Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Indrek Hargla ·

French ja Koulu

(romaan aastast 2005)

eesti keeles: Tallinn «Varrak» 2005

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
17
6
2
0
0
Keskmine hinne
4.6
Arvustused (25)

Romaani tegevuses toimub alternatiivajaloolisel 20. sajandi algusel. Selles maailmas eksisteerib maagia, mis on tõsi küll, juba viis sajandit hääbunud, riikide jaotus on hoopis teine ja ka kristlus kui religioon puudub. On veel palju teisigi erinevusi. Romaani minategelaseks on burgundlasest pisisuli French, kes end võlavanglast pääsemiseks Maavalla rahvalaulikule, salakuulajale ja arbujale Süvahavva Koulule orjaks müünud. Maavalla nime kannab Eesti, see on muinasmaakondade ühendamise teel loodud föderatiivne riik, mille pealinn asub Tarbatus( suurepärane! ) . Nii kistaksegi French võitlusse Maavalla julgeolekuteenistuse ja vabamüürlasliku salaorganisatsiooni Dagoberdi Leegioni vahel. Kirjeldatud maailmas on juba sajandeid õnnestunud riikidevaheliste lepingute abil sõdu vältida, nii et salaluure tegevus on siin võimumängude juures ääretult oluline. Romaan koosneb kolmest osast, esimese tegevus toimub Tarbatus, teise meie mõistes Põhja-Lätis asuvas Sudula maakonnas, kolmanda sadamalinnas Rävalis. Igati lahe ja naljakas romaan, autor paistab silma hea jutuvestmisoskuse ning suurepäraste tegelaskujudega. Kirjutamisviis meenutab veidi Asprini "Müüdi"-sarja, ent minu meelest on Hargla parem. Kuuldavasti kavandab autor romaanile juba järje kirjutamist. Jääme ootama!
Teksti loeti eesti keeles

Nii, nüüd on siis eesti keeles täitsa oma comic fantasy olemas. Kuigi raamatu stiili võib ju ka aurupungiks nimetada, ei muuda see midagi. Kelmiromaani vormis annab Hargla meile edasi nägemuse ühest hoopis teistsugusest Eestist. Kas see ka meeldib või mitte on juba subjektiivne.

Romaan jaguneb kolmeks osaks ja minu arvates on see üks nõrgemaid pooli kogu romaani juures, et need osad ei haaku hästi üksteisega. On küll samad tegelased ja ajaline järjepidevuski peab paika, kuid on tunda, et pigem on tegu kolme lühiromaani summa kui ühe tervikuga. Lühiromaanidest koosnevat romaani tuleb maailmakirjanduses tihti ette, piisab kui meenutada esimesena pähekaranud Silverbergi “Nightwingsi”. Hargla kolmest osast koosnev romaan jääbki kolmeks iseseisvaks samade tegelaste ja taustaga peatükiks milleski suuremas.

Esimest korda on Hargla raamatus kohti, mis panevad turtsatama, ajavad muigama ja lausa naermagi. Enamus sellistest kohtadest on küll pühendatud kohaliku toidu väljanaermisele. Minategelane French, ilmselt Hargla alter ego, Burgundia pisisuli, näeb hirmsat vaeva kohalike jõmmide harimisega, kuid nemad ajavad ikka näost sisse pekki ja hapukapsast, kartulit ja musta leiba, ning loputavad selle kõik alla kama või leige õllega. Pisut on koomilisi momente reserveeritud “pahale” tegelasele, kellelegi don Soluzzole, ja muidugi tekib kõiksugu segadust Frenchi ümberriietumistele naistemurdjast väljamaameheks, kellele kohalikud naiivitarid ennast kohe kaela riputavad.

Niisiis peitub kelmiromaani, auru-, etno- või mingi muu pungi ja koomilise fantaasia kuue alla veel osav paroodia Eesti oludest. Mõningatel puhkudel jääb Hargla mõte küll tabamatuks; näiteks ei saanud ma hästi aru, miks oli vaja mulke kujutada mingite rahaahnete kaabakatena või siis jäi mõningate kõrvaltegelaste sissetoomise vajadus mulle üsna hämaraks, aga üldkokkuvõttes peab ütlema: hästi tehtud.

Hinne “neli” tuleneb mingist endalegi raskesti arusaadavate asjaolude kompotist. Aga see on selline tubli “neli”. Hea raamat, just paras saabuvas suves nautimiseks.

Teksti loeti eesti keeles

Nagu eelmistest arvustustest juba näha, on Hargla seekordne romaan sootuks teisest puust kui kõik eelnevad. Alternatiivajaloo alla käib küll ilmselt seegi, aga ei mingit sünget keskaega, verist taplust, õnnetut armastust ega kurja nõidust. Alternatiivne Euroopa on meile esitatud hoopis värskendavas iroonilis-humoristlikus laadis ilma mingi erilise põdemiseta. Väga hea!
Teksti loeti eesti keeles

Pärast esimesi lehekülgi tundus, et tegu on eesti oma Aspriniga. Sest peategelasteks nutikas kannupoiss ja ennasttäis maag. Kui hiljem lisandus libahundineiu, olid paralleelid veel ilmsemad. Tuletagem meelde Tandat.

Jutu arenedes aga pidin oma arvamust revideerima. Noh, umbes nagu tammelugeja Imbi viibis enamuse aja teadmatuses, mis üldse sünnib, selle vahega, et adusin: Asprini muhedusest on saanud Pratchetti teravmeelne ja lõikav nali. Aga mitte ainult. Sest alles jäi mõnus ja humoorikas jutustamisviis.

Peale Kivirähu ei meenugi eesti etnoainelist pilalugu. Aga ometi on «French ja Koulu» omalaadne. Kivirähk võtab olemasolevad pajatused/muistendid/muinasjutud ja trööpab neid põhjalikult. Hargla jutustab uue loo, ning läbi huumoriprisma kajastab seda, mis on maarahva juures naljakas või mis võib väljamaalasele naljakas tunduda. Võtame kasvõi selle püha mugulapõllu. Ja mugulapudru üldiselt. Ning loomulikult, kuna ta tunneb Ülemeremaade talitust alias Välisministeeriumi väga hästi, on ka selleteemalised ilkumised eriti tabavad ning terava tooniga.

