Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Indrek Hargla ·

Palveränd uude maailma

(romaan aastast 2003)

eesti keeles: Tallinn «Varrak» 2003

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
5
9
1
0
0
Keskmine hinne
4.267
Arvustused (15)

Hargla teine trükis ilmunud romaan on samm edasi, "Baiita needusest", ent paraku ei ole see samm väga pikk. Eelkõige on edasiminek kvantiteedis - kuue kuuga on põhitöö kõrvalt valminud neli ja poolsada lehekülge tihedat ning korralikul tasemel teksti ja see on iseenesest juba tähelepanuväärne.Nagu "Baiitaski" toimub tegevus keskaegses maailmas, kus peategelane armub kõrvuni vastassoolisesse ja kogu romaani sisuks saabki meeletu pingutus oma tüdrukuni jõudmisel. Kui Hargla järgmine pikem tekst peaks ka olema ainult sama asja variatsioon, võib selle rahulikult lugemata jätta.Niisiis - algusest peale on ilmne, et kaks noort peavad kokku saama ja küsimus on ainult selles, et kuidas. Tavaks on selliste lugude juures kangelase teele veeretada võimalikult palju sündmusi, millega siis lugejat lõbustada. Arvestades teose mahtu, ei ole neid "Palverännus" sugugi palju. Küll võib autor aga väikeste nüansside juures pikalt targutada, panna tegelased "filosofeerima" või niisama plaane tegema. Sellised passaažid minule ei meeldi. Autori komme palju lobiseda on üks põhilisi miinuseid. Mingit tõrget ei tekitanud aga alternatiivajaloolised peatükid, mille sisuks on Keskaegse Euroopa mõne piirkonna mineviku revideerimine. Arvatavasti ühelt poolt seetõttu, et keskaja poliitiline maailmakaart pole mul sugugi nii selgelt silme ees, kui Harglal või mõnel ajaloolasel. Teiselt poolt on ju ka ette teada, et "Palveränd" pole populaarteaduslik raamat. Mulle näib ka, et need (suhteliselt kohatud) süvenemised ajalukku üheskoos romaanis mitmel pool sisalduvate ladina-, prantsuse-, ja oktsitaanikeelsete värssidega peaksid andma teosele "kaalu" ja "sügavust". Siiski jääb lugu ainult seiklusjutuks ja kui keegi tahab leida sealt tähendusrikkaid küsimusi inimloomuse (või ajaloo, jms) olemuse kohta ja sügavamõttelisi vastuseid neile, siis peab ta need küll juurde mõtlema.Niisiis läbivad peategelased oma pika ja traagilise teekonna, mille autor oskab sellest hoolimata väga romantiliseks (aga ka küllalt imalaks) kirjutada. Kuid viimase lehekülje viimase lause lõppedes jäin nõutuks. No ja mis siis nüüd? Et Aidanni ja Gretheli taasühinemine peab suure tulevärgiga toimuma, on selge juba teose varajases staadiumis, ja seetõttu oodanuks midagi, mis tõesti raputanuks, tekitanuks värinaid. Ent seda pole ei puändis, ei kusagil raamatu sees. Lõppkokkuvõttes ikka äärmiselt meinstriim värk, seetõttu on neljal ka pikk miinus taga. Ja kummalisel kombel jättis romaani tegelasist kõige sümpaatsema mulje mõistusetu deemon Chramis, kes kahel korral lavale astub, et oma veriseid tegusid teha. Et Chramis jääb lavale ka teose viimasel leheküljel, arvan ma mitte juhuse olevat. See annab piisava aluse oletuseks, et romaan võib saada järje.
Teksti loeti eesti keeles

Kas see nüüd just "alternatiivajalugu" on, nagu tagakaanel lubatud, selles ma pisut kahtlen. Alternatiivajalooga seostuvad minul siiski pisut teistsugused teosed, näiteks Philip K. Dicki "Mees kõrges lossis". Aga mina ei ole muidugi kirjandusteoste kastikestesse jagamise alal vähimalgi määral autoriteet.

Täpsemalt, nagu Silver Sära juba kirjutas, on "Palveränd" pseudoajaloolises soustis rüütliromaan mõningate fantastika elementidega. Kusjuures tegelikult läks see "ajaloo" osa minule igatahes märksa paremini peale kui armastuseteema, nii et sõna "pseudo" ei maksa kindlasti võtta sugugi halvustavalt. Kümne punkti skaalal paneks hindeks üheksa, praegu aga tuleb tugev 4.

Sellel romaanil võiks olla potentsiaali saada tõlgitud paljudesse Euroopa keeltesse.

Teksti loeti eesti keeles

Kõigepealt tagasihoidlik hinde põhjendus. Mulle tundub, et kui see tekst oleks olnud veidi lühem, kui neid ajalugu tuvustavaid peatükke ei oleks, kui alt. ajalugu oleks ühtlaselt põimitud tegevusse, oleks tulemus parem olnud. Aga mine tea. Igatahes mul on tunne, et see asi oleks võinud autori oskuste ja võimete juures tunduvalt parem olla. Kuigi, romaanil ka ilmunud kujul ei ole midagi häda.

Mul tekkis hiljuti mõttevahetus teemal, et kas Aidann oli truu või mitte. Üsna keeruline. Seebikate loogika kohaselt kindlasti mitte, tavaelu arvestades vist ikka küll, jättes kõrvale mõned, kui mitte paljud meeldivad erandid ;). Aga jah, seda seepi oli suht ohtralt. Kuigi, armastuslood tihti ongi seebid. Ja elus juhtub hullemaidki seepe kui teles vändatavad seda on... Jumala tõsi! :)Niiet seepi ma autorile küll ette ei heida.

