Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Indrek Hargla ·

Palveränd uude maailma

(romaan aastast 2003)

eesti keeles: Tallinn «Varrak» 2003

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
5
9
1
0
0
Keskmine hinne
4.267
Arvustused (15)

Hargla teine trükis ilmunud romaan on samm edasi, "Baiita needusest", ent paraku ei ole see samm väga pikk. Eelkõige on edasiminek kvantiteedis - kuue kuuga on põhitöö kõrvalt valminud neli ja poolsada lehekülge tihedat ning korralikul tasemel teksti ja see on iseenesest juba tähelepanuväärne.Nagu "Baiitaski" toimub tegevus keskaegses maailmas, kus peategelane armub kõrvuni vastassoolisesse ja kogu romaani sisuks saabki meeletu pingutus oma tüdrukuni jõudmisel. Kui Hargla järgmine pikem tekst peaks ka olema ainult sama asja variatsioon, võib selle rahulikult lugemata jätta.Niisiis - algusest peale on ilmne, et kaks noort peavad kokku saama ja küsimus on ainult selles, et kuidas. Tavaks on selliste lugude juures kangelase teele veeretada võimalikult palju sündmusi, millega siis lugejat lõbustada. Arvestades teose mahtu, ei ole neid "Palverännus" sugugi palju. Küll võib autor aga väikeste nüansside juures pikalt targutada, panna tegelased "filosofeerima" või niisama plaane tegema. Sellised passaažid minule ei meeldi. Autori komme palju lobiseda on üks põhilisi miinuseid. Mingit tõrget ei tekitanud aga alternatiivajaloolised peatükid, mille sisuks on Keskaegse Euroopa mõne piirkonna mineviku revideerimine. Arvatavasti ühelt poolt seetõttu, et keskaja poliitiline maailmakaart pole mul sugugi nii selgelt silme ees, kui Harglal või mõnel ajaloolasel. Teiselt poolt on ju ka ette teada, et "Palveränd" pole populaarteaduslik raamat. Mulle näib ka, et need (suhteliselt kohatud) süvenemised ajalukku üheskoos romaanis mitmel pool sisalduvate ladina-, prantsuse-, ja oktsitaanikeelsete värssidega peaksid andma teosele "kaalu" ja "sügavust". Siiski jääb lugu ainult seiklusjutuks ja kui keegi tahab leida sealt tähendusrikkaid küsimusi inimloomuse (või ajaloo, jms) olemuse kohta ja sügavamõttelisi vastuseid neile, siis peab ta need küll juurde mõtlema.Niisiis läbivad peategelased oma pika ja traagilise teekonna, mille autor oskab sellest hoolimata väga romantiliseks (aga ka küllalt imalaks) kirjutada. Kuid viimase lehekülje viimase lause lõppedes jäin nõutuks. No ja mis siis nüüd? Et Aidanni ja Gretheli taasühinemine peab suure tulevärgiga toimuma, on selge juba teose varajases staadiumis, ja seetõttu oodanuks midagi, mis tõesti raputanuks, tekitanuks värinaid. Ent seda pole ei puändis, ei kusagil raamatu sees. Lõppkokkuvõttes ikka äärmiselt meinstriim värk, seetõttu on neljal ka pikk miinus taga. Ja kummalisel kombel jättis romaani tegelasist kõige sümpaatsema mulje mõistusetu deemon Chramis, kes kahel korral lavale astub, et oma veriseid tegusid teha. Et Chramis jääb lavale ka teose viimasel leheküljel, arvan ma mitte juhuse olevat. See annab piisava aluse oletuseks, et romaan võib saada järje.
Teksti loeti eesti keeles

Kas see nüüd just "alternatiivajalugu" on, nagu tagakaanel lubatud, selles ma pisut kahtlen. Alternatiivajalooga seostuvad minul siiski pisut teistsugused teosed, näiteks Philip K. Dicki "Mees kõrges lossis". Aga mina ei ole muidugi kirjandusteoste kastikestesse jagamise alal vähimalgi määral autoriteet.

Täpsemalt, nagu Silver Sära juba kirjutas, on "Palveränd" pseudoajaloolises soustis rüütliromaan mõningate fantastika elementidega. Kusjuures tegelikult läks see "ajaloo" osa minule igatahes märksa paremini peale kui armastuseteema, nii et sõna "pseudo" ei maksa kindlasti võtta sugugi halvustavalt. Kümne punkti skaalal paneks hindeks üheksa, praegu aga tuleb tugev 4.

Sellel romaanil võiks olla potentsiaali saada tõlgitud paljudesse Euroopa keeltesse.

Teksti loeti eesti keeles

Kõigepealt tagasihoidlik hinde põhjendus. Mulle tundub, et kui see tekst oleks olnud veidi lühem, kui neid ajalugu tuvustavaid peatükke ei oleks, kui alt. ajalugu oleks ühtlaselt põimitud tegevusse, oleks tulemus parem olnud. Aga mine tea. Igatahes mul on tunne, et see asi oleks võinud autori oskuste ja võimete juures tunduvalt parem olla. Kuigi, romaanil ka ilmunud kujul ei ole midagi häda.

