Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Indrek Hargla ·

French ja Koulu

(romaan aastast 2005)

eesti keeles: Tallinn «Varrak» 2005

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
17
6
2
0
0
Keskmine hinne
4.6
Arvustused (25)

Romaani tegevuses toimub alternatiivajaloolisel 20. sajandi algusel. Selles maailmas eksisteerib maagia, mis on tõsi küll, juba viis sajandit hääbunud, riikide jaotus on hoopis teine ja ka kristlus kui religioon puudub. On veel palju teisigi erinevusi. Romaani minategelaseks on burgundlasest pisisuli French, kes end võlavanglast pääsemiseks Maavalla rahvalaulikule, salakuulajale ja arbujale Süvahavva Koulule orjaks müünud. Maavalla nime kannab Eesti, see on muinasmaakondade ühendamise teel loodud föderatiivne riik, mille pealinn asub Tarbatus( suurepärane! ) . Nii kistaksegi French võitlusse Maavalla julgeolekuteenistuse ja vabamüürlasliku salaorganisatsiooni Dagoberdi Leegioni vahel. Kirjeldatud maailmas on juba sajandeid õnnestunud riikidevaheliste lepingute abil sõdu vältida, nii et salaluure tegevus on siin võimumängude juures ääretult oluline. Romaan koosneb kolmest osast, esimese tegevus toimub Tarbatus, teise meie mõistes Põhja-Lätis asuvas Sudula maakonnas, kolmanda sadamalinnas Rävalis. Igati lahe ja naljakas romaan, autor paistab silma hea jutuvestmisoskuse ning suurepäraste tegelaskujudega. Kirjutamisviis meenutab veidi Asprini "Müüdi"-sarja, ent minu meelest on Hargla parem. Kuuldavasti kavandab autor romaanile juba järje kirjutamist. Jääme ootama!
Teksti loeti eesti keeles

Nii, nüüd on siis eesti keeles täitsa oma comic fantasy olemas. Kuigi raamatu stiili võib ju ka aurupungiks nimetada, ei muuda see midagi. Kelmiromaani vormis annab Hargla meile edasi nägemuse ühest hoopis teistsugusest Eestist. Kas see ka meeldib või mitte on juba subjektiivne.

Romaan jaguneb kolmeks osaks ja minu arvates on see üks nõrgemaid pooli kogu romaani juures, et need osad ei haaku hästi üksteisega. On küll samad tegelased ja ajaline järjepidevuski peab paika, kuid on tunda, et pigem on tegu kolme lühiromaani summa kui ühe tervikuga. Lühiromaanidest koosnevat romaani tuleb maailmakirjanduses tihti ette, piisab kui meenutada esimesena pähekaranud Silverbergi “Nightwingsi”. Hargla kolmest osast koosnev romaan jääbki kolmeks iseseisvaks samade tegelaste ja taustaga peatükiks milleski suuremas.

Esimest korda on Hargla raamatus kohti, mis panevad turtsatama, ajavad muigama ja lausa naermagi. Enamus sellistest kohtadest on küll pühendatud kohaliku toidu väljanaermisele. Minategelane French, ilmselt Hargla alter ego, Burgundia pisisuli, näeb hirmsat vaeva kohalike jõmmide harimisega, kuid nemad ajavad ikka näost sisse pekki ja hapukapsast, kartulit ja musta leiba, ning loputavad selle kõik alla kama või leige õllega. Pisut on koomilisi momente reserveeritud “pahale” tegelasele, kellelegi don Soluzzole, ja muidugi tekib kõiksugu segadust Frenchi ümberriietumistele naistemurdjast väljamaameheks, kellele kohalikud naiivitarid ennast kohe kaela riputavad.

Niisiis peitub kelmiromaani, auru-, etno- või mingi muu pungi ja koomilise fantaasia kuue alla veel osav paroodia Eesti oludest. Mõningatel puhkudel jääb Hargla mõte küll tabamatuks; näiteks ei saanud ma hästi aru, miks oli vaja mulke kujutada mingite rahaahnete kaabakatena või siis jäi mõningate kõrvaltegelaste sissetoomise vajadus mulle üsna hämaraks, aga üldkokkuvõttes peab ütlema: hästi tehtud.

Hinne “neli” tuleneb mingist endalegi raskesti arusaadavate asjaolude kompotist. Aga see on selline tubli “neli”. Hea raamat, just paras saabuvas suves nautimiseks.

Teksti loeti eesti keeles

Nagu eelmistest arvustustest juba näha, on Hargla seekordne romaan sootuks teisest puust kui kõik eelnevad. Alternatiivajaloo alla käib küll ilmselt seegi, aga ei mingit sünget keskaega, verist taplust, õnnetut armastust ega kurja nõidust. Alternatiivne Euroopa on meile esitatud hoopis värskendavas iroonilis-humoristlikus laadis ilma mingi erilise põdemiseta. Väga hea!
Teksti loeti eesti keeles

Pärast esimesi lehekülgi tundus, et tegu on eesti oma Aspriniga. Sest peategelasteks nutikas kannupoiss ja ennasttäis maag. Kui hiljem lisandus libahundineiu, olid paralleelid veel ilmsemad. Tuletagem meelde Tandat.

Jutu arenedes aga pidin oma arvamust revideerima. Noh, umbes nagu tammelugeja Imbi viibis enamuse aja teadmatuses, mis üldse sünnib, selle vahega, et adusin: Asprini muhedusest on saanud Pratchetti teravmeelne ja lõikav nali. Aga mitte ainult. Sest alles jäi mõnus ja humoorikas jutustamisviis.

