Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Robert Jordan ·

The Eye of The World

(romaan aastast 1990)

eesti keeles: «Maailma Silm»
Tallinn «Tiritamm» 2004

Sarjad:
Sisukord:
Hinne
Hindajaid
16
4
1
2
1
Keskmine hinne
4.333
Arvustused (24)

Robert Jordani "The Wheel Of Time" sarjast rääkima hakates ei ole võimalik mööduda ilma, et torkaks silma ilmne analoogia J.R.R. Tolkieni "Lord Of The Rings" triloogiaga. Siinkohas ei tasu aga arvata, et tegemist on lihtsalt vanameistri jutustuse "klooniga". Analoogia baseerub Jordani raamatutes pigem kompleksuses, läbimõelduses ning kvaliteedis, kui jutustuses endas. Sarnaselt Tolkieniga on Jordan loonud täiesti ainulaadse maailma, millel on oma ajalugu, saagad, müüdid ning loodusseadused, samuti on kaudselt sarnane läbiv teema - võitlus hea ja kurja vahel. Erinevused on aga hoopis sügavamad - Jordani raamatud on palju personaalsemad, tähelepanu on pööratud pigem inimestele kui sündmustele, raamatusse on korjatud kilde erinevate maade legendides ja muinasjuttudest ning need äärmiselt meisterlikult kokku sobitatud. "The Eye Of The World" on vägagi lihvitud sissejuhatus sellesse omapärasesse maailma - lihtne maapoiss Rand al''Thor, kistakse välja elust kodukülas ning ta leiab ennast äkitselt keset Hea ja Kurja vahelist heitlust mis on kestnud juba terve igaviku. Ääretult huvitav on tegelikult jutu ülesehitus kuna nii Rand, kui lugeja on tegelikult sama palju informeeritud ning seetõttu sunnib raamat lugejat spekuleerima ja tegema "deduktiivseid" järeldusi. Alati ei ole selles raamatus hea tegelikult hea ja halb tegelikult halb. Tihtipeale tuleb abi täiesti ootamatust kohast ning endine sõber võib osutuda kahepalgeliseks. Esimese raamatu vahest ainukeseks miinuseks võib pakkuda aeglast teemade arengut, kuid kui lugeja on selle sarja läbinud mõistab ta, et tegemist oli hädavajaliku otsusega kirjaniku poolt. Pealegi, kõige huvitavam on seda raamatut lugeda teist või kolmandat korda, kus öeldud fraasid ning tehtud teod omandavad täiesti uue tähenduse.
Teksti loeti inglise keeles

Esimene raamat mitte kunagi loppevas seerias ja vist k@ige halvem kogu seerias. Raamatu esimene osa on Tolkieni pealt maha kirjutatud. Siis laheb natuke huvitavamaks aga syndmustik ei liigu kuhugi. Lopp on taiesti arusaamatu.
Teksti loeti inglise keeles

Parima saaga mida ma lugenud olen esimene raamat. Tolkieni meenutab põhiliselt oma seotuse ja maailma kujunduse pärast. Kuid siiski on tegemist täiesti originaalse saagaga. Esimene raamat tundub igav esimesel lugemisel, ilmselt ka veidi segane. Kui ma seda sarja teist korda lugesin oli asi hoopis teine. Juba esimeses raamatus on iga juhtumine seotud hilisemaga, iga unenägu tegelastel tähendusega. Sarja nautimiseks peaks lugedes käepärast olema kõik raamatud nii et viimaseid osasid lugedes saaks huvi korral meenutuseks jälle esimese kätte rabada. Neile kellele esimene raamat igav tundub soovitaks selle siiski ära kannatada ja järgmine raamat samuti kätte võtta. Seal hakkab action juba küllaltki alguses peale, lugejale saab selgeks kes on kes (enam vähem) ja Trollocite veri voolab üle kogu maa.
Teksti loeti inglise keeles

Tähendab, esiteks seda, et erinevalt eelkirjutajatest mina kyll ei näe, kustocast see raamat (või) tema järjed Tolkieni maailmaga "analoogne" või veel vähem "maha kirjutatud" oleks. Kui siis ainult niipalju, et nad mõlemad on samas zanris. Ja justnimelt tollesama komplekssuse ja mitmekylgsemalt väljaarendatud maailma poolest, mida Pronto siin juba mainis, teeb Jordan minumeelest vanameistrile kohati isegi pähe. Seda vähemasti kolmes esimeses raamatus. Edasi kipub asi jah tõepoolest lõpmatult venivaks muutuvat. Anyway, tegelaskujud ja nende vahelised suhted on mõnevõrra mitmeplaanilisemad kui seda traditsioonilises fantasys reeglina kohata võib. Ja vähemasti esimestes raamatutes leidis aset nii tegelaskujude kui tegevuse ypris nauditav areng. Viie panen ma sellele raamatule siiski ainult *seda* konkreetset, esimest osa saagast hinnates. Kuuenda ja seitsmenda osa paiku on asi Jordanil juba ypriski yle pea kasvanud. Nendel kes asja vastu huvi tunnevad - altavista andis päringu "The Wheel of Time" peale yle 3000 matchi. FAQ''usid ja muud nänni on seal pehmeltöeldes ohtralt.
Teksti loeti inglise keeles

Esiteks ei saa ma yldse aru kust võetakse mingi tohutu analoogia Tolkieniga (olgu muld talle kerge). Nojah on kyll Black Ridersitega sarnanevad tyybid ja tegelasi on samuti kaheksa aga... aga see on siiski hoopis teine lugu. Tolkien ytles kunagi, et "Kääbik"oli nagu mõeldud rohkem lastele ja "SI" nagu rohkem täiskasvanutele, kuid sellest edasisi järeldusi tehes tuleks toppida Jordan kuhugi kõrgemale kohale, kust ainult gurmaanid seda kätte saavad (kõik teised kõnelejad seda vist ei ole). Jordan plot on ikkagi tohutuid kordi kompleksem ja käänulisem kui JRRT oma ja kuigi baas on Tolkieniga sarnane on ta siiski piisavalt erinev, et isegi suurtel Tolkieni teadjatel ja fännidel (kelleks ma ennast ka pean) oleks võimalik öelda, et see ei ole sama. Kui ma ennem mõtlesin, et on olnud kolm tyypi kes on viitsind MAAILMA luua (Jumal, JRRT & Dave Duncan) siis peaks mainima, et siit on veel yks lisaks tulnud ja vaat, et paremaga kui esimeselgi.
Teksti loeti eesti keeles

Tegemist on väga loetava raamatuga. Ei saa just öelda, et ma selle raamatu ühe hingetõmbega läbi oleks lugenud, selle jaoks on ta liiga paks, aga uneajale mõjus ta küll hävitavalt.

Tolkieni paralleele ma lugemise ajal tõmmata ei osanud. Kui sündmustik üle järele mõelda, siis teatud sarnasust võib kindlasti leida, samuti nagu paljude teiste teoste korral. Jordani maailm on siiski keerulisem ja mitmekesisem ning nagu tänapäeval kombeks on mees peategelaste kõrval ka naistegelased olemas ja sündmusi näidatakse mitmest vaatepunktist. Maailm oli ülimalt nauditav ja mitmekesine ning raamatu paksusest hoolimata ei muutunud tekst kordagi igavaks.

Teksti loeti vene keeles

Ülimalt hea sarja esimene osa.WOT on mõeldud sügavamaks lugemiseks, sellest tuleb minu meelest ka raamatute aeglane tegevuskäik. Randland on lihtsalt nii keeruline ja läbipõimunud, et selle kirjeldamiseks ja tegevusest arusaamiseks on põhjalikke kirjeldusi vaja. See raamat on sarja sissejuhatav - ta tutvustab tähtsamaid tegelasi ja aitab meil nende iseloomu mõista. Esimeses kahes raamatus on enim kirjeldatud peategelast Rand´i,hiljem laiendab Jordan teisi tegelaskujusid enam. See on lihtsa lambakarjuse kujunemine Randlandi mõjukamaks inimeseks. Nõustun eelpool kirjutajatega selles, et raamatu ja terve saaga teistkordsel ülelugemisel leiab mitmeid viiteid tulevikule ja sündmuste edasisele käigule. Raamat algab tulevase Draakoni rahulikust kodukülast, kus järsku hakkavad sündmused liikuma rakettkiirusel. Koos Aes Sedai Moirane´ga lahkuvad külast 4 kohalikku noort ja seiklused ning sekeldused algavadki: sõbrad jagunevad eri gruppidesse ja nii tuleb noortel, kes polnud oma külast kaugemale saanud hakkama saada täiesti iseseisvalt. Lõpuks saadakse jälle kokku - Jordani võte on viia vahepeal üksi tegutsenud tegelased raamatu lõpuks kõik kokku.
Teksti loeti inglise keeles

Ega siin üheksanda arvustajana polegi midagi öelda, mida eelnevad arvustajad poleks juba maininud.Süüdistused, nagu oleks Jordan Tolkien Reborn on siiski alusetud.
Teksti loeti inglise keeles