Mul tekkis hiljuti mõttevahetus teemal, et kas Aidann oli truu või mitte. Üsna keeruline. Seebikate loogika kohaselt kindlasti mitte, tavaelu arvestades vist ikka küll, jättes kõrvale mõned, kui mitte paljud meeldivad erandid ;). Aga jah, seda seepi oli suht ohtralt. Kuigi, armastuslood tihti ongi seebid. Ja elus juhtub hullemaidki seepe kui teles vändatavad seda on... Jumala tõsi! :)Niiet seepi ma autorile küll ette ei heida.

Mulle tundub, et ise oleksin salateaduste meistri Agrippa asemel valinud teise telje kandvaks tegelaseks Erasmuse. Rotterdamist pärit, aga tervele tolleaegsele Euroopale kuuluv mees oli kahtlemata tolle aja võtmefiguuridest. Agrippa jäi natuke tahaplaanile. Ja kahtlemata Luther oli mõjutatud Erasmusest ja vastupidi.. kuid nende teed ja mõtted olid liiga erinevad, et ühise asja nimel võidelda...
Luther. Hargla Luther on kole mees. Hävitab lapsi. Tahab kehtestada ainuvõimu.. Need, kes vähegi midagi tolleaegsest elukorraldusest teavad, ilmselt ohkavad. Sest vend Martin oli lihtne ja siiras mees, kes tahtis, et sola fide idee leviks ja hävitaks traditsioonid, mida on loonud mitte jumal, vaid ilmalik paavstivõim. Ja ta pidas Jumalat üksi ilmeksimatuks, mitte kirjasõna! Aga alt. ajaloos võib kummalisemaidki asju esineda...

Tegelikult. Mulle see lugu meeldis, tunduvalt enam kui Baiita. Ja mul on suht ükskõik, kas ta liigitub siis alt.ajalooks, fantastiliste sugemetega rüütliromaaniks vmi.
Ei ole oluline defineerimine, vaid see, mis õhustiku vastav teos loob. «Palveränd» lõi sellise mõnusa ja muheda, mida päris paar õhtut oli rõõm nautida.

Teksti loeti eesti keeles

Suht ootustevabalt kättevõetuna mõjus väga lõõgastavalt, kuna olin kartnud pisut ehk liig sügavaid ajalookirjeldusi. Varem olin lugenud ainult jutte algernonist. Ülimalt lõbustavaks pidasin asjaolu, et kippusin lugemise ajal pidevalt unustama, et tegu on siinse autoriga (a la: vaat see on hästi tõlgitud, ei tea, kuidas originaalis oli...?). Puudus minu meelest muidu üsna tavaline pingutatud ja otsitud lause- ja dialoogiarendus. Ja seep… ei häirinud eriti, kuigi lõpu poole vajutas justkui keegi kiirkerimisele niigi ilmselge lõpplahenduse suunas. Ajaviiteromaan, seda muidugi, aga eriti just (alt.) ajalookirjelduste koha peal ei pannud ma raamatut käest isegi õhtul hambaid pestes. Nõustun Toomas Aasiga tõlkimise koha pealt. Hargla teeb selle ilmselt ise ära. Ja võtsin nüüd ette Baiita...
Teksti loeti eesti keeles

Mulle küll väga meeldis, sest tegeus oli hästi seotud ajalooga, hoolimata erinevate valitsejate puudumisest ja lõpuks pidi maailmu ju lõputult olema... Vähemalt oli selline Agrippa arvamus, nii et kindlalt ei saa ka öelda, et tegu just meie ajalooga on. Mina tahaksin küll teada saada, mis Grethelist ja Adannist edasi saab.
Teksti loeti eesti keeles

Mind huvitavad teosed, mille tegevus toimub kohtades, mis meenutavad vana- või keskaega. Selle tõttu oli see jutt mulle kui maiuspala! Lugesin seda suure huviga otsast lõpuni ja olin kurb kui see lõppes! Hargla juures on see koht, et tema ei pane millelegi kätt ette. Räägib ta ju seal isegi, kuidas peategelane laeva peal üle ääre ennast kergendama õppis! Soovitan soojalt kõigile ulmehuvilistele...ja ka neile kes ei ole nii suured ulmehuvilised!
Teksti loeti eesti keeles

Veidi vanamoodsas ja romantilises stiilis, ent hea romaan, parem kui "Baiita needus" . Kujutatud alternatiivajalooline maailm on huvitav, ehkki "reaalsusenihe" pole nii tugev kui paljudes teistes seda zhanrit esindavates teostes. Vähemalt ühel korral tabas mind koguni sense of wonder. Lutheri kujutamine renessansiaegse Hitlerina oli huvitav ja tõttöelda tundus "teutooni liin" mulle tükk maad põnevam kui katoliiklike Vahemeremaade kirjeldus. Katoliiklased olid mõistagi sümpaatsemad. Huvitav oleks teada, mis saab sellest maailmast edasi, kumb kirik võidab surmaheitluse Euroopa pärast, milliseks kujuneb kristluse/islami vahekord, indiaanlaste saatus jne.
Teksti loeti eesti keeles

Parim kolmest Hargla siiani ilmunud romaanist, võib öelda et isegi väga korralik töö. Terviklik story, minimaalsete küsitavustega (võrdlemisi lahtiseks jääb, miks oli Agrippal vaja suunata teatritrupp kuhugile mägilossi proto-Hamletit etendama ja vist olid mõned üksikud momendid veel, mis hetkel ei meenu).