Peale Kivirähu ei meenugi eesti etnoainelist pilalugu. Aga ometi on «French ja Koulu» omalaadne. Kivirähk võtab olemasolevad pajatused/muistendid/muinasjutud ja trööpab neid põhjalikult. Hargla jutustab uue loo, ning läbi huumoriprisma kajastab seda, mis on maarahva juures naljakas või mis võib väljamaalasele naljakas tunduda. Võtame kasvõi selle püha mugulapõllu. Ja mugulapudru üldiselt. Ning loomulikult, kuna ta tunneb Ülemeremaade talitust alias Välisministeeriumi väga hästi, on ka selleteemalised ilkumised eriti tabavad ning terava tooniga.

Kümme punkti kümnepallisüsteemis saab Hargla aga kõrvaltegelase Imbi eest. Tekitas mus umbes samasuguseid emotsioone nagu Simo Runneli luule. Ja see on juba tõsiselt midagi ;)

Teksti loeti eesti keeles

Jaak Urmeti sedastus nädalavahetuse Päevalehe kultuurilisast, et "Indrek Hargla värskeim romaan “French ja Koulu” on meistritöö – viimase viie, aga võib-olla ka kümne aasta paremaid romaane eesti kirjanduses." on muidugi jõhker liialdus, ehkki kindlasti mitte sellepärast, et "teos kuulub siiski fantastika valdkonda ja otsevõrdlus ilukirjandusega so belletristikaga pole kohane." (tsitaat anonüümseks jääda soovinud internetikommentaatorilt). Käesolevas romaanis on autor puhunud hinge sisse kirjanduses tihti kasutatud isanda-teenri peategelaspaarile (seoses ühiskondlike muutustega jäävad taolise karakteri kuldajad küll minevikku), kus isand on tähtsust täis, kuid käpardlik ning teener tark ja praktilise meelega, tänu kellele maailm üldse koos püsib (vähemalt ta enda arvates). Igatahes kahes esimeses jutus Koulule praktiliselt ruumi ei anta, kõige jaoks peab jätkuma Frenchist. Kolme loo kogusummas tundub Hargla tegelaspaarile kõige lähedasem analoog maailmakirjandusest olevat Nero Wolfe/Archie Goodwin Rex Stouti lugematutest romaanidest. Teiseks on autor elu sisse puhunud alternatiiv-Eestile, millist kunagi ei olnud ega oleks saanud olla. Võib-olla tahtis sellist Eestit autor, võib-olla me kõik. Elu selles riigis on mõistusepärane, looduslähedane, inimväärne. Hull idanaaber on taltsutatud ning ainus ebastabiilsust tekitav element tuleb Lõuna-Euroopast. Kolmandaks on nende tegelastega selles maailmas juhtuv kirja pandud humoristlikus võtmes. Tögatakse (ja küllaltki sõbralikult) teatud inimtüüpe, eesti kööki, naaberrahvaid, puhteestlaslikke iseloomuomadusi jne. Eestlaste halvimaid iseloomuomadusi kehastavad mulgid, aga see ei ole solvav ja ajuti on raamatu lugemise ajal ka pööraselt lõbus (näiteks lõigud, milles esineb Volastõni nimeline teadlane oma lõppematu januga). Siiski, homogeenne romaan oleks antud juhul ehk parema tulemuse andnud. Arvatavasti on üksiti terviklikke jupikesi, millest romaan hiljem kokku lappida kirjanikul lihtsalt kergem kirjutada, kuid tervikuna jätab romaan siiski veidi kergekaalulise, mittetõsiseltvõetava ja pealiskaudse mulje. Viimane mulje ei tulene vältimatult sellest, et enamiku ajast millegi kallal lõõbitakse. Ehkki ühes oma varasemas arvustuses lubasin, et jätan järgmise Hargla alternatiivajaloo vahele, osutus "Frenchi ja Koulu" tagakaanel lubatu (ka esikaane kujundus väärib vaid kiidusõnu) sedavõrd intrigeerivaks, et ei suutnud kiusatusele vastu panna. Põhimõtteliselt seda, mida ma tutvustuse põhjal ootasin, ma raamatust ei leinud, aga see kõneleb ilmselt rohkem endast kui raamatust, mis varasemast Hargla loomingust harmoneerub kõige rohkem kogumikuga "Hathawarethi teener".
Teksti loeti eesti keeles

ülivõrdeid ei kasutaks, aga parem ikka kui "rehepapp". mis pole muidugi veel näitaja. ja hindes on natuke kolkapatriotismi ka - sest kui näit miski lätlane oleks läti olude kohta sellise raamatu kirjutanud, siis tõenäoliselt oleks hinne madalam. nii et mulle meeldib, et just eesti kohta on kirjutatud raamat, mille väärtushinnangud on mulle sümpaatsed. ausalt öeldes just hoiakud asja päästavadki, sest kohati kippusid dialoogid kergelt nagu lamisemiseks kätte. no et hargla valdab ju suurepäraselt ka ütlemata jätmise kunsti - aga ongi nii, et meistri käes hakkavad tegelaskujud omatahtsi elama ja ilmselt siis läks nii ka frenchiga. kes, tasub ehk meeles pidada, pole sugugi mitte hea inimene. ja kui ta midagi mõnitama hakkab, siis pikalt ja põhjalikult. nii pikalt, et ei tundu enam eriti naljakas. aga ju siis on lihtsameelsemate lugejate jaoks vaja asju pikalt seletada. ja igatahes mõnitab french ju tõepoolest mõnitamisväärseid asju. politseid, raamatupidajaid, naiivitare-luuletajannasid, eesti märgi otsimist ning, mis eriti asjakohane, sporti ja olümpia-aateid. kui oleks olnud ka paar paha sõna suusatamise kohta, olnuks mul veel parem meel. ja au sees on tõepoolest austamisväärsed asjad. nagu näiteks see erkpunane alfa. mina oleksin muidugi selle autorina anonüümsete lombardia meistrite asemel victor janot nimetanud, sest geeniustel on kombeks ka alternatiivsetes ajalugudes välja ilmuda :) aga kuidas pralineedega on, ma õigupoolest ei teagi. pärast lugemist poodi sattudes tõstsin täiesti automaatselt kärusse purgi pealkirjaga "pralinee" - õnneks ma siiski taipasin enne kassani jõudmist vaadata ka väiksema kirjaga lisatut - "sojaubadest imitatsioon" - ja purgi riiulisse tagasi sokutada. nii et kunstil on suur ja kohati ohtlik jõud, eksole.

