Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Indrek Hargla ·

French ja Koulu

(romaan aastast 2005)

eesti keeles: Tallinn «Varrak» 2005

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
17
6
2
0
0
Keskmine hinne
4.6
Arvustused (25)

Romaani tegevuses toimub alternatiivajaloolisel 20. sajandi algusel. Selles maailmas eksisteerib maagia, mis on tõsi küll, juba viis sajandit hääbunud, riikide jaotus on hoopis teine ja ka kristlus kui religioon puudub. On veel palju teisigi erinevusi. Romaani minategelaseks on burgundlasest pisisuli French, kes end võlavanglast pääsemiseks Maavalla rahvalaulikule, salakuulajale ja arbujale Süvahavva Koulule orjaks müünud. Maavalla nime kannab Eesti, see on muinasmaakondade ühendamise teel loodud föderatiivne riik, mille pealinn asub Tarbatus( suurepärane! ) . Nii kistaksegi French võitlusse Maavalla julgeolekuteenistuse ja vabamüürlasliku salaorganisatsiooni Dagoberdi Leegioni vahel. Kirjeldatud maailmas on juba sajandeid õnnestunud riikidevaheliste lepingute abil sõdu vältida, nii et salaluure tegevus on siin võimumängude juures ääretult oluline. Romaan koosneb kolmest osast, esimese tegevus toimub Tarbatus, teise meie mõistes Põhja-Lätis asuvas Sudula maakonnas, kolmanda sadamalinnas Rävalis. Igati lahe ja naljakas romaan, autor paistab silma hea jutuvestmisoskuse ning suurepäraste tegelaskujudega. Kirjutamisviis meenutab veidi Asprini "Müüdi"-sarja, ent minu meelest on Hargla parem. Kuuldavasti kavandab autor romaanile juba järje kirjutamist. Jääme ootama!
Teksti loeti eesti keeles

Nii, nüüd on siis eesti keeles täitsa oma comic fantasy olemas. Kuigi raamatu stiili võib ju ka aurupungiks nimetada, ei muuda see midagi. Kelmiromaani vormis annab Hargla meile edasi nägemuse ühest hoopis teistsugusest Eestist. Kas see ka meeldib või mitte on juba subjektiivne.

Romaan jaguneb kolmeks osaks ja minu arvates on see üks nõrgemaid pooli kogu romaani juures, et need osad ei haaku hästi üksteisega. On küll samad tegelased ja ajaline järjepidevuski peab paika, kuid on tunda, et pigem on tegu kolme lühiromaani summa kui ühe tervikuga. Lühiromaanidest koosnevat romaani tuleb maailmakirjanduses tihti ette, piisab kui meenutada esimesena pähekaranud Silverbergi “Nightwingsi”. Hargla kolmest osast koosnev romaan jääbki kolmeks iseseisvaks samade tegelaste ja taustaga peatükiks milleski suuremas.

Esimest korda on Hargla raamatus kohti, mis panevad turtsatama, ajavad muigama ja lausa naermagi. Enamus sellistest kohtadest on küll pühendatud kohaliku toidu väljanaermisele. Minategelane French, ilmselt Hargla alter ego, Burgundia pisisuli, näeb hirmsat vaeva kohalike jõmmide harimisega, kuid nemad ajavad ikka näost sisse pekki ja hapukapsast, kartulit ja musta leiba, ning loputavad selle kõik alla kama või leige õllega. Pisut on koomilisi momente reserveeritud “pahale” tegelasele, kellelegi don Soluzzole, ja muidugi tekib kõiksugu segadust Frenchi ümberriietumistele naistemurdjast väljamaameheks, kellele kohalikud naiivitarid ennast kohe kaela riputavad.

Niisiis peitub kelmiromaani, auru-, etno- või mingi muu pungi ja koomilise fantaasia kuue alla veel osav paroodia Eesti oludest. Mõningatel puhkudel jääb Hargla mõte küll tabamatuks; näiteks ei saanud ma hästi aru, miks oli vaja mulke kujutada mingite rahaahnete kaabakatena või siis jäi mõningate kõrvaltegelaste sissetoomise vajadus mulle üsna hämaraks, aga üldkokkuvõttes peab ütlema: hästi tehtud.

Hinne “neli” tuleneb mingist endalegi raskesti arusaadavate asjaolude kompotist. Aga see on selline tubli “neli”. Hea raamat, just paras saabuvas suves nautimiseks.

Teksti loeti eesti keeles

Nagu eelmistest arvustustest juba näha, on Hargla seekordne romaan sootuks teisest puust kui kõik eelnevad. Alternatiivajaloo alla käib küll ilmselt seegi, aga ei mingit sünget keskaega, verist taplust, õnnetut armastust ega kurja nõidust. Alternatiivne Euroopa on meile esitatud hoopis värskendavas iroonilis-humoristlikus laadis ilma mingi erilise põdemiseta. Väga hea!
Teksti loeti eesti keeles

Pärast esimesi lehekülgi tundus, et tegu on eesti oma Aspriniga. Sest peategelasteks nutikas kannupoiss ja ennasttäis maag. Kui hiljem lisandus libahundineiu, olid paralleelid veel ilmsemad. Tuletagem meelde Tandat.

Jutu arenedes aga pidin oma arvamust revideerima. Noh, umbes nagu tammelugeja Imbi viibis enamuse aja teadmatuses, mis üldse sünnib, selle vahega, et adusin: Asprini muhedusest on saanud Pratchetti teravmeelne ja lõikav nali. Aga mitte ainult. Sest alles jäi mõnus ja humoorikas jutustamisviis.

Peale Kivirähu ei meenugi eesti etnoainelist pilalugu. Aga ometi on «French ja Koulu» omalaadne. Kivirähk võtab olemasolevad pajatused/muistendid/muinasjutud ja trööpab neid põhjalikult. Hargla jutustab uue loo, ning läbi huumoriprisma kajastab seda, mis on maarahva juures naljakas või mis võib väljamaalasele naljakas tunduda. Võtame kasvõi selle püha mugulapõllu. Ja mugulapudru üldiselt. Ning loomulikult, kuna ta tunneb Ülemeremaade talitust alias Välisministeeriumi väga hästi, on ka selleteemalised ilkumised eriti tabavad ning terava tooniga.

Kümme punkti kümnepallisüsteemis saab Hargla aga kõrvaltegelase Imbi eest. Tekitas mus umbes samasuguseid emotsioone nagu Simo Runneli luule. Ja see on juba tõsiselt midagi ;)

Teksti loeti eesti keeles

Jaak Urmeti sedastus nädalavahetuse Päevalehe kultuurilisast, et "Indrek Hargla värskeim romaan “French ja Koulu” on meistritöö – viimase viie, aga võib-olla ka kümne aasta paremaid romaane eesti kirjanduses." on muidugi jõhker liialdus, ehkki kindlasti mitte sellepärast, et "teos kuulub siiski fantastika valdkonda ja otsevõrdlus ilukirjandusega so belletristikaga pole kohane." (tsitaat anonüümseks jääda soovinud internetikommentaatorilt). Käesolevas romaanis on autor puhunud hinge sisse kirjanduses tihti kasutatud isanda-teenri peategelaspaarile (seoses ühiskondlike muutustega jäävad taolise karakteri kuldajad küll minevikku), kus isand on tähtsust täis, kuid käpardlik ning teener tark ja praktilise meelega, tänu kellele maailm üldse koos püsib (vähemalt ta enda arvates). Igatahes kahes esimeses jutus Koulule praktiliselt ruumi ei anta, kõige jaoks peab jätkuma Frenchist. Kolme loo kogusummas tundub Hargla tegelaspaarile kõige lähedasem analoog maailmakirjandusest olevat Nero Wolfe/Archie Goodwin Rex Stouti lugematutest romaanidest. Teiseks on autor elu sisse puhunud alternatiiv-Eestile, millist kunagi ei olnud ega oleks saanud olla. Võib-olla tahtis sellist Eestit autor, võib-olla me kõik. Elu selles riigis on mõistusepärane, looduslähedane, inimväärne. Hull idanaaber on taltsutatud ning ainus ebastabiilsust tekitav element tuleb Lõuna-Euroopast. Kolmandaks on nende tegelastega selles maailmas juhtuv kirja pandud humoristlikus võtmes. Tögatakse (ja küllaltki sõbralikult) teatud inimtüüpe, eesti kööki, naaberrahvaid, puhteestlaslikke iseloomuomadusi jne. Eestlaste halvimaid iseloomuomadusi kehastavad mulgid, aga see ei ole solvav ja ajuti on raamatu lugemise ajal ka pööraselt lõbus (näiteks lõigud, milles esineb Volastõni nimeline teadlane oma lõppematu januga). Siiski, homogeenne romaan oleks antud juhul ehk parema tulemuse andnud. Arvatavasti on üksiti terviklikke jupikesi, millest romaan hiljem kokku lappida kirjanikul lihtsalt kergem kirjutada, kuid tervikuna jätab romaan siiski veidi kergekaalulise, mittetõsiseltvõetava ja pealiskaudse mulje. Viimane mulje ei tulene vältimatult sellest, et enamiku ajast millegi kallal lõõbitakse. Ehkki ühes oma varasemas arvustuses lubasin, et jätan järgmise Hargla alternatiivajaloo vahele, osutus "Frenchi ja Koulu" tagakaanel lubatu (ka esikaane kujundus väärib vaid kiidusõnu) sedavõrd intrigeerivaks, et ei suutnud kiusatusele vastu panna. Põhimõtteliselt seda, mida ma tutvustuse põhjal ootasin, ma raamatust ei leinud, aga see kõneleb ilmselt rohkem endast kui raamatust, mis varasemast Hargla loomingust harmoneerub kõige rohkem kogumikuga "Hathawarethi teener".
Teksti loeti eesti keeles

ülivõrdeid ei kasutaks, aga parem ikka kui "rehepapp". mis pole muidugi veel näitaja. ja hindes on natuke kolkapatriotismi ka - sest kui näit miski lätlane oleks läti olude kohta sellise raamatu kirjutanud, siis tõenäoliselt oleks hinne madalam. nii et mulle meeldib, et just eesti kohta on kirjutatud raamat, mille väärtushinnangud on mulle sümpaatsed. ausalt öeldes just hoiakud asja päästavadki, sest kohati kippusid dialoogid kergelt nagu lamisemiseks kätte. no et hargla valdab ju suurepäraselt ka ütlemata jätmise kunsti - aga ongi nii, et meistri käes hakkavad tegelaskujud omatahtsi elama ja ilmselt siis läks nii ka frenchiga. kes, tasub ehk meeles pidada, pole sugugi mitte hea inimene. ja kui ta midagi mõnitama hakkab, siis pikalt ja põhjalikult. nii pikalt, et ei tundu enam eriti naljakas. aga ju siis on lihtsameelsemate lugejate jaoks vaja asju pikalt seletada. ja igatahes mõnitab french ju tõepoolest mõnitamisväärseid asju. politseid, raamatupidajaid, naiivitare-luuletajannasid, eesti märgi otsimist ning, mis eriti asjakohane, sporti ja olümpia-aateid. kui oleks olnud ka paar paha sõna suusatamise kohta, olnuks mul veel parem meel. ja au sees on tõepoolest austamisväärsed asjad. nagu näiteks see erkpunane alfa. mina oleksin muidugi selle autorina anonüümsete lombardia meistrite asemel victor janot nimetanud, sest geeniustel on kombeks ka alternatiivsetes ajalugudes välja ilmuda :) aga kuidas pralineedega on, ma õigupoolest ei teagi. pärast lugemist poodi sattudes tõstsin täiesti automaatselt kärusse purgi pealkirjaga "pralinee" - õnneks ma siiski taipasin enne kassani jõudmist vaadata ka väiksema kirjaga lisatut - "sojaubadest imitatsioon" - ja purgi riiulisse tagasi sokutada. nii et kunstil on suur ja kohati ohtlik jõud, eksole.

loodud maailm on õudselt tore ja võib jäädagi nuputama, kas kõik asjad ja leiutised ikka sobivad kokku. ning ma veetsin mitu meeldivat minutit, püüdes koulu kohale kujutleda võimalikke prototüüpe. kaplinski? karl-martin? kivisildnik? üks totram kui teine selles rollis... sündmustik on maailma kõrval suht kõrvaline, hoiab lihtsalt asju koos. et igat teksti pole mõtet krimkana lugeda, sellele osutaks nagu kahtlusaluste tüüpide arvu kahanemine peatükiti: esimeses kolm, teises kaks, kolmandas vaid üks. need aga, kes leidsid seose peatükkide vahel hapra olevat, ei otsinud õigest kohast või ei olegi võimelised midagi peale paduactioni lugema. no et frenchi ja nelli lugu arenes ju peatükist peatükki vägagi veenvate tempode ja üleminekutega.

