Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Indrek Hargla ·

French ja Koulu

(romaan aastast 2005)

eesti keeles: Tallinn «Varrak» 2005

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
17
6
2
0
0
Keskmine hinne
4.6
Arvustused (25)

Romaani tegevuses toimub alternatiivajaloolisel 20. sajandi algusel. Selles maailmas eksisteerib maagia, mis on tõsi küll, juba viis sajandit hääbunud, riikide jaotus on hoopis teine ja ka kristlus kui religioon puudub. On veel palju teisigi erinevusi. Romaani minategelaseks on burgundlasest pisisuli French, kes end võlavanglast pääsemiseks Maavalla rahvalaulikule, salakuulajale ja arbujale Süvahavva Koulule orjaks müünud. Maavalla nime kannab Eesti, see on muinasmaakondade ühendamise teel loodud föderatiivne riik, mille pealinn asub Tarbatus( suurepärane! ) . Nii kistaksegi French võitlusse Maavalla julgeolekuteenistuse ja vabamüürlasliku salaorganisatsiooni Dagoberdi Leegioni vahel. Kirjeldatud maailmas on juba sajandeid õnnestunud riikidevaheliste lepingute abil sõdu vältida, nii et salaluure tegevus on siin võimumängude juures ääretult oluline. Romaan koosneb kolmest osast, esimese tegevus toimub Tarbatus, teise meie mõistes Põhja-Lätis asuvas Sudula maakonnas, kolmanda sadamalinnas Rävalis. Igati lahe ja naljakas romaan, autor paistab silma hea jutuvestmisoskuse ning suurepäraste tegelaskujudega. Kirjutamisviis meenutab veidi Asprini "Müüdi"-sarja, ent minu meelest on Hargla parem. Kuuldavasti kavandab autor romaanile juba järje kirjutamist. Jääme ootama!
Teksti loeti eesti keeles

Nii, nüüd on siis eesti keeles täitsa oma comic fantasy olemas. Kuigi raamatu stiili võib ju ka aurupungiks nimetada, ei muuda see midagi. Kelmiromaani vormis annab Hargla meile edasi nägemuse ühest hoopis teistsugusest Eestist. Kas see ka meeldib või mitte on juba subjektiivne.

Romaan jaguneb kolmeks osaks ja minu arvates on see üks nõrgemaid pooli kogu romaani juures, et need osad ei haaku hästi üksteisega. On küll samad tegelased ja ajaline järjepidevuski peab paika, kuid on tunda, et pigem on tegu kolme lühiromaani summa kui ühe tervikuga. Lühiromaanidest koosnevat romaani tuleb maailmakirjanduses tihti ette, piisab kui meenutada esimesena pähekaranud Silverbergi “Nightwingsi”. Hargla kolmest osast koosnev romaan jääbki kolmeks iseseisvaks samade tegelaste ja taustaga peatükiks milleski suuremas.

Esimest korda on Hargla raamatus kohti, mis panevad turtsatama, ajavad muigama ja lausa naermagi. Enamus sellistest kohtadest on küll pühendatud kohaliku toidu väljanaermisele. Minategelane French, ilmselt Hargla alter ego, Burgundia pisisuli, näeb hirmsat vaeva kohalike jõmmide harimisega, kuid nemad ajavad ikka näost sisse pekki ja hapukapsast, kartulit ja musta leiba, ning loputavad selle kõik alla kama või leige õllega. Pisut on koomilisi momente reserveeritud “pahale” tegelasele, kellelegi don Soluzzole, ja muidugi tekib kõiksugu segadust Frenchi ümberriietumistele naistemurdjast väljamaameheks, kellele kohalikud naiivitarid ennast kohe kaela riputavad.

Niisiis peitub kelmiromaani, auru-, etno- või mingi muu pungi ja koomilise fantaasia kuue alla veel osav paroodia Eesti oludest. Mõningatel puhkudel jääb Hargla mõte küll tabamatuks; näiteks ei saanud ma hästi aru, miks oli vaja mulke kujutada mingite rahaahnete kaabakatena või siis jäi mõningate kõrvaltegelaste sissetoomise vajadus mulle üsna hämaraks, aga üldkokkuvõttes peab ütlema: hästi tehtud.

