Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Indrek Hargla ·

French ja Koulu

(romaan aastast 2005)

eesti keeles: Tallinn «Varrak» 2005

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
17
6
2
0
0
Keskmine hinne
4.6
Arvustused (25)

Romaani tegevuses toimub alternatiivajaloolisel 20. sajandi algusel. Selles maailmas eksisteerib maagia, mis on tõsi küll, juba viis sajandit hääbunud, riikide jaotus on hoopis teine ja ka kristlus kui religioon puudub. On veel palju teisigi erinevusi. Romaani minategelaseks on burgundlasest pisisuli French, kes end võlavanglast pääsemiseks Maavalla rahvalaulikule, salakuulajale ja arbujale Süvahavva Koulule orjaks müünud. Maavalla nime kannab Eesti, see on muinasmaakondade ühendamise teel loodud föderatiivne riik, mille pealinn asub Tarbatus( suurepärane! ) . Nii kistaksegi French võitlusse Maavalla julgeolekuteenistuse ja vabamüürlasliku salaorganisatsiooni Dagoberdi Leegioni vahel. Kirjeldatud maailmas on juba sajandeid õnnestunud riikidevaheliste lepingute abil sõdu vältida, nii et salaluure tegevus on siin võimumängude juures ääretult oluline. Romaan koosneb kolmest osast, esimese tegevus toimub Tarbatus, teise meie mõistes Põhja-Lätis asuvas Sudula maakonnas, kolmanda sadamalinnas Rävalis. Igati lahe ja naljakas romaan, autor paistab silma hea jutuvestmisoskuse ning suurepäraste tegelaskujudega. Kirjutamisviis meenutab veidi Asprini "Müüdi"-sarja, ent minu meelest on Hargla parem. Kuuldavasti kavandab autor romaanile juba järje kirjutamist. Jääme ootama!
Teksti loeti eesti keeles

Nii, nüüd on siis eesti keeles täitsa oma comic fantasy olemas. Kuigi raamatu stiili võib ju ka aurupungiks nimetada, ei muuda see midagi. Kelmiromaani vormis annab Hargla meile edasi nägemuse ühest hoopis teistsugusest Eestist. Kas see ka meeldib või mitte on juba subjektiivne.

Romaan jaguneb kolmeks osaks ja minu arvates on see üks nõrgemaid pooli kogu romaani juures, et need osad ei haaku hästi üksteisega. On küll samad tegelased ja ajaline järjepidevuski peab paika, kuid on tunda, et pigem on tegu kolme lühiromaani summa kui ühe tervikuga. Lühiromaanidest koosnevat romaani tuleb maailmakirjanduses tihti ette, piisab kui meenutada esimesena pähekaranud Silverbergi “Nightwingsi”. Hargla kolmest osast koosnev romaan jääbki kolmeks iseseisvaks samade tegelaste ja taustaga peatükiks milleski suuremas.

Esimest korda on Hargla raamatus kohti, mis panevad turtsatama, ajavad muigama ja lausa naermagi. Enamus sellistest kohtadest on küll pühendatud kohaliku toidu väljanaermisele. Minategelane French, ilmselt Hargla alter ego, Burgundia pisisuli, näeb hirmsat vaeva kohalike jõmmide harimisega, kuid nemad ajavad ikka näost sisse pekki ja hapukapsast, kartulit ja musta leiba, ning loputavad selle kõik alla kama või leige õllega. Pisut on koomilisi momente reserveeritud “pahale” tegelasele, kellelegi don Soluzzole, ja muidugi tekib kõiksugu segadust Frenchi ümberriietumistele naistemurdjast väljamaameheks, kellele kohalikud naiivitarid ennast kohe kaela riputavad.

Niisiis peitub kelmiromaani, auru-, etno- või mingi muu pungi ja koomilise fantaasia kuue alla veel osav paroodia Eesti oludest. Mõningatel puhkudel jääb Hargla mõte küll tabamatuks; näiteks ei saanud ma hästi aru, miks oli vaja mulke kujutada mingite rahaahnete kaabakatena või siis jäi mõningate kõrvaltegelaste sissetoomise vajadus mulle üsna hämaraks, aga üldkokkuvõttes peab ütlema: hästi tehtud.

Hinne “neli” tuleneb mingist endalegi raskesti arusaadavate asjaolude kompotist. Aga see on selline tubli “neli”. Hea raamat, just paras saabuvas suves nautimiseks.