loodud maailm on õudselt tore ja võib jäädagi nuputama, kas kõik asjad ja leiutised ikka sobivad kokku. ning ma veetsin mitu meeldivat minutit, püüdes koulu kohale kujutleda võimalikke prototüüpe. kaplinski? karl-martin? kivisildnik? üks totram kui teine selles rollis... sündmustik on maailma kõrval suht kõrvaline, hoiab lihtsalt asju koos. et igat teksti pole mõtet krimkana lugeda, sellele osutaks nagu kahtlusaluste tüüpide arvu kahanemine peatükiti: esimeses kolm, teises kaks, kolmandas vaid üks. need aga, kes leidsid seose peatükkide vahel hapra olevat, ei otsinud õigest kohast või ei olegi võimelised midagi peale paduactioni lugema. no et frenchi ja nelli lugu arenes ju peatükist peatükki vägagi veenvate tempode ja üleminekutega.

Teksti loeti eesti keeles

No vat, nii toredasti läks, et juhtusin "Frenchi ja Koulut" just va lümpja-päevil lugema, mil Frenchi eluterve mõtlemine üleüldise hulluse taustal väga kosutavalt mõjus. Romaani Maavald on just selline koht, kus tahaks elada, pisike ja sõbralik, omamoodi ideaalne maailm, kus paljud meie tänased hädad puuduvad. Suurte jamadega said hakkama paar kangelast ja väikeste hädade üle lihtsalt irvitati ja asi kombes. Kusjuures sõbralikult ja vastastikku protsessist mõnu tundes. Ka suured pahalased mõjusid pigem õnnetute koomiliste tegelastena, kes niikuinii miskit korda ei suuda saata. Kõikvõimalike asjade, nähtuste ja kommete puder mõjub värskendavalt ja ei lase romaani tegevust mingisse ajastusse paigutada, pigem eksisteerib see Maavald kuskil omaette ajas, ja võib-olla et ruumis.Positiivne on see, et asi on koomiline, aga mitte jabur. Rehepapiga ei oska võrrelda (peaks vist siinkohal häbenema, et pole lugenud), aga siinkandis peaks romaan olema lõppkokkuvõttes popim kui misiganes Pratchett (et noh, veri on paksem kui vesi). Seda enam, et kirjutatud on väga nauditavas maakeeles.
Teksti loeti eesti keeles

Pean tunnistama, et see oli üks väheseid raamatuid, mille ma ostsin massilise positiive "melu" tõttu, mis seda ümbritses. Rahast kahju ei hakanud, raamat jooksis sujuvalt ning oli täis (mõnikord küll pisut etteaimatavat) huumorit.Nelja saab too kolmest lühiromaanist koosnev saaga lihtsalt seetõttu, et tegevus mõjus kuidagi lahjana. Iga jutt eraldi võttes oleks olnud meistriteos. Aga vat koos ja järjest lugedes hakkasid tegelased ja motiivid korduma.
Teksti loeti eesti keeles

Sain läbi ja ma olen nii tige, et see sunnib üle pika aja jälle baasis sulge haarama. No teeb ikka kurjaks kui autor midagi potentsiaalselt väga head viimasel hetkel ära solgib.Raamat koosneb kolmest üsna sõltumatust lühiromaanist. Sisu ja settingut on ülalpool juba kirjeldatud, kõigi öeldud kiidusõnadega olen kahe esimese puhul nõus. Aga MIKS küll oli vaja kirjutada kolmas? Et tellis paksem tuleks? Kas jäi autoril aega puudu või oli lihtsalt pikem paha periood? Elas välja mingeid isiklikke traumasid? Sest kolmas osa koosneb enamuses kahest esimesest laenatud situatsioonidest ja tegelastest mille vahele on pikitud ebausutavusi, labasusi ja pedenalju. Minu usk sellesse maailma kukkus kolinal kokku. Ok, rammulümpijas oli oma naljakaid elemente nagu atleetide kohustuslik triibuline trikoo ja ettekleebitud kasakavuntsid aga mille kuradi pärast tahaks kogu maailma osaleda võistlustel mis koosneb mingi pisiriigi aladest ja kus see pisiriik rutiinselt kümnikvõite saab? Ja miks oli vaja kopeerida teise osa rumala raamatupidaja armuhullustust tegelasele, kellele see üldse ei sobinud? Ja see etteaimatav ning klisheelik lõpp peategelaste lovestoryle. Ning ebaoriginaalne ning labane lõpustseen, kus French täiesti vaimuvaeselt lihtsalt mõnitab vaest, niigi maa sisse trambitud, sitsiillast, rumalalt avades kõik oma kaardid. Tal oli liiga palju klassi, et selleni langeda. Arrgh.Samas. kolmas osa ei ole labasustele vaatamata nii halb eraldivõetuna. Ja kaks esimest on VÄGA, väga head. Soovitan seda raamatut siiski siiralt osta. Loodan, et autor võtab rahulikult ja arendab seda maailma edasi - lühiromaanide ning juttude kujul. Potentsiaali on tohutult. Senised peategelased on end küll ammendanud ja tuleks teenitud puhkusele saata.Kuigi enamus on viisplussivääriline, kisub lõpupettumus hinde alla..
Teksti loeti eesti keeles

See raamat oli küll positiivne üllatus. Üldiset ei pea ma kodumaisest huumorist eriti lugu, kuid Hargla on hakkama saanud millegi erilisega. Harva suudab mõni autor siduda põneva sisu ja head naljad ühtseks tervikuks. Enamasti minnakse kergema vastupanu teed. Üritatakse kõigest väest kildu rebida ning süžee unustatakse täiesti ära (vahel ka vastupidi). "French ja Koulu" kaks esimest osa on igati tasemel kirjandus. Kolmas vajub küll natuke ära, kuid mind see eriti ei häirinud. Üldmulje on ikkagi väga positiivne. Poleks Harglast sellist asja küll uskunud. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla lemmikžanriks näikse olevat alternatiivajalugu... vähemasti on seda praktiliselt kõik autori romaanid, paljudest lühematest tekstidest rääkimata.