Kindlasti leidub aga inimesi, kelle jaoks on küsitavad autori ideoloogilised eelistused, mis tekstist suhteliselt hästi välja paistavad. Ennekõike suhtumine luterlusse, aga ka mõningad sedastused teise nahavärviga rasside kohta ning Martin Lutheri organisatsiooni võrdlemine (meie ajastu universaalse kurjuse sümboli) hitlerliku rezhiimiga. Noh, paratamatult kaasneb iga autori romaaniga paras ports maailmavaadet, mõnikord on sellest lihtsalt raskem aru saada.

Süzhee lippab ja erinevalt "Vabaduse kõrgeimast määrast" ei toimu see tegelaste arvelt, otse vastupidi, arvan et nt. Aidanni kujunemine ja ennekõike sekeldused vastassugupoolega on väga loomutruult kujutatud, erootilised stseenid suisa meisterlikud. Ja see ei ole kõik, justkui muuhulgas pakutakse erksate värvidega tõmmatud kiirportreid (Cortes, don Juan).

Kui rääkida teose zhanrikuuluvusest, siis kahtlemata on käesoleval romaanil rohkem ühist alternatiivajalookirjanduse meinstriimilikuma suuna (mida esindavad nt. Turtledove ja Card (viimase "Pastwatch" toimub isegi ligilähedaselt samas ajas) kui "karmi koolkonna" teedrajavate teostega (Dicki "Mees kõrges lossis", aga näiteks ka Ward Moore`i "Bring the Jubilee"). Et jah, minu nüüdseks juba lõplikult rikutud maitse jaoks napib raamatus sedasorti ulmele omast ebamaist hõngu ja peamiselt sellest lähtudes on ka hinne 4+ mitte 5. Seda enam, et tegelikult assotsieerub antud romaan järelmuljes rohkem ajaloolise seikluskirjandusega nagu "Pärija Kalkutast" või "Montezuma tütar".

Minu meelest on Hargla ühes selle romaaniga ennast selles valdkonnas tõestanud, et ega vist Hargla järgmist romaani, kui see taas fantasy või alternatiivajalugu olema saab, enam eriti lugeda ei viitsi.

Teksti loeti eesti keeles

Võrreldes värskelt enne seda loetud "Maris Stella"-ga, märksa parem.

Mida võiks antud raamatu põhjal Harglast arvata?
Vilets poliitik.
Keskpärane ajaloolane.
Kesine luuletaja.
Talutav, kuid mitte just hiilgav esoteerik.
Võrratu armastaja.

Ega mina isiklikult muidugi tea, aga nii vähemalt tundub. :)
Sest just armastusest rääkivad lõigud on stiililt kõige elavamad, kõige usutavamad, kõige rohkem sydamega tehtud.

Teistesse keeltesse tõlkimise koha pealt mina nii optimistlik ei oleks. Alternatiivajalugusid on mujalgi palju ja paremaid, armastuslugusid, paraku, samuti. Eesti kontekstis paneb filosoofiliseks pyrgiv ajaloojutt aga iga sydame kiiremini põksuma, kuna peale Ristikivi meil seda keegi teine õieti kirjutanud ju polegi. Vähemalt mitte hästi.

Näha on kyll, et autor oleks vajanud rohkem toetavat toimetajakätt. Ehkki ajaloolisi eripärasid võib põhjendada alternatiivsusega, on mõned kohad siiski segased. Mind häiris nii harglalik järjekindlusetus nimekasutuses (võiks olla Akvitaania, Galiitsia ja Gaskoonia või siis Aquitaine, Galicia ja Gascogne, mitte mingi puder) kui ylepingutamine Liisi Ojamaa kenade kunstiliste luuletõlgetega (võõrkeelseid luuleldusi on mõtet teksti puistata juhul, kui nende originaalkuju on teksti arengus kuidagi oluline, või kui pyytakse rõhutada nende mõistetamatust loo jutustajaisikule; kõik muu on edvistamine). Asteegi nimed on muidugi enamiku eestlaste jaoks lootusetult kirjud, nahuatlikeelseid vigu ei saa syyks panna. Aga see kõik läheb pigem kirjastuse kapsaaeda.

Kahju on sellestki, et kirjanikule mitte päriselt omaks saanud ajalooperioodi keerdkäigud moodustavad loojakäeliselt vormitud alternatiivsustega ajapikku känkra, mis paistab autoril yle jõu käivat. Tore, et (erinevalt "Stellast") Hargla seekord indiaanlastele halastab (kõik vanailmikud saavad ju loo lõpuks obsidiaanist nuga), aga lõpplahendus on jõuetu ja sunnitud, see ei sulandu romaani loomulikul moel. Mis parata.