Hinne “neli” tuleneb mingist endalegi raskesti arusaadavate asjaolude kompotist. Aga see on selline tubli “neli”. Hea raamat, just paras saabuvas suves nautimiseks.

Teksti loeti eesti keeles

Nagu eelmistest arvustustest juba näha, on Hargla seekordne romaan sootuks teisest puust kui kõik eelnevad. Alternatiivajaloo alla käib küll ilmselt seegi, aga ei mingit sünget keskaega, verist taplust, õnnetut armastust ega kurja nõidust. Alternatiivne Euroopa on meile esitatud hoopis värskendavas iroonilis-humoristlikus laadis ilma mingi erilise põdemiseta. Väga hea!
Teksti loeti eesti keeles

Pärast esimesi lehekülgi tundus, et tegu on eesti oma Aspriniga. Sest peategelasteks nutikas kannupoiss ja ennasttäis maag. Kui hiljem lisandus libahundineiu, olid paralleelid veel ilmsemad. Tuletagem meelde Tandat.

Jutu arenedes aga pidin oma arvamust revideerima. Noh, umbes nagu tammelugeja Imbi viibis enamuse aja teadmatuses, mis üldse sünnib, selle vahega, et adusin: Asprini muhedusest on saanud Pratchetti teravmeelne ja lõikav nali. Aga mitte ainult. Sest alles jäi mõnus ja humoorikas jutustamisviis.

Peale Kivirähu ei meenugi eesti etnoainelist pilalugu. Aga ometi on «French ja Koulu» omalaadne. Kivirähk võtab olemasolevad pajatused/muistendid/muinasjutud ja trööpab neid põhjalikult. Hargla jutustab uue loo, ning läbi huumoriprisma kajastab seda, mis on maarahva juures naljakas või mis võib väljamaalasele naljakas tunduda. Võtame kasvõi selle püha mugulapõllu. Ja mugulapudru üldiselt. Ning loomulikult, kuna ta tunneb Ülemeremaade talitust alias Välisministeeriumi väga hästi, on ka selleteemalised ilkumised eriti tabavad ning terava tooniga.

Kümme punkti kümnepallisüsteemis saab Hargla aga kõrvaltegelase Imbi eest. Tekitas mus umbes samasuguseid emotsioone nagu Simo Runneli luule. Ja see on juba tõsiselt midagi ;)

Teksti loeti eesti keeles

Jaak Urmeti sedastus nädalavahetuse Päevalehe kultuurilisast, et "Indrek Hargla värskeim romaan “French ja Koulu” on meistritöö – viimase viie, aga võib-olla ka kümne aasta paremaid romaane eesti kirjanduses." on muidugi jõhker liialdus, ehkki kindlasti mitte sellepärast, et "teos kuulub siiski fantastika valdkonda ja otsevõrdlus ilukirjandusega so belletristikaga pole kohane." (tsitaat anonüümseks jääda soovinud internetikommentaatorilt). Käesolevas romaanis on autor puhunud hinge sisse kirjanduses tihti kasutatud isanda-teenri peategelaspaarile (seoses ühiskondlike muutustega jäävad taolise karakteri kuldajad küll minevikku), kus isand on tähtsust täis, kuid käpardlik ning teener tark ja praktilise meelega, tänu kellele maailm üldse koos püsib (vähemalt ta enda arvates). Igatahes kahes esimeses jutus Koulule praktiliselt ruumi ei anta, kõige jaoks peab jätkuma Frenchist. Kolme loo kogusummas tundub Hargla tegelaspaarile kõige lähedasem analoog maailmakirjandusest olevat Nero Wolfe/Archie Goodwin Rex Stouti lugematutest romaanidest. Teiseks on autor elu sisse puhunud alternatiiv-Eestile, millist kunagi ei olnud ega oleks saanud olla. Võib-olla tahtis sellist Eestit autor, võib-olla me kõik. Elu selles riigis on mõistusepärane, looduslähedane, inimväärne. Hull idanaaber on taltsutatud ning ainus ebastabiilsust tekitav element tuleb Lõuna-Euroopast. Kolmandaks on nende tegelastega selles maailmas juhtuv kirja pandud humoristlikus võtmes. Tögatakse (ja küllaltki sõbralikult) teatud inimtüüpe, eesti kööki, naaberrahvaid, puhteestlaslikke iseloomuomadusi jne. Eestlaste halvimaid iseloomuomadusi kehastavad mulgid, aga see ei ole solvav ja ajuti on raamatu lugemise ajal ka pööraselt lõbus (näiteks lõigud, milles esineb Volastõni nimeline teadlane oma lõppematu januga). Siiski, homogeenne romaan oleks antud juhul ehk parema tulemuse andnud. Arvatavasti on üksiti terviklikke jupikesi, millest romaan hiljem kokku lappida kirjanikul lihtsalt kergem kirjutada, kuid tervikuna jätab romaan siiski veidi kergekaalulise, mittetõsiseltvõetava ja pealiskaudse mulje. Viimane mulje ei tulene vältimatult sellest, et enamiku ajast millegi kallal lõõbitakse. Ehkki ühes oma varasemas arvustuses lubasin, et jätan järgmise Hargla alternatiivajaloo vahele, osutus "Frenchi ja Koulu" tagakaanel lubatu (ka esikaane kujundus väärib vaid kiidusõnu) sedavõrd intrigeerivaks, et ei suutnud kiusatusele vastu panna. Põhimõtteliselt seda, mida ma tutvustuse põhjal ootasin, ma raamatust ei leinud, aga see kõneleb ilmselt rohkem endast kui raamatust, mis varasemast Hargla loomingust harmoneerub kõige rohkem kogumikuga "Hathawarethi teener".
Teksti loeti eesti keeles