Teksti loeti eesti keeles

Nagu eelmistest arvustustest juba näha, on Hargla seekordne romaan sootuks teisest puust kui kõik eelnevad. Alternatiivajaloo alla käib küll ilmselt seegi, aga ei mingit sünget keskaega, verist taplust, õnnetut armastust ega kurja nõidust. Alternatiivne Euroopa on meile esitatud hoopis värskendavas iroonilis-humoristlikus laadis ilma mingi erilise põdemiseta. Väga hea!
Teksti loeti eesti keeles

Pärast esimesi lehekülgi tundus, et tegu on eesti oma Aspriniga. Sest peategelasteks nutikas kannupoiss ja ennasttäis maag. Kui hiljem lisandus libahundineiu, olid paralleelid veel ilmsemad. Tuletagem meelde Tandat.

Jutu arenedes aga pidin oma arvamust revideerima. Noh, umbes nagu tammelugeja Imbi viibis enamuse aja teadmatuses, mis üldse sünnib, selle vahega, et adusin: Asprini muhedusest on saanud Pratchetti teravmeelne ja lõikav nali. Aga mitte ainult. Sest alles jäi mõnus ja humoorikas jutustamisviis.

Peale Kivirähu ei meenugi eesti etnoainelist pilalugu. Aga ometi on «French ja Koulu» omalaadne. Kivirähk võtab olemasolevad pajatused/muistendid/muinasjutud ja trööpab neid põhjalikult. Hargla jutustab uue loo, ning läbi huumoriprisma kajastab seda, mis on maarahva juures naljakas või mis võib väljamaalasele naljakas tunduda. Võtame kasvõi selle püha mugulapõllu. Ja mugulapudru üldiselt. Ning loomulikult, kuna ta tunneb Ülemeremaade talitust alias Välisministeeriumi väga hästi, on ka selleteemalised ilkumised eriti tabavad ning terava tooniga.

Kümme punkti kümnepallisüsteemis saab Hargla aga kõrvaltegelase Imbi eest. Tekitas mus umbes samasuguseid emotsioone nagu Simo Runneli luule. Ja see on juba tõsiselt midagi ;)

Teksti loeti eesti keeles

Jaak Urmeti sedastus nädalavahetuse Päevalehe kultuurilisast, et "Indrek Hargla värskeim romaan “French ja Koulu” on meistritöö – viimase viie, aga võib-olla ka kümne aasta paremaid romaane eesti kirjanduses." on muidugi jõhker liialdus, ehkki kindlasti mitte sellepärast, et "teos kuulub siiski fantastika valdkonda ja otsevõrdlus ilukirjandusega so belletristikaga pole kohane." (tsitaat anonüümseks jääda soovinud internetikommentaatorilt). Käesolevas romaanis on autor puhunud hinge sisse kirjanduses tihti kasutatud isanda-teenri peategelaspaarile (seoses ühiskondlike muutustega jäävad taolise karakteri kuldajad küll minevikku), kus isand on tähtsust täis, kuid käpardlik ning teener tark ja praktilise meelega, tänu kellele maailm üldse koos püsib (vähemalt ta enda arvates). Igatahes kahes esimeses jutus Koulule praktiliselt ruumi ei anta, kõige jaoks peab jätkuma Frenchist. Kolme loo kogusummas tundub Hargla tegelaspaarile kõige lähedasem analoog maailmakirjandusest olevat Nero Wolfe/Archie Goodwin Rex Stouti lugematutest romaanidest. Teiseks on autor elu sisse puhunud alternatiiv-Eestile, millist kunagi ei olnud ega oleks saanud olla. Võib-olla tahtis sellist Eestit autor, võib-olla me kõik. Elu selles riigis on mõistusepärane, looduslähedane, inimväärne. Hull idanaaber on taltsutatud ning ainus ebastabiilsust tekitav element tuleb Lõuna-Euroopast. Kolmandaks on nende tegelastega selles maailmas juhtuv kirja pandud humoristlikus võtmes. Tögatakse (ja küllaltki sõbralikult) teatud inimtüüpe, eesti kööki, naaberrahvaid, puhteestlaslikke iseloomuomadusi jne. Eestlaste halvimaid iseloomuomadusi kehastavad mulgid, aga see ei ole solvav ja ajuti on raamatu lugemise ajal ka pööraselt lõbus (näiteks lõigud, milles esineb Volastõni nimeline teadlane oma lõppematu januga). Siiski, homogeenne romaan oleks antud juhul ehk parema tulemuse andnud. Arvatavasti on üksiti terviklikke jupikesi, millest romaan hiljem kokku lappida kirjanikul lihtsalt kergem kirjutada, kuid tervikuna jätab romaan siiski veidi kergekaalulise, mittetõsiseltvõetava ja pealiskaudse mulje. Viimane mulje ei tulene vältimatult sellest, et enamiku ajast millegi kallal lõõbitakse. Ehkki ühes oma varasemas arvustuses lubasin, et jätan järgmise Hargla alternatiivajaloo vahele, osutus "Frenchi ja Koulu" tagakaanel lubatu (ka esikaane kujundus väärib vaid kiidusõnu) sedavõrd intrigeerivaks, et ei suutnud kiusatusele vastu panna. Põhimõtteliselt seda, mida ma tutvustuse põhjal ootasin, ma raamatust ei leinud, aga see kõneleb ilmselt rohkem endast kui raamatust, mis varasemast Hargla loomingust harmoneerub kõige rohkem kogumikuga "Hathawarethi teener".
Teksti loeti eesti keeles

