Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Indrek Hargla ·

Palveränd uude maailma

(romaan aastast 2003)

eesti keeles: Tallinn «Varrak» 2003

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
5
9
1
0
0
Keskmine hinne
4.267
Arvustused (15)

Hargla teine trükis ilmunud romaan on samm edasi, "Baiita needusest", ent paraku ei ole see samm väga pikk. Eelkõige on edasiminek kvantiteedis - kuue kuuga on põhitöö kõrvalt valminud neli ja poolsada lehekülge tihedat ning korralikul tasemel teksti ja see on iseenesest juba tähelepanuväärne.Nagu "Baiitaski" toimub tegevus keskaegses maailmas, kus peategelane armub kõrvuni vastassoolisesse ja kogu romaani sisuks saabki meeletu pingutus oma tüdrukuni jõudmisel. Kui Hargla järgmine pikem tekst peaks ka olema ainult sama asja variatsioon, võib selle rahulikult lugemata jätta.Niisiis - algusest peale on ilmne, et kaks noort peavad kokku saama ja küsimus on ainult selles, et kuidas. Tavaks on selliste lugude juures kangelase teele veeretada võimalikult palju sündmusi, millega siis lugejat lõbustada. Arvestades teose mahtu, ei ole neid "Palverännus" sugugi palju. Küll võib autor aga väikeste nüansside juures pikalt targutada, panna tegelased "filosofeerima" või niisama plaane tegema. Sellised passaažid minule ei meeldi. Autori komme palju lobiseda on üks põhilisi miinuseid. Mingit tõrget ei tekitanud aga alternatiivajaloolised peatükid, mille sisuks on Keskaegse Euroopa mõne piirkonna mineviku revideerimine. Arvatavasti ühelt poolt seetõttu, et keskaja poliitiline maailmakaart pole mul sugugi nii selgelt silme ees, kui Harglal või mõnel ajaloolasel. Teiselt poolt on ju ka ette teada, et "Palveränd" pole populaarteaduslik raamat. Mulle näib ka, et need (suhteliselt kohatud) süvenemised ajalukku üheskoos romaanis mitmel pool sisalduvate ladina-, prantsuse-, ja oktsitaanikeelsete värssidega peaksid andma teosele "kaalu" ja "sügavust". Siiski jääb lugu ainult seiklusjutuks ja kui keegi tahab leida sealt tähendusrikkaid küsimusi inimloomuse (või ajaloo, jms) olemuse kohta ja sügavamõttelisi vastuseid neile, siis peab ta need küll juurde mõtlema.Niisiis läbivad peategelased oma pika ja traagilise teekonna, mille autor oskab sellest hoolimata väga romantiliseks (aga ka küllalt imalaks) kirjutada. Kuid viimase lehekülje viimase lause lõppedes jäin nõutuks. No ja mis siis nüüd? Et Aidanni ja Gretheli taasühinemine peab suure tulevärgiga toimuma, on selge juba teose varajases staadiumis, ja seetõttu oodanuks midagi, mis tõesti raputanuks, tekitanuks värinaid. Ent seda pole ei puändis, ei kusagil raamatu sees. Lõppkokkuvõttes ikka äärmiselt meinstriim värk, seetõttu on neljal ka pikk miinus taga. Ja kummalisel kombel jättis romaani tegelasist kõige sümpaatsema mulje mõistusetu deemon Chramis, kes kahel korral lavale astub, et oma veriseid tegusid teha. Et Chramis jääb lavale ka teose viimasel leheküljel, arvan ma mitte juhuse olevat. See annab piisava aluse oletuseks, et romaan võib saada järje.
Teksti loeti eesti keeles

Kas see nüüd just "alternatiivajalugu" on, nagu tagakaanel lubatud, selles ma pisut kahtlen. Alternatiivajalooga seostuvad minul siiski pisut teistsugused teosed, näiteks Philip K. Dicki "Mees kõrges lossis". Aga mina ei ole muidugi kirjandusteoste kastikestesse jagamise alal vähimalgi määral autoriteet.

Täpsemalt, nagu Silver Sära juba kirjutas, on "Palveränd" pseudoajaloolises soustis rüütliromaan mõningate fantastika elementidega. Kusjuures tegelikult läks see "ajaloo" osa minule igatahes märksa paremini peale kui armastuseteema, nii et sõna "pseudo" ei maksa kindlasti võtta sugugi halvustavalt. Kümne punkti skaalal paneks hindeks üheksa, praegu aga tuleb tugev 4.

Sellel romaanil võiks olla potentsiaali saada tõlgitud paljudesse Euroopa keeltesse.

Teksti loeti eesti keeles

Kõigepealt tagasihoidlik hinde põhjendus. Mulle tundub, et kui see tekst oleks olnud veidi lühem, kui neid ajalugu tuvustavaid peatükke ei oleks, kui alt. ajalugu oleks ühtlaselt põimitud tegevusse, oleks tulemus parem olnud. Aga mine tea. Igatahes mul on tunne, et see asi oleks võinud autori oskuste ja võimete juures tunduvalt parem olla. Kuigi, romaanil ka ilmunud kujul ei ole midagi häda.

Mul tekkis hiljuti mõttevahetus teemal, et kas Aidann oli truu või mitte. Üsna keeruline. Seebikate loogika kohaselt kindlasti mitte, tavaelu arvestades vist ikka küll, jättes kõrvale mõned, kui mitte paljud meeldivad erandid ;). Aga jah, seda seepi oli suht ohtralt. Kuigi, armastuslood tihti ongi seebid. Ja elus juhtub hullemaidki seepe kui teles vändatavad seda on... Jumala tõsi! :)Niiet seepi ma autorile küll ette ei heida.

Mulle tundub, et ise oleksin salateaduste meistri Agrippa asemel valinud teise telje kandvaks tegelaseks Erasmuse. Rotterdamist pärit, aga tervele tolleaegsele Euroopale kuuluv mees oli kahtlemata tolle aja võtmefiguuridest. Agrippa jäi natuke tahaplaanile. Ja kahtlemata Luther oli mõjutatud Erasmusest ja vastupidi.. kuid nende teed ja mõtted olid liiga erinevad, et ühise asja nimel võidelda...
Luther. Hargla Luther on kole mees. Hävitab lapsi. Tahab kehtestada ainuvõimu.. Need, kes vähegi midagi tolleaegsest elukorraldusest teavad, ilmselt ohkavad. Sest vend Martin oli lihtne ja siiras mees, kes tahtis, et sola fide idee leviks ja hävitaks traditsioonid, mida on loonud mitte jumal, vaid ilmalik paavstivõim. Ja ta pidas Jumalat üksi ilmeksimatuks, mitte kirjasõna! Aga alt. ajaloos võib kummalisemaidki asju esineda...

Tegelikult. Mulle see lugu meeldis, tunduvalt enam kui Baiita. Ja mul on suht ükskõik, kas ta liigitub siis alt.ajalooks, fantastiliste sugemetega rüütliromaaniks vmi.
Ei ole oluline defineerimine, vaid see, mis õhustiku vastav teos loob. «Palveränd» lõi sellise mõnusa ja muheda, mida päris paar õhtut oli rõõm nautida.