Kümme punkti kümnepallisüsteemis saab Hargla aga kõrvaltegelase Imbi eest. Tekitas mus umbes samasuguseid emotsioone nagu Simo Runneli luule. Ja see on juba tõsiselt midagi ;)

Teksti loeti eesti keeles

Jaak Urmeti sedastus nädalavahetuse Päevalehe kultuurilisast, et "Indrek Hargla värskeim romaan “French ja Koulu” on meistritöö – viimase viie, aga võib-olla ka kümne aasta paremaid romaane eesti kirjanduses." on muidugi jõhker liialdus, ehkki kindlasti mitte sellepärast, et "teos kuulub siiski fantastika valdkonda ja otsevõrdlus ilukirjandusega so belletristikaga pole kohane." (tsitaat anonüümseks jääda soovinud internetikommentaatorilt). Käesolevas romaanis on autor puhunud hinge sisse kirjanduses tihti kasutatud isanda-teenri peategelaspaarile (seoses ühiskondlike muutustega jäävad taolise karakteri kuldajad küll minevikku), kus isand on tähtsust täis, kuid käpardlik ning teener tark ja praktilise meelega, tänu kellele maailm üldse koos püsib (vähemalt ta enda arvates). Igatahes kahes esimeses jutus Koulule praktiliselt ruumi ei anta, kõige jaoks peab jätkuma Frenchist. Kolme loo kogusummas tundub Hargla tegelaspaarile kõige lähedasem analoog maailmakirjandusest olevat Nero Wolfe/Archie Goodwin Rex Stouti lugematutest romaanidest. Teiseks on autor elu sisse puhunud alternatiiv-Eestile, millist kunagi ei olnud ega oleks saanud olla. Võib-olla tahtis sellist Eestit autor, võib-olla me kõik. Elu selles riigis on mõistusepärane, looduslähedane, inimväärne. Hull idanaaber on taltsutatud ning ainus ebastabiilsust tekitav element tuleb Lõuna-Euroopast. Kolmandaks on nende tegelastega selles maailmas juhtuv kirja pandud humoristlikus võtmes. Tögatakse (ja küllaltki sõbralikult) teatud inimtüüpe, eesti kööki, naaberrahvaid, puhteestlaslikke iseloomuomadusi jne. Eestlaste halvimaid iseloomuomadusi kehastavad mulgid, aga see ei ole solvav ja ajuti on raamatu lugemise ajal ka pööraselt lõbus (näiteks lõigud, milles esineb Volastõni nimeline teadlane oma lõppematu januga). Siiski, homogeenne romaan oleks antud juhul ehk parema tulemuse andnud. Arvatavasti on üksiti terviklikke jupikesi, millest romaan hiljem kokku lappida kirjanikul lihtsalt kergem kirjutada, kuid tervikuna jätab romaan siiski veidi kergekaalulise, mittetõsiseltvõetava ja pealiskaudse mulje. Viimane mulje ei tulene vältimatult sellest, et enamiku ajast millegi kallal lõõbitakse. Ehkki ühes oma varasemas arvustuses lubasin, et jätan järgmise Hargla alternatiivajaloo vahele, osutus "Frenchi ja Koulu" tagakaanel lubatu (ka esikaane kujundus väärib vaid kiidusõnu) sedavõrd intrigeerivaks, et ei suutnud kiusatusele vastu panna. Põhimõtteliselt seda, mida ma tutvustuse põhjal ootasin, ma raamatust ei leinud, aga see kõneleb ilmselt rohkem endast kui raamatust, mis varasemast Hargla loomingust harmoneerub kõige rohkem kogumikuga "Hathawarethi teener".
Teksti loeti eesti keeles

ülivõrdeid ei kasutaks, aga parem ikka kui "rehepapp". mis pole muidugi veel näitaja. ja hindes on natuke kolkapatriotismi ka - sest kui näit miski lätlane oleks läti olude kohta sellise raamatu kirjutanud, siis tõenäoliselt oleks hinne madalam. nii et mulle meeldib, et just eesti kohta on kirjutatud raamat, mille väärtushinnangud on mulle sümpaatsed. ausalt öeldes just hoiakud asja päästavadki, sest kohati kippusid dialoogid kergelt nagu lamisemiseks kätte. no et hargla valdab ju suurepäraselt ka ütlemata jätmise kunsti - aga ongi nii, et meistri käes hakkavad tegelaskujud omatahtsi elama ja ilmselt siis läks nii ka frenchiga. kes, tasub ehk meeles pidada, pole sugugi mitte hea inimene. ja kui ta midagi mõnitama hakkab, siis pikalt ja põhjalikult. nii pikalt, et ei tundu enam eriti naljakas. aga ju siis on lihtsameelsemate lugejate jaoks vaja asju pikalt seletada. ja igatahes mõnitab french ju tõepoolest mõnitamisväärseid asju. politseid, raamatupidajaid, naiivitare-luuletajannasid, eesti märgi otsimist ning, mis eriti asjakohane, sporti ja olümpia-aateid. kui oleks olnud ka paar paha sõna suusatamise kohta, olnuks mul veel parem meel. ja au sees on tõepoolest austamisväärsed asjad. nagu näiteks see erkpunane alfa. mina oleksin muidugi selle autorina anonüümsete lombardia meistrite asemel victor janot nimetanud, sest geeniustel on kombeks ka alternatiivsetes ajalugudes välja ilmuda :) aga kuidas pralineedega on, ma õigupoolest ei teagi. pärast lugemist poodi sattudes tõstsin täiesti automaatselt kärusse purgi pealkirjaga "pralinee" - õnneks ma siiski taipasin enne kassani jõudmist vaadata ka väiksema kirjaga lisatut - "sojaubadest imitatsioon" - ja purgi riiulisse tagasi sokutada. nii et kunstil on suur ja kohati ohtlik jõud, eksole.

loodud maailm on õudselt tore ja võib jäädagi nuputama, kas kõik asjad ja leiutised ikka sobivad kokku. ning ma veetsin mitu meeldivat minutit, püüdes koulu kohale kujutleda võimalikke prototüüpe. kaplinski? karl-martin? kivisildnik? üks totram kui teine selles rollis... sündmustik on maailma kõrval suht kõrvaline, hoiab lihtsalt asju koos. et igat teksti pole mõtet krimkana lugeda, sellele osutaks nagu kahtlusaluste tüüpide arvu kahanemine peatükiti: esimeses kolm, teises kaks, kolmandas vaid üks. need aga, kes leidsid seose peatükkide vahel hapra olevat, ei otsinud õigest kohast või ei olegi võimelised midagi peale paduactioni lugema. no et frenchi ja nelli lugu arenes ju peatükist peatükki vägagi veenvate tempode ja üleminekutega.

