Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Indrek Hargla ·

Palveränd uude maailma

(romaan aastast 2003)

eesti keeles: Tallinn «Varrak» 2003

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
5
9
1
0
0
Keskmine hinne
4.267
Arvustused (15)

Hargla teine trükis ilmunud romaan on samm edasi, "Baiita needusest", ent paraku ei ole see samm väga pikk. Eelkõige on edasiminek kvantiteedis - kuue kuuga on põhitöö kõrvalt valminud neli ja poolsada lehekülge tihedat ning korralikul tasemel teksti ja see on iseenesest juba tähelepanuväärne.Nagu "Baiitaski" toimub tegevus keskaegses maailmas, kus peategelane armub kõrvuni vastassoolisesse ja kogu romaani sisuks saabki meeletu pingutus oma tüdrukuni jõudmisel. Kui Hargla järgmine pikem tekst peaks ka olema ainult sama asja variatsioon, võib selle rahulikult lugemata jätta.Niisiis - algusest peale on ilmne, et kaks noort peavad kokku saama ja küsimus on ainult selles, et kuidas. Tavaks on selliste lugude juures kangelase teele veeretada võimalikult palju sündmusi, millega siis lugejat lõbustada. Arvestades teose mahtu, ei ole neid "Palverännus" sugugi palju. Küll võib autor aga väikeste nüansside juures pikalt targutada, panna tegelased "filosofeerima" või niisama plaane tegema. Sellised passaažid minule ei meeldi. Autori komme palju lobiseda on üks põhilisi miinuseid. Mingit tõrget ei tekitanud aga alternatiivajaloolised peatükid, mille sisuks on Keskaegse Euroopa mõne piirkonna mineviku revideerimine. Arvatavasti ühelt poolt seetõttu, et keskaja poliitiline maailmakaart pole mul sugugi nii selgelt silme ees, kui Harglal või mõnel ajaloolasel. Teiselt poolt on ju ka ette teada, et "Palveränd" pole populaarteaduslik raamat. Mulle näib ka, et need (suhteliselt kohatud) süvenemised ajalukku üheskoos romaanis mitmel pool sisalduvate ladina-, prantsuse-, ja oktsitaanikeelsete värssidega peaksid andma teosele "kaalu" ja "sügavust". Siiski jääb lugu ainult seiklusjutuks ja kui keegi tahab leida sealt tähendusrikkaid küsimusi inimloomuse (või ajaloo, jms) olemuse kohta ja sügavamõttelisi vastuseid neile, siis peab ta need küll juurde mõtlema.Niisiis läbivad peategelased oma pika ja traagilise teekonna, mille autor oskab sellest hoolimata väga romantiliseks (aga ka küllalt imalaks) kirjutada. Kuid viimase lehekülje viimase lause lõppedes jäin nõutuks. No ja mis siis nüüd? Et Aidanni ja Gretheli taasühinemine peab suure tulevärgiga toimuma, on selge juba teose varajases staadiumis, ja seetõttu oodanuks midagi, mis tõesti raputanuks, tekitanuks värinaid. Ent seda pole ei puändis, ei kusagil raamatu sees. Lõppkokkuvõttes ikka äärmiselt meinstriim värk, seetõttu on neljal ka pikk miinus taga. Ja kummalisel kombel jättis romaani tegelasist kõige sümpaatsema mulje mõistusetu deemon Chramis, kes kahel korral lavale astub, et oma veriseid tegusid teha. Et Chramis jääb lavale ka teose viimasel leheküljel, arvan ma mitte juhuse olevat. See annab piisava aluse oletuseks, et romaan võib saada järje.
Teksti loeti eesti keeles

Kas see nüüd just "alternatiivajalugu" on, nagu tagakaanel lubatud, selles ma pisut kahtlen. Alternatiivajalooga seostuvad minul siiski pisut teistsugused teosed, näiteks Philip K. Dicki "Mees kõrges lossis". Aga mina ei ole muidugi kirjandusteoste kastikestesse jagamise alal vähimalgi määral autoriteet.

Täpsemalt, nagu Silver Sära juba kirjutas, on "Palveränd" pseudoajaloolises soustis rüütliromaan mõningate fantastika elementidega. Kusjuures tegelikult läks see "ajaloo" osa minule igatahes märksa paremini peale kui armastuseteema, nii et sõna "pseudo" ei maksa kindlasti võtta sugugi halvustavalt. Kümne punkti skaalal paneks hindeks üheksa, praegu aga tuleb tugev 4.

Sellel romaanil võiks olla potentsiaali saada tõlgitud paljudesse Euroopa keeltesse.

Teksti loeti eesti keeles

Kõigepealt tagasihoidlik hinde põhjendus. Mulle tundub, et kui see tekst oleks olnud veidi lühem, kui neid ajalugu tuvustavaid peatükke ei oleks, kui alt. ajalugu oleks ühtlaselt põimitud tegevusse, oleks tulemus parem olnud. Aga mine tea. Igatahes mul on tunne, et see asi oleks võinud autori oskuste ja võimete juures tunduvalt parem olla. Kuigi, romaanil ka ilmunud kujul ei ole midagi häda.

Mul tekkis hiljuti mõttevahetus teemal, et kas Aidann oli truu või mitte. Üsna keeruline. Seebikate loogika kohaselt kindlasti mitte, tavaelu arvestades vist ikka küll, jättes kõrvale mõned, kui mitte paljud meeldivad erandid ;). Aga jah, seda seepi oli suht ohtralt. Kuigi, armastuslood tihti ongi seebid. Ja elus juhtub hullemaidki seepe kui teles vändatavad seda on... Jumala tõsi! :)Niiet seepi ma autorile küll ette ei heida.