ülivõrdeid ei kasutaks, aga parem ikka kui "rehepapp". mis pole muidugi veel näitaja. ja hindes on natuke kolkapatriotismi ka - sest kui näit miski lätlane oleks läti olude kohta sellise raamatu kirjutanud, siis tõenäoliselt oleks hinne madalam. nii et mulle meeldib, et just eesti kohta on kirjutatud raamat, mille väärtushinnangud on mulle sümpaatsed. ausalt öeldes just hoiakud asja päästavadki, sest kohati kippusid dialoogid kergelt nagu lamisemiseks kätte. no et hargla valdab ju suurepäraselt ka ütlemata jätmise kunsti - aga ongi nii, et meistri käes hakkavad tegelaskujud omatahtsi elama ja ilmselt siis läks nii ka frenchiga. kes, tasub ehk meeles pidada, pole sugugi mitte hea inimene. ja kui ta midagi mõnitama hakkab, siis pikalt ja põhjalikult. nii pikalt, et ei tundu enam eriti naljakas. aga ju siis on lihtsameelsemate lugejate jaoks vaja asju pikalt seletada. ja igatahes mõnitab french ju tõepoolest mõnitamisväärseid asju. politseid, raamatupidajaid, naiivitare-luuletajannasid, eesti märgi otsimist ning, mis eriti asjakohane, sporti ja olümpia-aateid. kui oleks olnud ka paar paha sõna suusatamise kohta, olnuks mul veel parem meel. ja au sees on tõepoolest austamisväärsed asjad. nagu näiteks see erkpunane alfa. mina oleksin muidugi selle autorina anonüümsete lombardia meistrite asemel victor janot nimetanud, sest geeniustel on kombeks ka alternatiivsetes ajalugudes välja ilmuda :) aga kuidas pralineedega on, ma õigupoolest ei teagi. pärast lugemist poodi sattudes tõstsin täiesti automaatselt kärusse purgi pealkirjaga "pralinee" - õnneks ma siiski taipasin enne kassani jõudmist vaadata ka väiksema kirjaga lisatut - "sojaubadest imitatsioon" - ja purgi riiulisse tagasi sokutada. nii et kunstil on suur ja kohati ohtlik jõud, eksole.

loodud maailm on õudselt tore ja võib jäädagi nuputama, kas kõik asjad ja leiutised ikka sobivad kokku. ning ma veetsin mitu meeldivat minutit, püüdes koulu kohale kujutleda võimalikke prototüüpe. kaplinski? karl-martin? kivisildnik? üks totram kui teine selles rollis... sündmustik on maailma kõrval suht kõrvaline, hoiab lihtsalt asju koos. et igat teksti pole mõtet krimkana lugeda, sellele osutaks nagu kahtlusaluste tüüpide arvu kahanemine peatükiti: esimeses kolm, teises kaks, kolmandas vaid üks. need aga, kes leidsid seose peatükkide vahel hapra olevat, ei otsinud õigest kohast või ei olegi võimelised midagi peale paduactioni lugema. no et frenchi ja nelli lugu arenes ju peatükist peatükki vägagi veenvate tempode ja üleminekutega.

Teksti loeti eesti keeles

No vat, nii toredasti läks, et juhtusin "Frenchi ja Koulut" just va lümpja-päevil lugema, mil Frenchi eluterve mõtlemine üleüldise hulluse taustal väga kosutavalt mõjus. Romaani Maavald on just selline koht, kus tahaks elada, pisike ja sõbralik, omamoodi ideaalne maailm, kus paljud meie tänased hädad puuduvad. Suurte jamadega said hakkama paar kangelast ja väikeste hädade üle lihtsalt irvitati ja asi kombes. Kusjuures sõbralikult ja vastastikku protsessist mõnu tundes. Ka suured pahalased mõjusid pigem õnnetute koomiliste tegelastena, kes niikuinii miskit korda ei suuda saata. Kõikvõimalike asjade, nähtuste ja kommete puder mõjub värskendavalt ja ei lase romaani tegevust mingisse ajastusse paigutada, pigem eksisteerib see Maavald kuskil omaette ajas, ja võib-olla et ruumis.Positiivne on see, et asi on koomiline, aga mitte jabur. Rehepapiga ei oska võrrelda (peaks vist siinkohal häbenema, et pole lugenud), aga siinkandis peaks romaan olema lõppkokkuvõttes popim kui misiganes Pratchett (et noh, veri on paksem kui vesi). Seda enam, et kirjutatud on väga nauditavas maakeeles.
Teksti loeti eesti keeles

