Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Indrek Hargla ·

French ja Koulu

(romaan aastast 2005)

eesti keeles: Tallinn «Varrak» 2005

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
17
6
2
0
0
Keskmine hinne
4.6
Arvustused (25)

Romaani tegevuses toimub alternatiivajaloolisel 20. sajandi algusel. Selles maailmas eksisteerib maagia, mis on tõsi küll, juba viis sajandit hääbunud, riikide jaotus on hoopis teine ja ka kristlus kui religioon puudub. On veel palju teisigi erinevusi. Romaani minategelaseks on burgundlasest pisisuli French, kes end võlavanglast pääsemiseks Maavalla rahvalaulikule, salakuulajale ja arbujale Süvahavva Koulule orjaks müünud. Maavalla nime kannab Eesti, see on muinasmaakondade ühendamise teel loodud föderatiivne riik, mille pealinn asub Tarbatus( suurepärane! ) . Nii kistaksegi French võitlusse Maavalla julgeolekuteenistuse ja vabamüürlasliku salaorganisatsiooni Dagoberdi Leegioni vahel. Kirjeldatud maailmas on juba sajandeid õnnestunud riikidevaheliste lepingute abil sõdu vältida, nii et salaluure tegevus on siin võimumängude juures ääretult oluline. Romaan koosneb kolmest osast, esimese tegevus toimub Tarbatus, teise meie mõistes Põhja-Lätis asuvas Sudula maakonnas, kolmanda sadamalinnas Rävalis. Igati lahe ja naljakas romaan, autor paistab silma hea jutuvestmisoskuse ning suurepäraste tegelaskujudega. Kirjutamisviis meenutab veidi Asprini "Müüdi"-sarja, ent minu meelest on Hargla parem. Kuuldavasti kavandab autor romaanile juba järje kirjutamist. Jääme ootama!
Teksti loeti eesti keeles

Nii, nüüd on siis eesti keeles täitsa oma comic fantasy olemas. Kuigi raamatu stiili võib ju ka aurupungiks nimetada, ei muuda see midagi. Kelmiromaani vormis annab Hargla meile edasi nägemuse ühest hoopis teistsugusest Eestist. Kas see ka meeldib või mitte on juba subjektiivne.

Romaan jaguneb kolmeks osaks ja minu arvates on see üks nõrgemaid pooli kogu romaani juures, et need osad ei haaku hästi üksteisega. On küll samad tegelased ja ajaline järjepidevuski peab paika, kuid on tunda, et pigem on tegu kolme lühiromaani summa kui ühe tervikuga. Lühiromaanidest koosnevat romaani tuleb maailmakirjanduses tihti ette, piisab kui meenutada esimesena pähekaranud Silverbergi “Nightwingsi”. Hargla kolmest osast koosnev romaan jääbki kolmeks iseseisvaks samade tegelaste ja taustaga peatükiks milleski suuremas.

Esimest korda on Hargla raamatus kohti, mis panevad turtsatama, ajavad muigama ja lausa naermagi. Enamus sellistest kohtadest on küll pühendatud kohaliku toidu väljanaermisele. Minategelane French, ilmselt Hargla alter ego, Burgundia pisisuli, näeb hirmsat vaeva kohalike jõmmide harimisega, kuid nemad ajavad ikka näost sisse pekki ja hapukapsast, kartulit ja musta leiba, ning loputavad selle kõik alla kama või leige õllega. Pisut on koomilisi momente reserveeritud “pahale” tegelasele, kellelegi don Soluzzole, ja muidugi tekib kõiksugu segadust Frenchi ümberriietumistele naistemurdjast väljamaameheks, kellele kohalikud naiivitarid ennast kohe kaela riputavad.

Niisiis peitub kelmiromaani, auru-, etno- või mingi muu pungi ja koomilise fantaasia kuue alla veel osav paroodia Eesti oludest. Mõningatel puhkudel jääb Hargla mõte küll tabamatuks; näiteks ei saanud ma hästi aru, miks oli vaja mulke kujutada mingite rahaahnete kaabakatena või siis jäi mõningate kõrvaltegelaste sissetoomise vajadus mulle üsna hämaraks, aga üldkokkuvõttes peab ütlema: hästi tehtud.

Hinne “neli” tuleneb mingist endalegi raskesti arusaadavate asjaolude kompotist. Aga see on selline tubli “neli”. Hea raamat, just paras saabuvas suves nautimiseks.

Teksti loeti eesti keeles

Nagu eelmistest arvustustest juba näha, on Hargla seekordne romaan sootuks teisest puust kui kõik eelnevad. Alternatiivajaloo alla käib küll ilmselt seegi, aga ei mingit sünget keskaega, verist taplust, õnnetut armastust ega kurja nõidust. Alternatiivne Euroopa on meile esitatud hoopis värskendavas iroonilis-humoristlikus laadis ilma mingi erilise põdemiseta. Väga hea!
Teksti loeti eesti keeles

Pärast esimesi lehekülgi tundus, et tegu on eesti oma Aspriniga. Sest peategelasteks nutikas kannupoiss ja ennasttäis maag. Kui hiljem lisandus libahundineiu, olid paralleelid veel ilmsemad. Tuletagem meelde Tandat.

Jutu arenedes aga pidin oma arvamust revideerima. Noh, umbes nagu tammelugeja Imbi viibis enamuse aja teadmatuses, mis üldse sünnib, selle vahega, et adusin: Asprini muhedusest on saanud Pratchetti teravmeelne ja lõikav nali. Aga mitte ainult. Sest alles jäi mõnus ja humoorikas jutustamisviis.

Peale Kivirähu ei meenugi eesti etnoainelist pilalugu. Aga ometi on «French ja Koulu» omalaadne. Kivirähk võtab olemasolevad pajatused/muistendid/muinasjutud ja trööpab neid põhjalikult. Hargla jutustab uue loo, ning läbi huumoriprisma kajastab seda, mis on maarahva juures naljakas või mis võib väljamaalasele naljakas tunduda. Võtame kasvõi selle püha mugulapõllu. Ja mugulapudru üldiselt. Ning loomulikult, kuna ta tunneb Ülemeremaade talitust alias Välisministeeriumi väga hästi, on ka selleteemalised ilkumised eriti tabavad ning terava tooniga.

Kümme punkti kümnepallisüsteemis saab Hargla aga kõrvaltegelase Imbi eest. Tekitas mus umbes samasuguseid emotsioone nagu Simo Runneli luule. Ja see on juba tõsiselt midagi ;)