Mulle tundub, et ise oleksin salateaduste meistri Agrippa asemel valinud teise telje kandvaks tegelaseks Erasmuse. Rotterdamist pärit, aga tervele tolleaegsele Euroopale kuuluv mees oli kahtlemata tolle aja võtmefiguuridest. Agrippa jäi natuke tahaplaanile. Ja kahtlemata Luther oli mõjutatud Erasmusest ja vastupidi.. kuid nende teed ja mõtted olid liiga erinevad, et ühise asja nimel võidelda...
Luther. Hargla Luther on kole mees. Hävitab lapsi. Tahab kehtestada ainuvõimu.. Need, kes vähegi midagi tolleaegsest elukorraldusest teavad, ilmselt ohkavad. Sest vend Martin oli lihtne ja siiras mees, kes tahtis, et sola fide idee leviks ja hävitaks traditsioonid, mida on loonud mitte jumal, vaid ilmalik paavstivõim. Ja ta pidas Jumalat üksi ilmeksimatuks, mitte kirjasõna! Aga alt. ajaloos võib kummalisemaidki asju esineda...

Tegelikult. Mulle see lugu meeldis, tunduvalt enam kui Baiita. Ja mul on suht ükskõik, kas ta liigitub siis alt.ajalooks, fantastiliste sugemetega rüütliromaaniks vmi.
Ei ole oluline defineerimine, vaid see, mis õhustiku vastav teos loob. «Palveränd» lõi sellise mõnusa ja muheda, mida päris paar õhtut oli rõõm nautida.

Teksti loeti eesti keeles

Suht ootustevabalt kättevõetuna mõjus väga lõõgastavalt, kuna olin kartnud pisut ehk liig sügavaid ajalookirjeldusi. Varem olin lugenud ainult jutte algernonist. Ülimalt lõbustavaks pidasin asjaolu, et kippusin lugemise ajal pidevalt unustama, et tegu on siinse autoriga (a la: vaat see on hästi tõlgitud, ei tea, kuidas originaalis oli...?). Puudus minu meelest muidu üsna tavaline pingutatud ja otsitud lause- ja dialoogiarendus. Ja seep… ei häirinud eriti, kuigi lõpu poole vajutas justkui keegi kiirkerimisele niigi ilmselge lõpplahenduse suunas. Ajaviiteromaan, seda muidugi, aga eriti just (alt.) ajalookirjelduste koha peal ei pannud ma raamatut käest isegi õhtul hambaid pestes. Nõustun Toomas Aasiga tõlkimise koha pealt. Hargla teeb selle ilmselt ise ära. Ja võtsin nüüd ette Baiita...
Teksti loeti eesti keeles

Mulle küll väga meeldis, sest tegeus oli hästi seotud ajalooga, hoolimata erinevate valitsejate puudumisest ja lõpuks pidi maailmu ju lõputult olema... Vähemalt oli selline Agrippa arvamus, nii et kindlalt ei saa ka öelda, et tegu just meie ajalooga on. Mina tahaksin küll teada saada, mis Grethelist ja Adannist edasi saab.
Teksti loeti eesti keeles

Mind huvitavad teosed, mille tegevus toimub kohtades, mis meenutavad vana- või keskaega. Selle tõttu oli see jutt mulle kui maiuspala! Lugesin seda suure huviga otsast lõpuni ja olin kurb kui see lõppes! Hargla juures on see koht, et tema ei pane millelegi kätt ette. Räägib ta ju seal isegi, kuidas peategelane laeva peal üle ääre ennast kergendama õppis! Soovitan soojalt kõigile ulmehuvilistele...ja ka neile kes ei ole nii suured ulmehuvilised!
Teksti loeti eesti keeles

Veidi vanamoodsas ja romantilises stiilis, ent hea romaan, parem kui "Baiita needus" . Kujutatud alternatiivajalooline maailm on huvitav, ehkki "reaalsusenihe" pole nii tugev kui paljudes teistes seda zhanrit esindavates teostes. Vähemalt ühel korral tabas mind koguni sense of wonder. Lutheri kujutamine renessansiaegse Hitlerina oli huvitav ja tõttöelda tundus "teutooni liin" mulle tükk maad põnevam kui katoliiklike Vahemeremaade kirjeldus. Katoliiklased olid mõistagi sümpaatsemad. Huvitav oleks teada, mis saab sellest maailmast edasi, kumb kirik võidab surmaheitluse Euroopa pärast, milliseks kujuneb kristluse/islami vahekord, indiaanlaste saatus jne.
Teksti loeti eesti keeles

Parim kolmest Hargla siiani ilmunud romaanist, võib öelda et isegi väga korralik töö. Terviklik story, minimaalsete küsitavustega (võrdlemisi lahtiseks jääb, miks oli Agrippal vaja suunata teatritrupp kuhugile mägilossi proto-Hamletit etendama ja vist olid mõned üksikud momendid veel, mis hetkel ei meenu).

Kindlasti leidub aga inimesi, kelle jaoks on küsitavad autori ideoloogilised eelistused, mis tekstist suhteliselt hästi välja paistavad. Ennekõike suhtumine luterlusse, aga ka mõningad sedastused teise nahavärviga rasside kohta ning Martin Lutheri organisatsiooni võrdlemine (meie ajastu universaalse kurjuse sümboli) hitlerliku rezhiimiga. Noh, paratamatult kaasneb iga autori romaaniga paras ports maailmavaadet, mõnikord on sellest lihtsalt raskem aru saada.

Süzhee lippab ja erinevalt "Vabaduse kõrgeimast määrast" ei toimu see tegelaste arvelt, otse vastupidi, arvan et nt. Aidanni kujunemine ja ennekõike sekeldused vastassugupoolega on väga loomutruult kujutatud, erootilised stseenid suisa meisterlikud. Ja see ei ole kõik, justkui muuhulgas pakutakse erksate värvidega tõmmatud kiirportreid (Cortes, don Juan).