Pean tunnistama, et see oli üks väheseid raamatuid, mille ma ostsin massilise positiive "melu" tõttu, mis seda ümbritses. Rahast kahju ei hakanud, raamat jooksis sujuvalt ning oli täis (mõnikord küll pisut etteaimatavat) huumorit.Nelja saab too kolmest lühiromaanist koosnev saaga lihtsalt seetõttu, et tegevus mõjus kuidagi lahjana. Iga jutt eraldi võttes oleks olnud meistriteos. Aga vat koos ja järjest lugedes hakkasid tegelased ja motiivid korduma.
Teksti loeti eesti keeles

Sain läbi ja ma olen nii tige, et see sunnib üle pika aja jälle baasis sulge haarama. No teeb ikka kurjaks kui autor midagi potentsiaalselt väga head viimasel hetkel ära solgib.Raamat koosneb kolmest üsna sõltumatust lühiromaanist. Sisu ja settingut on ülalpool juba kirjeldatud, kõigi öeldud kiidusõnadega olen kahe esimese puhul nõus. Aga MIKS küll oli vaja kirjutada kolmas? Et tellis paksem tuleks? Kas jäi autoril aega puudu või oli lihtsalt pikem paha periood? Elas välja mingeid isiklikke traumasid? Sest kolmas osa koosneb enamuses kahest esimesest laenatud situatsioonidest ja tegelastest mille vahele on pikitud ebausutavusi, labasusi ja pedenalju. Minu usk sellesse maailma kukkus kolinal kokku. Ok, rammulümpijas oli oma naljakaid elemente nagu atleetide kohustuslik triibuline trikoo ja ettekleebitud kasakavuntsid aga mille kuradi pärast tahaks kogu maailma osaleda võistlustel mis koosneb mingi pisiriigi aladest ja kus see pisiriik rutiinselt kümnikvõite saab? Ja miks oli vaja kopeerida teise osa rumala raamatupidaja armuhullustust tegelasele, kellele see üldse ei sobinud? Ja see etteaimatav ning klisheelik lõpp peategelaste lovestoryle. Ning ebaoriginaalne ning labane lõpustseen, kus French täiesti vaimuvaeselt lihtsalt mõnitab vaest, niigi maa sisse trambitud, sitsiillast, rumalalt avades kõik oma kaardid. Tal oli liiga palju klassi, et selleni langeda. Arrgh.Samas. kolmas osa ei ole labasustele vaatamata nii halb eraldivõetuna. Ja kaks esimest on VÄGA, väga head. Soovitan seda raamatut siiski siiralt osta. Loodan, et autor võtab rahulikult ja arendab seda maailma edasi - lühiromaanide ning juttude kujul. Potentsiaali on tohutult. Senised peategelased on end küll ammendanud ja tuleks teenitud puhkusele saata.Kuigi enamus on viisplussivääriline, kisub lõpupettumus hinde alla..
Teksti loeti eesti keeles

See raamat oli küll positiivne üllatus. Üldiset ei pea ma kodumaisest huumorist eriti lugu, kuid Hargla on hakkama saanud millegi erilisega. Harva suudab mõni autor siduda põneva sisu ja head naljad ühtseks tervikuks. Enamasti minnakse kergema vastupanu teed. Üritatakse kõigest väest kildu rebida ning süžee unustatakse täiesti ära (vahel ka vastupidi). "French ja Koulu" kaks esimest osa on igati tasemel kirjandus. Kolmas vajub küll natuke ära, kuid mind see eriti ei häirinud. Üldmulje on ikkagi väga positiivne. Poleks Harglast sellist asja küll uskunud. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla lemmikžanriks näikse olevat alternatiivajalugu... vähemasti on seda praktiliselt kõik autori romaanid, paljudest lühematest tekstidest rääkimata.

Sellessamas žanris on olnud ka Indrek Hargla suurimad loomingulised komistused, aga on ka...

Romaani sisust pole vast mõtet kirjutada, sest tegu oli hästi müüva raamatuga ning seda lugesid ka need, kes ulmet muidu ei loe.