Teksti loeti eesti keeles

No vat, nii toredasti läks, et juhtusin "Frenchi ja Koulut" just va lümpja-päevil lugema, mil Frenchi eluterve mõtlemine üleüldise hulluse taustal väga kosutavalt mõjus. Romaani Maavald on just selline koht, kus tahaks elada, pisike ja sõbralik, omamoodi ideaalne maailm, kus paljud meie tänased hädad puuduvad. Suurte jamadega said hakkama paar kangelast ja väikeste hädade üle lihtsalt irvitati ja asi kombes. Kusjuures sõbralikult ja vastastikku protsessist mõnu tundes. Ka suured pahalased mõjusid pigem õnnetute koomiliste tegelastena, kes niikuinii miskit korda ei suuda saata. Kõikvõimalike asjade, nähtuste ja kommete puder mõjub värskendavalt ja ei lase romaani tegevust mingisse ajastusse paigutada, pigem eksisteerib see Maavald kuskil omaette ajas, ja võib-olla et ruumis.Positiivne on see, et asi on koomiline, aga mitte jabur. Rehepapiga ei oska võrrelda (peaks vist siinkohal häbenema, et pole lugenud), aga siinkandis peaks romaan olema lõppkokkuvõttes popim kui misiganes Pratchett (et noh, veri on paksem kui vesi). Seda enam, et kirjutatud on väga nauditavas maakeeles.
Teksti loeti eesti keeles

Pean tunnistama, et see oli üks väheseid raamatuid, mille ma ostsin massilise positiive "melu" tõttu, mis seda ümbritses. Rahast kahju ei hakanud, raamat jooksis sujuvalt ning oli täis (mõnikord küll pisut etteaimatavat) huumorit.Nelja saab too kolmest lühiromaanist koosnev saaga lihtsalt seetõttu, et tegevus mõjus kuidagi lahjana. Iga jutt eraldi võttes oleks olnud meistriteos. Aga vat koos ja järjest lugedes hakkasid tegelased ja motiivid korduma.
Teksti loeti eesti keeles

Sain läbi ja ma olen nii tige, et see sunnib üle pika aja jälle baasis sulge haarama. No teeb ikka kurjaks kui autor midagi potentsiaalselt väga head viimasel hetkel ära solgib.Raamat koosneb kolmest üsna sõltumatust lühiromaanist. Sisu ja settingut on ülalpool juba kirjeldatud, kõigi öeldud kiidusõnadega olen kahe esimese puhul nõus. Aga MIKS küll oli vaja kirjutada kolmas? Et tellis paksem tuleks? Kas jäi autoril aega puudu või oli lihtsalt pikem paha periood? Elas välja mingeid isiklikke traumasid? Sest kolmas osa koosneb enamuses kahest esimesest laenatud situatsioonidest ja tegelastest mille vahele on pikitud ebausutavusi, labasusi ja pedenalju. Minu usk sellesse maailma kukkus kolinal kokku. Ok, rammulümpijas oli oma naljakaid elemente nagu atleetide kohustuslik triibuline trikoo ja ettekleebitud kasakavuntsid aga mille kuradi pärast tahaks kogu maailma osaleda võistlustel mis koosneb mingi pisiriigi aladest ja kus see pisiriik rutiinselt kümnikvõite saab? Ja miks oli vaja kopeerida teise osa rumala raamatupidaja armuhullustust tegelasele, kellele see üldse ei sobinud? Ja see etteaimatav ning klisheelik lõpp peategelaste lovestoryle. Ning ebaoriginaalne ning labane lõpustseen, kus French täiesti vaimuvaeselt lihtsalt mõnitab vaest, niigi maa sisse trambitud, sitsiillast, rumalalt avades kõik oma kaardid. Tal oli liiga palju klassi, et selleni langeda. Arrgh.Samas. kolmas osa ei ole labasustele vaatamata nii halb eraldivõetuna. Ja kaks esimest on VÄGA, väga head. Soovitan seda raamatut siiski siiralt osta. Loodan, et autor võtab rahulikult ja arendab seda maailma edasi - lühiromaanide ning juttude kujul. Potentsiaali on tohutult. Senised peategelased on end küll ammendanud ja tuleks teenitud puhkusele saata.Kuigi enamus on viisplussivääriline, kisub lõpupettumus hinde alla..
Teksti loeti eesti keeles

See raamat oli küll positiivne üllatus. Üldiset ei pea ma kodumaisest huumorist eriti lugu, kuid Hargla on hakkama saanud millegi erilisega. Harva suudab mõni autor siduda põneva sisu ja head naljad ühtseks tervikuks. Enamasti minnakse kergema vastupanu teed. Üritatakse kõigest väest kildu rebida ning süžee unustatakse täiesti ära (vahel ka vastupidi). "French ja Koulu" kaks esimest osa on igati tasemel kirjandus. Kolmas vajub küll natuke ära, kuid mind see eriti ei häirinud. Üldmulje on ikkagi väga positiivne. Poleks Harglast sellist asja küll uskunud. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla lemmikžanriks näikse olevat alternatiivajalugu... vähemasti on seda praktiliselt kõik autori romaanid, paljudest lühematest tekstidest rääkimata.

Sellessamas žanris on olnud ka Indrek Hargla suurimad loomingulised komistused, aga on ka...

