Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Indrek Hargla ·

French ja Koulu

(romaan aastast 2005)

eesti keeles: Tallinn «Varrak» 2005

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
17
6
2
0
0
Keskmine hinne
4.6
Arvustused (25)

Romaani tegevuses toimub alternatiivajaloolisel 20. sajandi algusel. Selles maailmas eksisteerib maagia, mis on tõsi küll, juba viis sajandit hääbunud, riikide jaotus on hoopis teine ja ka kristlus kui religioon puudub. On veel palju teisigi erinevusi. Romaani minategelaseks on burgundlasest pisisuli French, kes end võlavanglast pääsemiseks Maavalla rahvalaulikule, salakuulajale ja arbujale Süvahavva Koulule orjaks müünud. Maavalla nime kannab Eesti, see on muinasmaakondade ühendamise teel loodud föderatiivne riik, mille pealinn asub Tarbatus( suurepärane! ) . Nii kistaksegi French võitlusse Maavalla julgeolekuteenistuse ja vabamüürlasliku salaorganisatsiooni Dagoberdi Leegioni vahel. Kirjeldatud maailmas on juba sajandeid õnnestunud riikidevaheliste lepingute abil sõdu vältida, nii et salaluure tegevus on siin võimumängude juures ääretult oluline. Romaan koosneb kolmest osast, esimese tegevus toimub Tarbatus, teise meie mõistes Põhja-Lätis asuvas Sudula maakonnas, kolmanda sadamalinnas Rävalis. Igati lahe ja naljakas romaan, autor paistab silma hea jutuvestmisoskuse ning suurepäraste tegelaskujudega. Kirjutamisviis meenutab veidi Asprini "Müüdi"-sarja, ent minu meelest on Hargla parem. Kuuldavasti kavandab autor romaanile juba järje kirjutamist. Jääme ootama!
Teksti loeti eesti keeles

Nii, nüüd on siis eesti keeles täitsa oma comic fantasy olemas. Kuigi raamatu stiili võib ju ka aurupungiks nimetada, ei muuda see midagi. Kelmiromaani vormis annab Hargla meile edasi nägemuse ühest hoopis teistsugusest Eestist. Kas see ka meeldib või mitte on juba subjektiivne.

Romaan jaguneb kolmeks osaks ja minu arvates on see üks nõrgemaid pooli kogu romaani juures, et need osad ei haaku hästi üksteisega. On küll samad tegelased ja ajaline järjepidevuski peab paika, kuid on tunda, et pigem on tegu kolme lühiromaani summa kui ühe tervikuga. Lühiromaanidest koosnevat romaani tuleb maailmakirjanduses tihti ette, piisab kui meenutada esimesena pähekaranud Silverbergi “Nightwingsi”. Hargla kolmest osast koosnev romaan jääbki kolmeks iseseisvaks samade tegelaste ja taustaga peatükiks milleski suuremas.

Esimest korda on Hargla raamatus kohti, mis panevad turtsatama, ajavad muigama ja lausa naermagi. Enamus sellistest kohtadest on küll pühendatud kohaliku toidu väljanaermisele. Minategelane French, ilmselt Hargla alter ego, Burgundia pisisuli, näeb hirmsat vaeva kohalike jõmmide harimisega, kuid nemad ajavad ikka näost sisse pekki ja hapukapsast, kartulit ja musta leiba, ning loputavad selle kõik alla kama või leige õllega. Pisut on koomilisi momente reserveeritud “pahale” tegelasele, kellelegi don Soluzzole, ja muidugi tekib kõiksugu segadust Frenchi ümberriietumistele naistemurdjast väljamaameheks, kellele kohalikud naiivitarid ennast kohe kaela riputavad.

Niisiis peitub kelmiromaani, auru-, etno- või mingi muu pungi ja koomilise fantaasia kuue alla veel osav paroodia Eesti oludest. Mõningatel puhkudel jääb Hargla mõte küll tabamatuks; näiteks ei saanud ma hästi aru, miks oli vaja mulke kujutada mingite rahaahnete kaabakatena või siis jäi mõningate kõrvaltegelaste sissetoomise vajadus mulle üsna hämaraks, aga üldkokkuvõttes peab ütlema: hästi tehtud.

Hinne “neli” tuleneb mingist endalegi raskesti arusaadavate asjaolude kompotist. Aga see on selline tubli “neli”. Hea raamat, just paras saabuvas suves nautimiseks.

Teksti loeti eesti keeles

Nagu eelmistest arvustustest juba näha, on Hargla seekordne romaan sootuks teisest puust kui kõik eelnevad. Alternatiivajaloo alla käib küll ilmselt seegi, aga ei mingit sünget keskaega, verist taplust, õnnetut armastust ega kurja nõidust. Alternatiivne Euroopa on meile esitatud hoopis värskendavas iroonilis-humoristlikus laadis ilma mingi erilise põdemiseta. Väga hea!
Teksti loeti eesti keeles

Pärast esimesi lehekülgi tundus, et tegu on eesti oma Aspriniga. Sest peategelasteks nutikas kannupoiss ja ennasttäis maag. Kui hiljem lisandus libahundineiu, olid paralleelid veel ilmsemad. Tuletagem meelde Tandat.

Jutu arenedes aga pidin oma arvamust revideerima. Noh, umbes nagu tammelugeja Imbi viibis enamuse aja teadmatuses, mis üldse sünnib, selle vahega, et adusin: Asprini muhedusest on saanud Pratchetti teravmeelne ja lõikav nali. Aga mitte ainult. Sest alles jäi mõnus ja humoorikas jutustamisviis.