Lõppkokkuvõttes siiski päris hästi õmmeldud. Tubli. Ega iga päev olegi mihklipäev.

Teksti loeti eesti keeles

Viivitasin ligi kaks aastat, enne kui selle romaani lõpuks kätte söendasin võtta. Enamus Hargla varasemaid (alternatiiv)ajaloolisi jutustusi minu silmis just väga kõrges hinnas pole, kuigi mul selle kirjandusžanri vastu midagi pole. See raamat valmistas igatahes positiivse üllatuse. Ei midagi sügavamõttelist, vaid korralik meelelahutus, kõigile lugemiseks. Kui millegi kallal viriseda, siis lõpu. Natuke liiga kiirustatud tundus see olevat. Arvestades teose eelnevat põhjalikust, mõjus see natuke võõristavalt. Viimastel lehekülgedel juhtus rohkem kui terves raamatus kokku. Igatahes, tugev neli
Teksti loeti eesti keeles

Oeh, ma kahtlesin kaua, kas siia kirjutada arvustust või mitte, kuna Hargla on ikka üpris geniaalne sõnasepp, aga... Hoiatan, mul pole mingeid süümepiinu raamatu sisust rääkida, kes tahavad põnevust säilitada, ärge lugege! Raamat algab sellega, et meid tutvustatakse rändnäitlejate eluga (koomuskitegijad on väga võõras ja veider sõna), kelle igapäevaelu üksikasju meile ladusalt jutustatakse. Trupp annab linna ühes võimsamas linnas ja liigutakse sealt ühe salapärase inimese soovil edasi kuskil eraldatud paigas asuva lossi poole etendama midagi, mis kahtlaselt sarnaneb Hamletile. Andri Riid kirjutas eespool: "võrdlemisi lahtiseks jääb, miks oli Agrippal vaja suunata teatritrupp kuhugile mägilossi proto-Hamletit etendama" Tähelepanelik lugeja ehk märkas, et teekonnal sinna mägilossi korjas trupp peale Gretheli. Oleks nad mõnes teises suunas ajama pannud, elaksid nad siiamaani õnnelikult edasi. Agrippa soovis, et trupp läheks Gretheli kodukülast mööda ja ta peale korjaksid. Ja võibolla pakkus selle protohamleti etendamine talle õelat naudingut. Edasi. Gretheli vanuseks määratakse raamatus ca 18 eluaastat, Aidann on maksimaalselt 13-14, sest raamatus mainitakse, et ta on Grethelist silmatorkavalt noorem, lisaks hakkas tal alles don Juani paazina habe kasvama. Lugeja juhatatakse õrnalt läbi kergelt perversse armastusloo tekkimise alguse. Miks see tekkis, jäi lahtiseks, paistab, et armastuse tekkimiseks piisab sellest, kui noormees ja neiu satuvad üksteise lähedusse. Mis muidugi polegi nii vale. Teelisi hakkavad taga ajama Hitler & natsid, oi vabandust, haakristi seljal kandev Vahimeeste Ordu (SS-lased, kuna neil on selja peal kaks ristatud S tähte) ja Martin Luther, kes propageerib rahvuse tugevust ja puhtust. Grethel on nimelt tule-elemendi sortsitar, kes suudab tuld tekitada. Ja see tähendab vaid ühte - Saatan on ligi, nõidus toimub! Sümpaatseks saanud Gunard ja tema naine ning Rico de Lucca notitakse maha enne, kui nad jõuavad silmagi pilgutada. Grethel ja Aidann pääsevad pakku. Tapetakse ära juba sümpaatseks saanud ilus usuhullust mees, kellest oleks lootnud seksikat antikangelast. Aidann ja Grethel lahutatakse Agrippa poolt, Aidanni sõprus lombaka lõbutüdrukuga jätkub. Grethel elab prouaelu, Aidannist saab don Juani paaz ja mängu tuleb raamatu jooksul kolmas Aidanniga riiba ripsutanud (loen Pilari ka sinna sekka ikka) neiu. Kogu see krempel (Agrippa, Aidann, Grethel & mumifitseerunud Gunardi pea) reisib uude maailma, kus sündmused arenevad nii, et Gretheli süütust röövida üritanud Agrippa mõrvatakse, mõrvariks osutub Agrippa liitlane Joshua ning ta mõrvatakse ja Aidann tormab läbi verejugade oma armsama juurde. Nad seksivad spontaanselt verisel asteekide tapualtaril, ümberringi möll ja kaos. Järgneb romantiline lõpp, kus nad lähevad seksi kaudu saavutatud Armastuse ja Grethelis peituva tule tõttu teise dimensiooni. -The End- Niisiis. Raamat on kirjutatud üsna ladusalt, vaid siinseal on näha traagelniite, mis hoiavad fantaasiat koos. "Vabaduse kõrgem määr" on sellepoolest parem, et jutustusse saab palju paremini sisse minna. Vaeva on nähtud detailidega ja see teeb üksnes rõõmu. Miks ma panin hindeks kolme? Tegelased on minu arust üsna nõrgalt välja joonistatud, meenutades mõne kunstniku märkmikus olevat visandit maalist - mõni ükskik iseloomujoon on tajutav, aga enamasti jäävad tegelased elutuks. Gunard ja eriti Rico tundusid minu jaoks elusädet omavat, aga kõik kolm peategelast (Grethel, Agrippa, Aidann) jäid mu jaoks puuslikeks või nukkudeks. Umbes nagu Hiina teatris. See armuliin oli piinlik lugeda. Ma ei tea, kas süüdi on mu enda küündimatus või kogenematus, aga see armastus tundus olevat selline, et vaevalt, et neil kahel seal teises dimensioonis pikk õnnepõli oli. Ütleb ju Hargla isegi, et "läks päästma tüdrukut, keda ta uskus ennast armastavat" vms. Minu lõplikuks hinnanguks jääb kolm. Küll suure ja rasvase plussiga, aga siiski kolm. Indrek, anna andeks, ma ei tahtnud sind solvata oma jutuga, lihtsalt ma arvustan teost.
Teksti loeti eesti keeles