Teksti loeti eesti keeles

Suht ootustevabalt kättevõetuna mõjus väga lõõgastavalt, kuna olin kartnud pisut ehk liig sügavaid ajalookirjeldusi. Varem olin lugenud ainult jutte algernonist. Ülimalt lõbustavaks pidasin asjaolu, et kippusin lugemise ajal pidevalt unustama, et tegu on siinse autoriga (a la: vaat see on hästi tõlgitud, ei tea, kuidas originaalis oli...?). Puudus minu meelest muidu üsna tavaline pingutatud ja otsitud lause- ja dialoogiarendus. Ja seep… ei häirinud eriti, kuigi lõpu poole vajutas justkui keegi kiirkerimisele niigi ilmselge lõpplahenduse suunas. Ajaviiteromaan, seda muidugi, aga eriti just (alt.) ajalookirjelduste koha peal ei pannud ma raamatut käest isegi õhtul hambaid pestes. Nõustun Toomas Aasiga tõlkimise koha pealt. Hargla teeb selle ilmselt ise ära. Ja võtsin nüüd ette Baiita...
Teksti loeti eesti keeles

Mulle küll väga meeldis, sest tegeus oli hästi seotud ajalooga, hoolimata erinevate valitsejate puudumisest ja lõpuks pidi maailmu ju lõputult olema... Vähemalt oli selline Agrippa arvamus, nii et kindlalt ei saa ka öelda, et tegu just meie ajalooga on. Mina tahaksin küll teada saada, mis Grethelist ja Adannist edasi saab.
Teksti loeti eesti keeles

Mind huvitavad teosed, mille tegevus toimub kohtades, mis meenutavad vana- või keskaega. Selle tõttu oli see jutt mulle kui maiuspala! Lugesin seda suure huviga otsast lõpuni ja olin kurb kui see lõppes! Hargla juures on see koht, et tema ei pane millelegi kätt ette. Räägib ta ju seal isegi, kuidas peategelane laeva peal üle ääre ennast kergendama õppis! Soovitan soojalt kõigile ulmehuvilistele...ja ka neile kes ei ole nii suured ulmehuvilised!
Teksti loeti eesti keeles

Veidi vanamoodsas ja romantilises stiilis, ent hea romaan, parem kui "Baiita needus" . Kujutatud alternatiivajalooline maailm on huvitav, ehkki "reaalsusenihe" pole nii tugev kui paljudes teistes seda zhanrit esindavates teostes. Vähemalt ühel korral tabas mind koguni sense of wonder. Lutheri kujutamine renessansiaegse Hitlerina oli huvitav ja tõttöelda tundus "teutooni liin" mulle tükk maad põnevam kui katoliiklike Vahemeremaade kirjeldus. Katoliiklased olid mõistagi sümpaatsemad. Huvitav oleks teada, mis saab sellest maailmast edasi, kumb kirik võidab surmaheitluse Euroopa pärast, milliseks kujuneb kristluse/islami vahekord, indiaanlaste saatus jne.
Teksti loeti eesti keeles

Parim kolmest Hargla siiani ilmunud romaanist, võib öelda et isegi väga korralik töö. Terviklik story, minimaalsete küsitavustega (võrdlemisi lahtiseks jääb, miks oli Agrippal vaja suunata teatritrupp kuhugile mägilossi proto-Hamletit etendama ja vist olid mõned üksikud momendid veel, mis hetkel ei meenu).

Kindlasti leidub aga inimesi, kelle jaoks on küsitavad autori ideoloogilised eelistused, mis tekstist suhteliselt hästi välja paistavad. Ennekõike suhtumine luterlusse, aga ka mõningad sedastused teise nahavärviga rasside kohta ning Martin Lutheri organisatsiooni võrdlemine (meie ajastu universaalse kurjuse sümboli) hitlerliku rezhiimiga. Noh, paratamatult kaasneb iga autori romaaniga paras ports maailmavaadet, mõnikord on sellest lihtsalt raskem aru saada.

Süzhee lippab ja erinevalt "Vabaduse kõrgeimast määrast" ei toimu see tegelaste arvelt, otse vastupidi, arvan et nt. Aidanni kujunemine ja ennekõike sekeldused vastassugupoolega on väga loomutruult kujutatud, erootilised stseenid suisa meisterlikud. Ja see ei ole kõik, justkui muuhulgas pakutakse erksate värvidega tõmmatud kiirportreid (Cortes, don Juan).

Kui rääkida teose zhanrikuuluvusest, siis kahtlemata on käesoleval romaanil rohkem ühist alternatiivajalookirjanduse meinstriimilikuma suuna (mida esindavad nt. Turtledove ja Card (viimase "Pastwatch" toimub isegi ligilähedaselt samas ajas) kui "karmi koolkonna" teedrajavate teostega (Dicki "Mees kõrges lossis", aga näiteks ka Ward Moore`i "Bring the Jubilee"). Et jah, minu nüüdseks juba lõplikult rikutud maitse jaoks napib raamatus sedasorti ulmele omast ebamaist hõngu ja peamiselt sellest lähtudes on ka hinne 4+ mitte 5. Seda enam, et tegelikult assotsieerub antud romaan järelmuljes rohkem ajaloolise seikluskirjandusega nagu "Pärija Kalkutast" või "Montezuma tütar".

Minu meelest on Hargla ühes selle romaaniga ennast selles valdkonnas tõestanud, et ega vist Hargla järgmist romaani, kui see taas fantasy või alternatiivajalugu olema saab, enam eriti lugeda ei viitsi.

Teksti loeti eesti keeles

Võrreldes värskelt enne seda loetud "Maris Stella"-ga, märksa parem.

Mida võiks antud raamatu põhjal Harglast arvata?
Vilets poliitik.
Keskpärane ajaloolane.
Kesine luuletaja.
Talutav, kuid mitte just hiilgav esoteerik.
Võrratu armastaja.

Ega mina isiklikult muidugi tea, aga nii vähemalt tundub. :)
Sest just armastusest rääkivad lõigud on stiililt kõige elavamad, kõige usutavamad, kõige rohkem sydamega tehtud.

Teistesse keeltesse tõlkimise koha pealt mina nii optimistlik ei oleks. Alternatiivajalugusid on mujalgi palju ja paremaid, armastuslugusid, paraku, samuti. Eesti kontekstis paneb filosoofiliseks pyrgiv ajaloojutt aga iga sydame kiiremini põksuma, kuna peale Ristikivi meil seda keegi teine õieti kirjutanud ju polegi. Vähemalt mitte hästi.