Peale Kivirähu ei meenugi eesti etnoainelist pilalugu. Aga ometi on «French ja Koulu» omalaadne. Kivirähk võtab olemasolevad pajatused/muistendid/muinasjutud ja trööpab neid põhjalikult. Hargla jutustab uue loo, ning läbi huumoriprisma kajastab seda, mis on maarahva juures naljakas või mis võib väljamaalasele naljakas tunduda. Võtame kasvõi selle püha mugulapõllu. Ja mugulapudru üldiselt. Ning loomulikult, kuna ta tunneb Ülemeremaade talitust alias Välisministeeriumi väga hästi, on ka selleteemalised ilkumised eriti tabavad ning terava tooniga.

Kümme punkti kümnepallisüsteemis saab Hargla aga kõrvaltegelase Imbi eest. Tekitas mus umbes samasuguseid emotsioone nagu Simo Runneli luule. Ja see on juba tõsiselt midagi ;)

Teksti loeti eesti keeles

Jaak Urmeti sedastus nädalavahetuse Päevalehe kultuurilisast, et "Indrek Hargla värskeim romaan “French ja Koulu” on meistritöö – viimase viie, aga võib-olla ka kümne aasta paremaid romaane eesti kirjanduses." on muidugi jõhker liialdus, ehkki kindlasti mitte sellepärast, et "teos kuulub siiski fantastika valdkonda ja otsevõrdlus ilukirjandusega so belletristikaga pole kohane." (tsitaat anonüümseks jääda soovinud internetikommentaatorilt). Käesolevas romaanis on autor puhunud hinge sisse kirjanduses tihti kasutatud isanda-teenri peategelaspaarile (seoses ühiskondlike muutustega jäävad taolise karakteri kuldajad küll minevikku), kus isand on tähtsust täis, kuid käpardlik ning teener tark ja praktilise meelega, tänu kellele maailm üldse koos püsib (vähemalt ta enda arvates). Igatahes kahes esimeses jutus Koulule praktiliselt ruumi ei anta, kõige jaoks peab jätkuma Frenchist. Kolme loo kogusummas tundub Hargla tegelaspaarile kõige lähedasem analoog maailmakirjandusest olevat Nero Wolfe/Archie Goodwin Rex Stouti lugematutest romaanidest. Teiseks on autor elu sisse puhunud alternatiiv-Eestile, millist kunagi ei olnud ega oleks saanud olla. Võib-olla tahtis sellist Eestit autor, võib-olla me kõik. Elu selles riigis on mõistusepärane, looduslähedane, inimväärne. Hull idanaaber on taltsutatud ning ainus ebastabiilsust tekitav element tuleb Lõuna-Euroopast. Kolmandaks on nende tegelastega selles maailmas juhtuv kirja pandud humoristlikus võtmes. Tögatakse (ja küllaltki sõbralikult) teatud inimtüüpe, eesti kööki, naaberrahvaid, puhteestlaslikke iseloomuomadusi jne. Eestlaste halvimaid iseloomuomadusi kehastavad mulgid, aga see ei ole solvav ja ajuti on raamatu lugemise ajal ka pööraselt lõbus (näiteks lõigud, milles esineb Volastõni nimeline teadlane oma lõppematu januga). Siiski, homogeenne romaan oleks antud juhul ehk parema tulemuse andnud. Arvatavasti on üksiti terviklikke jupikesi, millest romaan hiljem kokku lappida kirjanikul lihtsalt kergem kirjutada, kuid tervikuna jätab romaan siiski veidi kergekaalulise, mittetõsiseltvõetava ja pealiskaudse mulje. Viimane mulje ei tulene vältimatult sellest, et enamiku ajast millegi kallal lõõbitakse. Ehkki ühes oma varasemas arvustuses lubasin, et jätan järgmise Hargla alternatiivajaloo vahele, osutus "Frenchi ja Koulu" tagakaanel lubatu (ka esikaane kujundus väärib vaid kiidusõnu) sedavõrd intrigeerivaks, et ei suutnud kiusatusele vastu panna. Põhimõtteliselt seda, mida ma tutvustuse põhjal ootasin, ma raamatust ei leinud, aga see kõneleb ilmselt rohkem endast kui raamatust, mis varasemast Hargla loomingust harmoneerub kõige rohkem kogumikuga "Hathawarethi teener".
Teksti loeti eesti keeles

ülivõrdeid ei kasutaks, aga parem ikka kui "rehepapp". mis pole muidugi veel näitaja. ja hindes on natuke kolkapatriotismi ka - sest kui näit miski lätlane oleks läti olude kohta sellise raamatu kirjutanud, siis tõenäoliselt oleks hinne madalam. nii et mulle meeldib, et just eesti kohta on kirjutatud raamat, mille väärtushinnangud on mulle sümpaatsed. ausalt öeldes just hoiakud asja päästavadki, sest kohati kippusid dialoogid kergelt nagu lamisemiseks kätte. no et hargla valdab ju suurepäraselt ka ütlemata jätmise kunsti - aga ongi nii, et meistri käes hakkavad tegelaskujud omatahtsi elama ja ilmselt siis läks nii ka frenchiga. kes, tasub ehk meeles pidada, pole sugugi mitte hea inimene. ja kui ta midagi mõnitama hakkab, siis pikalt ja põhjalikult. nii pikalt, et ei tundu enam eriti naljakas. aga ju siis on lihtsameelsemate lugejate jaoks vaja asju pikalt seletada. ja igatahes mõnitab french ju tõepoolest mõnitamisväärseid asju. politseid, raamatupidajaid, naiivitare-luuletajannasid, eesti märgi otsimist ning, mis eriti asjakohane, sporti ja olümpia-aateid. kui oleks olnud ka paar paha sõna suusatamise kohta, olnuks mul veel parem meel. ja au sees on tõepoolest austamisväärsed asjad. nagu näiteks see erkpunane alfa. mina oleksin muidugi selle autorina anonüümsete lombardia meistrite asemel victor janot nimetanud, sest geeniustel on kombeks ka alternatiivsetes ajalugudes välja ilmuda :) aga kuidas pralineedega on, ma õigupoolest ei teagi. pärast lugemist poodi sattudes tõstsin täiesti automaatselt kärusse purgi pealkirjaga "pralinee" - õnneks ma siiski taipasin enne kassani jõudmist vaadata ka väiksema kirjaga lisatut - "sojaubadest imitatsioon" - ja purgi riiulisse tagasi sokutada. nii et kunstil on suur ja kohati ohtlik jõud, eksole.

