaid piisavalt loll, et ei tea isegi, et ülespidi kõhuga kala on surnud kala jne. jne. Karskusliikumise ja semiootikute mõnitamist oli päris lõbus lugeda (ehkki viimane liin keerati millegipärast krimkaks) ja akronüümi NMKÜ tõlgendus oli tõesti andekas, samas polnud romaan tervikuna piisavalt uudne, naljakas jne. et mult "rahuldavast" kõrgemat hinnet saada. Tartlasena tekkisid mul Tarbatu kirjeldusi lugedes küll mõningad assotsiatsioonid ja võib üsna kindel olla, et näiteks "Perseuse" all on mõeldud "Sophoklest"... Aga see selleks.

Teksti loeti eesti keeles

Minule täitsa meeldis, kuigi loomulikult on kohe aru saada, et Hargla pole Kivirähk. Ega ei peagi olema. Lugedes tegin seda, mida ma tavaliselt ei tee, nimelt lappasin aeg-ajalt eelnevaid arvustusi, ja seepärast võib isegi öelda, et raamat üllatas meeldivalt. Ootasin midagi lamedamat.

Kuna Tartust tunnen ma põhiliselt Raekoja platsi, siis ei hakanudki üritama mingite kohtade väljamõtlemise ja äratundmisega ning lugesin kogu seda mõningate naljakate kohtadega janti puhta fantaasiana. Mõned kohad ajasid isegi naerma, lõpp aga pani suisa irvitama.Tugev "neli". Loodetavasti triloogia lõpuosa tuleb veel parem.

Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla "French ja Koulu" oli üks omamoodi teos kohalikult ulmemaastikul. Koomiline ning alternatiivajalooline fäntasi, mida siinmail eriti ei ole viljeletud. Hargla sõnaseadmisoskus tegi sellest igati nauditava lugemisvara. "French ja Koulu Tarbatus" on sarja teine osa. Tegelased on jällegi samad, kuid tegevuskoht, nagu pealkirjastki võib järeldada, pisut lokaalsem. Kahjuks ka sündmustik. Romaan ise koosneb kolmest iseseisvast osast, mis on omavahel üsna nõrgalt seotud. Esimene osa on kõige pesuehtsam jant, mis ei loo sarjale mingit lisaväärtust juurde. Samas sobib see sissejuhatuseks üsna hästi. Teine osa kuulub jällegi krimikirjanduse valda ning on raamatus leiduvatest tekstidest kõige tummisem ja väljapeetum. Kolmas võtab paraja jandiga jälle otsad kokku, kuigi žanrimääratluse järgi peaks tegu olema tondijutuga. Ülidselt tuleb nõustuda nende eelarvustajatega, kes raamatut eriliseks õnnestumiseks ei pea. Kõik osad jätavad natuke pastakast välja imetud mulje ning naljad ei hiilga enam erilise originaalsusega, kuid sellest hoolimata mulle teos meeldis. Mõnus muhe lugemisvara, mis viidab kenasti aega. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Ausalt öeldes ei olnud mul vähimatki kavatsust seda romaani kunagi lugeda, sest olin tutvunud tema kohta Baasis kirjutatud arvustustega. Asjaolude kokkusattumuse tõttu läks aga nii, et lugesin siiski. Ootused ei olnud eriti kõrged, ja lugemiselamus vastas 100% ootustele, s.t. veendusin et tegu on romaaniga mille eksisteerimisele ei ole tõtt-öelda mingit õigustust. Kuna autor on ikkagi Hargla, ei saa seda kuidagimoodi isegi mitte rahuldavaks pidada.
Teksti loeti eesti keeles

Ei olnud mitte enam nii hea kui esimene osa, kuna tegelased-naljad hakkasid korduma ja liialt oli ka jalaga-tagumikku huumorit kohati. Siiski päästsid asja suuresti õnnestunud ironiseeringud erinevate asjade, näiteks postmodernistliku udutamise üle.
Teksti loeti eesti keeles
x
Madis Maasing
15.06.1984
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kirjutatud kahtlemata hästi ja autorile omases võtmes. Aga häiorima jäid mõned asjad, kõige enam vast see, et miks ikkagi olid aadlikud veendunud, et roheline tuleb lihtsalt ära keelata ja asi vask, isegi kui ilmselt pidi neile varasemast ajast, vähemalt juhuslikust empiirikastki selge olema, et antud värviga asjal on oma vägagi praktiline ja kasulik mõte. Ei olnud ju rõhuv enamus baltisakslasi ka lihtsalt stereotüüpsed "kurjad mõisnikud", kes muust ei mõelnud, et kuidas saaks talupoegi paremini peedistada. Noh, selles loos aadlikke lihtsalt ei huvitanud lihtrahva toimetamised kuigivõrd, aga see ei tundu ka päriselt toimiv ühiskonnakorraldus, sest feodaalsüsteemis on aadlikul vaja tegelikult vägagi, et tema talupojad eluga suht hästi toime tuleks, et nad suudaks nii end kui ka aadlikke ülal pidada. Jobusid muidugi on, aga ma ei kujuta hästi ette, et see süsteem oleks saanud kirjeldatud viisil mingil planeedil nõnda toimida. Aga üldiselt, eks sääraseid loogikavigu (mis võivad olla ka suibjektiivselt ülevõimendatud), võib kindlasti leida ka paljudest teistest juttudest. Ja üldiselt ikkagi hea tunne ja elamus, usutavad karakterid jne. Seega, "4".
Teksti loeti eesti keeles