Näha on kyll, et autor oleks vajanud rohkem toetavat toimetajakätt. Ehkki ajaloolisi eripärasid võib põhjendada alternatiivsusega, on mõned kohad siiski segased. Mind häiris nii harglalik järjekindlusetus nimekasutuses (võiks olla Akvitaania, Galiitsia ja Gaskoonia või siis Aquitaine, Galicia ja Gascogne, mitte mingi puder) kui ylepingutamine Liisi Ojamaa kenade kunstiliste luuletõlgetega (võõrkeelseid luuleldusi on mõtet teksti puistata juhul, kui nende originaalkuju on teksti arengus kuidagi oluline, või kui pyytakse rõhutada nende mõistetamatust loo jutustajaisikule; kõik muu on edvistamine). Asteegi nimed on muidugi enamiku eestlaste jaoks lootusetult kirjud, nahuatlikeelseid vigu ei saa syyks panna. Aga see kõik läheb pigem kirjastuse kapsaaeda.

Kahju on sellestki, et kirjanikule mitte päriselt omaks saanud ajalooperioodi keerdkäigud moodustavad loojakäeliselt vormitud alternatiivsustega ajapikku känkra, mis paistab autoril yle jõu käivat. Tore, et (erinevalt "Stellast") Hargla seekord indiaanlastele halastab (kõik vanailmikud saavad ju loo lõpuks obsidiaanist nuga), aga lõpplahendus on jõuetu ja sunnitud, see ei sulandu romaani loomulikul moel. Mis parata.

Lõppkokkuvõttes siiski päris hästi õmmeldud. Tubli. Ega iga päev olegi mihklipäev.

Teksti loeti eesti keeles

Viivitasin ligi kaks aastat, enne kui selle romaani lõpuks kätte söendasin võtta. Enamus Hargla varasemaid (alternatiiv)ajaloolisi jutustusi minu silmis just väga kõrges hinnas pole, kuigi mul selle kirjandusžanri vastu midagi pole. See raamat valmistas igatahes positiivse üllatuse. Ei midagi sügavamõttelist, vaid korralik meelelahutus, kõigile lugemiseks. Kui millegi kallal viriseda, siis lõpu. Natuke liiga kiirustatud tundus see olevat. Arvestades teose eelnevat põhjalikust, mõjus see natuke võõristavalt. Viimastel lehekülgedel juhtus rohkem kui terves raamatus kokku. Igatahes, tugev neli
Teksti loeti eesti keeles

Oeh, ma kahtlesin kaua, kas siia kirjutada arvustust või mitte, kuna Hargla on ikka üpris geniaalne sõnasepp, aga... Hoiatan, mul pole mingeid süümepiinu raamatu sisust rääkida, kes tahavad põnevust säilitada, ärge lugege! Raamat algab sellega, et meid tutvustatakse rändnäitlejate eluga (koomuskitegijad on väga võõras ja veider sõna), kelle igapäevaelu üksikasju meile ladusalt jutustatakse. Trupp annab linna ühes võimsamas linnas ja liigutakse sealt ühe salapärase inimese soovil edasi kuskil eraldatud paigas asuva lossi poole etendama midagi, mis kahtlaselt sarnaneb Hamletile. Andri Riid kirjutas eespool: "võrdlemisi lahtiseks jääb, miks oli Agrippal vaja suunata teatritrupp kuhugile mägilossi proto-Hamletit etendama" Tähelepanelik lugeja ehk märkas, et teekonnal sinna mägilossi korjas trupp peale Gretheli. Oleks nad mõnes teises suunas ajama pannud, elaksid nad siiamaani õnnelikult edasi. Agrippa soovis, et trupp läheks Gretheli kodukülast mööda ja ta peale korjaksid. Ja võibolla pakkus selle protohamleti etendamine talle õelat naudingut. Edasi. Gretheli vanuseks määratakse raamatus ca 18 eluaastat, Aidann on maksimaalselt 13-14, sest raamatus mainitakse, et ta on Grethelist silmatorkavalt noorem, lisaks hakkas tal alles don Juani paazina habe kasvama. Lugeja juhatatakse õrnalt läbi kergelt perversse armastusloo tekkimise alguse. Miks see tekkis, jäi lahtiseks, paistab, et armastuse tekkimiseks piisab sellest, kui noormees ja neiu satuvad üksteise lähedusse. Mis muidugi polegi nii vale. Teelisi hakkavad taga ajama Hitler & natsid, oi vabandust, haakristi seljal kandev Vahimeeste Ordu (SS-lased, kuna neil on selja peal kaks ristatud S tähte) ja Martin Luther, kes propageerib rahvuse tugevust ja puhtust. Grethel on nimelt tule-elemendi sortsitar, kes suudab tuld tekitada. Ja see tähendab vaid ühte - Saatan on ligi, nõidus toimub! Sümpaatseks saanud Gunard ja tema naine ning Rico de Lucca notitakse maha enne, kui nad jõuavad silmagi pilgutada. Grethel ja Aidann pääsevad pakku. Tapetakse ära juba sümpaatseks saanud ilus usuhullust mees, kellest oleks lootnud seksikat antikangelast. Aidann ja Grethel lahutatakse Agrippa poolt, Aidanni sõprus lombaka lõbutüdrukuga jätkub. Grethel elab prouaelu, Aidannist saab don Juani paaz ja mängu tuleb raamatu jooksul kolmas Aidanniga riiba ripsutanud (loen Pilari ka sinna sekka ikka) neiu. Kogu see krempel (Agrippa, Aidann, Grethel & mumifitseerunud Gunardi pea) reisib uude maailma, kus sündmused arenevad nii, et Gretheli süütust röövida üritanud Agrippa mõrvatakse, mõrvariks osutub Agrippa liitlane Joshua ning ta mõrvatakse ja Aidann tormab läbi verejugade oma armsama juurde. Nad seksivad spontaanselt verisel asteekide tapualtaril, ümberringi möll ja kaos. Järgneb romantiline lõpp, kus nad lähevad seksi kaudu saavutatud Armastuse ja Grethelis peituva tule tõttu teise dimensiooni. -The End- Niisiis. Raamat on kirjutatud üsna ladusalt, vaid siinseal on näha traagelniite, mis hoiavad fantaasiat koos. "Vabaduse kõrgem määr" on sellepoolest parem, et jutustusse saab palju paremini sisse minna. Vaeva on nähtud detailidega ja see teeb üksnes rõõmu. Miks ma panin hindeks kolme? Tegelased on minu arust üsna nõrgalt välja joonistatud, meenutades mõne kunstniku märkmikus olevat visandit maalist - mõni ükskik iseloomujoon on tajutav, aga enamasti jäävad tegelased elutuks. Gunard ja eriti Rico tundusid minu jaoks elusädet omavat, aga kõik kolm peategelast (Grethel, Agrippa, Aidann) jäid mu jaoks puuslikeks või nukkudeks. Umbes nagu Hiina teatris. See armuliin oli piinlik lugeda. Ma ei tea, kas süüdi on mu enda küündimatus või kogenematus, aga see armastus tundus olevat selline, et vaevalt, et neil kahel seal teises dimensioonis pikk õnnepõli oli. Ütleb ju Hargla isegi, et "läks päästma tüdrukut, keda ta uskus ennast armastavat" vms. Minu lõplikuks hinnanguks jääb kolm. Küll suure ja rasvase plussiga, aga siiski kolm. Indrek, anna andeks, ma ei tahtnud sind solvata oma jutuga, lihtsalt ma arvustan teost.
Teksti loeti eesti keeles