Teksti loeti eesti keeles

Jaak Urmeti sedastus nädalavahetuse Päevalehe kultuurilisast, et "Indrek Hargla värskeim romaan “French ja Koulu” on meistritöö – viimase viie, aga võib-olla ka kümne aasta paremaid romaane eesti kirjanduses." on muidugi jõhker liialdus, ehkki kindlasti mitte sellepärast, et "teos kuulub siiski fantastika valdkonda ja otsevõrdlus ilukirjandusega so belletristikaga pole kohane." (tsitaat anonüümseks jääda soovinud internetikommentaatorilt). Käesolevas romaanis on autor puhunud hinge sisse kirjanduses tihti kasutatud isanda-teenri peategelaspaarile (seoses ühiskondlike muutustega jäävad taolise karakteri kuldajad küll minevikku), kus isand on tähtsust täis, kuid käpardlik ning teener tark ja praktilise meelega, tänu kellele maailm üldse koos püsib (vähemalt ta enda arvates). Igatahes kahes esimeses jutus Koulule praktiliselt ruumi ei anta, kõige jaoks peab jätkuma Frenchist. Kolme loo kogusummas tundub Hargla tegelaspaarile kõige lähedasem analoog maailmakirjandusest olevat Nero Wolfe/Archie Goodwin Rex Stouti lugematutest romaanidest. Teiseks on autor elu sisse puhunud alternatiiv-Eestile, millist kunagi ei olnud ega oleks saanud olla. Võib-olla tahtis sellist Eestit autor, võib-olla me kõik. Elu selles riigis on mõistusepärane, looduslähedane, inimväärne. Hull idanaaber on taltsutatud ning ainus ebastabiilsust tekitav element tuleb Lõuna-Euroopast. Kolmandaks on nende tegelastega selles maailmas juhtuv kirja pandud humoristlikus võtmes. Tögatakse (ja küllaltki sõbralikult) teatud inimtüüpe, eesti kööki, naaberrahvaid, puhteestlaslikke iseloomuomadusi jne. Eestlaste halvimaid iseloomuomadusi kehastavad mulgid, aga see ei ole solvav ja ajuti on raamatu lugemise ajal ka pööraselt lõbus (näiteks lõigud, milles esineb Volastõni nimeline teadlane oma lõppematu januga). Siiski, homogeenne romaan oleks antud juhul ehk parema tulemuse andnud. Arvatavasti on üksiti terviklikke jupikesi, millest romaan hiljem kokku lappida kirjanikul lihtsalt kergem kirjutada, kuid tervikuna jätab romaan siiski veidi kergekaalulise, mittetõsiseltvõetava ja pealiskaudse mulje. Viimane mulje ei tulene vältimatult sellest, et enamiku ajast millegi kallal lõõbitakse. Ehkki ühes oma varasemas arvustuses lubasin, et jätan järgmise Hargla alternatiivajaloo vahele, osutus "Frenchi ja Koulu" tagakaanel lubatu (ka esikaane kujundus väärib vaid kiidusõnu) sedavõrd intrigeerivaks, et ei suutnud kiusatusele vastu panna. Põhimõtteliselt seda, mida ma tutvustuse põhjal ootasin, ma raamatust ei leinud, aga see kõneleb ilmselt rohkem endast kui raamatust, mis varasemast Hargla loomingust harmoneerub kõige rohkem kogumikuga "Hathawarethi teener".
Teksti loeti eesti keeles

ülivõrdeid ei kasutaks, aga parem ikka kui "rehepapp". mis pole muidugi veel näitaja. ja hindes on natuke kolkapatriotismi ka - sest kui näit miski lätlane oleks läti olude kohta sellise raamatu kirjutanud, siis tõenäoliselt oleks hinne madalam. nii et mulle meeldib, et just eesti kohta on kirjutatud raamat, mille väärtushinnangud on mulle sümpaatsed. ausalt öeldes just hoiakud asja päästavadki, sest kohati kippusid dialoogid kergelt nagu lamisemiseks kätte. no et hargla valdab ju suurepäraselt ka ütlemata jätmise kunsti - aga ongi nii, et meistri käes hakkavad tegelaskujud omatahtsi elama ja ilmselt siis läks nii ka frenchiga. kes, tasub ehk meeles pidada, pole sugugi mitte hea inimene. ja kui ta midagi mõnitama hakkab, siis pikalt ja põhjalikult. nii pikalt, et ei tundu enam eriti naljakas. aga ju siis on lihtsameelsemate lugejate jaoks vaja asju pikalt seletada. ja igatahes mõnitab french ju tõepoolest mõnitamisväärseid asju. politseid, raamatupidajaid, naiivitare-luuletajannasid, eesti märgi otsimist ning, mis eriti asjakohane, sporti ja olümpia-aateid. kui oleks olnud ka paar paha sõna suusatamise kohta, olnuks mul veel parem meel. ja au sees on tõepoolest austamisväärsed asjad. nagu näiteks see erkpunane alfa. mina oleksin muidugi selle autorina anonüümsete lombardia meistrite asemel victor janot nimetanud, sest geeniustel on kombeks ka alternatiivsetes ajalugudes välja ilmuda :) aga kuidas pralineedega on, ma õigupoolest ei teagi. pärast lugemist poodi sattudes tõstsin täiesti automaatselt kärusse purgi pealkirjaga "pralinee" - õnneks ma siiski taipasin enne kassani jõudmist vaadata ka väiksema kirjaga lisatut - "sojaubadest imitatsioon" - ja purgi riiulisse tagasi sokutada. nii et kunstil on suur ja kohati ohtlik jõud, eksole.

loodud maailm on õudselt tore ja võib jäädagi nuputama, kas kõik asjad ja leiutised ikka sobivad kokku. ning ma veetsin mitu meeldivat minutit, püüdes koulu kohale kujutleda võimalikke prototüüpe. kaplinski? karl-martin? kivisildnik? üks totram kui teine selles rollis... sündmustik on maailma kõrval suht kõrvaline, hoiab lihtsalt asju koos. et igat teksti pole mõtet krimkana lugeda, sellele osutaks nagu kahtlusaluste tüüpide arvu kahanemine peatükiti: esimeses kolm, teises kaks, kolmandas vaid üks. need aga, kes leidsid seose peatükkide vahel hapra olevat, ei otsinud õigest kohast või ei olegi võimelised midagi peale paduactioni lugema. no et frenchi ja nelli lugu arenes ju peatükist peatükki vägagi veenvate tempode ja üleminekutega.

Teksti loeti eesti keeles

No vat, nii toredasti läks, et juhtusin "Frenchi ja Koulut" just va lümpja-päevil lugema, mil Frenchi eluterve mõtlemine üleüldise hulluse taustal väga kosutavalt mõjus. Romaani Maavald on just selline koht, kus tahaks elada, pisike ja sõbralik, omamoodi ideaalne maailm, kus paljud meie tänased hädad puuduvad. Suurte jamadega said hakkama paar kangelast ja väikeste hädade üle lihtsalt irvitati ja asi kombes. Kusjuures sõbralikult ja vastastikku protsessist mõnu tundes. Ka suured pahalased mõjusid pigem õnnetute koomiliste tegelastena, kes niikuinii miskit korda ei suuda saata. Kõikvõimalike asjade, nähtuste ja kommete puder mõjub värskendavalt ja ei lase romaani tegevust mingisse ajastusse paigutada, pigem eksisteerib see Maavald kuskil omaette ajas, ja võib-olla et ruumis.Positiivne on see, et asi on koomiline, aga mitte jabur. Rehepapiga ei oska võrrelda (peaks vist siinkohal häbenema, et pole lugenud), aga siinkandis peaks romaan olema lõppkokkuvõttes popim kui misiganes Pratchett (et noh, veri on paksem kui vesi). Seda enam, et kirjutatud on väga nauditavas maakeeles.
Teksti loeti eesti keeles

Pean tunnistama, et see oli üks väheseid raamatuid, mille ma ostsin massilise positiive "melu" tõttu, mis seda ümbritses. Rahast kahju ei hakanud, raamat jooksis sujuvalt ning oli täis (mõnikord küll pisut etteaimatavat) huumorit.Nelja saab too kolmest lühiromaanist koosnev saaga lihtsalt seetõttu, et tegevus mõjus kuidagi lahjana. Iga jutt eraldi võttes oleks olnud meistriteos. Aga vat koos ja järjest lugedes hakkasid tegelased ja motiivid korduma.
Teksti loeti eesti keeles

