Taani 2004. Ajakirja "IT & Inimene" reporter, kaks korda lahutatud keskealine suitsumaias taanlanna Mette Lund Sondergaard naaseb autoreisilt Saksamaalt oma koju Kopenhaagenisse, kui ta arvutiseeritud luksusauto keset Lõuna-Jüütimaa metsi ootamatult üles ütleb. On palav suvepäev, külamehed ei oska moodsat masinat kuidagi putitada ja autoabi ei taha kah kohale tulla. Äkitselt ilmub kohale keegi Kaj-nimeline noormees vana sõjaväejalgrattal, kes kannab veidraid prille, ja pakub end abiks. Veidral moel õnnestub tal masin korda teha. Koju Kopenhaagenisse jõudnud, avastab Mette, et Kaj on talle saatnud segase sisuga meili, ilma, et ta läptop olnuks üldse võrku ühendatud, lisaks on arvuti ekraanile ilmunud lumes õitsva roosi kujutis. Peagi hakkab selguma, et Kaj isik on identne saladusliku, peaaegu üleloomulike võimetega "viirusetapja" Mordaunti omaga...
Ega rohkem tahakski rääkida. Seda teksti peab tasapisi lugema ja ta ise avastama. Lisaks Hans Christian Anderseni
"Lumekuningannale", millel lühiromaan osalt baseerub, tekivad ilmsed assotsiatsioonid ka Pullmani "Tema tumedate ainete" ja Lukjanenko "Peegelduste labürindiga" . Viimasega eelkõige seetõttu, et arutatakse suhteid inimese ja virtuaalmaailma vahel emotsionaalsel tasandil. Ei maksa ära ehmatada, sellist filosoofilist soigumist nagu Lukjanenkol siit lühiromaanist ei leia.
Üldiselt, meeldis. Väga.