Mulle tundub, et ise oleksin salateaduste meistri Agrippa asemel valinud teise telje kandvaks tegelaseks Erasmuse. Rotterdamist pärit, aga tervele tolleaegsele Euroopale kuuluv mees oli kahtlemata tolle aja võtmefiguuridest. Agrippa jäi natuke tahaplaanile. Ja kahtlemata Luther oli mõjutatud Erasmusest ja vastupidi.. kuid nende teed ja mõtted olid liiga erinevad, et ühise asja nimel võidelda...
Luther. Hargla Luther on kole mees. Hävitab lapsi. Tahab kehtestada ainuvõimu.. Need, kes vähegi midagi tolleaegsest elukorraldusest teavad, ilmselt ohkavad. Sest vend Martin oli lihtne ja siiras mees, kes tahtis, et sola fide idee leviks ja hävitaks traditsioonid, mida on loonud mitte jumal, vaid ilmalik paavstivõim. Ja ta pidas Jumalat üksi ilmeksimatuks, mitte kirjasõna! Aga alt. ajaloos võib kummalisemaidki asju esineda...

Tegelikult. Mulle see lugu meeldis, tunduvalt enam kui Baiita. Ja mul on suht ükskõik, kas ta liigitub siis alt.ajalooks, fantastiliste sugemetega rüütliromaaniks vmi.
Ei ole oluline defineerimine, vaid see, mis õhustiku vastav teos loob. «Palveränd» lõi sellise mõnusa ja muheda, mida päris paar õhtut oli rõõm nautida.

Teksti loeti eesti keeles

Suht ootustevabalt kättevõetuna mõjus väga lõõgastavalt, kuna olin kartnud pisut ehk liig sügavaid ajalookirjeldusi. Varem olin lugenud ainult jutte algernonist. Ülimalt lõbustavaks pidasin asjaolu, et kippusin lugemise ajal pidevalt unustama, et tegu on siinse autoriga (a la: vaat see on hästi tõlgitud, ei tea, kuidas originaalis oli...?). Puudus minu meelest muidu üsna tavaline pingutatud ja otsitud lause- ja dialoogiarendus. Ja seep… ei häirinud eriti, kuigi lõpu poole vajutas justkui keegi kiirkerimisele niigi ilmselge lõpplahenduse suunas. Ajaviiteromaan, seda muidugi, aga eriti just (alt.) ajalookirjelduste koha peal ei pannud ma raamatut käest isegi õhtul hambaid pestes. Nõustun Toomas Aasiga tõlkimise koha pealt. Hargla teeb selle ilmselt ise ära. Ja võtsin nüüd ette Baiita...
Teksti loeti eesti keeles

Mulle küll väga meeldis, sest tegeus oli hästi seotud ajalooga, hoolimata erinevate valitsejate puudumisest ja lõpuks pidi maailmu ju lõputult olema... Vähemalt oli selline Agrippa arvamus, nii et kindlalt ei saa ka öelda, et tegu just meie ajalooga on. Mina tahaksin küll teada saada, mis Grethelist ja Adannist edasi saab.
Teksti loeti eesti keeles

Mind huvitavad teosed, mille tegevus toimub kohtades, mis meenutavad vana- või keskaega. Selle tõttu oli see jutt mulle kui maiuspala! Lugesin seda suure huviga otsast lõpuni ja olin kurb kui see lõppes! Hargla juures on see koht, et tema ei pane millelegi kätt ette. Räägib ta ju seal isegi, kuidas peategelane laeva peal üle ääre ennast kergendama õppis! Soovitan soojalt kõigile ulmehuvilistele...ja ka neile kes ei ole nii suured ulmehuvilised!
Teksti loeti eesti keeles

Veidi vanamoodsas ja romantilises stiilis, ent hea romaan, parem kui "Baiita needus" . Kujutatud alternatiivajalooline maailm on huvitav, ehkki "reaalsusenihe" pole nii tugev kui paljudes teistes seda zhanrit esindavates teostes. Vähemalt ühel korral tabas mind koguni sense of wonder. Lutheri kujutamine renessansiaegse Hitlerina oli huvitav ja tõttöelda tundus "teutooni liin" mulle tükk maad põnevam kui katoliiklike Vahemeremaade kirjeldus. Katoliiklased olid mõistagi sümpaatsemad. Huvitav oleks teada, mis saab sellest maailmast edasi, kumb kirik võidab surmaheitluse Euroopa pärast, milliseks kujuneb kristluse/islami vahekord, indiaanlaste saatus jne.
Teksti loeti eesti keeles

Parim kolmest Hargla siiani ilmunud romaanist, võib öelda et isegi väga korralik töö. Terviklik story, minimaalsete küsitavustega (võrdlemisi lahtiseks jääb, miks oli Agrippal vaja suunata teatritrupp kuhugile mägilossi proto-Hamletit etendama ja vist olid mõned üksikud momendid veel, mis hetkel ei meenu).

Kindlasti leidub aga inimesi, kelle jaoks on küsitavad autori ideoloogilised eelistused, mis tekstist suhteliselt hästi välja paistavad. Ennekõike suhtumine luterlusse, aga ka mõningad sedastused teise nahavärviga rasside kohta ning Martin Lutheri organisatsiooni võrdlemine (meie ajastu universaalse kurjuse sümboli) hitlerliku rezhiimiga. Noh, paratamatult kaasneb iga autori romaaniga paras ports maailmavaadet, mõnikord on sellest lihtsalt raskem aru saada.