ülivõrdeid ei kasutaks, aga parem ikka kui "rehepapp". mis pole muidugi veel näitaja. ja hindes on natuke kolkapatriotismi ka - sest kui näit miski lätlane oleks läti olude kohta sellise raamatu kirjutanud, siis tõenäoliselt oleks hinne madalam. nii et mulle meeldib, et just eesti kohta on kirjutatud raamat, mille väärtushinnangud on mulle sümpaatsed. ausalt öeldes just hoiakud asja päästavadki, sest kohati kippusid dialoogid kergelt nagu lamisemiseks kätte. no et hargla valdab ju suurepäraselt ka ütlemata jätmise kunsti - aga ongi nii, et meistri käes hakkavad tegelaskujud omatahtsi elama ja ilmselt siis läks nii ka frenchiga. kes, tasub ehk meeles pidada, pole sugugi mitte hea inimene. ja kui ta midagi mõnitama hakkab, siis pikalt ja põhjalikult. nii pikalt, et ei tundu enam eriti naljakas. aga ju siis on lihtsameelsemate lugejate jaoks vaja asju pikalt seletada. ja igatahes mõnitab french ju tõepoolest mõnitamisväärseid asju. politseid, raamatupidajaid, naiivitare-luuletajannasid, eesti märgi otsimist ning, mis eriti asjakohane, sporti ja olümpia-aateid. kui oleks olnud ka paar paha sõna suusatamise kohta, olnuks mul veel parem meel. ja au sees on tõepoolest austamisväärsed asjad. nagu näiteks see erkpunane alfa. mina oleksin muidugi selle autorina anonüümsete lombardia meistrite asemel victor janot nimetanud, sest geeniustel on kombeks ka alternatiivsetes ajalugudes välja ilmuda :) aga kuidas pralineedega on, ma õigupoolest ei teagi. pärast lugemist poodi sattudes tõstsin täiesti automaatselt kärusse purgi pealkirjaga "pralinee" - õnneks ma siiski taipasin enne kassani jõudmist vaadata ka väiksema kirjaga lisatut - "sojaubadest imitatsioon" - ja purgi riiulisse tagasi sokutada. nii et kunstil on suur ja kohati ohtlik jõud, eksole.

loodud maailm on õudselt tore ja võib jäädagi nuputama, kas kõik asjad ja leiutised ikka sobivad kokku. ning ma veetsin mitu meeldivat minutit, püüdes koulu kohale kujutleda võimalikke prototüüpe. kaplinski? karl-martin? kivisildnik? üks totram kui teine selles rollis... sündmustik on maailma kõrval suht kõrvaline, hoiab lihtsalt asju koos. et igat teksti pole mõtet krimkana lugeda, sellele osutaks nagu kahtlusaluste tüüpide arvu kahanemine peatükiti: esimeses kolm, teises kaks, kolmandas vaid üks. need aga, kes leidsid seose peatükkide vahel hapra olevat, ei otsinud õigest kohast või ei olegi võimelised midagi peale paduactioni lugema. no et frenchi ja nelli lugu arenes ju peatükist peatükki vägagi veenvate tempode ja üleminekutega.

