Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Indrek Hargla ·

Vabaduse kõrgeim määr

(romaan aastast 2003)

eesti keeles: Tallinn «Varrak» 2003

Hinne
Hindajaid
11
7
6
0
0
Keskmine hinne
4.208
Arvustused (24)

Tegemist on tõeliselt hea raamatuga, kus ulme on teisejärguline - maagia on vaid veidike vürtsi loole, kus sündmused hoopis muude põhimõtete järgi toimuvad. Hargla on selle looga saanud lahti oma vahepealsest kammitsetud olekust ja jõudnud uuele headuse tasemele. Loos on palju erinevaid ja häid ideesid, mis kokku segatud seni IMHO autori parimaks looks. Kui võrrelda seda romaani teiste teostega, mida pean Indreku tippsaavutusteks, ehk siis "Pan Grpowski jõulude" ja "Uskmatuse hinnaga", siis on see tekst palju lihvitum. Teises osas on küll paar konarust, osad vahelduvad minu maitse jaoks liialt kiiresti ja tekst jätab liialt hüpleva mulje, ent algus ja lõpp on sellestki puudusest vabad. Sisu kohta nii palju, et maailm on siin võõras, aga samas on romaanis palju lõbusaid momente, mille tähendust võiks mõista ainult meie maailmale mõeldes. Nii näiteks on teise osa õiglaste liikumine peaaegu äravahetamiseni sarnane maffia tekkelooga. Nimedki jutustavad päris palju: põhjas skandinaaviapärased, lõuna pool tundusid romaani elementidega olevat, esimese osa peategelane oli Blagomir... Kõik see andis loole hoogu juurde enam, kui katsetused Sindbadi retkede vallas muinasjuttu, maailma legende, hilisaegade kirjandust, araabia õhustikku ja ajalugu kokku sulatada. Kes raamatu kaanelt sisututvustust loeb, arvestagu sellega, et see on alles algus. Tegelik raamat algab alles seal, kus raamatu kirjeldus lõpeb. Kiidusõnad Harglale - tema uus romaan tõukas "Matagoonia" minu isikliku lemmiku kohalt eestlaste kirjutatud ulmeraamatute seas. Mortis on surnud, elagu Hargla.
Teksti loeti eesti keeles

Üle hulga aja üks selline raamat, millele saab viie panna vähimagi kõhkluseta. Ulmet on siin tõepoolest minimaalselt, aga tapmist ja tagaajamist jätkub piisavalt. Võitlusstseenid on vägagi realistlikud ja une-eelse lektüürina kasutamiseks ei pruugi "Vabaduse kõrgeim määr" hästi sobida.

Vägivald ei ole Hargla jaoks mõistagi mitte eesmärk omaette. Seda kasutatakse vaid illustreerimaks autori põhilist sõnumit - kättemaks on mõttetu. Kättemaksu lõpptulemuseks on see, et kättemaksja muutub samasuguseks närakaks, nagu see kellele ta kätte maksab.Happy endi sõpradele võib valmistada pettumuse, hea kirjanduse sõpradele tõeline maiuspala.

Teksti loeti eesti keeles

Tahaksin väga 5 panna, aga esimene osa tundus mõttetult pikaks venitatud sissejuhatusena. Üldse ei meeldinud. Aga õnneks lugesin edasi ja teine ning kolmas osa olid tõesti tunduvalt paremad, viie väärilised. Kokku neli.
Teksti loeti eesti keeles

Alustaks organisatsioonilistest küsimustest. Romaan koosnes kolmest osast, neist esimene oli ühes pikas jorus, mitte ühegi erilise liigenduseta. Keegi hea hing oli teksti vähemalt lõikudesse jaganud. Teises osas oli seevastu 41 (!) nummerdatud peatükki, mis oma liigendustöös mitte alati tekstiloogikat ei järginud. Kolmanda osa jagas tükkideks neli-viis komplekti kolme tärni. Jäi mulje, et sel oli kas mingi sügav tagamõte, milleni ma ei küündinud või siis ei olnud ei kirjanik ega toimetaja selliste küsimuste peale absoluutselt mõelnud. Muidu ei viriseks, aga sellist ilma peatükkideta (või ka mõttetult üleliigendatud) teksti on väga raske mitmeks päevaks lugemiseks jätta – kuidas sa paned raamatu poole lause pealt käest?