Süzhee lippab ja erinevalt "Vabaduse kõrgeimast määrast" ei toimu see tegelaste arvelt, otse vastupidi, arvan et nt. Aidanni kujunemine ja ennekõike sekeldused vastassugupoolega on väga loomutruult kujutatud, erootilised stseenid suisa meisterlikud. Ja see ei ole kõik, justkui muuhulgas pakutakse erksate värvidega tõmmatud kiirportreid (Cortes, don Juan).

Kui rääkida teose zhanrikuuluvusest, siis kahtlemata on käesoleval romaanil rohkem ühist alternatiivajalookirjanduse meinstriimilikuma suuna (mida esindavad nt. Turtledove ja Card (viimase "Pastwatch" toimub isegi ligilähedaselt samas ajas) kui "karmi koolkonna" teedrajavate teostega (Dicki "Mees kõrges lossis", aga näiteks ka Ward Moore`i "Bring the Jubilee"). Et jah, minu nüüdseks juba lõplikult rikutud maitse jaoks napib raamatus sedasorti ulmele omast ebamaist hõngu ja peamiselt sellest lähtudes on ka hinne 4+ mitte 5. Seda enam, et tegelikult assotsieerub antud romaan järelmuljes rohkem ajaloolise seikluskirjandusega nagu "Pärija Kalkutast" või "Montezuma tütar".

Minu meelest on Hargla ühes selle romaaniga ennast selles valdkonnas tõestanud, et ega vist Hargla järgmist romaani, kui see taas fantasy või alternatiivajalugu olema saab, enam eriti lugeda ei viitsi.

Teksti loeti eesti keeles

Võrreldes värskelt enne seda loetud "Maris Stella"-ga, märksa parem.

Mida võiks antud raamatu põhjal Harglast arvata?
Vilets poliitik.
Keskpärane ajaloolane.
Kesine luuletaja.
Talutav, kuid mitte just hiilgav esoteerik.
Võrratu armastaja.

Ega mina isiklikult muidugi tea, aga nii vähemalt tundub. :)
Sest just armastusest rääkivad lõigud on stiililt kõige elavamad, kõige usutavamad, kõige rohkem sydamega tehtud.

Teistesse keeltesse tõlkimise koha pealt mina nii optimistlik ei oleks. Alternatiivajalugusid on mujalgi palju ja paremaid, armastuslugusid, paraku, samuti. Eesti kontekstis paneb filosoofiliseks pyrgiv ajaloojutt aga iga sydame kiiremini põksuma, kuna peale Ristikivi meil seda keegi teine õieti kirjutanud ju polegi. Vähemalt mitte hästi.

Näha on kyll, et autor oleks vajanud rohkem toetavat toimetajakätt. Ehkki ajaloolisi eripärasid võib põhjendada alternatiivsusega, on mõned kohad siiski segased. Mind häiris nii harglalik järjekindlusetus nimekasutuses (võiks olla Akvitaania, Galiitsia ja Gaskoonia või siis Aquitaine, Galicia ja Gascogne, mitte mingi puder) kui ylepingutamine Liisi Ojamaa kenade kunstiliste luuletõlgetega (võõrkeelseid luuleldusi on mõtet teksti puistata juhul, kui nende originaalkuju on teksti arengus kuidagi oluline, või kui pyytakse rõhutada nende mõistetamatust loo jutustajaisikule; kõik muu on edvistamine). Asteegi nimed on muidugi enamiku eestlaste jaoks lootusetult kirjud, nahuatlikeelseid vigu ei saa syyks panna. Aga see kõik läheb pigem kirjastuse kapsaaeda.

Kahju on sellestki, et kirjanikule mitte päriselt omaks saanud ajalooperioodi keerdkäigud moodustavad loojakäeliselt vormitud alternatiivsustega ajapikku känkra, mis paistab autoril yle jõu käivat. Tore, et (erinevalt "Stellast") Hargla seekord indiaanlastele halastab (kõik vanailmikud saavad ju loo lõpuks obsidiaanist nuga), aga lõpplahendus on jõuetu ja sunnitud, see ei sulandu romaani loomulikul moel. Mis parata.

Lõppkokkuvõttes siiski päris hästi õmmeldud. Tubli. Ega iga päev olegi mihklipäev.

Teksti loeti eesti keeles

Viivitasin ligi kaks aastat, enne kui selle romaani lõpuks kätte söendasin võtta. Enamus Hargla varasemaid (alternatiiv)ajaloolisi jutustusi minu silmis just väga kõrges hinnas pole, kuigi mul selle kirjandusžanri vastu midagi pole. See raamat valmistas igatahes positiivse üllatuse. Ei midagi sügavamõttelist, vaid korralik meelelahutus, kõigile lugemiseks. Kui millegi kallal viriseda, siis lõpu. Natuke liiga kiirustatud tundus see olevat. Arvestades teose eelnevat põhjalikust, mõjus see natuke võõristavalt. Viimastel lehekülgedel juhtus rohkem kui terves raamatus kokku. Igatahes, tugev neli
Teksti loeti eesti keeles