Vana kooli ulmejutt, mis ilmselt meelega mõjub, nagu oleks kirjutatud 20. sajandi keskpaigas. See on aga ka loo peamine nõrkus, vähemalt minu silmis, sest ühelt poolt on ju selline lähenemine mõnikord täiesti tore ja muhedalt anakronistlik, siin jäi see asi aga kuidagi lamedaks pigem. Et nagu oli kokku seotud tänase maailma sotsiaalpoliitiline olustik ja siis mindud tulevikukujutluses 50 aastat ajas tagasi.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algas korralikult, aga kusagilt poole pealt hakkas maha käima ja muutus tõepoolest üha ebaloogilisemaks. Seetõttu lõpuks kuigi head tunnet ega muljet ei jäänud. Paraku.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav idee, esitus ka üleelatav, aga mitte ülemäära meeldiv. Aga lugu jättis siiski lõppeks päris hea tunde.
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa hästi kirjutatud lugu, ja lausa maagiline alternatiivajalugu allakäivast, aga maagiliselt laetud aadlisoost 20. sajandi II poole Euroopas. Kohati tundus asi siiski veidike kohmakalt kirja pandud, vahest oleks tulnud teksti veel veidi üle toimetada-sättida. 
Teksti loeti eesti keeles

Nagu taas eelpool öeldud: hästi kirjutatud, aga ulmet sisuliselt pole. Võiks tõesti olla mingi polaarjoonetagune kolkaküla sajandi  eest, kui paar asjakest ära muuta. 
Teksti loeti eesti keeles

Säärane ülevõlli(?) küberpunk, mis mulle ei istu. Ja ka see totter släbgitamine, et ei saa kohati pooltest sõnadest aru, mida need peaks tähendama. Aga kindlasti läheb rohkem arvutiseerunud-moderniseerunud inimestele rohkem peale. Ideed ja mõtet ju täiesti oli.
Teksti loeti eesti keeles

Jäi kuhugi "3" ja "4" vahele minu jaoks, aga et tõmbas ikkagi suhteliselt hästi kaasa, oli huvi, et mis siis ikkagi täpselt saab, siis olgu siin kõrgem hinne.
Teksti loeti eesti keeles

See lugu oli endagi üllatuseks antud kogumikus kõige kaasahaaravam, kuigi üldiselt igasugune küber- ja muidu-punk (kirjanduslikus mõttes) päris minu tassike teed pole.
Teksti loeti eesti keeles

Nagu juba öeldud: hästi kirja pandud, aga ulmet sisuliselt pole. Kui paar ebaolulist komponenti ära võtta, Võiks olla vabalt tõesti mõne II maailmasõjas kannatanud piirkonnas toimunu ilukirjanduslik edasiandmine. 
Teksti loeti eesti keeles

Selle looga on ilmselt nii, et kas klikib või ei kliki ehk kas seerobustne ja must kassihuumor läheb peale või mitte. Mulle väga ei läinud. 
Teksti loeti eesti keeles

Kahtlemata tugev lugu, aga päris lemmik Täheaja juttude seast siiski polnud. Aga ega aurupunk pole ka kunagi mu lemmikžanr olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Kahtlemata hea, huvitav ja kvaliteetne kirjandus. Minu jaoks jäi kõikuma maksimumi ja "nelja" piiril. Kuna aga enamik hindeid on niikuinii maksimumid, siis olgu pealegi pall madalam. Mõned loogikavead hakkasid häirima, eelkõige see, et kuidas peale selle ühe hiinlase keegi teine (USA, NL) tulnukate vastust ei kuulnud; ei tundunud kuidagi loogiline.
Teksti loeti inglise keeles

