Ulmejutuna on see tykk kaunis mõttetu. Niisamanovellina käib kah, aga teiselt poolt on lõpp küsitav. Nii palju aega oli mööda läinud, poisi vanemad õnnetusest ammu üle saanud. Kui poisi venda see kõik ikka veel painas ning ta ise ikka veel vanematele sellest rääkida ei suutnud, oleks minategelase tulek pigem mingi vabanemistunde pidanud tekitama. Hinge kogunevast saastast lahti saamiseks on kõige parem moodus sellest rääkimine, reeglina on taolised seigad teiste jaoks alati väiksemad ja tähtsusetumad, kui nende pärast põdeja enda jaoks. Nii peaks ka sel juhul olema, Harvi isiklik viljakoll ei jää teda enam kogu eluks jälitama, nagu autor väidab. Sest nüüd saavad nood kolm inimest sellest omavahel rääkida.