Teksti loeti eesti keeles

No vat, nii toredasti läks, et juhtusin "Frenchi ja Koulut" just va lümpja-päevil lugema, mil Frenchi eluterve mõtlemine üleüldise hulluse taustal väga kosutavalt mõjus. Romaani Maavald on just selline koht, kus tahaks elada, pisike ja sõbralik, omamoodi ideaalne maailm, kus paljud meie tänased hädad puuduvad. Suurte jamadega said hakkama paar kangelast ja väikeste hädade üle lihtsalt irvitati ja asi kombes. Kusjuures sõbralikult ja vastastikku protsessist mõnu tundes. Ka suured pahalased mõjusid pigem õnnetute koomiliste tegelastena, kes niikuinii miskit korda ei suuda saata. Kõikvõimalike asjade, nähtuste ja kommete puder mõjub värskendavalt ja ei lase romaani tegevust mingisse ajastusse paigutada, pigem eksisteerib see Maavald kuskil omaette ajas, ja võib-olla et ruumis.Positiivne on see, et asi on koomiline, aga mitte jabur. Rehepapiga ei oska võrrelda (peaks vist siinkohal häbenema, et pole lugenud), aga siinkandis peaks romaan olema lõppkokkuvõttes popim kui misiganes Pratchett (et noh, veri on paksem kui vesi). Seda enam, et kirjutatud on väga nauditavas maakeeles.
Teksti loeti eesti keeles

Pean tunnistama, et see oli üks väheseid raamatuid, mille ma ostsin massilise positiive "melu" tõttu, mis seda ümbritses. Rahast kahju ei hakanud, raamat jooksis sujuvalt ning oli täis (mõnikord küll pisut etteaimatavat) huumorit.Nelja saab too kolmest lühiromaanist koosnev saaga lihtsalt seetõttu, et tegevus mõjus kuidagi lahjana. Iga jutt eraldi võttes oleks olnud meistriteos. Aga vat koos ja järjest lugedes hakkasid tegelased ja motiivid korduma.
Teksti loeti eesti keeles

Sain läbi ja ma olen nii tige, et see sunnib üle pika aja jälle baasis sulge haarama. No teeb ikka kurjaks kui autor midagi potentsiaalselt väga head viimasel hetkel ära solgib.Raamat koosneb kolmest üsna sõltumatust lühiromaanist. Sisu ja settingut on ülalpool juba kirjeldatud, kõigi öeldud kiidusõnadega olen kahe esimese puhul nõus. Aga MIKS küll oli vaja kirjutada kolmas? Et tellis paksem tuleks? Kas jäi autoril aega puudu või oli lihtsalt pikem paha periood? Elas välja mingeid isiklikke traumasid? Sest kolmas osa koosneb enamuses kahest esimesest laenatud situatsioonidest ja tegelastest mille vahele on pikitud ebausutavusi, labasusi ja pedenalju. Minu usk sellesse maailma kukkus kolinal kokku. Ok, rammulümpijas oli oma naljakaid elemente nagu atleetide kohustuslik triibuline trikoo ja ettekleebitud kasakavuntsid aga mille kuradi pärast tahaks kogu maailma osaleda võistlustel mis koosneb mingi pisiriigi aladest ja kus see pisiriik rutiinselt kümnikvõite saab? Ja miks oli vaja kopeerida teise osa rumala raamatupidaja armuhullustust tegelasele, kellele see üldse ei sobinud? Ja see etteaimatav ning klisheelik lõpp peategelaste lovestoryle. Ning ebaoriginaalne ning labane lõpustseen, kus French täiesti vaimuvaeselt lihtsalt mõnitab vaest, niigi maa sisse trambitud, sitsiillast, rumalalt avades kõik oma kaardid. Tal oli liiga palju klassi, et selleni langeda. Arrgh.Samas. kolmas osa ei ole labasustele vaatamata nii halb eraldivõetuna. Ja kaks esimest on VÄGA, väga head. Soovitan seda raamatut siiski siiralt osta. Loodan, et autor võtab rahulikult ja arendab seda maailma edasi - lühiromaanide ning juttude kujul. Potentsiaali on tohutult. Senised peategelased on end küll ammendanud ja tuleks teenitud puhkusele saata.Kuigi enamus on viisplussivääriline, kisub lõpupettumus hinde alla..
Teksti loeti eesti keeles