Romaani tegevus toimub meie mõistes XX sajandi alguses, aga maailm pole päris selline nagu me harjunud oleme.

Kristlus pole erilist levikut leidnud, Eesti nimeks on Maavald ning tegu on kohaga, kus au sees looduslähedus, pastlad, hiied, kama, hapukapsas ja muu säherdune. Raamatu peategelaseks on Süvahavva Koulu ori French. Koulu on selline pisut ennasttäis Maavalla luuletaja, kes heast tahtest ja patriotismist ka salakuulamisega tegeleb. French on aga kõhukusele kalduv Burgundia kelm ja väärtpaberite võltsija, kelle Koulu vangist välja ostis.

«French ja Koulu» koosneb kolmest osast (õigemini lühiromaanist) ning sellisel kompositsioonil on omad plussid ja miinused. Plussiks vast see, et tegevus ei valgu eriti laiali... miinuseks aga see, et lugeja peab iga kord uue stardi võtma. Ka tekib kolme erineva loo puhul kiusatus neid omavahel võrdlema hakata...

Noh, et esimene on kõikse värskem, teine vast enim läbimõeldud ja kolmas kõikse tigedam.

Samas ei taha ma eriti viriseda, sest olen ju seda romaani kolme aasta jooksul kolm korda lugenud ning iga kord maksimaalse elamuse saanud.

Teksti loeti eesti keeles

Eks ta juba ammu ilmus ka, aga hindele ei tulnud see kasuks, et raamatust detaile meelde ei jäänud. Kuna sama sarja teoste arvustustes on natuke Frenci kuju üle mõeldud, tahaks oma uiud ka kirja panna.

French on vb mõeldud nagu Ostap Bender, sugugi mitte postiivne kangelane veel negatiivsemas keskkonnas. Ainult kui Bender oli tark ja ahne lollide ja ahnete hulgas, siis jääb ahne ja maavalla taustata French juba kujutatud keskkonnale liiga võõraks. Et naiivsete rahvuslaste hulka oleks passinud kainem maavalla esindaja koomiliseks kontrastiks paremini, kui Hargla arusaam prantsust. No lihtsam on Frenchi kujutleda Mironovi kehastuses, kui päris prantslase poolt mängituna :D

Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla viimastest romaanidest on päris palju räägitud, käin juba tükimat aega raamatukogu riiuleid noolimas, et äkki jääb mõni apteeker Melchiori raamat näppu. Seni ei ole õnn veel mulle naeratanud, tükk aega oli Hargla riiul täitsa tühi, vahepeal vilksatas "Palveränd uude maailma" mis kodus raamaturiiulit juba kaunistab.

Ühtäkki kohtusin aga Frenchi ja Koulu raamatuga, mille kaanepilt tekitas juba huvi, rääkimata tagakaanel pesitsevast lühikesest sisukirjeldusest. Siinkohas tahaks nördinult küsida, et miks pärgli päralt armastavad raamatukogud teoste kiletamisel/märgistamisel kinni katta teksti, mille abil saab lugejas huvi tekitada?! Antud juhul õnneks olid ainult paar esimest rida kadunud ning ülejäänust piisas, et õhinal raamat kaenlas kodu poole siirduda. Aga siiski...

"French ja Koulu" on alternatiivajalugu - tegevus toimub ühtepidi justkui 19 ja 20 sajandi üleminekuhetke ümbruses kuna vankrite ja karikute kõrval vuravad teedel gasoliini rüüpavad mobiilid ning taevas lendavad dirižaablid. Samuti on peategelasteks mõnusa ugri-mugri seltskonna - Tarbatu rahumaleva vanem Leibo, Maavalla kuulus rahvalaulik ja arbuja Süvahavva Koulu ise jne - kõrval ka libahundineiu Nell, Tema Majesteedi salateenistuse palgamõrtsukas Cedric Brock, ladina verd keevavereline Soluzzo, ka peatelane French ise on võõramaa päritoluga. Ma ei hakka tervet tegelaskonda siin üles lugema, igaljuhul seltskond on kirju. Samuti ei ole võlukunst veel kuhugi kadunud ning muuhulgas tuleb rinda pista vangistatud maag Beguristainiga, kellel on omakorda omad eesmärgid.