loodud maailm on õudselt tore ja võib jäädagi nuputama, kas kõik asjad ja leiutised ikka sobivad kokku. ning ma veetsin mitu meeldivat minutit, püüdes koulu kohale kujutleda võimalikke prototüüpe. kaplinski? karl-martin? kivisildnik? üks totram kui teine selles rollis... sündmustik on maailma kõrval suht kõrvaline, hoiab lihtsalt asju koos. et igat teksti pole mõtet krimkana lugeda, sellele osutaks nagu kahtlusaluste tüüpide arvu kahanemine peatükiti: esimeses kolm, teises kaks, kolmandas vaid üks. need aga, kes leidsid seose peatükkide vahel hapra olevat, ei otsinud õigest kohast või ei olegi võimelised midagi peale paduactioni lugema. no et frenchi ja nelli lugu arenes ju peatükist peatükki vägagi veenvate tempode ja üleminekutega.

Teksti loeti eesti keeles

No vat, nii toredasti läks, et juhtusin "Frenchi ja Koulut" just va lümpja-päevil lugema, mil Frenchi eluterve mõtlemine üleüldise hulluse taustal väga kosutavalt mõjus. Romaani Maavald on just selline koht, kus tahaks elada, pisike ja sõbralik, omamoodi ideaalne maailm, kus paljud meie tänased hädad puuduvad. Suurte jamadega said hakkama paar kangelast ja väikeste hädade üle lihtsalt irvitati ja asi kombes. Kusjuures sõbralikult ja vastastikku protsessist mõnu tundes. Ka suured pahalased mõjusid pigem õnnetute koomiliste tegelastena, kes niikuinii miskit korda ei suuda saata. Kõikvõimalike asjade, nähtuste ja kommete puder mõjub värskendavalt ja ei lase romaani tegevust mingisse ajastusse paigutada, pigem eksisteerib see Maavald kuskil omaette ajas, ja võib-olla et ruumis.Positiivne on see, et asi on koomiline, aga mitte jabur. Rehepapiga ei oska võrrelda (peaks vist siinkohal häbenema, et pole lugenud), aga siinkandis peaks romaan olema lõppkokkuvõttes popim kui misiganes Pratchett (et noh, veri on paksem kui vesi). Seda enam, et kirjutatud on väga nauditavas maakeeles.
Teksti loeti eesti keeles

Pean tunnistama, et see oli üks väheseid raamatuid, mille ma ostsin massilise positiive "melu" tõttu, mis seda ümbritses. Rahast kahju ei hakanud, raamat jooksis sujuvalt ning oli täis (mõnikord küll pisut etteaimatavat) huumorit.Nelja saab too kolmest lühiromaanist koosnev saaga lihtsalt seetõttu, et tegevus mõjus kuidagi lahjana. Iga jutt eraldi võttes oleks olnud meistriteos. Aga vat koos ja järjest lugedes hakkasid tegelased ja motiivid korduma.
Teksti loeti eesti keeles

Sain läbi ja ma olen nii tige, et see sunnib üle pika aja jälle baasis sulge haarama. No teeb ikka kurjaks kui autor midagi potentsiaalselt väga head viimasel hetkel ära solgib.Raamat koosneb kolmest üsna sõltumatust lühiromaanist. Sisu ja settingut on ülalpool juba kirjeldatud, kõigi öeldud kiidusõnadega olen kahe esimese puhul nõus. Aga MIKS küll oli vaja kirjutada kolmas? Et tellis paksem tuleks? Kas jäi autoril aega puudu või oli lihtsalt pikem paha periood? Elas välja mingeid isiklikke traumasid? Sest kolmas osa koosneb enamuses kahest esimesest laenatud situatsioonidest ja tegelastest mille vahele on pikitud ebausutavusi, labasusi ja pedenalju. Minu usk sellesse maailma kukkus kolinal kokku. Ok, rammulümpijas oli oma naljakaid elemente nagu atleetide kohustuslik triibuline trikoo ja ettekleebitud kasakavuntsid aga mille kuradi pärast tahaks kogu maailma osaleda võistlustel mis koosneb mingi pisiriigi aladest ja kus see pisiriik rutiinselt kümnikvõite saab? Ja miks oli vaja kopeerida teise osa rumala raamatupidaja armuhullustust tegelasele, kellele see üldse ei sobinud? Ja see etteaimatav ning klisheelik lõpp peategelaste lovestoryle. Ning ebaoriginaalne ning labane lõpustseen, kus French täiesti vaimuvaeselt lihtsalt mõnitab vaest, niigi maa sisse trambitud, sitsiillast, rumalalt avades kõik oma kaardid. Tal oli liiga palju klassi, et selleni langeda. Arrgh.Samas. kolmas osa ei ole labasustele vaatamata nii halb eraldivõetuna. Ja kaks esimest on VÄGA, väga head. Soovitan seda raamatut siiski siiralt osta. Loodan, et autor võtab rahulikult ja arendab seda maailma edasi - lühiromaanide ning juttude kujul. Potentsiaali on tohutult. Senised peategelased on end küll ammendanud ja tuleks teenitud puhkusele saata.Kuigi enamus on viisplussivääriline, kisub lõpupettumus hinde alla..
Teksti loeti eesti keeles