Teksti loeti eesti keeles

No vat, nii toredasti läks, et juhtusin "Frenchi ja Koulut" just va lümpja-päevil lugema, mil Frenchi eluterve mõtlemine üleüldise hulluse taustal väga kosutavalt mõjus. Romaani Maavald on just selline koht, kus tahaks elada, pisike ja sõbralik, omamoodi ideaalne maailm, kus paljud meie tänased hädad puuduvad. Suurte jamadega said hakkama paar kangelast ja väikeste hädade üle lihtsalt irvitati ja asi kombes. Kusjuures sõbralikult ja vastastikku protsessist mõnu tundes. Ka suured pahalased mõjusid pigem õnnetute koomiliste tegelastena, kes niikuinii miskit korda ei suuda saata. Kõikvõimalike asjade, nähtuste ja kommete puder mõjub värskendavalt ja ei lase romaani tegevust mingisse ajastusse paigutada, pigem eksisteerib see Maavald kuskil omaette ajas, ja võib-olla et ruumis.Positiivne on see, et asi on koomiline, aga mitte jabur. Rehepapiga ei oska võrrelda (peaks vist siinkohal häbenema, et pole lugenud), aga siinkandis peaks romaan olema lõppkokkuvõttes popim kui misiganes Pratchett (et noh, veri on paksem kui vesi). Seda enam, et kirjutatud on väga nauditavas maakeeles.
Teksti loeti eesti keeles

Pean tunnistama, et see oli üks väheseid raamatuid, mille ma ostsin massilise positiive "melu" tõttu, mis seda ümbritses. Rahast kahju ei hakanud, raamat jooksis sujuvalt ning oli täis (mõnikord küll pisut etteaimatavat) huumorit.Nelja saab too kolmest lühiromaanist koosnev saaga lihtsalt seetõttu, et tegevus mõjus kuidagi lahjana. Iga jutt eraldi võttes oleks olnud meistriteos. Aga vat koos ja järjest lugedes hakkasid tegelased ja motiivid korduma.
Teksti loeti eesti keeles

Sain läbi ja ma olen nii tige, et see sunnib üle pika aja jälle baasis sulge haarama. No teeb ikka kurjaks kui autor midagi potentsiaalselt väga head viimasel hetkel ära solgib.Raamat koosneb kolmest üsna sõltumatust lühiromaanist. Sisu ja settingut on ülalpool juba kirjeldatud, kõigi öeldud kiidusõnadega olen kahe esimese puhul nõus. Aga MIKS küll oli vaja kirjutada kolmas? Et tellis paksem tuleks? Kas jäi autoril aega puudu või oli lihtsalt pikem paha periood? Elas välja mingeid isiklikke traumasid? Sest kolmas osa koosneb enamuses kahest esimesest laenatud situatsioonidest ja tegelastest mille vahele on pikitud ebausutavusi, labasusi ja pedenalju. Minu usk sellesse maailma kukkus kolinal kokku. Ok, rammulümpijas oli oma naljakaid elemente nagu atleetide kohustuslik triibuline trikoo ja ettekleebitud kasakavuntsid aga mille kuradi pärast tahaks kogu maailma osaleda võistlustel mis koosneb mingi pisiriigi aladest ja kus see pisiriik rutiinselt kümnikvõite saab? Ja miks oli vaja kopeerida teise osa rumala raamatupidaja armuhullustust tegelasele, kellele see üldse ei sobinud? Ja see etteaimatav ning klisheelik lõpp peategelaste lovestoryle. Ning ebaoriginaalne ning labane lõpustseen, kus French täiesti vaimuvaeselt lihtsalt mõnitab vaest, niigi maa sisse trambitud, sitsiillast, rumalalt avades kõik oma kaardid. Tal oli liiga palju klassi, et selleni langeda. Arrgh.Samas. kolmas osa ei ole labasustele vaatamata nii halb eraldivõetuna. Ja kaks esimest on VÄGA, väga head. Soovitan seda raamatut siiski siiralt osta. Loodan, et autor võtab rahulikult ja arendab seda maailma edasi - lühiromaanide ning juttude kujul. Potentsiaali on tohutult. Senised peategelased on end küll ammendanud ja tuleks teenitud puhkusele saata.Kuigi enamus on viisplussivääriline, kisub lõpupettumus hinde alla..
Teksti loeti eesti keeles

See raamat oli küll positiivne üllatus. Üldiset ei pea ma kodumaisest huumorist eriti lugu, kuid Hargla on hakkama saanud millegi erilisega. Harva suudab mõni autor siduda põneva sisu ja head naljad ühtseks tervikuks. Enamasti minnakse kergema vastupanu teed. Üritatakse kõigest väest kildu rebida ning süžee unustatakse täiesti ära (vahel ka vastupidi). "French ja Koulu" kaks esimest osa on igati tasemel kirjandus. Kolmas vajub küll natuke ära, kuid mind see eriti ei häirinud. Üldmulje on ikkagi väga positiivne. Poleks Harglast sellist asja küll uskunud. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla lemmikžanriks näikse olevat alternatiivajalugu... vähemasti on seda praktiliselt kõik autori romaanid, paljudest lühematest tekstidest rääkimata.

Sellessamas žanris on olnud ka Indrek Hargla suurimad loomingulised komistused, aga on ka...

Romaani sisust pole vast mõtet kirjutada, sest tegu oli hästi müüva raamatuga ning seda lugesid ka need, kes ulmet muidu ei loe.

Romaani tegevus toimub meie mõistes XX sajandi alguses, aga maailm pole päris selline nagu me harjunud oleme.

Kristlus pole erilist levikut leidnud, Eesti nimeks on Maavald ning tegu on kohaga, kus au sees looduslähedus, pastlad, hiied, kama, hapukapsas ja muu säherdune. Raamatu peategelaseks on Süvahavva Koulu ori French. Koulu on selline pisut ennasttäis Maavalla luuletaja, kes heast tahtest ja patriotismist ka salakuulamisega tegeleb. French on aga kõhukusele kalduv Burgundia kelm ja väärtpaberite võltsija, kelle Koulu vangist välja ostis.

«French ja Koulu» koosneb kolmest osast (õigemini lühiromaanist) ning sellisel kompositsioonil on omad plussid ja miinused. Plussiks vast see, et tegevus ei valgu eriti laiali... miinuseks aga see, et lugeja peab iga kord uue stardi võtma. Ka tekib kolme erineva loo puhul kiusatus neid omavahel võrdlema hakata...

Noh, et esimene on kõikse värskem, teine vast enim läbimõeldud ja kolmas kõikse tigedam.

Samas ei taha ma eriti viriseda, sest olen ju seda romaani kolme aasta jooksul kolm korda lugenud ning iga kord maksimaalse elamuse saanud.

Teksti loeti eesti keeles

Eks ta juba ammu ilmus ka, aga hindele ei tulnud see kasuks, et raamatust detaile meelde ei jäänud. Kuna sama sarja teoste arvustustes on natuke Frenci kuju üle mõeldud, tahaks oma uiud ka kirja panna.

French on vb mõeldud nagu Ostap Bender, sugugi mitte postiivne kangelane veel negatiivsemas keskkonnas. Ainult kui Bender oli tark ja ahne lollide ja ahnete hulgas, siis jääb ahne ja maavalla taustata French juba kujutatud keskkonnale liiga võõraks. Et naiivsete rahvuslaste hulka oleks passinud kainem maavalla esindaja koomiliseks kontrastiks paremini, kui Hargla arusaam prantsust. No lihtsam on Frenchi kujutleda Mironovi kehastuses, kui päris prantslase poolt mängituna :D

Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla viimastest romaanidest on päris palju räägitud, käin juba tükimat aega raamatukogu riiuleid noolimas, et äkki jääb mõni apteeker Melchiori raamat näppu. Seni ei ole õnn veel mulle naeratanud, tükk aega oli Hargla riiul täitsa tühi, vahepeal vilksatas "Palveränd uude maailma" mis kodus raamaturiiulit juba kaunistab.

Ühtäkki kohtusin aga Frenchi ja Koulu raamatuga, mille kaanepilt tekitas juba huvi, rääkimata tagakaanel pesitsevast lühikesest sisukirjeldusest. Siinkohas tahaks nördinult küsida, et miks pärgli päralt armastavad raamatukogud teoste kiletamisel/märgistamisel kinni katta teksti, mille abil saab lugejas huvi tekitada?! Antud juhul õnneks olid ainult paar esimest rida kadunud ning ülejäänust piisas, et õhinal raamat kaenlas kodu poole siirduda. Aga siiski...

"French ja Koulu" on alternatiivajalugu - tegevus toimub ühtepidi justkui 19 ja 20 sajandi üleminekuhetke ümbruses kuna vankrite ja karikute kõrval vuravad teedel gasoliini rüüpavad mobiilid ning taevas lendavad dirižaablid. Samuti on peategelasteks mõnusa ugri-mugri seltskonna - Tarbatu rahumaleva vanem Leibo, Maavalla kuulus rahvalaulik ja arbuja Süvahavva Koulu ise jne - kõrval ka libahundineiu Nell, Tema Majesteedi salateenistuse palgamõrtsukas Cedric Brock, ladina verd keevavereline Soluzzo, ka peatelane French ise on võõramaa päritoluga. Ma ei hakka tervet tegelaskonda siin üles lugema, igaljuhul seltskond on kirju. Samuti ei ole võlukunst veel kuhugi kadunud ning muuhulgas tuleb rinda pista vangistatud maag Beguristainiga, kellel on omakorda omad eesmärgid.

Indrek Hargla on väga mõnusa ökosüsteemi üles ehitanud. Peale raamatu läbimist uurisin täpsemalt, mida Hargla kirjutanud on ning avastasin, et Maavalla teemal, täpsemalt siis Koulu ja French seiklustest on veel kaks raamatut. Eks näis, kuidas teised kaks raamatut on (kui raamatukogusse nad peaksid millalgi ilmuma!), esimeses oli päris suur osa kogu maailma kirjeldamisel ning tegevustiku vaiksel ülesehitamisel. Tempo poolest oli Hargla pigem aeglane, samas oli mul taustsüsteemiks värskelt loetud Roger Zelazny Amberi esimene raamat, kus action oli pidev ja välkkiire. Natuke heidan ette "French ja Koulu" puhul lihtsust ning pealiskaudsust - võib-olla ma ootasin natuke rohkem tegutsemist kui vaikset dialoogi ja ettevalmistamist. Samuti jäid mitmed otsad valla - näiteks oli raamatu esimeses kolmandikus vihjamisi juttu Siuru-nimelisest elukast, kes hiljem täiesti tahaplaanile jäi. Iga kolme jutu (raamat koosneb sisuliselt kolmest juhtumist) puänt oli kuidagi... lihtne. St ärge saage valesti aru - iga teos ei pea olema hull kangutamine ning ajunuss (vabandage mu rohmakat prantsuse keelt) kuid väga naivistlikku stiili ma ei fänna. Naivismini oli küll antud juhul aega aga aga aga...

Keelekasutus saab mu poolt kõva plusspunkti, ma lausa jätsin meelde, et 425 leheküljel on üks äärmiselt värvikas lause: "Ta on joonud kaks kapatäit kama, ergas ja energiline, pakatamas tegutsemistahtest nagu värskelt viksitud seitsmepenikoormasaabas." Puhas nauding on sellist maakeelset teksti neelata.