Kui see raamat kunagi eesti keeles ilmub, siis loodetavasti sarjas "10+", sest midagi, mis täiskasvanud inimesel ajus mingeid assotsiatsioone tekitaks, seal küll ei ole (seda enam on veider leida ka näiteks Avot 5-ga hinnanud arvustajate hulgas). See raamat esindab minu jaoks odavat kogupere-fantasy`t, sellist, millist oleks võinud kirjutada näiteks Bornhöhe või mõni teine üleeelmise sajandi kauge kolka kirjanik, kui vaid tollal oleks kombeks olnud oma teostesse kapaga veidraid karvaseid-sulelisi ja maagiat toppida. Raamatul on kahtlemata häid külgi, alates sellestsamast paikakomponeeritud huvitavast maailmast, samas aga - vähemasti minu jaoks - nullib selle ära üle kõige laotatud fataalsus - kui tüüp ikka on välja valitud jumala poolt oma tööriistaks, siis on ju enam-vähem ükskõik, mida ta teeb, küll ta lõpuks õigele kohale välja lohistatakse. No ja siis kogu see unenägude värk - mis mõtet on üldse teise maailma otsa rännata, kui viimane lahing toimub kusagil unenäomaailmas, kuhu võiks edukalt jõuda ka kodus magades? Ah õige küll, magada tuli kaevutäie maagilise süldi kõrval... Ja siis muidugi maht - lehekülgede kaupa ei toimu midagi peale üsna igavate kirjelduste või küllaltki professionaalselt teostatud, kuid suhteliselt mittemidagiütleva dialoogi tegelaste vahel. Tundub, nagu "kaamera" ei liiguks üle stseenide normaalse kiirusega, vaid kaks korda aeglasemalt, peatudes mitte ainult olulisel ja lugeja jaoks köitval. Ei, mahtu on kasvatatud ka sellega, et tegelased tükk aega lihtsalt sügavad ennast. Ja ülejäänud aeg muudkui kappavad edasi-tagasi. Talumatult lapsikuks teeb asja ka see, et keegi neist surma ei saa (va. üks, kelle puhul võin mürki võtta, et ta on hilisemates osades tagasi) - nii et need kolmemeetrised kõverate mõõkadega trollocid ja meeldivalt õudseks kirjutatud silmitud poolinimesed tunduvad lõpuks lootusetute klounidena ja kogu tolle hirmsa pimeduse rabelemine meenutab päästearmee laulukoori - tumedad paraja overkilliga tüübid, kes mängeldes möödujaid kotivad, mööda allilmakäike kiiresti kuhu tahes lähevad ja aastaid eesmärgist teadlikud on, on abitud padikonna kogenematute talulaste kõrval... Tegelaste motivatsiooni põhjendatus ja omavahelised suhted kuuluvad ka nagu rohkem sinna üleeelmise sajandi romantismi valda, olles nii vastikult steriilsed ja korrektsed, et ei aja isegi naerma. Jällegi - üleeelmisel sajandil olid seiklusjuttudes tegelaste asemel sellised determineeritud hüpiknukud (ja ka näiteks Dumas` musketäärid on sellistega võrreldes lausa süvapsühholoogilise essee tegelased).

Nii et kokkuvõttes selline ameerika madina-seebiseriaalide tasemel asi - ja ärge laske end petta mahust, seal ei juhtu nii palju, kui lehekülgede arvu järgi arvata. Noh, põgenevad, ujuvad, kappavad, kannatavad nälga, kohtuvad huvitavate inimestega, lähevad lahku, saavad uuesti kokku, lõpuks antakse ka Sai`tan`ile pasunasse (tegelikult annab muidugi valgusejumal) ja võib täiesti ette kujutada, et sihuke saiapudine jant kestab edukalt lõpmatu arv samamahulisi osasid. Minust aga jäävad need lugemata. Ka mina olen JrrT LotR`i puhul seda meelt, et suhteliselt idiootlik on lasta opossumitel mingit seibi teise maailma otsa tassida, aga ometi ei olnud mul mainitud teose puhul tagakaant sulgedes tunne, et olen asjatult aega raisanud.

Teksti loeti inglise keeles

hämmastavalt igav raamat. 700 (seitsesada!) lehekülge käib mingi tagaajamine, nõidumine, väiksemate ja suuremate pahade nottimine. ja kui kogu see jama mingisse vahefinishisse jõuab, jätavad tegelased täpselt niisama ükskõikseks kui lugemist alustades. kui mulle poleks lubatud lugemise eest raha maksta, poleks veerandist kaugemale jõudnud - või veel tõenäolisemalt poleks üldse alustanudki.

on tõsi, et teos on märksa erootilisem kui lotr - kui nii võib nimetada paari eelpuberteetlikust flirdist kantud episoodi. nagu eelkirjutajat, jättis lotr ehk "opossumite seibitassimine" mindki üsna ükskõikseks, ent sisaldas siiski mingeid arhetüüpseid kujundeid. jordan on ehe ja mitte eriti kutsuv eskapism. samas väärib autori ettenägelikkuks siiski märkimist. no et kui tegelased saavad üksteist mõjutada ka unenägudes ja kui maakera sees on teine maakera, märksa suurem kui välimine ja kui on reserveertud aja tsüklilisus, mis võimaldab reinkarnatsioone, siis on autoril tõesti võimalik sellist maailma ekspluateerida oma elupäevade lõpuni - või kuniks lapsemeelseid lugejaid jätkub.

Teksti loeti eesti keeles

Päris hea fantasy, eriti, kui arvestada seda, et järgmised osad peaksid eelarvustajate sõnul veelgi paremad tulema. Ilmselt on tegu monumentaalse saaga tellisepaksuse ekspositsiooniga. Analoogid Tolkieniga tunduvad tõesti tugevad, ent võib-olla on see minu kui vaid eesti keeles lugeva inimese viga-ingliskeelses maailmas esineb klassiku jäljendamist kuuldavasti rohkesti. Jordani hea-kurja käsitlus on parem ja komplitseeritum kui Tolkienil. Aes Sedaid, Valguse Lapsed, aielid, Rändav Rahvas-igaühel on asjast erinev arusaam ja kõik pole sugugi õiged. Vahepeal näib, et hea leer justkui puuduks, on vaid lõputu hulk dogmadesse uppunud sekte, kes omavahel kaklevad ja nii Pimeduse Isanda tööd tegelikult hõlbustavad. Trollokid on paraku haruldaselt fantaasiavaene leiutis, mida ei saa öelda mürdraalide ja eriti draghkarite kohta. Tõlge on päris korralik, nalja tegi vaid lause, kus tallmeistri nägu " meenutas hobust" ??? Kas näol ka kabjarauad olid, jääbki mõistatuseks. Igatahes minu puhul pidas tagakaanel leiduv väide " On mida lugeda, ja on mida oodata, " paika. Jääme ootama!
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult oli see oopus täiesti loetav, kuigi algul jahmatas oma 700 suhteliselt peenikeses kirjas leheküljega. Lugu oli huvitav ja põnev, mistõttu oli võimalik see hiigelromaan siiski läbi lugeda. Olles lugenud Tolkieni teoseid ja eelnevaid retsensioone, võin nentida, et ka minu meelest leidub Jordani kirjatöös paralleele Tolkieni "Sõrmuste isandaga". Samas ei muutunud need vähemalt minu jaoks häirivaks. Oli ju Jordani konstrueeritud maailm ilusti paigas ja omanäoline.

Põhjust leiab ka pisukeseks nurinaks. Nagu eespool on Ants Miller tabavalt maininud, jääb arusaamatuks, miks need kangelased oma retke jooksul vastaste rünnakutest praktiliselt puutumatuiks jäävad. Ei adu endas just haiglast iha, et peategelased üksteise järel surema peaksid, kuid algselt hirmkoledate ja üliohtlikena kujutatud mürdraalidest ja trollokitest jääb kaunikesti kentsakas mulje, kui nad miskite võitluskunstides üsna kogenematute noorte talumeeste käest pidevalt nüpeldada saavad.

Pikki kirjeldavaid lõike võiks ju ka Jordanile ette heita, kuid õnneks ei muutunud need sedavõrd tüütavaks, et oleks kaalunud raamatu pooleli jätmist.

Olgugi et algul ei jätnud "Maailma silm" just kõige suuremat muljet, võin pärast tagakaane sulgemist öelda, et kõigest hoolimata on tegemist päris kobeda ajaviitega. Sellest siis ka hindeks "neli".

Teksti loeti eesti keeles

- kusjuures olen pygala võrra kõrgema hinde kiuste täiesti nõus enamusega Atsi kommentaaridest ;) Loetletud nähtused raamatus täiesti eksisteerivad. G. Martin on fantasykirjanduse lati nagunii lakke tõstnud ja Jordan läheb selle alt ludinal läbi. Samas - lugeda oli täitsa tore, mulle meeldis. Ja paksu raamatu hea omadus on muuseas ka see, et ta ei saa poole õhtuga otsa. Nii, et mõningase äksõntegevuse jaotamise võib selle eest andeks anda. Jaksavad need tegelased siis vahetpidamata mõõgaga vehkida, vahepeal vaja ikka natuke võileiba näsida. Toob tegelase kohe lugejale lähemale ;)
Teksti loeti eesti keeles

Minu arvates paistab JRRT vari selles tellises küll iga prao vahelt. Jordan on muidugi märksa ilmekam kirjanik kui JRRT, aga kogu sündmustikule on LotRist mõne üksiku erandina analoog võtta. Millegipärast ei tahaks uskuda, et JRRT on täiusliku ja ammendava seikluste loeteluga maha saanud. Ma peaaegu ootasin, et see neetud jälitaja-kerjus - mis see nimi oligi, Padan Fain (?) - lõpus "Minu kõrgeausus" susistama hakkaks...

Teine asi, mis häirima hakkas, olid nimed. Ma saan aru, et keskmisele anglosaksi kultuuritaustaga eurooplasele ei ole midagi saladuslikumat keldi-iiri mütoloogiast või äärmisel juhul selle Tolkieni mugandusest, aga kas tõesti peab nii vaimuvaeselt neist nimesid tuletama -- kuningas Artur, Morgase, Tuatha`an, Manetheren jpt.? Nojah, teisalt - milline anglosaks tahaks jälle lugeda väljahääldumatutest kangelastest, kelle nimeks oleks näiteks Dobrõnja, Zhu Ziyi, Kamehaliolikauahe, Tlaxcoayatl, Ngurruwurry või Saueaugu Jüri..... Ei oota ju neilt valge hobuse seljas mõõgaga maailma päästmist Suure ja Koleda käest, eks ju?

Aga mis ma siin ikka virisen. Autor on suure vaeva ära näinud ja kokku saanud teksti, mille lugemisele kulutatud aega niisama raisatuks küll pidada ei saa.