See raamat oli küll positiivne üllatus. Üldiset ei pea ma kodumaisest huumorist eriti lugu, kuid Hargla on hakkama saanud millegi erilisega. Harva suudab mõni autor siduda põneva sisu ja head naljad ühtseks tervikuks. Enamasti minnakse kergema vastupanu teed. Üritatakse kõigest väest kildu rebida ning süžee unustatakse täiesti ära (vahel ka vastupidi). "French ja Koulu" kaks esimest osa on igati tasemel kirjandus. Kolmas vajub küll natuke ära, kuid mind see eriti ei häirinud. Üldmulje on ikkagi väga positiivne. Poleks Harglast sellist asja küll uskunud. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla lemmikžanriks näikse olevat alternatiivajalugu... vähemasti on seda praktiliselt kõik autori romaanid, paljudest lühematest tekstidest rääkimata.

Sellessamas žanris on olnud ka Indrek Hargla suurimad loomingulised komistused, aga on ka...

Romaani sisust pole vast mõtet kirjutada, sest tegu oli hästi müüva raamatuga ning seda lugesid ka need, kes ulmet muidu ei loe.

Romaani tegevus toimub meie mõistes XX sajandi alguses, aga maailm pole päris selline nagu me harjunud oleme.

Kristlus pole erilist levikut leidnud, Eesti nimeks on Maavald ning tegu on kohaga, kus au sees looduslähedus, pastlad, hiied, kama, hapukapsas ja muu säherdune. Raamatu peategelaseks on Süvahavva Koulu ori French. Koulu on selline pisut ennasttäis Maavalla luuletaja, kes heast tahtest ja patriotismist ka salakuulamisega tegeleb. French on aga kõhukusele kalduv Burgundia kelm ja väärtpaberite võltsija, kelle Koulu vangist välja ostis.

«French ja Koulu» koosneb kolmest osast (õigemini lühiromaanist) ning sellisel kompositsioonil on omad plussid ja miinused. Plussiks vast see, et tegevus ei valgu eriti laiali... miinuseks aga see, et lugeja peab iga kord uue stardi võtma. Ka tekib kolme erineva loo puhul kiusatus neid omavahel võrdlema hakata...

Noh, et esimene on kõikse värskem, teine vast enim läbimõeldud ja kolmas kõikse tigedam.

Samas ei taha ma eriti viriseda, sest olen ju seda romaani kolme aasta jooksul kolm korda lugenud ning iga kord maksimaalse elamuse saanud.

Teksti loeti eesti keeles

Eks ta juba ammu ilmus ka, aga hindele ei tulnud see kasuks, et raamatust detaile meelde ei jäänud. Kuna sama sarja teoste arvustustes on natuke Frenci kuju üle mõeldud, tahaks oma uiud ka kirja panna.

French on vb mõeldud nagu Ostap Bender, sugugi mitte postiivne kangelane veel negatiivsemas keskkonnas. Ainult kui Bender oli tark ja ahne lollide ja ahnete hulgas, siis jääb ahne ja maavalla taustata French juba kujutatud keskkonnale liiga võõraks. Et naiivsete rahvuslaste hulka oleks passinud kainem maavalla esindaja koomiliseks kontrastiks paremini, kui Hargla arusaam prantsust. No lihtsam on Frenchi kujutleda Mironovi kehastuses, kui päris prantslase poolt mängituna :D

Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla viimastest romaanidest on päris palju räägitud, käin juba tükimat aega raamatukogu riiuleid noolimas, et äkki jääb mõni apteeker Melchiori raamat näppu. Seni ei ole õnn veel mulle naeratanud, tükk aega oli Hargla riiul täitsa tühi, vahepeal vilksatas "Palveränd uude maailma" mis kodus raamaturiiulit juba kaunistab.

Ühtäkki kohtusin aga Frenchi ja Koulu raamatuga, mille kaanepilt tekitas juba huvi, rääkimata tagakaanel pesitsevast lühikesest sisukirjeldusest. Siinkohas tahaks nördinult küsida, et miks pärgli päralt armastavad raamatukogud teoste kiletamisel/märgistamisel kinni katta teksti, mille abil saab lugejas huvi tekitada?! Antud juhul õnneks olid ainult paar esimest rida kadunud ning ülejäänust piisas, et õhinal raamat kaenlas kodu poole siirduda. Aga siiski...

"French ja Koulu" on alternatiivajalugu - tegevus toimub ühtepidi justkui 19 ja 20 sajandi üleminekuhetke ümbruses kuna vankrite ja karikute kõrval vuravad teedel gasoliini rüüpavad mobiilid ning taevas lendavad dirižaablid. Samuti on peategelasteks mõnusa ugri-mugri seltskonna - Tarbatu rahumaleva vanem Leibo, Maavalla kuulus rahvalaulik ja arbuja Süvahavva Koulu ise jne - kõrval ka libahundineiu Nell, Tema Majesteedi salateenistuse palgamõrtsukas Cedric Brock, ladina verd keevavereline Soluzzo, ka peatelane French ise on võõramaa päritoluga. Ma ei hakka tervet tegelaskonda siin üles lugema, igaljuhul seltskond on kirju. Samuti ei ole võlukunst veel kuhugi kadunud ning muuhulgas tuleb rinda pista vangistatud maag Beguristainiga, kellel on omakorda omad eesmärgid.