Indrek Hargla on väga mõnusa ökosüsteemi üles ehitanud. Peale raamatu läbimist uurisin täpsemalt, mida Hargla kirjutanud on ning avastasin, et Maavalla teemal, täpsemalt siis Koulu ja French seiklustest on veel kaks raamatut. Eks näis, kuidas teised kaks raamatut on (kui raamatukogusse nad peaksid millalgi ilmuma!), esimeses oli päris suur osa kogu maailma kirjeldamisel ning tegevustiku vaiksel ülesehitamisel. Tempo poolest oli Hargla pigem aeglane, samas oli mul taustsüsteemiks värskelt loetud Roger Zelazny Amberi esimene raamat, kus action oli pidev ja välkkiire. Natuke heidan ette "French ja Koulu" puhul lihtsust ning pealiskaudsust - võib-olla ma ootasin natuke rohkem tegutsemist kui vaikset dialoogi ja ettevalmistamist. Samuti jäid mitmed otsad valla - näiteks oli raamatu esimeses kolmandikus vihjamisi juttu Siuru-nimelisest elukast, kes hiljem täiesti tahaplaanile jäi. Iga kolme jutu (raamat koosneb sisuliselt kolmest juhtumist) puänt oli kuidagi... lihtne. St ärge saage valesti aru - iga teos ei pea olema hull kangutamine ning ajunuss (vabandage mu rohmakat prantsuse keelt) kuid väga naivistlikku stiili ma ei fänna. Naivismini oli küll antud juhul aega aga aga aga...

Keelekasutus saab mu poolt kõva plusspunkti, ma lausa jätsin meelde, et 425 leheküljel on üks äärmiselt värvikas lause: "Ta on joonud kaks kapatäit kama, ergas ja energiline, pakatamas tegutsemistahtest nagu värskelt viksitud seitsmepenikoormasaabas." Puhas nauding on sellist maakeelset teksti neelata.

Kokkuvõttes igati korralik keskmine tellis ning raamatu lugemine käis kähku. Mul on hea meel, et eesti keeles on sedasorti korralik tükk fantasyt ja etnot olemas.
Teksti loeti eesti keeles

Ah, see oli nüüd küll üks õige rusikas õigesse silmaauku!
Aitäh, suur Maarjamaa rahvalaulik ja arbuja isand Hargla.
Teksti loeti eesti keeles

Kodumaine aurupunk, alternatiivajalugu, kelmiromaan Pratchetti-laadses arranžeeringus, aga värskem ja vähempunnitatum kui enamik viimatimainitu teostest.
Teksti loeti eesti keeles

Tartlasena olen tahtnud Frenchi ja Koulu lugusid ammu lugeda - kas või kui palju alternatiivajaloos tänapäeva inimesele tuttav tundub.Meeldiv üllatus oli see, et kõigest seniloetust on raamat ikkagi väga erinev, samas oli seal palju lõbusalt äratuntavat ning kuigi autor erinevate klišeede ja stereotüüpidega kohati isegi liiale läks, haakus see omamoodi raamatu stiiliga. Siin ei ajanud miski vihale, vaid pigem äratundmisrõõmus muigama - raamat pani naerma enese kui eestlase üle, samas kedagi valusalt puudutamata. Žanr on muidugi mugav - sellises alternatiivajaloos võib lasta fantaasial lennata ning keegi ei hakka küsima, MIKS on maailma ajalugu just nii näinud. Pigem naudid seda õhulist paroodiat ning elad kaasa peategelaste omamoodi muretule elule. Kas sellist Eestit me tahaksimegi? Ei tea, aga midagi ihaldavalt utoopilist selles ometi on...
Teksti loeti eesti keeles
x
Oskar Nassar
28.05.1987
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Eesti ESIMENE etnohorror romaan läbi loetud ("Rehepappi" ei saa ju ikka horroriks pidada)ja sellist magnetismi suudab ainult Hargla pakkuda. Hommikul kätte võetud raamatut ei suutnud enne käest panna kui kell pool kolm öösel ja viimane lehekülg loetud.PS: Pole sarja vaadanud ja arvan, et see aitas lugemiselamusele tugevalt kaasa.
Teksti loeti eesti keeles

Võtsin selle raamatu ette kuna see oli selle aasat Stalkeri eesti romaanide nimekirjas, eelnevad teadmised autori ja romaani kohta puudusid täiesti. Arvustusi peale ülevalkirjutatu ja ühe blogi postituse ka internetist ei leidnud. Juba esimesest leheküljest haaras romaan mind endasse täielikult. Tõesti hea stiili ja kasvava pingega kirjutatud romaan. Pani mõtlema nii mõnegi küsimuse üle ja sobiks suurpäraselt arutamiseks mõnes ülikooli kirjandust ja elu vahekorda puudutavas loengus. Erilise kiituse saab Helsingi kujutamine. Ise korduvalt Helsingit külastatuna tundsin tõesti, et kõnnin koos romaani tegelastega mööda suvise rohelusse mattuva kesklinna tänavaid. Kahju, et paljud sellised romaanid jäävad eesti avalikusel ja kriitikutel kahe silma vahele ja ei ületa uudiskünnist ja sellest tulenevalt ei jõua paljude potentsiaalsete lugejateni (eks see oluneb ka kirjastuse poolsest viitsimisest/viitsimatusest teost promoda meedias). Kui kokkuvõttes, kui tõesti on tegemist Kristjan Looritsa debüütromaan siis suur kummardus autorile ja jään edaspidisi trükisi ootama.
Teksti loeti eesti keeles