Sellessamas žanris on olnud ka Indrek Hargla suurimad loomingulised komistused, aga on ka...

Romaani sisust pole vast mõtet kirjutada, sest tegu oli hästi müüva raamatuga ning seda lugesid ka need, kes ulmet muidu ei loe.

Romaani tegevus toimub meie mõistes XX sajandi alguses, aga maailm pole päris selline nagu me harjunud oleme.

Kristlus pole erilist levikut leidnud, Eesti nimeks on Maavald ning tegu on kohaga, kus au sees looduslähedus, pastlad, hiied, kama, hapukapsas ja muu säherdune. Raamatu peategelaseks on Süvahavva Koulu ori French. Koulu on selline pisut ennasttäis Maavalla luuletaja, kes heast tahtest ja patriotismist ka salakuulamisega tegeleb. French on aga kõhukusele kalduv Burgundia kelm ja väärtpaberite võltsija, kelle Koulu vangist välja ostis.

«French ja Koulu» koosneb kolmest osast (õigemini lühiromaanist) ning sellisel kompositsioonil on omad plussid ja miinused. Plussiks vast see, et tegevus ei valgu eriti laiali... miinuseks aga see, et lugeja peab iga kord uue stardi võtma. Ka tekib kolme erineva loo puhul kiusatus neid omavahel võrdlema hakata...

Noh, et esimene on kõikse värskem, teine vast enim läbimõeldud ja kolmas kõikse tigedam.

Samas ei taha ma eriti viriseda, sest olen ju seda romaani kolme aasta jooksul kolm korda lugenud ning iga kord maksimaalse elamuse saanud.

Teksti loeti eesti keeles

Eks ta juba ammu ilmus ka, aga hindele ei tulnud see kasuks, et raamatust detaile meelde ei jäänud. Kuna sama sarja teoste arvustustes on natuke Frenci kuju üle mõeldud, tahaks oma uiud ka kirja panna.

French on vb mõeldud nagu Ostap Bender, sugugi mitte postiivne kangelane veel negatiivsemas keskkonnas. Ainult kui Bender oli tark ja ahne lollide ja ahnete hulgas, siis jääb ahne ja maavalla taustata French juba kujutatud keskkonnale liiga võõraks. Et naiivsete rahvuslaste hulka oleks passinud kainem maavalla esindaja koomiliseks kontrastiks paremini, kui Hargla arusaam prantsust. No lihtsam on Frenchi kujutleda Mironovi kehastuses, kui päris prantslase poolt mängituna :D

Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla viimastest romaanidest on päris palju räägitud, käin juba tükimat aega raamatukogu riiuleid noolimas, et äkki jääb mõni apteeker Melchiori raamat näppu. Seni ei ole õnn veel mulle naeratanud, tükk aega oli Hargla riiul täitsa tühi, vahepeal vilksatas "Palveränd uude maailma" mis kodus raamaturiiulit juba kaunistab.

Ühtäkki kohtusin aga Frenchi ja Koulu raamatuga, mille kaanepilt tekitas juba huvi, rääkimata tagakaanel pesitsevast lühikesest sisukirjeldusest. Siinkohas tahaks nördinult küsida, et miks pärgli päralt armastavad raamatukogud teoste kiletamisel/märgistamisel kinni katta teksti, mille abil saab lugejas huvi tekitada?! Antud juhul õnneks olid ainult paar esimest rida kadunud ning ülejäänust piisas, et õhinal raamat kaenlas kodu poole siirduda. Aga siiski...

"French ja Koulu" on alternatiivajalugu - tegevus toimub ühtepidi justkui 19 ja 20 sajandi üleminekuhetke ümbruses kuna vankrite ja karikute kõrval vuravad teedel gasoliini rüüpavad mobiilid ning taevas lendavad dirižaablid. Samuti on peategelasteks mõnusa ugri-mugri seltskonna - Tarbatu rahumaleva vanem Leibo, Maavalla kuulus rahvalaulik ja arbuja Süvahavva Koulu ise jne - kõrval ka libahundineiu Nell, Tema Majesteedi salateenistuse palgamõrtsukas Cedric Brock, ladina verd keevavereline Soluzzo, ka peatelane French ise on võõramaa päritoluga. Ma ei hakka tervet tegelaskonda siin üles lugema, igaljuhul seltskond on kirju. Samuti ei ole võlukunst veel kuhugi kadunud ning muuhulgas tuleb rinda pista vangistatud maag Beguristainiga, kellel on omakorda omad eesmärgid.

Indrek Hargla on väga mõnusa ökosüsteemi üles ehitanud. Peale raamatu läbimist uurisin täpsemalt, mida Hargla kirjutanud on ning avastasin, et Maavalla teemal, täpsemalt siis Koulu ja French seiklustest on veel kaks raamatut. Eks näis, kuidas teised kaks raamatut on (kui raamatukogusse nad peaksid millalgi ilmuma!), esimeses oli päris suur osa kogu maailma kirjeldamisel ning tegevustiku vaiksel ülesehitamisel. Tempo poolest oli Hargla pigem aeglane, samas oli mul taustsüsteemiks värskelt loetud Roger Zelazny Amberi esimene raamat, kus action oli pidev ja välkkiire. Natuke heidan ette "French ja Koulu" puhul lihtsust ning pealiskaudsust - võib-olla ma ootasin natuke rohkem tegutsemist kui vaikset dialoogi ja ettevalmistamist. Samuti jäid mitmed otsad valla - näiteks oli raamatu esimeses kolmandikus vihjamisi juttu Siuru-nimelisest elukast, kes hiljem täiesti tahaplaanile jäi. Iga kolme jutu (raamat koosneb sisuliselt kolmest juhtumist) puänt oli kuidagi... lihtne. St ärge saage valesti aru - iga teos ei pea olema hull kangutamine ning ajunuss (vabandage mu rohmakat prantsuse keelt) kuid väga naivistlikku stiili ma ei fänna. Naivismini oli küll antud juhul aega aga aga aga...