Indrek Hargla on väga mõnusa ökosüsteemi üles ehitanud. Peale raamatu läbimist uurisin täpsemalt, mida Hargla kirjutanud on ning avastasin, et Maavalla teemal, täpsemalt siis Koulu ja French seiklustest on veel kaks raamatut. Eks näis, kuidas teised kaks raamatut on (kui raamatukogusse nad peaksid millalgi ilmuma!), esimeses oli päris suur osa kogu maailma kirjeldamisel ning tegevustiku vaiksel ülesehitamisel. Tempo poolest oli Hargla pigem aeglane, samas oli mul taustsüsteemiks värskelt loetud Roger Zelazny Amberi esimene raamat, kus action oli pidev ja välkkiire. Natuke heidan ette "French ja Koulu" puhul lihtsust ning pealiskaudsust - võib-olla ma ootasin natuke rohkem tegutsemist kui vaikset dialoogi ja ettevalmistamist. Samuti jäid mitmed otsad valla - näiteks oli raamatu esimeses kolmandikus vihjamisi juttu Siuru-nimelisest elukast, kes hiljem täiesti tahaplaanile jäi. Iga kolme jutu (raamat koosneb sisuliselt kolmest juhtumist) puänt oli kuidagi... lihtne. St ärge saage valesti aru - iga teos ei pea olema hull kangutamine ning ajunuss (vabandage mu rohmakat prantsuse keelt) kuid väga naivistlikku stiili ma ei fänna. Naivismini oli küll antud juhul aega aga aga aga...

Keelekasutus saab mu poolt kõva plusspunkti, ma lausa jätsin meelde, et 425 leheküljel on üks äärmiselt värvikas lause: "Ta on joonud kaks kapatäit kama, ergas ja energiline, pakatamas tegutsemistahtest nagu värskelt viksitud seitsmepenikoormasaabas." Puhas nauding on sellist maakeelset teksti neelata.

Kokkuvõttes igati korralik keskmine tellis ning raamatu lugemine käis kähku. Mul on hea meel, et eesti keeles on sedasorti korralik tükk fantasyt ja etnot olemas.
Teksti loeti eesti keeles

Ah, see oli nüüd küll üks õige rusikas õigesse silmaauku!
Aitäh, suur Maarjamaa rahvalaulik ja arbuja isand Hargla.
Teksti loeti eesti keeles

Kodumaine aurupunk, alternatiivajalugu, kelmiromaan Pratchetti-laadses arranžeeringus, aga värskem ja vähempunnitatum kui enamik viimatimainitu teostest.
Teksti loeti eesti keeles

Tartlasena olen tahtnud Frenchi ja Koulu lugusid ammu lugeda - kas või kui palju alternatiivajaloos tänapäeva inimesele tuttav tundub.Meeldiv üllatus oli see, et kõigest seniloetust on raamat ikkagi väga erinev, samas oli seal palju lõbusalt äratuntavat ning kuigi autor erinevate klišeede ja stereotüüpidega kohati isegi liiale läks, haakus see omamoodi raamatu stiiliga. Siin ei ajanud miski vihale, vaid pigem äratundmisrõõmus muigama - raamat pani naerma enese kui eestlase üle, samas kedagi valusalt puudutamata. Žanr on muidugi mugav - sellises alternatiivajaloos võib lasta fantaasial lennata ning keegi ei hakka küsima, MIKS on maailma ajalugu just nii näinud. Pigem naudid seda õhulist paroodiat ning elad kaasa peategelaste omamoodi muretule elule. Kas sellist Eestit me tahaksimegi? Ei tea, aga midagi ihaldavalt utoopilist selles ometi on...
Teksti loeti eesti keeles
x
Madis Maasing
15.06.1984
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Sarja viimane osa seletas ära, miks ni peategelane kui ka tema isa teises osas eriliselt juhmid ja ebausutavalt käituvad olid, aga tagantjärgi ei muuda see lugemiselamust ja -muljet siiski kuidagi paremaks. Hullemgi veel, peategelane on enamiku käesolevast raamatust eriti staatilises seisundis ning süžee-tegevustik venib tõesti lubamatult pikaks.  
 
Postiivse poole pealt tuleb siiski märkida - nagu ka kogu ülejäänud triloogia puhul - huvitavaid ja värvikaid kõrvaltegelasi (kaasa arvatud eelmainitud deus ex machina), hästi ülesehitatud maailma ning autori jutustusoskust, mis suutis ka ülimalt aeglaselt kulgeva narratiivi enam-vähem söödavaks teha.    
 
Paraku muutis asja minu jaoks halvaks lõpplahendus - sellest ka hinne, mis ei peegelda mitte ainult konkreetselt Sõduripoja raamatu 3. osa, vaid kogu sarja üldist lugemismuljet. Eriti viimased leheküljed olid ikka väga absurdselt ja ülevõlli õnnelik lõpp ning pealegi tundub, et autor unustas sujuvalt ära peategelase ühe onupoja. Lohakusvigu tundus selles raamatus üldse rohkem olevat kui eelmistes, mitmel korral olid tegelaste nimed valed.  
 
Kokkuvõtvalt ei pea antud raamatut ja ka kogu sarja mitte väga kehvaks ning pigem oli asi kaasahaarav ja nauditav, aga kaks asja - vilets peategelane ja kehv lõpp - rikkusid asja minu jaoks suuresti ära.
Teksti loeti inglise keeles

Võrreldes sarja esimese raamatuga on see süngem, jõhkram ja lootusetum, aga paraku ka pikem, igavam ja kehvem. Üks asi on see, et enam pole see maailm niivõrd uudne ja põnev kui esimeses osas, ehkki selle seniavamata tahke muidugi paljastatakse omajagu. Aga kõige suurem puudus, mistõttu hetkeks tundus, et teos võib koguni pooleli jääda, on peategelane. Nagu juba eespool öeldud, siis ta hädaldab pidevalt ning lisaks sellele on ta ka kohati lausa uskumatult juhm. Tagantjärele mõeldes oli ta parajalt juhm ka esimeses osas, aga seal see niivõrd veel ei häirinud. Ainus, kes on veel juhmim ja/või irratsionaalsem, on peategelase isa.
 