Kokkuvõttes igati korralik keskmine tellis ning raamatu lugemine käis kähku. Mul on hea meel, et eesti keeles on sedasorti korralik tükk fantasyt ja etnot olemas.
Teksti loeti eesti keeles

Ah, see oli nüüd küll üks õige rusikas õigesse silmaauku!
Aitäh, suur Maarjamaa rahvalaulik ja arbuja isand Hargla.
Teksti loeti eesti keeles

Kodumaine aurupunk, alternatiivajalugu, kelmiromaan Pratchetti-laadses arranžeeringus, aga värskem ja vähempunnitatum kui enamik viimatimainitu teostest.
Teksti loeti eesti keeles

Tartlasena olen tahtnud Frenchi ja Koulu lugusid ammu lugeda - kas või kui palju alternatiivajaloos tänapäeva inimesele tuttav tundub.Meeldiv üllatus oli see, et kõigest seniloetust on raamat ikkagi väga erinev, samas oli seal palju lõbusalt äratuntavat ning kuigi autor erinevate klišeede ja stereotüüpidega kohati isegi liiale läks, haakus see omamoodi raamatu stiiliga. Siin ei ajanud miski vihale, vaid pigem äratundmisrõõmus muigama - raamat pani naerma enese kui eestlase üle, samas kedagi valusalt puudutamata. Žanr on muidugi mugav - sellises alternatiivajaloos võib lasta fantaasial lennata ning keegi ei hakka küsima, MIKS on maailma ajalugu just nii näinud. Pigem naudid seda õhulist paroodiat ning elad kaasa peategelaste omamoodi muretule elule. Kas sellist Eestit me tahaksimegi? Ei tea, aga midagi ihaldavalt utoopilist selles ometi on...
Teksti loeti eesti keeles
x
Jüri Kallas
20.04.1967
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustused:

Jutustuse pealkirjaks olev sõna tähendab poola keeles petist, sullerit jne. Teksti sisu arvesse võttes oleks «Šarlatan» täitsa korrektne pealkirjatõlge.
 
Paweł Skorliński on ettevõtja, kes püüab oma väikeärile jalgu alla saada. Mees on rentinud kunagise tööstushoone, ise elab ta ülakorrusel. Vaat ühel reedeõhtul jääb mees oma eluruumides televiisori ette magama... mingil hetkel ta ärkab, tajub ruumis liikumist, näeb viirastust, tulistab seda...
 
Järgmine nädal jääb Paweł taas teleri ette tukkuma, taas ilmub viirastus ning taas püüab Paweł viirastust püstolist tappa, aga tulistab hoopis telerit. Lärmi peale ilmub kohale politseipatrull. Üks politseinik, kes ise samas kandis kasvanud, räägib algajale ettevõtjale, mis selles majas varem on juhtunud. Lühidalt: kunagi on toimunud ränk veretöö ja majas tõesti kummitab.
 
Jutustus «Hochsztapler» ilmus esmakordselt ajakirja «Fenix» 1998. aasta seitsmendas numbris ning 2001. aastal taasavaldas Andrzej Pilipiuk teksti oma autorikogus «Kroniki Jakuba Wędrowycza». Lugu on tõlgitud ka tšehhi (Hochštapler) ja ukraina (Шахрай) keelde.
 
«Hochsztapler» on tunduvalt pikem kui tüüpiline Jakub Wędrowyczi tekst, pealt nelikümmend lehekülge raamatus, aga mitte see pole hea hinde põhjuseks. Siinlahatav pikk jutustus on hulga läbimõeldum ja meenutas mulle juba Andrzej Pilipiuki mitte-Jakubi lugusid, mida ma lugenud-nautinud olen. Ajuti oli ka päris õudne...
 
Tõsi, suuresti on «Hochsztapler» Paweł Skorliński lugu – sellest, kuidas algaja ärimees kummitusega kimpus on ning kuidas praktiline mees püüab taolisest probleemist vabaneda. Jakub Wędrowycz tuleb mängu pisitasa ja otsekui möödaminnes ning peamiselt alles jutustuse teises pooles ja isegi siis käitub joodikeksortsist kuidagi talutavamalt kui tavaliselt.
 
Ulmeseosed: Andrzej Pilipiuk «Hochsztapler»
Teksti loeti pole oluline mis keeles

Raisk!
 
Kuidas ma seda poolikut BAASi vihkan!
 
See kogumik saab õige hinde ja arvustuse alles järgmine nädal – praegune on üks BAASi avarii...
Teksti loeti soome keeles

Alustama peaks vast sellest, et lahatava jutu pealkiri on maakeeli «Lõhkepea». Võiks öelda ka tuumalõhkepea, aga see oleks juba liigvaba ümberpanek.
 
Ukraina mafioosod varastasid tuumalõhkepea ja tahavad seda Poola mafioosodele maha müüa. Kohtumine lepitakse kokku, ukrainlased tulevad lõhkepeaga ja poolakad rahaga. Üldiselt tundub kõik laabuvat, aga kui poolakad dosimeetriga kontrollima hakkavad, siis dosimeeter ei reageeri. Antakse vastastikku tina, on surnuid ning ellujäänud põgenevad. Lõhkepea jäetakse maha, sest muresid niigi palju.
 
Õnnetuseks valisid mafioosod tuumatehingu toimumispaigaks Stary Majdani lähedase prügimäe. Teadupoolest on Stary Majdan just see küla, kus elab Jakub Wędrowycz ning ega kedagi ei üllatagi, kui Jakub selle lõhkepea leiab ja enesele koju tarib.
 
Jutt «Głowica» ilmus esmakordselt ajakirja «Fenix» 1997. aasta neljandas numbris ning 2001. aastal taasavaldas Andrzej Pilipiuk teksti oma autorikogus «Kroniki Jakuba Wędrowycza». Lugu on tõlgitud ka tšehhi (Hlavice) ja ukraina (Боєголовка) keelde.
 
Jutt läheb kenasti käima – autor kirjeldab mõnuga Ukraina mafioososid ning ega tal ka Poola omade kirjeldamisel värvidest puudust pole. Lõbus on ka see, mida Jakub leitud lõhkepeaga teeb, kuigi see osa hakkab mingil hetkel pisut venima. Päris hea on ka konstaabel Birskiga toimuv.
 
Ma täitsa tõsiselt mõtlesin juba hindeks nelja panna, aga siis tuli lõpp... õigem oleks öelda, et jutt lõppes, aga lõppu õieti polnudki.
 
Ulmeseosed: Andrzej Pilipiuk «Głowica»
Teksti loeti pole oluline mis keeles

Taas võib alustada tõdemusega, et see tekst ei ole jutt, vähemasti selle termini tavapärases tähenduses.
 
Keskmiselt arukas inimene suudab oletada ja pealkirjast välja lugeda, et tegu on tulevase aasta horoskoobiga. Jakub Wędrowyczi vaimus horoskoop on künismi ja misantroopia segu, mis lubab head, halba ning hulgaliselt asotsiaalseid ja morbiidseid juhtumisi.
 
Tekst «Horroskop na rok bieżący» ilmus esmakordselt 2001. aastal Andrzej Pilipiuki kogumikus «Kroniki Jakuba Wędrowycza». Esmatrüki pealkirjaks oli «Horroskop na rok 2002 według Jakuba Wędrowycza», kogumiku kordustrükkides muudeti pealkiri suvalisele aastale sobivaks. Lugu on tõlgitud ka tšehhi (Horoskop na rok 2003 podle Jakuba Vandrovce) ja ukraina (Гороскоп на 2013 рік (за Якубом Вендровичем)) keelde. Seni raamatu parim tekst. Jah, ma tean, et tagapool tuleb ka maksimumhinde väärilisi, aga esimese nelja teksti seas on see pika edumaaga teistest parem. Või nagu kalade horoskoobis öeldi, et kui su nimi on Andrzej Pilipiuk, siis on sul ainulaadne võimalus saada kuulsaks kirjanikuks. Kui sul on aga mõni muu nimi, siis on su võimalused tunduvalt kehvemad, aga selles oled sa juba ise süüdi.
 
Ulmeseosed: Andrzej Pilipiuk «Horroskop na rok bieżący»
Teksti loeti pole oluline mis keeles

Iga slaavi keeli tönkav inimene peaks aru saama, et jutu pealkirjaks on «Kalal».
 
Joodikeksortsist Jakub Wędrowyczi suhtumine kalapüüki on lihtne – kui tahad kala, siis dünamiidiga või elektriga, aga kui kala ei taha, siis õngega.
 
Józef Paczenko, üks Jakubi püsi(jooma)kaaslastest, leiab oma semu kohaliku tuletõrjedepoo taga asuva tiigi äärest, kus eksortsistil paarkümmend õlut vees jahtumas ning ajaviiteks ka kahemeetrine toigas õngeks käes.
 
Jakub püüab kuldkala! Noh, selle, kes kolm soovi täidab. Kahjuks on Jakub kuldkala purkipaneku hetkeks juba silmini täis ning sel hetkel ei räägi temaga mitte ainult kuldkala, vaid ka ta hobune, kes käseb Jakubil end puhtaks pesta, sest nii räpast tegelast ta oma selga ei lase.
 
Pesemise ja muu taolise rahmeldamise käigus unustab Jakub aga purgi kuldkalaga tiigi kaldale...
 
Jutt «Na rybki» ilmus esmakordselt ajakirja «Fenix» 1998. aasta kolmandas numbris ning seejärel 2001. aastal Andrzej Pilipiuki kogumikus «Kroniki Jakuba Wędrowycza». Lugu on tõlgitud ka tšehhi (Na rybách) ja ukraina (На рибалці) keelde.
 
Pean tunnistama, et mind see tekst küll kuidagi ei haakinud. Ma ei saaks öelda, et kirjutatu mulle kuidagi vastu oleks hakanud, lihtsalt tüütu ja tühi oli. Helgemaid hetki oli umbes paar-kolm: Jakub Wędrowyczi kalamehekoodeks ja kaks anekdooti venelasest ja kuldkalast.
 
Eraldi tuleks ka mainida tegelast nimega Marcin Bardak, keda autor iseloomustas sõnaga «degenerant» ning lugejale anti mõista, et tegu on isegi Jakub Wędrowyczist madalama eluvormiga.
 
Ulmeseosed: Andrzej Pilipiuk «Na rybki»
Teksti loeti pole oluline mis keeles

Tegelikult ei ole see tekst jutt, vähemasti selle termini tavapärases tähenduses. Keeleoskaja inimene loeb ju pealkirjast välja, et tegu on väljavõtetega Jakub Wędrowyczi kokaraamatust.
 
Leheküljeline laast sisaldab kõigest kaks retsepti: Hot Dog ja Ghost Dog. Ja eks Andrzej Łaski illustratsioon jutu alguses annab kenasti mõista, et vähemasti ühe retsepti puhul tuleb sõna «koer» täht-tähelt mõista.
 
Tekst «Z książki kucharskiej Jakuba Wędrowycza» ilmus esmakordselt 2001. aastal Andrzej Pilipiuki kogumikus «Kroniki Jakuba Wędrowycza». Lugu on tõlgitud ka tšehhi (Z kuchařské knihy Jakuba Vandrovce) ja ukraina (З кулінарної книги Якуба Вендровича) keelde.
 
Eks see tekst selline rohmakas-küüniline naljand ole. Väga naerma ei aja, aga kerge muige suunurka veab. Kiidaks just lühidust, mis pärast kogumiku lohisevat avajuttu suisa kirgastavalt mõjub. Maksimumhinnet siit ei tule, aga ausa nelja võib küll rahuliku südamega anda.
 
Ulmeseosed: Andrzej Pilipiuk «Z książki kucharskiej Jakuba Wędrowycza»
Teksti loeti pole oluline mis keeles

Otsustasin läbi lugeda Andrzej Pilipiuki esimese ulmeraamatu. 
 
Lühijutt «Zabójca» algab uljalt – joodikeksortsist Jakub Wędrowycz askeldab oma õues, kõlab lask ning kuul viib mehelt tüki kõrva. Lasule järgneb teine jne. Jakub on päris üllatunud, et kuidas kellegil üleüldse on niipalju julgust, et tema elu kallale kippuda.
 