Nädalavahetusel jäin kergesse palavikku, tööd teha ei tahtnud, aga lugeda küll. Võtsin kätte midagi head: Hargla romaani Palveränd uude maailma. Kuigi kaks korda varem loetud, möödus nädalavahetus ja möödus haigus. Eks näeb, millal jälle tõbi tabab, loen teist korda läbi Belialsi See mis tuikab su veres
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin aastate eest, aga üldine impressioon ja juhtumid on ikka meeles, seega raamat, mida tasub arvustada. Tegevus toimub 16. sajandil, reformatsiooni ajal, mis on minu lemmikajajärguks, ehkki ilma lemmikvalitseja Karl V-ta, kelle katoliiklust kaitsva käeta näib kogu paavstikirik uppi lendavat.
Mis aga selgelt häiris, on tõesti vend Martini kujutamine mõrvarliku fanaatikuna, kuna tegelikkuses oli ta ju üpris selgesti vägivalla vastu ning keeldus mitu korda demonstratiivselt ilmaliku võimu asjusse sekkumast, konformeerudes alles ajapikku, 1540. aastateks, ja ka siis mitte kindlasti sellisel määral nagu Harglal kujutet. Ja kahtlen ka, kas Karli asemel Hispaanias võimule tõusnud Ferdinand I (tegelikkuses sai temast venna surma järel Saksa-Rooma keiser) oleks olnud säärane tossike, kes ei suutnuks katoliikluse kaitsel pea midagi ära teha, sest tegemist oli mehega, kes kaitses 1529 Viini türklaste rünnaku eest ja püüdis kuni 1555. aastani katoliikluse positsioone kogu keisririigis säilitada. Aga ega Hargla jutt ei olegi ju populaarteadus, nagu juba öeldud.
Lugu ise pigem meeldis, aga jah, see lõpp, mis selget järge ennustas (mida küll vist kunagi ei tule?), jäi selgelt imelikuks ja poolikuks. Niisiis 4.
Teksti loeti eesti keeles
x
Krafinna de Kraax
1973
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Meelis Friedenthali "Võõras jumal" flirdib ühe jabura maailma loomise teooriga. Aga, miks mitte? Mille poolest on Suure Paugu Teooria parem pronksjalgsest Emedoklese teooriast? Võib argumenteerida aatomitest ja mustadest aukudest, mis reaalselt on olemas, aga sama hästi võib argumenteerida ka inimeseks olemisest. Ning miks inimesed on nii jaburad olendid nagu nad on. Mõistuslikkus ja ratsionaalsus ei ole just sõnad, millega iseloomustada inimkonda, ainult mõnda isendit.


Õnneks või õnnetuseks on neid ratsionaalseid suhteliselt vähe. Õnneks, sest muidu kaoks naer ja nali ja kõik sellest johtuv. Õnnetuseks – inimesed oleksid ammu avastanud paralleeluniversiumite saladuse, kui lähtuks vaid kainest mõistuses. Aga inimesest teeb inimese just see nali või naljakus, mis laseb uskuda jaburusi. Miks mitte siis uskuda pronksjalgse Empedoklese teooriat

Hästi kirjutatud tore lugu. Võib-olla igaleühele päris ei istu, aga kindlasti kõigile neile, kes on nuusutanud filosoofia või religiooniajalugu. Või neile, kellele meeldib mõelda asjadest nii, et nali muutuks eluks.

Teksti loeti eesti keeles

Reidar Andersoni "Teise päikese lapsed" üllatas positiivselt. Mitte et mul oli üliliiga halb arvamus... mul polnudki arvamust. Enne lugemist.
Tekst on ladus, sujuv, hästi kirjutatud, lugu areneb loogiliselt, küsitavusi ei tekkinud. Või kui, siis olid need loosse kodeeritud ja lahenesid lõpus.
Lugu on vormilt krimka, žanriliselt sf ja tegeleb üldise inimsusega. Inimeseks olemisega. Mõistatusega, mida inimeseks olemine tähendab. Kas inimmõistust saab asendada ning kui saab, kuhu ta areneks?


Lühidalt on ses loos olemas kõik need komponendid, mis tõstavad Reidar Andersoni mu jaoks ühte ritta vägagi nimekate ulmekirjanikega. Ilma allahindluseta. Kui Reidar kirjutaks edasi samalaadseid "tooteid", ei näe ma mingit põhjust, et ta nimi ei peaks olema näiteks kasvõi suure jutustaja Indreku nime kõrval...
Teksti loeti eesti keeles

Tahes-tahtmata tappis "Täheaja" kogumiku jutt "Tappa naer" mu jaoks kogumiku tähtsuse ja tähenduse. Tappis naeru. Sõna otseses mõttes.


Lugesin Meriniitude juttu "Tappa naer" vist oma kuu aega järjest. Pidin end sundima seda tegema. Nii halb ei saa olla ükski jutt,. mille Raul kogumikku pani. Aga oli... Asi lihtsalt ei edenenud. Lisaks häiris mind täiesti suvaline keelekasutus – ühes kohas on rahvalik, siis jälle kirjakeelne. Ja üleminekuid praktiliselt pole. Seda nii tegelaste kõnepruugis kui ka jutustamises. Tundub, nagu autorid poleks teksti ühtlustamisega üldse vaeva näinud. Üks kirjutab ühe jupi, teine teise. Ja need on erinevad.
Põhimõtteliselt võiks ju asi isegi nii töötada. Aga sel juhul peab olema väikegi põhjendus, miks nii on. Peale selle, et autorite arvates oli see kindlasti äge ja lahe. Paluks veidigi lugejatele mõtlemist.
Lisaks sellele olid tegelased samuti ebaloogilised. Ühes kohas väidetakse, et peategelane on vana ja kogenud, teises kohas aga on ta justkui juntsu, kes suurt midagi ei tea, ja siis jälle plõksab see vana ja kogenud tegelane tagasi. Kes käitub nagu boss ja kes teab kõike ja kõiki. Ning kohe seejärel antakse vastupidist infot. Saa siis aru, mis toimub.

Õnneks lugesin kogumikku segamini. Ja juhuse tahtel oli see viimane lugu, mida lugesin. Ses mõttes, et suur osa lugusid oli juba loetud, aga pärast naeru tapmist võtsin uuesti "Totu" kätte. Lihtsalt ei suutnud kogumikku edasi lugeda. Sel hetkel. Mõni aeg peab mööda minema, Card ja co ootavad seni kannatlikult...

Teksti loeti eesti keeles

"Sei tu bah?" – oled sa valmis?

Päris kindel ma maakeelses tõlkes pole, aga mõte on vist see. Et oled sa valmis olema see, kes sa oled, mitte elama pimeda orjana.

Kadri Pettai on maalinud huvitava pildi ühiskonnast ühiskonnas. Jah, pealtnäha fantastilise ja põrgulikult düstoopse, aga kui jutt läbi lugeda, kas see fantastika on ikka fantastika? Praegu, kui kirjutan seda pisikest arvamust, pole ma selles enam nii kindel. Alati on olnud ju nii, et ühiskond elab ühiskonnas ja nii edasi. Peaaegu lõpmatuseni. Raam ehk ümbritsev ühiskond saab kasu sellest, mis on seespool, ja ümbritsevat ühiskonda piiravad omakorda raamid, mis on määratletud pea samade parameetrite alusel.