Romaani sisust pole vast mõtet kirjutada, sest tegu oli hästi müüva raamatuga ning seda lugesid ka need, kes ulmet muidu ei loe.

Romaani tegevus toimub meie mõistes XX sajandi alguses, aga maailm pole päris selline nagu me harjunud oleme.

Kristlus pole erilist levikut leidnud, Eesti nimeks on Maavald ning tegu on kohaga, kus au sees looduslähedus, pastlad, hiied, kama, hapukapsas ja muu säherdune. Raamatu peategelaseks on Süvahavva Koulu ori French. Koulu on selline pisut ennasttäis Maavalla luuletaja, kes heast tahtest ja patriotismist ka salakuulamisega tegeleb. French on aga kõhukusele kalduv Burgundia kelm ja väärtpaberite võltsija, kelle Koulu vangist välja ostis.

«French ja Koulu» koosneb kolmest osast (õigemini lühiromaanist) ning sellisel kompositsioonil on omad plussid ja miinused. Plussiks vast see, et tegevus ei valgu eriti laiali... miinuseks aga see, et lugeja peab iga kord uue stardi võtma. Ka tekib kolme erineva loo puhul kiusatus neid omavahel võrdlema hakata...

Noh, et esimene on kõikse värskem, teine vast enim läbimõeldud ja kolmas kõikse tigedam.

Samas ei taha ma eriti viriseda, sest olen ju seda romaani kolme aasta jooksul kolm korda lugenud ning iga kord maksimaalse elamuse saanud.

Teksti loeti eesti keeles

Eks ta juba ammu ilmus ka, aga hindele ei tulnud see kasuks, et raamatust detaile meelde ei jäänud. Kuna sama sarja teoste arvustustes on natuke Frenci kuju üle mõeldud, tahaks oma uiud ka kirja panna.

French on vb mõeldud nagu Ostap Bender, sugugi mitte postiivne kangelane veel negatiivsemas keskkonnas. Ainult kui Bender oli tark ja ahne lollide ja ahnete hulgas, siis jääb ahne ja maavalla taustata French juba kujutatud keskkonnale liiga võõraks. Et naiivsete rahvuslaste hulka oleks passinud kainem maavalla esindaja koomiliseks kontrastiks paremini, kui Hargla arusaam prantsust. No lihtsam on Frenchi kujutleda Mironovi kehastuses, kui päris prantslase poolt mängituna :D

Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla viimastest romaanidest on päris palju räägitud, käin juba tükimat aega raamatukogu riiuleid noolimas, et äkki jääb mõni apteeker Melchiori raamat näppu. Seni ei ole õnn veel mulle naeratanud, tükk aega oli Hargla riiul täitsa tühi, vahepeal vilksatas "Palveränd uude maailma" mis kodus raamaturiiulit juba kaunistab.

Ühtäkki kohtusin aga Frenchi ja Koulu raamatuga, mille kaanepilt tekitas juba huvi, rääkimata tagakaanel pesitsevast lühikesest sisukirjeldusest. Siinkohas tahaks nördinult küsida, et miks pärgli päralt armastavad raamatukogud teoste kiletamisel/märgistamisel kinni katta teksti, mille abil saab lugejas huvi tekitada?! Antud juhul õnneks olid ainult paar esimest rida kadunud ning ülejäänust piisas, et õhinal raamat kaenlas kodu poole siirduda. Aga siiski...

"French ja Koulu" on alternatiivajalugu - tegevus toimub ühtepidi justkui 19 ja 20 sajandi üleminekuhetke ümbruses kuna vankrite ja karikute kõrval vuravad teedel gasoliini rüüpavad mobiilid ning taevas lendavad dirižaablid. Samuti on peategelasteks mõnusa ugri-mugri seltskonna - Tarbatu rahumaleva vanem Leibo, Maavalla kuulus rahvalaulik ja arbuja Süvahavva Koulu ise jne - kõrval ka libahundineiu Nell, Tema Majesteedi salateenistuse palgamõrtsukas Cedric Brock, ladina verd keevavereline Soluzzo, ka peatelane French ise on võõramaa päritoluga. Ma ei hakka tervet tegelaskonda siin üles lugema, igaljuhul seltskond on kirju. Samuti ei ole võlukunst veel kuhugi kadunud ning muuhulgas tuleb rinda pista vangistatud maag Beguristainiga, kellel on omakorda omad eesmärgid.

Indrek Hargla on väga mõnusa ökosüsteemi üles ehitanud. Peale raamatu läbimist uurisin täpsemalt, mida Hargla kirjutanud on ning avastasin, et Maavalla teemal, täpsemalt siis Koulu ja French seiklustest on veel kaks raamatut. Eks näis, kuidas teised kaks raamatut on (kui raamatukogusse nad peaksid millalgi ilmuma!), esimeses oli päris suur osa kogu maailma kirjeldamisel ning tegevustiku vaiksel ülesehitamisel. Tempo poolest oli Hargla pigem aeglane, samas oli mul taustsüsteemiks värskelt loetud Roger Zelazny Amberi esimene raamat, kus action oli pidev ja välkkiire. Natuke heidan ette "French ja Koulu" puhul lihtsust ning pealiskaudsust - võib-olla ma ootasin natuke rohkem tegutsemist kui vaikset dialoogi ja ettevalmistamist. Samuti jäid mitmed otsad valla - näiteks oli raamatu esimeses kolmandikus vihjamisi juttu Siuru-nimelisest elukast, kes hiljem täiesti tahaplaanile jäi. Iga kolme jutu (raamat koosneb sisuliselt kolmest juhtumist) puänt oli kuidagi... lihtne. St ärge saage valesti aru - iga teos ei pea olema hull kangutamine ning ajunuss (vabandage mu rohmakat prantsuse keelt) kuid väga naivistlikku stiili ma ei fänna. Naivismini oli küll antud juhul aega aga aga aga...

Keelekasutus saab mu poolt kõva plusspunkti, ma lausa jätsin meelde, et 425 leheküljel on üks äärmiselt värvikas lause: "Ta on joonud kaks kapatäit kama, ergas ja energiline, pakatamas tegutsemistahtest nagu värskelt viksitud seitsmepenikoormasaabas." Puhas nauding on sellist maakeelset teksti neelata.