Teksti loeti eesti keeles

Tsiteeriks siinkohal eelarvustaja Katariinat - ehkki hinne on pügalavõrra kõrgem, pean nõustuma Atsi arvamustega. Olen valmis 100% alla kirjutama ja takka kiitma.
Millest siis kõrgem hinne? Esiteks sellepärast, et olgugi sideainega koormatud, oli asi üle keskmise lihtsalt ja nauditavalt loetav. Enne seda ei suutnud ma kuidagi mõista, kuidas on võimalik ühest ja samast asjast jahuda läbi niimitme raamatu (praeguseks 11 vist?). Nüüd saan aru küll. Võtame 700 lehekülge ja kirjutame sinna mõne nädala sündmused. Ja juttu jagub kauemaks. Ajame mitmed asjad suhteliselt segaseks. Ja siis lahendame nemad üsna triviaalselt andes mõista, et keerulisetel probleemidel on alati olemas lihtsad, kõigile arusaadavad ning sealjuures täiesti valed vastused. Mul tekkis isegi sportlik huvi, et kuidas kirjutaja ennast hilisemates teostes nii mõnestki idanema pandud probleemist välja keerutab. Ehkki järgmise osa lugemiseks teen ma üsna ilmselt üsna mehise vahe sisse.
Kangesti tahaks ka midagi maailma kohta öelda. Oli teine peris kena, aga ei saa küll öelda, et selle ehitamisega end eriti higiseks oleks aetud - Tolkieni vanad ja targad silmad vaatavad pea igalt leheküljelt vastu. Trollocid on kuidagi valusalt orkide nägu ja tegu ning poolinimestele võiks julgelt nazgulid nimeks panna (ehkki minu arusaamist mööda oli nende produtseerimine rohkem nagu Uruk-Haidega äravahetamiseni sarnane). Need olid ainult kaks näidet ja kes nii Tolkieni kui Jordanit lugenud, sellel vist ei teki paralleelide tõmbamisega erilist vaeva.
Niisiis olen lugenud tunduvalt etemat imeulmet. Samas ka tunduvalt kesisemat. Kuivõrd ei pea lugemisele kulutatud aega raisatuks panen ära nõrga "nelja".
Teksti loeti soome keeles

Leian, et lp. Moonika Lembinen peaks läbi lugema terve teose ja mõistma tähendusi kirjelduste taga enne kui siia sõimama tuleb.

Ei nõustu nendega, kes peavad Jordani Tolkienist paremaks, võib olla tõesti selle tõttu, et on parem või siis kuna lihtsalt Tolkien meeldib enam ja oli ikka esimene fantasy, mida lugesin (va. siis sellised tõelised lastekad nagu Lindgren :) ). Jordan võis mõned asjad Tolkieni kõrgusele jõuda, kuid fantasy plagiaadis ei jõua ta kunagi Paolini kõrgusele, kes kasutab oma lugudes seoseid, nimesid või otseselt seiklusi teiste fantasy kirjanike teostest.

Unenägudestseenid olid kohati igavad, esimese ja teise ajal ootasin juba millal lõppeb, kuid kolmas oli juba huvitavam, sest sai ka midagi loo kohta teada (algul see kirjeldamine tüütas, ma ei ole eriti pädev kirjelduste lugeja). 700 lehekülge igasugust jooksmist ja jamamist, kuid meeldis. Tegelaste elus püsimine võis küll tunduda lapsik, kuid isiklikult toetan seda enam, kui mõne suremist (langegem lapsikustesse). 5, ja jään pikkisilmi ootama järgmist osa eesti keeles...

Ma olen selline fantasy fänn, kellele piisab natukesest mõõgast ja maagiast ning jutustamisoskusest, et juba raamatut üheks parimateks pidada, nii et kohati võin üpriski ägedalt vastata mõnele asjale, mis ei meeldi. Vabandan sõnade segi ajamises, kuid läbi peaks siiski lugema, enne kui hindama tulla. ;)

Teksti loeti eesti keeles

Ajaratas on hea. Pole kahtlust, et tegemist on hea fantasy`ga. Pigem seaksin küsimuse üles - kas ja kui palju on tegemist klooni või originaaliga.Lugedes raamatut jääb mõnes kohas mulje, et fantaasiamaailma ideede arv on piiratud. Seetõttu lihtsalt tuleb paremad ideed puhtaks pesta, läikima lüüa ja taaskasutusse saata. See on nagu kaltsukas käimine. Sõltuvalt second-hand`is tuhlava inimese maitsest ja oskustest võib pruugitud kraamist kokku panna kas hernehirmutise või stiilse ja omanäolise rõivakomplekti.Ma arvan, et Robert Jordan on hakkama saanud just selle teisega.Aes Sedaid meenutavad mulle Düüni kõrgeaulisi emandaid. Pahalased (trollokid, myrddraalid jms.) on üsna tavaline kahvatupoolne koopia Sõrmuste Isanda kurjamitest (kahurilihast, mida kangelased peavad piisavates kogustes rappida saama). Ogieride ja Entide sarnasus on samuti üsna ilmne.Kindlasti on veelgi paralleele, mida võiks tõmmata, aga mida mina oma tagasihoidliku lugemuse juures teha ei oska. Aga kõik need ideed ja tegelased kokku moodustavad nauditava terviku ja selle nimel võib kõik tahtlikud või tahtmatud laenud andeks anda.Kes aga tahab näha, mismoodi üks hernehirmutis välja näeb, see lugegu Paolini "Vanemat". See kompott ajas tõeliselt hambad valutama.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis. Pikkusest hoolimata oli romaan päris tempokas, eriti lõpu poole, kui Caemlynis kõik jälle kokku said, ei toimunud mingit venitamist, mis oli meeldivalt üllatav.Tolkieniga mõjutused on täiesti tuntavad, aga siiski pole tegu koopiaga. Päris Tolkieni põhjalikkust ja süstemaatilisust siin ei tunne, küll on aga maailm meeldivalt keerulisem -- eriti hea ja kurja piiride suhtes.
Teksti loeti eesti keeles

4 miinusega.Kõige suurem pluss oli see, et igav ei hakanud ja tegevust jätkus. Kohati läks isegi põnevaks. Seevastu negatiivse poole pealt oleks rohkem välja tuua. Esimesena loomulikult pea igas peatükis vastuvahtiv Tolkieni "Sõrmuste isanda" vari. Mõnes kohas on Tolkieni väga tugevalt tunda, teises kohas aimamisi, aga originaalsuses ja ainulaadsuses ei saa küll Jordanit süüdistada. Täiesti maha ei ole Tolkienilt kopeeritud, võetud on väline kuju, siis lisatud sellele kikkis kõrvad, vähe tumerohelisem värv ja komplitseeritum iseloom. Aga "Sõrmuste isandast" tuttavad tegelased, sündmused, paigad, traditsioonid, hoiakud, käitumised löövad siiski tugevalt läbi. Mis veel? "Maailma silm" on kirjutatud punnitades. Seetõttu ei mõju ehedalt. Palju on poosetamist ja võltshardust. Püüan pisut Jordani stiili ahvida: Tiku ja Taku sõid lõkke ääres õhtust. "Kuidas maitseb?", küsib Tiku maheda häälega, kuid äkiline silmatõmblus reedab küsimuse tähtsust küsijale. "Käib kah." nendib Taku, kuid heidab kiire kõrvalpilgu, sest kolmas meel on tabanud Tiku häälest võõra tooni. "Kus ma seda tooni olen kuulnud?" arutleb Taku. "Ma tegin seda toitu suure hoolega" mainib äkki Tiku ja ta silmavaatest ning hääletämbrist aimub terast. Taku satub segadusse, kas Tiku tõesti näeb ta mõtteid? Ebalevalt kohmab ta: "Ma imetlen Teie gulinaarseid oskusi, kohe näha, et põlvnete suursugusest Megaoravate klannist, madam".Niipalju sellest kui ma püüaksin ise Jordanit jäljendada. Lisaks sellele, et teos on kirjutatud punnitades (ehk mitteloomulikult) on ta ka üledramatiseeritud ja täis tobedusi. Tobeduste tipp on stseen Neljas Kuningas, kus välk tabas viimasel hetkel nagu tellitult kõrtsi trellide (!?!) pihta, jättes plahvatuse mulje ja tappes valikuliselt pahad ning jättes vigastamata head. Arvan, et teist raamatut ma küll ostma ei hakka kui just mega alet ei saa.
Teksti loeti eesti keeles

Kaugel maaservas, tõelises kolkakülas, kuhu isegi rändmuusik satub kord aastas, on algamas iga-aastane kevadpidu. Külapoisid Rand, Mat ja Perrin on elevil - see on aasta tippsündmus, kuhu tuleb tavaliselt isegi rändmuusik kohale. Nad ei oska aga ette kujutadagi, kui ebatavaliseks selleaastane pidu kujuneb, sest vaevalt mõni päev hiljem on pool küla maha põletatud, kinnitust on saanud sõna otseses mõttes muinasjututegelasteks peetud koletislike trollokite ja myrdraalide ning salapäraste naisnõidade aes sedaide olemasolu. Poisid ise on paari päeva pärast juba külast kaugel, koos aes sedai Moraine`i, tema turvamehe Al`Lani ja rändmuusiku Tom Perriniga põgenemas terve mustade jõudude armee eest. Paar külatüdrukut on ka kaasas.

Kuigi külanoortel on seda alguses raske uskuda, on selge, et neis on midagi ebatavalist, et nad selliste jõudude sihtmärgiks on saanud. Noored ei tea oma külast kaugemal toimuvast suurt midagi ja nii avastavad nad mammutsarja esimese osa jooksul Jordani fantaasiamaailma koos lugejaga. Pole vist liiga palju paljastada, et igaüks sellest küladiskost, kes teekonnale on asunud, osutub ühel või teisel viisil ülimalt ebatavaliseks.