Sain läbi ja ma olen nii tige, et see sunnib üle pika aja jälle baasis sulge haarama. No teeb ikka kurjaks kui autor midagi potentsiaalselt väga head viimasel hetkel ära solgib.Raamat koosneb kolmest üsna sõltumatust lühiromaanist. Sisu ja settingut on ülalpool juba kirjeldatud, kõigi öeldud kiidusõnadega olen kahe esimese puhul nõus. Aga MIKS küll oli vaja kirjutada kolmas? Et tellis paksem tuleks? Kas jäi autoril aega puudu või oli lihtsalt pikem paha periood? Elas välja mingeid isiklikke traumasid? Sest kolmas osa koosneb enamuses kahest esimesest laenatud situatsioonidest ja tegelastest mille vahele on pikitud ebausutavusi, labasusi ja pedenalju. Minu usk sellesse maailma kukkus kolinal kokku. Ok, rammulümpijas oli oma naljakaid elemente nagu atleetide kohustuslik triibuline trikoo ja ettekleebitud kasakavuntsid aga mille kuradi pärast tahaks kogu maailma osaleda võistlustel mis koosneb mingi pisiriigi aladest ja kus see pisiriik rutiinselt kümnikvõite saab? Ja miks oli vaja kopeerida teise osa rumala raamatupidaja armuhullustust tegelasele, kellele see üldse ei sobinud? Ja see etteaimatav ning klisheelik lõpp peategelaste lovestoryle. Ning ebaoriginaalne ning labane lõpustseen, kus French täiesti vaimuvaeselt lihtsalt mõnitab vaest, niigi maa sisse trambitud, sitsiillast, rumalalt avades kõik oma kaardid. Tal oli liiga palju klassi, et selleni langeda. Arrgh.Samas. kolmas osa ei ole labasustele vaatamata nii halb eraldivõetuna. Ja kaks esimest on VÄGA, väga head. Soovitan seda raamatut siiski siiralt osta. Loodan, et autor võtab rahulikult ja arendab seda maailma edasi - lühiromaanide ning juttude kujul. Potentsiaali on tohutult. Senised peategelased on end küll ammendanud ja tuleks teenitud puhkusele saata.Kuigi enamus on viisplussivääriline, kisub lõpupettumus hinde alla..
Teksti loeti eesti keeles

See raamat oli küll positiivne üllatus. Üldiset ei pea ma kodumaisest huumorist eriti lugu, kuid Hargla on hakkama saanud millegi erilisega. Harva suudab mõni autor siduda põneva sisu ja head naljad ühtseks tervikuks. Enamasti minnakse kergema vastupanu teed. Üritatakse kõigest väest kildu rebida ning süžee unustatakse täiesti ära (vahel ka vastupidi). "French ja Koulu" kaks esimest osa on igati tasemel kirjandus. Kolmas vajub küll natuke ära, kuid mind see eriti ei häirinud. Üldmulje on ikkagi väga positiivne. Poleks Harglast sellist asja küll uskunud. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla lemmikžanriks näikse olevat alternatiivajalugu... vähemasti on seda praktiliselt kõik autori romaanid, paljudest lühematest tekstidest rääkimata.

Sellessamas žanris on olnud ka Indrek Hargla suurimad loomingulised komistused, aga on ka...

Romaani sisust pole vast mõtet kirjutada, sest tegu oli hästi müüva raamatuga ning seda lugesid ka need, kes ulmet muidu ei loe.

Romaani tegevus toimub meie mõistes XX sajandi alguses, aga maailm pole päris selline nagu me harjunud oleme.

Kristlus pole erilist levikut leidnud, Eesti nimeks on Maavald ning tegu on kohaga, kus au sees looduslähedus, pastlad, hiied, kama, hapukapsas ja muu säherdune. Raamatu peategelaseks on Süvahavva Koulu ori French. Koulu on selline pisut ennasttäis Maavalla luuletaja, kes heast tahtest ja patriotismist ka salakuulamisega tegeleb. French on aga kõhukusele kalduv Burgundia kelm ja väärtpaberite võltsija, kelle Koulu vangist välja ostis.

«French ja Koulu» koosneb kolmest osast (õigemini lühiromaanist) ning sellisel kompositsioonil on omad plussid ja miinused. Plussiks vast see, et tegevus ei valgu eriti laiali... miinuseks aga see, et lugeja peab iga kord uue stardi võtma. Ka tekib kolme erineva loo puhul kiusatus neid omavahel võrdlema hakata...

Noh, et esimene on kõikse värskem, teine vast enim läbimõeldud ja kolmas kõikse tigedam.

Samas ei taha ma eriti viriseda, sest olen ju seda romaani kolme aasta jooksul kolm korda lugenud ning iga kord maksimaalse elamuse saanud.

Teksti loeti eesti keeles

Eks ta juba ammu ilmus ka, aga hindele ei tulnud see kasuks, et raamatust detaile meelde ei jäänud. Kuna sama sarja teoste arvustustes on natuke Frenci kuju üle mõeldud, tahaks oma uiud ka kirja panna.

French on vb mõeldud nagu Ostap Bender, sugugi mitte postiivne kangelane veel negatiivsemas keskkonnas. Ainult kui Bender oli tark ja ahne lollide ja ahnete hulgas, siis jääb ahne ja maavalla taustata French juba kujutatud keskkonnale liiga võõraks. Et naiivsete rahvuslaste hulka oleks passinud kainem maavalla esindaja koomiliseks kontrastiks paremini, kui Hargla arusaam prantsust. No lihtsam on Frenchi kujutleda Mironovi kehastuses, kui päris prantslase poolt mängituna :D

Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla viimastest romaanidest on päris palju räägitud, käin juba tükimat aega raamatukogu riiuleid noolimas, et äkki jääb mõni apteeker Melchiori raamat näppu. Seni ei ole õnn veel mulle naeratanud, tükk aega oli Hargla riiul täitsa tühi, vahepeal vilksatas "Palveränd uude maailma" mis kodus raamaturiiulit juba kaunistab.

Ühtäkki kohtusin aga Frenchi ja Koulu raamatuga, mille kaanepilt tekitas juba huvi, rääkimata tagakaanel pesitsevast lühikesest sisukirjeldusest. Siinkohas tahaks nördinult küsida, et miks pärgli päralt armastavad raamatukogud teoste kiletamisel/märgistamisel kinni katta teksti, mille abil saab lugejas huvi tekitada?! Antud juhul õnneks olid ainult paar esimest rida kadunud ning ülejäänust piisas, et õhinal raamat kaenlas kodu poole siirduda. Aga siiski...

"French ja Koulu" on alternatiivajalugu - tegevus toimub ühtepidi justkui 19 ja 20 sajandi üleminekuhetke ümbruses kuna vankrite ja karikute kõrval vuravad teedel gasoliini rüüpavad mobiilid ning taevas lendavad dirižaablid. Samuti on peategelasteks mõnusa ugri-mugri seltskonna - Tarbatu rahumaleva vanem Leibo, Maavalla kuulus rahvalaulik ja arbuja Süvahavva Koulu ise jne - kõrval ka libahundineiu Nell, Tema Majesteedi salateenistuse palgamõrtsukas Cedric Brock, ladina verd keevavereline Soluzzo, ka peatelane French ise on võõramaa päritoluga. Ma ei hakka tervet tegelaskonda siin üles lugema, igaljuhul seltskond on kirju. Samuti ei ole võlukunst veel kuhugi kadunud ning muuhulgas tuleb rinda pista vangistatud maag Beguristainiga, kellel on omakorda omad eesmärgid.