Eks siinlahatav palgamõrtsuka jutt olegi suuresti sellest, kuidas Jakub end varjab ning kuidas saladuslik palgamõrtsukas ta ikkagi kätte saab ja elusalt maha matab ning kuna tegu on kogumiku esimese tekstiga, siis pole ka suur üllatus, et Jakub kirstust välja ronib...
 
Lühilugu «Zabójca» ilmus esmakordselt 1998. aastal ajakirja «Fenix» kuuendas numbris. 2001. aastal taasavaldas Andrzej Pilipiuk teksti oma esimeses ulmeraamatus – jutukogus «Kroniki Jakuba Wędrowycza». Jutt on tõlgitud ka tšehhi (Zabíječ), vene (Киллер) ja ukraina (Кілер) keelde.
 
«Zabójca» on n-ö avalugu, kus lugeja peaks sarja peategelasest aimu saama, et kes ta on ja mida ta endast kujutab. Ütleks, et saab aimu küll. Avaloona on sellisel tekstil ehk isegi mingi õigustus, aga mina lugesin seda kõigepealt venekeelsest antoloogiast «Чего хотят демоны» (2008) ning seal kontekstiväliselt pani jutt küll õlgu kehitama. Samas, eks see esmatrükk ajakirjas «Fenix» oli ju samamoodi kontekstiväline.
 
Nüüd poola keeles autorikogus üle lugedes püüdsin ma meenutada oma esimest lugemiselamust ja võrdlesin seda praegusega. Noh, et oli ja ei olnud kah – olen endiselt arvamusel, et eraldiseisva tekstina see lugu ei tööta ning ega ta kogumiku avaloona kah mingi mõnusat minekut ei anna.
 
See tekst on liiga pikk! Autor kirjeldab, kuidas Jakubi elu kallale kiputakse, kuidas Jakub keldrisse varjub, kuidas Jakub palgamõrtsukat peletab, kuidas Jakub seejärel kodukõrtsi läheb ja seal suurem löömingu korraldab, siis jälle palgamõrtsukas, siis Jakub kirstus jne. Tosin lehekülge, palju rahmeldamist, aga lugeda on igav ja pole ka kuigi naljakas. Jutu lõpp on samuti suht suvaline... ütleksin, et õiget lõppu polegi. Samas, kui ma panen teksti autori kirjanikustaaži ja antud sarja taustsüsteemi, siis kolm on just õiglane hinne.
 
Ulmeseosed: Andrzej Pilipiuk «Zabójca»
Teksti loeti mitmes erinevas keeles


Aleksandr Kopti kirjutas vene keeles ja elas Tallinnas... elab vist praegugi, aga ei kirjuta enam...

Kaugkosmos. Kosmoselaev ja kolmeliikmeline meeskond, kellele on muu hulgas kaasa antud ka hüpnoune aparaat Illusioon-2. Katsetamiseks. Kolm meest ja nende nais-teemalised materialiseeruvad hüpnouned...

Jutt ilmus esmakordselt 1986. aasta juulis kakskeelses Läti NSV ajakirjas: venekeelne «Nauka i tehnika» avaldas teksti pealkirjaga «И раздался детский плач...» ning lätikeelne «Zinātne un Tehnika» pealkirjaga «Un atskanēja bērna raudas...». Aleksei Bibanajevi illustratsiooniga ning venekeelsest ma seda ka lugesin.

Jutt on hiljem veel üks kord ilmunud. Peaaegu ilmunud, sest 1988. aastal koostatud antoloogia «Ночная птица» pidi valmis saama 1990. aastal. Tiraaž sai valmis alles aga järgmise aasta juunis ja hävis kohe alanud sõjas, sest antoloogia trükiti Lõuna-Osseetia pealinna Tshinvali trükikojas, mida tabas mürsk, trükikoda põles maha ning mainitud antoloogiat on alles käputäis eksemplare... peamiselt vaid sundeksmplarid, mida jõuti enne sõda laiali saata. Antoloogias oli jutu pealkirjaks «И раздаётся детский плач...».

Jutt «Ja kostab lapse nuttu...» on ilmumisaja ja konkreetse autori tüüpiline jutt. Et üldiselt selline tavaline nõukogude ulme, aga mingid värskemad tuuled juba puhusid ja algaja autor ka proovis. Kuna autor on algaja, siis paistab jutu tagant varemloetut, konkreetsemalt Solarise jaama fantomaatikat.

Tüüpiliselt Aleksandr Kopti loomingule, vähemasti minuloetu põhjal, on tekstis natuke liiga palju kunstlikku seletamist, mis peaks hõreda ideeskeleti rohkem kirjanduseks vormima. Ka on Koptile omaselt üks tegelane eestipärase nimega – vähemasti saab arvata, et peategelane Ivo on Eesti taustaga.

Kui kõik plussid ja miinused kokku lüüa, siis oleks üks tugev kolm vägagi aus hinne.

Ulmeseosed: Aleksandr Kopti «И раздаётся детский плач...»

Teksti loeti vene keeles


Erinevalt paljudest, kes Martha Wellsi loomingu enda jaoks alles mõrtsukboti sarjaga avastasid, olen mina teda ka varasemalt lugenud. Ammu-ammu lugesin ma mingit Martha Wellsi fantasyromaani, millest mul tänaseks suurt midagi meeles küll pole, küll aga jäi autori nimi positiivselt meelde ja on ka meeles, et Martha Wellsi tekst oli läbimõeldum kui enamus naisautorite loomingut. Et midagi head seal oli...

On kauge planeet, on ekspeditsioon, on suurkorporatsioonid, jne. Ning on androidist peategelane, kes kunagi midagi jäledat on korda saatnud ja keda seepärast mõrtsukbotiks kutsutakse. Midagi seal planeedil juhtub ja saab selgeks, et konkrurents on eriti karmiks läinud ning mõrtsukbot peab päästma inimesed.

«All Systems Red», mis avab sarja «The Murderbot Diaries» avaldas Tor.com 2017. aasta mais e-raamatu ja suureformaadilise pehmekaanelisena ning tänavu jaanuaris ka kõvakaanelisena. Viimatimainitu kaas on siis see teine ingliskeelne mu blogis. Kuigi paberraamatutes on teksti venitatud 150-le ja suisa 170-le leheküljele, on tegu siiski lühiromaaniga.

Käesoleva aasta veebruaris ilmus lühiromaan eraldi raamatuna hispaania keeles, mis minu (ehk ebatäielikel) andmetel on esimene selle teksti tõlge.

Teos läks üsna mürtsuga käima, et miski võõrplaneetne eluvorm tungis inimestele kallale ja mõrtsukbot nad päästis ning siis tuli teine peatükk, mis mul olekski viimaseks jäänud. Kui esimene peatükk oli üsna seosetu märul, siis teine oli üks iseäranis tüütu ja samas tohutult pinnapealne androidi sisekaemus. Õnneks kolmanda peatükiga loksusid asjad paika ning lugemine sai järjele, kuniks tuli iseäranis totter viimane peatükk.

«All Systems Red» on selline pisut hälbiv seikluslugu, kus autor ja tegelased pidevalt ekslevad eemale põhilisest. Ma ei saa öelda, et tegu oleks halva kirjandusega, sest peatükkides 3–7 toimuv oli hoogne ja päris leidlik tehnomärul. Lugesin huviga ning olin üsna veendunud, et võtan kohe sarja järgmise lühiromaani ette. Ja siis tuli viimane peatükk, mis sõlmis otsi, kuniks autor taipas, et ta tahab mõrtsukbotist veel kirjutada ning ta pani mõrtsukboti seepeale tegema midagi sedavõrd labast ja motiveerimatut, et mul kadus kohemaid igasugune isu sarja edasi lugeda ja tekstist jäi suhu parajalt ebameeldiv järelmaik...

Kui plussid ja miinused kokku lüüa, siis on mulje siiski positiivne ja julgeks suisa soovitada. Martha Wells kirjutab päris hästi ja auhinnad on samuti asja eest, eriti kui paigutada lühiromaan moodsa auhinnaulme iseäranis igerikku taustsüsteemi. Samas tuleb tõdeda, et hoolimata rohkest tehnost on see lühiromaan pigem SF-ks maskeerunud fantasy, sest mõrtsukbot käitus enamjaolt kui mingisugune niiskete silmadega lohekutsikas, kes aeg-ajalt hammustab, et omasid kaitsta.

Ulmeseosed: Martha Wells «All Systems Red»

Teksti loeti inglise keeles


Kronoterroristliku organisatsiooni kaks liiget korraldasid miskis vivaariumis pogrommi... nad ei tapnud aega, vaid lihtsalt kaotasid seda...

Eks ma saan aru, et see selline valvelaast ole, mis asub ajakirjas kohe sisukorra järel ja mida toimetus epigraafiks ehk siis motoks nimetab – otsekui juhtkiri jutukese vormis. Sellisena autorile paras väljakutse ning kahjuks enamjaolt ka lugejale ning selline negatviivne väljakutse.

Jah, autor on vaeva näinud, on päris leidlikku sõnadega mängimist, on ulmet ja on ka päevakajaline moment. Selline ulmelaast koera-aasta alguse puhul. Lugesin läbi, mühatasin ja üle kahe ma taolisele tekstile küll anda ei suuda.

Ulmeseosed: Eleonora Ratkevitš «Собачий год»

Teksti loeti vene keeles
2.2019


Eelmise aasta alguses otsustasin ma lõpuks enesele selgeks teha Konrad T. Lewandowski fantasysarja kuuluvate tekstide omavahelised seosed ja siis mõttetöö loogilise jätkuna lugesin ka mõned sarja tekstid. Alustasin lühiromaanist, mis igatpidi on n-ö libakassi saaga (Saga o Kotołaku) esimene tekst.

Ksin on libakass, ehk siis segavereline, kes muidu on inimene, aga täiskuu ajal muutub suureks ja karmiks kaslaseks. Tegelikult võib ta küll igal ajal muutuda, aga täiskuu paiku õnnestub see tal paremini ja valutumalt.

Lühiromaan algab ühe Vana Naise surmaga... sellesama vana naise, kes kunagi ammu päästis kolme haavavaiaga maa külge naelutatud lapse... jah, Ksini. Kasvatas liba üles ja õpetas teda olema inimene... loe: vastu seisma oma loomsetele tungidele...

Tekst keskendubki siis sellele, kuidas metsakolkas üleskasvanud libakass Ksin inimeste hulka läheb. Kohtub tüdrukuga, tehakse seda va vanainimeste asja, tapetakse kõiksugu pahasid, jõutakse linna, seatakse seal end sisse... siis saabuvad ühel ööl linna miskid eriti vägevad elajad, Ksin suudab ühe neist tappa ning pälvib kohaliku valitseja ja tema ülemmaagi tähelepanu...

Konrad T. Lewandowski kirjutas lühiromaani «Przybysz» 1988. aastal ja poola keeles see eraldi tekstina ilmunud polegi. Alguses oli see esimene osa autori debüütromaanist «Ksin» (1991), siis esimene osa koondromaanist «Trop kotołaka» (1998) ning üsna hiljuti kirjutas ta selle täiemahuliseks romaaniks «Ksin: Początek» (2014). Kuupeatükilisest lühiromaanist sai 25-peatükiline romaan.

«Trop kotołaka» ilmus 2001. aastal pealkirjaga «След оборотня» ka vene keeles ning lühiromaani pealkirjaks oli seal «Пришелец».

Eraldi tekstina on lühiromaan ilmunud vaid tšehhi keeles. Kõigepealt ajakirja «Ikarie» 2002. aasta esimeses numbris pealkirjaga «Kočkodlak Xin» ning samal aastal ka samanimelises kogumikus, mis sisaldas koondromaani «Trop kotołaka» kolm esimest osa ja kogumikus oli lühiromaan oma õige pealkirjaga – «Vetřelec». Ajakirjast «Ikarie» on pärit ka need kaks Jan Štěpáneki mustvalget illustratsiooni mu blogis.