Nädalavahetusel jäin kergesse palavikku, tööd teha ei tahtnud, aga lugeda küll. Võtsin kätte midagi head: Hargla romaani Palveränd uude maailma. Kuigi kaks korda varem loetud, möödus nädalavahetus ja möödus haigus. Eks näeb, millal jälle tõbi tabab, loen teist korda läbi Belialsi See mis tuikab su veres
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin aastate eest, aga üldine impressioon ja juhtumid on ikka meeles, seega raamat, mida tasub arvustada. Tegevus toimub 16. sajandil, reformatsiooni ajal, mis on minu lemmikajajärguks, ehkki ilma lemmikvalitseja Karl V-ta, kelle katoliiklust kaitsva käeta näib kogu paavstikirik uppi lendavat.
Mis aga selgelt häiris, on tõesti vend Martini kujutamine mõrvarliku fanaatikuna, kuna tegelikkuses oli ta ju üpris selgesti vägivalla vastu ning keeldus mitu korda demonstratiivselt ilmaliku võimu asjusse sekkumast, konformeerudes alles ajapikku, 1540. aastateks, ja ka siis mitte kindlasti sellisel määral nagu Harglal kujutet. Ja kahtlen ka, kas Karli asemel Hispaanias võimule tõusnud Ferdinand I (tegelikkuses sai temast venna surma järel Saksa-Rooma keiser) oleks olnud säärane tossike, kes ei suutnuks katoliikluse kaitsel pea midagi ära teha, sest tegemist oli mehega, kes kaitses 1529 Viini türklaste rünnaku eest ja püüdis kuni 1555. aastani katoliikluse positsioone kogu keisririigis säilitada. Aga ega Hargla jutt ei olegi ju populaarteadus, nagu juba öeldud.
Lugu ise pigem meeldis, aga jah, see lõpp, mis selget järge ennustas (mida küll vist kunagi ei tule?), jäi selgelt imelikuks ja poolikuks. Niisiis 4.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Tondijutu elementidega ajalooline jutt. Aasta on 455 ja vandaalide laevastik kuningas Genserici juhtimisel seilab Kartaagost Rooma poole, sekkumaks laguneva impeeriumi südames toimuvasse võimuvõitlusse. Ootamatult ilmub Genserici galeeri kajutisse salapärane võõras, kes teda hoiatada soovib...
Loo "puänt" on suhteliselt ettearvatav ja eks ka ajalooteema käsitluses ole mitmeid küsitavusi. Plussideks on aga kahtlemata Howardile omane poeetilis-vitaalne stiil ja hea õhustikuloomine.
Teksti loeti inglise keeles

"Harry Dresdeni" sarja kolmas romaan kaldub võrreldes eelnevatega natuke rohkem gootilikku õudusse, mis avaldub ka (originaalis tõlkimatut sõnamängu sisaldavas) pealkirjas. Nagu esmaarvustajagi maininud, ei kisu õudusteema siin siiski väga karmiks ja hoolimata fantaasiarohkest sündmustikust ning minategelast (traditsiooniliselt) tabavatest jõhkratest väntsutustest lööb romaanis välja teatud südamlik alatoon, mis kohati isegi veidi sentimentaalseks kisub. Huumorit on muidugi ka.
Õudusteemaga seoses tuleks ka taaskord kiita raamatu eestikeelse tõlke kaanepilti Meelis Krošetskinilt, mis teose õhustikku väga hästi edasi annab.  Sarja kolmanda romaani lugemise järel tundub, et nende raamatute sündmustik on äärmiselt sarnaselt, justkui ühe malli järgi üles ehitatud. Spoilerdamata võib vast öelda, et kolmanda osa lõpp jätab võrreldes eelmiste romaanidega mõned teemad veidi lahtisemaks ja tundub, et need "lahtised otsad" võiksid peegelduda ka sarja hilisemates romaanides. 
Teksti loeti eesti keeles