Kui rääkida teose zhanrikuuluvusest, siis kahtlemata on käesoleval romaanil rohkem ühist alternatiivajalookirjanduse meinstriimilikuma suuna (mida esindavad nt. Turtledove ja Card (viimase "Pastwatch" toimub isegi ligilähedaselt samas ajas) kui "karmi koolkonna" teedrajavate teostega (Dicki "Mees kõrges lossis", aga näiteks ka Ward Moore`i "Bring the Jubilee"). Et jah, minu nüüdseks juba lõplikult rikutud maitse jaoks napib raamatus sedasorti ulmele omast ebamaist hõngu ja peamiselt sellest lähtudes on ka hinne 4+ mitte 5. Seda enam, et tegelikult assotsieerub antud romaan järelmuljes rohkem ajaloolise seikluskirjandusega nagu "Pärija Kalkutast" või "Montezuma tütar".

Minu meelest on Hargla ühes selle romaaniga ennast selles valdkonnas tõestanud, et ega vist Hargla järgmist romaani, kui see taas fantasy või alternatiivajalugu olema saab, enam eriti lugeda ei viitsi.

Teksti loeti eesti keeles

Võrreldes värskelt enne seda loetud "Maris Stella"-ga, märksa parem.

Mida võiks antud raamatu põhjal Harglast arvata?
Vilets poliitik.
Keskpärane ajaloolane.
Kesine luuletaja.
Talutav, kuid mitte just hiilgav esoteerik.
Võrratu armastaja.

Ega mina isiklikult muidugi tea, aga nii vähemalt tundub. :)
Sest just armastusest rääkivad lõigud on stiililt kõige elavamad, kõige usutavamad, kõige rohkem sydamega tehtud.

Teistesse keeltesse tõlkimise koha pealt mina nii optimistlik ei oleks. Alternatiivajalugusid on mujalgi palju ja paremaid, armastuslugusid, paraku, samuti. Eesti kontekstis paneb filosoofiliseks pyrgiv ajaloojutt aga iga sydame kiiremini põksuma, kuna peale Ristikivi meil seda keegi teine õieti kirjutanud ju polegi. Vähemalt mitte hästi.

Näha on kyll, et autor oleks vajanud rohkem toetavat toimetajakätt. Ehkki ajaloolisi eripärasid võib põhjendada alternatiivsusega, on mõned kohad siiski segased. Mind häiris nii harglalik järjekindlusetus nimekasutuses (võiks olla Akvitaania, Galiitsia ja Gaskoonia või siis Aquitaine, Galicia ja Gascogne, mitte mingi puder) kui ylepingutamine Liisi Ojamaa kenade kunstiliste luuletõlgetega (võõrkeelseid luuleldusi on mõtet teksti puistata juhul, kui nende originaalkuju on teksti arengus kuidagi oluline, või kui pyytakse rõhutada nende mõistetamatust loo jutustajaisikule; kõik muu on edvistamine). Asteegi nimed on muidugi enamiku eestlaste jaoks lootusetult kirjud, nahuatlikeelseid vigu ei saa syyks panna. Aga see kõik läheb pigem kirjastuse kapsaaeda.

Kahju on sellestki, et kirjanikule mitte päriselt omaks saanud ajalooperioodi keerdkäigud moodustavad loojakäeliselt vormitud alternatiivsustega ajapikku känkra, mis paistab autoril yle jõu käivat. Tore, et (erinevalt "Stellast") Hargla seekord indiaanlastele halastab (kõik vanailmikud saavad ju loo lõpuks obsidiaanist nuga), aga lõpplahendus on jõuetu ja sunnitud, see ei sulandu romaani loomulikul moel. Mis parata.

Lõppkokkuvõttes siiski päris hästi õmmeldud. Tubli. Ega iga päev olegi mihklipäev.

Teksti loeti eesti keeles

Viivitasin ligi kaks aastat, enne kui selle romaani lõpuks kätte söendasin võtta. Enamus Hargla varasemaid (alternatiiv)ajaloolisi jutustusi minu silmis just väga kõrges hinnas pole, kuigi mul selle kirjandusžanri vastu midagi pole. See raamat valmistas igatahes positiivse üllatuse. Ei midagi sügavamõttelist, vaid korralik meelelahutus, kõigile lugemiseks. Kui millegi kallal viriseda, siis lõpu. Natuke liiga kiirustatud tundus see olevat. Arvestades teose eelnevat põhjalikust, mõjus see natuke võõristavalt. Viimastel lehekülgedel juhtus rohkem kui terves raamatus kokku. Igatahes, tugev neli
Teksti loeti eesti keeles