Keelekasutus saab mu poolt kõva plusspunkti, ma lausa jätsin meelde, et 425 leheküljel on üks äärmiselt värvikas lause: "Ta on joonud kaks kapatäit kama, ergas ja energiline, pakatamas tegutsemistahtest nagu värskelt viksitud seitsmepenikoormasaabas." Puhas nauding on sellist maakeelset teksti neelata.

Kokkuvõttes igati korralik keskmine tellis ning raamatu lugemine käis kähku. Mul on hea meel, et eesti keeles on sedasorti korralik tükk fantasyt ja etnot olemas.
Teksti loeti eesti keeles

Ah, see oli nüüd küll üks õige rusikas õigesse silmaauku!
Aitäh, suur Maarjamaa rahvalaulik ja arbuja isand Hargla.
Teksti loeti eesti keeles

Kodumaine aurupunk, alternatiivajalugu, kelmiromaan Pratchetti-laadses arranžeeringus, aga värskem ja vähempunnitatum kui enamik viimatimainitu teostest.
Teksti loeti eesti keeles

Tartlasena olen tahtnud Frenchi ja Koulu lugusid ammu lugeda - kas või kui palju alternatiivajaloos tänapäeva inimesele tuttav tundub.Meeldiv üllatus oli see, et kõigest seniloetust on raamat ikkagi väga erinev, samas oli seal palju lõbusalt äratuntavat ning kuigi autor erinevate klišeede ja stereotüüpidega kohati isegi liiale läks, haakus see omamoodi raamatu stiiliga. Siin ei ajanud miski vihale, vaid pigem äratundmisrõõmus muigama - raamat pani naerma enese kui eestlase üle, samas kedagi valusalt puudutamata. Žanr on muidugi mugav - sellises alternatiivajaloos võib lasta fantaasial lennata ning keegi ei hakka küsima, MIKS on maailma ajalugu just nii näinud. Pigem naudid seda õhulist paroodiat ning elad kaasa peategelaste omamoodi muretule elule. Kas sellist Eestit me tahaksimegi? Ei tea, aga midagi ihaldavalt utoopilist selles ometi on...
Teksti loeti eesti keeles
x
Triin Põldra
28.02.1988
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kõik kiidavad, mina keeran pea natuke viltu ja hakkan irisema settingu üle. Tähendab, see lugu mõjus mulle tegelikult nii, et peale läbilugemist ma talle rohkem ei mõelnud, kuid öösel suutsin unes näha musta lima, mida ei peata ookeanid ega mäestikud ja mis mulle kogu aeg järele jõuab... Seega oli lugu hea ja meeldejääv ja alateadvust mõjutav, kuid...

Võib-olla on see lugu mõeldud aset leidma sellises alternatiivses maailmas, kus Vahemeri on tõesti praktiliselt inimtühi ja Põhja-Aafrika rannik on tõesti lage ning kus Niilus voolab valgetest inimestest puutumata läbi kõrbe ja inimasustus on koondunud Põhjamaadesse. Kuid see ei "tulnud tekstist välja". Miks peaksid viikingid üldse põhjapoolsematest vetest välja sõitma, kui seal nagunii mitte midagi pole peale primitiivsete nuubialaste...?

Võib-olla oli autoril tõesti mõeldud valmis mingi taustsüsteem, mis erineb kardinaalselt sellest maailmast, kus meie elame. Aga miks siis polnud sellest räägitud? See ei ole loogiline, et niivõrd viljakas ja rikas kant nagu Vahemeri täiesti inimtühi on ja inimesed on kogunenud elama karmide kliimatingimustega maadesse, eriti arvestades seda, et viikingite retkede üheks eesmärgiks oligi uute, viljakamate alade avastamine ja koloniseerimine (Island, Põhja-Ameerika).

Meie maailmas on asi nii, et inimene arenes välja Aafrikas ja liikus sealt mitme erineva kolonisatsioonilainena üle kogu Maa ning esimesed kultuurid tekkisid just Vahemere ääres või läheduses. Foiniiklased, egiptlased, pärslased, hetiidid...

Selle kõige taustal on naljakas lugeda pikki kirjeldusi inimtühjast Põhja-Aafrikast ja suurest krokodille täis jõest (Niilusest), mille kaldal ei elanud kedagi (peale nuubialaste, eks).

Ulme ei tähenda ju, et kogu loogika peaks maailmast hajuma üksnes sel põhjusel, et tegu on ulmega.

Teksti loeti eesti keeles

Loos on üks asi puudu, nimelt vähemalt 200-300 lehekülge. Ma olen sarnaseid asju kirjutanud näiteks lõpukirjandi mustandisse: skemaatiline kirjutise kava; kaart, mille järgi joondudes kirjutada midagi pikemat, suuremat.

Jutt ise on hirmus hästi kirjutatud, terminoloogia, grammatika - kõik on paigas. Mida ei ole, on pikk, kandev, mahlane jutt. On vaid skeem: A tapab B, C näeb seda pealt ja tormab hüsteeriliselt röökides mööda ülemist tekki edasi-tagasi ja lööb kirvega maha D ning K ja L löövad C lõpuks ise maha. The End.