See raamat oli küll positiivne üllatus. Üldiset ei pea ma kodumaisest huumorist eriti lugu, kuid Hargla on hakkama saanud millegi erilisega. Harva suudab mõni autor siduda põneva sisu ja head naljad ühtseks tervikuks. Enamasti minnakse kergema vastupanu teed. Üritatakse kõigest väest kildu rebida ning süžee unustatakse täiesti ära (vahel ka vastupidi). "French ja Koulu" kaks esimest osa on igati tasemel kirjandus. Kolmas vajub küll natuke ära, kuid mind see eriti ei häirinud. Üldmulje on ikkagi väga positiivne. Poleks Harglast sellist asja küll uskunud. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla lemmikžanriks näikse olevat alternatiivajalugu... vähemasti on seda praktiliselt kõik autori romaanid, paljudest lühematest tekstidest rääkimata.

Sellessamas žanris on olnud ka Indrek Hargla suurimad loomingulised komistused, aga on ka...

Romaani sisust pole vast mõtet kirjutada, sest tegu oli hästi müüva raamatuga ning seda lugesid ka need, kes ulmet muidu ei loe.

Romaani tegevus toimub meie mõistes XX sajandi alguses, aga maailm pole päris selline nagu me harjunud oleme.

Kristlus pole erilist levikut leidnud, Eesti nimeks on Maavald ning tegu on kohaga, kus au sees looduslähedus, pastlad, hiied, kama, hapukapsas ja muu säherdune. Raamatu peategelaseks on Süvahavva Koulu ori French. Koulu on selline pisut ennasttäis Maavalla luuletaja, kes heast tahtest ja patriotismist ka salakuulamisega tegeleb. French on aga kõhukusele kalduv Burgundia kelm ja väärtpaberite võltsija, kelle Koulu vangist välja ostis.

«French ja Koulu» koosneb kolmest osast (õigemini lühiromaanist) ning sellisel kompositsioonil on omad plussid ja miinused. Plussiks vast see, et tegevus ei valgu eriti laiali... miinuseks aga see, et lugeja peab iga kord uue stardi võtma. Ka tekib kolme erineva loo puhul kiusatus neid omavahel võrdlema hakata...

Noh, et esimene on kõikse värskem, teine vast enim läbimõeldud ja kolmas kõikse tigedam.

Samas ei taha ma eriti viriseda, sest olen ju seda romaani kolme aasta jooksul kolm korda lugenud ning iga kord maksimaalse elamuse saanud.

Teksti loeti eesti keeles

Eks ta juba ammu ilmus ka, aga hindele ei tulnud see kasuks, et raamatust detaile meelde ei jäänud. Kuna sama sarja teoste arvustustes on natuke Frenci kuju üle mõeldud, tahaks oma uiud ka kirja panna.

French on vb mõeldud nagu Ostap Bender, sugugi mitte postiivne kangelane veel negatiivsemas keskkonnas. Ainult kui Bender oli tark ja ahne lollide ja ahnete hulgas, siis jääb ahne ja maavalla taustata French juba kujutatud keskkonnale liiga võõraks. Et naiivsete rahvuslaste hulka oleks passinud kainem maavalla esindaja koomiliseks kontrastiks paremini, kui Hargla arusaam prantsust. No lihtsam on Frenchi kujutleda Mironovi kehastuses, kui päris prantslase poolt mängituna :D

Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla viimastest romaanidest on päris palju räägitud, käin juba tükimat aega raamatukogu riiuleid noolimas, et äkki jääb mõni apteeker Melchiori raamat näppu. Seni ei ole õnn veel mulle naeratanud, tükk aega oli Hargla riiul täitsa tühi, vahepeal vilksatas "Palveränd uude maailma" mis kodus raamaturiiulit juba kaunistab.