"Vürstkaupmeeste" esimene alasari muutub lõpupoole järjest süngemaks, poliitilisemaks ja apokalüptilisemaks. Huvitava detailina tasuks ära märkida reaalsete USA poliitikute (eelkõige Dick Cheney ja Donald Rumsfeldi) ilukirjanduslikku konteksti pahalastena sissetoomist nende õigete nimede all. 
Kokkuvõttes päris kahju, et see sari eesti keeles pooleli jäi. Ilmselt tuleks mingil hetkel ka teise alasarja raamatud ette võtta...
Teksti loeti inglise keeles

Lõpule (või täpsemalt esimese alasarja lõpule) läheneva "Vürstkaupmeeste"-sarja sündmustik läheb järjest põnevamaks ja peab tunnistama, et pinget üleval hoida autor oskab. Ja erinevalt tüüpilisest põnevikust pole selles raamatus ühtki kangelast, kes kokkukeerdunud jama ära lahendaks ning maailma päästaks - autor laseb sündmustel hoopis kiiruga katastroofi poole galopeerida...
Esmaarvustajaga selles osas nõus, et Uus-Britannias toimuv (mis mõnevõrra 1917. aasta Venemaa sündmusi meenutab) on feodaalse Gruinmarkti intriigide ja terroriparanoiast haaratud Bushi-aegses USA-s toimuvaga võrreldes selles romaanis veidi unarusse jäänud... 
Teksti loeti inglise keeles

Veidi "Trifiidide päeva" meenutab see romaan küll, eriti lõpuosa. Ülesehitus on neil raamatutel siiski üsna erinev: kui "Trifiidide päev" algas katastroofiga, siis enamiku käesoleva romaani mahust võtavad enda alla inimkonna võitlus meresügavustes peituvate salapäraste tulnukatega ja aeglane liikumine katastroofi poole. 
Pinget kruvida oskab autor küll - ja seda ka hoolimata sellest, et suur osa romaani sündmustikust on tegelikult lugejale üldjoontes ette teada, kasvõi eestikeelse väljaande tagakaane-teksti põhjal. Meresügavuste ja tulnukate salapärase olemusega seonduv aitab põnevuse loomisele kaasa. Maksimumhinnet sellele romaanile siiski anda ei taha - midagi jääks nagu puudu. 
Eestikeelse väljaande puhul tuleb kiita efektset kaanepilti. 
Teksti loeti eesti keeles

Minu suhtumine Le Guini loomingusse on vastuoluline. Kui tihti absoluutseks fantasyklassikaks peetav "Meremaa"-tsükkel pole mind kunagi eriti kõnetanud, siis Haini-tsükli raamatutest (mille hulka kuulub ka käesolev romaan) on mul vastupidiselt head mälestused.
Siin Baasis on Arvi ja Reidar sellest raamatust juba üsna põhjalikult ning hästi kirjutanud, nii et paratamatult tekib kiusatus vaid hindega piirduda. Kuna tegu on aga vastuoluliselt mõjuva romaaniga olulisel teemal, peaksin arvustustele ikkagi omalt poolt midagi lisama. 
"Ilmajäetud" on hea SF selles mõttes, et see paneb kirjeldatud teemade üle  mõtisklema. Anarhistlike ühiskondade (ja nende võimalikkuse) teema on mulle pikemat aega huvi pakkunud, seda sõltumata ühiskonna parem- või vasakpoolsest sotsiaalmajanduslikust suunitlusest (näiteks Heinleini "Kuu on karm armuke" kuulub kindlalt mu lemmikraamatute alla... niipalju kui mul selliseid asju nagu lemmikraamatud üldse on). Ja erinevalt Kristjani arvustuses mainitust on Le Guini kirjeldatud anarhosündikalistlik ühiskond hoopis midagi muud kui nõukogude kord... ka poleks samasugust teost saanud kirjutada mitteulmena, sest tegelikus maailmas lihtsalt ei eksisteeri päris selliseid olukordi ja jõudude vahekordi... ega eksisteerinud ka romaani kirjutamisajal. Kohati mõjuvad kirjeldatud olukorrad lausa stereotüüpselt (näiteks Urrase kapitalistlik ühiskond tundub veidi nõukogudeaegse karikatuurina Läänest, kus 20. sajandi keskpaiga tehnoloogiline arengutase on kombineerunud tööstusrevolutsiooniaegsete sotsiaalsete vastuoludega). Samas on tegu ikkagi väljamõeldud maailmadega ja midagi Anarrese ühiskonna laadset pole meie maailma ajaloos kunagi pikema aja jooksul eksisteerinudki (kui ehk mõningad Hispaania kodusõja aegsed seigad ja teised sarnased asjad välja arvata.
Maksimumhinde andmise kiuste ei tea ma, kas seda raamatut kõigile kaasulmikutele soovitada julgeksin. Kõigile ei pruugi Le Guini stiil ega romaanis käsitletud teemad meeldida. Siiski pean ma ise selle raamatu eesti keeles ilmumist positiivseks sündmuseks. 
Teksti loeti eesti keeles

 Antoloogia puhul torkab silma üks kummaline asjaolu-kaaneteksti järgi sisaldab see Reaktori parimaid jutte perioodist sügis 2016-talv 2017. Samas on nii mõnedki lood ilmunud tegelikult Reaktoris märksa varem, vanim lugu (Andresoni oma) pärineb detsembrist 2014...
Teksti loeti eesti keeles