Teksti loeti eesti keeles

Chuck Palahniuki raamatuid lugedes ei ole ma kunagi varem tegelikult mõelnud sellele, et mis see siis täpselt on, mida ma loen. Kas on tegu suurepärase horroriga? Igastahes paljud Chucki raamatud ja jutud tekitavad peale läbilugemist eriliselt trööstitu ja vaimselt läbipekstud tunde, kuid enamasti pole neis midagi üleloomulikku. "Lullaby" eristub muust Palahniuki loomingust väga selgelt sellega, et autor on teadlikult kasutanud ulmelisi-üleloomulikke elemente ja panebki kogu loo tiirlema eeldusel, et siin maailmas leidub rohkem, kui esmapilgul tundub.

Romaani peategelane on Carl Streator, väga morbiidne ja häiritud psüühikaga ajakirjanik, kelle ülemus suunab ta uurima imikute äkksurmasid ning kirjutama sellest lugu. Loo teeb tema jaoks isiklikuks ja valusaks see, et tema enda naine ja imik surid samamoodi aastaid tagasi salapärastel asjadoludel une pealt. Aastatega väga detailemärkavaks ja kõike meeldejätvaks inimeseks kujunenud Streator sõidabki kiirabidega kaasa ning paneb tähele ühte huvitavat tõsiasja - kõigis majapidamistes leidub üks kindel luulekogu, mis on avatud ühe kindla lehekülje pealt, millest siis lastele unejutuks nii-öelda luuletus on loetud.

Streator õpib selle luuletuse poolkogemata pähe ning tema stress ja häiritud psüühika võimendavad luuletuse-loitsu võimu nii suureks, et ta suudab praktiliselt ainult loitsule mõtlemisega tappa inimesi, näiteks raadiodiktoreid, suvalisi liftis trügivaid jörsse ja nii edasi. Kuna ta pole loll inimene, siis ta saab lõpuks kenasti aru, et surmade ja loitsu vahel on otsene seos ning otsib abi kinnisvarapetisest Helenilt, kes teenib kummitavate majade müügiga suuri kasumeid, tema okultistlikult assistendilt Monalt ja tolle ökohullult poiss-sõbralt Oysterilt.

Nelik suundub omalaadsele nõiajahile mööda maad, otsides ja hävitades nimetatud luulekogu kõiki eksemplare ning otsides ühte grimuaari, kust luulekogusse sattunud loits pärit on. Streator soovib seda grimuaari hävitada, ülejäänud nelik (eriti ökohullust-terroristist Oyster) soovivad aga seda omaks otstarbeks pruukida ning see valmistab Streatorile muidugi kõvasti meelehärmi.

Ei soovita raamatut lugeda minimalismivihkajatel, nõrga närvikavaga inimestel ja madala valulävega inimestel, sest see raamat oskab omal kombel väga haiget teha. Palahniuki edu võtmeks ongi minu arvates oskus mängida väga võimsate ja tundetiinete sümbolite ja kujunditega, millega lugeja otsekohe suudab ühenduda. Hirm, abitus, viha, raev, surmahirm, elujanu... Kõik see lausa kisendab nende süngete ja williamgibsonlikult lakooniliste ridade vahelt otse näkku, põrutab hinge sees segamini ja lõpuks sa lähened kõigile luuleraamatutele suletud silmadega, sest see emotsioon, hirm et "Mis siis, kui sõnadel on vägi ja meelevald minu üle?" jääb ikka tükiks ajaks kummitama.

Suurepärane raamat. Satiiriline, musta huumoriga vürtsitatud ning kuna Palahniuki raamatutes peab alati olema trademark, siis selle raamatu trademarkiks on detailne olustikukirjeldus, mille ajakirjanikust Streator lugejani toob. "Nähtamatutes koletistes" kasutas Palahniuk näiteks moefotograafide Give me happy! Give me deathwishing maniac!-hüüdeid ja muud moebutafooriat, siis siin saab läbivaks jooneks ja sümboliks ajakirjanduslik lakoonilisus ja täpne, detailne kirjeldus ruumidest, inimestest.

Soovitan soojalt.

Teksti loeti inglise keeles

Raul Veedele:

Pastakas äkki? :)

Enda arvamus kattub enam-vähem Kalju Maapoja omaga. Liiga palju tegelasi. Samas pahandan tugevalt väljendiga "arvutimängulik". Vähemalt tänapäevased RPG-d ei ole küll sellised, et tegelased on tundetud ja tuhmid. Mängige näiteks mänge "Star Wars: Knights of the Old Republic" I ja II osa ning siis räägime ehk edasi karakterite arvutimängulise pinnapealsuse teemadel. :/

Teksti loeti eesti keeles
4.2008

Richard Brautigan oli üks väga kummaline mees ja suurepärane näide selle kohta, mismoodi asjad ei ole ealeski sellised nagu nad tunduvad või vähemalt head asjad ei ole. Kui alustada raamatu "Arbuusisuhkrus" lugemist, siis kõige esimesed katsed autorit silme ette manada lõppevad sellega, et kuskil vaimusilmas hõljub mingisuguses kirevas hõlstis kanepiaurudes mahe ja malbe Jeesuse moodi hipivanamees, näol õnnis naeratus.

Kõige parem ja õigem ongi seda raamatut lugedes endale kõigepealt vaimusilma ette manada selline arbuusiroosa ja armas keskkond ja võtta seda millegi ohutu ja toredana, näiteks lasteraamatuna.

See on vajalik sellepärast, et kuna tegu on Brautiganiga ning miski pole see, millena ta näib, siis on raamatu lõpust saadud mulje ja võib-olla isegi teatud šokk märksa võimsam. Kui raamatule läheneda teadmisega, et selle kirjutas iseenda ja maailmaga pahuksis olev mees, kes aastaid alkoholismi ja depressiooni käes vaevelnuna otsustas enesetapu teha, kaotab raamat esmakordsel lugemisel oma mõju. Peale raamatu lugemist tuleks tutvuda põhjalikult autori teiste teostega, tema eluloo ja maailmakäsitlusega ja siis see teist korda läbi lugeda. Ja siis paar aastat hiljem see kolmandat korda läbi lugeda. Siis saab enam-vähem sellele pihta.