Indrek Hargla on väga mõnusa ökosüsteemi üles ehitanud. Peale raamatu läbimist uurisin täpsemalt, mida Hargla kirjutanud on ning avastasin, et Maavalla teemal, täpsemalt siis Koulu ja French seiklustest on veel kaks raamatut. Eks näis, kuidas teised kaks raamatut on (kui raamatukogusse nad peaksid millalgi ilmuma!), esimeses oli päris suur osa kogu maailma kirjeldamisel ning tegevustiku vaiksel ülesehitamisel. Tempo poolest oli Hargla pigem aeglane, samas oli mul taustsüsteemiks värskelt loetud Roger Zelazny Amberi esimene raamat, kus action oli pidev ja välkkiire. Natuke heidan ette "French ja Koulu" puhul lihtsust ning pealiskaudsust - võib-olla ma ootasin natuke rohkem tegutsemist kui vaikset dialoogi ja ettevalmistamist. Samuti jäid mitmed otsad valla - näiteks oli raamatu esimeses kolmandikus vihjamisi juttu Siuru-nimelisest elukast, kes hiljem täiesti tahaplaanile jäi. Iga kolme jutu (raamat koosneb sisuliselt kolmest juhtumist) puänt oli kuidagi... lihtne. St ärge saage valesti aru - iga teos ei pea olema hull kangutamine ning ajunuss (vabandage mu rohmakat prantsuse keelt) kuid väga naivistlikku stiili ma ei fänna. Naivismini oli küll antud juhul aega aga aga aga...

Keelekasutus saab mu poolt kõva plusspunkti, ma lausa jätsin meelde, et 425 leheküljel on üks äärmiselt värvikas lause: "Ta on joonud kaks kapatäit kama, ergas ja energiline, pakatamas tegutsemistahtest nagu värskelt viksitud seitsmepenikoormasaabas." Puhas nauding on sellist maakeelset teksti neelata.

Kokkuvõttes igati korralik keskmine tellis ning raamatu lugemine käis kähku. Mul on hea meel, et eesti keeles on sedasorti korralik tükk fantasyt ja etnot olemas.
Teksti loeti eesti keeles

Ah, see oli nüüd küll üks õige rusikas õigesse silmaauku!
Aitäh, suur Maarjamaa rahvalaulik ja arbuja isand Hargla.
Teksti loeti eesti keeles

Kodumaine aurupunk, alternatiivajalugu, kelmiromaan Pratchetti-laadses arranžeeringus, aga värskem ja vähempunnitatum kui enamik viimatimainitu teostest.
Teksti loeti eesti keeles

Tartlasena olen tahtnud Frenchi ja Koulu lugusid ammu lugeda - kas või kui palju alternatiivajaloos tänapäeva inimesele tuttav tundub.Meeldiv üllatus oli see, et kõigest seniloetust on raamat ikkagi väga erinev, samas oli seal palju lõbusalt äratuntavat ning kuigi autor erinevate klišeede ja stereotüüpidega kohati isegi liiale läks, haakus see omamoodi raamatu stiiliga. Siin ei ajanud miski vihale, vaid pigem äratundmisrõõmus muigama - raamat pani naerma enese kui eestlase üle, samas kedagi valusalt puudutamata. Žanr on muidugi mugav - sellises alternatiivajaloos võib lasta fantaasial lennata ning keegi ei hakka küsima, MIKS on maailma ajalugu just nii näinud. Pigem naudid seda õhulist paroodiat ning elad kaasa peategelaste omamoodi muretule elule. Kas sellist Eestit me tahaksimegi? Ei tea, aga midagi ihaldavalt utoopilist selles ometi on...
Teksti loeti eesti keeles
x
Toomas Aas
18.09.1973
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Unustage kliimasoojenemine. Põhjustel millest (esialgu) keegi aru ei saa on Maale jõudva päikesekiirguse kogus tunduvalt vähenenud. Muljetavaldava kiirusega tungib peale jääaeg. Järelejäänud osa inimkonnast koondub viimastesse vähegi elamiskõlblikesse piirkondadesse kunagistel kuumimatel kõrbealadel.    
 
Kokkuvariseva maailma keskel elab teadlane James Sinclair, kelle erialaks on bioloogia, robootika ja tehisintellekt. Kohtume temaga romaani avalehekülgedel parajasti siis kui ta kannab vanglakaristust. Meile antakse mõista et karistuse põhjustas see et teadlane ületas oma uuringutes teatavaid eetilisi piire. Läheneva maailmalõpu tõttu tundub teadlase ellujäämise võimalus vanglas suhteliselt habras, aga just siis kui asi kipub täitsa käest ära minema ilmuvad kohale mehed mustades ülikondades ja toimetavad meie kangelase otse NASAsse. NASA tarkurid on välja raalinud et Päikese võimsus ei ole mitte üleüldiselt vähenenud vaid just Maa on sattunud kosmilise külma kätte. On tugev kahtlus et tegu ei ole loodusliku fenomeniga vaid Päikesesüsteemis tegutseb keegi või miski mis on nõuks võtnud inimkonna surnuks külmutada. Dr. Sinclair kaasatakse missioonile mille eesmärk on selle fenomeniga kontakti võtta või võidelda, sõltuvalt sellest kuidas olukord kujuneb.    
 
Pealkirjast ja kaanepildist hoolimata ei ole "Winter World" niisiis mitte kliimaulmekas vaid hoopis kosmoseooper. Aga mitte selline mis toimub määratlematult kauges tulevikus ja tohutus galaktilises mastaabis, vaid üsnagi lähedases tulevikus ja seespool asteroidide vööndit. Kosmoselaevade arv mille inimkond suudab välja panna on ühekohaline ja nendega kuhugi jõudmine võtab kuid või aastaid.
 
Väga peadpööritavat hardcore SF-i siit just ei leia. Keskendutakse rohkem seiklusele, ja see on päris hästi välja kukkunud, kannatab lugeda küll. Kõige suurema etteheitena tahaksin kurta peategelaste Jamesi ja Emma üle, kes on liiga täiuslikud superinimesed - mitme doktorikraadiga, ülimalt intelligentsed, töövõimelised, suurepärased meeskonnajuhid, strateegid jne. Vägagi nagu eesrindlikud kosmosevallutajad nõukogude ulmes. Aga kuidagi suutsin ennast mitte liigselt häirida lasta (päris nõukogude kosmoseooperid olid ikka mõõtmatult hullemad) ja ilmselt võtan ka järje käsile. "Winter World" nimelt on esimene osa Pika Talve triloogiast.
Teksti loeti inglise keeles

Kirjutada ulmeromaan täiesti tavalise inimese igavast elust oli kindlasti paras julgustükk isegi Silverbergi jaoks. Tulemus ei ole kindlasti halb aga lausa suurepäraseks ei taha ma seda siiski hinnata. Kohati läks lugemine ikka liiga nüriks kätte, nagu loeks kooli kohustuslikku kirjandust (mille hulka see teos Silverbergile iseloomuliku seksirohkuse tõttu ilmselt siiski ei kvalifitseeruks). Hindeks pandud 4 on pigem ümardatud 3.5.
Teksti loeti inglise keeles

Romaani sisust ei tahaks eriti rääkida. Pealkiri muidugi reedab mingil määral millega tegu on, aga üks asi mis mulle lugemisel eriti meeldis oli just see kuidas autor viis mind lugejana sellesse punkti kus ma sain aru millist ulme standardteemt käesolev teos üldse käsitleb. 
 
Veidi üle 300 lehekülje paksune teos on ülesehituse poolest jagatud viieks "raamatuks". Esimese raamatu jooksul saame tuttavaks ühe New Yorki politseinikuga ja ühe Stanfordi ülikooli teadlasega. Mõlemal tegelasel on põhjalikult lahtikirjutatud elulugu. Mõlemaga juhtuvad ka teatud seletamatud sündmused, kuid mingisugust seost nende kahe tegelase vahel ei ole. Sündmuste käik viib selleni et teadlane, kelle erialaks on inimese mälu salvestamine (millega ta hakkas tegelema lootuses aidata oma Alzheimeri tõve all kannatavat ema), lahkub ülikooli juurest et jätkata oma uurimistööd pururikka erainvestori rahastamisel. Uurimistöö kulgeb edukalt, aga alles esimese raamatu päris viimasel leheküljel saab selgeks mis on selle töö tegelik tulemus, ja siis alles läheb andmiseks...
 