Sisust: alustaks nende üles loetlemisega, keda mina kulisside tagant arvasin nägevat. Taamal tegi kummarduse loomulikult Puzo. Raamatu keskpaiga õukonnaelu intriige ja sagimisi ning action-stseene ei peaks häbenema ka Dumas-vanem. Kuid kõige rohkem meenutas kogu värk Stilmarki "Pärijat Kalkutast" – isegi päris täpselt ei tea, miks, aga ilmselt põhiteema pärast, ehk väikse grupi rise&fall.

Poole raamatu pealt hakkas mind kummitama kummaline deja-vu tunne. Ma olin kindel, et ma olen midagi üpris sarnast juba kuskil lugenud ning üritasin meenutada, mis raamat see täpselt oli. Peale lõpetamist ragistasin veel viis minutit ajusid, aga jõudsin siis otsusele, et sellel teemal – võimuihast, kuidas võim inimest rikub, kuidas revolutsioon sööb oma lapsi – on kirjutatud paras virn raamatuid ning minust targemad ja lugenumad inimesed võiksid ilmselt poole minuti jooksul üles lugeda paarkümmend nimetust ning on`s see siis nüüd nii tähtis, millist mina neist juhtunud olen lugema.

See toob mind sujuvalt raamatu ilmselt põhivea juurde: ta ei ole just teab mis originaalne. Küllalt suure osa raamatu vältel saab rahulikult oletada, mis järgmiseks juhtuda võiks ja see enamasti ka juhtub ning ka lõpplahendus ei tule ilmselt kellelegi kuigi suure üllatusena. Aga õnneks on ta ebaoriginaalne suure hulga heade raamatutega võrreldes ka ühe teise asja suhtes: ta on pagana hästi kirjutatud, nii et süžee – ei, mitte lihtsus, aga just suhteline etteaimatavus ei ole kuigi häiriv.

Puuduvad ka "klassikalised" harglalikud vead – puänt, mida tegelikult ei ole (vt eelmine lõik), ei ole see-eest ka mage (a la Gondvana) ;-) ning ka tegelaste motiivid on enam-vähem paigas: esimese osa jooksul ma kartsin, et selle käejama taga on mingi Baiita needusega võrreldav bläkk, aga polnd hullu midagi (kuigi ega ma sellest meeletust häbitundest päris aru siiski ei saanud – aga hei, ma pole ka noobel rüütel ega midagist). Veel oli siin-seal kohti, kus tekkisid kahtlused, kas just kõik tegutsemismotiivid päris usutavad olid, aga üldiselt oli asi paigas ja tegu pigem pisivigadega. Ning ka seksiga oli piiri peetud, mõned pringid rinnad ja pepud on pundis, aga ühtegi seksistseeni seksistseeni enda pärast pole sisse punnitatud.

Mul oli millegipärast vahepeal tekkinud Hargla suhtes teatav eelarvamus, aga selle raamatuga rehabiliteeris ta end minu silmis küll üsna põhjalikult. Nüüd saan ma rahulikuma südamega "Palverännaku" kallale asuda, mis mul juba pool aastat riiulis vedeleb, kuna ma pole julenud teda ette võtta. :-)

Teksti loeti eesti keeles

Erinevalt Erkki-st meeldis mulle ainult raamatu esimene osa. Teine ja kolmas osa tundus puhtalt maffiajutustusena, mis muutis täiesti raamatu stiili. Fantasyt esines täpselt õiges koguses ja stiilis ainult esimeses osas, teises osas oli seda järel näputäis, kolmandas osas aga üldse mitte. Justkui oleks kaks erinevat raamatut kokku pandud.

Kui saaks raamatu osi eraldi hinnata, siis oleksid hinded 5,3,3.