Kokkuvõttes igati korralik keskmine tellis ning raamatu lugemine käis kähku. Mul on hea meel, et eesti keeles on sedasorti korralik tükk fantasyt ja etnot olemas.
Teksti loeti eesti keeles

Ah, see oli nüüd küll üks õige rusikas õigesse silmaauku!
Aitäh, suur Maarjamaa rahvalaulik ja arbuja isand Hargla.
Teksti loeti eesti keeles

Kodumaine aurupunk, alternatiivajalugu, kelmiromaan Pratchetti-laadses arranžeeringus, aga värskem ja vähempunnitatum kui enamik viimatimainitu teostest.
Teksti loeti eesti keeles

Tartlasena olen tahtnud Frenchi ja Koulu lugusid ammu lugeda - kas või kui palju alternatiivajaloos tänapäeva inimesele tuttav tundub.Meeldiv üllatus oli see, et kõigest seniloetust on raamat ikkagi väga erinev, samas oli seal palju lõbusalt äratuntavat ning kuigi autor erinevate klišeede ja stereotüüpidega kohati isegi liiale läks, haakus see omamoodi raamatu stiiliga. Siin ei ajanud miski vihale, vaid pigem äratundmisrõõmus muigama - raamat pani naerma enese kui eestlase üle, samas kedagi valusalt puudutamata. Žanr on muidugi mugav - sellises alternatiivajaloos võib lasta fantaasial lennata ning keegi ei hakka küsima, MIKS on maailma ajalugu just nii näinud. Pigem naudid seda õhulist paroodiat ning elad kaasa peategelaste omamoodi muretule elule. Kas sellist Eestit me tahaksimegi? Ei tea, aga midagi ihaldavalt utoopilist selles ometi on...
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

"Tulevase maailma pale" on kummalise ülesehitusega raamat, jäädes kuhugi ilukirjandusliku proosa ja futuroloogilise esseistika vahepeale. Dialooge ja muud ilukirjandusele omast on siin vähe, küll aga on siin rohkelt tulevikuajaloo kirjeldusi ning peatükkide kaupa ühiskonna ja ajalooteemalist targutamist. Paljude ulmefännide jaoks seostub see raamat ilmselt klassikalise Briti ulmefilmiga Things to Come, ent filmi näinutel ei tasu selle põhjal raamatule ootusi seada, tegu on üsna erinevas võtmes teostatud asjadega. 
"Tulevase maailma palge" raamjutustus on üsna ilukirjanduslik. Wellsi alter ego kätte on sattunud äsjasurnud diplomaat Philip Raveni "unenäoraamat", mille too on kirja pannud unesnähtud tulevikust pärineva ajalooõpiku põhjal ja milles on kirjeldatud inimkonna ajalugu järgneva 173 aasta (1933-2106) jooksul. Raveni kirjapandi moodustabki "Tulevase maailma palge" teksti põhiosa. Aastakümnete pikkuseks veniv Suur Majanduskriis (mis raamatu ilmumise ajal 1933. aastal veel vaibunud polnud), apokalüptiliste tagajärgedega tulevikusõda koos rohke mürkgaasi kasutamisega, tsivilisatsiooni kokkuvarisemine ja sotsialistlik-utopistliku tulevikukorra ning "moodsa riigi" sünd tänu postapokalüptilise maailma taevalaotusi valitsevale "lendurite diktatuurile"...
Kui nii tuntud kirjanik nagu Wells on kirjutanud nii põhjaliku ja mastaapse tulevikuteemalise raamatu, nagu "Tulevase maailma pale" seda on, ent see raamat on sellest hoolimata ulmelugejate seas nii vähetuntud, siis peab sel vähetuntusel loogiliselt võttes mingi põhjus olema. Kahjuks see põhjus ka eksisteerib: enamiku raamatust võtab enda alla tüütu ajast-ja arust sotsialistlik-utopistlik targutamine, mida lugeda on umbes sama põnev kui nõukogudeaegse "ideoloogilise kirjanduse" igavamat osa. Üksikud ilukirjanduse võtmes kirjapandud poeetilised kirjeldused postapkalüptilisest tulevikumaailmast seda muljet ei päästa ja kokkuvõttes on tegu üsna vaevaliselt seeditava lugemiskraamiga. 
Teksti loeti eesti keeles

Käesoleval aastal Eesti Raamatu poolt avaldatud "Kolme keha probleemi" tõlge on minu teada esimene Hiina autori ulmeteos maakeeles pärast 1972. aastal ilmunud Lao She "Kassilinna saatuse" tõlget ehk siis viimase 47 aasta vältel. Kui Lao (kelle nime mainitakse ka "Kolme keha probleemi" esimeses peatükis seoses tema traagilise saatusega Kultuurirevolutsiooni päevil) romaani võib pidada ka sotsiaalseks allegooriaks ulmevormis, siis Liu loomingu puhul on vaieldamatult tegu žanripuhta teadusliku fantastikaga... seega võib ehk öelda, et aastal 2019 sai Hiina ulme eestindamine õieti alguse. Vähemalt "Kolme keha" triloogia peaks eesti keeles ka täielikult ilmuma, sest käesoleva romaani järjed on Eesti Raamatu kirjastusplaanides ette nähtud aastateks 2020 ja 2021. 
"Kolme keha probleem" pole mu esimene loetud Liu raamat, käesoleval aastal lugesin ka ta ingliskeelset jutukogu "The Wandering Earth". Võrreldes tolle kogumiku lühijuttude keskmise tasemega jätab "Kolme keha probleem" küpsema ja viimistletuma mulje, mõnedes Liu nõrgemates lühijuttudes silmatorganud plakatlikkust ega moraliseerimist siin pole. Autorile iseloomulikud lemmikteemad (kontakt tulnukatega, kosmiliste mõõtmetega katastroofid ja tsivilisatsioonide katsed nende kiuste ellu jääda jne) tulid ta varemloetud lühijuttudest tuttavad ette. Nagu ka asjaolu, et Liu suudab ingliskeelses ulmes ammust ajast läbikirjutatud teemadel kirjutada värskel, kargel ja omapärasel moel.
Ega eelarvustajatele palju lisada polegi. Hea ja mõtlemapanev romaan, kus (lähi)ajalooline taust on oskuslikult põimitud ulmega. Kohati meenutas sündmustiku areng isegi kõhedavõitu õuduslugu (too müstiline taimer!) ent lõpuks sai toimuv mõistagi teaduslikult põhjendatud seletuse. "Kolme keha probleemi" võib võtta ka kui lugu valel ajal ja vales kohas sündinud andeka inimese kannatustest, mis ta kokkuvõttes kibestavad ning inimkonna reeturiks muudavad.     
Teksti loeti eesti keeles