Oeh, ma kahtlesin kaua, kas siia kirjutada arvustust või mitte, kuna Hargla on ikka üpris geniaalne sõnasepp, aga... Hoiatan, mul pole mingeid süümepiinu raamatu sisust rääkida, kes tahavad põnevust säilitada, ärge lugege! Raamat algab sellega, et meid tutvustatakse rändnäitlejate eluga (koomuskitegijad on väga võõras ja veider sõna), kelle igapäevaelu üksikasju meile ladusalt jutustatakse. Trupp annab linna ühes võimsamas linnas ja liigutakse sealt ühe salapärase inimese soovil edasi kuskil eraldatud paigas asuva lossi poole etendama midagi, mis kahtlaselt sarnaneb Hamletile. Andri Riid kirjutas eespool: "võrdlemisi lahtiseks jääb, miks oli Agrippal vaja suunata teatritrupp kuhugile mägilossi proto-Hamletit etendama" Tähelepanelik lugeja ehk märkas, et teekonnal sinna mägilossi korjas trupp peale Gretheli. Oleks nad mõnes teises suunas ajama pannud, elaksid nad siiamaani õnnelikult edasi. Agrippa soovis, et trupp läheks Gretheli kodukülast mööda ja ta peale korjaksid. Ja võibolla pakkus selle protohamleti etendamine talle õelat naudingut. Edasi. Gretheli vanuseks määratakse raamatus ca 18 eluaastat, Aidann on maksimaalselt 13-14, sest raamatus mainitakse, et ta on Grethelist silmatorkavalt noorem, lisaks hakkas tal alles don Juani paazina habe kasvama. Lugeja juhatatakse õrnalt läbi kergelt perversse armastusloo tekkimise alguse. Miks see tekkis, jäi lahtiseks, paistab, et armastuse tekkimiseks piisab sellest, kui noormees ja neiu satuvad üksteise lähedusse. Mis muidugi polegi nii vale. Teelisi hakkavad taga ajama Hitler & natsid, oi vabandust, haakristi seljal kandev Vahimeeste Ordu (SS-lased, kuna neil on selja peal kaks ristatud S tähte) ja Martin Luther, kes propageerib rahvuse tugevust ja puhtust. Grethel on nimelt tule-elemendi sortsitar, kes suudab tuld tekitada. Ja see tähendab vaid ühte - Saatan on ligi, nõidus toimub! Sümpaatseks saanud Gunard ja tema naine ning Rico de Lucca notitakse maha enne, kui nad jõuavad silmagi pilgutada. Grethel ja Aidann pääsevad pakku. Tapetakse ära juba sümpaatseks saanud ilus usuhullust mees, kellest oleks lootnud seksikat antikangelast. Aidann ja Grethel lahutatakse Agrippa poolt, Aidanni sõprus lombaka lõbutüdrukuga jätkub. Grethel elab prouaelu, Aidannist saab don Juani paaz ja mängu tuleb raamatu jooksul kolmas Aidanniga riiba ripsutanud (loen Pilari ka sinna sekka ikka) neiu. Kogu see krempel (Agrippa, Aidann, Grethel & mumifitseerunud Gunardi pea) reisib uude maailma, kus sündmused arenevad nii, et Gretheli süütust röövida üritanud Agrippa mõrvatakse, mõrvariks osutub Agrippa liitlane Joshua ning ta mõrvatakse ja Aidann tormab läbi verejugade oma armsama juurde. Nad seksivad spontaanselt verisel asteekide tapualtaril, ümberringi möll ja kaos. Järgneb romantiline lõpp, kus nad lähevad seksi kaudu saavutatud Armastuse ja Grethelis peituva tule tõttu teise dimensiooni. -The End- Niisiis. Raamat on kirjutatud üsna ladusalt, vaid siinseal on näha traagelniite, mis hoiavad fantaasiat koos. "Vabaduse kõrgem määr" on sellepoolest parem, et jutustusse saab palju paremini sisse minna. Vaeva on nähtud detailidega ja see teeb üksnes rõõmu. Miks ma panin hindeks kolme? Tegelased on minu arust üsna nõrgalt välja joonistatud, meenutades mõne kunstniku märkmikus olevat visandit maalist - mõni ükskik iseloomujoon on tajutav, aga enamasti jäävad tegelased elutuks. Gunard ja eriti Rico tundusid minu jaoks elusädet omavat, aga kõik kolm peategelast (Grethel, Agrippa, Aidann) jäid mu jaoks puuslikeks või nukkudeks. Umbes nagu Hiina teatris. See armuliin oli piinlik lugeda. Ma ei tea, kas süüdi on mu enda küündimatus või kogenematus, aga see armastus tundus olevat selline, et vaevalt, et neil kahel seal teises dimensioonis pikk õnnepõli oli. Ütleb ju Hargla isegi, et "läks päästma tüdrukut, keda ta uskus ennast armastavat" vms. Minu lõplikuks hinnanguks jääb kolm. Küll suure ja rasvase plussiga, aga siiski kolm. Indrek, anna andeks, ma ei tahtnud sind solvata oma jutuga, lihtsalt ma arvustan teost.
Teksti loeti eesti keeles