Kuulsin kusagilt poole kõrvaga (aga kindel ei ole), et raamatule tulevad veel järjed...
Teksti loeti eesti keeles

Hargla romaanidega on see huvitav lugu, et iga järgmine on eelmisest parem. "Vabaduse kõrgeimas määras" torkas silma vaid üks kerge näpuviga, nimelt Blagomiri tüli sõjaväelastega talupoegade hukkamise pärast, mille lahendas Arasthavani ootamatu saabumine-deus ex machina. Aga üldiselt võib öelda, et võimas ja suurepärane lugu. Hargla romaanidest kõige seikluslikum ja ühtlasi süngeim. Uneeelseks lektüüriks vist tõesti ei sobi. Tegelased pole jaotatud must-valgel printsiibil-võiksin kirjutada terve artikli teemal, milline tegelane mulle teatud olukorras sümpaatne, milline ebasümpaatne tundus jne. Eriti head olid romaani viimased laused-meenub Mao Zedongi väidetav tsitaat-tõde väljub relva torust. Võiks arvata, et romaan kuulub sellesse uude ala˛anrisse, millest Raul Sulbi 2002. aasta Estconil ettekande pidas. Puzot pole ma lugenud, nii et paralleele ei oska tõmmata. Need, kes arvavad, et Hargla lõputult üht-sama skeemi kordab, peavad pärast käesoleva romaani lugemist oma arvamust revideerima.
Teksti loeti eesti keeles

Hmmm...olen esimenem kes sellele romaanil 3 paneb. Pean selle korralikult ära seletama. Asi pole selles, nagu oleks romaan halvasti kirjutatud. Üldsegi mitte! Hargla särab siingi silmipimestavalt! Lugu on Harglale omapärases stiilis, mis on suurepärane, jutustatud! Aga siiski see mulle ei meeldinud!

Ma lugesin eelmise retsensioone ja panin tähele, et peale minu on vaid pks inimene(Kristjan Ruumet), kellele meeldis raamatu esimene osa rohkem, kui ülejäänud kaks! Ja sealt tulebki vastu-ülejäänud kaks ei meeldinud mulle mitte üks raas! Kui ausalt öelda, siis "Vabaduse kõrgeim määr" oli esimene raamat, mis mulle tõepoolest, nende tegelaste ja tegevuse tõttu vastu hakkas!

"Kui tahad teada, siis olete te varsti samasugused vereimejad ja röövlid kui too Kihva-Jerrid." (lk. 128) ütles veskimees Vaitol Zmaikole ja tal oli täiesti õigus väikese veaga. Ja selleks väikseks veaks oli see, et "õiglased" olid veelgi suuremad kaabakad kui Kihva-Jerrid oma kambaga, sest Kihva-Jerrid oli röövel ja kõik teadsid seda ning ta ei hakanud seda eitama, aga Zmaiko oma "õiglaste" kambaga olid tapjad, vargad, väljapressijad jne, kuid ise nad ütlesid, et on ausad mehed ja tqahavad vaid õiglust!

Neilt võiks küsida, et kas õiglus on mõrvamine, väljapressimine, röövimine, valetamine ja reetmine, kuid ma usun, et see, kes julgeks seda küsida, sureks üpris pea kellegi "õiglase" käe läbi! Need, kes end õiglasteks nimetasid, tegid seda kõike, mida ma nimetasin, ja enamgi veel!

"Handridi sõitis Zmaiko kuu aja pärast, ratsutades uhkel vanal kõrvil, kelle peremehe ta oli lasknud tappa."(lk.272) ja selline ongi neist "õiglastest" kõige "õiglasem"! Esimene osa, mis jutustas Blagomirist, Kandisest ja Pärnaoru esimese vabaduse saavutamisest mulle tõesti meeldis, kuid ülejäänud lihtsalt hakkas vastu. Kui Zmaiko käskis Afil käed ja jalad ära lõigata muutus ta samasuguseks nagu Arasthavani...isegi hullemaks! Kui nüüd järgi mõelda, siis selles raamatus oli vaid neli õiglast inimest-Blagomir, Kandis, Regon ja Agnes! Ülejäänud on suuremas osas enam-vähem halvaga seotud!