Minule soovitatigi seda lihtsalt kui "ühte armast raamatukest". Tõin selle raamatukogust koju, muigasin armasroosat kujundust nähes sardooniliselt ja asusin lugema, esimeste lehekülgedega üleni suhkrustudes, täiesti ette valmistamata selleks sümbolistlikuks surmasõiduks, kuhu mind kiiresti paisati.

Mu silme all hargnes lahti üsna kummaline ja omanäoline lugu ühest lausa imetabaselt veidrast kogukonnast, mille asukad veedavad oma aega arbuuse kasvatades ning arbuusidest erinevaid produkte valmistades. Nimetuks jääv minategelane jutustab natuke naiivselt nende linna keskusest iDEATHist, oma suhetest naistega ja teiste inimestega, ideathlaste elu-olust. Üldiselt turvalise ja ohutuna tunduvat elu segavad üksnes vaikselt, ent kindlalt mõned asjad, näiteks peategelase endise tüdruksõbra Margareti jõuline otsing millegi järele, millele ta isegi nime anda ei oska ja mehe nimega InBoil katsed seda hulluksajavalt rahulikku ja magusat maailma tükkideks rebida, vastuvoolu ujuda. Mõlemal juhul lõppevad katsed sellest magusast ja suhkrusest maailmast välja astuda enesetapuga. Usun, et Brautigan väljendas sellega oma arvamus massidest erinemise kohta. Kui sa mõtled teisiti kui kõik sinu ümber, siis sa lähed lolliks ja parem oleks juba surnud olla...

Mis teeb Brautigani nii heaks kirjanikuks ja "Arbuusisuhkrus" üheks suurepäraseks raamatuks, mida lugeda? Raamat on ju iseenesest suhteliselt õhuke ja süžee esmapilgul väga lihtne, lausa lapsikki?

Esiteks on "Arbuusisuhkrus" sürreaalsest sümbolismist nii pööraselt tiine, et Arhtur Rimbaud`le tuleks seda lugedes ilmselt meeleliigutusest pisar silma. Seda raamatut ei ole lihtsalt võimalik üheselt mõista, iga sõna, iga tegu, iga objekt, iga süžeepööre võimaldab enese lahtimõtestamist sajal erineval moel ja nõnda ongi seda raamatut võimalik lugeda sada korda ja saada sada erinevat muljet.

Ise näen seda romaani pigem ühiskonnakriitikana kui ulmena. Sümbolism ei mahu paljude arvates otseselt ulme alla, kuigi need mõisted on tegelikult üksteisest lahutamatud. Hea ulme ei saa minu arvates valmida ilma hästi läbimõeldud sümbolismita. Sümbolid on lihtne, universaalne ja hästimõistetav keel, mille abil on vähegi mõtlemisvõimelisele lugejale võimalik paari leheküljega öelda rohkem, kui mõni realistlik mämmerdaja 10 tellisepaksuse mammutteosega öelda suudab.

Ja kui lugeja ei ole veel eriti mõtlemisvõimeline (nagu mina seda raamatut esmakordselt lugedes, miskine 17-aastane plikake nagu ma olin), siis on suured šansid, et ta mõtlemisvõime areneb kõigi nende sümbolite ja seoste üle järele mõeldes valguskiirusel. Brautigan õpetas mulle, et suhkur pole kunagi lihtsalt särav magus ja vigadeta substants ja mitte miski pole mitte kunagi jääv, isegi mitte selle lause mõte.

Brautigan ja tema "Arbuusisuhkrus" on krestomaatiline teos neile, kellele meeldib raamatut lugedes ise mõelda ja kes on võimelised lahti mõtestama sümboleid ja nägema väikeste ja esmapilgul tähtsusetute pisiasjade taga suurte abstraktsete mõistete üldistusi.

Ja sellepärast tulebki seda raamatut lugema asudes kõigepealt omaks võtta peategelase naiivne ja kohtlasevõitu maailmakäsitlus, sest realismi ja kliiniliselt puhtakoelise teadusulme austajatel ei ole siit mitte midagi leida. See raamat on nagu Richard Kelly filmid - hirmus segased ja mõistetavad üksnes siis, kui õppida väikeste asjade taga nägema suuri ja suurte taga väikseid ja...

5 :)

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Lugu on hästi ja ladusalt kirjutatud nagu Poe jutud ikka.

Peategelane on rikkast ja auväärsest suguvõsast pärit noormees William Wilson, kes saadetakse kodust ära aadlipoiste internaatkooli õppima. Internaatkoolis "kohtub" ta poisiga, kes on tema nimega, tema välimusega, kuid siiski teatud erinevustega, näiteks pärit proletariaadi seast.

Narratiiv viib lugejat läbi lapsepõlve, noorukiea otse dekadentsist ja kombelõtvusest tiinesse täiskasvanuikka.

Leian, et ulmet loos ei ole ning novelli koht ei ole Ulmekirjanduse BAASis - puudub nii üleloomulikkus kui ka horror. Sellegipoolest on tegu suurepärase ja köitva looga hirmudest, skisofreeniast, südametunnistusest.

Teksti loeti eesti keeles

See Neetud Suurte Algustähtede Katk, Võeh, Mitte Ei Ole See Tore Asi! Vallutab Jutte Ja Lugusid! Lihtsate Sõnade Algustähed Hakkavad Paisuma!

Ühesõnaga minus tekitavad jälestustunnet lood, kus Kangelane läheb otsima Aaret ning peab seejuures tapma Vaenlase. Mitte, et eelmine lause loo sisuga haakuks, aga lihtsalt ülemäärane ja ülepingutatud suurte algustähtede pruukimine, et jutule mingit sügavust anda.