Aga siiski, mida edasi raamat läks, seda lobedamalt lugemine siiski kulges, küllap harjusin ka pideva virina ja juhmusega ära ning selle ümber toimuv oli piisavalt huvitav ja hästi kirjutatud, et mitte lasta end enam asja suurimatest vigadest morjendada. Lõppude lõpuks, üldmuljena võib öelda, et ehkki kehvem kui esimene osa, ei olnud ta niivõrd palju kehvem, et peaks lausa terve tähekese võrreldes eelmisega maha võtma. Iseenesest ikkagi suhteliselt hea ajaviide.
Teksti loeti inglise keeles

Sain "Sõduripoja" triloogia jõulukingiks ja jõudsin esimesega kolmest ühele poole. Tegemist on esimese Hobbi raamatuga, mida üldse olen lugenud ning pole kahtlust, et kirjutada oskab ta hästi ja enamasti päris kaasahaaravalt. Aga nagu eelarvustajad juba korduvalt on öelnud, siis paraku oli ka tüütuid kirjeldusi ja tegevusi. Viktoriaanlik Inglismaa ja Kodusõja-eelne USA, millele oli lisatud tugev aristokraatia ja kuningavõim (a la keiserlik Saksamaa?). Poliitilised intriigid ja nendest tekkinud jamad olid enamuse raamatust kandvamad kui maagia ja tsivilisatsiooni-metslaste kokkupõrge, lõpus ja lõpuks aga pigem vastupidi. Tegelased on tõesti enamjaolt hästi välja joonestatud, ainult et peategelane ise tundus kohati lausa häirivalt juhm või ignorantne, teisal aga jälle üllatavalt nutikas. Nojah, võib-olla oli siin oma osa tema sisemisel lõhestatusel ja maagilise komponendi siira eitamise soovil.    
 
Mõned asjad jäid veel veidike häirima, mistap ka neli. Kõigepealt oli kogu see olustik ikkagi natuke liiga selgelt üle võetud 19. sajandi Lääne ühiskonnast - sellest natuke võõrikum-distantseeritum maailm (vrd GRRM-i teosed ja Euroopa hiliskeskaeg) oleks mulle paremini meeldinud. Ja teose üldine kulg oli ka natuke liiga USA filmindusele omane: alguses suured väljakutsed ja probleemid, asi läheb peategelase jaoks aina masendavamaks ja lootusetumaks ja siis järsku lõpp, mis on ikka väga suhkruselt happy end. Kuigi, kui järele mõelda, siis teatud oomeneid, et kõik ikka päris korras ja tore ei ole (eelkõige peategelase kosumine), puistati ka.   
14.01.2019: Saan muidugi aru, et see pingutatult väga hästi minek raamatu lõpus ennustab ette selle petlikkust järgmistes osades ja ses mõttes on see mõistlik kirjandustehniline võte, aga kui võtta seda raamatut kui ühte tervikut ja mitte sarja üht osa, siis mõjub see kummaliselt ja sobimatult. Vähemalt mind häiris, kui raamatuga lõpule jõudsin. Aga kui edasi lugeda, siis häirib muidugi juba vähem, kui võtad seda mitte enam eraldi teose, vaid pikema sarja esimese osana.
Kokkuvõttes on tegemist päris taheda tükiga, mis ei võtnud sugugi ära isu lugeda ka triloogia järgnevaid raamatuid.
Teksti loeti inglise keeles

Hea Lovecrafti "Shadow Over Innsmouth" adaptsioon kohalikku konteksti. Originaaliga võrreldes on kogu asi oluliselt loogilisem ning meeldisid ka olustikukirjeldused; samuti ka minategelane, kelle nimi annab Hargla loominguga tuttavale inimesele kohe selge vihje, et temaga ei saa asjad väga hästi minna. 
 
Silma hakkas aga üks ilmselge faktiviga, mis võis äkki olla ka tahtlik, kui tegemist oli irooniaga hiljutise haldusreformi aadressil. Nimelt need paigad, kus tegevus toimub, ei asunud Pärnumaal kuni 2017. aastani, vaid ilmselgelt Läänemaal! Aga minategelane korrutas pidevalt Pärnumaa ja Pärnumaa (ja paar korda vist ka Läänemaa).
 
Aga üldiselt nauditav ja kvaliteetne jutt, nagu Harglale kombeks; aga kuna tema latt on väga kõrgel, siis tema parimate juttude tasemeni see siiski päriselt ei küündi.
 
Teksti loeti eesti keeles

Igati muhe lugemine pimedateks õhtuteks. Enamik olulist kogumiku kohta on juba eelnevalt ära öeldud. Ka mulle torkas ühe esimese asjana silma, et lood jagunesid üpris selgelt kaheks: 1) maagia = arenenud tehnoloogia; 2) üleloomulik, mis jääb teaduslik-tehniliselt seletamatuks ehk siis üleloomulikuks. Kõik lood olid loetavad ja enamik head, kõige problemaatilisem oli vist Veskimehe üllitisest läbinärimine; eelkõige seetõttu, et see oli tõesti ilmselgelt liiga pikk. 
Kogumiku ülesehituse osas oleks tõesti vast parem olnud kui mõni teine lugu kui "Tarkmees taskus" oleks esimene olnud, aga väga ei häirinud ka praegune järjekord.
Teksti loeti eesti keeles