Oeh, ma kahtlesin kaua, kas siia kirjutada arvustust või mitte, kuna Hargla on ikka üpris geniaalne sõnasepp, aga... Hoiatan, mul pole mingeid süümepiinu raamatu sisust rääkida, kes tahavad põnevust säilitada, ärge lugege! Raamat algab sellega, et meid tutvustatakse rändnäitlejate eluga (koomuskitegijad on väga võõras ja veider sõna), kelle igapäevaelu üksikasju meile ladusalt jutustatakse. Trupp annab linna ühes võimsamas linnas ja liigutakse sealt ühe salapärase inimese soovil edasi kuskil eraldatud paigas asuva lossi poole etendama midagi, mis kahtlaselt sarnaneb Hamletile. Andri Riid kirjutas eespool: "võrdlemisi lahtiseks jääb, miks oli Agrippal vaja suunata teatritrupp kuhugile mägilossi proto-Hamletit etendama" Tähelepanelik lugeja ehk märkas, et teekonnal sinna mägilossi korjas trupp peale Gretheli. Oleks nad mõnes teises suunas ajama pannud, elaksid nad siiamaani õnnelikult edasi. Agrippa soovis, et trupp läheks Gretheli kodukülast mööda ja ta peale korjaksid. Ja võibolla pakkus selle protohamleti etendamine talle õelat naudingut. Edasi. Gretheli vanuseks määratakse raamatus ca 18 eluaastat, Aidann on maksimaalselt 13-14, sest raamatus mainitakse, et ta on Grethelist silmatorkavalt noorem, lisaks hakkas tal alles don Juani paazina habe kasvama. Lugeja juhatatakse õrnalt läbi kergelt perversse armastusloo tekkimise alguse. Miks see tekkis, jäi lahtiseks, paistab, et armastuse tekkimiseks piisab sellest, kui noormees ja neiu satuvad üksteise lähedusse. Mis muidugi polegi nii vale. Teelisi hakkavad taga ajama Hitler & natsid, oi vabandust, haakristi seljal kandev Vahimeeste Ordu (SS-lased, kuna neil on selja peal kaks ristatud S tähte) ja Martin Luther, kes propageerib rahvuse tugevust ja puhtust. Grethel on nimelt tule-elemendi sortsitar, kes suudab tuld tekitada. Ja see tähendab vaid ühte - Saatan on ligi, nõidus toimub! Sümpaatseks saanud Gunard ja tema naine ning Rico de Lucca notitakse maha enne, kui nad jõuavad silmagi pilgutada. Grethel ja Aidann pääsevad pakku. Tapetakse ära juba sümpaatseks saanud ilus usuhullust mees, kellest oleks lootnud seksikat antikangelast. Aidann ja Grethel lahutatakse Agrippa poolt, Aidanni sõprus lombaka lõbutüdrukuga jätkub. Grethel elab prouaelu, Aidannist saab don Juani paaz ja mängu tuleb raamatu jooksul kolmas Aidanniga riiba ripsutanud (loen Pilari ka sinna sekka ikka) neiu. Kogu see krempel (Agrippa, Aidann, Grethel & mumifitseerunud Gunardi pea) reisib uude maailma, kus sündmused arenevad nii, et Gretheli süütust röövida üritanud Agrippa mõrvatakse, mõrvariks osutub Agrippa liitlane Joshua ning ta mõrvatakse ja Aidann tormab läbi verejugade oma armsama juurde. Nad seksivad spontaanselt verisel asteekide tapualtaril, ümberringi möll ja kaos. Järgneb romantiline lõpp, kus nad lähevad seksi kaudu saavutatud Armastuse ja Grethelis peituva tule tõttu teise dimensiooni. -The End- Niisiis. Raamat on kirjutatud üsna ladusalt, vaid siinseal on näha traagelniite, mis hoiavad fantaasiat koos. "Vabaduse kõrgem määr" on sellepoolest parem, et jutustusse saab palju paremini sisse minna. Vaeva on nähtud detailidega ja see teeb üksnes rõõmu. Miks ma panin hindeks kolme? Tegelased on minu arust üsna nõrgalt välja joonistatud, meenutades mõne kunstniku märkmikus olevat visandit maalist - mõni ükskik iseloomujoon on tajutav, aga enamasti jäävad tegelased elutuks. Gunard ja eriti Rico tundusid minu jaoks elusädet omavat, aga kõik kolm peategelast (Grethel, Agrippa, Aidann) jäid mu jaoks puuslikeks või nukkudeks. Umbes nagu Hiina teatris. See armuliin oli piinlik lugeda. Ma ei tea, kas süüdi on mu enda küündimatus või kogenematus, aga see armastus tundus olevat selline, et vaevalt, et neil kahel seal teises dimensioonis pikk õnnepõli oli. Ütleb ju Hargla isegi, et "läks päästma tüdrukut, keda ta uskus ennast armastavat" vms. Minu lõplikuks hinnanguks jääb kolm. Küll suure ja rasvase plussiga, aga siiski kolm. Indrek, anna andeks, ma ei tahtnud sind solvata oma jutuga, lihtsalt ma arvustan teost.
Teksti loeti eesti keeles

Nädalavahetusel jäin kergesse palavikku, tööd teha ei tahtnud, aga lugeda küll. Võtsin kätte midagi head: Hargla romaani Palveränd uude maailma. Kuigi kaks korda varem loetud, möödus nädalavahetus ja möödus haigus. Eks näeb, millal jälle tõbi tabab, loen teist korda läbi Belialsi See mis tuikab su veres
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin aastate eest, aga üldine impressioon ja juhtumid on ikka meeles, seega raamat, mida tasub arvustada. Tegevus toimub 16. sajandil, reformatsiooni ajal, mis on minu lemmikajajärguks, ehkki ilma lemmikvalitseja Karl V-ta, kelle katoliiklust kaitsva käeta näib kogu paavstikirik uppi lendavat.
Mis aga selgelt häiris, on tõesti vend Martini kujutamine mõrvarliku fanaatikuna, kuna tegelikkuses oli ta ju üpris selgesti vägivalla vastu ning keeldus mitu korda demonstratiivselt ilmaliku võimu asjusse sekkumast, konformeerudes alles ajapikku, 1540. aastateks, ja ka siis mitte kindlasti sellisel määral nagu Harglal kujutet. Ja kahtlen ka, kas Karli asemel Hispaanias võimule tõusnud Ferdinand I (tegelikkuses sai temast venna surma järel Saksa-Rooma keiser) oleks olnud säärane tossike, kes ei suutnuks katoliikluse kaitsel pea midagi ära teha, sest tegemist oli mehega, kes kaitses 1529 Viini türklaste rünnaku eest ja püüdis kuni 1555. aastani katoliikluse positsioone kogu keisririigis säilitada. Aga ega Hargla jutt ei olegi ju populaarteadus, nagu juba öeldud.
Lugu ise pigem meeldis, aga jah, see lõpp, mis selget järge ennustas (mida küll vist kunagi ei tule?), jäi selgelt imelikuks ja poolikuks. Niisiis 4.
Teksti loeti eesti keeles
x
Raul Veede
1974
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Mõtlesin, et oleks pidanud ikkagi yhe panema. Lihtsalt inimeste ehmatamise huvides. No kes siis veel, kui mitte mina, eks ole.

Käsi ei tõuse. :D

Teksti loeti eesti keeles

Juba 16. lehekyljeks olin otsustanud, et tõlge on silmapaistvalt... hale. Edasine mu arvamust ei parandanud. Mind kui toimetajat lõbustab kurb tõsiasi, et aeg-ajalt võib originaali mõtet vaid ähmaselt aimata - selleks ei piisa lihtsalt halvast tõlkijast, see on juba saavutus.