Usun, et just selline lugu oligi Hargla eesmärgiks ja vääriks kindlasti viite nagu ka suurem osa on pannud. Kusagil mujal paneksngi sellele võib olla viie, kuid siin, BAASis, on mul õigus avaldada oma arvamust ja panna selline hinne, mis minu arust sellele raamatule sobib ja mina panen selle tõttu kolme! Toredasti kirjutatud ja puha aga mulle ei meeldinud. "Õiglased" saavad oma kolme kätte(oleks kahe pannud, aga esimene osa päästis päeva).

Teksti loeti eesti keeles

Raamat, millega Hargla teenis ära oma esimesed olulised loorberid (romaanivõistluse teine koht) ja astus ilmselt ka üldise tunnustuse leidnud autorite hulka. Kuigi üldjoontes jääb mulle selgusetuks, millega ta võistluse zhürii ära võlus, sest mingit erilist elamust selle teose lugemine nüüd küll ei pakkunud.

Teose tugevaimaks küljeks on ilmselt läbimõeldud, proloogiga varustatud ja sünge süzhee. See on loogiline, väljapeetud ja tõesti korralik. Süzhee on kuulekalt autori teenistuses, et rõhutada romaani sõnumit (sõnumiga romaane kirjutab meil Veskimees, kas tõesti kirjutas Hargla selle romaani selleks, et näidata Veskimehele, kuidas seda teha tuleks?). Muus osas näib aga antud romaan küllalt ilmekalt välja toovat puudused, mis Harglal lühemates vormides välja ei paista või lihtsalt ei häiri.

Peamine etteheide tekstile on see, et süzhee kui romaani selgroog elab oma elu muude romaanist läbivilksatavate inimeste arvelt. Praktiliselt kõik tegelased on minimaalselt motiveeritud, samuti ei ole inimesi, kellele kaasa elada (vähegi arvestatavad kandidaadid saadetakse kähku teise ilma). Jääb veel võimalus, et autori arvates on peategelaseks "õiglaste" organisatsioon, kuid viimase käekäigule kaasaelamine nõuab lugejatelt tegevuse arenedes juba suurt eneseületamist

Ka hakkas just käesolevas teoses tugevasti häirima Hargla deterministlik tegelaste kasutamine. Selguse huvides võiks ju autor lausa loobuda nimedest ja kasutada näiteks rolli näitavaid sildikesi - Palgamõrvar, Lits, Juht jne. Teoses on väga vähe elu ilmestavat juhuslikkust (kui mees ja naine ühe katuse alla satuvad, siis puhkeb seal peatselt lõkkele kustumatu armastus jms). Samuti puuduvad tegelastel neid ilmestavad detailid. Raamatus on palju konte ja vähe liha. Romaan oleks selle liha arvelt kaks korda paksem võinud olla, aga inimvõimetel on muidugi piirid.

Veel: teose lõpus tegevusse astuvad vabamüürlased (või nende analoogid) tegid etteaste ka "Tagasi tulevikku" IVs osas, millega seoses tekib hirm, et kas see edaspidi nii saabki olema? Ja nii nagu Bergil on relvad, on Harglal lambaliha, metseapraed ja muu nina all olevast avausest sisse topitav, aga see viimane on õigupoolest rohkem lõbustav kui häiriv.

Nii tobe kui see ka ei tundu, aga "Baiita needus" jättis omal ajal oluliselt parema mulje.

Teksti loeti eesti keeles

Kirjutasin pika jutu. Unise peaga vajutasin valet nuppu. Masendav.

Yhesõnaga, neli.

Kui kunagi viitsin, pyyan arvustuse mälu järgi taastada. Ai-vai-vai-vai. Juhtub. (Hea vähemalt, et Harglal nii ei läinud.)