Eks see üks konanism ole – et on praktiliselt võitmatu kangelane, kes suht sirgjooneliselt võiduka lõpu poole rühib. Olgu, tegelikult ma ikka pisut liialdasin, sest kõhklusi ja kahtlusi Ksinil on. Tegu ju kahe maailma vahele jäänud isikuga ning libakassi saaga maailmas on segaverelised võrdsustatud kõigi muude kollidega ning kuuluvad kindlasti hävitamisele. Et kuigi Ksin tahab oma metsikust poolest võitu saada ja inimene olla, ei vaja inimeste maailm taolist olendit... Suure tõenäosusega on tegu autori esimese tekstiga ning teatav rabedus on sellega ka kenasti põhjendatav.

Kiidaks aga teose maailma, eelkõige just kogu seda bestiaariumi. Eriti kiidaks aga teose/saaga tumedat tooni, seksi ja vägivalda ning naturalismi nende kirjeldamisel. Mulle meeldis!

Ulmeseosed: Konrad T. Lewandowski «Przybysz»

Teksti loeti pole oluline mis keeles


Sattus täna hommikul üllatuslikult selline jutt ette.   Jood hommikust kohvi, kaevad miskis wõrguraamatukogus, leiad norra ulmejutu, kuna lühike, siis loed kohe.  

Jutu peategelane, keemiatööstuses töötav andekas noormees, satub lehekioski juures vestlema ühe tütarlapsega. Elu, kogu oma lihtsuses? Kuid ei ole nii, sest tütarlaps asub klaasi taga, ühe kalli klantsajakirja kaanel. Ilus tüdruk on ja keelitab meest, et osta ajakiri ära, vii mind oma koju, sest muidu ostab selle ajakirja mõni teine ning siin käib kõiksugu imelikke ja vastikuid (vana)mehi. Kahjuks pole andekal keemikul nii palju raha kaasas ning ta lubab, et homme ostab. Järgmine päev aga seda ajakirja enam müügil pole ning tütarlaps ühe teise ajakirja kaanelt teeb noormehele valusaid etteheiteid, et kuidas ta küll nii võis, et tüdruk ootas ja kui ära viidi, siis nuttis...  

Jutt ilmus esmakordselt 1972. aastal, esimeses norra ulme antoloogias «Malstrøm: Norsk science fiction 1972». Kuigi sama köite lõpus oli kogu senise norra autorite poolt kirjutatatud ja avaldatud ulme bibliograafia ehk siis Ola Strømi koostatud «Science fiction av norske forfattere (1719-1971)», polnud see valikantoloogia. Lihtsalt Norra kirjastus Gyldendal korraldas 1971. aastal norra autoritele ulmejuttude võistluse ning antoloogiasse said siis võidulood ja teised paremad. Kui tekstide pealkirju vaadata, siis tunduvad need jutud olevat pigem sellised kirjanduslikud ja ulme uue laine hõngulised...

1976. aastal ilmus Reidar Jenseni esikkogu «Natten da stjernene falt ned» ning siinarvustatav jutt leidis ka selles köites taasavaldamist. Samal aastal ilmus jutt ka vene keeles, kirjandusliku nädalalehe «Literaturnaja gazeta» 20. oktoobri numbris. Päris lummav on jälgida, kuidas üsna seksikast pealkirjast «Forsidepiker smiler aldri to ganger» sai vene keeles suhteliselt neutraalne «Люди с журнальных обложек».  

Eks see üks satiir ole... et pigem satiir, kui ulme. Sellisena seda teksti nõukogude lugejale tutvustati, et massimeedia surmav mõju inimese vaimsele maailmale kapitalistlikus ühiskonnas. Õnneks autor nii labaselt plakatlik pole. Samas, lugejana pole ma päris kindel, mis siis täpselt toimus. Autor jättis ju mingid otsad ikka päris lahti. See ebamäärasus ongi jutu üks suurimaid puudusi. On huvitav idee, on ka hea kirjanduslik teostus, aga see kõik sumbub kuhugi ära. Kardan, et nädala-paari pärast on see tekst mul üsna ununenud. Kõike eelnevat arvesse võttes oleks ilmne liialdus, kui hinne oleks kolmest kõrgem.  

Ulmeseosed: Reidar Jensen «Forsidepiker smiler aldri to ganger»  

Teksti loeti vene keeles

Leidin enda ulmeblogist miski selle jutu teemalise vana visandi eelmise aasta algusest. Noh, et pärast mitmendat lugemist otsustasin kirjutada, aga sinna see jäi. Lugesin seda teksti nüüd vähemasti viiendat korda ning siis ma...
 
Poola poliitikud on välja töötanud välksõja plaani, et kui sobiv juhus, siis Poola ründab Ukrainat, taasühendab põlised Poola alad jne. Sobiv juhus tekib, kui India ja Pakistan omavahel hulga tuumalööke vahetavad, suured linnad rusudes, vähemalt 350 miljonit hukkunut – kes sellises olukorras märkab Poola kallaletungi Ukrainale. Õnnetuseks oli Ukraina just nii kehv vastane, kui Poola luure teadis ning viimases hädas põrutasid ukrainlased Poola poole teele oma ainsa allesjäänud tuumaraketi.
 
Poola valitsus peredega ja valitud eriüksuslased varjusid sõja ajaks Wrocławi lähedal oleva Ślęża mäe sisemusse rajatud nn Bastioni. Istusid kaks aastat seal varjul ja kui tundus, et väljas on kõik rahunenud, siis saadeti välja kolmemeheline luuresalk, mis pidi uurima ümbrust ja vaatama, mis on saanud Wrocławist. Õhtu hakul jõuabki luurajate Hummer linna lähedale, kuid neid juba oodatakse – snaiper laseb autojuhiks olnud dessantlase maha ning ülejäänud kaks meest võetakse vangi...
 
Selgub, et lisaks Ukraina tuumaraketile, tulistas ka Venemaa hulga oma rakette välja, neile vastas omaltpoolt NATO ning Euroopast on selle tulemusena saanud paras radioaktiivne tühermaa. Tasub veel mainida, et Wrocławit ja muud lähemat Poolat valitseb karmi käega ambitsioonikas prohvet Pan Jan, mees, kes teab rohkem kui mõni tuumarünnaku üle elanud kiiritushaavades inimvare teada tohiks.  
 
See, pea lühiromaani mõõtu jutustus ilmus esmakordselt 2001. aasta märtsis ajakirja «Science Fiction» teises numbris. Ajakirja toimetaja ja vist ka omanik oli Robert Jerzy Szmidt ise.
 
Jutustusest «Ognie w ruinach» sai paar aastat hiljem autori esikromaani «Apokalipsa według Pana Jana» (2003) proloog. Tegu on populaarse romaaniga, mida on kolmes kirjastuses ilmunud neli trükki, viimane alles eelmisel aastal. Võib-olla just seepärast ei pannud autor nii populaarset juttu esikkogusse, küll aga ilmus jutt Robert J. Szmidti teises kogumikus «Alpha Team» (2010).
 
Kuigi ma nüüd tean, et jutustus on romaani proloog, on tekst täiesti iseseisvalt loetav. Selline realistlik ja vihane ulme... et üsna argised ja usutavad kirjeldused mobilisatsioonist ja mobiliseeritute reaktsioonidest ning põlgus ja raev poliitikute ja kõrgemate sõjaväelaste asjus. Eks nii ole igal pool, et reeglina keeravad jama kokku need, kes ise ei vastuta ja oma nahka n-ö turule ei pea viima.
 
Ühes poolakeelses fänniarvustuses suisa väideti, et see tekst on üks esimesi poola autori n-ö postapo lugusid, aga taoline väide osutab vaid arvustaja olematule lugemusele. Äh, isegi mina võin pikemalt mõtlemata nimetada paar-kolm postapo teksti juba eelmise sajandi 80ndate poola ulmest ning mul on kahtlusi, et neid kirjutati ka varasematel kümnenditel... kindlasti kirjutati. Kuid kindlasti on Robert J. Szmidti «Ognie w ruinach» tugev ja omanäolise tekst.
 
Ulmeseosed: Robert J. Szmidt «Ognie w ruinach»
Teksti loeti pole oluline mis keeles

On selline suundumus ulmemõttes, et tekitada võimalikult palju punk-liitega ulme alamžanre. Sel juhul oleks antud jutt telepunk, või midagi taolist...
 
On tulevik ja TV on asendunud 3V-ga. Autor täpsemalt ei seletada, aga midagi interaktiivset see 3V on ja lisaks veel ka selline liikuv, et programmid justkui ise hüppavad kanalilt kanalile... et kannatamatum rahvas püüab siis programmide sabas hüpata ja n-ö lainel püsida... väärikam osa inimkonnast võtab asju pisut stoilisemalt.
 
Jutu minategelane on hispaaniakeelsete ja -meelsete 3V programmide lõa otsas. Ikka kohe tõsiselt, et käib riides otsekui teleseebi hispaanlane ja peab end ka ise hispaanlaseks, kuigi elukohaks on Burbank ja ta on tavaline ameeriklane. Naaber kannab tal aga kilti ja näikse olevat šoti 3V programmidest sisse võetud...
 
«A Citizen of 3V» ilmus esmakordselt 1984. aastal «Isaac Asimov's Science Fiction Magazine'i» mainumbris, James Odberti illustratsiooniga. Ühtlasi on see ka jutu ainus trükk inglise keeles. Ise lugesin ma juttu esmakordselt 1990. aastal ilmunud venekeelsest antoloogiast «Гея». Vene tõlge «Гражданин стереовидения» on ka jutu ainus tõlge maailmas... vähemasti minu andmetel.
 
Kui omal ajal vene keeles lugedes tundus jutt pisut elukauge hoiatusliku satiirina, siis eelmine nädal originaalis üle lugedes tundus see pigem vananenud ja ajale jalgu jäänuna. Tegelikult polnud tekst omal ajal eluvõõras, ega ole ka praegu ebaaktuaalne, küll on aga teos selline lihtsakoeline ja liigselt näpuga näitav. Hoiatus, satiir ja didaktika ning sellisena suhteliselt sihitu. Jah, televisioon on endiselt kõige edukam ja julmem ajude pesija ja mädandaja, aga teleohvrid ju kirjandust ei loe... ja kui isegi loevad, siis mitte jutte ja mitte selliseid.
 
Ulmeseosed: Ronald Anthony Cross «A Citizen of 3V»
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Ega ma täpselt enam ei mäletagi, et kuidas see romaan mulle lugerisse sattus... tõenäoliselt niimoodi, et surfasin kõikvõimalikel ulmeteemalistel arvustuste ja bibliosaitidel ning autor jäi meelde ja mingil ajendil siis ma ta miski üksikteose...
 
Ilmselt olid ajendiks kiitvad arvustused ja saadud auhind. Peamiseks ajendiks siiski ilmselt intrigeeriv sisututvustus...
 
Romaan «Influx» saab alguse kusagil mahajäetud büroohoones, kus kamp teadlasi Jon Grady juhtimisel on saanud hakkama seadmega, mis peegeldab gravitatsiooni. Toimub seadme esitlemine rahastajatele. Õnnetuseks ründavad teadlasi ja rahasuunajaid mingid terroristid. Sellised kummalised terroristid, kes sõdivad liigarenenud tehnoloogia vastu ning kes leiavad, et seade, teadlased ja teised tunnistajad tuleb õhku lasta. Kõik lendabki õhku...
 
FBI hakkab asja uurima, sest see pole esimene ja ainus taoline juhtum. Et on miski jõuk terroriste, kes lasevad õhku imelikke teadusveidrikke, kes justkui oleks midagi teinud, aga ükski dokument seda ei kinnita. Samas õhkulastud hooned ja inimtükid ju on...
 
Pärast n-ö surma leiab Jon Grady end kusagilt kõrgtehnoloogiliset asutusest, mil nimeks BTC ehk siis Tehnoloogia Kontrolli Büroo. Tegu on külma sõja päevail loodud üksusega, mille eesmärgiks on eesrindlike tehnoloogiliste avastuste n-ö kalevi alla lükkamine. Noh, et ühiskond pole veel valmis ja mõned avastused võivad liig hukatuslikud olla. Gradyle tehakse ettepanek BTC tegevuses kaasa lüüa ja oma gravitatsiooni peegeldaja täiuseni timmida. Grady keeldub. Keeldumine toob kaasa asumise üksikul ookeanisaarel ning edasine keeldumine vangistuse BTC kübervanglas...
 