Tõesti ei ole tegemist alternatiivajaloo, vaid hoopis alternatiivtulevikuga. Omamoodi huvitavalt üles ehitatud maailm, aga jäi natuke õhukeseks ja kipakaks, liialt napisõnaliseks justkui.
Teksti loeti eesti keeles

Mingis mõttes maailm, mis oleks nagu EKRE helevalge unistus, aga ilmselt ka autori oma. Sõnakasutas on ilmselgelt meelega provotseeriv, aga õnneks ei jää see ainult üheplaaniliselt kitsa idee või ideoloogia peal sõitma, ikka sündmuseid ja isegi teatud määral karaktereid on ka. Kuigi jah, taas on nõnda, et enamik tegelasi on üksteisest suhteliselt eristamatud. 
Samuti tekitab minus sügavaid kahtlusi see, kas 1185 toimunud merikajaka intsidendil ja Saare-Taani pulmal oleks tegelikkuses kuidagigi saanud olla niivõrd ulatuslikud tagajärjed. Ja see, et Taani-Saare abielu tagajärjel Sigtuna oleks rüüstamata jäänud - aga miks; see asub teadupärast ju Rootsis ja mitte Taanis!
Nii ja teisiti, nõustuda tuleb ka sellega, et lugemine oli tõesti pigem põnev. Mistap siis "4".
Teksti loeti eesti keeles

Väga vahva ja lõbustav lugemine, ilmselgelt on palju šnitti võetud Eesti punkarite (fiktiivsetest, kirjanduslikest) toimetamistest. Piisavalt hea ja lõbustav, et võiks panna kõrgeima hinde.
Teksti loeti eesti keeles

Kirjatehniliselt suhteliselt hästi teostatud jutt, aga jah, ajaloolise võ ka alternatiivajaloolise loogikaga on lood küllaltki nigelad. Võimalik, et peamine viga on kõneformaadis, mis asjad vägagi lünklikuks jättis. Igatahes paremat kui nõrk "4" siin anna ei saa.
Teksti loeti eesti keeles

Omamoodi sünge, omamoodi jabur ja omamoodi lõbustav jutt sellest, mis saanuks Eestis siis, kui natsid oleks võitnud Teise maailmasõja. Teksti olulisimaks veaks on aga tõesti see, et tegelased kipuvad segamini minema ning seda tõesti mitte ainult lugejal, vaid ka autoril endal.
Teksti loeti eesti keeles

See jutt, mis teha, meeldis mulle antud kogumikust ilmselt kõige vähem. Jutustamis- ja sõnaseadeoskusel polnud ju väga vigagi, aga kogu tegevustik oli kuidagi väga laialivalguv ja hägune. Samuti ei saanud pihta, miks olid ühel panteonil koos Jupiter ja Poseidon, mitte vastavalt kas Jupiter ja Neptun või siis Zeus ja Poseidon?
Sestap pean piirduma rahuldava hindega.
Teksti loeti eesti keeles

Reformatsioonist Eestis on liukirjandust tehtud tõesti suhteliselt vähe, nagu ka hilisemast tuntud anabaptistide juhist, Tartus tegutsedes küll veel Lutheri õpetust järginud Melchior Hoffmannist. 
Sestap on Friedenthali teemavalik kahtlemata tänuväärne, mis sest, et reaalsest ajaloost tõesti väga tugevalt kõrvale kalduv - isegi niivõrd, et ma ei ole üldse kindel, kas tema jutus kõneks olev religioon üldse ongi kristlik.
Üldiselt võttes on tegemist taas hea huumoriga tehtud hea ajalootunnetusega jutuga, mis tänu sellele võtab ka selle kaanoneid väga irooniliselt-tabavalt tögada ja rikkuda. Mistap mina peaksin seda isegi viievääriliseks.
 