Teksti loeti eesti keeles

mmmmmmm..... Hargla looming on nagu vein, mida aeg edasi seda paremaks muutub!!!"Vabaduse kõrgeim määr" on ka selle näidis, mulle väga meeldis, kuigi lõpus hakkas veidikene tüütavaks muutuma. Kuid raamat oli SUPPER!!!
Teksti loeti eesti keeles

See on romaan suure ideaali (õigluse) realiseerimisest tõelises maailmas, ideaalriigi loomisest maa peale. Nii nagu lähiajaloos, tabab ka siin ettevõtmist krahh – üritus muutub iseenda vastandiks.
Romaani iga stseen on usutav, reaalne ja loogiline. Raske on leida algpunkti, mida pidada õigest rajast kõrvaleastumiseks. Kas on selleks õiglaste tegevuse laiendamine Cartnasse? Zmaiko idee ära kasutada oma poolvend? Aga teatud hetkest on õiglaste tegevusel maffia maik küljes. Ehk on kogu idee õigusemõistmise eneselevõtmisest väär? Küsimusi tekib ja see on hea.

Kindlaim argument hindele on see, et olen poole aasta jooksul seda romaani juba kaks korda lugenud: ajapuudusel ei loe ma viimasel ajal üle 5-6 romaani aastas.
Ainsaks puuduseks on see, et romaan pole eesti ulme parim – kõigi aegade parimaks pean “Palverännakut uude maailma”.
Teksti loeti eesti keeles

Algus oli üsnagi paljutõotav: sõjaaegses olukorras ilmub külla üsnagi räsitud rüütel. Tundub nagu peategelane... Küla on täbaras olukorras, mispeale rüütel võtab mehed enese juhtimise alla ja hakkab röövlijõukudele vastu. Palju lahinguid ja palju verd. Aga rüütel polegi peategelane, selleks on hoopiski mingi omapärane sõna, mis kordub igal leheküljel ja millest mõtleb iga tegelane: vabadus. See häiris.
Teine osa juba räägib verest. Enam ei ole nii palju vabadust, see on rohkem tagaplaanil. Veri ja kättemaks. Ainus huvitav detail on õiglased. Kuid needki ammendavad end nugade ja mustade kottidega.
On veel osasid, uusi tegelasi ja käitumisviise. Keegi pole hea, keegi ei ole täiuslik, kuigi eesmärgid on enamikul üllad ja head. Tekst on hoogne, läbimõeldud, aga etteaimatav. Loeks nagu dekoreeritud ajalooõpikut.
Oma vigadega meeldis Baiita siiski rohkem.
Teksti loeti eesti keeles

Nõustun, et tegu oli väga hästi kirjutatud tekstiga, mis andis välja igati korraliku romaani mõõdu. Indrek Hargla üks kõige viimistletumaid ja põhjalikumaid asju. Sellest hoolimata ei tekitanud aga raamat minus vaimustust.

N-ö rohujuuretasandil oli tegevustik küll põnev ja pakkus ka ootamatuid pöördeid, aga üldises liinis või n-ö suures plaanis oli asi liiga moraliseeriv/lihtne. Oli teatud hulk häid inimesi, oli hulk häid inimesi, kes muutusid põhijoontes kättemaksust ajendatult halvaks. Aga ükski tegelane (kui Astrahavani välja arvata) ei jõudnud mingilgi määral selleni, et oleks oma tegudes kahelnud. Areng inimesena oli kõigil tegelastel nõrk.

Ja veel - oli ka mõningaid arusaamatusi. Näiteks Dvaioni muutumine lihtsast külavanemast, keda me nägime juba vähemalt keskealisena, millises vanuses inimene enam väga palju ei muutu, igasuguse südametunnistuseta mafioosoks ei olnud eriti põhjendatud. Ka oleks oodanud troonilt tõugatud kuninga (vt I osa) mingit uut väljailmumist. Tegelase saatus jäi täiesti lahtiseks.

Lõpetuseks lisaksin aga, et kokkuvõttes oli raamat ikkagi hea ja Eesti ulmekirjanduse/Indrek Hargla arenguga tutvumiseks on see kindlasti tänuväärt materjal.