Vene muinasjuttudel ja müütidel põhineva koomilise fantasy-romaanide tsükli esimene osa. Peategelaseks on nooruke militsionäär Nikita Ivašov, kes kolkakülas asuva tare keldrit uurima sattudes paralleelmaailma lõksu jääb. Too paralleelmaailm meenutab õhustikult muistset Venemaad (sarnasusi on nii varakeskaegse Kiievi-Vene, hilisema Moskva suurvürstiriigi kui ka muude ajalooperioodidega), samuti tegutsevad seal kõikvõimalikud muinasjuttudest ja müütidest tuntud kollid. Ivašov saab hea klapi Lukoškino-nimelises pealinnas resideeruva tsaar Gorohhiga, kes otsustab oma riigis miilitsaameti sisse seada ja Ivašovi seda juhtima määrata. Miilitsa uueks elukohaks saab kuulsa nõiamoori Baba Jagaa tare ja tema abiliseks juurdluste lahendamisel kahe meetri pikkune ning karu jõuga, ent lollakavõitu külapoiss Mitka. Esimene tõsine juurdlus end igavesti oodata ei lase - tsaari varakambrist vehitakse sisse kolmsada kuldtšervoonetsit, selle kuriteo tagant koorub aga hoopis ulatuslikum vandenõu...
Romaan on kirja pandud vene muinasjuttudele omases lõbusalt rahvalik-pajatuslikus stiilis (mis on jäljendamist leidnud ka mõnede Eesti ulmeautorite poolt). Eestikeelses tõlkes on see stiil päris hästi edasi antud - niipalju kui originaali lugemata arvata julgen. 
Lõbus ja meelelahutuslik romaan, millest midagi väga sügavamõtteliselt oodata ei tasu, ent mis on sellest hoolimata päris muhe lugemisvara. 
Teksti loeti eesti keeles

Ilmselt peaksin täienduseks eelarvustajale natuke ka romaani sisust rääkima. Lähitulevikus umbes paarisaja aasta pärast on Päikesesüsteem inimkonna poolt koloniseeritud. Romaani peategelaseks on asteroidikaevandamisega tegeleva perefirma omanik ja kaevanduslaeva Nexo noor Eesti päritolu kapten Kalle Moskar, kelle elu möödub suuresti oma laevas mööda kosmoseavarusi ühe asteroidi juurest teise juurde rännates. Moskari vanemad on õnnetuses vigastada saanud ja elupäästmiseks krüounne suigutatud, nende terveksravimiseks aga puudub tal raha. Nii peab närvilise, konfliktse ja paranoilise iseloomuga noormees pereäriga jätkama ning kehtestama oma autoriteeti Nexo mitmerahvuselise meeskonna üle. Pahandused end mõistagi oodata ei lase...
Minu meelest hästi väljakukkunud romaan, mistõttu otsustasin ka maksimumhinde kasuks. Oli hoogu ja põnevaid ulmelisi ideid, võõrikuid eluvorme ning tulevikutehnoloogiat. Natuke häiris (SPOILERIHOIATUS!!!) suure sõja kujutamine romaani lõpuosas - selliseid katartilisi viimsepäevalahinguid pinge kruttimisega viimase piirini, õnnelike pääsemiste ja südantsoojendavate taaskohtumistega on erinevate ulmeromaanisarjade viimastes osades ning Hollywoodi filmides lõpmatuseni kohatud ja kõik need tunduvad täpselt ühesugused. "Kosmose pikk vari" on küll piisavalt õhuke romaan, et selle viimsepäevalahingu kirjeldus ei jõua otseselt tüütuks muutuda ja puudub ka järgnev ning veel tüütum kohustuslik osa sellest, kui õnnelikult peategelased pärast viimsepäevalahingut elama hakkasid. Üldiselt koosnebki romaan kahest mõttelisest poolest, millest esimene, valdavalt Nexo pardal toimuv ja aeglast sündmustearengut sisaldav, jättis mulle parema mulje kui lõpuosa kosmiline tulevärk.  Korrektuuri- ja küljendusvigade eest ma romaani hinnet alandama ei hakka, sest need pole otseselt autorite süü. Edaspidi tasuks Lummuril neid küll iga hinna eest vältida - korrektne vormistus vähendab lugejatele amatöörliku mulje jätmise tõenäosust, eriti kui tegu on suhteliselt algaja Eesti autori raamatu esmatrükiga.
Võrreldes suuresti sama autoritepaari poolt kirjutatud "Saladusliku tsaari" ühismaailma lugudega võib "Kosmose pikas varjus" tähendada järgmisi edasiminekuid:
1) "Kosmose pika varju" peategelane on eestlane, ent Eesti-kesksus ei mõju selles romaanis enam nii jaburalt üle võlli keeratuna kui "Tsaari" maailmas. Tuleviku Päikesesüsteemis hulgub ringi erineva päritoluga isikuid, kelle seas on ka eestlasi ning teisi Läänemere-äärsete rahvaste esindajaid - ja see tundubki loomulik.
2) Suurem stiililine ühtsus. "Tsaari" raamatuid lugedes tekib pidevalt küsimus, et kas autorid on kirjeldatut tõesti tõsiselt mõelnud või hoopis mingi pilana. "Kosmose pikas varjus" see kõikumine surmsünguse ja paroodia vahel puudub, romaan on kirja pandud ühetaolises kerges ning hoogsas stiilis. Ilmselt pole see võrdlus küll päris täpne, sest "Kosmose pika varju" näol on ikkagi tegu tervikromaani, mitte samas maailmas toimuvate erinevate tekstidega.
3) Tegelaskujud on paremini loodud, eristuvad selgelt üksteisest ega lähe lugedes pidevalt omavahel segi. 
Teksti loeti eesti keeles