Minu jaoks ilmselt kogu kogumiku kõige terviklikum lugu. Ilma mööndusteta. Ning ilmselt loen ma selle loo veelkord läbi. Lihtsalt selleks, et järelmõtteid kinnitada.

Teksti loeti eesti keeles

Martin Kirotari "Seeme" lugu on jutustatud ebausaldusväärselt. Peategelane ei ole see, kes ta on. Samas on ja just see, kes ta näib olevat. Paradoks?
Aga ei ole. Peategelane on minu jaoks usutav. Võib-olla liiga ideeline, samas on terve ühiskond maalitud ses võtmes, et keegi ju pidi olema ideeline. Midagi pidi muutuma. Mis sest, et ohvrite hinnaga. Ja muutuski.
Seeme oli pandud idanema. Samas, kas väike halb on sama hea kui suur halb? Mille vahel valida? Surmade või hävingu vahel. Need on küsimused, mille Kirotar viskab õhku. Ja see küsimus on nii suur, et seda pole inimkond lahendanud terve oma eksistentsi ajal. Niisiis tegeleb Kirotari jutt taaskord maailma parandamisega.

Üldse paistab see maailmaparandamine terve kogumiku läbiv temaatika olevat. Mõningate eranditega.

Teksti loeti eesti keeles

"Duumioru lood" ei olnud ju milleski suurt halvem ega parem kui "Saladusliku tsaari" esimene raamat. Miks siis "4"?

Hinne ei ole hinnang kirjutamisoskusele, faabulale, tervele maailmale ega ka tegelasteloomele. See on hinnang "poistekirjandusele". Mis on tsipa parem kui "tüdrukutekirjandus". Mingil ärapidisel moel meenutas raamat omaaegset "Seiklusjutte maalt ja merelt" sarja. Mõned romaanid neist olid lausa geniaalsed, teised panid õlgu kehitama. Aga siiski olid nad loetavad. Nagu on ka loetavad "Duumioru lood". Aga "poistekirjandus" on asi, mis väga kaasa ei kisu. On põnev, on, on toredaid asju, on, aga kuidagi ei puuduta.

Igas jutus, peale teise, on lausa füüsiliselt tunda Mandi sõnaseadmist, tema käänakuid faabulas ja mitmesegaseid olukordade lahendusi. Mõni ime, et Mant on nii autor kui kaasautor. Sest, antagu mulle andeks, aga kooskirjutatud jutud on siiski nagu rohkem tema omad... Peale viimase. Üllatuslikul kombel meeldis just see jutt mulle kõige rohkem. Ilmselt seetõttu, et kokku olid pandud kaks žanri. N-ö imeulme ja puhas sf. Ning näpuotsaga õudust sisse pikitud. Kompott on igatahes väga äge.

Teksti loeti eesti keeles

Jutul polnud häda midagi. Kenasti kirjutatud, hästi mõnusa isikupärase keelega ja puha. Algul veidi häiris, aga siis juba nautisin.

Ainus miinus, mille oskan välja tuua, oli otste kiire-kiire kokku tõmbamine. Et kuidagi prauhh! ja oligi otsas. Muidu oleks viis mis viis. :)

Teksti loeti eesti keeles

Kõigepealt, Raul, see hinne ei ole sinu tehtud tööle, see on hinnang arusaamatule žürii tööle.

Kuidas on võimalik, et inimesed, kes hindavad muu hulgas kirjutamiskunsti, sõna valdamist, said valida Helen Käiti kaks lugu esikümnesse? Kuidas? Mil moel? Tegu on algklassitasemel kirjutatud proovitükkidega. Tekib kiusatus saata jutuvõistlusele oma 4. klassi kirjand ja loota, et ehk läheb õnneks. Et keegi ei märkagi, et on lihtlausetega kirjutatud ja banaalse sisuga tekstiga. Või saatis antud daam tõesti oma lapse katsetused võistlusele, oma nime all?

Ja esikolmik, see võtab ohkama. Kaks keskmist tööd, üks neist nii hale Düün kui võimalik, ja teine päris äge fäntasi, aga mida sellegipoolest ei saa nimetada tervikuks. Tegu oli ju nagu peatükiga kuskilt pikemast loost, millele on algus ja lõpp juurde pandud.

Pihlast ma ei räägi... Loetamatust ei saa rääkida.

Ja need lood, mis väärinuks esikolmikusse kohti, kõigi kriteeriumite alusel, virelevad kuskil teises kümnendis koos algklassiõpilase kirjatükkidega?

Nii ebaühtlast kogu annab otsida, nii halbu jutte samuti, kui ses kogus.

Ära ma ta lugesin, aga... elamus, vennad-õed, see nüüd küll polnud. Saab ka paremini. Ahjaa, minu pingerida.

1. (5) „See maailm on mulle“, Maniakkide Tänav

2. (7) „Joroski öö“, Andrei Samoldin

3. (9.-11) „Varjutaimed“, Piret Jaaks

4. (9.-11) „Ma ka ujun“, Jüri Kallas

5. (6) „Küljeluust ja lihast“, Tea Roosvald

6. (1) „Meister ja õpipoiss“, Mann Loper

7. (4) „Aahe oma“, Osvald Soobel

8. (2)„Millest sa järeldad, et sinu karjamaal elab sipelgalõvi?“, Heinrich Weinberg

Sulgudes žürii hinnang. Ülejäänud tekstid polnud loetavad.

Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku parim jutt, ilma igasuguste mööndusteta. Oli sf-mumbo-jumbot (tegelikult, mida vähem, seda parem, aga mõne autori puhul vaatan läbi sõrmede), piinatud, aga aus ja hea kangelane, kange kaelaga.

Hästi kirjutatud, hästi läbi mängitud, ühtegi otsa ei jäänud ripakile.

Ning kangelase nimi oli otsene viide nii mitmessegi klassikalisse teosesse, aga kogu jutu tonaalsus oli selline – lüüriline? Natuke habras, natuke õrn, aga hirmus visa ja väljapeetud.

Teksti loeti eesti keeles

Weinbergi loos napib sära. Seda ilukirjanduslikku. Kõige hullem ei olegi, aga siiski – natuke masendav on lugeda, kui mõttes kogu aeg toimetad teksti – see sõna siit vahelt ära, see siia, see lause teistmoodi, seda pole üldse vaja...

Lühidalt öeldes on mul tema fenomen ja hurra-hõisked kergelt arusaamatud. Tegu on ju moditud Düüniga. Seal pole mölakaid harkonnoneid ega üllast kõrberahvast, on vaid kõrberahvas... Ei ole ka gom jabari, ega teisi võluvaid piinamismeetodeid.

Tegelased on kuidagi liiga ettevaatamatud, samas üheülbalised. Ja ronivad kohe võõraga voodisse. Nojah, ju sel neidisel kedagi paremat polnud.