Kui üritada võrrelda seda teost nende väga paljudega mis ulmekirjanduses samal  teemal varem on kirjutatud siis ei saa just öelda et autor oleks lagedale tulnud mingi eriliselt uue kontseptsiooni või teaduslik-fantastilise teooriaga. Pigem on tegu oskusliku taaskasutusega. Nagu öeldud, koosneb romaan viiest osast ehk raamatust, ja sissejuhatavale järgnevad raamatud käsitlevad teemat igaüks veidi isesuguse nurga alt, aga kõik siiski viisil mida lugedes tundub et kuskil olen seda juba kohanud. Vähemalt ühes peatükis tekkis vägagi otsene paralleel ühe krestomaatilise Heinleini jutuga, kuigi Crouchi vastavad stseenid on oluliselt verisemad.
 
Aga ega asjaolu et mingil teemal on varem juba kirjutatud ei pea tähendama et seda ei ole uuesti võimalik hästi teha. Crouch tõestab et on küll võimalik. Põnevuse üleskütmine ja üleval hoidmine ei ole tema jaoks mingi probleem, ja ulmeraamistikku kasutab ta sel otstarbel oskuslikult ära. Samuti on peategelased kirjutatud selliseks et nende saatus läheb mulle lugejana korda ning nende tegutsemise motiivid tunduvad usutavad. Kui midagi parandada siis ehk võiksid nad 10% vähem melodramaatilised olla, aga see on juba pisiasjade kallal norimine.
 
Ja lõppjäreldus on muidugi et kui mingid asjad tunduvad olevat untsu läinud siis ei maksa võib-olla tormata neid parandama. Võid asja hoopiski hullemaks teha.
Teksti loeti inglise keeles

Ajarännu teemalise looga peaks olema suhteliselt raske tänapäeval kedagi üllatada, aga Reynolds suudab seda ikkagi niimoodi jutustada et loed ja mugised heameelest... Ei ole ühtki põhjust miks maksimumhindest midagi maha võtta. Võrreldes "Revelation Space" sarja kosmoseooperitega on käesolev teos mitu korda rohkem kontsentreeritud. Lõpuni jõudes tekib hetkeks isegi pettumus - juba saigi läbi? Aga järele mõeldes taipad et seda oligi just täpselt parasjagu. Originaalseid ideid ja huvitavaid tegelasi sai ju küllaga. Kõik mis vajalik sai öeldud ja tegevusliinid korralikult kokku viidud.  Selle lühikese ja terava romaani juurde ei sobiks ka pikk ja heietav arvustus kohe mitte kuidagi, nii et võtke lihtsalt kätte ja lugege.
Teksti loeti inglise keeles

Kui "Võililledunastia" sarja avaromaan "The Grace of Kings" oli igati nauditav lugemine, siis teine osa "The Wall of Storms" tõstab taset veelgi. Avaosa sündmustik oli üles ehitatud peamiselt selle ümber kuidas kaks liitlast - heasüdamlik kelm Kuni Garu ja võimult tõugatud klanni viimane sõdalane Mata Zyndu - tegid koostööd kurja imperaatori kukutamiseks. Imperaator küll kukutati, selle käigus aga pöördusid esialgsed liitlased parandamatult tülli ja sündmused lõppesid mõnevõrra ambivalentselt - Mata Zyndu hukkus konfliktis aga Kuni Garu sai uueks imperaatoriks nii et põhimõtteliselt "head" ikkagi võitsid.
 
Paraku ei ole poliitikas asjad kunagi nii lihtsad ja ajaloo lõpp keeldub saabumast. Kuni Garu, uue nimega imperaator Ragini, lähikonnas tekivad erinevad fraktsioonid kellel on igaühel oma arusaam sellest kuhupoole impeeriumi areng peaks suunduma, kellest peaks saama troonipärija jne. Mitmed tegelased, kes sarja eelmises osas said lugejale hingelähedaseks vabadusvõitluse ustavate jüngritena, on nüüd valmis erilise kõhkluseta oma kunagisele liitlasele noa selga lööma. Ka Kuni Garu ise jõuab kohati tõdemusele et tema olukord ja tegevus eriti ei erinegi selle kurja imperaatori omast kelle kukutamisele ta kunagi oma elu pühendas.
 
Üldise olukorra Dara saarestikus muudavad ebastabiilsemaks ka vahepealsel Mata Zyndu võimuperioodil tekkinud ja nüüd uuesti likvideeritud pisiriikide endised valitsejad, kes loomulikult ei ole oma olukorraga rahul ja püüavad õhutada mässu selleks et uuesti võimule pääseda.
 
Ja nagu sellest kõigest veel vähe oleks, ilmub kaugelt põhjapoolse silmapiiri tagant uus välisvaenlane, kes ähvardab kogu võimuvõitluses lõhestunud Dara saarestikule käpa peale panna. Nende salarelvaks on needsamad olendid kelle suuri sarvilisi kolpasid on põhjapoolsetelt randadelt mõnikord leitud ning kes, nagu selgub, on umbes kolme elevandi suurused, lendavad ja purskavad tuld...
 
Et saavutada edu võitluses ülekaaluka vastasega, kaldub Võililledünastia kõrvale traditsioonilise fantasy radadelt. Appi ei tõtta mitte võimas maag ega mäekollide armee, vaid hakatakse hoopis edendama teadusuuringuid. Osaliselt võiks seda romaani liigitada isegi pigem teadusulme kui fantasy žanri. Uuringud on Ken Liu poolt ülimalt vaimukalt kirja pandud. Eriti meeldis mulle korralik bioloogiline käsitlus sellest mismoodi tuldpurskav lohe ikkagi tuld purskab ning kuidas teda võitlusvõimetuks saab muuta. Samuti on kirjeldatud elektri avastamist ning relvana kasutuselevõttu, ning kuidas see muudab lahingutaktikat. Kui juba romaani poliitilise intriigi osa  oli maksimumpunkte väärt, siis teaduspoolega koos on minu hinnanguks kestvad tormilised kiiduavaldused.
 
Kui sarja esimene osa moodustas üsnagi iseseisva terviku, siis teise osa tegevus katkeb kohas kus on selge et kolmas osa tulemata ei jää. Loodan et taset õnnestub hoida.
Teksti loeti inglise keeles

Kuigi romaani tegevusmaailm on tuletatud vanast Hiinast, tekkisid minul lugedes paralleelid ka Kreeka mütoloogiaga. Tegutsevad ju siin lisaks inimestele ka jumalad, kelle jaoks kogu see inimeste impeeriumide kukutamine ja omavahelised sõjad on otsekui lauamäng. Igal jumalal on mängus omad nupud ning selleks et mängu oma kasuks kallutada liiguvad jumalad aeg-ajalt ka inimeste hulgas ringi, sekkudes asjade käiku päris otseselt. Nii et rohkem kui üks kord tuli meelde mõni nooruses loetud lugu raamatust "Vana-Kreeka muistendid ja pärimused".
 
Raamatu õhustik, nagu juba Kristjan eelmises arvustuses kirjutas, on suhteliselt leebe ja helge, hoolimata sellest et inimesi hukkub sadade tuhandete kaupa. Vägivalda enamasti väga graafiliselt ei kujutata, lihtsalt nenditakse stiilis "ja siis aeti kakskümmend tuhat lahingu kaotanud armee sõdurit auku ning maeti elusalt".
 