Tegemist on Jamaica päritolu kirjaniku neljanda romaaniga ning esimesega, mida saab pidada ulmeliseks. Teos kubiseb Aafrika mütoloogiast ja vastab hästi moodsa fantaasiakirjanduse (ehk siis fantasy) standarditele. Autor ise on naljatades nimetanud teost ka Aafrika "Troonide mängu" avateoseks ja teatud paralleele kindlasti ka tõmmata saaks. Kuid teose oluliseks, võib-olla isegi lõppkokkuvõttes olulisimaks mootoriks olev "väikeste inimeste" sissekiskumine trooniheitlustesse ja tõdemus, et lõpuks jäävad kannatajateks eelkõige ikka kõige vaesemad ja viletsamad, kel lõpptulemusest tegelikult sooja ega külma pole, on mõistagi liig üldlevinud troop, et selle baasilt asuda seda kirjatööd ainuüksi GRRM-iga siduma. Ja lõppude lõpuks jääb toosama ülioluline sündmuste käimalükkaja teoses üpriski tagaplaanile ja keskendutakse eelkõige minategelase erisugustele seiklustele mööda fiktiivset (Ida?-)Aafrikat, kus ta kohtub mitmesuguste vähem ja rohkem üleloomulike olenditega, elab üle (sageli napilt) mitmesuguseid ja enamasti sünknegatiivseid katsumusi ning korjab selle jooksul endale kaugelt rohkem vastaseid kui sõpru; mitte viimases järjekorras oma liigterava keele tõttu. Üleüldiselt võib öelda, et asi on kirjutatud päris hästi ning tihti lausa kaasahaaravalt, nii et esialgu tekkinud tugev võõristusefekt (sisu ja laad erinevad päris tugevalt Lääne ulme/fantaasiakirjandusest) hajus nii umbes kahe-kolme peatüki järel. Peategelane on kahtlemata "ebausaldusväärne jutustaja" ning veelgi enam, tema jutustusviis sarnaneb vägagi muinasjutu- ehk muistndivestja omale, kusjuures kohati pakub ta isegi välja erinevaid versioone, mis ühes või teises loos juhtus, jättes sealjuures otsad lahti, mis siis on tõde või tõepärasem. Ja nagu teame, on see omane tihti ka näiteks Euroopa müüdivaramule, et ühest ja samast loost võib olla mitu ja üksteisest suhteliselt erinevat versiooni. Ent siiski, liiga häguseks või ebamääraseks see kogu asja siiski ei muuda, sest reeglina esinevad need ebamäärasused siiski pigem detailides. Teose suurimaks plussiks lisaks ladusale sulejooksule oli minu jaoks kahlemata Aafrika mütoloogia ja selle üleloomulike olendite huvitav tutvustamine ja esitamine. Mis aga tugevasti häirima hakkas, oli tegelaste äärmine jõhkrus ja brutaalsus, mis puhuti andis silmad ette GRRM-le endalegi, ning mille tulemusena oli enamikule tegelasist küllaltki raske kaasa elada. Jah, suuremale osale oli võimalik leida mitmesuguseid lunastavaid momente ja motiive. Aga sellest hoolimata jäi kummitama tunne, et sageli oldi ebavajalikult julmad ja jõhkrad ning kõrgemaid motiive stiilis "usk, lootus, armastus", oli küllaltki raske (kuid mitte võimatu) ridade vahelt tuvastada. Küllap oli siin suur osa minategelase suhtumises, kelle üleelamised ta kogu maailma suhtes äärmiselt kibestunuks ja pettunuks tegid. Kokkuvõtteks hindaks asja aga nelja tähekesega viiest, sest ehkki mitte päris minu maitse, on tegemist kahtlemata omapärase, huvitava ja hästi kirjutatud asjaga.  
Teksti loeti inglise keeles

Sarja viimane osa seletas ära, miks ni peategelane kui ka tema isa teises osas eriliselt juhmid ja ebausutavalt käituvad olid, aga tagantjärgi ei muuda see lugemiselamust ja -muljet siiski kuidagi paremaks. Hullemgi veel, peategelane on enamiku käesolevast raamatust eriti staatilises seisundis ning süžee-tegevustik venib tõesti lubamatult pikaks.  
 
Postiivse poole pealt tuleb siiski märkida - nagu ka kogu ülejäänud triloogia puhul - huvitavaid ja värvikaid kõrvaltegelasi (kaasa arvatud eelmainitud deus ex machina), hästi ülesehitatud maailma ning autori jutustusoskust, mis suutis ka ülimalt aeglaselt kulgeva narratiivi enam-vähem söödavaks teha.    
 
Paraku muutis asja minu jaoks halvaks lõpplahendus - sellest ka hinne, mis ei peegelda mitte ainult konkreetselt Sõduripoja raamatu 3. osa, vaid kogu sarja üldist lugemismuljet. Eriti viimased leheküljed olid ikka väga absurdselt ja ülevõlli õnnelik lõpp ning pealegi tundub, et autor unustas sujuvalt ära peategelase ühe onupoja. Lohakusvigu tundus selles raamatus üldse rohkem olevat kui eelmistes, mitmel korral olid tegelaste nimed valed.  
 