Tegu on 2014. aastal ilmunud üksikromaaniga, mis järgmisel aastal sai Prometheuse auhinna ning tuleb tunnistada, et asja eest sai, sest romaan on tiine üksikisiku mässust ruineeriva süsteemi vastu. Juba ilmumisaastal tõlgiti romaan saksa (Control) ja bulgaaria (Прилив) keelde, kaks aastat hiljem ilmus see ka vene keeles (Поток). Müüdud on ka filmiõigused.
 
Romaan läks üsna hästi käima, siis mingil hetkel takerdus, siis jälle lippas, takerdus ning siis pani mürinal ja hoogsalt lõpuni. Vähemasti minu lugemine toimus umbes niimoodi. Mul on üsna keeruline raamatule mingit üldsõnalist hinnangut anda, toon parem eraldi välja, mis meeldis ja mis ei meeldinud...
 
Ei meeldinud, või lihtsalt ärritas:
- eelpoolmainitud jõnksutamine
- liigfilmilik kirjutamislaad
- kurnavalt detailsed kirjeldused
- kehv karakteriloome
 
Meeldis:
- mõnus tehnomöla
- kübervangla ja kübergore
- toredad tehnovidinad ja nende rakendamine
- üldidee
 
Kui polnud tüütu ja kurnav, siis oli väga mõnus lugemine. Ja see jõnksutamine... et võib-olla on mul tõesti keskendumisraskused, aga kuu-poolteist see romaan mul seisis ja ma lugesin vahepeal kaks-kolm muud raamatut läbi. Ja need tüütud ja detailsed kirjeldused, iseäranis tagajamine tunnelites, mida filmina oleks mõnus vaadata, aga lugedes hakkasid mingil hetkel muigama ja silme ette kerkis blond kübertibi kolmandast Terminaatorist. Veel tüütum oli peatükk sellest, kuidas Jon Grady miski aparaadi abil lendama õppis – mingil hetkel läksin ma siis diagonaallugemisele, sest ma ei jaksanud enam jälgida, et kumba kätt või jalga ta parajasti liigutas. Tüütu oli ka finaalieelne lõpumärul, mille alguses olevat majasikutust anglo ja saksa väljaanded on suisa kaanelpildina (vt blogi) põlistanud.
 
Meeldis, et tegu oli karmi ja vägivaldse romaaniga – autor ei hellitanud ja ei pakkunud lihtsaid ja lohutavaid lahendusi. Mingist hetkest oli mul üsna suur kahtlus, kas mõni oluline tegelane üldse lõpuni välja veab, sest autoril hakkasid ilmnema massimõrvarlikud kalduvused ning mul kui lugejal läks laibaloendus käest...
 
Võib-olla pole techno-thriller päris minu žanr, võib-olla... Ja siiski on lugemisjärgne mulje päris positiivne – maksimumi ei pane, aga tugev neli tuleb ära küll. Kindlasti loen ma mõne Daniel Suarezi romaani veel, aga vist mitte sel aastal...
Teksti loeti inglise keeles

Väikekirjastus Skarabeus jõudis tänavu juunis oma 20. raamatuni. Võib ju vaielda, kui sügav see Skarabeuse vagu eestikeelses ulmes on, aga on ilmne, et antud kirjastuseta oleks eestikeelne tõlkeulme ikka kohutavalt vaesem. Piisab, kui nimetada kolm autorit: Harlan Ellison, Kir Bulõtšov ja Pasi (Ilmari) Jääskeläinen. Samahästi võiks neid nimesid olla siin kuus või kaksteist. Rääkimata pikast reast olulistest ja väga olulistest tekstidest, mis ühtlasi ka head ja väga head.
Anglo-ameerika ulme antoloogia «Shanidar» on väärikas köide juubeliraamatuks. Kui ma raamatu sisukorra avasin, siis oli mul lugemata tekste seal vaid kaks, aga see polnud üldse oluline, sest kõiki neid lugusid olin ma nõus uuesti lugema ja kõik need lood on sellised, mis rikastavad eestikeelset kirjandustpilti.

Murray Leinster «Loogik Joe» (A Logic Named Joe; 1946)
Lugesin kunagi ammu vene keeles. Oli mõnus, aga teatav jantlikus takistas sügavama elamuse saamise. Halba maitset ka suhu ei jäänud. Vahepeal tekkis internet, personaalarvutid jne ning jutule tekkis hoopis teine mõõde. Pean ütlema, et nüüd lugedes meeldis mulle see jutt märksa enam. Antoloogia avalooks aga suurepärane valik: läheb kohe käima, eriti ei kurna ja jätab meeldiva järelmaitse.

Clifford D. Simak «Naaber» (Neighbor; 1954)
Korduvalt loetud ja suurepärane tekst. Võiks öelda, et suisa pastoraalse Simaki esinduslugu. Äh, ma pole selles ütlemises originaalne – lugesin midagi taolist kunagi ühest entsüklopeediast. Kindlasti antoloogia «Shanidar» üks tipptekstidest.

Robert Aickman «Muutuste kellad» (Ringing the Changes; 1955)
Ma olen ammu tahtnud Robert Aickmani lugeda, olen hankinud isegi mitu ta kogumikku, aga ikka pole lugemiseni jõudnud. Et siis esimene varasemalt mitteloetud tekst. Ja taas väga hea lugu. Pisut ebamäärane õudus, millega tuleb lihtsalt kaasa minna ja mida tuleb nautida. Tõesti meeldis ja ilmselt tõusevad Aickamani jutukogud mu lugemisjärjekorras kõvasti ettepoole.

Keith Laumer «Sobivustest» (Placement Test; 1964)
Teine ja viimane varasemalt mitteloetud tekst antoloogias. Jutu algus tegi mu meele mõruks, et taaskord üks bürokraatlik düstoopia. Ma olen taolist kraami omajagu lugenud ja enamus sedasorti tekste on üsna pinnapealsed ja enamjaolt tüütud. Isiklik eelhäälestus oli siis üsna vastu, aga jutu arenedes sain aru, et selles on rohkem, kui esialgu paistis. Ja lõpp oli üsna muhe. Hea jutt, mitte väga hea... lihtsalt hea.

Keith Laumer «Elas kord hiiglane» (Once There Was a Giant; 1968)
Paljude poolt Laumeri parimaks tekstiks peetav ja autorile mõneti ebatüüpiline. Vähemasti ei haaku see lühiromaan mu teadvuses kõigi nende tosina romaani ja jutukoguga, mida ma Laumerilt lugenud olen. Kindlasti hea tekst, isegi väga hea, aga minu jaoks on midagi selles vajaka.

Gordon R. Dickson «Kutsuge teda Lordiks» (Call Him Lord; 1966)
Kui valida Gordon R. Diksonilt üksainus jutt, mis peaks olema hea ja autorile iseloomulik, siis siin see on. Täielik täppistabamus! Umbes nagu tekst mehe peateosest – Dorsai sarjast –, aga tegelikult ei kuulu sellesse sarja, on täiesti sarjaväline tekst. Siin on koos kõik see, mis tegi Gordon R. Dicksonist kirjanik Gordon R. Dicksoni. Inimesed, kes on (vaimult) tugevad ja need teised, mehisus, vaikne kangelaslikkus, teatav pastoraalsus, valusad eetilised valikud. Minu jaoks kindlasti üks antoloogia «Shanidar» kolmest tipptekstist.

Alan Dean Foster «Tühise mehe kingitus» (Gift of a Useless Man; 1979)
Ilmselt hea lugu, sest mul seda kodus mitmes keeles ja ma olen seda lugenud nii vene, kui ka bulgaaria ja inglise keeles. Samas kipub see tekst mul detailides ununema, aga kui loen, siis on mõnus küll. Kindlasti hea valik, kui ma meenutan nüüd kunagi loetud Fosteri kahte jutukogu, et kindlasti üks parimaid sealt. Aga päris minu tekst see pole...

David Zindell «Shanidar» (Shanidar; 1985)
Zindell, ma ütlen Zindell – ja sellega võikski lõpetada. Suur tekst, mitte mahult, sisult suur. Selliseid tekste ja sellisel tasemel pole ulmes kunagi palju ning mul tuli taaskord tahtmine lugeda David Zindelli romaani «Neverness» (1988), romaani mis selle jutu ümber kirjutatud.

Walter Jon Williams «Issi maailm» (Daddy's World; 1999)
Küberpunk ja Williams, kes neid suudaks lahutada! Kindlasti üks mu lemmikkirjanikke, kas just kõik tekstid, aga üldine hoiak on enam kui sümpaatne. Aus ulme ja autor ei hellita – kütab nii, et luu paljas. «Issi maailm» on tekst, mis algas suhteliselt rahulikult, isegi pisut tüütuna, aga kui lõppu jõudsin, siis valdas mind kui lugejat harras rahulolu. Ja juba teist korda!

Joe R. Lansdale «Hullu koera suvi» (Mad Dog Summer; 1999)
Ehk antoloogia ainus pisut nõutukstegev valik. Ei, lühiromaan on väga hästi kirja pandud. On põnev ja pingeline lugeda, kuigi ma omal ajal, juba esimesel lugemisel tabasin üsna kiirelt, et kes on kes. Oli ka maakeeles uuesti lugedes pinge sees ja oli ka kõhedust. Samas, kuigi lubab, pole see mingitpidi ulmelugu. Jah, ma annan enesele väga hästi aru, et need tekstid, mida mina pean Lansdale'i parimateks, et neid ei avaldaks Arvi Nikkarev kunagi – maitsed ja hoiakud ning pole selles midagi halba. «Hullu koera suvi» on aga väga hea lühiromaan ning mul siiralt kahju neist ulmefännidest, kelle elamust segab teksti mitteulmelisus.

*

Ilmselt on juba igaühele selge, et antoloogia mulle meeldis. Oli mõnus lugeda – sellised klassikalise puudutusega lood, et loed ja naudid ning tahaksid, et seda raamatut jätkuks kauemaks.

Raamatus ei ole ühtegi halba lugu, ülikõva keskmise taseme juures mõjub mõni tekst lihtsalt pisut nõrgemana. Robert Aickmani ja Joe R. Lansdale'i lood kukuvad ehk pisut üldisemast pildist välja, aga vaid pisut. Lugesin raamatut järjest ja mingit raskust mul küll polnud neid seal niimoodi koos teistega lugeda.

Antoloogias on mitme autori n-ö esindustekstid ja mitme ilmselt parimad tekstid. Kui jätta kõik üldisemad arutlused kõrvale, siis isiklik TOP3 oleks: «Kutsuge teda Lordiks», «Shanidar» ja «Naaber». Kuigi «Issi maailm» ja «Muutuste kellad» on samuti seal üsna tippkolmiku lähedal. Eraldi tahaks märkida veel ühte kolmikut-nelikut: minu jaoks moodustus täiesti mõnus rida tekstidest «Elas kord hiiglane», «Kutsuge teda Lordiks», «Tühise mehe kingitus» ja «Shanidar». Minu peas nad järjest lugedes kuidagi täiendasid üksteist ning tekkis suisa tunne, et otsekui oleks iga järgmine kirjutatud eelmisi arvesse võttes.

Kui midagi kritiseerida, siis lisaks eelpoolmainitud valikute vaieldavusele, tahaks ma ette heita ehk mõningat liigkramplikku kinniolemist originaalis. Konkreetsemalt siis pealkiri «Kutsuge teda Lordiks» ja Nevernessi mittetõlkimine Zindelli loos. Nipet-näpet oli siin-seal veel. Kuid tegelikult on see pigem virisemine, sest lugemist need suurt ei seganud ja Eesti tõlkemaastikul on see antoloogia ikka pigem seal paremate ja korralikemate seas.
Teksti loeti eesti keeles
9.2017

Otsustasin, et hakkan Andrzej Ziemiański kogumikku «Zapach szkła» otsast ja järjekorras lugema. Noh, et paar-kolm asja on sealt juba varem ajakirjades loetud ja need on väga meeldinud.    
 
Kogumiku esimene tekst on lühiromaan «Klaasi lõhn», mis ühtlasi ka raamatu nimilugu, kogumiku pikim ja enim auhinnatud.
 