Ühtäkki kohtusin aga Frenchi ja Koulu raamatuga, mille kaanepilt tekitas juba huvi, rääkimata tagakaanel pesitsevast lühikesest sisukirjeldusest. Siinkohas tahaks nördinult küsida, et miks pärgli päralt armastavad raamatukogud teoste kiletamisel/märgistamisel kinni katta teksti, mille abil saab lugejas huvi tekitada?! Antud juhul õnneks olid ainult paar esimest rida kadunud ning ülejäänust piisas, et õhinal raamat kaenlas kodu poole siirduda. Aga siiski...

"French ja Koulu" on alternatiivajalugu - tegevus toimub ühtepidi justkui 19 ja 20 sajandi üleminekuhetke ümbruses kuna vankrite ja karikute kõrval vuravad teedel gasoliini rüüpavad mobiilid ning taevas lendavad dirižaablid. Samuti on peategelasteks mõnusa ugri-mugri seltskonna - Tarbatu rahumaleva vanem Leibo, Maavalla kuulus rahvalaulik ja arbuja Süvahavva Koulu ise jne - kõrval ka libahundineiu Nell, Tema Majesteedi salateenistuse palgamõrtsukas Cedric Brock, ladina verd keevavereline Soluzzo, ka peatelane French ise on võõramaa päritoluga. Ma ei hakka tervet tegelaskonda siin üles lugema, igaljuhul seltskond on kirju. Samuti ei ole võlukunst veel kuhugi kadunud ning muuhulgas tuleb rinda pista vangistatud maag Beguristainiga, kellel on omakorda omad eesmärgid.

Indrek Hargla on väga mõnusa ökosüsteemi üles ehitanud. Peale raamatu läbimist uurisin täpsemalt, mida Hargla kirjutanud on ning avastasin, et Maavalla teemal, täpsemalt siis Koulu ja French seiklustest on veel kaks raamatut. Eks näis, kuidas teised kaks raamatut on (kui raamatukogusse nad peaksid millalgi ilmuma!), esimeses oli päris suur osa kogu maailma kirjeldamisel ning tegevustiku vaiksel ülesehitamisel. Tempo poolest oli Hargla pigem aeglane, samas oli mul taustsüsteemiks värskelt loetud Roger Zelazny Amberi esimene raamat, kus action oli pidev ja välkkiire. Natuke heidan ette "French ja Koulu" puhul lihtsust ning pealiskaudsust - võib-olla ma ootasin natuke rohkem tegutsemist kui vaikset dialoogi ja ettevalmistamist. Samuti jäid mitmed otsad valla - näiteks oli raamatu esimeses kolmandikus vihjamisi juttu Siuru-nimelisest elukast, kes hiljem täiesti tahaplaanile jäi. Iga kolme jutu (raamat koosneb sisuliselt kolmest juhtumist) puänt oli kuidagi... lihtne. St ärge saage valesti aru - iga teos ei pea olema hull kangutamine ning ajunuss (vabandage mu rohmakat prantsuse keelt) kuid väga naivistlikku stiili ma ei fänna. Naivismini oli küll antud juhul aega aga aga aga...

Keelekasutus saab mu poolt kõva plusspunkti, ma lausa jätsin meelde, et 425 leheküljel on üks äärmiselt värvikas lause: "Ta on joonud kaks kapatäit kama, ergas ja energiline, pakatamas tegutsemistahtest nagu värskelt viksitud seitsmepenikoormasaabas." Puhas nauding on sellist maakeelset teksti neelata.