Tuumasõja-järgne hullunud maailm, nähtuna kahe oma elu eest võitleva armastaja silme läbi...
"Ökokeskus" pole kindlasti halb lugu, hinne peegeldab lihtsalt mu isiklikke maitse-eelistusi. Selliste agooniliste ja depressiivsete maailmalõpu-teemaliste tekstide lugemine on minu jaoks üsna väsitav tegevus. 
Teksti loeti eesti keeles

Süngetes toonides postapokalüptiline lugu maailmast, kus inimkonda oma praegusel kujul enam ei eksisteeri... ja sellest, mis tuleb pärast inimesi. Spoilerdamata ülemäära palju sellest loost rääkida ei saagi.
Omapärane idee ja lugeda kõlbas, ent "viieväärilist" muljet siiski ei jätnud.
Teksti loeti eesti keeles

Tulevikumaailm, milletaolist Nõukogude ulmes sageli kirjeldati: tähtedevahelised kosmoselennud on saanud igapäevareaalsuseks, inimeste vahel valitseb rahu ja vägivald on vajunud unustusse. Erandiks on siinkohal Astrofloti Päästeteenistuse eriosakond "Dingo", mille karmide eriolukordadega harjunud liikmed oma käitumiselt ja kommetelt justkui muistseid sõdalasi meenutavad. Kui aga ühel päeval algavad kosmoselaevade salapärased kadumised, milles kahtlustatakse tundmatut tulnukrassi, jääb probleemi lahendamine ja esimese kontakti loomine just "Dingo" meeskonna õlule...
Huvitava idee ja üllatava lõpplahendusega lühiromaan. Kohati kiskus küll Vene ulmele omaselt ülemäära filosofeeriv-heietavaks ja kippus natuke venima, ent lõpupoole üldmulje tekstist paranes. "Ja nad püüdsid loomi seal" mõjub päevakajaliselt ka kolmkümmend kolm aastat pärast esmailmumist, mil inimkonna suhted loodusega ja kõikvõimalikud sellega seonduvad süüd ning süükompleksid teravalt päevakorras on...
Teksti loeti eesti keeles

Jõhker-humoorikas lugu tulnukate rünnaku järgsest Vene maakolkast, kus kohalike jaoks on tulnukatest suuremaks probleemiks rahvusvaheliste tulnukavastase võitlusega tegelevate relvajõudude tegevus...
Ei midagi ülemäära vaimustavat, aga lugeda kõlbas. Lõpupuänt (koos loo viimase lausega) oli muidugi hea. 
Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest võimsalt ja hästi kirjapandud lugu - kasvõi see koht, kus peategelased sõjast laastatud planeeti kui "maist paradiisi" imetlevad. Livadnõi lühiromaan on andnud inspiratsiooni ka antoloogia "Raevu päevad" kaanepildile ja sellest pärineb tsitaat raamatu tagakaanel. Natuke meenusid nii Strugatskite "Asustatud saar" kui ka Gromovi "Arvestaja". Lõpuosa kiskus vast veidi ülemäära "juustuseks", aga hinnet see ei mõjuta. 
Teksti loeti eesti keeles

Noah' nimeline kosmoseseikleja ja transpordilaeva Ignis Sanat kapten võtab vastu salapärase tellimustöö: hävitada Naabriteks kutsutud müstiliste tulnukate mõjusfääri piirialal vigastada saanud ja avakosmosse triivima jäänud kosmoselaev. Kolmeliikmelise meeskonnaga Ignis Sanat suundubki ülesannet täitma...
Loo juures meeldis mulle autori oskus aeglaselt põnevust kruvida ja lugejaid üllatada. Natuke meenutas S. A. Corey' romaani "Leviathan Wakes" - seda nii kosmosehulgustest meeskonna kui ka muude detailide poolest. 
Teksti loeti eesti keeles

Siuke poliitkorrektsuse vastane paskvill. Lugeda kõlbas, aga väga naljakas minu meelest polnud. Võimalik, et see teema tundub viimasel ajal lihtsalt natuke äralaierdatuna või läks osa sõnaloomest ja sellega seotud naljadest tõlkes kaduma. 
Teksti loeti eesti keeles

Umbkaudu keskaegsele arengutasemele tagasilangenud postapokalüptilises maailmas elavad sisuliselt surematud inimesed, kes pärast iga surma uuesti ellu ärkavad. Enda ega teiste eludest nad seetõttu eriti ei hooli ja võimurite ning nende käsilaste omavahelistes konfliktides lähevad käiku nii külmrelvad, arbaletid kui ka julmad piinamisvõtted. Lisaks on selles maailmas kombeks kõrgete panuste peale piljardit mängida ja minategelane on vastavas spordis tšempion...
"Revanši" võiks žanriliselt vist science-fantasyks liigitada. Lugedes kargasid mõttesse ka märksõnad "pätiromantika" ja "grimdark". Küüniliselt ja jõhkralt kirjapandud surematute aadlike ja gängsterite tegutsemine pealtnäha keskaegse õhustikuga maailmas meenutas kergelt Brusti "Vlad Taltose" sarja. Kirjeldatud kummalisest ja veidrast maailmast ei saa lugeja kahekümne nelja lehekülje pikkusest loost just kuigi palju teada. Samas on Skorenko loo näol tegu suhteliselt infotiheda ning tähelepanelikku lugemist nõudva tekstiga, milles blatnoiliku jõhkrutsemise kirjeldused segunevad infokildudega tegevusmaailma ja tegelaste kummaliste motiivide kohta. 
Maksimumhindest jääb selle loo puhul nagu midagi puudu... olgu siis "4". 
Teksti loeti eesti keeles