Kusagil Poola Rahvavabariigi kolkas, 70ndate alguspoole, ühe väikese pansioni lähedal, märkavad puhkajad, et rohu sisse tekib mingisugune hall ring. Et rohi ja muu taimestik muutub otsekui halliks. Rahvas huvitub nähtusest loiult, siiski üks professori moodi mees läheb ringi servale isegi proove võtma, aga kuniks professor seal ettevaatlikult tegutseb, tormab ühe puhkaja poisiklutt ja haarab kätte peotäie halli rohtu. Kuna see anomaalia mõjub kuidagi ähvardavalt, siis tekitab poisikese ootamatu sööst kerge paanika – ema röögib, keegi püüab teda rahustada, keegi tahab kiirabi kutsuda, keegi soovitab miilitsasse helistada.
 
Mingil hetkel saabub vastavate eraldusmärkidega veoauto kahe mehega, kes soovitavad inimestel pansioni tagasi minna, oma tunnistused ja nimed kirja panna, et meeste ametkond saaks neile mingit kompensatsiooni maksta. Poolakas umbusklik inimene ning ei taha eriti korraldustele alluda, aga jutt kompensatsioonist paneb rahva siiski liikuma. Vahepeal veavad mehed endile selga keemiakaitse kombenisoonid, tõmbavad pähe gaasimaskid, üks haarab kalašši ja teine miski poolakate endi kuulipritsi ning need mehed tapavad kõik puhkajad. Toimuvat jälgib põõsastest aga «peaaegu viieaastane» poiss, kelle ta vanemad mängukaaslased jätsid sinna tulnukaid varitsema...
 
Eelnev oli siis lühiromaani algus. Põhiliselt toimub tegevus siiski kaasajal. Autor täpseid aastanumbreid ei anna, poolakas saab ehk vihjetest täpsema pildi, aga ega minul mittepoolakana ka midagi segaseks ei jäänud.
 
Teose peategelaseks on Marek Hofman, raskete kuritegude uurija. Lühiromaani n-ö teine algus ongi Marek Hofmani järjekordne kriminaalasi, mis tegeleb ühe erusõjaväelasega, kes hädakaitse piire ületatades tappis metsas perega grillides juhuslikult kaasaoleva püstoliga kolm automaatidega eriväelast. Ilmne, et erusõjaväalast tuldi tapma, sest kõigepealt küsiti, kas ta on pan Felicjan Matysik, eruohvitser. Pan oli ning 72-aastane pan oli tapmises ilmselgelt kibedam käsi kui noored eriväelased. Polekski ju midagi erilist, aga uurimisega seotud isikud kipuvad puha surema, kes satub liiklusõnnetusse, kes poob end lihtsalt üles. Hofman hakkab asja uurima ja selgub, et antud erusõjaväelase kohta eriti infot polegi.  
 
Hofman laseb tuttaval arvutiosaval naisterahval pan Matysiki pilti n-ö noorendada ning siis selgub, et see erusõjaväelane on üks neist kahest tegelasest, kes 70ndate alguses pansionaaditäie puhkajaid maha lasi, üks neist kahest, keda «peaaegu viieaastane» Marek põõsast nägi ning selgub, et see, mida ta täiskasvanuna pidas mingiks lapsepõlve painajaks, et see kõik oligi päriselt...  
 
Lühiromaan «Zapach szkła» ilmus esmakordselt järjeloona ajakirja «Nowa Fantastyka» 2003. aasta kolmes viimases numbris ehk siis oktoobrist detsembrini. Teos oli rohkelt illustreeritud Artur Sitniku mõnusate joonistustega, millest ma siia panin vaid järjejutu päise (vt blogi), sest illustratsioone on palju ja ilmselt pean ma neist kunagi blogis eraldi postituse tegema.
 
Teos võitis kõik auhinnad, mida poola ulmes taolises mahus tekstiga võita on võimalik – Zajdel, SFinks, Nautilus ning ka ajakirja lugejad tunnistasid loo ülekaalukalt aasta parimaks poola tekstiks. 2004. aastal andis teos nime Andrzej Ziemiański teisele jutukogule, mida kirjastus mehe parimate juttude valikuna reklaamis. Jutukogu illustreeris Dominik Broniek, kellelt siis need kaks ülejäänud pilti mu blogis.
 
Lühiromaan on üsna kirju segu ökopõnevikust, militaarsest märulist, krimiloost, spioonipõnevikust ning esineb ka lembeloo ja õuduskirjanduse elemente. Selline põnev ja samas kuidagi rahulik lugu, kus autor pajatab mõnusas rahvalikus keeles karmi loo, mille käigus lugejal tuleb pidevalt omi arusaamu ja hoiakuid tegelaste asjus ümber hinnata, nagu ka tegelastel endil...
 
Takkajärgi targana võin öelda, et tüüpiline (uuem) Ziemiański – karm, küüniline, palju relvi ja omajagu tapatööd. Ulme näikse esimesel hetkel justkui kõrvaline olevat, aga tegelikult on ju ulme esimestest ridadest kohal, kui ilmub hall ring ning loo edenedes on seda ulmet enam kui küll. Autor ei vaevu kogu fantastikat ehk lõpuni lahti seletama, aga ei saa öelda, et n-ö lahtine lõpp midagi segaseks jättis. Hindeks olev viis pole ehk kõige tugevam, aga pigem seetõttu, et Andrzej Ziemiańskiil on vähemasti paar lühiromaani veel vingemad.
Teksti loeti pole oluline mis keeles

Tegelikult lugesin jutustust mitu kuud tagasi, aga kirjutada sellest ei saanud, et ikka tuli midagi muud vahele või ette...
Teose peategelaseks on munk, keda Laisaks Petruseks kutsutakse, tegelik ristinimi on mehel siiski Petrus Lymandus, aga ta on eesti soost ja paganana sündinud.
Ühel ilusal päeval saabub kloostrisse üks käbe, suisa närviline tegelane, kes teatab, et Petrus ongi just see, keda ta jahib, et Petrus on talle orjaks antud ja nad lähevad nüüd Liivimaale. Uue isanda nimi on Henrik ja teda hüütakse veel ka lätlaste Henrikuks.
Jutustus ilmus 26. aprillil Elisa e-raamatuna ning on teine lugu Indrek Hargla veetud alternatiivajaloolisest projektist «Eestid, mida ei olnud».
Hea ja huvitav idee, aga mitte nii hea ja mitte eriti sile tekst. On väga äge idee, mõnus ja rahulik algus, aga loo arenedes muutub mõnus lugu pigem kuivavõitu skeemiks. Eks ulmes ole teinekord ikka nii, et kirjutatakse tekste, kus idee võimutseb kirjelduste üle. Ja pole hullu, et kirjutatakse, aga Indrek Hargla oskab ja enamjaolt ka teeb märksa lopsakamat teksti ning just antud lopsakusest tundsin ma puudust – mõnusalt ja mahlaselt alanud jutustus muutus millegipärast kuivaks ideeskeletiks. Ma olen sageli virisenud, et Indrek Hargla lobiseb oma teostes ehk liigpalju. Vaat jutustuse «Clemens Fellinus, Rex Estonicum» puhul oleks ma seda loba pigem rohkem tahtnud. Kuigi, ma annan aru, et ka nii võib.
Kui aga positiivselt lõpetada, siis idee ja see, kuhu lugu välja veab... see oli üsna ootamatu, eriti autori isikut silmas pidades. Minu jaoks vähemasti.
Teksti loeti eesti keeles

Ma võin nüüd eksida, aga siinvaadeldav tekst oli mul tõenäoliselt esimene kord lugeda araabiakeelset žanriulmet.
Jutu «Laysa fī al-qamar fuqarāʼ» autor Ṭālib ʻUmrān on Süüria teadlane ja kirjanik ning teda on sageli nimetatud ka araabiakeelse žanriulme (üheks) rajajaks...
Maale läheneb hiiglaslik komeet. Arvutused näitavad, et peaks toimuma kokkupõrge. Maa valitsused püüavad komeedi trajektoori rakettidega muuta, kuid see ebaõnnestub. Seejärel võetakse salaja vastu otsus ehitada suur kosmoselaevastik ja emigreeruda Kuule. Kuna kõigi Maa elanike päästmine pole võimalik, siis koht laevas maksab ja mitte vähe. Tasuta saavad kaasa tippteadlased ja teised Kuu ühiskonna funktsioneerimiseks vajalikud, aga mitterahakad.
Minategelaseks on astronoomiadoktor Samer, kes on sedavõrd oluline teadlane, et tema ja ta pere võetakse Kuule tasuta kaasa. Doktor Sameri närivad pidevad kahtlused, et selline põgenemine pole eetiliselt õige ning Kuul need kahtlused/kõhklused vaid süvenevad...
Jutt, mille pealkiri maakeeles «Kuul vaeseid pole», ilmus esmakordselt 1983. aastal Ṭālib ʻUmrāni samanimelises autorikogus. Ülalolev kaanepilt (vt blogi) on küll selle raamatu 2002. a kordustrüki oma. Väidetavalt on autor seda teksti kolm korda ümber kirjutanud ja/või redigeerinud.
Mina lugesin juttu vene tõlkes «На Луне не бывает бедных» ja lugesin seda kommunistliku ulme almanahhi «Buinõi brodjaga» viiendast numbrist, mis ilmus eelmise aasta sügisel.
Eks see ole üks keeruline tekst hinnata. Üheltpoolt selline tavaline, pisut heietav ja n-ö punane lugu. Pole ka ju kuigi vapustav idee. Samas, autor näikse üldiselt oskavat. Sõnailu ma eriti hinnata ei saa ja tundus, et see polnud ka teemaks, kuid kompositsioon oli paigas ning näiline etteaimatavus sai mitu korda jõnksu sisse.
Kindlasti ei olnud jutu lugemine minu jaoks vapustav elamus, samas kurnav kah polnud. Jah, oli pisut vanamoodne ja meenutas nõukogude ulmet, aga teistsugune kogemus on ka midagi väärt. Hoolimata sellest, et tekst oli vormistatud korraliku ja tõsise teadusliku fantastikana, esines seal ka usklike motiive, rääkimata revolutsioonist ja kogukondliku maailmavaate kiitusest. Tugev kolm tuleb auga ära.  
Teksti loeti vene keeles

Tuleb tunnistada, et olin hinnet andes omajagu hädas...
Loo kangelaseks on erak Rahomeel, kel on unistus... suur ja kardinaalne unistus. Mees tahaks ümberkaudsed hõimud paikseks muuta, sest tema arust on see hulga parem elukorraldus. Kahjuks on Rahomeel oma unistusega üksi.
Jutustus ilmus 19. aprillil Elisa e-raamatuna ning on esimene lugu Indrek Hargla veetud alternatiivajaloolisest projektist «Eestid, mida ei olnud».
Alustaks positiivsest: lugu meeldis, oli huvitav, oli ootamatuid käike, oli küpseid käike... ning hoolimata teatavast etteaimatavusest oli teksti viimane veerand väga nauditavalt lahendatud. Kes vähegi Jaagup Mahkra kirjanduslikke eeskujusid teab, sel ei tohiks kohtumine ürgse ajastu ja lihastes tüüpidega kuidagi ootamatult tulla. Üllatav oli vast peategelase valik ja unistus. Eks see näita, et autor oskab oma kihudest üle olla...
Negatiivsest, mis polegi vast negatiivne. Et kui teksti esimese sõnana kohtasin nime Rahomeel, siis ma turtsatasin ja mulle tuli kohe meelde see jube Eesti film, kus Kukumägi oli muistne kuningas. Eks neid naeruturtsatusi tuli veel, aga pigem on viga minus, et ma liig küüniline selle muinas-Eesti temaatika asjus olen. Siit ka need kõhklused/kahtlused hinde asjus, et mis on autori vajakajäämised ja mis hoopis minu kompleksid...
Kõrgeima hinde asjus kallutas aga tõsiasi, et ma sain end taaskord tunda teismelise poisiklutina, kes kunagi neelas kõikvõimalikke (pseudo)ajaloolisi romaane muistse Eesti elust. Ja kui ma veel meenutan tammsaarelikku roojamisstseeni, siis tuleb nõrk viis auga ära.
Teksti loeti eesti keeles

Arvan, et kõik kirjanikud peaksid oma lootusetud käsikirjad hävitama...
 