Pluss, peategelane on bioloog eks. Ja ta ei saa aru sõnast "vastne". Mäh? Või oli see uumor? Selline salakaval lõunamaine, millest nalja tegija ise ka aru ei saa?

Teksti loeti eesti keeles

Terviklik jutt. Kaheldamatult üks parimatest terves kogumikus. Jagan ka seekod Kriku arusaamatust...

Maailm on küll veidi skemaatiline ja mõned detailid kuidagi nagu huupi teksti visatud, näiteks need jälitajad, aga üldmulje on väga hea.

Kindlasti on tegu jutuga, mis väärib ilukirjandusliku teose nime.

Olin seega positiivselt üllatunud, ja ka negatiivselt. See viimane on aga pigem isiklikel assotsiatsioonil põhinev. Lehe-elu ja kõik muu säärane.

Teksti loeti eesti keeles

Puhas võidulugu.

Kõik klappis, jooksis, olgugi, et oli staatiline. Üks tüüp lihtsalt lamab palaval ööl maas ja tahab, et reaalsus oleks teine. Ning olukorrast antakse ülevaade. Põhimõtteliselt alt reaalsus ja setud, mis mõlemad ei tohiks üldse mulle korda minna. Aga läksid.

Staatiline on igav? Põhimõtteliselt küll. Aga mitte nii, nagu Samoldin seda jutustab.

Tundub, et sain jutukogust kätte teise tervikliku loo.

Teksti loeti eesti keeles

Soobel nagu Soobel ikka. Kärbid, katid, Vutid, Ninnud-Nunnud... Aga Soobel kõige positiivsemas võtmes.

Lugu oli terviklik, maailm arusaadav ja sissetöötatud. Põhjendusi ei otsinud detailidele, sest mõnikord tuleb asju võtta nii nagu autor tahab, et nad on.

Sooblile ei saa ette heita just ülearu ilusat keelt ega kauneid, rabavaid kujundeid, küll aga on ta loonud jutu. Sellise, mis algusest lõpuni töötab. Jah, kaunis lineaarselt, aga nii lihtsa loo puhul see ei häirinud

Ootamatu julmus oli häiriv, aga töötav. See on asi, mille peale leidsin end hiljem mõtlemas. Järelikult – toimis.

Ning ka see, et vaim polnud vaimolend, vaid lihast ja luust elukas – ka see töötas. Ning kõigutamatu usk äravalitusse. Sest lihtne talumees oli saanud hakkama võimatuga – ja seega pälvinud jumala soosingu. Lihtne, loogiline selles lihtsas omamütoloogilises maailmas.

Kui Soobel valdaks paremini sõna, siis "5" saab ta vähemalt minu käest kätte küll. Praegu on selline 5miinusega ehk 4. Sest õhinat, hoogu ja julgust ses loos oli.

Kokkuvõtvalt – tõesti üks kena lugu. Mitte veel täiuslik, aga teel sinnapoole.

Teksti loeti eesti keeles

Ma olen tõsiselt solvunud. Mulle lubatakse kirjandust. See on trükitud raamatusse. See näeb välja nagu kirjandus, aga seda ei ole võimalik lugeda. Lihtsalt ei ole. Mitte üle kahe lehekülje.

Pärast lugeda-üritamist püüdsin diagonaalis aru saada, millest jutt. Midagi huvitavat hakkas nagu silma, aga niipea, kui lugema hakkasin, tõmbusid tähed ühtlaseks vormituks klombiks.

2, sest 1 oleks liiga emotsionaalne. Ja see lugu ei äratanud ühtegi emotsioonikübet. Kui silmad hakkasid mööda teksti libisema ilma ühegi haakumiseta, siis lõpetasin pingutamise.

Milleks lugu, milles ei ole ühtegi haakekonksu, isegi kui seda otsida? Ühtlane sõnade-, lausetejorin.

Jah, tunnistan, olen rumal, aga kirjandus peab kuidagi kõnetama, tõmbama kaasa. Muidugi, mõnikord tuleb pingutada, aga kaua sa pingutad... kaks pikka lehekülge pingutasin. Jõud lõppes otsa...

Teksti loeti eesti keeles

Mann Loperi "Meister ja õpipoiss", mis näib kui fragment või peatükk ühest pikemast loost, kulgeb eepilise fäntasi aeglusega, samm-sammu haaval. Kohati piinarikka aeglusega, kohati üsna normaalselt. Kiiret pole kuhugi, maailm on lahti ja teed avatud. Ning sinu asi on kaasas käia. Kuigi, poole loo ajal avastasin, et uurin, mitu lehekülge on veel jäänud...

Loo taga on suurem lugu. Paks ja ümmargune nagu maakera. See lugu jutustab tasakaalust, lohedest, armastusest, sõprusest ja eepilistest seiklustest. Ühesõnaga, Mann lõi oma fantaasiamaailma – pealtnäha tervikliku. Ja võibolla ma tahan seda lugeda, kuigi Tolkieni pikad kõrvad paistavad selle tagant. Võibolla ka Martini. Üks eepiline fäntasi puha. Kõik sõltub lõppeks ju sellest, kuidas on jutustatud.

Manni loos on eepilise fäntasi plussid ja miinused kõik kenasti näha. Plusside poolele lähevad olude sunnil sündinud kangelane ja piinatud noor hing, keda vaevab Vägi – kenasti välja joonistatud, ilusasti kirjeldatud. Ja maailm toimib, on detailne. Sellega aga plusspooled lõpevad. Klassikline eepiline fäntasi venib nagu tatt. Pole sel lõppu ega algust. Ka sellel lool pole lõppu ega algust. On teekond punktist P kuhugi S-i. Algust pole näha, lõppu ei paista. Ja nad tatsavad ja tatsavad. Oma teel. Aga sellise see klassikaline fäntasi juba on. Ses suhtes on Manni jutt stiilipuhas.

Mis mulle aga meeldis – Mann valdab sõna. Kohe kena oli lugeda. See mind ilmselt jutu küljes hoidiski, ei miski muu. Tegelikult, üks asi veel – hundinahas vaim.

Niisiis oli sel jutul minu jaoks tervelt kolm head omadust – stiilipuhtus, hea jutustamisoskus ja loom.

Aga, fäntasi! Ja klassikaline! Ühesõnaga, hea, et läbi sai.

Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult tasub uskuda oma maitset. Ja žanrieelistusi. Muidu võib juhtuda, et satudki Sorokini "Opritšniku päeva" otsa, mis iseenesest pole üldse paha raamat, aga ei kõneta. Esiteks, kesse kuram on opritšnik? Selleks, et teada saada, tuleb kas raamat läbi lugeda või minna kergema vastupanu teed ja uurida Tarkadelt. Neilt, kes ei unusta.

Ja kogu tekst on täis russitsisme /muuseas, tõlkija ega toimetaja ei vaevu kordagi seletama midagigi/, mille mina, nõukaaja laps olen suutnud sujuvalt ära unustada. Sest need mõisted ei ole kuigi olulised. Või kui, siis ainult Vene ajaloo ja selle raamatu seisukohalt.