Teksti loeti eesti keeles

Ei meeldinud mulle see romaan. Esimene osa oli hea, kuid edasi hakkas kõik vaikselt ära vajuma. Tegelikult oleks väärinud ilmselt kõik kolm osa eraldi avaldamist, põhjalikumana ja mahukamana loomulikult, sest sellisel kujul ühtede kaante vahele surutuna jättis asi suhteliselt pealiskaudse mulje. Mulle tundus, et terve romaan oli kirjutatud ainult sõnumi esile toomiseks. Tegelased olid visandlikud ja korralikult motiveerimata. Ainus õnnestunud kuju oli Blagomir, kes esimese osa lõpus juba lavalt kadus. Ülejäänud olid justkui kriipsujukud, ühekülgsed ja mõeldud ainult süzeed ning sõnumit edasi kandma. Nagu juba üks eelarvustaja mainis, palju konte aga vähe liha. Ma pean selle hinnanguga nõustuma. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Esimene osa oli hea, haarav. Paarikümne aasta pärast võiks selle ehk isegi Hargla Parimate Palade kogumikus eraldi välja anda. Teise ja kolmanda asemel loen parem "Ristiisa" uuesti läbi.
Teksti loeti eesti keeles

Viimane Hargla raamat, mis oli seni mul lugemata oli, on ka nüüd loetud. Väga kaasahaarav romaan, pole ammu nii kiiresti mõnd teost läbi lugenud. Eriti tugevalt tõstaksin esile esimest osa raamatust ning nõustun Maniakkide Tänava arvamusega, et see osa romaanist kuulub kindlasti Hargla "Best Of..." teosesse. Kuid osad tegevusliinid jäid kuidagi liiga lahtiseks (näiteks Rayanose edaspidine saatus) ning Zmaiko hingelist kujunemist autoritaarseks ja südametunnistuseta valitsejaks ei kirjeldatud piisavalt. Võrreldes Hargla samal aastal ilmunud "Palverännuga uude maailma", jäi selles teoses kujutatud maailma palju üheülbalisemaks. Seda detailirohkust ja viimistletust, mida Hargla loodud maailmates eriti armastan siin niivõrd ei leidunud. Suurem rõhk oli pandud lahingukirjeldustele(seetõttu sai pandud hindeks ka 4).Kuid kokkuvõttes ilmselt parim seikluslik rüütliromaan eesti kirjanduses, võrdsel pulgal Ristikivi keskaega kujutavate romaanidega.
Teksti loeti eesti keeles

Selle raamatu lugemine jättis minusse sügavalt rahulolematu tunde.

Alguses keegi lahingust maha jäänud mäluta ja ühekäeline (vigastatud) rüütel, kes sattub väikesesse külasse, mille elanikud võitlevad endi olemisõiguse eest. Edasi tema poeg kui algul lindprii ja sealt edasi valitseja. Lugu väärtustest, ideaalide mandumisest, kättemaksust, ühe maailma kokkuvarisemisest.Mulle meeldis see lugu, meeldis selle esitlemise viis; isegi need õiglased (a`la familia italia maffia) oli pigem positiivne kui negatiivne. Polnud õnnelikku lõppu. Vot mis.

Oli hoopiski selline kurb lugu...
Teksti loeti eesti keeles

Ka seda lugesin sarnaselt "Palverännuga" aastate eest ja ka see jättis suhteliselt tugeva mulje. Taas hiliskeskaeg, fantasy-lugude meelisajastu. Lõpus tuleb sisse ka püssirohi ja püssid, seega Euroopas võinuks olla tegemist nii umbes 14. sajandi lõpu või 15. sajandi algusega. Ainult, et toonased püssid olid veel tuntavalt viletsamad kui ammud-nooled (eelkõige täpsuse ja kauguse poolest), mistõttu see kontinent, kust nad sisse tulid, pidi ikka oma 20 aastat kuni pool sajandit vähemalt relvatehnoloogias eespool olena.
Loo head ja vead on eelnevalt juba põhjalikult ära lahatud, ka mulle meeldis esimene osa enim, "õiglaste" korrumpeerumine jättis halva maigu, et kui õelaks fanaatikud minna saavad. Üldiselt meeldis aga mõneti rohkem kui "Palveränd", seega nõrga viie võib panna, erinevalt eelnimetatu tugevast neljast.
Teksti loeti eesti keeles
x
Erkki Lindpere
05.10.1979
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Mulle meeldisid ka lühijutud veidi rohkem. Millegipärast jõudsin Sapkowski lugemiseni alles nüüd, kuigi Witcheri mängud mitu korda läbi mängitud. Hea teada, et ka teisted on kõrgelt hinnanud, mitte pole ma mängude fännina väga erapoolik.Sapkowski stiil meeldib -- kirjeldused on piisavad aga mitte liigsed ja rohkelt dialoogi.Sari läheb tegelikult veel paremaks, kuigi antud romaani järg on veidi igav.
Teksti loeti inglise keeles