Raamatut ennast hinnata on sellises olukorras kaunikesti raske. Eks ta veidi punnitatud ole ja armastusest pole Asimov kunagi eriti midagi teadnud. Psyhhoajalugu võib paljugi välja kanda, kuid siin on selle uudsus juba ammu kadunud ja kadunukese seljas ratsutamine pole kuigi ilus vaatepilt. Osalt on kesises muljes muidugi syydi tõlge, ent yhe lõigu piires sujuvalt vaatepunkti vahetamine, nii et selle kandja muutub juba arusaamatuks, on siiski Asimovi bläkk. Lugesin seda kord yrgammu ka vene keeles, aga kas ta juba siis nii vilets oli, ei mäleta.

(Jätke Jaanus Õunpuu nimi endale meelde. Ärge teda tööle võtke. Ärge talle raha laenake. Ärge talle tere öelge. Las sureb kurva ja hyljatuna, nii nagu tema Asimovi hylgas.)

Teksti loeti eesti keeles

Mitte kyll päris algusest, aga juba nii umbes neljandiku pealt sai mulle selgeks, keda või mida see raamat meenutab: Luc Bessoni "Viiendat elementi". Neil mõlemil on sarnane mekk man: neljateistkymneaastane poiss visandab oma arusaama suurteosest; hiljem saab see poiss suureks, omandab tehnilise vilumuse ja saavutab (igayks omamoodi) kuulsuse; kord vanades paberites kaevates leiab meie lemmik taas oma noorusea loomingu ning - haaratuna suurest visioonist, mida ta selle taga kangastumas mäletab - teostab oma ammuse unistuse, tõestades, et juba siis oli ta väga tubli, aga keegi ei kuulanud. Egas see paha ole. Neljateistkymneaastase kohta isegi ysna hea. Vähemalt on visioon, on haaret; Bessoni ja Veskimehe maailmad ei ole mitte Jeremei omad. Aga iga asi on kinni oma alguses ja nii on needki.

Mõlema puhul yletavad tehnilised oskused syndmustiku võimalused. Kohati - ilmselt juba ammu silme ette kerkinud stseenides - kuhjatakse hunnikusse värvikaid tehnilisi detaile, mis lugejal-vaatajal kiiresti segi lähevad. (Filmi puhul häirib konarlikkus muidugi vähem, kaamera libiseb segadusest kiiresti yle ja kirev pilt ei jäta aega analyysiks.) Kolmeteistaastastel kaptenitel on lihtsalt kalduvus laduda yksteise järele ritta väändunud nimesid ja sõnaleide, mil on nende endi meeltes selgestimõistetav tähendus, mida nad kahjuks ei suuda lugejale edasi anda. Pole mõtet seda hukka mõista, see lihtsalt on nii; tean omast käest. On suurepäraseid vaateid, on vahvaid nalju (kyll rafineerimatuid, ent siiski), on põnevaid hetki, kuid faabula yldplaani segasust yletab ainult konkreetsete syþeeliinide segadik. Võõrrassid on kenad, kuid mitte originaalsed; tegelaste psyyhika on fikseeritud ja reaktsioonid - jah, kui piisavalt kiiresti edasi liikuda, siis ehk isegi usutavad. Peatuda siiski ei maksa. Samuti teist korda lugeda.

Kindlasti võidaks Veskimehe tekst palju, kui see oleks raamatu asemel jõudnud meie ette filmi kujul. Sest filmis pääseb lai haare rohkem mõjule ja varjab ära detailid, mis lugemisel silma riivavad. Pealegi on raamatuis eepilisuse pyydmine märksa raskem. Tolkiengi ei tulnud sellega toime, mis siis Veskimehest rääkida. On temagi ju pigem lyhikeste või keskpikkade þanride autor; kõik ta pikemad tekstid koosnevad reast lyhematest. Ning mis siin pattu salata, mulle meeldis ta eelmine tellis rohkem - kui praegune arengureas oma õigele kohale tõsta, mitte avaldamiskuupäeva otsustada, on areng silmaga näha; action`it on meil nii mõnigi teinud, kuid poliitilises ulmes pole Veskimehe haaret ja selget pilku Eestis millegagi asendada. Annaks Päris, et ta sellega kunagi jätkaks, kui ka mitte samas maailmas.

Kaanepilt mulle alguses ei meeldinud, ent kui raamatu läbi lugesin, sain aru, miks ta seal on. Sisu ja vormi yhtsus. Kogu see tellis näeb kaanest kaaneni välja nagu neljateistaastaste tehtud. Ka toimetamine. Tõepoolest - miks mitte ka nii? Loodetavasti julgustab see tulevasi noorautoreid.

Ja ikkagi tahaks ma teada, miks on yks konkreetne sort meesautorite ulmekaid selline, kus võõrplaneetidel meiega äravahetamiseni sarnastest rassidest naisterahvad tingimata (pool)paljalt ringi lippavad? Kas on tõesti inimesi, kelle arvates see raamatule midagi juurde annab? Mingeid erilisi emotsioone neis raamatuis ju sellega ei kaasne...

P.S. Minu8 meelest Veskimees kyll nii kole ei ole nagu ta ise ennast kirjeldab. Täitsa ponks poiss. Aga mis mina sest muidugi tean.

Teksti loeti eesti keeles

Pratchett nagu Pratchett ikka. Mitte kõige parem, mitte kõige halvem. Tegelikult meeldib mulle Pratchetti juures just tema filosoofiline sygavus. Tal on oma visioon sellistest asjadest nagu myydid, muinasjutud, jumalate ja inimeste keerulised vahekorrad ja vastastikune sõltuvus - ja see on võluv. Kahju, et ta seda kõike lyhemalt ei kirjuta, kontsentreeritud tekst samal teemal võiks olla kuradima hea.

