Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Robin Hobb ·

The Tawny Man III: Fool`s Fate

(romaan aastast 2003)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
6
3
0
0
0
Keskmine hinne
4.667
Arvustused (9)

Sarja viimane raamat tundus küll ülemäära venitatud, kuid siiski oli tegevust ja põnevust päris lõpuni välja.

Raamatu põhisisuks oli prints Dutiful`i kosimisretk üle mere ja sellega seotud sekeldused, kuid siit ja sealt lisandus väga palju informatsiooni kogu raamatu maailma kohta. Selgeks saab üht-teist Elderlingide, draakonite ja muude vähemuste kohta, keda kogu sarjas on esinenud. Fitz-i ja Fooli suhe saab ka omaette lõpu ja Fitz saab tagasi emotsionaalse stabiilsuse. Raamatu viimane veerand praktiliselt sellega tegelebki, et leitakse Fitz`le kohta päikese all. Mitmesuguseid intriige on raamatus palju vähem, kui sarja eelmistes osades, kuid see oligi juba ära tüüdanud.

Näpunäide noortele neidudele: Kui tahate, et teie prints tooks armastuse märgiks teie kamina kohale seinakaunistuseks draakoni pea, siis olge oma soovi osas veidi täpsem...
Teksti loeti inglise keeles

800 leheküljeline kirbukirjas tellis moodustab viimase osa nii Tawny Man - triloogiale kui ka Realm of the Elderlings - tsüklile. Seda muidugi juhul kui tädi Hobb sulepeast veel paari - kolme triloogiat juurde ei ime. Esialgu vist kartuseks põhjust pole, lõpuosa tõmbab kenasti otsad kokku.

Üldmulje on hea. Vaatamata Robin Hobbi teada - tuntud puudustele on ta kokku kirjutanud päris mõnuga loetava asja. Puudusteks on eelkõige ohjeldamatu lobisemine, tihti ka teemast täitsa mööda, võimetus kujutada usutavaid tegelasi ning tahtmatu koomika ja positiivsete tegelaste väljakukkumine ääretult vastikutena ja vastupidi.

Lugu ise keerleb peamiselt Fooli ja Fitzi ümber. Minule käis Fool vaikselt pinda juba alates hetkest kui ta Salamõrtsuka õpilase esimestes peatükkides välja ilmus, aga see selleks. Lõpuköide on rohkem kui Tawny Mani teised osad seotud tsükli esimese triloogiaga, Farseeriga. Nimelt selgub, et Farseeri põhisündmus, Punaste Laevade Sõda, pole sugugi veel nii lõppenud, kui enamik tegelasi näib arvavat. Otseseid viiteid on teisigi. Raamatu esimene pool venib lausa teokiirusel, Hobb patrab kõigest, peamiselt muidugi Fitzi kurvast saatusest, aga mitte asjast. Teine pool, alates sellest kui kogu kamp hakkab ronima jääliustikule, läheb tunduvalt kiiremaks ja põnevamaks. Päris lõpp jälle on imalalt siirupine ja magus. Fooli ja Fitzcivalry suhe saab ootamatuid homoerootilisi jooni, kuigi Hobb arvas ise tõenäoliselt, et kirjutab tõelisest meestevahelisest sõprusest. Lõpus toimuv üksteise kehadesse pugemine ja pidev kallistamine ja hellitamine oli liig mis liig. Teine tegelane, kelle sõnavõtte lugedes venisid suunurgad kogu aeg kõrva taha, oli Black Man. Teda oli üritatud kujutada kui võõrast olendit, kes räägib imelikult, kuid lugedes kangastus silme ette Yoda Tähevartest. "There go You must!"

Lahenduse saavad kõik saladused, alates Narcheska tätoveeringutest ja lõpetades Othersitega tsükli teisest triloogiast, Liveship Tradersitest. Selgub ka kes see Fool selline üleüldse oli. Tradersite lugemine tuleb muide kasuks, aga ei ole hädavajalik, sest Tintaglia päritolu tundmine ei andnud midagi olulist juurde ega ka võimaldanud paremini Tawny Mani mõista.