Võtsin selle raamatu esimest korda ette mingite suvepäevade teisel päeval ühel saarel, kus ükskõik kui mõttetu raamatuga samblal külitamine tundus mõistlikum kui väsimatute läbustajatega eelmise õhtu ebameeldivate detailide meenutamine. Hakkasin lugema, mingi hetk olime juba praamil, kus lugeda tuli püstijalu ja siis olin juba kodus ning lähenes poodide sulgemise aeg. Olin pool esimesest raamatust lihtsalt neelanud. Hirmus põnev.

Teine pool käis kah, aga tegelased hakkasid oma elust ja tegemistest juba liiga palju teadma ja see mõnus salapära ja lummus vähenema. Tagantjärele tean, et järgedes see häda ainult süveneb. Käib mingi jube soigumine ja intrigeerimine, tegelased on lollilt põikpäised ja tegevus venib nagu tatt. Esimeses olid nende hädade alged olemas, aga ei domineerinud. Viis.

Teksti loeti eesti keeles
x
Tarts
31.03.1974
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Nojah... Esimeseks sulekatsetuseks täitsa kõlbulik. Poliitiliselt korrektne (minu pettumuseks ei ilmunud paraku kusagilt välja ei hiinlast ega ühe jalaga neegrit), aga tühja kah. Üsna etteaimatava sisuga - mõned koolsid (jällegi tegelase täpsusega ennustatavalt) ja ülejäänud jällegi leidsid üks- kaks- või teineteist. Mõni sai kätte ja mõni jäi töllakil mokaga vahtima. Mõned tegutsesid igavesti jaburalt. Tegelased olid stereotüüpsed nii et luu paistis. Sõnaga - selline pisut klišeelik, aga pisut usutav mängust, mille nimi on elu.Paras ühe õhtu lugemine. Ei loe üle. Ei pea aega kaotatuks.
Teksti loeti eesti keeles

Ma`o viitsind eelnevaid arvutusi lugeda, mistap antagu andeks kordamine/plagieerimine. Sõnaga. Olles mõndagi lugend. Ei olnd vampiirikas. Vampiirid olid kulissid, taga aga olid olud. Kaunikeseti haistetav/maitstav olukirjeldus. Kas see ka vähegi objektiivsele tõele vastab? A kesse hoolib? On loodud keha, kuhu lugeja saab end sisse süüa ja ega sealt naljalt end jälle välja närida polegi niisama lihtne. Olen teost testinud sõbral, kes ei hooli ulmest sugugi. Sain vastu kiitvaid sõnu. Repliigigia küll: "aga milleks need vampiirid?". Ei osand ma talle vastata. Mistõttu pole maksimum.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Huvitav jutt. Hea jutt. Selgelt kristjansanderlik jutt. Kas see viimne on kompliment või süüdistus, jäägu mõistatada. Ent mulle iseenesest Sander`i jutud meeldivad. Pond seeegi miskiks erandiks. Paraku, oh alati peab olema see paraku, olgugli, et lugesin seda vaevu 1,5 nädalit tagasi - ma ei suutnud seda ilma märksõnata "Mülleri kerad" meenutada. Tjah, oleks ma ka märksõna peale viisaka taipamatusega edasi jõllitanud, oleks saanud 2 punni vähem.

No on mul teatav sümpaatia vennakste Strugatskite vastu. Siiani on herr Kristjan seda hästi tabanud. Jajah, siia võib mõnedki teised kah juurde panna, teame, oskame (olgu või Gansovski), ent las nad jäävad. Oluline on siiski see, et Kristjan on tabanud (imho) ülihästi seda nn vene hinge traagikat. Kas see on iroonia või autor tunnebki umbes samal viisil, ei tea. Ei huvitagi. Kui on tehtud hästi, siis ei ole mõtet arutada, et kas ja mis.

Teksti loeti eesti keeles

Võiks ju küsida, et kas peale nii mitmeid eelarvustajaid on üdlse selle eesti (ja arvatavasti ka üle maailmse) ulmefändomi pea krestomaatilise raamatu kohta midagi öelda. On küll, hää asja kohta on alati öelda. Isegi juhul, kui kedagi eelmist juba korratakse.

Teos on mastaapne, hästi kirjutatud, suurepäraselt liigendatud ja läbi mõeldud. Jah, raamat on seda, ent maailm, kus tegevus toimub vist mitte. ˇEhk tuleb see jutuks järgnevates osades, aga mind hirmsasti segas asjaolu, et mitte sõnagi ei olnud tegelikult juttu ei paigapealse planeedi kosmogooniast ega ka tegelikult selle maailma ajaloost. Need kröömikesed, mida puistati, ei anna tegelikult mitte mingit aimu sellest, miks asjad on täpselt nii nagu nad on ja miks kogu tegelaskond koosneb suuremalt osalt lollidest, persevestidest või mõlemast korraga. Ausalt öelda oli nii mõnigi äärmiselt ebameeldiv tegelane samas ka nii loll, et lausa imetlusväärne, kuidas ta sellesse kombinatsiooni lämbunud ei olnud. Teistpidi oli ka hää ja õilis niiii kuradime naiivne, et ausalt öeldes oli mul sügavalt hää meel, kui tal radikaalselt juukseid lõigati pea kehast eemaldamise teel. Tjah, tegelikult kogu padikonast tegelastest võis leida ehk kolm-neli sellist, kelle surmast oleks pisutki kahju olnud. Ja hulgaliselt selliseid tegelasi, kelle ellujäämine tekitas sügavat nukrust ja masendust. Lühidalt öeldes - kõige halastavam oleks kogu see sletskond punti siduda ja allavett lasta.

Ometigi on see üks haaravamaid ja loetavamaid teoseid üldse, mis on kunagi ette jäänud. No pole erilist mõttesügavust, mis siis. Mõtlemist annab igapäine oleleminegi kapakaupa, kui ainult tahta. Ja mis salata - teinekord pole see sugugi reaalsus vähem vastik, kui "Troonides" kirjeldatu. Otsest vägivalda ehk pisut vähem, ent lolluse ja alatuse kontsentratrioon mitte oluliselt lahjem. Niisiis ei ole tegemist puhtakujulise eskapismiga, seda enam, et sellises sopas võib meilgi püherdada ja mitte ronida sinna, kus on klimaatilised olud kaunikesti ettearvamatud ja elanikkond endast vähemal või suuremal määral tõpraid kujutab.

Vägivald, seks ja söök. Need kõik on esindatud. Kui kaks esimest tavaliselt ei kutsu minus esile pöörast vaimustust, siis siin olid nad üsna õiges proportsioonis ja kolmas on asi, mida reeglina pisut ka fännan. Ja nii mõnedki pea naturalistlikud stseenid andsid omamoodi veel vürtsi juurde.

Sõnaga- tõesti hää raamat. Ent mitte ülihea. Ei välista hilisemat hinde tõstmist, oleneb järgedest. Igaljuhul on see esimene teos, mille lõpetamisel võtsin kätte ja ostsin e-bay`st ka kõik järjed :D.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Olen hinde suhtes nii kahevehel, kui olla saab. Kas panna hinne esimese lugemiselamuse järgi (mis pärineb ajast ca 20 aastat tagasi) või nüüdsest, kui tänu mõneaegsele piiratud liikumisvabadusele vanu asju läbi lappasin ja uuesti meelde uletasin.

Raamat asub (vähe)väärikasse ritta samasuguste saastadega, millisteks on "220 päeva tähelaevas", "Teekond homsesse", "Kuum maa" ja veel mõned. Tegelikult mitte väga mõned, pigem läheks jumalapäike enne looja, kui nimekirja lõpetatuks saaks lugeda. Sellest hoolimata on neid aeg-ajalt väga lõbus lugeda. Jah, on küll kahju puudest, mis nende raamatute trükkimiseks langetati, kuid samastki paberit oleks saanud veel jälgimate asjade kordasaatmiseks kasutada. Kuidagi südantsoojendav on lugeda täiskasvanud inimeste poolt tõsise näoga kirjutatud padulollusi. Ja keeldun aktsepteerimast ütlust, et "aeg oli selline". Laenates Artur Alliksaarelt sõnu "ei ole häid ega halvemaid aegu" ja eks ta nii ongi. Pigem on see vist sedaviisi, et sellise naiivse punase puudriga üle raputatud tähemärkide koguga (kurat, ei paindu sõrmed vabatahtsi selle asja kohta väärikat nimetust "romaan" või "teos" kirjutama) püüab autor taltsutada oma sisemist saatanat, kes püüab lauslollusi välja karjudes summutada loomulikku õglustunnet, mis paneb vägisi igatsema silma - kõrva arsti järele (kirjanik näeb oma ümber ilmselt hoopis muud, kui kuuleb).

Sellised mõtted tekkisid aga alles nüüd, täiskasvanuna lugedes. Kui poisikesena oleks hinnata tulnud, siis oleks "1" ikka väga kiire ja üldiselt ilma eriliste põhjendusteta (kui mitte kirjamusta ja trükivalgust mittekannatavaid väljendeid arvestada) tulnud. Nüüd aga oleks olnud tahtmine "rannavetele" lausa "hea" panna. 5-vääriline ei ole ta küll kindlasti mitte. Siiski jään esmase mulje juurde - võimalik et mõtlesin eelmises lõigus kirjeldatu lihtsalt välja, et mitte Kaburi haua peale häda õiendama minna.

Teksti loeti eesti keeles

Kas on tegemist ulmeromaaniga? Oh, kui raske küsimus. Kas on tegemist ULMELISE teosega? Jaah, vist küll... Kuivõrd raamatus kirjeldatud inimesi ja sündmusi pole kirjutatud ajaloos olemas, siis jah, tegemist on ulmelise elemendiga teosega. Tegelikult tekkis mul teatav paralleel meie kaasmaalasega, kelle nimeks Uido Truia (ma tõesti loodan, et väike värin, mida ma just oma istumise all tundsi oli mööduv rong ja mitte end hauas teist külge pöörav Ristikivi) ja kes armastab oma nn "teostes" tegelda peamiselt oma maailmavaate deklareerimisega ja ei enamaga. Siiski, "Imede saar" on midagi palju-palju enamat. Ja suuremat. Ja üsna hää tutvustus ühe suurima antiigi mõtleja arvamisest asjadest. Milliste käes me paraku paljus praegugi kannatame.