Ja muidugi lööb siin välja Pratchetti enda loomus. Sapine olla ja tögada võib ta hästi, aga ega ta enamikku asju päris maatasa ka tee. Sisimas pole tal vana paksu punanina vastu ju midagi. Eriti seoses rohke ðerriga.

Seepi ei mäleta. :(

Teksti loeti eesti keeles

Raamatu tulemust me veel vaatame. Aga mul pole teist kohta, kus röögatada. (Esialgne hinne on tinglik, sest Pratchett pole seda tõlget ära teeninud.)

Viskan mina seliti, et hea lõõgastuse abil peavalust vabaneda. Ja mida ma näen? Lk.8 kirjeldatakse tormiliblikat:

"..tema tiibadel on kyllaltki huvipakkuvad mandlikoogi karva mustrid."

Liblikas. Torm. Ilmaennustamine. Fraktalid. Mandelbrot. Ei tule tuttav ette?

Mitte muhvigi. Ei vähimatki mõistusliku elu märki tõlkija tuhmides, laiaks astutud amööbi intellekti väljendavates silmades. Täielik mandlikook.

Teen Avo Reinvaldi kehast lahutatud pea eest kasti õlut välja.
------------------------------

Pakkumine on jõus ka pärast raamatu lõpetamist. Lugemise käigus ei läinud tõlge teps mitte paremaks.

Raamat ise polnudki kõige hullem, ehkki vahepeal kippus liiga segaseks. Austraalia iseloomustus oli päris tore. Jään ootama romaani suurtest rottidest.

P.S. Vesiir ikkagi. Mitte visiir. See käib kiivri kylge, erinevalt vesiirist, mis käib keisri või sultani vms kylge.

Teksti loeti eesti keeles

Eks sedasorti lood olid tollal nähtavasti õhus. Näiteks Conan Doyle`i ilmalõpulugu, mille nime ma praegu enam ei mäleta - kuidas Maa läbib koleda ja kohutava lõhnatu-maitsetu kosmilise gaasipilve - on olemuselt ysna samasugune. Kõik kohustuslikud elemendid on sees, pluss isegi siin puuduv yksikisiku tasandi syþee. Ja ometi ei ole "Täht" nii jõle saast kui Doyle`i lugu. Lihtsalt väga, väga tyytu.Pelgalt inimkonna tähtsusetuks kuulutamisest teravmeelsuseks siiski ei piisa. "Mis on yks kapral universumi ylevuse kõrval!" on öeldud ka "Ðvejkis", aga seal on palju muud ka veel. Siin ei ole.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu koosneb kahest motiivist: leiutisest ja teisilmatontidest. Tontide all pean silmas samasuguseid ebamääraseid okultisminähte nagu ei-mäleta-kelle raamatus "Punaste kõrvadega vaimud", filmis "Photographing Fairies" või teatud osas angloameerika lastekirjandusest. Motiivide vahel pole mingit seost.

Miks siiski kolm? Sest kirjutatud on ysna viisakas ja puhtas eesti keeles. (Jah, ajad on tõesti nii viletsad, et selle eest tuleb lisapunkt anda.) Autor ei ole lootusetu, ehkki kyysi närides järgmist tykki ootama ma ei jää.

Teksti loeti eesti keeles

Hilisematel aegadel on sedasinast aasi tuntud Njördi nime all. Ka eesti keeles. Ja ma kahtlen sygavalt, kas ta just ariaanide hulka kuulus - ehkki mine tea, võib-olla eitas just tema esimesena Jeesuse jumalikku loomust Isa ja Pyha Vaimu kõrval.

Hangisti (tavaliselt kyll Hengist, kahjuksei saa ma algtekstiga võrrelda) aegse Inglismaa asumaadest lugesin siit kyll esimest korda. Samuti olevusest nimega jahikytt. Kui aga lõpuks ariaanidest aarialasteks saanud hõim jagunes aarialasteks ja aariaeelseteks, sai minu napp aru otsa.

Pyyan kujutleda juttu niisgusena, nagu ta ehk võiks inglise keeles olla - ja oma aja kohta synnib syya kyll. Saab nelja ära, mitte väga tugeva, aga kõlbuliku.

Teksti loeti eesti keeles

Lugude valik on omaette teema; pudru moodi ta ju on, aga olgu siis peale. Võib yks niisugune ka olla.

Tõlge läheneb hääduselt Varrakule ja toimetus Krista Kaerale. See tähendab, et peaks olema vähemalt tsiviilkorras karistatav. Kui Ragnaröki kõrval on samas lauses Goetterdaemmerung, ariaanid vahelduvad sujuvalt aarialastega, eesti keeles räägitakse aasist nimega Niord ja Thuggee templist ning algtekstis täiesti korrektsest Assurbanipalist on saanud >i>Assurbapal - no mis kuradi tõlkimisest või toimetamisest me enam yldse räägime? Ime, et Howardist kaane peal Hogwarts ei saanud.

Olgu lugudega kuidas on, kogumik niisugusena, nagu ta mu laual on, saab ebaõiglase hinde, sest lugude eneste pärast lisan hindele yhe palli. Yllas soov, my ass... Läinud ja kusnud Howardi hauale, see oleks kah yllast soovi paremini ilmutanud. Mis teha, kui väljendusoskust napib.

Teksti loeti eesti keeles

Lugude hinded annaksid jah nelja, aga valik pole suurema asi, tõlge kah mitte ja toimetajatöö pole veel nii hull kui Howardi Aed täis hirmu puhul. Saab kolme ära kyll - ja see on heatahtlik hinne.
Teksti loeti eesti keeles

Käib kah, aga haaret ei ole. Huvitav, kas seda pole mõni teemaga paremini sobituv kirjanik ymber kirjutanud? Burroughsi puhul on näiteks kloonid märksa etemad, võiks siingi proovida.
Teksti loeti eesti keeles

Ei ole õudne, aga ehk kellelegi teisele on. Kogu kirjeldatud situatsioon on ebausutav: milline inglane hakkab kulutama tervet laeva sellele, et ööpäevaringselt passida kohalike perverssete kommete toetuseks mingi liivaaaugu juures? Ja kui juba hakkabki, paneb ka sõdurite aheliku augu ymber. Pähh.