Teksti loeti eesti keeles

Midagi MacBethi laadset soomeugrliku mütoloogia kastmes, ehkki (vahe?)lõpplahendus on Shakespeare'ist oluliselt erinev. Ei jätnud jah kuigi tõsist muljet ning lõpetamatud jäi ka kripeldama. Siiski, suhteliselt hästi kirjutatud, nii et alla 4 ikkagi panna ei saa.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu, mis tundub eelkõige kirjutatud tõesti inimestele, kes Henriku Liivimaa kroonikaga teatud määral kursis - saavad kõhutäie naerda või vähemalt muiata. Eks ta kohati veidi liialt skemaatiline oli, aga üldiselt hea ja lõbus lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Päris huvitav, ehkki ajalooliselt suhteliselt kaheldamatult võimatu käsitlus sellest, kuidas inimesed paikseks jäid tsivilisatsiooni rajasid. Natuke nagu barbar Conan kohalikus kastmes, aga teisalt peategelane on mõistagi hoopis teisest puust.
Üldiselt meeldis, aga teatav klišeelikkus ja etteaimatavus siiski takistavad kõige kõrgemat hinnet panemast.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav ja kaasahaarav kirjatöö, mille sisust ja probleemidest on eelarvustajad juba pikalt juttu teinud. Lisaksin ainult paar momenti.
Raamat on kahtlemata väga tihedalt autori isikuga seotud, tema isikupärasid ja vaateid väljendav. Mis ei ole otseselt ju ei hea ega halb, aga lihtsalt tõsiasi, mida nentida. Nagu Merese teostele omane, leidub siin hulk karaktereid, kellest pea kõik on suuremal või vähemal määral kaasaelatavad (täiesti eemaletõukavaid tüüpe on vist ainult üks prints, aga iseg tema pole ju üdini halb). 
See, et teoses on "normaalühiskonnana" kujutatud sisuliselt (valgustatud?) autokraatlikku monarhiat, ei tundu mulle kuigivõrd üllatav, sest fantaasiajuttude tegevus ju enamasti säärases "ühiskondlikus formatsioonis" toimubki. Tõsi, siin on tegemist (kosmose)ulmega, aga teatud fantasy elemendid on ka siin hoomatavad. Vabariiklastest-demokraatidest terroristid toovad esimesena meelde "Frenchi ja Koulu", ehkki kaheldamatult on kahe teose tonaalsused diametraalselt erinevad. Ja aristokraadid, eriti nende teatud käitumismallid, jällegi meenutasid vägagi Targaryeneid.
Üldiselt aga ei leia väga suuri põhjuseid virisemiseks - autori stiil on kahtlemata eri- ja omapärane ning sellise õhustikuga raamatuid Eesti ulmemaastikult ilmselt teisi ei leia. Mis on aga pigem positiivne kui negatiivne. Lõpuks peab siiski tõdema, et päris nii häst ka ei meeldinud, et päris täispunkte panna (usun, et autor suudab veelgi enam), aga väga hea ja tugev teos kahtlemata.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav ja kaasakiskuv alternatiivajalooline lugemine. Teose sisu on eelpool kirjutajad juba piisavalt avanud. Lisan ainult ühe ääremärkuse teose vaieldamatu alternatiivajaloolisuse kinnituseks. Nimelt kutsub vend Folkmar kreeka õigeusklikku hereetikuks, ent ida ja lääne kirikulõhe toimus teadupärast alles 1054. aastal ning ka seejärel läks veel mitu head sajandit, enne kui see lõhe idas ja läänes ületamatu tundus ning üksteist väärusulisuses süüdistama hakati. Hargla maailmas on kirikulõhe ilmselt aga juba siis mitu sajandit varem aset leidnud.
Huvitav ja paiguti ka lõbustav oli ka kristluse ja muinasusundi kõrvutamine; need üksikud naljakohad tuletasid kohe Frenchi ja Koulut meelde, kes küll hoopis teistsuguses alternatiivajaloolises maailmas ringi seiklesid. 
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin samuti raamatu eestikelset varianti ning eelarvustajate kiidusõnadega tuleb ühineda. Hästi läbimõeldud ja komponeeritud raamat, mille lugemisel ei saanud tõesti last mõtet kuhugi mujale uitama. Ajaparadoksid ja ajas liikujad jäid ka mulle üpris häguseks; ilmselt oli see vähemalt osaliselt ka autori taotlus, kõike ei peagi ju detilideni välja kirjutama. Ajaloolised komponendid olid teosel samuti väga head.
Mulle tõid Kivi ja Valgus ning nende ümber toimuv aga lisaks Lovecraftile ka Pratcheti meelde: Vangladimensioonid väljaspool aega ja ruumi ning valguse vastandi sissetoomine, mis pole mitte pelgalt valguse puudumine.
Ainus, mis romaani puhul millegipärast veidi häirima jäi, oli selle lõpplahendus, oleks oodanud nagu midagi veidi teravamat või ootamatumat. Aga romaani kui terviku seisukohalt pole ka sellel tegelikult väga viga, nii et hinnet see küll alla ei tõmba.
Teksti loeti eesti keeles

Oli tore lugemine, tõesti nagu Vene Pratchett: sekeldused NL-aja Nähtamatus Ülikoolis. Kogu aeg just naerma ei ajanud, eks ole see nõuka-aeg minust ka ju suuremalt jaolt õnneks mööda läinud, aga kohati oli siiski päris humoorikas. Mingil põhjusel tundus kõige naljakam see koht, kus minategelane püüdis endale korduvalt ja ebaõnnestunult tagasihoidlikku einet valmistada.
Teksti loeti eesti keeles

Taas hea raamat, aga Kammereri triloogiast minu jaoks siiski nõrgim; kuidagi ära väsinud.
Siin ilmnevad muu hulgas ka ühe maailma korduvkasutamise probleemid: näiteks, kui "Asustatud Saares" olid mutandid lähema kümnekonna aasta jooksul välja suremas, siis siin raamatus selgub, et nad on veel pool sajandit hiljem rõõmsalt alles ning enamgi veel: juba 20-aastaselt raugastunud olnud Nõid on jätkuvalt elus!
Samuti peab tähelepanu juhtima tagakaaneteksti ekslikkusele: Rändurite probleem ei saa lõppkokkuvõttes mitte mingit lahendust. Nagu ka nendega seotud Leidlaste probleem, mis tõesti tekitas lugemsit lõpetades teatavat pettumust.
Teksti loeti eesti keeles

"Asustatud Saarest" selgelt süngem ja tõesti paranoiline raamat; lõpliku lahenduseta jääbki küsimus, kas finaalis toimunu oli inimkonna seisukohalt õige või vale; inimlikul tasandil on see mõistagi rõhutatult selge (minajutustaja ja autorite perspektiiviga on raske mitte nõustuda).
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea lugemine, ilmselt tõesti parim Kammereri triloogiast. Hoogne seiklus. Ent nagu Strugatskite puhul ikka, siis suhteliselt mitmekihilisena loetav. Pealispindselt võib tõesti mulje jääda, et plistatakse kommunistlikku korda ja kutsutakse üles vastikuid kapitaliste kukutama, aga sellisele järeldusele jõudmine on minu arust enda mõtlemisvõime väärkasutamine. Kritiseeritakse ikkagi eelkõige nõukogude korda: "Asustatud saare" ühiskond tegutseb ju paarkümmend aastat pärast sõda, keiser on kukutatud ning ühiskond tuksis.
Asja sõnum näib esmalt olevat ikkagi üldinimlikkus ja sõjavastasus ning teiseks ka hoiatus liiga lihtsate lahenduste ees ning ka küsimus, kuivõrd on näiline ja tegelik headus või kasu omavahel korrelatsioonis. 
Teksti loeti eesti keeles