Hea raamat, aga liiga paks. Keda need pisiasjad ei sega ja kes tahab kangesti teada, kuidas Fitzcivalry Farseeri saaga lõpeb, tasuks kindlasti lugeda. Kaalutlesin "nelja" ja "viie" vahel, hinnet tasub arvestada viieks pika miinusega.

Teksti loeti inglise keeles

Lugemist alustades lappasin kohe raamatut edasi, et vaadata millal siis Aslevjali saarele jõutakse. Ei rõõmustanud eriti, et alles 280. leheküljel. Ei rõõmustanud ka see, et sealt lahkumine toimus alles 300 lk. pärast. Terve selle triloogia juures häirib mind, et iga üksik raamat on keskendunud ainult ühele tähtsale sündmusele, kuigi vahepeal toimub palju väiksemaid Fitzi jaoks olulisi asju. Farseeri seeria puhul see päris nii ei olnud.Lõpp tundus kuidagi liiga läila, ja viimased leheküljed rikkusid terve triloogia ära. Teisest küljest mulle meeldis, et kunagi ei suutnud kõike ära arvata, mis ikkagi edasi juhtub. Alati segas Fitz-Changer vahele ja tegi midagi teisiti.Kokkuvõttes päris hea; kuna ma süvenesin raamatutesse ja vast ka samastusin Fitziga rohkem kui ühegi teise raamatutegelasega kunagi varem, siis ärritasid ka mõningad vead rohkem kui kunagi varem.
Teksti loeti inglise keeles

Eelmised arvustajad on sisust juba päris hea kokkuvõtte teinud ja seepärast ma seda ei tee.
Ütleksin siiski, et mulle sobib Hobbi stiil hästi ja ei tundu venivana üldiselt. Parim asi nende teoste juures ongi see, et raske on arvata, mis saab edasi. Kahju oli ainult Fool`ist ja Fitz`ist, see nende sõprus sai veidi kahtlaselt lõpetatud või vähemalt oli nende käitumine imelik, kui nad koos olid.
Ikkagi.. mulle meeldis!
Teksti loeti inglise keeles

Seni loetud Robin Hobbi raamatutest parim. Ratsionaalset põhjendust ei oskagi tuua, tekitas lihtsalt tohutult võimsa emotsiooni.
Teksti loeti inglise keeles

Lugesin sellesinase triloogia ühe hooga läbi suvepuhkuse ajal ja ilma internetita, seetõttu ei hakkakski iga osa kohta eraldi midagi ütlema vaid võtaks kõik siia lõppu kokku.

Eelmine, Assassini triloogia oli minu meelest ilus tervik ja lõppes nii konkreetselt ära, et mul oli Tawny Man`i suhtes teatud negatiivne eelarvamus - miks ei võinud neid tegelasi ometi rahule jätta vaid oli ikka jälle vaja nad ajaloo näitelavale tirida. Assassin`s Quest`i lõpulause oli kuidagi nii lõplik et jäi mulle mällu kummitama aastateks. Idee pookida sellele otsa mingeid järgesid tundus teatud mõttes lausa pühaduseteotusena (vabandatagu kui ma nüüd liiga pateetiliseks läksin). Sel põhjusel lükkasingi selle triloogia lugemist nii kaua edasi kuni ühel hetkel lihtsalt juhtus et polnud raamatupoest midagi muud võtta. Ja tuleb öelda, et mu kõhklused osutusid õigustatuks.

Sest ega midagi põhimõtteliselt uut justkui teada ei saanudki. Ikka needsamad peategelased ja seesama maailm. Ikka seesama story, et kuidas Fitzi eraelu on kuningriigi nimel kihva keeratud ja kuidas ta seda kangelaslikult talub. Näpuotsaga uusi kõrvaltegelasi ja mõningaid väheolulisi tegevusliine, mida Assassini triloogias ei olnud. Mõned leheküljed, mis olid tõesti head. Lugeda ju võib, sest kirjutatud on see tegelikult üle keskmise hästi. Ainult et milleks?