Nädalavahetusel jäin kergesse palavikku, tööd teha ei tahtnud, aga lugeda küll. Võtsin kätte midagi head: Hargla romaani Palveränd uude maailma. Kuigi kaks korda varem loetud, möödus nädalavahetus ja möödus haigus. Eks näeb, millal jälle tõbi tabab, loen teist korda läbi Belialsi See mis tuikab su veres
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin aastate eest, aga üldine impressioon ja juhtumid on ikka meeles, seega raamat, mida tasub arvustada. Tegevus toimub 16. sajandil, reformatsiooni ajal, mis on minu lemmikajajärguks, ehkki ilma lemmikvalitseja Karl V-ta, kelle katoliiklust kaitsva käeta näib kogu paavstikirik uppi lendavat.
Mis aga selgelt häiris, on tõesti vend Martini kujutamine mõrvarliku fanaatikuna, kuna tegelikkuses oli ta ju üpris selgesti vägivalla vastu ning keeldus mitu korda demonstratiivselt ilmaliku võimu asjusse sekkumast, konformeerudes alles ajapikku, 1540. aastateks, ja ka siis mitte kindlasti sellisel määral nagu Harglal kujutet. Ja kahtlen ka, kas Karli asemel Hispaanias võimule tõusnud Ferdinand I (tegelikkuses sai temast venna surma järel Saksa-Rooma keiser) oleks olnud säärane tossike, kes ei suutnuks katoliikluse kaitsel pea midagi ära teha, sest tegemist oli mehega, kes kaitses 1529 Viini türklaste rünnaku eest ja püüdis kuni 1555. aastani katoliikluse positsioone kogu keisririigis säilitada. Aga ega Hargla jutt ei olegi ju populaarteadus, nagu juba öeldud.
Lugu ise pigem meeldis, aga jah, see lõpp, mis selget järge ennustas (mida küll vist kunagi ei tule?), jäi selgelt imelikuks ja poolikuks. Niisiis 4.
Teksti loeti eesti keeles
x
Triin Põldra
28.02.1988
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Kõik kiidavad, mina keeran pea natuke viltu ja hakkan irisema settingu üle. Tähendab, see lugu mõjus mulle tegelikult nii, et peale läbilugemist ma talle rohkem ei mõelnud, kuid öösel suutsin unes näha musta lima, mida ei peata ookeanid ega mäestikud ja mis mulle kogu aeg järele jõuab... Seega oli lugu hea ja meeldejääv ja alateadvust mõjutav, kuid...

Võib-olla on see lugu mõeldud aset leidma sellises alternatiivses maailmas, kus Vahemeri on tõesti praktiliselt inimtühi ja Põhja-Aafrika rannik on tõesti lage ning kus Niilus voolab valgetest inimestest puutumata läbi kõrbe ja inimasustus on koondunud Põhjamaadesse. Kuid see ei "tulnud tekstist välja". Miks peaksid viikingid üldse põhjapoolsematest vetest välja sõitma, kui seal nagunii mitte midagi pole peale primitiivsete nuubialaste...?

Võib-olla oli autoril tõesti mõeldud valmis mingi taustsüsteem, mis erineb kardinaalselt sellest maailmast, kus meie elame. Aga miks siis polnud sellest räägitud? See ei ole loogiline, et niivõrd viljakas ja rikas kant nagu Vahemeri täiesti inimtühi on ja inimesed on kogunenud elama karmide kliimatingimustega maadesse, eriti arvestades seda, et viikingite retkede üheks eesmärgiks oligi uute, viljakamate alade avastamine ja koloniseerimine (Island, Põhja-Ameerika).

Meie maailmas on asi nii, et inimene arenes välja Aafrikas ja liikus sealt mitme erineva kolonisatsioonilainena üle kogu Maa ning esimesed kultuurid tekkisid just Vahemere ääres või läheduses. Foiniiklased, egiptlased, pärslased, hetiidid...

Selle kõige taustal on naljakas lugeda pikki kirjeldusi inimtühjast Põhja-Aafrikast ja suurest krokodille täis jõest (Niilusest), mille kaldal ei elanud kedagi (peale nuubialaste, eks).

Ulme ei tähenda ju, et kogu loogika peaks maailmast hajuma üksnes sel põhjusel, et tegu on ulmega.

Teksti loeti eesti keeles

Loos on üks asi puudu, nimelt vähemalt 200-300 lehekülge. Ma olen sarnaseid asju kirjutanud näiteks lõpukirjandi mustandisse: skemaatiline kirjutise kava; kaart, mille järgi joondudes kirjutada midagi pikemat, suuremat.

Jutt ise on hirmus hästi kirjutatud, terminoloogia, grammatika - kõik on paigas. Mida ei ole, on pikk, kandev, mahlane jutt. On vaid skeem: A tapab B, C näeb seda pealt ja tormab hüsteeriliselt röökides mööda ülemist tekki edasi-tagasi ja lööb kirvega maha D ning K ja L löövad C lõpuks ise maha. The End.

Teksti loeti eesti keeles

Chuck Palahniuki raamatuid lugedes ei ole ma kunagi varem tegelikult mõelnud sellele, et mis see siis täpselt on, mida ma loen. Kas on tegu suurepärase horroriga? Igastahes paljud Chucki raamatud ja jutud tekitavad peale läbilugemist eriliselt trööstitu ja vaimselt läbipekstud tunde, kuid enamasti pole neis midagi üleloomulikku. "Lullaby" eristub muust Palahniuki loomingust väga selgelt sellega, et autor on teadlikult kasutanud ulmelisi-üleloomulikke elemente ja panebki kogu loo tiirlema eeldusel, et siin maailmas leidub rohkem, kui esmapilgul tundub.

Romaani peategelane on Carl Streator, väga morbiidne ja häiritud psüühikaga ajakirjanik, kelle ülemus suunab ta uurima imikute äkksurmasid ning kirjutama sellest lugu. Loo teeb tema jaoks isiklikuks ja valusaks see, et tema enda naine ja imik surid samamoodi aastaid tagasi salapärastel asjadoludel une pealt. Aastatega väga detailemärkavaks ja kõike meeldejätvaks inimeseks kujunenud Streator sõidabki kiirabidega kaasa ning paneb tähele ühte huvitavat tõsiasja - kõigis majapidamistes leidub üks kindel luulekogu, mis on avatud ühe kindla lehekülje pealt, millest siis lastele unejutuks nii-öelda luuletus on loetud.