Loo meeleolu meenutab veidi Paasilinna "Maailma parimat küla". Või siis üleloomuliku õuduse žanrist Lätte "Udriku küla naisi". Ehk siis lugu praktilise mõtlemisega maakatest, kes ei lase kõiksugu eriskummalistel juhtumistel oma harjumuspärast mõtteviisi häirida... ja selle teemaga seonduv koomika. 
Palju muud eelarvustajatele lisada polegi ja Mandi ning Rauxi kiidusõnadega tuleb ühineda. 
Teksti loeti eesti keeles

Paralleelmaailmade-teemaline hoogne märul, milles sisaldub vihjeid erinevatele Weinbergi teostele, osa tegevust toimub ka "Tõrkeotsingu" maailmas.
Näib, et kiire ja hoogsa sündmustikuga teosed (ilma kõiksugu tagasivaadeteta vms) tulevad Weinbergil kõige paremini välja. Miinuseks on käesoleva loo puhul vast see, et tegu oleks justkui mingi pikema saaga algusega ja paljud otsad jäävad lahtiseks. Samas näib olevat mingitpidi tegu aasta varem ilmunud lühiromaani "Kes varju püüab" eellooga, täpsemalt öeldes on teatud kattuvused tegevusmaailma ja tegelaste osas...
Teksti loeti eesti keeles

Kummaline lugu pratchettilikust fantaasiamaailmast, kus elavad kõiksugu mütoloogilised võluolendid....
Nagu ei saanudki selle loo mõttest aru. Lastekirjanduse jaoks liiga täiskasvanulike ja süngete elementidega, koomilise fantasy jaoks liiga vähenaljakas. Samas nii paha ka polnud, et "kolmest" madalamat hinnet anda. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo märksõnadeks on bioprintimine, teaduslikud eksperimendid ja ühe naisterahva unistused...
Idee oli päris huvitav, aga lugu tervikuna jättis kuidagi külmaks. See peegeldub ka hindes. 
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi Jekimovile tüüpiline lugu kosmosegängsterite (või antud juhul siis pigem poolkriminaalse elemendi) arveteklaarimistest kaugtuleviku maailmas. Võrreldes mõnede teiste minu loetud Jekimovi lugudega on "Õnnepäev" küll mõnevõrra süngem ja lohutum, seda eelkõige sündmustiku poolest...
Teksti loeti eesti keeles

Jumalataoliste kosmiliste üliolendite elust rääkiv laast on liiga lühike, et selle sisust midagi olulist väljalobisemata pikemalt pajatada...
Teksti loeti eesti keeles

Õudusloo peategelaseks on pereisast krematooriumiomanik, kes oma äri päris eetiliselt ei aja ja seetõttu tumedate jõudude küüsi langeb...
Lugu tükkis oma teostuse ja õhustikuga mulle meeldis. Mida võiks ette heita, on vähene toimetatus. Dialoog mõjub kohati imelikult: kust Aldo teadis, et Sulev läks just jahile, kui Sulevi naine oli talle lihtsalt öelnud, et mees on kodust ära? Või miks imestab Aldo loo lõpus, et Magnus on oma ema Liiaks nimetanud, kui sellist kohta eelnevas dialoogis polnud. Lisaks kohatine kummaline lauseehitus ("Leekide valgus mängis tema näol ja raske oli mehe ilmest aru saada, kui naine seda vaadanud oleks"). Puudulikust toimetamisest tulenevate asjaolude tõttu ma loo hinnet siiski langetama ei hakka. 
Teksti loeti eesti keeles

Omapärane segu kosmoseulmest, jaapanipärasest küberpungist ja krimiloost. Veenuse atmosfääris hõljuvas inimkoloonias leiab aset kummaline terroriakt - depressioonis Jaapani päritolu insener korraldab nanorobotite abil ohvriterohke suitsiidirünnaku. Toimunu põhjusi otsima saabunud uurija satub aga ootamatult mastaapsete saladuste otsa...
Mulle see lugu meeldis. Põnev ja ootamatuid pöördeid tulvil sündmustik ning väga põnevalt loodud maailm, mille mõnevõrra orientaalset õhustikku ei saa autori Jaapani-huvist teadlik olles üldse imeks panna. 
Teksti loeti eesti keeles

Tegevus toimub samas alternatiivajaloolises maailmas, mida kirjeldas Maniakkide Tänav oma loos "Kolmanda Reichi triumf!" Ehk siis maailm, kus sakslased on võitnud Teise maailmasõja ja alustanud kosmosevallutusega, jätkuvalt okupeeritud Eestis aga kisuvad suhted põliselanike ning natsidest uute peremeeste vahel järjest hapumateks... Metsavana loo sisuks on sakslaste Kuu-lennu teema ja eestlaste roll selles, mida ka Mandi loos mõnevõrra käsitleti.
Üldiselt mulle meeldis. Kuidagi terviklikum ja vähem vasturääkivusi sisaldav kui Mandi lugu samast maailmast. "Saladusliku tsaari" tsüklist tuttava sõna "estronaut" kasutamine käesoleva loo tegevusmaailmas tundus küll veidi kummaline...
Teksti loeti eesti keeles