Tegelikult on üsna kummastav lugeda eelarvustajaid - vägisi võib jääda mulje nagu ei oleks nad Platoniga, peale nime, just teab mis tuttavad. Teatavate pisikeste mööndustega kujutab Allotria (NB! mitte mingil juhul ajada segi Atlantisega, mille kohta on öeldud ka teoses sõnaselgelt, et "ta asub teispool lääne udusid") üsna üheselt Platoni politeia`t, ehk ideaalset elukorraldust. Muuseas, Allotriat on mainitud nii Campanella "Päikesesaares" kui ka Thomas More`i poolt. Ilmselt on Ristikivi välja jätnud ilmselged praeguseks kuiskit mittemõistetavad mõttekäigud ja sisse jätnud vaheldumisi vaated, millest mingit osa ta kiitis heaks ja teisi, millega ta seda ei teinud. Nii ta võtab kätte ja lugejale märkamatult lahkab enda loodud ühiskonda patoloogi kiretusega. Tõsi, ta teeb seda küll kiirmarsi korras ja konstanteerides mitmeid fakte viisil, mida lugeja ise peab tõlgendama, ent mille kohta selgelt on märk maha pandud.

Lõpetuseks. Kui eelarvutajal juhtub tõsti purgike flogistoni üle olema, siis mina oleks nõus ostma küll. Aga see peab puhas olema. Muidu ma kutsun tuttavad rohelised mehikesed kampa ja me tuleme hulgakesi müüjale "das Welt-Eis theorie"`d seletama.

Üsna veider on kohe peale arvustuse kirjutamist sinna midagi lisada, aga mis seal ikka.

Ristikivikohta (minu kogemusel, millist polegi hirmvähe) on siiski tegemist üsna paariplaanilise teosega. Kui on enamat todeldud, ei ole see siiski paraku välja tulnud. Hindan tunduvalt kõrgemalt tema ristisõdade triloogiat ja "Hingede ööd" ei hakkagi mainima, sest see on nii lähedal meie kirjanduse tipule, et rääkides tippudest, siis on asi täpselt nii, et kord on kõrgem Dzho-mö-lung-ma, kord Dzho-o-yu. Kui nii geograafiase langeda (või tõusta).

Teksti loeti eesti keeles

Eelkirjeldajale on raske midagi lisada, tegu on lühikese, lööva ja vaimuka mythos`est nõretava jublakaga, mida küll jutuks nimetada on üsna keeruline. Pigem selline keel-põses kirjutatud väike humoorikas etüüd, mis kompab tõsiusklike fännide valuläve ja riskib autoripoolt tõrv-suled kombinatsiooniga ebameeldivalt lähedase tutvumisega.

Gaimani lühivorm on (vähemalt minu jaoks) mäekõrguselt üle tema romaanidest - kui jutud on lühikesed, hammustavad, karged, teravmeelsed, vahel ka hea maitse õhkõhukesel noateral balansseerivad ja sellest hoolimata surmapälgava näoga tõrvikutega zhongleerivad, siis romaanidele võiks ette heita tegelaste mõningast kahemõõtmelisust. Ehk siis toda, mis mulle ka ühe teatava Neal`i juures pisut vastu hakkab - koomiksina ehk head, raamatuna keskpärased. Hästi joonistatud, ent hingetud ja isegi jumalate või muude üleloomulike olevustena külmaks jätvad ja ebausutavad. Teen siinkohal erandi "Good omen..."`ile, mis eristub minu jaoks nii Gaimani kui Pratchetti loomingust positiivsemana, kui mõlemad eraldi. Ehk siis "Good omen`i..."`i puhul on selgelt näha - 1+1 ei pea olema sugugi 2, vaid ka näiteks 5.

Suur kisatus on neile, kes pole lugenud (ehk englishis ei loegi) natukenegi maitsta anda, millest nad ilma jäänud. Sestap:

"Nad nimetavad mind Cthulhu. Suur Cthulhu.

Keegi ei suuda seda õigesti hääldada.

Lugematuid ajastuid tagasi sigititati mind Khhaa’yngnaiih (ei, ma ei tea, kuidas kuidas see ortograafiliselt õige oleks, kirjuta nagu kuuled) mustqade udude keskel just kahanema hakanud kuu all vanemate poolt, kes teile ei kangastuks isegi halvimates luupainajates."

Olles need kaks lauset läbi lugenud, olin lootusetult konksu otsas. Õnnek (õnnetuseks?) on lugu 10 minutit pikk. Ja hea sellisena.

Teksti loeti inglise keeles

No ei tea, mis pseudoajalugu see ikka nii oli, suvaline selline punnitatud keskmise vaimukusega ja ausalt öelda üsna poinditu jutt. Lugeda, jah kõlbas, ent pisut humoreski mulje jättis. Suurim voorus - lühidus.
Teksti loeti vene keeles

Teate, ärge lugege seda. Või siis lugege. Ise teate, mina olen hoiatanud. Millest on pohjustatud selline pahameele torm?

Alustagem algusest, jõudkem keskpaika ja siis lajataks lõpetusega.

Algaks sellest, et tagakaanel on Observer seda raamatut kirjeldanud kui "saravat segu teadusest, filosoofiast, okultismist, ajaloost ja religioonist". Selline rosolje juba iseenesest tekitab ettevaatust, sest koik mainitud on juba iseenesest nii laiad ja koike hõlmavad, et keskmisel inimesel on vaid ühegagi neist kursis olemiseks vaat` et täispaeva töö. Mainimata jättes asjaolu, et nimetatavad paljuski üksteisele häälekalt vastu röögivad, rääkimata teinetaisest üle karjumisest. Noh, olgu, mõeldud nind siiski lugema hakatud. Neli kuud. Neli kuradima pikka kuud aeg-ajalt nädalakese vahele jattes ja siis hambad ristis ikkagi edasi lugedes. Mingi kummaline masohhismi vorm võib-olla. Asoo, kapsast on 700 lk pocketsize, mis tahendab, et on mahult selline kaunikesti keskmine. Vist saaks isegi sisu kohta seda oelda. Kirjutamisoskus hästi katte õpitud, anne selline, noh, ma`i tia, kah ehk kusagile kõva Eesti jalka koonide tsenter. Mis aga vihastab, paneb piinlikkust tundma ja teeb kurvaks on valdkon(dade)na tundmine ja selle esitamine. Johhaidaa!!! Matemaatiliselt pirväärtusega perioodilise funktsiooni leidmist esitleda nagu vahemalt kahe ameerika leidmist, see on pisut liig. Loopides minged fraase ja võrdlusi filosoofiast ja siis neid täiesti süüdimatult täiesti suvaliste nimedega seostada (ok, tegu on vahemalt ligikaudu uheaegsete tegelastega), ajab mind aga marru. Siin ei tundu isegi, et autor lugejat alahindaks, pigem on ta ise terakene ignorantne. Okultismiga on nigu on - ma ei saa öelda, et kabbala mulle kunagi erilist huvi oleks pakkunud ja sestap ei võta sel kohal sona. Religioon? Seda oli nii näpuotsaga, et seal oleks isegi raske midagi puusse panna. Ometigi suudeti ka seda, meie armsa ristiusu jesuiitlikus vaimus. Mis räägib - sihikindla tegevuse korral on võimalik ka 1 ja 1 kokku pannes sada mingi jummlala suvaline vastus, andke ainult idioodi kätte.

Algatus on tehtud, liigume edasi. Liigume sisu juurde. Tegelt ei saa kuidagi öelda, et see puuduks. On olemas. Isegi mitu. Samal teemal. Ent oioi, kui kui klisheelik. Kõik neli. Neli jah, tegevusliine on 4 ja ma ei karda midagi spolida, sest juba alul on asi paika pandud. Ei mäleta tegelaste nimesid ja need pole ka tähtsad. Nimetame tinglikult ja me ei saa eksida - teadlane ja tema assistent, külma kõhuga föderaalagent, kergemeelne elumees ning fanaatiline usklik. 5 inimest, kelle käitumine, muuseas, on konteksti arvestades üsna adekvaatne. Väikese mööndusega - esimene paar (teadlane ja assistent - naine ja mees, just säändses järjekorras) oleks võind vastavalt soorollidele käituda. Ent ei, kussa, naisolevus (no ei paendu keel "naine" ütlema) peab ju olema see, kes teeb suure avastuse. Ikka SUURE. Tähtede suurusest jäi puudu, nii suur on avastus. Lühidalt - valemi tõestus, mis näitab võmalike paralleeluniversumite eksistentsi ja lubab ehitada generaatori, mis kallutab sündmusi kas parembaks või halvembaks. Samal ajal... Ajab raske lapsepõlvega kalasilmne föderaalagent potensiaalselt Walitsust huvitavate väheke vormistet ideede jälgi. Samal ajal... Ortodoksne juudi rabi avastab tamudist matemaatilise mustri, ehk shifri, mida töödeldes tulevad ette koonduslaagris (väidetavasti) koolnud juuditeadlse Joze Kobinski nimi ja väljendid "kohtumõismine", "viimnepäev" ja vastavad. Samal ajal... Üks ajakirjanik, kes töötab väljaandele, mis isegi eemalt vaadates käed kollaseks teeb, satub materjalidele, milles käsitletakse inimeste jäljetut kadumist ja kuidagi jookseb läbi nimi "Jozef Kobinksi". Intriig on punut. Tegevus algatet. Juhtund nii, et saand eelpoolmainit seötskond olulises geograafilises kohas kokku saand ja, kuna see on ju ammuteada fakt (võtke seda ironiseerimisena või kuiskit teisti), et esineb kohti, kus reaalsus on hõredam, kui mujal, siis läbi ruumi erinevatesse reaalsustesse pudisend. Siinkohal ehk küll mitte originaalne idee, ent korralik teostus - oletades, et meie maailm on 50-50 maailm, siis järelikult teised peavad kuhugi kaldus olema (ntx rabi sattus 30-70 (ja see 30 oli see meeldivam pool), agent 40 - 60, elumees 60 - 40 ja taibulanna+asjur 70 - 30 maailma). Ja et sattunud peavad olema kuidagi sattumise olema ära teeninud või siis arvanud, et see ongi see, mis vaja või kuidagi. Sõnaga - läbi mitmete seikluste jõuab meile tuntud seltskond lunastuseni - oma (meie) maailma tagasi. Nagu nipsti. Nagu oodata oli. Nagu peab. Olgu.