Üks parimaid romaane, mida olen lugenud. Stephenson kirjutab ikka väga hästi -- kuigi sõnakasutus ja lauseehitus ei ole just päris sama hea kui näiteks Gibsonil, siis kohati esineb ikka päris korralikke pärle ja mulle meeldis üldiselt rohkem kui Gibson.
Lõpp oli aga kehv.
Teksti loeti inglise keeles

Ma ei tea kas asi on tõlkes või on see lugu tõesti nii lihtsakoeline ja lihtlausetes kirja pandud. Härjapõlvlaste kaitseala jättis igatahes kordades parema mulje Simakist. Lõpupoole läks minu jaoks natuke huvitavamaks aga päris nelja ei taha panna nende lihtlausete pärast.
Teksti loeti eesti keeles

Sattusin just vaatama intervjuud autoriga kus ta räägib, et teda on tüüdanud fantasy üksluisus ja paistab suht veendunud, et ta ise suutis teha "something different". Njah, minu arust oli siin klišeesid küll, aga mingi omapära selles raamatus on. Õnneks pole ma Rowling`ut lugenud, võib-olla seepärast nägin vähem klišeesid kui teised. Maailma päästmiseni lugu igatahes ei jõudnud, loodetavasti ei jõua ka järgmistes osades, mida kavatsen igatahes lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

See on esimene Abercrombe raamat, mida lugesin. Meeldis igal juhul rohkem kui Martin. Martini künism hakkas tegelikult juba natuke tüütama. Abercombe esimene teos on vaheldusrikkam ja humoorikam, kuigi ka jõhkram; ta ei võta ennast nii tõsiselt (ja see on hea).
Teksti loeti inglise keeles

Viit ei tõuse käsi panema põhiliselt selle pärast, et tean kui pikk see seeria on, kuigi lugemisel on alles kolmas osa. Suhteliselt väiksemastaabilistest sündmustest -- võrreldes teiste sama žanri romaanidega -- suudab Robert Jordan kuidagi ülipikalt ja detailselt kirjutada. Lugemise ajal see ei häiri ja kohati on isegi päris mõnus, küll aga tundub tagantjärele, et eriti midagi olulist nagu ei toimunudki ja Randi ja tema kaaslaste loo lõpplahendusele pole väga oluliselt lähemale liigutud.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle meeldis. Pikkusest hoolimata oli romaan päris tempokas, eriti lõpu poole, kui Caemlynis kõik jälle kokku said, ei toimunud mingit venitamist, mis oli meeldivalt üllatav.Tolkieniga mõjutused on täiesti tuntavad, aga siiski pole tegu koopiaga. Päris Tolkieni põhjalikkust ja süstemaatilisust siin ei tunne, küll on aga maailm meeldivalt keerulisem -- eriti hea ja kurja piiride suhtes.
Teksti loeti eesti keeles

Olen natuke nõus Andreiga. Venimise tunne oli küll ja vahepeal jäi raamat mitmeks päevaks seisma, kuigi esimene osa põhjustas unepuudust. Lõpp ei meeldinud. Jäi ka natuke arusaamatuks, miks just Lyra ja Will nii olulised olid ("mother of all" jne.).
Teksti loeti inglise keeles