Palju on kõrvaltegelasi, sealhulgas niisuguseid kes ilmuvad kuskil poole raamatu peal mõneks peatükiks et anda oma panus sündmuste arengusse ja seejärel hukkuda kas lahingus, poliitilise palgamõrva või siis lihtsalt lolli juhuse läbi. Seejuures saame alati hea ülevaate nende tegelaste päritolust, iseloomust ja elukäigust nii et naljalt neid omavahel segi ei aja.
 
Siinkohal lõpetan eelmise arvustuse oma sõnadega ümberkirjutamise, nõustudes lõpuks veel ka viimase väitega -  ilmselt võtan mingil hetkel ka järje ette.
Teksti loeti inglise keeles

Esimese hooga lajatasin kolme, aga olles hetk mõelnud, arvan siiski et see on enamat väärt. Kuigi lugu on üsna staatiline ega tekita erilist kaasaelamist, avaldab siiski muljet see viis kuidas on kujutatud inimesi lootusetus olukorras. Kohe alguses tundub et kõik on täiesti lootusetu, loo edenedes muutuvad asjad järjest lootusetumaks ja ka lõpp on tegelikult lootusetu. Niisugune masendus on omaette saavutus ja väärib tunnustust.
Teksti loeti eesti keeles

Millegipärast olid mu ootused lugema asudes pisut kõrgemad kui tulemus pärast lugemist. Varasemates arvustustes on esile toodud mitmeid positiivseid aspekte millele tänu oleksin hindeks võinud ka nelja panna, aga siiski on lugu selleks liialt sirgjooneline muinasjutt ilma olulise lisandväärtuseta. Eriliselt häirivalt mõjusid kuri linnapea ja peamaag, kelle tohutut kuri-olemist oli kujutatud lausa vodevillilikus võtmes, mis loo atmosfääri minu jaoks paljuski rikkus.
Teksti loeti eesti keeles

Tegu on keskpärase kosmosemäruliga. Midagi kiiduväärset ma selle juures esile tõsta ei oska, aga lugedes otseselt kiruma ka ei aja. Aga sellistest sõjaulme klassikutest nagu John Scalzi "Old Man's War" või Orson Scott Cardi "Ender's Game" on ta minu meelest küll mitme redelipulga võrra madalamal. Kui tuua analoogia rõivatööstusest, siis eelnimetatuid võiks võrrelda rätsepaülikonnaga, Larsoni teos aga on nagu H&M-ist ostetud odav riidetükk pooleks aastaks. Masstoodang. Millest annab tunnistust ka see et 6 aasta jooksul on autor jõudnud sellele vorpida 10 (!) järge, mida lugeda mul ei ole vähimatki kavatsust.
Teksti loeti inglise keeles

Umbes esimesed kaks kolmandikku oli tegu igati nauditava lugemisega, siis aga kadus loost pinge ära. Kõik probleemid lahenesid kuidagi iseenesest. Samas ilmus sel hetkel areenile veel mingeid uusi võõrtsivilisatsioonide esindajaid kes autori kavatsuse kohaselt vist pidid olema kogu loo seisukohalt väga olulised, aga minu jaoks ajasid asja ainult mõttetult segasemaks. Kokkuvõttes olid mitu viimast peatükki üks tarbetult väljavenitatud happy end.
Teksti loeti inglise keeles

Tõenäoliselt soovitas Amazon mulle seda raamatut kuna ostsin hiljuti Hannu Rajaniemi "The Quantum Thiefi". Tuleb tunnistada et nende soovitusmootor antud juhul õigustas ennast.
---
Autori enda sõnade kohaselt meeldib talle oma teostes uurida erilisi tegevuspaiku ja inimesi. Seekord oleme 26. sajandis ning eriliste tegevuspaikade ja inimesteni on viinud kaks revolutsioonilist arengut. Esiteks on tähtedevaheliseks liikumiseks kasutusele võetud nn. ussiaugud. Neid väga üksikasjalikult ei kirjeldata aga saame siiski teada et need ei ole inimeste endi leiutis vaid on saadud päranduseks mingilt vanemalt tsivilisatsioonilt, kuigi nüüdseks oskavad inimesed väiksemaid ja ebastabiilsemaid ussiauke ka ise tekitada.
---
Teine ja romaani seisukohast olulisem murrang on toimunud geenitehnoloogias. Eri planeetidele asunud inimkonna kallal on tehtud tõsiseid geneetilisi muudatusi, mille tulemusel on tekkinud täiesti uued inimliigid. Raamatu järelsõnast võib välja lugeda et autor ongi erialalt geenitehnoloog, ja lugedes on ka tunda et seda teemat valdab ta paremini kui universumi ussiaukude füüsikat.
---
Romaani tegevuse keskmeks on suurejooneline salakaubavedu. Üks suhteliselt obskuurne väikeriik tahab rahvusvaheliste võimude teadmata toimetada ussiaukude peamagistraali kaudu ühest tähesüsteemist teise kaksteist uudse tehnoloogiaga sõjalaeva. Selle võimatu ülesande täitmiseks palkavad nad Bellisarius Arjona. Arjona kuulub kvantinimeste hulka - tal on võime viia oma teadvus meie "tavalisest maailmast" kvanttasemele ja seega mõelda välja igasuguseid eriti tarku ja keerulisi asju. Kui üldiselt elavad kvantinimesed oma kinnises kogukonnas ja tegelevad universumi suurte saladuste üle mõtisklemisega, siis Arjona on saatuse keerdkäikude läbi sattunud laia maailma ja teenib elatist mitmesuguste kavalate petuskeemide väljamõtlemise ja elluviimisega.
---
Seekordse plaani jaoks paneb Arjona kokku igati värvika meeskonna. Siia kuuluvad näiteks piloot kelle loomulik elukeskkond on külm süvaookean ning kes anatoomiliselt meenutab rohkem vaala kui inimest, aga ka tehisintellekt kes on väga pädev elektroonikaekspert kuid seejuures peab ennast apostel Matteuse taaskehastuseks ning püüab peategelast igal võimalusel ristida.
---
Kui see seltskond asub plaani ellu viima siis mõistagi selgub sündmuste edenedes et plaanide sees on omakorda teised plaanid mis on "suuremad kui välimine maakera", mõned tegelased mängivad topeltmängu jne. Netiavarustes on seda romaani võrreldud filmiga "Ocean's 11", minule aga meenus pigem "Ronin". Kes ühte või teist nendest näinud on see kujutab ette millega tegu. Näeme mitmest vaatepunktist üheaegselt kuidas erinevad tegelased pusivad oma töölõikude kallal ja loodame et kõige kiuste need erinevad osad lõpuks ikka kokku klapivad. Tempo on kogu aeg peal, lugu ei jää venima ega kaldu asjatutesse kõrvalharudesse. Iga natukese aja tagant tuleb ilmsiks mingi uus takistus plaani elluviimisel või siis avaneb vaade mõnda uude eriskummalisse tulevikuühiskonna nišši. Lugemise ajal igavust tunda igatahes mahti ei ole.
---
Ulmeromaanide puhul esineb sageli üks kahest probleemist. Ühel juhul on küll loodud huvitav ja omapärane maailm, aga tegevus mis selles toimub on ainult ettekääne selle väljamõeldud maailma näitamiseks ning omaette võetuna tundub triviaalne. Teisel juhul on tegevus küll huvitav, aga maailm on tavaline "Tähesõdade" kloon. Künsken selle romaaniga ei vea alt ei maailma ega süžee osas. Arvustust kirjutama asudes kavatsesin panna hindeks 4, aga kirjutamise käigus tuli välja et pole ikka põhjust maksimumist madalamat hinnet anda.
Teksti loeti inglise keeles

"Expanse" sarja kaheksas osa algab olukorras kus Laconia diktatuur tundub vankumatu. Kosmoselaeva "Rocinante" meeskond on maailmu mööda laiali pillutatud. James Holden on Laconial diktaatori poolt vangistatud. Naomi Nagata on asunud juhtima põrandaalust vastupanuliikumist millel ei tundu kuigi palju edulootust olevat. Alex Kamal ja Bobbie Draper on Naomist eraldi samuti partisanivõitlusega hõivatud. Amos Burtoni asukoht on teadmata.
 