Mäletan et kunagi ammu (vähemalt viisteist aastat tagasi) oli mul plaanis eelarvustajate poolt mainitud 1974. aasta Nooruse numbrid kuskilt raamatukogust üles otsida ja loo eestikeelne tõlge läbi lugeda. Mingil põhjusel sellest kavast siiski asja ei saanud (ehkki teine Gansovski eesti keelde tõlgitud teos "Vincent van Gogh" sai Horisondist läbi loetud küll) ja ajapikku kadus "Raevu päev" mul meelest... kuni eestikeelse uustõlke ilmumiseni käesoleval aastal.
Jah, on hea lugu küll. Kerge vesternlikkus tuli 1964. aastast pärineva Vene autori loo puhul mõninga üllatusena, sobitudes samas tegevuse toimumisega "täpsustamata lääneriigis" (meenutades natuke Tiit Tarlapi loomingut). Tegevuskohast ja märulist olulisem on siiski arutlus otarkide inimlikkuse/ebainimlikkuse ning selle põhjal ka inimolemuse üle tervikuna. Need arutlused moodustavadki hoogsa seiklusjutuna vormistatud loo tuuma. 
Teksti loeti eesti keeles

Mulle teadaolevalt on Kripsi lugu esimene eesti autori alternatiivajalooline tekst teemal "Mis saanuks, kui 1918. aastal plaanitud Balti Hertsogiriigist oleks asja saanud ja Eesti ning Läti jäänuksid selle koosseisu?" Kripsi kirjeldatud maailmas püsis Balti Hertsogiriik 1970. aastani, mil loo minategelase, aadlisoost Mereakadeemia kadeti, uljas aktsioon selle langemisega lõppenud sündmusteni viis. Eesnimeks on tal Matthias - ja sellega ei piirdu ta sarnasused ühe reaalses ajaloos lennukiga Punasel Väljakul maandunud isikuga. Ja nagu ka eelarvustajad maininud, toimib Kripsi kirjeldatud maailmas ka maagia - nii et tegelikult on tegu alternatiivajaloolise fantasyga.
Mulle meeldis. Suhteliselt pretensioonitu (ent samas rohketest ajalooteemalistest viidetest tulvil) hoogne seikluslik lugu, mis on omas vormis hästi teostatud. 
Teksti loeti eesti keeles

Omapärase ülesehitusega lugu. Loo algus on kirja pandud justkui sajanditaguse trööstitu õhustikuga külarealismi võtmes. On mingi lumine maakolgas, alkohoolikust isa, enesetapu läbi maailmast lahkunud ema ja esimeste tõsiste eluvalikute ees seisev varateismeline poeg. Ajapikku aga selgub, et kirjeldatud maailm on hoopis mingi võõras ja fantastiline koht, mille olemust lugejale järk-järgult avatakse. Kirjeldatud maailma on autor pannud ka mõnevõrra endale iseloomulikku vastumeelsust talve kui aastaaja suhtes - boreaalset tegevuskohta on kujutatud üsna rõhuva ja masendava paigana. 
Iseenesest huvitav lugu, aga maksimumhinde jaoks jääb nagu midagi puudu.
Teksti loeti eesti keeles

Loo tegevusmaailm oma ideedega mõjus tõesti võimsalt, tekitades samas ka kerge deja vu tunde: üldises õhustikus on teatud sarnasusi mõnede moodsamate inglise keeles kirjutavate ulmekirjanike, sealhulgas näiteks Alastair Reynoldsi, loominguga. Maksimumhindest jäi minu jaoks siiski midagi puudu... ehk häiris just see Indreku arvustuses kiidetud hakitus, mis loo struktuuri kuidagi tarbetult segaseks muutis. "4" tugeva plussiga on Rajasalu jutt minu silmis aga kindlalt ära teeninud. 
Teksti loeti eesti keeles

Jah, võimsalt ja süngelt kirjapandud lugu. Ning nagu ka Ander Skarpi arvustuses mainitud, on siin ulmet tegelikult vähe - nagu autor isegi lühikeses saatesõnas tunnistab, on Teise maailmasõja lõpus Okinawal toimunud sündmused selle loo tarbeks ulmekuube pandud (mulle isiklikult meenus ürgammu nähtud mustvalge Jaapani sõjafilm "Okinawa liiliad" koolitüdrukutest koosneva meditsiiniüksuse ohverdamisest sõjategevuse käigus).
Mainitud asjaolu hakkas Umbleja juttu lugedes ka natuke häirima, sest kogu see sõdivate kosmosetsivilisatsioonide maailm meenutas oma tehnoloogiliselt arengutasemelt ülemäära 20. sajandi keskpaika (suurimateks tsiviilkasutuses tehnikaimedeks taskulambid ja raadiovastuvõtjad - ning loo lõpus veel see kõnekujund "nagu rikkis grammofon"). Sellised surmsünged düstoopilised lood pole ka päriselt minu maitse, aga kokkuvõttes on "Siis, kui nad tulid..." hinde "4" auga ära teeninud. 
Korra riivas silma ka see, et preili Makinost sai hetkeks inglispäraselt miss Makino, aga loo hinnet see muidugi ei mõjuta. 
Teksti loeti eesti keeles

Natuke muinasjutulaadne, aga kokkuvõttes vägagi lõbus lugu omapärase ideega. Lastekirjanduse jaoks vast ülemäära karm ja naturalistlik - sest ehkki loo sündmusi käivitav idee pärineks justkui mõnest lastemuinasjutust, liigitub sellest tulenev sündmusteahel pigem musta huumori valdkonda. Taaskord üks maksimumhinde ära teeninud lugu viimaselt ulmejuttude võistluselt. 
Teksti loeti eesti keeles

Mulle see lugu meeldis. Nagu ka eelmistes arvustustes rohkemal või vähemal määral mainitud: "Riisirahvas" on nii koloniaalajastu seiklusjuttudele omaseid pikki ja detailseid kirjeldusi eksootilistest paikadest kui ka jälki ning naturalistlikku õudust. Lisaks veel (lõpupoole hoogsamaks kiskuv) seikluslik süžee ja päris omanäolised kollid. Kõik see kokkupanduna moodustab nauditava koosluse, mis on maksimumhinde igati ära teeninud. 
Teksti loeti eesti keeles