Kokkuvõttes igati korralik keskmine tellis ning raamatu lugemine käis kähku. Mul on hea meel, et eesti keeles on sedasorti korralik tükk fantasyt ja etnot olemas.
Teksti loeti eesti keeles

Ah, see oli nüüd küll üks õige rusikas õigesse silmaauku!
Aitäh, suur Maarjamaa rahvalaulik ja arbuja isand Hargla.
Teksti loeti eesti keeles

Kodumaine aurupunk, alternatiivajalugu, kelmiromaan Pratchetti-laadses arranžeeringus, aga värskem ja vähempunnitatum kui enamik viimatimainitu teostest.
Teksti loeti eesti keeles

Tartlasena olen tahtnud Frenchi ja Koulu lugusid ammu lugeda - kas või kui palju alternatiivajaloos tänapäeva inimesele tuttav tundub.Meeldiv üllatus oli see, et kõigest seniloetust on raamat ikkagi väga erinev, samas oli seal palju lõbusalt äratuntavat ning kuigi autor erinevate klišeede ja stereotüüpidega kohati isegi liiale läks, haakus see omamoodi raamatu stiiliga. Siin ei ajanud miski vihale, vaid pigem äratundmisrõõmus muigama - raamat pani naerma enese kui eestlase üle, samas kedagi valusalt puudutamata. Žanr on muidugi mugav - sellises alternatiivajaloos võib lasta fantaasial lennata ning keegi ei hakka küsima, MIKS on maailma ajalugu just nii näinud. Pigem naudid seda õhulist paroodiat ning elad kaasa peategelaste omamoodi muretule elule. Kas sellist Eestit me tahaksimegi? Ei tea, aga midagi ihaldavalt utoopilist selles ometi on...
Teksti loeti eesti keeles
x
Lily Tamm
06.01.1989
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Words Like Coins on Farseeri maailmas toimuv lugu, mis eelkõige meenutab muinasjuttu, mida sellest maailmast varasemast tuttavad tegelased võiksid rääkida.
Põuaga käivad kaasad rotid ja pecksie`d. viimased täidavad osasid inimesi hirmuga ja on teistele vaid väljamõeldis. Igatahes käib on nendega seotud see, et kui keegi neid aitab, peavad nad pärast tema käske kuulama. Olukorra teeb keeruliseks asjaolu, et nad võtavad sõnu väga täpselt ning igaüks peaks korduvalt mõtlema enne kui ta pecksiele midagi ütleb.
Jutustus kirjeldabki paari päeva kahe naise elus, kellest üks on selgelt väikeste tähenärijate vastu meelestatud ja teine päriselt ei tea, kuidas suhtuda. Kuidagi peavad nad teineteise ja kaevule kippuvate pecksiedega hakkama saama.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle on juba Liveshipide seeriast Hobbi loodud Draakonite käsitlus põnev tundunud ja sestap nautisin ka The Dragon Keeperi lugemist.Tintaglia juhitud inimesed aitavad uutel Draakonitel ilmavalgust näha, aga selgub, et nende areng ei lähe kuigi lihtsalt. Draakonid asuvad ühes inimestest (suurest Rain Wildi elanikest) saatjatega teele lootuses leida iidne Elderlingide linn ja lubatud parem tulevik. Lisaks hooldajatele, kes suuri roomajaid ka toidavad, on teekonnal kaasas kroonik ja õpetlane ning muidugi ei pääse neist, kes Draakonitest omakasu loodavad saada. Jätkub nii inimeste kui Draakonite suhete lahkamist ja õnnestub kohtuda ka mõningate Liveshipide seeriast tuttavate tegelastega.
Teksti loeti inglise keeles

Speckide maailmast tahaks tegelikult rohkem teada saada, kuigi see pole siiski nii huvitav nagu triloogia esimestest osadest võinuks aimata.

Lugesin küll sellegi raamatu kiiresti läbi, aga meelde jäi tegelikult vähe.
Teksti loeti inglise keeles

"Taliesin" on lugu Taliesini nimelisest mehest, kes elab Rooma Impeeriumi aegses Britannias ning Charise nimelisest tüdrukust, kelle koduks on Atlantis.
Charis on Atlantises ühe kuningriigi printsess, kes pole oma perega just parimates suhetes. Temast saab bull drancer, sest ta otsib surma, aga kummalisel kombel on just tema see, kes peab üritama vähemalt osasid Atlantise elanikke päästa hukust, mida kõik selle müstilise saarega seostavad. Neil õnnestubki väikese seltskonnaga pääseda ja nad leiavad oma tee Britanniasse, kus neid haldjateks peetakse.
Taliesin on leidlaps, kellele juba algul ennustatakse suurt tulevikku. Temast saab druiid ja bard, kes on oma võimete poolest väga hinnatud. Ta on sunnitud lahkuma oma kodupaigast ja satub kokku Charise rahvaga.Muidugi ei ole suhted lihtsad, aga nagu juba algusest aimata võib, armuvad kaks peategelast ja neile sünnib laps Merlin, kelle nimeline on ka sarja järgmine raamat.