Üks mees sõidab vihmase ilmaga pimedal maanteel ning kuuleb ootamatult hüüatust: «Seis!». Mees vajutab pikemalt mõtlemata piduripedaali, saab auto pidama ja märkab siis asfaldil istuvat hiidtitte. Titt nagu titt ikka, aga ilgelt suur ning peas on kõrvaklapid ja rinnal miski karp, millest läheb juhe kõrvaklappidesse.
 
Mees võtab tite autole, viib suvilasse, kuhu ta ise parajasti teel oli. Suvilas nad siis vestlevad. Selgub, et titt on n-ö vanem mõistuslik vend, kelle teadvus energikimbuna Maale saadeti ja millele siin kohalikest materjalidest keha ehitati...
 
Jutt «Vanem vend» ilmus esmakordselt 1989. aastal ajakirja «Junõi tehnik» märtsinumbris O. Tarassenko illustratsioonidega (vt blogi). Tegu on n-ö postuumse publikatsiooniga, sest Ilja Varšavski oli selleks ajaks juba pea viisteist aastat surnud. 2002. aastal taastrükiti see jutt mahukas, 800-leheküljelises koondkogus «Тревожных симптомов нет» ja eelmisel aastal veel ka valikkogus «Под ногами Земля».
 
Ma olen seda teksti kaks korda lugenud – kohe ilmudes ja eile. Meelde polnud jäänud ja korduslugemine elamust ei andnud. Intrigeeriv algus mandus üsna kähku päris puiseks seletamiseks. Mõni mõte ju oli, aga üldiselt tüütu.
 
Ma pean Ilja Varšavskit autoriks, kes oma parimate tekstidega on absoluutne maailmatase. «Vanem vend» nimetatud tasemel ei ole, kohe üldse ei ole. Võimalik, et jutt sellisel kujul pole lõpetatud tekst – lõpp tuli ootamatult ja n-ö puänt mõjus päris mannetult. Ma mõistan, et on olemas seisukoht, et iga tekstiräbal autori arhiivist tuleks kindlasti avaldada, aga sellised tekstid autori renomeele tegelikult head ei tee.
Teksti loeti vene keeles

Kosmos ja robotid – paljude arvates selline see ulme ongi...
Jutu tegevus toimub Maal, kus pärast Kahetunnist sõda ei ela enam ühtegi inimest. Kosmosesse ehitati Suur Rõnga nime kandev Maad ümbritsev võrumaailm ning vähene ellujäänud inimkond kolis sinna. Maal ja mujal Päikesesüsteemis tegutsevad robotid, varustades Suure Rõnga elanikke kõige vajalikuga. Orbiidil on sündinud ja üles kasvanud juba kolm põlvkonda ning see pealkirjas mainitud kolmas põlvkond pole oma eluga enam päris rahul...
Ja siis ühel ilusal päeval astub Maal asuva robotite ja küborgide tööbüroo uksest sisse inimene, kes tahab teada, mis tööd talle pakkuda on. Tegu on esimese inimesega, kes orbiidilt Maale tagasi on tulnud, aga mehe jutust selgub, et temasuguseid on varsti veel tulemas...
Jutu esmatrükk ilmus 1984. aastal ulmealmanahhi «Galaktika» 55. numbris, mis oli järjekordne ungari autorite eriköide ja mille illustreeris Lajos Kondor. Kolmanda põlvkonna jutu illustratsioon (vt blogi) on ülalpool kenasti näha. Samas, see esmatrüki küsimus on vaieldav, sest 1980. aasta lõpupoole ilmus Jaapanis kaheköiteline Ida-Euroopa ulme antoloogia (東欧SF傑作集) ning seal oli Dezső Kemény tekst, mille pealkiri tähendab jaapani keeles kolmandat põlvkonda (第三世代) ja see on tõesti seesama jutt. Et kas tõlgiti käsikirjast, mis on vaieldav, sest ülejäänud antoloogia tekstid on kõik märksa vanemad, või on see lugu ungari keeles ka varem ilmunud (ajaleht, fanzine) või sealses raadios ette loetud?
Lisaks jaapani keelele on juttu tõlgitud rumeenia (Generaţia a treia) ja vene keelde (Третье поколение). Tõlgete ilmumiskohad annavad suurepäraselt aimu ka teksti temaatikast: rumeeniakeelne robotiulme antoloogia «Povestiri ciberrobotice» (1986) ning venekeelsed loodushoiu teemat kaardisatavad antoloogiad «Ночная погоня» (1989) ja «Рай земной» (1990). Esimesena mainitud venekeelsest antoloogiast on pärit ka allpoololev (vt blogi) Jelena Fljorova illustratsioon.
«A harmadik generáció» pole paha jutt, aga ega see vaimustusest ka ohkima pane. Selline pisut skemaatiline situatsiooni kirjeldus, et pikemana ei oleks viitsinud ehk lugeda, aga praegusel kujul pole ka mingi elamus. Kiita tuleb taustal tuksuvat huumorit ja autori oskust anda üsna napimahulises tekstis edasi päris terviklikku maailmapilti. Laita polegi otseselt midagi...
Samas, üle tugeva kolme oleks patt anda: loed läbi, mühatad ja muigad ning unustad üsna ruttu. Segadus jutu esmatrüki ümber on tunduvalt intrigeerivam ning kui tekst üleüldse meelde jääb, siis just seetõttu.
Teksti loeti vene keeles

Milline see tulevik siis kord kunagi tuleb...
Üks mitte kõige optimistlikum pildike kosmose koloniseerimisest... et tulevik, kauge planeet ja agraarne elulaad.
See pisut üleleheküljeline laast kuulub sarja «Labürindi Oikumeen», on kronoloogiliselt sarja teine tekst. Tegevusajaks on aasta 2050 ja tegevuskohaks planeet Terra-2.
Lugu ilmus esimest ja ainumast korda aprillis 2007 fanzine'i «Bezõmjannaja Zvezda» kaheteistkümnendas numbris.
Tugev tekst, vist suisa meisterlik. Sellise lühikese looga annab autor mitu vaatenurka ning suudab isegi pisukese mõtte ja moraali esitada.
Teksti loeti vene keeles

Harry Turtledove on enam kui viljakas autor, kes tänapäeval kirjutab peamiselt vaid alternatiivajalugusid ning peamiselt tüsedate romaani(sarja)dena.
Kunagi ammu, kirjanikukarjääri algusaastatel avaldas Turtledove omi tekste pseudonüümi Eric G. Iverson all. Algajana kirjutas ta loomulikult rohkem jutte ja kirjutas neid ka märksa laiemas teemaspektris.
Kosmoses lendab üks armaada, mille laevades pole elektrit ning seal on rõske ja haiseb väljaheidete järgi. Võitlusvaim on neil aga äge ja üks planeet teise järel saab nende omaks...
Jutu alguses märkavad roksalanid järjekordset paljulubavat planeeti ning kuna autor on armaadalaste võõrikust omajagu rõhutanud, siis keskmiselt taiplik lugeja mõistab, et uus vallutusobjekt on Maa. Nii ongi ning edasine jutt on kahe tsivilisatsiooni kohtumisest, sõjast ja selle tagajärgedest.
Jutt käimata radadest ilmus esmakordselt 1985. aastal, ajakirja «Analog» novembrinumbris ning on Roxalani-sarja avalugu. Kummalise tõsiasjana ilmus sarja teine (ja viimane) jutt «Herbig-Haro» aasta varem.
Tundub, et tegemist on populaarse tekstiga, sest juba järgmine aasta ilmus see menuka antoloogiasarja «There Will Be War» viiendas köites «Warrior». Seejärel autorikogus «Kaleidoscope» (1990), mis tõlgiti ka tšehhi keelde. Seejärel venekeelses valimikus «Земная хватка» (1995). Lisaks veel valikantoloogiad «Masterpieces: The Best Science Fiction of the Century» (2001) ja «Alien Contact» (2011), neist esimene on täies mahus ilmunud ka tšehhi, poola ja hispaania keeles. Et pidevad kordustrükid ja viis tõlget... eriti, kui arvestada, et Harry Turtledove ei ole eriti tõlgitud autor.
Tõttöelda mind hämmastab selle jutu menu. Jah, on leidlik ja omajagu jabur idee tulelukuga püssidega mõistuslikest karudest kosmoses. On huvitavaid mõtteid. Kummalise ja jabura loona alanud jutt kisub teises pooles pigem traagiliseks ning seal teises pooles esitatud mõtted on tegelikult päris ägedad... Kuid autor ja tema stiil, õigemini selle puudumine. Jah, ma saan aru, et algaja ja tahtmist täis, aga tulemus on kohutav. Alguses mingi surmigav salatsemine, kuigi Bob Waltersi illustratsioonid (vt blogi) andsid ju kohe teada, et karud. Lahingukirjeldused olid päris head, aga asjad läksid ikka nii, nagu autor oli plaaninud, ja see oli primitiivne ja läbinähtav. Jah, lõpp juba lubas ning jutu teine pool oli ka mõnusam lugeda, aga kolmest kõrgemat hinnet ma panna ei suuda. Lugemisjärgselt ja bibliograafiates sobrades selgus, et mul on isegi kodus olemas see venekeelne valikkogu, püüdsin meenutada, et kas ma seda juttu ka sealt lugesin ja läbi hägu meenus, et alustasin, aga ei suutnud...
Ja mind jääb ikkagi vaevama küsimus, et kuidas jõudis see tekst XX sajandi parimaid ulmelugusid koondavasse antoloogiasse. Orson Scott Card koostajana sellele vastust ei andnud... ütles lihtsalt, et tema valik, et võtke või jätke. Üks võimalik seletus, et see jutt mõjub üsna vanamoodsana, et otsekui oleks kirjutatud juba 1955. aastal ning lombitaguses ulmes, kus nostalgia on alati oluline, et järsku seepärast...
Teksti loeti inglise keeles

Lugesin kunagi, vähemasti pooltosinat aastat tagasi üht Dmitri Volodihhini lühiromaani, mis oli küll hästi kirjutatud, aga millest jäi väga halb järelmaitse. Piisavalt halb, et autor lugemistväärivate hulgast eemaldada...
Siis sattusin aga kogemata kuulama üht audioraamatut mehe jutuga ning see jutt meeldis mulle kohe väga. Mispeale uurisin pisut taustu ja tuvastasin, et meeldinud jutt kuulub autori ühte sarja ning alustasin seepeale sarja lugemist algusest...
Meie maailmas pole asjad kuigi hästi läinud... kriisid ja muud vapustused ning kellegil tuleb järjekordselt pähe mõte, et vähemate inimestega oleks maailm parem. Paneme aga kurjategijad, vaesed jne kosmoselaevadele ja saadame uusi maailmu koloniseerima.
Jutt siis kirjeldabki ühe taolise laevatäie inimmaterjali komplekteerimist ja selle tähelaeva lendu uude maailma...
«Сюрприз для небогатых людей» kuulub Dmitri Volodihhini sarja «Labürindi Oikumeen» (Ойкумена Лабиринта), mis on tulevikus ja suuresti kosmoses toimuv alamsari märksa suuremast sarjast «Oikumeeni ajalugu» (История Ойкумены). Tegu on Labürindi-sarja avalooga ja autori kronoloogia järgi on tegevusajaks aasta 2026.
Jutt ilmus esmakordselt 2000. aastal almanahhi «Naša fantastika» esimeses köites. 2004. aastal taasavaldas autor selle oma kogus «Конкистадор».
Hea tekst, mulle meeldis. Hindega on aga pisut keerulisem, kuid olles natuke mõelnud, paneks korraliku nelja siiski ära.
Kõhklusi tekitas just see pealkirjas lubatud vaesema rahva üllatus... et ei olnud väga üllatus ja loogikaosakond mu peas hakkas ka lärmi lööma. Samas, üks autori esimesi tekste ning võib-olla oli selles maailmas midagi sotsiaal-majanduslikku, mis võimaldas taolisi üllatusi teha.
Teksti loeti vene keeles