Lugemist alustades lappasin kohe raamatut edasi, et vaadata millal siis Aslevjali saarele jõutakse. Ei rõõmustanud eriti, et alles 280. leheküljel. Ei rõõmustanud ka see, et sealt lahkumine toimus alles 300 lk. pärast. Terve selle triloogia juures häirib mind, et iga üksik raamat on keskendunud ainult ühele tähtsale sündmusele, kuigi vahepeal toimub palju väiksemaid Fitzi jaoks olulisi asju. Farseeri seeria puhul see päris nii ei olnud.Lõpp tundus kuidagi liiga läila, ja viimased leheküljed rikkusid terve triloogia ära. Teisest küljest mulle meeldis, et kunagi ei suutnud kõike ära arvata, mis ikkagi edasi juhtub. Alati segas Fitz-Changer vahele ja tegi midagi teisiti.Kokkuvõttes päris hea; kuna ma süvenesin raamatutesse ja vast ka samastusin Fitziga rohkem kui ühegi teise raamatutegelasega kunagi varem, siis ärritasid ka mõningad vead rohkem kui kunagi varem.
Teksti loeti inglise keeles

Kuskil keskel tekkis õudne tahtmine raamat pooleks rebida ja ära põletada. Eriti siis kui Fitz mõtiskles asjade üle, mis tundusid mulle kui lugejale ilmselged, aga Fitz ei jõudnud kuidagi järelduseni. Seda on ka teistes raamatutes olnud, aga siin häiris eriti. Ka oli vastik kuulda mingi sündmuse toimumisest lähiajal ja siis oodata 300 lk. selle toimumiseni, kusjuures vahepeal nagu midagi erilist ei juhtunudki.Aga muidu mulle meeldis.
Teksti loeti eesti keeles

Farseeri triloogia on selle raamatuga saanud üheks minu lemmikutest. Keskmine osa on kahjuks veel küll lugemata (kolmas jõudis enne kohale ja ei jõudnud oodata).Triloogia on minu vähese lugemuse jaoks paljuski mõttes väga erinev kõigist muudest fantasy romaanidest. Siin kirjeldatakse sama palju seda, mis peategelase peas toimub, kui seda mis temaga juhtub või mida ta teeb. See vist ongi, mis muudab ka kõik kirjeldused huvitavaks, kuigi need on vahel päris pikad.Päev tagasi lõpetasin lugemise, aga siiani hõljub see maailm veel pidevalt kuskil mu mõtetes ringi.Kahte asja heidaks ette. Esiteks draakoneid, kuigi nende käsitlus vähemalt tundus mingil määral originaalne. Teiseks läks, nagu enne juba teised on maininud, mägedesse saabumise ja Verity leidmise vahepeal natuke igavamaks. Aga hinnet see alla ei kisu -- just siis kui tundus päris käest ära minevat tuli mingi uus pööre ja läks jälle huvitavaks.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle meeldis. Strugatskeid jäljendas tõesti hästi. Kui palju selle nõukogude õhustiku loomises loogikat oli on tõesti küsimus, kuid see ei häirinud piisavalt, et hinnet alla viia. Lõpp oleks võinud parem olla.
Teksti loeti eesti keeles

Tahaksin väga 5 panna, aga esimene osa tundus mõttetult pikaks venitatud sissejuhatusena. Üldse ei meeldinud. Aga õnneks lugesin edasi ja teine ning kolmas osa olid tõesti tunduvalt paremad, viie väärilised. Kokku neli.
Teksti loeti eesti keeles

Muidu igati hea romaan, kuid mind häirisid ikkagi liiga palju need ebaloogilisused. Ei tundunud eriti usutav. Näiteks seda asja, et ahvid ja inimesed käitumise osas vahetavad kohad kuid välimuselt jäävad samaks. Ahvid endiselt oma riiete all karvased, inimesed see-eest alasti kuid ilma karvkatteta.Seega siis päris viite ei pane.
Teksti loeti eesti keeles

Ühinen eelpool Öelduga (negatiivsega). Mulle käis Kõige Rohkem Närvidele see, et mingit Lapsikut Targutamist esitatakse kui "Universumi Mõistust" ja See, Et Igal Pool Kasutatakse Suuri Algustähti. See oli lausa Vastik.Päris Ühe Vääriliseks ma Seda Raamatut siiski Ka Ei pea, nii Et Kaks.
Teksti loeti eesti keeles

Paar lugu olid nõrgapoolsed, aga Pan Grpowski tegelaskuju on väga hea ja enamik juttudest samuti. Täiesti võrreldav Agatha Christiega minu arvates.
Teksti loeti eesti keeles