Nagu kõigis varasemateski osades, on eri peatükid edasi antud erinevate peategelaste vaatepunktist. Lisaks "Rocinante" meeskonnaliikmetele on fookuses ühest varasemast osast tuntud ksenobioloog dr. Elvi Okoye ja diktaatori teismeline tütar Teresa Duarte. Dr. Okoye kaudu kujutatakse seda kuidas Winston Duarte "inimkonna parimates huvides" torgib tulnukate tehnoloogiat millest arusaam on kasin. Nagu lugematud autorid enne neid, näitab ka kollektiiv nimega James S. A. Corey et kui aurumasina tasemel teadmistega lähed tuumareaktorit torkima siis võivad tagajärjed olla fataalsed nii üksikisiku kui ka globaalsel tasemel.
 
Teresa Duartet valmistatakse ette impeeriumi troonipärijaks. Arvestades et tema isa on põhimõtteliselt surematu võib jääda segaseks milleks seda vaja on, aga vaata eelmist lõiku. Kuna teismeline on teismeline, siis ei kulge ka see protsess päris nii nagu täiskasvanud on plaaninud.
 
Pingelist tegevust on romaanis küllaga, miskipärast aga ei suutnud see mind siiski köita samal määral nagu eelmine osa "Persepolis Rising". Kuigi tegelased on pehmelt öeldes keerulises olukorras, on lugedes siiski kogu aeg kuidagi selge et lõpuks läheb kõik hästi (ehkki tõsi, mitte kõigi jaoks...). Kordagi ei teki niisugust tunnet et nüüd on küll kõik täitsa perses. Samas on kiiduväärt kuidas autorid suudavad erinevate peategelastega peatükid just selle tegelaskuju seisukohast usutavalt edasi anda. Teismeline tüdruk käitub ja mõtleb teisiti kui hallinevate juustega kosmosepiraat, võimude poolt sundseisu pandud teadlane jällegi tegutseb tema seisukohast usutavast motivatsioonist lähtudes jne.
 
Eks sarjadega kipub olema see probleem et kui iga järgmine osa eelmist taseme poolest ei ületa, siis on tunne natuke "meh". Latt on juba üsna kõrgele aetud.
 
Teksti loeti inglise keeles

Teine osa Jean le Flambeuri sarjast ei jätnud enam nii head muljet kui esimene. Rajaniemil on ilmselgelt fantaasiat nii palju et sellest jätkuks mitmele SF-autorile. Paraku aga kui toitu valmistades maitseaineid muudkui lisada ja lisada siis ühel hetkel saab ületatud piir millest alates tulemus muutub mitte enam paremaks vaid halvemaks... et mitte öelda mittesöödavaks. Ja kui seda hüpertehnoloogilist maitseainete buketti ignoreerida siis järele jääb ainult suhteliselt banaalne süzee mille lugemise üle ei ole samuti põhjust teab mis rõõmu tunda.
Teksti loeti inglise keeles

25 aastat pärast ajarännuromaani "Time and Again" ilmumist avaldas Jack Finney veel ühe samade peategelastega loo.
 
Mäletetavasti lõppes "Time and Again" sellega et ajarändur Simon Morley tegi kaks olulist otsust. Esiteks otsustas ta jäädagi elama 1880ndatesse ja teiseks nurjata 1970ndatel ajarännuprojekti juhtima asunud armee katsed muuta minevikku selleks et olevikku parandada. Viimase eesmärgi täitis ta teatud väikese nükkega mille tulemusel ajarännuteooria välja töötanud teadlane jäi sündimata ja kogu ajarännuprojekt olemata.
 
"From Time to Time" algab jällegi 1970ndates. Üks väike rühmitus uurib hobi korras teatud kummalist nähtust. Nimelt on olemas väga üksikuid inimesi kes selgelt mäletavad sündmusi mida tegelikult ei ole toimunud. Näiteks mäletab ühes suvalises perekonnas ainsa lapsena kasvav tüdruk et tal oli õde, tema vanemad ega keegi teine aga midagi niisugust ei mäleta. Või siis mäletab keegi mees selgelt JFK valimiskampaaniat teiseks ametiajaks, ja tal on olemas isegi üks kampaaniameene... Niisuguseid nähtusi on väga vähe, aga siiski piisavalt et tekib kahtlus et ajaloo kulgemisega on midagi korrast ära.
 
Asja jätkuv uurimine viib selleni et ajarännuprojekt siiski käivitub jälle ja tekib teooria kuidas minevikus ühe väikese muudatuse tegemisega oleks võimalik ära hoida I Maailmasõja puhkemine. Simon Morleyle suudetakse auk pähe rääkida, ta tuuakse 1880ndatest tagasi ja paistatakse aastasse 1912. Missioon on üsna lootusetu, sest on olemas ainult väga ähmased vihjed selle kohta kelle peaks Morley 1912. aastast üles otsima, ja mida täpselt ta peaks tegema kui on selle isiku leidnud ei oska keegi välja pakkuda. Tuleb improviseerida.
 
Morley jõuabki 1912. aastasse ja romaan, mis selle hetkeni oli üsnagi kaasahaarav, läheb siinkohal täiesti käest ära. Kirjeldatakse pikalt, laialt ja ebahuvitavalt 1912. aasta New Yorki eluolu erinevaid aspekte. Ulatuslikku käsitlust leiab näiteks vodevilliartistide raske elu, aga ka varajane lennundus jms. Tekib suur hulk raskesti eristatavaid kõrvaltegelasi kelle kaudu esitatakse romaani peateljega mittehaakuvaid heietusi minevikuühiskonna ühe või teise aspekti osas. Ka eelmises romaanis "Time and Again" oli niisuguseid olupilte sündmustiku vahele pikitud omajagu, aga lugejal säilis siiski arusaam et on olemas mingisugune story mis mingis suunas areneb. Siinarvustatava teose puhul kadus minul seesugune orientiir täielikult. Simon Morley tundus tuiavat ühest olukorrast ja seltskonnast teise ilma mingi eesmärgita ja mul kadus igasugune huvi seda sihitut tuiamist jälgida.
 
Sundisin end siiski lugemist jätkama ja... liialdus oleks öelda et see ennast ära tasus, aga tuleb tunnistada et ühel hetkel suutis autor sellest igavate olukirjelduste virrvarrist välja murda ja lugu siiski jõudis kuhugi. Ei puudunud isegi teatavad üllatusmomendid.
Kokkuvõttes tuleb aga siiski tõdeda et selle romaani kirjutamisega jättis Jack Finney kasutamata võimaluse jääda minu silmis heaks ja huvitavaks autoriks.
Teksti loeti inglise keeles

Vaatasin päris tükk aega tühjas kommentaarikastis vilkuvat kursorit ja mõtlesin mida siia nüüd kirjutada... Kuidas panna sõnadesse seda tunnet mille "Time and Again" suutis lugemisel tekitada. Lõpuks lõin käega - ilmselt oleks selle saavutamiseks vaja olla sama hea kirjanik nagu Jack Finney.
 