Teksti loeti eesti keeles
x
Erkki Lindpere
05.10.1979
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Mulle meeldisid ka lühijutud veidi rohkem. Millegipärast jõudsin Sapkowski lugemiseni alles nüüd, kuigi Witcheri mängud mitu korda läbi mängitud. Hea teada, et ka teisted on kõrgelt hinnanud, mitte pole ma mängude fännina väga erapoolik.Sapkowski stiil meeldib -- kirjeldused on piisavad aga mitte liigsed ja rohkelt dialoogi.Sari läheb tegelikult veel paremaks, kuigi antud romaani järg on veidi igav.
Teksti loeti inglise keeles

Üks parimaid romaane, mida olen lugenud. Stephenson kirjutab ikka väga hästi -- kuigi sõnakasutus ja lauseehitus ei ole just päris sama hea kui näiteks Gibsonil, siis kohati esineb ikka päris korralikke pärle ja mulle meeldis üldiselt rohkem kui Gibson.
Lõpp oli aga kehv.
Teksti loeti inglise keeles

Ma ei tea kas asi on tõlkes või on see lugu tõesti nii lihtsakoeline ja lihtlausetes kirja pandud. Härjapõlvlaste kaitseala jättis igatahes kordades parema mulje Simakist. Lõpupoole läks minu jaoks natuke huvitavamaks aga päris nelja ei taha panna nende lihtlausete pärast.
Teksti loeti eesti keeles

Sattusin just vaatama intervjuud autoriga kus ta räägib, et teda on tüüdanud fantasy üksluisus ja paistab suht veendunud, et ta ise suutis teha "something different". Njah, minu arust oli siin klišeesid küll, aga mingi omapära selles raamatus on. Õnneks pole ma Rowling`ut lugenud, võib-olla seepärast nägin vähem klišeesid kui teised. Maailma päästmiseni lugu igatahes ei jõudnud, loodetavasti ei jõua ka järgmistes osades, mida kavatsen igatahes lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

See on esimene Abercrombe raamat, mida lugesin. Meeldis igal juhul rohkem kui Martin. Martini künism hakkas tegelikult juba natuke tüütama. Abercombe esimene teos on vaheldusrikkam ja humoorikam, kuigi ka jõhkram; ta ei võta ennast nii tõsiselt (ja see on hea).
Teksti loeti inglise keeles

Viit ei tõuse käsi panema põhiliselt selle pärast, et tean kui pikk see seeria on, kuigi lugemisel on alles kolmas osa. Suhteliselt väiksemastaabilistest sündmustest -- võrreldes teiste sama žanri romaanidega -- suudab Robert Jordan kuidagi ülipikalt ja detailselt kirjutada. Lugemise ajal see ei häiri ja kohati on isegi päris mõnus, küll aga tundub tagantjärele, et eriti midagi olulist nagu ei toimunudki ja Randi ja tema kaaslaste loo lõpplahendusele pole väga oluliselt lähemale liigutud.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle meeldis. Pikkusest hoolimata oli romaan päris tempokas, eriti lõpu poole, kui Caemlynis kõik jälle kokku said, ei toimunud mingit venitamist, mis oli meeldivalt üllatav.Tolkieniga mõjutused on täiesti tuntavad, aga siiski pole tegu koopiaga. Päris Tolkieni põhjalikkust ja süstemaatilisust siin ei tunne, küll on aga maailm meeldivalt keerulisem -- eriti hea ja kurja piiride suhtes.
Teksti loeti eesti keeles

Olen natuke nõus Andreiga. Venimise tunne oli küll ja vahepeal jäi raamat mitmeks päevaks seisma, kuigi esimene osa põhjustas unepuudust. Lõpp ei meeldinud. Jäi ka natuke arusaamatuks, miks just Lyra ja Will nii olulised olid ("mother of all" jne.).
Teksti loeti inglise keeles