Ühesõnaga, unisena raamat loetud-läbi lapatud, jäi suhu kerge iiveldus – eelkõige sadismist, ülevõlli mustast huumorist ja suht rõvedalt kirjeldatud pedendusest. Nojah, võibolla oligi see eesmärk, kõik üle võlli, kolm ja neli korda. Aga pagan, ma loen selleks, et avastada ridade vahelt uusi paiku ja kogemusi, selleks et unustada see maailm, selleks et tunda naudingut autori kirjeldamisoskusest ja fantaasialennust...

Mõned neist punktidest täitis autor küll ära, aga. No ei ole see Sorokin kuidagi minu autor, ei ole :/

Teksti loeti eesti keeles
9.2014

Teadmata, mida tähendab sõna "Shikasta", aga teades, et Doris Lessing ei ole mitte vähemat sorti kirjanik, kaugel sellest – mis sest, et Eestis on tal kummaline naistekaautori renomee – ja et tegu peaks olema ulmekaga, asusin lugema. Päris innukalt.

Kuni umbes ajani, mil mulle koitis, et kui mõeldakse sõnu "arhiivid" ja "ettekanded", siis täht-tähelt. Ning kuna juba algusest peale oli ulung teemal – oi vaene-vaene Shikasta (selgus, et Shikasta on planeet) – siis ei tekitanud see, et õitsev planeet käis alla, mitte mingit pinget. Küll aga olin ma üsna algusest peale kindel, et tegu on Maaga. Niimoodi, nagu meie planeeti võivad näha kõrgemad tsivilisatsioonid. Ühtlasi seletades ära selle, miks on kõigis religioonides ühised konstandid ehk pidepunktid, miks visalt usutakse lendavaid taldrikuid ning ka selle, miks inimesed ei näe tihtipeale oma egost välja, janunedes võimu, ilma tahteta midagi head selle abil korda saata, ja lõppeks, omandades teadmisi, mida nad on kogu aeg teadnud. Umbes nii.

Ühesõnaga, suht tüütu. Aga hästi kirjutatud tüütus. Lugesin diagonaalis, sest no ei huvita sotsiopaadid, ei huvita nende kujunemine kurjategijaks. Küll aga ei jätnud vahele rääbaka kassi lugu, kuigi ma tagantjärele ei saa aru, miks see seal oli. Samas olid need näited Maa indiviididest kuidagi lõdvalt seotud kogu looga. Sest üllatus-üllatus, olgu nii arhiiv kui tahes, siis oli ometi mõni peategelane. Üks neist oli Johor. See liin oli huvitav, kuigi see krdi noorsooliikumine oli ka asi, mille lihtsalt läbi sirvisin. Noore eduka mehe lugu.. ähh, who cares? Aga see, mida ta tegelikult ajas, see oli isegi natuke põnev. Näpuotsaga. Sest kogu lugu oli algusest peale kohe ära seletatud. Planeetide järjestused ja bla-bla. Et kurjus ja headus võitlevad. Üks saab ühest kasu, teine teisest. Ning Maa on nende mänguplats.

Kogu selle tüütu kirjeldamise taustal olid mõned toredad lood. Kui näiteks mõelda seda kassilugu. Või ahvilugu, või miks ka mitte, venda armunud õe lugu.

Natuke rohkem oleks tahtnud teada sellest 6. tsoonist. Üldse sellest tsoonindusest. Et on tsoonid ja Shikasta. Nojah. Eks siis tuleb leppida selle teadmisega. Et 6. tsoon on taassünnitsoon, a mis need teised siis olid? Mingid surmajärgsed olemise faasid?

Mida rohkem aga ma "Shikastale" mõtlen, seda enam on mul tunne, et tegu on sf-i raamidesse kohati orgaaniliselt, kohati veidrate traagelniitidega kokku sobitatud sotsiaalpornoga. Mis mind sel kujul mitte kübetki ei tõmba. Häda, hala, soigu ja muu taolist saab muuta söödavamaks. Näiteks luules see häda ja hala töötab isegi sel kujul miskipärast, aga sf romaanis mitte.

Võibolla on aga asi hoopis selles, et Lessing ei mõtlegi ulmelistes kategooriates. Talle on olulisemad muud asjad, talle meeldib kirjeldada elu nii nagu ta seda näeb. Mulle aga ei meeldi see elu niimoodi kirjeldatuna. Milleks seda s...a nina alla hõõruda, kui see nagunii haiseb siinsamas? Maailma sellega ei paranda... Ainsad lähenemisviisid maailmsele jamale on mu meelest kas must huumor või üle võlli keeratud õudus, soovitavalt pingelise õhustiku ning meeldejäävate tegelaskujudega.

Siiski, nii või naa oli tegu täitsa loetava asjaga, kuigi, päris oma tarkusest ma seda lugema poleks hakanud. A nüüd siis vähemalt tean. Misasi on Shikasta.

Teksti loeti eesti keeles

Jääskeläinen on minu jaoks tõusnud Soome ulme tipuks. See konkreetne jutt on väga hea stiiliga, väga hea kompaga, väga mõnusalt jutustatud.

Mulle tavaliselt sellised a la "küll ma olen kõva mees" asjad ei meeldi, aga Jääskeläinen oskas ka selle mõnuga loetavaks kirjutada.

Idee iseenesest on veidi habemega. Aga võibolla sellepärast, et mul on meeles asi nimega "Tuleviku mälestused". Või ka muud analoogsed mõttekäigud. Et mäletad tulevikku, kuigi pole seda läbi elanud.Jääskeläinen lisas selle, et minevik on kustunud, ainus, mida mäletad, on tulevik. Ja ka see muutub kogu aeg. Ehk, tulevik ei ole kindel, aga seda rohkem on sul mälestusi. Ka neid, mis on õhus, ja mis kunagi ei saa päriseks.

Teksti loeti eesti keeles

Kõigepealt pettumus – "Soome ulme 2" sai kahe päevaga otsa. Lootsin teda konsumeerida pisut kauem. Aga enne kui arugi sain, on viimane jutt käsil.

Kogu on terviklik. Ainus veidi nõrgem jutt oligi see viimane, "Terrakota", aga selgi pole suurt häda. Tugeva 4plussi saab kätte, 5palli skaalal. Miks? Sest kuigi õhustik oli toimiv, taust samuti, oli ta kuidagi... naiivne? Lapsik? Arvestades seda, et püütud oli luua idamaadele omast miljööd. Aga idalaste meelelaadi arvestades oli kõik tõesti... ühelt poolt kuidagi üheülbane kui ka Euroopa mõttemallides kinni. Võibolla on aga asi selles, et autor ongi laps :) Ehk siis, arenguruumi jagub.

Kõik teised on aga viie-väärilised. Mõni isegi enam. Jääskeläinen ei petnud ootusi, oli hästi mõnusa kompaga /jah, mulle meeldib, kui kogu jutt on läbi komponeeritud ja jalad saavad juustega lõpus kokku/ ja isegi idee tundus selline, noh, kui mitte liiga originaalne, siis kindlasti uue nükkega vana. Tuleviku mäletamist on nii või naa veidi ulmes kasutatud, või vähemalt seda, et homne on teada, aga tänast enam ei mäleta. Ükskõik, kuidas seda lahendada. Jääskeläineni lahendus oli huvitav...