Kirjutatud polegi nii pahasti.

Teksti loeti eesti keeles

Kahjuks pole mul nii pingul närve kuskilt võtta. Ei ole õudne. Ja teravmeelne ka mitte. Sama mehhanismiga lugusid on kirjutatud tuhandeid. Et aga ma ei suuda kindlaks teha, kui paljud neist kirjutati enne 1888. aastat, olgu siis neli.
Teksti loeti eesti keeles

Oskab jah. Ainult et materjalist jääb vajaka. Õudne ei olnud, venis ja ei jõudnud kah kuhugi. Et vähemalt stiiligi nautida, tuleb lugeda inglise keeles.
Teksti loeti eesti keeles

Tjah. Mida "kadudeta ümber panna ei saa", pandi kadudega. On Pratchett mis ta on, aga Varrakuga võiks lörtsimise eest teha seda, mida Lang omal ajal Kultuuriministeeriumile soovitas (ja oma soovituse eest kaposse kaevati). Ehk on Must Kass järgmine kord läbi astudes nii kena ja teeb asja ära? ;)

Jääb mulje, et isegi kui neid edaspidi mõnes originaalis oleks, ei hakka meil siin kyll keegi mingite viitetärnidega jamama. No kes see viitsib. Viskame neile sigadele mingi lobi ette, need ahmivad ju kõike. Ja kibe tõde, ahmivadki.

Masendav.

Raamat polnudki nii hull. Yht-teist aimdus isegi läbi tõlke. Elvishist on siiski kahju.

Teksti loeti eesti keeles

Täitsa tubli raamat. Virisen muidugi, et pole enam see, mis vanasti - aga olgu pealegi. Ajaviiteks igati sobilik ja mõnus.

Toimetajatöö on muidugi masendav. Krista Kaer võiks ennast läbi sõimata ja lahti lasta - halturðikuks kätte läinud. Oskab ju kyll, aga ei vaevu. Nii lähevadki rahva sekka sellised väljendid nagu varrakut tegema ja kaerastuma. Asi seegi, vähemalt rikastab eesti keele sõnavara.

Teksti loeti eesti keeles

Kogumikus on kolm lugu, millest yhes on ulmeelement - mis on tekstis ilma igasuguse põhjenduse või seletuseta, ei haaku loo arenguga mitte kuidagi ja on nii karakterite arengu kui lõpptulemuse seisukohalt täiesti tähtsusetu.

Traguni tagasitulek (Enter a Dragoon) ei ole ulme. On niisama hea Hardy lugu. Klassikaline hea kirjandus, meenutab natuke Maughami, aga ei ole nii teravmeelne.

Muutunud mees (A Changed Man) sisaldab yht pisukest sõjaväekummitust, kellele keegi eriti ei reageeri. On kah täiesti loetav, aga napilt mitte nii hea kui esimene lugu.

Alicia päevik (Alicia`s Diary) on nirum kui eelmised. Segane armastuslugu kahtlase väärtusega karakterite, kuid hardylikult nutika lõpplahendusega.

Igas loos on kyll vähemalt yks laip, aga see pole mingi põhjendus kogumiku Baasi panekuks. Hardy enda tutvustamise seisukohalt enam-vähem tubli kogu, ehkki võinuks ka parem olla.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Amer, kes on elu otsa käinud ringi ja põdenud selle pärast, et kõik on lollid ja tema ka, laseb ajalehekuulutuse peale telepaatilisel gorillal endale õpetada, mis inimeste maailmal viga on. Lõpuks paistab kyll gorillagi yleyldisest lollusest masenduvat ning teeb enesetapu kopsupõletiku läbi.

Nii. Siin on teile spoiler. Ja see pole yldse mitte oluline. Sest syžeed sel raamatul pole, tegemist on puhtakujulise moraliteega. Iimesed on teinud teatud asju valesti ja kuna me juba kaanepildist peale teame, kes meid õpetama hakkab, on meil ka kyllalt hea ettekujutus, mida meile õpetatakse.

Lugedes tegin terve rea märkmeid. Ja mitte sellepärast, et see raamat mind kohutavalt inspireerinud oleks, need olid pigem seda "mis-kuradi-jura-ta-nyyd-ajab-see-ei-ole-yldse-nii"- tyypi märkmed. Yksikasjalikult ei ole neid siinkohal siiski mõtet esitada, sest kokkuvõttes langevad nad yhte kategooriasse: faktitruuduse on autor toonud ohvriks lihtsustavatele yldistustele, mis muudavad teksti kitsa silmaringiga inimestele paremini mõistetavaks. Mis on propagandateose puhul iseenesest loomulik. Ma lihtsalt ei kuulu selle raamatu sihtgruppi.

Palun minust mitte valesti aru saada: mul pole midagi ökoloogilise ilmavaate vastu. Ma olen lihtsalt märksa radikaalsematel seisukohtadel kui Quinn. Ja temaatikaga paremini tuttav. Pealegi pole kogu Quinni raamatus kuigi palju uut peale yhe hädapäraselt teravmeelse tõlgenduse mõnedele Esimese Moosese Raamatu legendidele (ja selleski suhtes olen oma assyrioloogilise tausta tõttu ylimalt skeptiline). Põhiliselt kurdab Quinn põllumajanduse kallal, mis on inimkonna allakäigu peamine põhjus - ent endale tyypilise järjekindlusetusega pyyab ta aeg-ajalt (mittte kuigi veenvalt) väita, et ega kogu põllumajandus kah paha pole. Ja kymme lehte hiljem sõimab seda ikkagi täies mahus. Yldse eelistab Quinn rohkem viriseda kujunenud olukorra kallal kui mingeid lahendusi välja pakkuda (välja arvatud mõned kaudsed vihjed Malthuse ja Lugano raporti temaatikale, mis jäävad kyll marginaalseks ja ebalevaks). Samal teemal on kirjutatud palju paremaid raamatuid, neid on ilmunud isegi eesti keeles. Lugege parem Hääletut kevadet või, minugi poolest, vana head Lugano raportit (ilma autori kommentaarita, see on hale iba).