Teksti loeti eesti keeles

Meeldis... Ei tea miks, aga meeldis. Meeldis see jutustav stiil ja meeldis see tobearmas lõpp, mis oli lihtsalt lõpu enda pärast kirjutatud.

Naised on alati hukatust toonud :)

Teksti loeti eesti keeles

Kõik raamatu põhilised vead on eespool juba kenasti lahti räägitud. Raamat oli loetav, aga jäi kuidagi lahjaks.

Silma torkas raamatu hämmastav ülesehituslik ja sisuline sarnasus Robin Hobbi "Salamõrtsuka"-seeriaga. Mingisugune emotsionaalne ja orvustunud assassiiniõpilane, kellel on mingeid imelikke maagilisi võimeid.

Kõlab sarnaselt, eks?

Teksti loeti eesti keeles

Lugu ise on lühike, aga mõjuv. Kirjeldused on napid, ent annavad toimuva väga hästi edasi. Dialoog on suurepärane.

http://gaslight.mtroyal.ab.ca/mnkyspaw.htm

Teksti loeti inglise keeles

Geniaalne teos, minu arust on see pigem huumorina kirjutatud kui tõsiuskselt fantasyna. Kõik need stseenid Carathise ja tema neegritega, kes aluspükste väel soorohtu korjavad...

Puhas kuld! Ja maailm on muidugi köitvalt kirjeldatud.

Teksti loeti eesti keeles

Eelmisele: ulme alla kuulub ka horror. Kes väidab, et "Guts" ta külmaks jättis ja õudust ja vastikust ei tekitanud, sellele vaatan pungissilmselt otsa. Mille poolest on igav tondijutt rohkem horror kui see?

Suurepärane, perversne, haiglane, nilbe, nauditav lugu!

Teksti loeti inglise keeles

Enamasti muutuvad sellised kosmoselaevu ja sõjaväelasi täis kosmoseooperid mulle mingil hetkel arusaamatuks ja segaseks (nimed, auastmed, rühmade paigutused ja eesmärgid lähevad segi), kuid see oli mulle väga huvitav lugeda, ma suutsin kuni lõpuni teksti mõttega jälgida.

Plusspunkt kaisukarude eest. ^_^

Miinuspunkt "valkjate taimede" eest. Kaldun arvama, et planeedil kasvavad taimed oleksid olnud pigem punased või roosad, sest just seda värvi on näiteks kuni 200 meetri sügavusel kasvavate punavetikate värvus - selle värviga taimed suudavad elutseda väga vähese valgusega paikades.

Kaisukarude ja zooride seos jäi veidi segaseks. Alguses ma lootsin, et kaisukarud olidki zoorid, aga nüüd arvan, et hoopis see kombitsatega muna oli zoori.

Teksti loeti eesti keeles

Vahetult peale lugemist tehtud märkmed:

Kui too hädamaandumise teinud eit Maybelle`iks nimetati, siis ma mõtlesin esimese kihvatusega, et panen kogu sellele neetud kremplile ühe. Maybelle!!!

Lisaks oli Maybelle`i nimi ka pidevalt valesti käänatud, kui eelduseks võtta, et nimi hääldub [meibell].

Dialoog oli ka üsna naljakas lugeda, see sarnanes Oscar Wilde`i raamatute kõrgseltskonna vestlemisele - väljapeetud, kammitsetud ja surnud.

Aga tegelikult mulle lugu meeldis. Meeldis ka see, et naine jäi lõpuni pearahakütiks, mitte ei kahetsenud vahepeal pattu ega tormanud oma metsiku kütiga päikeseloojangusse, üdini õilsana.

Teksti loeti eesti keeles

Kõigepealt jutustatakse natuke, siis kirjeldatakse natuke ja siis tapetakse kõik, mis liigutab, maha. Lugu kulgeb just nii nagu võib arvata, et ta kulgeb. Kõik võimalused, mis lubavad originaalset lahendust, hävitatakse. "Pahad" saavad haledalt peksa.

Kolme saab jutt humoorika joodikpapi eest, kelle kirjeldamine suunurka muige tõi.

Kui maagia toimib, oleks pidanud ka Serafimi maagia toimima.

Teksti loeti eesti keeles

Lühike, jah, aga meeldis. Kurb on näha, et paljud hindavad tekste üksnes pikkuse järgi. Tsitaadid on vist ülim mõttetus...?
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugu, tõesti hea lugu... Mõned loogikavead on sees muidugi või vähemalt kohad, mis minu jaoks vajaksid lisaselgutusi... Liiga kiiresti kulges jutt minu jaoks lõpus, oleks tahtnud sarnast heietamist nagu alguses.

Näiteks: miks vananeb too naine elu lõpu poole kiiremini kui elu alguses? Kolme tunniga sai imikust väikelaps, aga paari minutiga elu lõpus vananes naine 30-40 aastat? Maagia, ilmselt...

Loeks meelsasti loo eellugu.

Teksti loeti eesti keeles

Inimene, kes selle loo kirjutas, oskab ilmselgelt kirjutada, sest tekst voolab ladusalt, mis sest et kummalisi radu mööda.

Idee ise ei ole ka minu arvates kuigi halb - kui see Daniel ikka nii meeletu tahtejõuga oli... Samas oleks soovinud tema saarekesel viibimise pikemaid kirjeldusi. Kuidagi väga lihtsalt jõuti selle jala küljest tüki söömiseni. Enne oleks ta võinud ju oma riideid püüda süüa, juukseid kiskuda peast ja nätsutada, vetikaid süüa (sukelduda vetikate järele, karpide järele - veest välja ulatuv kaljutükk ei lähe püstloodis sügavikku).

Lootsin sellest rohkem "Pii elu" sarnast asja, aga ei saanud. Samas kõige hullem saast ka ei ole. Paneksin 3- hea meelega, aga ei saa. Panen siis kolme.

Teksti loeti eesti keeles