Just sai keskpaik läbi, sestap, nagu juba kooliajal õpit, jõuame kokkuvõtte juurde. Parak on juba sissevedamises juba liialt öeldud. Ent kaugeltki mitte kõike kokkutõmbeks. Kõkkukiskuvalt peab ütlema, et ma jätkuvalt usun soorollidesse ja sellesse, et naistetahvad käituvad pigem naiste kombel ja mehed siis jällegi teistmoodi. Olen tallanud kurat-teab-mitmeid koolitusi, kus lalisetakse "emotsionaalsest intellikõntsast" ja "empaatilisest juhmimisest". Olgu, ma ei andnud õnneks selle raamatu eest ühtegi senti välja (ja ka mitte eelmainitud pähetagumiste eest), aga mul on oma ajaga ka ilma tasuta PALJU asjalikumaid asju ete võtta.

Miinimumist kõrgem hinne tuleb selle tõttu, et sain siinkohal tublisti auru välja lasta. Täna jäävad nii naine, kui ka lapsed peksmata ;)

Teksti loeti inglise keeles

Ma ei hakkaks isegi sellele suurepärasele lühijutule hädapärasematki mõtisklust juurde panema, kui ei tunneks, et me sarnses suunas tõttakskem. No olen mina oma (keskaegse eluea järgi pika, uusaega järgi keskmise, uusima aegse järgi poisikesliku) eluea jooksul ikka asjasi ja antiutoopiaid ja ka utoopiaid näind, ent SELLINE maailmakäsitlua lõi lihtviisiliselst tummaks. Küsimus ei ole võimalikkuses või ilvõimatuses. Pigem on küsimus selles, mida me lubame ja mida mitte. Ja kui me midagi juba luband oleme (jajah, meelega rahvalik "luband" mitte grammatiliselt ja õige "lubanud"), kas me siis süsteemi üle ka mingitki (hall selle ülvaatega) vaadet ehk kotrolli omame? Ausalt öeldud - lugu, mis saavutas minu jaoks mõju 3ndal lugemisel. Aitas kaasa kaasmaalastega määratlemina. (ssa kurat kui tore viimne lause tuli ;) ) Andri, äkki paneks parima lause kah menetlusse, muidu tundub BAAS kuidagi mõttettu reklaamikeskkonnana. Olgu, läheb puha kontektist välja, aga mi ei võiks ta seda olla??? Ja eelviimset käsitle kah reklaamlausna, sr PUHASTA
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

40 pole igavigkulises plaanis sugugi VÄGA suur mõõt. Ma ei suuda ei kuidagi ei üle ei ümber päästa arusaamiasest, miks jutu stiil Antsule meeldis. Me ju eeldame, et Veskimehe stiil/tahtmine/teostus on ju kah Antsule mokkamööga. Ja oh, kuis ma mitmel korral lugemise jooksul tegin kohustusliku retsitatiivi kõikvõimelise poole: "oh see, kussa ka polnukski, tee ometigi midagigi, et meie kodukeelne Siimukene (in english Simon???), saaks üllitet ka sarnases teoses - las need õhtupoolsed kirjatsurad siis vähekegi häbenema saavad. Las need meitepoolt tunnustet saavad ka ka neitepoolt tundemaie, et miski imelise valemi kaaslusel, et ongi nii, ka sihnandses pisikses kogukonnas on miskitki võimalik teha. Arvestades hr. Milleri omi paleusi, ei saa ma kuiskitki loole üle "koolipoisi" anda (ehkki, mis salata, oli pea üle antoloogia lugu küll). Ent, Ants, kättesattuvate nimel - MEIL ON kes oskavad paremini (ka plain englishis).
Teksti loeti inglise keeles

Ehk on mu huumorimeel pisikese nihkega, aga mina sain seda teksti lugedes ikka kohe kogu raha eest lustida. EI, ma olen väga kaugel sellest, et olla filmifriik ja ka kogu koomiksindus jätab mind üle keskmise jahedaks. Ent lugu oli vahva ja litun nendega, kes peavad seda poliitilise korrektsuse üle ilkumiseks. Übermensch vs Golem.. No andke armu, midagi nii hüsteeriliselt lõbusat ei ole ma ammu kuulnd.
Teksti loeti eesti keeles

Tjah, hoides end aastakese ja natuke enam Pratchetiist eemal (hmh, ka seesinane teos langeb sellesse eelajalukku), siis tleb välja, et on nauditav ja enamgi veel (fraas laenatud ja parafraseeritud H. Lehiste postuumselt avaldet antoloogiast "Valitud kaebusi."). Kui mitte muud, siis on Terry suutnud mäekõrguselt üle keskmise Lääne kultuuri inimese sisse elada väheke kürvalisematesse kultuuridesse. Paraku - ilma taotluseta neid mõista, jah - aru tema saab, ent liikumapanevatest mehhanismidest temal on pehmelt öeldes olematu aim ja hoomahtus. Ent hoolimata ja enamgi veel - lugu on hää, lugu on olemas ja lugu on kirja pandud. Olgu, Rincewind on ebasaamatum kui kunagi varem, aga ikka juhtub - ka parimatel meis tuleb helgeid päevi ette. Miks ma seda raamatut, mis on tegelikult "Discworld"`i sarja kõva keskmine kiidan? Ikka selle pärast, et Pratchett on tabanud mingit ida hingekeelt ja selle najal loo üles ehitanud. Lugu küll kipub oma telje ümbert aeg-ajalt eemaldume, ent siis kisuvad äärmiselt venivad (siidist??) traagelniidid sündmused nälle loo keskmesse tagasi. Imede ime - suudabki Terry kogu loo koos hoida ja ka rahuldavalt ära lõpetada. Selle poolest täiesti aktsepteeritav ja isegi hää lugu. Lugu on hea nii maakeeli, ehkki originaalis on tema veel etem. Sestap hinde kõrgeim määr ja patutunnistus, et päris kindlasti võtan ma ka tuleviku (ehk isegi lähedases) Pratchetti raamatuid oma käte vahele ja tõstan silme ette.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Oh neid kõhklusi ja kahtlusi ja unetuid öid, mis ma veetsin kaaludes, kas teos kuulub meie kallisse BAAS`i või mitte. Kahlused-vaagimised leidsid üsna ühese lahenduse – jah, tegemist ON tugeva fantastika elemendiga groteskiga. Kas fantastiline element selles domineerivaim on – noh, see on on iseküsimus, ent fakt on, et ilma selleta laguneks kogu romaan koost ja järele jääks lihtsalt ilma igasuguse sisuta mürgi pritsimine õhtumaa kultuuri ja laiemalt kogu inimkonna pihta.

Olgu. Igastahes oli üsna kummaline Uku Masingult midagi sellist lugeda. Kirjutet on see küll juba suhteliselt ammu (enne II suurt ilmasõda), ent tema esmaavaldamine on aset leidnud alles aastal 1989. Muuseas, arvatavasti oli see ka ainus hetk, kus midagi sellist oli võimalik avaldada, sest tegemist ei ole kindlasti mitte mingi bestselleriga pluss veel see, et tema meie praegusele jällegi kehtivale ühiskonnakorrale igast võimalisest ja võimatust torust tina annab. Ehk mitte isegi mitte ühsikonnakorrale, kuivõrd selle teatavatüübilistele esindajatele.

Sisu. Eestisoost väga andekas teadlane Vari Marama (kirjaniku enda alterego???) on avastanud Rapanui ehk lihavõttesaare iidsete kirjamärkide tähenduse (selgelt ulmeline moment – minu teadmist pidi ei osata siiani rongo-rongodele kirjutatut lugeda) ja otsustab maksku mis maksab koha peale minna ja asja uurida. Tehtud – mõeldud (umbe sellises järjekorras), läheb tema ja räägib oma õpetajale augu sinna, kuhu peab (õpetaja on nimelt suur ja tähtis riigametnik), mille peale antakse Vari kasutusse EW laev koos meekonnaga, mis tema Tshiilist Rapanuile viib.

Selline on raamatu esimese viiendiku sisu. Järgneb saarele jõudmine ja oma elu armastuse leidmine (kelleks saab, muuseas, tütarlaps nimega Reri, kes oli temale ka glüüfide võtmeks olnud rongo-rongo laua saatjaks). Edasi suudab Masing kogu raamatu täita üsna realistlike (vähemalt nii realistlike, kui mittekohapealkäinule võimalik on) olupiltide maalimine, kuhu segatakse deshifreerti upõhjal jumalate haudade otsimine/leidmine/aktiivsesse ekspluatatsiooni võtmine. Sealhulgas saavad armutult peksa Vana-Maailma kultuurrahvad ja nende üüratu enesehinnang ning lõpuks tehakse rahvaste sõprust (et eestlane võtab käest kinni rapanuilasel, see võtab käest kinni inglasel, see võtab käest kinni kohalikul sakslasel, moodustatakse saabunud natsistlike sakslaste ringmäng ja siis selle asemel, et alustada laulu, kukutakse ringi sisse jäänuid valimatute esemetega klohmima). Lõpp purjetab helgust tõotavasse päikeseloojangusse.