Kokkuvõtvalt ei pea antud raamatut ja ka kogu sarja mitte väga kehvaks ning pigem oli asi kaasahaarav ja nauditav, aga kaks asja - vilets peategelane ja kehv lõpp - rikkusid asja minu jaoks suuresti ära.
Teksti loeti inglise keeles

Võrreldes sarja esimese raamatuga on see süngem, jõhkram ja lootusetum, aga paraku ka pikem, igavam ja kehvem. Üks asi on see, et enam pole see maailm niivõrd uudne ja põnev kui esimeses osas, ehkki selle seniavamata tahke muidugi paljastatakse omajagu. Aga kõige suurem puudus, mistõttu hetkeks tundus, et teos võib koguni pooleli jääda, on peategelane. Nagu juba eespool öeldud, siis ta hädaldab pidevalt ning lisaks sellele on ta ka kohati lausa uskumatult juhm. Tagantjärele mõeldes oli ta parajalt juhm ka esimeses osas, aga seal see niivõrd veel ei häirinud. Ainus, kes on veel juhmim ja/või irratsionaalsem, on peategelase isa.
 
Aga siiski, mida edasi raamat läks, seda lobedamalt lugemine siiski kulges, küllap harjusin ka pideva virina ja juhmusega ära ning selle ümber toimuv oli piisavalt huvitav ja hästi kirjutatud, et mitte lasta end enam asja suurimatest vigadest morjendada. Lõppude lõpuks, üldmuljena võib öelda, et ehkki kehvem kui esimene osa, ei olnud ta niivõrd palju kehvem, et peaks lausa terve tähekese võrreldes eelmisega maha võtma. Iseenesest ikkagi suhteliselt hea ajaviide.
Teksti loeti inglise keeles

Sain "Sõduripoja" triloogia jõulukingiks ja jõudsin esimesega kolmest ühele poole. Tegemist on esimese Hobbi raamatuga, mida üldse olen lugenud ning pole kahtlust, et kirjutada oskab ta hästi ja enamasti päris kaasahaaravalt. Aga nagu eelarvustajad juba korduvalt on öelnud, siis paraku oli ka tüütuid kirjeldusi ja tegevusi. Viktoriaanlik Inglismaa ja Kodusõja-eelne USA, millele oli lisatud tugev aristokraatia ja kuningavõim (a la keiserlik Saksamaa?). Poliitilised intriigid ja nendest tekkinud jamad olid enamuse raamatust kandvamad kui maagia ja tsivilisatsiooni-metslaste kokkupõrge, lõpus ja lõpuks aga pigem vastupidi. Tegelased on tõesti enamjaolt hästi välja joonestatud, ainult et peategelane ise tundus kohati lausa häirivalt juhm või ignorantne, teisal aga jälle üllatavalt nutikas. Nojah, võib-olla oli siin oma osa tema sisemisel lõhestatusel ja maagilise komponendi siira eitamise soovil.    
 
Mõned asjad jäid veel veidike häirima, mistap ka neli. Kõigepealt oli kogu see olustik ikkagi natuke liiga selgelt üle võetud 19. sajandi Lääne ühiskonnast - sellest natuke võõrikum-distantseeritum maailm (vrd GRRM-i teosed ja Euroopa hiliskeskaeg) oleks mulle paremini meeldinud. Ja teose üldine kulg oli ka natuke liiga USA filmindusele omane: alguses suured väljakutsed ja probleemid, asi läheb peategelase jaoks aina masendavamaks ja lootusetumaks ja siis järsku lõpp, mis on ikka väga suhkruselt happy end. Kuigi, kui järele mõelda, siis teatud oomeneid, et kõik ikka päris korras ja tore ei ole (eelkõige peategelase kosumine), puistati ka.   
14.01.2019: Saan muidugi aru, et see pingutatult väga hästi minek raamatu lõpus ennustab ette selle petlikkust järgmistes osades ja ses mõttes on see mõistlik kirjandustehniline võte, aga kui võtta seda raamatut kui ühte tervikut ja mitte sarja üht osa, siis mõjub see kummaliselt ja sobimatult. Vähemalt mind häiris, kui raamatuga lõpule jõudsin. Aga kui edasi lugeda, siis häirib muidugi juba vähem, kui võtad seda mitte enam eraldi teose, vaid pikema sarja esimese osana.
Kokkuvõttes on tegemist päris taheda tükiga, mis ei võtnud sugugi ära isu lugeda ka triloogia järgnevaid raamatuid.
Teksti loeti inglise keeles