simene gootiromaan mis kätte sattunud. Huvitavad uued teemad eesti ulmekirjanduses , kuid teos kokkuvõtvalt tekitas kahetisi tundeid. Leila Tael-Mikešini romaan koosneb kahest osast, mille esimene pool oli ikkagi tunduvalt tugevam kui teine (mis tõigi pandud hinde alla 3-le). Esimesel poolel oli eesmärgi pärasem faabula ja tegelaste eesmärgid/motiivid selgemini esile toodud. Teine pool vajus kuidagi ära ja jäi pingutatuks ning tekkis liigne kordumise moment. Kiidaks eriti esimeses osas loodud suhtevõrgustikku ja head iroonilist huumorit, millega tegelased üksteist torkisid. Kokkuvõtvatlt jäi midagi ikkagi puudu. Mingi süzeelik pööre, mis oleks viinud näiteks tegelaskonna kuhugi teise keskkonda või toonud sisse uusi tkaraktereid (mitte samu tegelasi uuestisõndinud kehades).
Teksti loeti eesti keeles

Olles lugenud paar esimest peatükki Kent Raju romaanist, tekib koheselt küsimus: mis vanusegrupile on romaan suunatud? Kas on tegemist noorteromaaniga või ikkagi täiskasvanuile suunatud teosega? Mina liigitaksin selle ikkagi noorteromaani alla (vanusele 10-16) ja hindaks seda ka vastavast vaatepunktist. Lugu on lihtne, mõistatusliku Maa otsimine Universumi sügavustest, pikitud kohati täitsa meeldiva ja puhta (noortele lugejaskonnale suunatud) huumoriga. Lugedes tekib kergesti paralleel kultussarjaga "Futurama" (Merf - Fry, Piilips - Bender, Aurora - Leela, Adam - Professor, Zergio - Zoidberg, Pegasuse pardaarvuti - Planet Expressi süstiku autopiloot, kosmomaffia - robomaffia) ning ka kummalisel kombel Priit Pärna animtsiooniga "Porgandite öö" (Riici valitsushoone - hotell PGI). Kosmoserändudega seotud noortekirjandust meil eestis muidgi ei tea kui palju ei ilmu, ehk on erledaimaks näiteks selles vallas Henno Käo "Oliüks", mis on isegi teatavas mõttes kultusteos. Kuid "Oliühele" sarnast helget ja kaasahaaravat maailma "Tuntud Universum: kadunud Maad" lugedesi ei teki. Tõesti oleks vaja olnud toimetaja tugevamat kärpivat kätt, mis oleks romaani küll lühendanud kuid samas tummisemaks muutnud. Sama kehtib ka keele kasutuse osas, kohati tundus et osad naljad oli mõeldud lugemiseks inglise keeles või need oleks lihtsalt inglise keeles palju paremini töötanud.Kuid lõpetuseks võib öelda, et kui peaks ilmuma teine osa AS Otsigumootori sõpruskonna tegemistest Tuntud Universumis, siis võtaks selle lugemiseks küll ette. Hindeks jääb hetkel 3, sest usun et autor on võimeline palju tugevamat teost kirjutama ning siis on järgmine kord ka kuhugi tõusta.
Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänava viimase romaani lugemine läks lennates. Kindlasti on tegemist autori seni parima ja läbimõelduma teosega, mis võttab tegelikult kokku ühe mõttelise osa Maniakkide Tänava eelnevast loomingust. Eriti kiidan teravaid ja hästi sihitud torkeid praegu Eestis olevate väärnähtuste suunas (erakonnad, Riigikogu, poliitbroilerid). Tundub, et isegi tuumakatastroof ei muuda olematuks ühiskonnas olevaid kasvajaid.
Teksti loeti eesti keeles