Streator õpib selle luuletuse poolkogemata pähe ning tema stress ja häiritud psüühika võimendavad luuletuse-loitsu võimu nii suureks, et ta suudab praktiliselt ainult loitsule mõtlemisega tappa inimesi, näiteks raadiodiktoreid, suvalisi liftis trügivaid jörsse ja nii edasi. Kuna ta pole loll inimene, siis ta saab lõpuks kenasti aru, et surmade ja loitsu vahel on otsene seos ning otsib abi kinnisvarapetisest Helenilt, kes teenib kummitavate majade müügiga suuri kasumeid, tema okultistlikult assistendilt Monalt ja tolle ökohullult poiss-sõbralt Oysterilt.

Nelik suundub omalaadsele nõiajahile mööda maad, otsides ja hävitades nimetatud luulekogu kõiki eksemplare ning otsides ühte grimuaari, kust luulekogusse sattunud loits pärit on. Streator soovib seda grimuaari hävitada, ülejäänud nelik (eriti ökohullust-terroristist Oyster) soovivad aga seda omaks otstarbeks pruukida ning see valmistab Streatorile muidugi kõvasti meelehärmi.

Ei soovita raamatut lugeda minimalismivihkajatel, nõrga närvikavaga inimestel ja madala valulävega inimestel, sest see raamat oskab omal kombel väga haiget teha. Palahniuki edu võtmeks ongi minu arvates oskus mängida väga võimsate ja tundetiinete sümbolite ja kujunditega, millega lugeja otsekohe suudab ühenduda. Hirm, abitus, viha, raev, surmahirm, elujanu... Kõik see lausa kisendab nende süngete ja williamgibsonlikult lakooniliste ridade vahelt otse näkku, põrutab hinge sees segamini ja lõpuks sa lähened kõigile luuleraamatutele suletud silmadega, sest see emotsioon, hirm et "Mis siis, kui sõnadel on vägi ja meelevald minu üle?" jääb ikka tükiks ajaks kummitama.

Suurepärane raamat. Satiiriline, musta huumoriga vürtsitatud ning kuna Palahniuki raamatutes peab alati olema trademark, siis selle raamatu trademarkiks on detailne olustikukirjeldus, mille ajakirjanikust Streator lugejani toob. "Nähtamatutes koletistes" kasutas Palahniuk näiteks moefotograafide Give me happy! Give me deathwishing maniac!-hüüdeid ja muud moebutafooriat, siis siin saab läbivaks jooneks ja sümboliks ajakirjanduslik lakoonilisus ja täpne, detailne kirjeldus ruumidest, inimestest.

Soovitan soojalt.

Teksti loeti inglise keeles

Raul Veedele:

Pastakas äkki? :)

Enda arvamus kattub enam-vähem Kalju Maapoja omaga. Liiga palju tegelasi. Samas pahandan tugevalt väljendiga "arvutimängulik". Vähemalt tänapäevased RPG-d ei ole küll sellised, et tegelased on tundetud ja tuhmid. Mängige näiteks mänge "Star Wars: Knights of the Old Republic" I ja II osa ning siis räägime ehk edasi karakterite arvutimängulise pinnapealsuse teemadel. :/

Teksti loeti eesti keeles
4.2008

Richard Brautigan oli üks väga kummaline mees ja suurepärane näide selle kohta, mismoodi asjad ei ole ealeski sellised nagu nad tunduvad või vähemalt head asjad ei ole. Kui alustada raamatu "Arbuusisuhkrus" lugemist, siis kõige esimesed katsed autorit silme ette manada lõppevad sellega, et kuskil vaimusilmas hõljub mingisuguses kirevas hõlstis kanepiaurudes mahe ja malbe Jeesuse moodi hipivanamees, näol õnnis naeratus.

Kõige parem ja õigem ongi seda raamatut lugedes endale kõigepealt vaimusilma ette manada selline arbuusiroosa ja armas keskkond ja võtta seda millegi ohutu ja toredana, näiteks lasteraamatuna.

See on vajalik sellepärast, et kuna tegu on Brautiganiga ning miski pole see, millena ta näib, siis on raamatu lõpust saadud mulje ja võib-olla isegi teatud šokk märksa võimsam. Kui raamatule läheneda teadmisega, et selle kirjutas iseenda ja maailmaga pahuksis olev mees, kes aastaid alkoholismi ja depressiooni käes vaevelnuna otsustas enesetapu teha, kaotab raamat esmakordsel lugemisel oma mõju. Peale raamatu lugemist tuleks tutvuda põhjalikult autori teiste teostega, tema eluloo ja maailmakäsitlusega ja siis see teist korda läbi lugeda. Ja siis paar aastat hiljem see kolmandat korda läbi lugeda. Siis saab enam-vähem sellele pihta.

Minule soovitatigi seda lihtsalt kui "ühte armast raamatukest". Tõin selle raamatukogust koju, muigasin armasroosat kujundust nähes sardooniliselt ja asusin lugema, esimeste lehekülgedega üleni suhkrustudes, täiesti ette valmistamata selleks sümbolistlikuks surmasõiduks, kuhu mind kiiresti paisati.