Teos on groteskne. Kõik tegelaskujud (väljaarvatud ehk tütarlaps Reri, laevakapten Meelik ja Vari õpetaja) on väga eredate värvidega maalitud üsna eemaletõukavad plätserdised. Kaasaarvatud peategelane ise. Ok, temasse suhtutakse küll suhtelislelt suure sümpaatiaga, ent ega tema tempude põhjendamisega eriti küll vaeva ei nähta. Peaaegu piinlik on rääkida teistest eurooplastest – need on kõigi pahede kehastused ise, aeg-ajalt jääb mulje, et kui vanakuri neid näeks, siis hakkaks tal endast hale. Kas nüüd taotluslikult või meelega, aga ega ka pärismaalased ei ole palju paremad. Inimsöömine, varastamine, joomarlus, vägivald (eriti naisterahvaste vastu) – see kõik ei ole neile midagi uut, vaid pigem nagu selline tavaline tegevus. Ometigi, kui eurooplstele antakse täiesi otseselt hävitav hinnang, siis pärismaalaste puhul oleks see justkui normaalne. Noh, mis teha, näed, looduslapsukesed, need ju ongi sellised. Jah, rapanuilastele omistatakse ka mitmeid plusspoolele jäävaid omadusi, millest eurooplased vist isegi ei ole võimalised und nägema.

Lisaks groteskile on kogu raamat täidetud sümbolitega. Rangelt võttes on kõik tegelased, tegevus ja objektid, millele tegevus on suunatud, sümbolid. Juba pealkiri ise on läbi ja läbi märgiline (ehkki, ma ei ole kindel, kas Masing seda nii mõelnud oli, just pealkirja osas). Paljude märkidega tundub olevat aga nii, et need autori jaoks midagi tähendasi ja teiste jaoks mitte nii palju. Just see oli põhjuseks, mis mind pani sügavalt mõtisklema romaani kuuluvus.

N`daks. Ometigi viis. Jah, viis. Meie ulmikute seltskonnas on inimesi, kellele ma seda julgesti soovitaksin lugeda (ehkki ma kahtlen, kas nemadki hinde poolest minuga ühel meelel oleksid) kui ka neid, keda ma kaikaga sellest raamatust eemal hoiaks (ma muretsen nende vaimse tervise ja tasakaalu pärast). Minule see sobis. Ma ei julge öelda, et ta oleks hea kirjandus või et ta üldse kirjanduseks kvalifitseeruks. Ent mulle ta sobis.

Teksti loeti eesti keeles

Ei väsi imestamast, milliseid teoseid võib meie kallist "BAAS"`ist leida. Pean ennast suhteliselt leplikuks omnivoorsete kalduvustega uknmetarbijaks, aga siinsinast Helakisa noorteromaani ma küll poleks siis pista julgenud. No kui tema aga siin juba on, las tema siis olla, tegemist on kahtlemata väärika teosega.

Ehk ei peaks, aga hirmsasti tahaks paar sõna ka sisust kirjutada. Kogu lugu keerleb ühe noormehe ümber, kes hangib endale poolkogemata sõbraks tuulehaldja Arieli. Jääb selgusetuks, kas tänu sellele või sellest sõltumatult hakkavad poisikese kujutelmad üsna realistlikku kuju omandama. See realistlik kuju ilmneb siniste kassidena, kellel peale ekstraordinaarse karavastiku värvi mitmeid muidki kummalisi omadusi. Ja neid kiisukesi saab olema palju. Nagu raamatu pealkirjastki võib aimata.

Eelnev ei olnud kindlasti mitte sisukokkuvõte, vaid pigem sissejuhatus. Üsna hingelähedane on teost läbiv mõte, et "mitte midagi ei ole olemas, kuid kõik, mis sa endale ettekujutad on tõsi. Sestap ole oma kujutlusvõimega ettevaatlik." Tasub lugeda nii endal kui ka poetada lapsukeste öökapi raamatuks. Loomkatsed on näidanud, et sobib nii poiss- kui tütarlasetele. East alates 12 - ...

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Nonii... Hää küll, kui korüfeed juba ütlevad, et on ulme, ju siis on. Tõsi, ega teda ei oskaks ka kuhugi mujale liigitada. Ehk kõige rohkem sinna va väheke maavillase maiguga maagiline realism. Iseenesest ei arva ma, et sõnapaar "maagiline realism" juba oma olemuselt obstsöönsete väljendite hulka peaks loetud olema, aga antud juhul, noih eks ta sinna sõimu poole kisub. Kirjutatud on ju kenasti ja jutt voogab nigu siid, aga mõtet pole. "Kirjutab hästi, aga mittemillestki," kui lubatakse siinkohal tsiteerida. Lugeda on hää, aga ei mingit hõrku järelmaitset. Sisu jääb meelde, et mingit mõtisklemisainet ta küll ei paku. Midagi tegevustikust rääkida pole mõtet, sest esteks on teda suhteliselt napilt ja teiseks - kel isu saab ise kah 2005 aasta oktoobri-novmebri "Vikerkaare" kätte. Ehkki selleks peaks ikka tõsine nälg kannustajaks olema.
Teksti loeti eesti keeles

Tsiteeriks siinkohal eelarvustaja Katariinat - ehkki hinne on pügalavõrra kõrgem, pean nõustuma Atsi arvamustega. Olen valmis 100% alla kirjutama ja takka kiitma.
Millest siis kõrgem hinne? Esiteks sellepärast, et olgugi sideainega koormatud, oli asi üle keskmise lihtsalt ja nauditavalt loetav. Enne seda ei suutnud ma kuidagi mõista, kuidas on võimalik ühest ja samast asjast jahuda läbi niimitme raamatu (praeguseks 11 vist?). Nüüd saan aru küll. Võtame 700 lehekülge ja kirjutame sinna mõne nädala sündmused. Ja juttu jagub kauemaks. Ajame mitmed asjad suhteliselt segaseks. Ja siis lahendame nemad üsna triviaalselt andes mõista, et keerulisetel probleemidel on alati olemas lihtsad, kõigile arusaadavad ning sealjuures täiesti valed vastused. Mul tekkis isegi sportlik huvi, et kuidas kirjutaja ennast hilisemates teostes nii mõnestki idanema pandud probleemist välja keerutab. Ehkki järgmise osa lugemiseks teen ma üsna ilmselt üsna mehise vahe sisse.
Kangesti tahaks ka midagi maailma kohta öelda. Oli teine peris kena, aga ei saa küll öelda, et selle ehitamisega end eriti higiseks oleks aetud - Tolkieni vanad ja targad silmad vaatavad pea igalt leheküljelt vastu. Trollocid on kuidagi valusalt orkide nägu ja tegu ning poolinimestele võiks julgelt nazgulid nimeks panna (ehkki minu arusaamist mööda oli nende produtseerimine rohkem nagu Uruk-Haidega äravahetamiseni sarnane). Need olid ainult kaks näidet ja kes nii Tolkieni kui Jordanit lugenud, sellel vist ei teki paralleelide tõmbamisega erilist vaeva.
Niisiis olen lugenud tunduvalt etemat imeulmet. Samas ka tunduvalt kesisemat. Kuivõrd ei pea lugemisele kulutatud aega raisatuks panen ära nõrga "nelja".
Teksti loeti soome keeles
11.2005

Ülinõrk kolm. Kohe nii nõrk, et tegelikult vist ikka peaks teine "vänt" olema. Aga olgu, ütleme, et olen täna leplikus tujus.
Sellisel algusel peab olema väga hea põhjendus. No ja see põhjendus tuleb. Õigupoolest mitmed.
Alustagem sellest, et seesinane "Potter" oli esimene, mille ma originaalkeeles olen läbi lugenud. No sattus kogemata kätte ja ei suutnud kiusatusele vastu panna (just selle kiusatuse pärast tulebki kahest kõrgem hinne). Noh hakkasin siis mina lugema ja miskisel hetkel tundsin, et miskit on väääga imelik ja valesti. Hakkasin teksti kõrgendatud tähelepanuga jälgima ja leidsin. Keel, milles teos on kirjutatud, on KOHUTAVALT lame. No mitte mingit ilmekust ega hinge pole. Autor elab küll tegelastele kaasa, aga see keel, millega seda tehakse... Ok, saan aru, et tegemist on noortekirjandusega, aga kui isegi noorte sõnavara tundub koosnevat ca 1500 (või miskit sinnaringi) sõnast, siis on taolise noorusega asi hull. Kuna ma vartasemaid pole originaalis lugenud ei ole, siis ei julge ma muidugi kogu sarja banaalsuses süüdistada, kuid ma ei näe küll mingisugust põhjust, miks antud osaga peaks olema toimunud miskine tagasiminek. Selle põhjal vaadates on tõlkija teinud ära päris tõsise töö - siiani on tõlked olnud palju-palju tugevamad, kui see originaal.
Nii. Teine suhteliselt piinlik on nimede valik ja nende "vihjelisus". Olgu, ma olen leppinud asjaoluga, et ühe libahundi nimeks on Remus Lupin (raske ta oli, aga noh, hakkama sain). Ning nüüd tuuakse veel üks libahunt juurde, kelle nimeks on - uskuge või mitte - Fenrir. Tule kurat appi! Mis mind selle juures häirib on asjaolu, et suure tõenäosusega ei ütle need nimed noorusele lambist mitte midagi, vähekene vanematel aga on lihtsalt piinlik seda lugeda.
Kolmandaks madala hinde põhjus on üimalt triviaalne - polnud huvitav. Autoril tundus olevat tõsiseid probleeme ruumi täitmisega, ilmselt on temal leping, et raamat peab olema tellise mõõtu ja siis on sinna sisse valatud igatsorti sisutäidet - põhiliselt kirjeldusi (mis, kui oleksid korralikult tehtud, annaksid ju loole juurdegi).
Seega on lühidalt kokku võetud võlurpoiss Harry 6. osa. Sisust? Raske on kirjutada sellest, mida pole. Kui eelnevates raamatutes on olnud vähemalt mingigi lugu, mida jutustatakse, siis "HBP" on ilmselt suureks ja lohisevaks preluudiumiks viimsele osale, sest mingeid küsimusi siin õigupoolest ei lahendata ja raamatu lõpus oleme umbes sama targad kui alguses, kui mitte pisut rohkemgi segaduses. Ehk oli see ka taotlus, miks mitte, ent sel juhul oleks miskit tulevärki kah pidand olema, praegusel juhul on kogu asi üsna verevaene ja kahvatu.
Täiendus 08.12.2005. Oijah, otse kogemata avastasin ma eeloleva arvustamise sisestamisel sissejuhtunud kahetsusväärse näpuka - teksti ei loetud muidugi mitte vene, vaid inglise keeles. Oleks minu silmad siinkohal lugejatele nähtavad, oleksid nemad nii häbi täis, et nende värvi ei teaks aimatagi.
Teksti loeti inglise keeles

Olles palju paremat Rogerilt lugenud ei ole ometigi tegu mitte paha teosega. Alguses käis küll vähekese närvidele lauseepiline jutustamisviis, ent kui ma lõpuks pihta sain, et eks ta vist oligi midagi eeposelaadset valmisnikerdada tahtnud, siis loksus kõik kenasti paika. Ei ole enne juhtunud sellest sarjast midagi lugema, sestap oli päris uudne ja kena.