Ajarännuromaani puhul eeldame vaikimisi et tegu on seikluslooga. Jack Finney näitab et head ajarännuromaani saab kirjutada ka teisiti. Ehkki seikluslik süžee selles romaanis ei puudu, on minu meelest tegu peamiselt seisundiromaaniga (ma polnud päris kindel kas selline sõna nagu "seisundiromaan" on olemas, aga Google kinnitab et on; loodan et see ikka tähendab seda mida ma silmas pean). Seikluslik lugu ei ole autori jaoks mitte romaani peamine eesmärk, mitte see mida ta meile jutustada tahab. Peamine on hoopis nostalgiline tagasivaade 19. sajandi New Yorki olustikule. Sedasi ühe lausega kokku võetuna ei kõla see üldse nagu miski mida ma kangesti peaksin tahtma lugeda, aga ometi olen väga rõõmus et mul see võimalus avanes. Sest Jack Finney on oma nägemuse 1880. aastate New Yorkist suutnud kirjutada niivõrd elavaks et väga raske on mitte sattuda selle lummusesse. Ilmselt mõjus soodsalt ka see et ajal kui ma raamatut lugesin valitses akna taga samasugune ilus talveilm nagu Simon Morley Manhattanil.
 
Kuigi autor ei varja oma sümpaatiat "vanade heade aegade" suhtes, ei ole ta kindlasti mitte naiivsel seisukohal et rohi oli vanasti igal pool ja kogu aeg rohelisem. Piisavalt palju on pühendatud tähelepanu tolle aja tõsistele probleemidele nagu rõuged, koolera, ülim vaesus jms. Samas sunnitakse lugejat järele mõtlema, kas aastakümnete edenedes on asjad maailmas ikka kokkuvõttes paremaks läinud. Vietnami sõda oli ju romaani kirjutamise ajal täies hoos ja ma julgeks arvata et sellel oli autori seisukohtade kujundamisel mitte just väike roll.
 
Omaette nüansi lisab asjaolu et romaani kirjutamisest on tänaseks möödunud peaaegu pool sajandit. See tähendab et romaanis kujutatud "tänapäeva" New York on tänase lugeja jaoks 50% võrra sama kaugel minevikus nagu Simon Morley jaoks oli see ajastu kuhu tema rändas. Kui sageli mõeldakse aastakümnete taguste ulmeromaanide puhul murelikult ega nad ometi ajale jalgu pole jäänud siis käesoleval juhul lisab ilmumisest möödunud aeg romaanile ainult väärtust juurde, tekitades justkui kaheastmelise ajarännuloo.
 
Lõpetada sobib romaanist mälu järgi võetud ebatäpse tsitaadiga. Kui peategelast alles värvatakse ja ta veel ei tea mislaadi projektiga ta on liitumas, ütleb talle üks värbaja umbes järgmist - "Kas oled kunagi sõbrale head raamatut soovitades tundnud kadedust? Sina juba tead milline elamus teda ees ootab, aga sa ise seda tunnet enam kogeda ei saa, sest sama raamatut pole võimalik kaks korda esimest korda lugeda."
 
Ma kadestan inimest kes kirjutab minu oma alla järgmise arvustuse sellele romaanile. 
Teksti loeti inglise keeles

Kristjan Rätsep on ülevalpool ära öelnud kõik selle mida ma tahtsin öelda ja seejuures paremini kui mina oleksin seda osanud sõnastada.
Teksti loeti inglise keeles

Mida rohkem ma loen kogu internetti täitvat kiidulaulu Pierce Browni "Red Rising" sarjale, seda rohkem esitan endale küsimust kas on maailm lolliks läinud või olen seda mina. Pärast kolmanda osa läbilugemist on mul igatahes keeruline leida midagi mida selle juures kiita.
 
Tegevusmaailm, nii ühiskonnakorralduse kui tehnoloogia osas, oleks nagu pärit mingist 1980ndate odavast ulmefilmist või mõne Jules Verne'i kaasaegse sulest. Kui võtta Vana Rooma ühiskond, lisada sinna juurde "kosmoselaevad" (yay!) ja mõningase geenimanipulatsiooni teel loodud tegelased kes mõõgaga kõvasti vehkida oskavad ja öelda et mingi osa tegevusest toimub näiteks Marsil või mõnel Jupiteri kuul, siis sellest iseenesest ei teki küll mingit huvitavat maailma. Mitte et seda ei oleks võimalik tekitada, aga Pierce Brown sellega igatahes hakkama ei ole saanud.
 
Tegelased ja nende vahelised suhted on ka millegipärast välja kukkunud lamedad ja ebaveenvad. On küll paar erandit keda ei saa päris üheselt heade või halbade hulka lahterdada. Aga kuna ei olnud ühtki tegelast kellele ma arvestataval määral kaasa elada oleks suutnud siis ka tegelastega juhtuvad kõige ootamatumad süžeepöörded ei tekitanud minus õlakehitusest tugevamat emotsiooni. Üks hetk küll siiski oli kuskil 90% kandis (seoses e-raamatutele üleminekuga kipun mõtlema rohkem protsentides kui lehekülgedes) kus paistis et vau, nüüd keerati asi ikka täitsa pea peale, aga siiski lõppes asi nii "nagu pidi". Siiski sunnib just see mind kogu raamatut kokkuvõttes hindama pigem keskpäraseks kui halvaks.
 
Kokkuvõttes oli selle raamatu läbilugemine rakse töö mida ma uuesti ette ei võtaks ja soovitan ka teistel vältida.
Teksti loeti inglise keeles

Põhimõtteliselt nõustun Joel Jansi arvustusega, ainult et mulle käisid kõik esiletoodud puudused ühe pügala võrra rohkem närvidele. Enne viimast paari lehekülge olin üsna kindlalt otsustanud et ma selle triloogia puhul piirdun kahe esimese osa lugemisega. Lõppu aga oli autor osanud sellise cliffhangeri virutada et midagi pole teha, tuleb ka järgmine osa ette võtta. Kuigi ma kahtlustan et pärast kahetsen.
Teksti loeti eesti keeles

"Punase tõusu" peategelane Darrow on maailma kõige tüüpilisem koomiksikangelane, ilma ühegi nõrkuse või puuduseta. Sündinud ühiskonna põhjakihti, läbi elanud kohutava pisaraidkiskuva isikliku tragöödia, nurjatute valitsejate poolt tapetud ja seejärel uuesti üles tõusnud et muutuda võitmatuks kättemaksjaks.
 
Sellise peategelasega romaan ei tohiks justkui olla midagi muud kui halb. Siiski on Pierce Brown suutnud üht-teist päästa, tegelikult isegi päris edukalt. Kui lugeja suudab vältimatu peategelast käivitava alguse üle elada, jõuab ta ühel hetkel kohani kus Darrow pääseb õppima instituuti. Sellest hetkest hakkavad leheküljed väga kiiresti pöörduma. Õppetöö instituudis kujutab endast aasta aega kestvat "capture the flag" mängu, kus ellu võivad küll jääda paljud aga võitjaks tuleb siiski vaid üks. Käibeväljend sellise mängu kohta on et "vahendeid ei valita". Tegelikult ikka valitakse küll, enamasti selline mis vastasel võimalikult võikal viisil soolikad välja laseb. Tempo on kogu aeg peal ja verd lendab laias kaares. Mängu võitmiseks tuleb moodustada liite, sageli inimestega kelle tegelikult tahaks ära kägistada, teisalt võid ka avastada et su parimast liitlasest on mingi asjaolude muutumise tõttu üleöö saanud verivaenlane. Samuti võib välja tulla et kõik mängus osalejad ei mängigi päris samade reeglite järgi ja pinna all toimetab hoopis mingisugune "süvariik" oma asju.
 
"Troonide mängust" jääb see küll umbes sama kaugele kui "Kevade" "Sõjast ja rahust" aga siiski osutus sarja esimene osa piisavalt heaks et ostsin ka järgmise.
Teksti loeti eesti keeles