Mu silme all hargnes lahti üsna kummaline ja omanäoline lugu ühest lausa imetabaselt veidrast kogukonnast, mille asukad veedavad oma aega arbuuse kasvatades ning arbuusidest erinevaid produkte valmistades. Nimetuks jääv minategelane jutustab natuke naiivselt nende linna keskusest iDEATHist, oma suhetest naistega ja teiste inimestega, ideathlaste elu-olust. Üldiselt turvalise ja ohutuna tunduvat elu segavad üksnes vaikselt, ent kindlalt mõned asjad, näiteks peategelase endise tüdruksõbra Margareti jõuline otsing millegi järele, millele ta isegi nime anda ei oska ja mehe nimega InBoil katsed seda hulluksajavalt rahulikku ja magusat maailma tükkideks rebida, vastuvoolu ujuda. Mõlemal juhul lõppevad katsed sellest magusast ja suhkrusest maailmast välja astuda enesetapuga. Usun, et Brautigan väljendas sellega oma arvamus massidest erinemise kohta. Kui sa mõtled teisiti kui kõik sinu ümber, siis sa lähed lolliks ja parem oleks juba surnud olla...

Mis teeb Brautigani nii heaks kirjanikuks ja "Arbuusisuhkrus" üheks suurepäraseks raamatuks, mida lugeda? Raamat on ju iseenesest suhteliselt õhuke ja süžee esmapilgul väga lihtne, lausa lapsikki?

Esiteks on "Arbuusisuhkrus" sürreaalsest sümbolismist nii pööraselt tiine, et Arhtur Rimbaud`le tuleks seda lugedes ilmselt meeleliigutusest pisar silma. Seda raamatut ei ole lihtsalt võimalik üheselt mõista, iga sõna, iga tegu, iga objekt, iga süžeepööre võimaldab enese lahtimõtestamist sajal erineval moel ja nõnda ongi seda raamatut võimalik lugeda sada korda ja saada sada erinevat muljet.

Ise näen seda romaani pigem ühiskonnakriitikana kui ulmena. Sümbolism ei mahu paljude arvates otseselt ulme alla, kuigi need mõisted on tegelikult üksteisest lahutamatud. Hea ulme ei saa minu arvates valmida ilma hästi läbimõeldud sümbolismita. Sümbolid on lihtne, universaalne ja hästimõistetav keel, mille abil on vähegi mõtlemisvõimelisele lugejale võimalik paari leheküljega öelda rohkem, kui mõni realistlik mämmerdaja 10 tellisepaksuse mammutteosega öelda suudab.

Ja kui lugeja ei ole veel eriti mõtlemisvõimeline (nagu mina seda raamatut esmakordselt lugedes, miskine 17-aastane plikake nagu ma olin), siis on suured šansid, et ta mõtlemisvõime areneb kõigi nende sümbolite ja seoste üle järele mõeldes valguskiirusel. Brautigan õpetas mulle, et suhkur pole kunagi lihtsalt särav magus ja vigadeta substants ja mitte miski pole mitte kunagi jääv, isegi mitte selle lause mõte.

Brautigan ja tema "Arbuusisuhkrus" on krestomaatiline teos neile, kellele meeldib raamatut lugedes ise mõelda ja kes on võimelised lahti mõtestama sümboleid ja nägema väikeste ja esmapilgul tähtsusetute pisiasjade taga suurte abstraktsete mõistete üldistusi.

Ja sellepärast tulebki seda raamatut lugema asudes kõigepealt omaks võtta peategelase naiivne ja kohtlasevõitu maailmakäsitlus, sest realismi ja kliiniliselt puhtakoelise teadusulme austajatel ei ole siit mitte midagi leida. See raamat on nagu Richard Kelly filmid - hirmus segased ja mõistetavad üksnes siis, kui õppida väikeste asjade taga nägema suuri ja suurte taga väikseid ja...

5 :)

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Lugu on hästi ja ladusalt kirjutatud nagu Poe jutud ikka.

Peategelane on rikkast ja auväärsest suguvõsast pärit noormees William Wilson, kes saadetakse kodust ära aadlipoiste internaatkooli õppima. Internaatkoolis "kohtub" ta poisiga, kes on tema nimega, tema välimusega, kuid siiski teatud erinevustega, näiteks pärit proletariaadi seast.

Narratiiv viib lugejat läbi lapsepõlve, noorukiea otse dekadentsist ja kombelõtvusest tiinesse täiskasvanuikka.

Leian, et ulmet loos ei ole ning novelli koht ei ole Ulmekirjanduse BAASis - puudub nii üleloomulikkus kui ka horror. Sellegipoolest on tegu suurepärase ja köitva looga hirmudest, skisofreeniast, südametunnistusest.

Teksti loeti eesti keeles

See Neetud Suurte Algustähtede Katk, Võeh, Mitte Ei Ole See Tore Asi! Vallutab Jutte Ja Lugusid! Lihtsate Sõnade Algustähed Hakkavad Paisuma!

Ühesõnaga minus tekitavad jälestustunnet lood, kus Kangelane läheb otsima Aaret ning peab seejuures tapma Vaenlase. Mitte, et eelmine lause loo sisuga haakuks, aga lihtsalt ülemäärane ja ülepingutatud suurte algustähtede pruukimine, et jutule mingit sügavust anda.

Teksti loeti eesti keeles

Meeldis... Ei tea miks, aga meeldis. Meeldis see jutustav stiil ja meeldis see tobearmas lõpp, mis oli lihtsalt lõpu enda pärast kirjutatud.

Naised on alati hukatust toonud :)

Teksti loeti eesti keeles

Kõik raamatu põhilised vead on eespool juba kenasti lahti räägitud. Raamat oli loetav, aga jäi kuidagi lahjaks.