"Tõvemees" oli samuti uus-vana ideega jutt, haigustesööjast. Esimest korda kohtasin vist seda ideed aastaid tagasi ühes x-files osas. Või oli see mõni muu film. Vaat ei mäletagi. Aga legend on kuidagi äärmiselt tuttav.

Chtulhu-jutt, kindlustusfirmast pajatav Sinisalo "Me kindlustame su ära" oli aga vaat et minu jaoks parim selles kogus. Kontori-õudus kogu oma ilus on ju kohutavam kui kogu see nimetu õõv, mis domineeris jutu teises pooles. Kontor on jubedam kui mistahes Chtlulhu. Ja see juba ütleb midagi...

"Oliveri raamat" oli nunnu düstoopia, kuigi ilmselt nimetatakse seda žanriliselt veidi teistmoodi. Nunnu ju, kui keegi on nii tavaline ja normaalne, et torkab meeldivalt silma, nunnu, kui raamatud on need, millesse talletakse selline tarkus, mis mujalt läheks kaduma. Ja nunnu, et mõnele lapsele meeldivad raamatud... mitte failid. Ja kõik see nunnundus oli vastupidiselt sõnale "nunnu" keeratud traagilisse võtmesse.

"Vaskmõrsja" ja "See, kes ratast pöörab" on mõlemad aurupungid. Mõrsja-värk oli selline emotsionaalne, hormoonidest tiine, samas õõvastav ja natuke isegi vastik. Aga selles vastikuse oli autor hästi kirja pannud. Rattapööramine tegeles igavikulisemate küsimustega kui hormoonidemöll, tegeles sellega, et kas pikk eluiga on needus või õnnistus. Mõlemad peategelased leidsid, kumbki omal põhjusel, et pikk eluiga ei ole nii hea asi midagi, kui tundub. See jutt asetus kogu seisukohalt mu jaoks teiseks.

Ahjaa, "Hiiu nahk" oli päris omapärane. Siiski, kuna ta sellesinase kirjatüki kirjutamise ajaks oli jäänud teiste varju, ei ole ta ilmselt see "5". Pigem pika-pika miinusega asi.

Ja see bibliofiili asi ei läinud ka eriti korda, kuigi, hästi kirjutatud ja iseenesest äge jutt. Ilmselt on aga ses süüdi see, et ma pole kohanud ühtegi päris normaalset bibliofiili. Tõupuhast bibliofiili, ma mõtlen, mitte ulmefänni :) Kõik nad on natuke hirmuäratavad ja seda oli ka see peategelane kogumiku esimeses jutus.

Teksti loeti eesti keeles

Ootasin ja ootasin, et saaksin seda raamatut lugeda. Miskipärast ei tulnud pähe seda originaalis teha. Nüüd saan aru, et see on viga. See see on, kui eesti keeles nii palju lugemata raamatuid riiulis ning siis mõtled, et loeks need kõigepealt läbi.

Niisiis, ära ootasin. Ja olen veidi pettunud. Mis mõttes pole ka raamatus tee ja maja vahel tara? Mis mõttes kass ei püüa hiiri? Mis mõttes ei söö nad värsket liha? Mis mõttes kassid ei limpsi verd? Kingi mr Churhc teeb kõike seda, mida tavaline kodukass teeb ilma igasuguse suremise ja elluäratamiseta.

Seda on mul meistrile raske andestada. Kuidas ta ei tea, mis või kes on kassid? Arusaamatu. Täpselt sama see lugu aiaga. Kuidas saab ükski normaalne laste ja loomadega pere mõelda, et ah, kiirtee, tappev tee, las siis olla. Ja aeda ees ei ole. Las siis olla nii. Ei vähimatki mõtet aia tekitamisest.

Aga muidu, õudus oli reaalne. Tüüpiliselt Kingile keris ja keris, esimeses osas polnud seda suurt ollagi, teine ja kolmas seevastu laksas serviti. Muidugi, kõige jubedam oli soo.Filmis oli vist see, kuidas laps moondub deemoniks. Ja kass oli ka kole. Raamatus olid mõlemad peaaegu nunnud. Noh, kass muud polnudki. Mis sest, et haises.

Ühesõnaga, veidi pettunud. Nii Kingis, tõlke paindumatuses kui ka iseendas. Et ei taibanud originaalteost lugeda.

Teksti loeti eesti keeles

Kui aus olla, siis ma ei lugenud Shiningut. Lugesin Surmahotell 1 ja 2.

Millest alustada? Tegemist on tõelise meistriteosega, väga hästi kirjutatud, väga hea õhustikuga jne. Natuke häiris see, et mul oli meeles filmi-neegerkokk. Selline muhe tegelane, kes läbi jubeda lumetormi hotelli poole sõidab ning kes koksatakse seal kohe maha. Täiesti sürr... Milleks nii palju aega kulutada tegelasele, kes kohale jõudes kohe maha lüüakse?

Aga King ei löönudki. Ainult lõualuu puruks ning muidu sandiks. Kuid ellu ta jäi. Ning see oli loogiline. Milleks kogu seda jama, kui tegelane ei suuda sihtkohas kümmetki sammu teha... Milleks anda pilt tema eluolust ning sellest, mismoodi ta hoolib poisist.

Kui nüüd jõuda raamatu, trükise endani, siis... tegemist on ilge kõntsaga. Esiteks, kes kurat tõlgib sõna "Shining" Surmahotelliks? Ajukahjustusega inimene? Ei tea. Kui see ei kõlanud piisavalt seksikalt, siis on lõputult teisi ja normaalsemaid variante.

See krdi "Surmahotell" on meil aastaid riiulis olnud. Iga kord olen ma sellest silmad üle libistanud, kuni Jyrka lõpuks halastas ja ütles, mis see tegelikult on. Seda ma kirjastusele ei andesta! Ning ka mitte haruldaselt haledat kaanekujundust, tagumikus küljendust ning äärmiselt sitta köidet. Kurat! Teha meistriteosest selline käkk, selleks peab olema ajukahjustus kuubis.

Teksti loeti eesti keeles

Jutul polnud suurt mõtet. Ja veidi tüütu oli kah... aga noh, kuna asi on vist tõesti katsetus, siis tasuks edasi ikka rabeleda.
Nii hull see asi ka pole, et sulge nurka visata.
Teksti loeti eesti keeles

Jubeigav. Algus venis nagu tatt, aga ühte ei saa ainult sellepärast, et lõpp hakkas jutu moodi välja nägema.
Aga noh, mulle ei lähegi sõjaline madin ega auastmete jama suurt väga korda, eriti kui see kestab lehekülgede kaupa.
Teksti loeti eesti keeles

Hea jutt. Tõesti hea. Selline hea emotsiooniga lugu, mis on ilmselt vist veidi ülekirjutatud? Sest mulle praegu tundub, et esimene variant sest jutust nii hea ei olnud...
Teksti loeti eesti keeles