Võtsin raamatu ette kuna leidsin selle Stalkeri järgmise aasta nimekirjast. Pole ammu ühtegi klassikalist fantasy`t lugenudki ning eriti eesti autori oma. Eelnev arvustaja on juba üldiselt kõik olulise välja toonud, mis raamatut puudutab ja temaga tuleb suures joones nõustuda. Tahan esile tõsta seda, et tegemist autori debüütromaaniga ja seetõttu ka hinne 5. Oleks meil tihedamini nii mahukaid ja läbikomponeeritud esikteoseid. PS: Ainus asi, mis mind kohati häiris oli toidukordade ja söömise väga detailne ning tihti ette tulev kirjeldused. Lugedes läks lihtsalt kõht alatasa tühjaks.
Teksti loeti eesti keeles

Kassarit ja seal leiduvaid kivisid, mis seonduvad tulnukate ja muu müstilisega, on ennegi eesti lastekirjanduses kujutatud. Nimelt Henno Käo jutustuses "Suure kivi lood", mis sisaldas palju rohkem ulmelisi elemente, kui Reinausi romaan. Võrreldes esimese osaga on ulmelisi elemente vähemaks jäänud. Kui raamatus "Mõistatus lossivaremetes" liikusid ringi kummitused, siis nüüd on ainsad ebaharilikud momendid hüpnoos ja ravivõimed. "Kivid, tulnukad ja sekt" on sellegipoolest kaasakiskuvam ja seiklusrikkam lugemine, kui esimene raamat ning kindalsti väga mõnus suvelugemine noortele. PS: Ka minus tekitab tegelaste vanus kummastust, kohati nagu oleks gümnaasiumi vanustega tegemist, siis aga jälle pigem kujutatud 13-14 aastased hingeelu.
Teksti loeti eesti keeles

Eelmine arvustaja on kõik olulisema juba välja toonud, nii et polegi suurt lisada. Aga eks "Okultismiklubi" hinnates tuleb kõige pealt arvestada ikka seda kellele see on kirjutatud. Lugejaskonnaks on põhikoolis käivad noorukid (12-16 aastased) ning seda arvestades on tegemist igati korraliku noorsoo seiklusjutuga. Raamatus on olemas kõik see, mis kutsub tänapäeva noort lugema - müstikaelement, noortesuhted ning seiklused. Ning kuna tegemist noortega nö. naabervallast, leiab kindlasti iga koolinoor loost tegelase kellega ise samastuda. Kindlasti võiks selline teos kuuluda ka koolis loetavate raamatute valikusse (Vana-Kuustes kindlasti ka kuulub). Raamatu populaarsusest annab ka tunnistust see, et just ilmus ka järg.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat sattus lihtsalt kätte raamatukogus riiulite vahel tiireldes. Ikka kõvasti on vett merre voolanud ja eesti ulmekirjandus edasi läinud sellest ajast, kui Seppo "Hüatsinsõrmus" ilmus. Praegu lugedes tundus ikka äärmiselt amatöörlik kogumik olevat (võrreldes näiteks Matt Barkeri tekstidega). Kõigis novellides ammu tuntud ja ära leierdatud faabulad (sõnajalaõis, loss veekogu põhjas, filosoofide kivi), millele polnud midagi uut juurde lisatud. Lugedes ei jäänud muljet, et tegemist on õudusnovellidega (nagu tutvustus raamatu kaanel seisab), vaid muinasjuttudega algkooli õpilastele (Kreutzwaldi või Eiseni töötlused). Palju oli ka ebaloogilisusi ja lihtsalt kergema tee minemist tekstides. Aga mis kõige "hirmsam", lugedes ei olnud kordagi hirmus, isegi mitte kõhe ja sel juhul on õudusjutt kindlasti läbi kukkunud. Hinde 3 panin puhtalt seetõttu, et kirjanik oli neid lugusid kirjutades 17-21 aastane ja seetõttu vähe leebem hindamisel.
Teksti loeti eesti keeles

Seikluslik detektiivilugu, mille lõppu on lisatud ka tilgake ulmet (ajaränd tulevikku ja saadud teadmistega sündmuste mõjutamine olevikus). Lugu mõneti võrreldav samal ajal perioodikas ilmunud Lew R. Bergi järjejuttudega. Kuid Tarlapi stiil on lihvitum ja peakangelane pole nii macho kui Bergil. Ilmselt Bergi puhul oleks Traven kandnud mantli all automaati ja paari granaati. Puudustel on eelnevad arvustajad juba peatunud.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu sellest kuidas ühe inimese uskumatuna näiv sugereerimisjõud suudab hävitada kogu inimkonna. Kirjutamisstiilile ei saa midagi ette heita, sulg jookseb hästi. Kuid samas oli osasid nüansse a loogikavigu, mida eelnevad arvustaad samuti välja tõid - kas ikka hakkad esimesena ennast sööma? Üritaks ikka enne midagi kinni püüda merest.
Teksti loeti eesti keeles