Summa summarum: kui Coelho kirjutaks ökoloogiast, oleks tulemuseks Ishmael. Õige asja viletsa propageerimise eest kidur kolm. Seda tööd teeb ka Veskimees paremini.

Teksti loeti eesti keeles

Ajastule omane ebamäärane spiritualism.
Kaasaegse rahvausundi tyypnäide: meie kallid surnud passivad meid kuskil põõsas, naeratus näol. Mis nad seal teevad või kus nad sel ajal viibivad, kui me põõsa läheduses pole, ei maini keegi. Ega Burnettil suurt muud öelda olegi, aga ytleb ta seda kyllalt kaua. Samas on tal (jällegi ajastule tyypiline) kyllalt viisakas stiil, kahjuks hõre, nii et see päästab vast ehk hommikupooliku, kuid mitte terve päeva.

Neli ja pikk miinus.

Teksti loeti eesti keeles

Nagu et sedasamustki... sisu ei olnud. :(

Oli häid mahlaseid kohti, mis yht või teist nähtust pilasid. Oli täitsa kena teooria lugude kohta ja Väga Armas Voodoo. Olid needsamad kolm nõida, kes mõnes muus osas kyll elavamad on olnud. Aga raamatu selgroog logises.

Teine asi muidugi, et pole ka enam seda värskust ja mahlakat lusti, mis Kettamaailma sarja esimestest raamatutest paistis. Mis seal imestada, eks Pratchettilgi ole aastad läinud. Vana mees tahab koju.

Olgu siis neli miinus.

Teksti loeti eesti keeles

Kena jah, et vahel harva mõni asi eesti keelde ka ymberlõikamata tuuakse. Kahju ainult, et nii harva.

Mõtlesin jupp aega, mis hinne sellele kogule panna. Ei mõelnud välja. Oli hulk tekste, mille ulmelisus enam kui marginaalne, samas pole sel ju kirjandusliku tasemega midagi tegemist. Ja tase on Kingal kõva, praktika muidugi abiks, ent on ka seda head kunstkäsitöölise tunnetust - mõni keskaegne vaip või vana mõõk ei pruugi ju kah otse kõrgkunst olla, aga ilus on vaadata. Sest et on hästi tehtud.

Mõni yksik lugu on tõeline briljant. Mõni jällegi... nojah, särab kyll, aga... klaasist. Ilus, kuid ikkagi. Mitte see.

Hinda siis sihukest. Otsustasin, et korjan lugude hinded kokku. 5,4,5,4,4,5,4,4,5,5,5,4,4,4. Neljad jäävad napilt enamusse. Seepärast panengi kogumikule... viie.

Kogu on yhtlane. Ja oma kõikumisega ulme ja õuduse piiridel näitab, et see kõik pole yldsegi oluline. Tähtis on hea kirjandus, mitte muu. Ses suhtes on kogu kupatus kuidagi tasakaalustatud, harmooniline - minu jaoks torkavad ehk eraldi silma vaid "Eluuria väikesed õed" oma þanrilise ja vormilise eripäraga. Aga seegi pole liiast.

Teksti loeti eesti keeles

Kõigepealt tuleb kogumikus ridamisi lugusid, kus ulmelisus on nii õhuke, et paistab läbi. Aga see ei häiri, lood on ikkagi head. Ja siis on siis jutuke - õigupoolest tõesti laast -, kus ulme ometigi sees. Ainult et... no on, jah, ulme, noh. Umbes samal või veidi vähemalgi määral kui Jaigu kaarnakivilugudes. Aga... peale pole temaga midagi hakata.

Paha ta ka ei ole. Jätab lihtsalt sellise ebamäärase tunde ja lugu ennast pidin (ainsana sellest kogust) paar nädalat pärast lugemist hoolega meenutama, enne kui koitis. On paremaid ka. Neli.

Teksti loeti eesti keeles

Õudusosa mingu minu poolest kus kuusteist, lahendus on see, mis hea hinde saab. Dilemmat oskab inimese ette asetada igayks, hetkeks tema viletsust nautida ja siis vanamammile patja näo peale suruda samuti. Aga selle peale enamasti ei tulda, et lasta inimesel oma kriisihetkel paljastunud närususe sees aastate kaupa mõnuga marineerida. Tõsi, sentimentaalsus kisub hinnet jälle allapoole. Nii et kokku neli.
Teksti loeti eesti keeles

Ega ta midagi nii väga sisaldanudki, aga jällegi - nagu Kinga puhul ikka - kirjutatud on nii hästi, et halba hinnet kah panna ei saa. Kibe tõde, aga viletsalt kirjutatud loos peab idee ikka neetult hea olema, et tasuks teda sealt välja kaevama hakata. Ajaviitena eelistan iga kell briljantset muidunikerdust.

Endakiitus haiseb muidugi ka Kinga puhul, justkui oleks mõni kutsikas mööda läinud. Seepärast pigistan pool silma kinni ja, kinkides Kingale sellise ingliskeelses ilmas levinud jupstyki nagu benefit of doubt, eeldan talt piisavalt vaimuteravust ja head maitset, et võtta seda kirjatööd pigem kui eneseiroonia ilmingut. Olgem ausad, peategelasse suhtutakse siin ikka ypris sarkastiliselt. Oma kolleege lintðida armastavad enamasti just hea huumoritajuga inimesed ja nende hulka King nii või teisiti ka kuulub. Selle eest talle tugev neli pluss.

Teksti loeti eesti keeles

Hea lugu. Nii raamatute osa, loodusekirjeldus kui nimede nimetamata jätt.

Sandri stiilitunnetus on õitsele löönud.

Teksti loeti eesti keeles