Silma torkas raamatu hämmastav ülesehituslik ja sisuline sarnasus Robin Hobbi "Salamõrtsuka"-seeriaga. Mingisugune emotsionaalne ja orvustunud assassiiniõpilane, kellel on mingeid imelikke maagilisi võimeid.

Kõlab sarnaselt, eks?

Teksti loeti eesti keeles

Lugu ise on lühike, aga mõjuv. Kirjeldused on napid, ent annavad toimuva väga hästi edasi. Dialoog on suurepärane.

http://gaslight.mtroyal.ab.ca/mnkyspaw.htm

Teksti loeti inglise keeles

Geniaalne teos, minu arust on see pigem huumorina kirjutatud kui tõsiuskselt fantasyna. Kõik need stseenid Carathise ja tema neegritega, kes aluspükste väel soorohtu korjavad...

Puhas kuld! Ja maailm on muidugi köitvalt kirjeldatud.

Teksti loeti eesti keeles

Eelmisele: ulme alla kuulub ka horror. Kes väidab, et "Guts" ta külmaks jättis ja õudust ja vastikust ei tekitanud, sellele vaatan pungissilmselt otsa. Mille poolest on igav tondijutt rohkem horror kui see?

Suurepärane, perversne, haiglane, nilbe, nauditav lugu!

Teksti loeti inglise keeles

Enamasti muutuvad sellised kosmoselaevu ja sõjaväelasi täis kosmoseooperid mulle mingil hetkel arusaamatuks ja segaseks (nimed, auastmed, rühmade paigutused ja eesmärgid lähevad segi), kuid see oli mulle väga huvitav lugeda, ma suutsin kuni lõpuni teksti mõttega jälgida.

Plusspunkt kaisukarude eest. ^_^

Miinuspunkt "valkjate taimede" eest. Kaldun arvama, et planeedil kasvavad taimed oleksid olnud pigem punased või roosad, sest just seda värvi on näiteks kuni 200 meetri sügavusel kasvavate punavetikate värvus - selle värviga taimed suudavad elutseda väga vähese valgusega paikades.

Kaisukarude ja zooride seos jäi veidi segaseks. Alguses ma lootsin, et kaisukarud olidki zoorid, aga nüüd arvan, et hoopis see kombitsatega muna oli zoori.

Teksti loeti eesti keeles

Vahetult peale lugemist tehtud märkmed:

Kui too hädamaandumise teinud eit Maybelle`iks nimetati, siis ma mõtlesin esimese kihvatusega, et panen kogu sellele neetud kremplile ühe. Maybelle!!!

Lisaks oli Maybelle`i nimi ka pidevalt valesti käänatud, kui eelduseks võtta, et nimi hääldub [meibell].

Dialoog oli ka üsna naljakas lugeda, see sarnanes Oscar Wilde`i raamatute kõrgseltskonna vestlemisele - väljapeetud, kammitsetud ja surnud.

Aga tegelikult mulle lugu meeldis. Meeldis ka see, et naine jäi lõpuni pearahakütiks, mitte ei kahetsenud vahepeal pattu ega tormanud oma metsiku kütiga päikeseloojangusse, üdini õilsana.

Teksti loeti eesti keeles

Kõigepealt jutustatakse natuke, siis kirjeldatakse natuke ja siis tapetakse kõik, mis liigutab, maha. Lugu kulgeb just nii nagu võib arvata, et ta kulgeb. Kõik võimalused, mis lubavad originaalset lahendust, hävitatakse. "Pahad" saavad haledalt peksa.

Kolme saab jutt humoorika joodikpapi eest, kelle kirjeldamine suunurka muige tõi.

Kui maagia toimib, oleks pidanud ka Serafimi maagia toimima.

Teksti loeti eesti keeles

Lühike, jah, aga meeldis. Kurb on näha, et paljud hindavad tekste üksnes pikkuse järgi. Tsitaadid on vist ülim mõttetus...?
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugu, tõesti hea lugu... Mõned loogikavead on sees muidugi või vähemalt kohad, mis minu jaoks vajaksid lisaselgutusi... Liiga kiiresti kulges jutt minu jaoks lõpus, oleks tahtnud sarnast heietamist nagu alguses.

Näiteks: miks vananeb too naine elu lõpu poole kiiremini kui elu alguses? Kolme tunniga sai imikust väikelaps, aga paari minutiga elu lõpus vananes naine 30-40 aastat? Maagia, ilmselt...

Loeks meelsasti loo eellugu.

Teksti loeti eesti keeles

Inimene, kes selle loo kirjutas, oskab ilmselgelt kirjutada, sest tekst voolab ladusalt, mis sest et kummalisi radu mööda.

Idee ise ei ole ka minu arvates kuigi halb - kui see Daniel ikka nii meeletu tahtejõuga oli... Samas oleks soovinud tema saarekesel viibimise pikemaid kirjeldusi. Kuidagi väga lihtsalt jõuti selle jala küljest tüki söömiseni. Enne oleks ta võinud ju oma riideid püüda süüa, juukseid kiskuda peast ja nätsutada, vetikaid süüa (sukelduda vetikate järele, karpide järele - veest välja ulatuv kaljutükk ei lähe püstloodis sügavikku).

Lootsin sellest rohkem "Pii elu" sarnast asja, aga ei saanud. Samas kõige hullem saast ka ei ole. Paneksin 3- hea meelega, aga ei saa. Panen siis kolme.

Teksti loeti eesti keeles