Indrek Hargla

Romaan jaguneb kolmeks osaks ja minu arvates on see üks nõrgemaid pooli kogu romaani juures, et need osad ei haaku hästi üksteisega. On küll samad tegelased ja ajaline järjepidevuski peab paika, kuid on tunda, et pigem on tegu kolme lühiromaani summa kui ühe tervikuga. Lühiromaanidest koosnevat romaani tuleb maailmakirjanduses tihti ette, piisab kui meenutada esimesena pähekaranud Silverbergi “Nightwingsi”. Hargla kolmest osast koosnev romaan jääbki kolmeks iseseisvaks samade tegelaste ja taustaga peatükiks milleski suuremas.

Esimest korda on Hargla raamatus kohti, mis panevad turtsatama, ajavad muigama ja lausa naermagi. Enamus sellistest kohtadest on küll pühendatud kohaliku toidu väljanaermisele. Minategelane French, ilmselt Hargla alter ego, Burgundia pisisuli, näeb hirmsat vaeva kohalike jõmmide harimisega, kuid nemad ajavad ikka näost sisse pekki ja hapukapsast, kartulit ja musta leiba, ning loputavad selle kõik alla kama või leige õllega. Pisut on koomilisi momente reserveeritud “pahale” tegelasele, kellelegi don Soluzzole, ja muidugi tekib kõiksugu segadust Frenchi ümberriietumistele naistemurdjast väljamaameheks, kellele kohalikud naiivitarid ennast kohe kaela riputavad.

Niisiis peitub kelmiromaani, auru-, etno- või mingi muu pungi ja koomilise fantaasia kuue alla veel osav paroodia Eesti oludest. Mõningatel puhkudel jääb Hargla mõte küll tabamatuks; näiteks ei saanud ma hästi aru, miks oli vaja mulke kujutada mingite rahaahnete kaabakatena või siis jäi mõningate kõrvaltegelaste sissetoomise vajadus mulle üsna hämaraks, aga üldkokkuvõttes peab ütlema: hästi tehtud.

Hinne “neli” tuleneb mingist endalegi raskesti arusaadavate asjaolude kompotist. Aga see on selline tubli “neli”. Hea raamat, just paras saabuvas suves nautimiseks.

Jutu arenedes aga pidin oma arvamust revideerima. Noh, umbes nagu tammelugeja Imbi viibis enamuse aja teadmatuses, mis üldse sünnib, selle vahega, et adusin: Asprini muhedusest on saanud Pratchetti teravmeelne ja lõikav nali. Aga mitte ainult. Sest alles jäi mõnus ja humoorikas jutustamisviis.

Peale Kivirähu ei meenugi eesti etnoainelist pilalugu. Aga ometi on «French ja Koulu» omalaadne. Kivirähk võtab olemasolevad pajatused/muistendid/muinasjutud ja trööpab neid põhjalikult. Hargla jutustab uue loo, ning läbi huumoriprisma kajastab seda, mis on maarahva juures naljakas või mis võib väljamaalasele naljakas tunduda. Võtame kasvõi selle püha mugulapõllu. Ja mugulapudru üldiselt. Ning loomulikult, kuna ta tunneb Ülemeremaade talitust alias Välisministeeriumi väga hästi, on ka selleteemalised ilkumised eriti tabavad ning terava tooniga.

Kümme punkti kümnepallisüsteemis saab Hargla aga kõrvaltegelase Imbi eest. Tekitas mus umbes samasuguseid emotsioone nagu Simo Runneli luule. Ja see on juba tõsiselt midagi ;)

loodud maailm on õudselt tore ja võib jäädagi nuputama, kas kõik asjad ja leiutised ikka sobivad kokku. ning ma veetsin mitu meeldivat minutit, püüdes koulu kohale kujutleda võimalikke prototüüpe. kaplinski? karl-martin? kivisildnik? üks totram kui teine selles rollis... sündmustik on maailma kõrval suht kõrvaline, hoiab lihtsalt asju koos. et igat teksti pole mõtet krimkana lugeda, sellele osutaks nagu kahtlusaluste tüüpide arvu kahanemine peatükiti: esimeses kolm, teises kaks, kolmandas vaid üks. need aga, kes leidsid seose peatükkide vahel hapra olevat, ei otsinud õigest kohast või ei olegi võimelised midagi peale paduactioni lugema. no et frenchi ja nelli lugu arenes ju peatükist peatükki vägagi veenvate tempode ja üleminekutega.

Sellessamas žanris on olnud ka Indrek Hargla suurimad loomingulised komistused, aga on ka...

Romaani sisust pole vast mõtet kirjutada, sest tegu oli hästi müüva raamatuga ning seda lugesid ka need, kes ulmet muidu ei loe.

Romaani tegevus toimub meie mõistes XX sajandi alguses, aga maailm pole päris selline nagu me harjunud oleme.

Kristlus pole erilist levikut leidnud, Eesti nimeks on Maavald ning tegu on kohaga, kus au sees looduslähedus, pastlad, hiied, kama, hapukapsas ja muu säherdune. Raamatu peategelaseks on Süvahavva Koulu ori French. Koulu on selline pisut ennasttäis Maavalla luuletaja, kes heast tahtest ja patriotismist ka salakuulamisega tegeleb. French on aga kõhukusele kalduv Burgundia kelm ja väärtpaberite võltsija, kelle Koulu vangist välja ostis.

«French ja Koulu» koosneb kolmest osast (õigemini lühiromaanist) ning sellisel kompositsioonil on omad plussid ja miinused. Plussiks vast see, et tegevus ei valgu eriti laiali... miinuseks aga see, et lugeja peab iga kord uue stardi võtma. Ka tekib kolme erineva loo puhul kiusatus neid omavahel võrdlema hakata...

Noh, et esimene on kõikse värskem, teine vast enim läbimõeldud ja kolmas kõikse tigedam.

Samas ei taha ma eriti viriseda, sest olen ju seda romaani kolme aasta jooksul kolm korda lugenud ning iga kord maksimaalse elamuse saanud.

French on vb mõeldud nagu Ostap Bender, sugugi mitte postiivne kangelane veel negatiivsemas keskkonnas. Ainult kui Bender oli tark ja ahne lollide ja ahnete hulgas, siis jääb ahne ja maavalla taustata French juba kujutatud keskkonnale liiga võõraks. Et naiivsete rahvuslaste hulka oleks passinud kainem maavalla esindaja koomiliseks kontrastiks paremini, kui Hargla arusaam prantsust. No lihtsam on Frenchi kujutleda Mironovi kehastuses, kui päris prantslase poolt mängituna :D