Jutt käib Dilvishist ja tema tegemistest koos tema rauast suksu Black`iga (kes on pärit põrgust ja kes peale setukaks olemise oskab veel nii mõndagi huvitavat ja kasulikku). Dilvishil on kinnisidee ots pääle teha kurjamile, kes teda mõnda aega kivi kujul oli hoidnud. Kurjam aga on selle maailma kõige ägedam posija üldse. Kirjeldataksegi Dilvishi rännakuid ja otsimisi. Teel satub ta mitmesugustesse seiklusstesse ja ka madistab kaksjagu, aga ei saa öelda, et selles raamatus veri teab mis kõrge kaarega lendaks. Mis minu jaoks muudab teose eriti sümpaatseks. Kohatakse vanu jumalaid, võlureid, niisama huvitavat rahvast, noh nagu questid ikka. Hää ja osuta lugemine ja võib vist üsna rahulikult öelda ilma spoileriks muutumiseta, et romaani finaalis ei saab veel mitte lahendust. Sellegipoolest kõlbab tedalugeda ka üksikuna, ehkki minul oli võimalus kohe takkatraavi samast sarjast "The Changig Land" järgi lugeda. Mis siis muud, viieväärne raamat.

Ahjaa, minule kättejuhtunud raamatueksemplaris ei olnud juttudel pealkirjasid, mistap ma pidasin kogu lugu üheks terviklikuks romaaniks. Kuivõrd tegu on kogumikuga, siis saan ma nii mõnestki asjast palju paremini aru. Hinne aga jääb samaks.

Teksti loeti eesti keeles

Raamat, mis hakkas mängima peale seda, kui ma ta olin korra läbi lugenud. Kui ma oleksin kohe pidanud arvustuse kirjutama, siis oleksin ma ehk lajatanud talle ikka päris väega, ega ei, õnneks mul selline võimalus puudus. Ja ennäe imet, läks vaid paar päeva j ma avastasin ,et tekst kutsub end uuesti lugema. Teistkordne lugemine ei avanud küll midagi ptseselt uut ja mingit totaalselt uut vaadet ei avanud, ent endisi vaateid avardas küll. Ehk oleks olnud asi parem juba esimesel korral, kuid tekst oli kogumikus, milles oli õsna ebaühtlase tasemega Zelazyt ikka palju ja eks ta ehk kadus teiste tekstide vahele natuke ära. Jajah, tegemist on ikkagi samase romaaniga ja mitte peaaegu samanimelise(Shadowjack, mis küll on samasse teemasse) jutuga. Niisiis, põhjendan esist kõlmiust kerge Zelazny mürgitusega. Ent tõvest üle saades avanes teos uuesti ja ehkki ei pälvi tema mitte kõrgeimat hinnet, siis "hää" on tema küll kindlasti. Selletarbeks oli seal VÄGA õnnestunud tegelasi, kellst Morningstar vaat` et üks üldse kohatutest sümpaatseim tundus. Mis siin öelda muud, kui et kuna tegmist ei ole sarjateosena, siis võik ehk kunagi rahulikult kaaluda selle maakeelde ümber panemist, sest ei oleks ohtu, et keski hakkab virisema misit pooliku sarja teemadel.
PS`ina pean mainima, et kuulun nii Valja kui Andreiga samasse parteisse, Massin ikka kindlati pidas maailma paikas ja ei lasnud meie kera kombel ümber oma telje lillutada.
Teksti loeti vene keeles

Oh see on üks halb ja igav raamat. Selle väite võib teha väikese reservatsiooni ja kindlasti remargiga, et Silverbergi kohta. Ehkki ma ei ole väga veendund, et isegi meie kesmine kirjutaja midagi säändset, tõsi küll, vähem mastaapset, suudaks kokku keerata.
Milles siis asi? Väga tundub, et lihtaslt selles, et Majipoor, kui maailm, on kirjutaja jaoks ennast AMMENDANUD ja vähe sellest, tundub, et vanahärral on isegi kohati järg käest kadunud. On positiivsed kangelased (kes on niiiiiiii positiivsed, et juba pealevaatamisest hallab süda läikima), negatiivsed (kes on omakorda sellevõrra pahad, et nende nime kuulmisest lilled närtsivad ja puud hakkavad veriseid pisaradi nutma) ja neutraalsed olijad (kellest muud nigu ei oskagi öelda, et olid, on ja kui nad surnud pole, siis on nad praeguseni). Kogu selle kangelaste pesu juures ei saa ma öelda, et ma oleks viitsin kellelegi kaasa elada. Kujutage endale ette, ca 700 lehekülge sellist üsna tasapaksu juttu, kus tegelt väga midagi põrutavat ei juhtu. 700 lehekülge, kus tegelased käitavad nagu üle keskmise süüdimatud lapsukesed ja kes oma minevikust omavad heal juhul ainult halli aimu. Isegi eelmiste rommanidega võrreldes nähtavat allakäigu teed ühiskonna ja kogu maailma suhtes ei ole Silverberg (viitsinud? tahtnud? jätnud taotluslikult tegemata?) välja kirjutanud. Ok, mul on saljast mitmed asjad vahele jäänud, aga algusosadega võrreldes oli see lihtsalt MANNETU. Ma ei saa aru, miks see on kirjutatud, Kas lihtaslt sellepärast, et Robert oli kirjastusele lubanud, et miskit Majipoori sarjast teeb ja siis poognate viisi papret sõnavahuga täitnud? Või oli taotlus kuidagi sari mingisse punkti viia, kus lugeja taipaks, et oli mis oli, aga no nüüd on küll elu hiidplaneedil nimega Majipoor puhta p...sses? Sel juhul, angu mainisin, ei ole allakäik hoomatav ja ei ole sellist mõnusat magusat dekadentsi hõngu, ei ole tuntavat MÄDANEMIST, vaid on mingi loll vaikne hääbumine.
Niiviisi,nagu üle vaadates selgus, ei ole ma sõnagi sisu kohta öelnud. Muuseas, ega ei kavatsegi. Inimesed, kellele Silverberg üldiselt meeldib (nagu ka siinkirjutajale), on suutelised ka sellest end läbi närima, sest tema sulg on jätkuvalt sujuv ja ma ei saa öelda, et kogu selle planetary(soap)opera juures mul oleks igav või miski väga otseselt vasta maksa käinud. Lihtsalt tuleb varuda selle juurde muud natuke äkilisemat kirjandust ja rohkem aega (minul läks kokku mingised 3 nädalat, ehkki aega oli mul laialt käes. Aeg-ajalt ei VIITSINUD ma seda lugeda ja võtsin muid asju vahele, aga selle panen ma oma labiilse närvisüsteemi arvele) ning lõpptulmusena te vist lugemist väga ei kahetse. Vähemalt sisu jääb suure tõenäosusega meelde. Lausa apeatükkide kaupa, sest sisse on põimitud miski hulk tied-in novelli laadseid vorme, mis ka omaette kõlbaks lugeda taustsüsteemi teadmisel. Päris aus olles, need olidki kogu romaani parimad osad. Kurat seda teab, kas nüüd need just asja "vändast" säästisd, ma arvan, et minu pieteet Silverbergi vastu ei oleks nii ehk teisti talle lubanud alla "koolipoisi" panna, aga mahlasemaks tegid nad selle puujäramise küll. Ometigi ei olnd see puu nii tahke, et oleks tahtnud närimist poolt pealt kopraonu hooleks jätta.
Raamat, mida ma tõenäoliselt enam kunagi ei loe, kuid mis on minu riiulis leidnud koha, kuhu hakkavad kogunema teosed, mis on hoiatuseks selle kohta, et ka meistrid võivad aeg-ajalt kurat teab mis motivatsioonil sellist villast visata, et lammastel hakkaks häbi.
Teksti loeti vene keeles

Vist parim Alase jutt, mis on ette sattunud. Paradoksaalsel kombel ei meenunud mulle seda lugedes enne lõppu kuidagit, et mis värk sis oli. Nimelt lappasin läbi vanu "Põhjanaelu" (ja selle eelkäijat) ja meenutsin vanu häid aegu.. Jah, ei ole meil praega vastu panna vastavat noorteajakirja. Aga see on juba hoopis teine ja ulmeväline teema.
Teksti loeti eesti keeles

No saab "hea" kätte küll. Ei julenud üle lugema hakata, aga ei olnud ka vaja - sisu on meeles. Idee on hea ja usutavasati on mul õieti meeles, et ka jutt jooksis kaunikesti lobedalt. Meeldis.
Teksti loeti eesti keeles

Üle kümne aasta lugemisest. Sai üle lapatud ja meenus küll, miks ei. Abitu. Nii sisult kui kirjalt. Tegelt tahaks nostalgiast anda "nelja", kuid ei, täna pole see päev. Ega ei tule kah.
Teksti loeti eesti keeles