Tekst on küllalt kiiresti ja kergelt loetav ning üsnagi huvitav. Veidi veider tundub teda lõpuks kokku võttev kristlus, sest alguses on juttu maagidest ja loodususunditest, aga see on ilmselt kirjanikku arvestades mõistetav. Igati meeldiv lugemine, kuigi konati tundub, et sündmused võiksid veidi kiiremini avaneda.

Teksti loeti inglise keeles

Olen nõus, et paralleele võib Fitziga tõmmata, aga päris koopiaga ka tegemist ei ole. Vähemalt jätavad tegelased inimliku mulje.
Samas olen nõus, et tuleb jääda viimast osa ootama, eriti selle tõttu, et tahaksin rohkem Speck`idest teada saada.

Perekond ei võta Nevare just kuigi soojalt vastu ja pärast mõningaid intsidente lahkub ta kodust. Keegi ei usu tema kummalist lugu ja ta loobub selle rääkimisest, aga juba tema välimus sunnib inimesi temast halvasti mõtlema. Nevare otsustab, et ta siiki peab saama sõduriks ja hakkab selle nimel tööle, kuigi tundub vahepeal Amzili nimelise tegelase juurde peatuma jäävat. Võiks isegi väita, et talle naeratab lõpuks õnn ja ta astub teenistusse. Tasapisi hakkab ta avastama, kuidas läheb Spinkil, Epinyl, Yarilil ja Carsinal.
Lisaks tavalisele elule maadleb Nevare enda sees pesitseva maagiaga, mida ta järjekindlalt eitab. Samas viivad uued töökohustused teda metsa, mis seob teda ja tema teist poolt.

Teksti loeti inglise keeles

Kooli kohustuslik kirjandus ja mulle täitsa meeldis. Andis võimalust arutada erinevate detailide üle ja kuigi mõned asjad võivad olla aegunud, siis on seal mõtteid mis ka praegust ühiskonda puudutavad.Väärtulik kül jah pigem filosoofilisest kui ulmelisest poolest.Omamoodi üllatunud olin minagi, et Voltaire siit eest leidsin, aga kui juba siis juba...
Teksti loeti eesti keeles

Hea ja lihtne, noor ja veidi nõrk. Ma ei tea, kas loeksin seda ka siis kui sel Saphirat poleks.
Ilus unistus võib see maailm autorile olla. Vähemalt nii arvan mina.
Teksti loeti eesti keeles

Tõesti päris meeldiv, omajagu kerge ja teist niipalju mõtlemapanev.
Ingel on lahe, Mina on kindlasti üks äärmiselt sisukas noor neiu ja minategelane teeb teoses läbi hämmastavaid muutusi.

Ning muidugi see kuulamise lugu... kuulakem kõik tähelepanelikumalt
Teksti loeti eesti keeles

Sisust on korralik kokkuvõte tehtud, seetõttu ei hakkaks seda kordama.
Samas ei olnud Akadeemia osa minu arvates nii hull midagi. Seal olid mõned tegelased, kelle kohta tahaks rohkem teada saada. Ning mõned vägagi huvi pakkuvad episoodid, mis ilmestasid kergemaid koolipäevi.
Huvitavaid tegelasi jagus muidugi ka Akadeemiast välja, näiteks Epiny.

Mul on muidugi ka Hobbi vaimustus, aga hindes siiski kahtlust ei ole.
Ja tõesti, tegelased panid kaasa elama ja ajasid vahel vihale. See on mõjuv.
Teksti loeti inglise keeles

Mullegi oleks natuke pikemas versioonis ehk rohkem meeldinud, sest jutustus ise jäi kogu selle faktide rägastiku keskel kuidagi skemaatiline.
Teksti loeti eesti keeles