Lugemist alustades lappasin kohe raamatut edasi, et vaadata millal siis Aslevjali saarele jõutakse. Ei rõõmustanud eriti, et alles 280. leheküljel. Ei rõõmustanud ka see, et sealt lahkumine toimus alles 300 lk. pärast. Terve selle triloogia juures häirib mind, et iga üksik raamat on keskendunud ainult ühele tähtsale sündmusele, kuigi vahepeal toimub palju väiksemaid Fitzi jaoks olulisi asju. Farseeri seeria puhul see päris nii ei olnud.Lõpp tundus kuidagi liiga läila, ja viimased leheküljed rikkusid terve triloogia ära. Teisest küljest mulle meeldis, et kunagi ei suutnud kõike ära arvata, mis ikkagi edasi juhtub. Alati segas Fitz-Changer vahele ja tegi midagi teisiti.Kokkuvõttes päris hea; kuna ma süvenesin raamatutesse ja vast ka samastusin Fitziga rohkem kui ühegi teise raamatutegelasega kunagi varem, siis ärritasid ka mõningad vead rohkem kui kunagi varem.
Teksti loeti inglise keeles

Kuskil keskel tekkis õudne tahtmine raamat pooleks rebida ja ära põletada. Eriti siis kui Fitz mõtiskles asjade üle, mis tundusid mulle kui lugejale ilmselged, aga Fitz ei jõudnud kuidagi järelduseni. Seda on ka teistes raamatutes olnud, aga siin häiris eriti. Ka oli vastik kuulda mingi sündmuse toimumisest lähiajal ja siis oodata 300 lk. selle toimumiseni, kusjuures vahepeal nagu midagi erilist ei juhtunudki.Aga muidu mulle meeldis.
Teksti loeti eesti keeles

Farseeri triloogia on selle raamatuga saanud üheks minu lemmikutest. Keskmine osa on kahjuks veel küll lugemata (kolmas jõudis enne kohale ja ei jõudnud oodata).Triloogia on minu vähese lugemuse jaoks paljuski mõttes väga erinev kõigist muudest fantasy romaanidest. Siin kirjeldatakse sama palju seda, mis peategelase peas toimub, kui seda mis temaga juhtub või mida ta teeb. See vist ongi, mis muudab ka kõik kirjeldused huvitavaks, kuigi need on vahel päris pikad.Päev tagasi lõpetasin lugemise, aga siiani hõljub see maailm veel pidevalt kuskil mu mõtetes ringi.Kahte asja heidaks ette. Esiteks draakoneid, kuigi nende käsitlus vähemalt tundus mingil määral originaalne. Teiseks läks, nagu enne juba teised on maininud, mägedesse saabumise ja Verity leidmise vahepeal natuke igavamaks. Aga hinnet see alla ei kisu -- just siis kui tundus päris käest ära minevat tuli mingi uus pööre ja läks jälle huvitavaks.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle meeldis. Strugatskeid jäljendas tõesti hästi. Kui palju selle nõukogude õhustiku loomises loogikat oli on tõesti küsimus, kuid see ei häirinud piisavalt, et hinnet alla viia. Lõpp oleks võinud parem olla.
Teksti loeti eesti keeles

Tahaksin väga 5 panna, aga esimene osa tundus mõttetult pikaks venitatud sissejuhatusena. Üldse ei meeldinud. Aga õnneks lugesin edasi ja teine ning kolmas osa olid tõesti tunduvalt paremad, viie väärilised. Kokku neli.
Teksti loeti eesti keeles

Muidu igati hea romaan, kuid mind häirisid ikkagi liiga palju need ebaloogilisused. Ei tundunud eriti usutav. Näiteks seda asja, et ahvid ja inimesed käitumise osas vahetavad kohad kuid välimuselt jäävad samaks. Ahvid endiselt oma riiete all karvased, inimesed see-eest alasti kuid ilma karvkatteta.Seega siis päris viite ei pane.
Teksti loeti eesti keeles

Ühinen eelpool Öelduga (negatiivsega). Mulle käis Kõige Rohkem Närvidele see, et mingit Lapsikut Targutamist esitatakse kui "Universumi Mõistust" ja See, Et Igal Pool Kasutatakse Suuri Algustähti. See oli lausa Vastik.Päris Ühe Vääriliseks ma Seda Raamatut siiski Ka Ei pea, nii Et Kaks.
Teksti loeti eesti keeles

Paar lugu olid nõrgapoolsed, aga Pan Grpowski tegelaskuju on väga hea ja enamik juttudest samuti. Täiesti võrreldav Agatha Christiega minu arvates.
Teksti loeti eesti keeles