Samoldinile näib meeldivat kirjutada lugusid lähituleviku-Eestist ja provokatiivsetel teemadel. Kui "Joroski öö" sisuks oli setude Donbassi-stiilis hübriidsõda eestlaste vastu, siis käesolevas loos... See kirjeldatud müür jooksis ju üsna mööda praegu kavandatavat Rail Balticu trassi. Ja mingid rongid käisid seal ka. Selline, et milline võiks välja näha "Rail Balticuga poolekslõigatud Eesti" postapokalütilistes tingimustes, olen isegi mõtisklenud. Samoldin kirjeldab oma loos midagi sarnast ja tulemuseks on veidi mõningaid vene ulmeteoseid meenutav  rõhuv-absurdseks kiskuv maailm. 
Sarnaselt Indrekule võtab ka minu jaoks  hinde "4" peale just see stiil. Idee on hea, aga loo võinuks veidi teises võtmes kirja panna...
Teksti loeti eesti keeles

Absurdihõnguline lugu tuleviku-Eestist, kus kehtib veganite diktatuur, lihasöömine on keelatud ja metsikus looduses elavad biorobootilisel teel loodud inimhübriidid...
Ilmselt mitte ülemäära tõsisena mõeldud lugu, mis kõlbab täitsa lugeda. 
Teksti loeti eesti keeles

"Anno Dracula" näol on tegu metakirjandusliku alternatiivajalooga. Mis siis, kui Stokeri klassikalises romaanis kirjeldatud sündmused läinuks teisiti - kui Van Helsingilt ja ta sõpradel poleks õnnestunud kurikuulsast vampiirist jagu saada ega teda isegi Inglismaalt välja kihutada? Ja kui Dracula haaranukski järgnevalt Briti saared oma isikliku kontrolli alla - milline siis 19. sajandi lõpu Inglismaa oleks välja näinud?
Eelarvustajaga võib nõustuda selles osas, et tegevus käivitub üsna aeglaselt, ehkki ma ise ei täheldanud ka tegevuse tempo olulist kiirenemist romaani teises pooles. Tegelikult juhtub romaani jooksul üsna palju, ent sündmustik ei mõju vast väga kaasahaaravalt. Paremini on autoril välja tulnud teose üldine õhustik, samuti detailsed kirjeldused sellest, kuidas sajanditevanuste verdimevate ebasurnute hirmuvalitsus viktoriaanlikku ühiskonda täpsemalt mõjutama hakkab. Newmanile omaselt on siin ka kamaluga kõiksugu intertekstuaalseid vihjeid kirjandusele, filmidele ja muule. Osa neist vihjetest seletab autor ka raamatu lõpus olevas lisas lahti. 
Maksimumhindest jääb nagu midagi puudu, samas on tegu päris huvitava ja omapärase raamatuga. Oma rolli mängib siinkohal ilmselt ka see, et vampirismi ja igavesse ellu puutuvad teemad on mulle alati huvi pakkunud, ehkki ma muidu suur õudusfänn pole. Seda, kas ka järgede lugemise ette võtan (praeguseks on "Anno Dracula" sarjas ilmunud seitse romaani), ma praegu pigem otsustama ei hakka. 
Teksti loeti inglise keeles

"Back in the USSA" on seitsmest pikemast tekstist koosnev alternatiivajalooline kollaažromaan, mida võiks pidada ka jutukoguks. Romaani seitse "peatükki" on varem ilmunud eraldi lugudena Briti ulmeajakirjas Interzone ja nende tegevus toimub erinevates kohtades ning aegadel, ka peategelased on erinevad. Lugusid ühendab kummaline alternatiivajalooline maailm, milles USA-d tabab 20. sajandil Venemaa saatus. 
Kirjeldatud maailmas kasvavad 20. sajandi alguse USA-s sotsiaalsed vastuolud märksa kiiremini kui tegelikus ajaloos (veidi meenub Jack Londoni "Raudse kanna" tulevikunägemus). Theodore Roosevelt valitakse teiseks ametiajaks USA presidendiks, ent mõrvatakse 1912. aastal sotsialistide poolt. Pärast Roosevelti surma kehtestatakse USA-s suurärimeeste toetusel diktatuur. Asja teeb hullemaks uue presidendi Charles Foster Kane'i ennatlik sekkumine Esimesse maailmasõtta (sest Saksa allveelaev on uputanud Titanicu USA rahvuskangelase Buffalo Billiga pardal) ja kurikuulsa inglise okultisti Aleister Crowley tegevus, kes end "isikliku astroloogina" president Kane'i ning esileedi lähikonda sokutab, hakates USA valitsemise üle olulist mõju avaldama. Lõpptulemusena keeb töölisklassi raev Kane'i režiimi vastu üle ja puhkeb revolutsioon. Kesk-Ameerikast saabub kinnises rongis Washingtoni sotsialistide juht Eugene V. Debs ja võtab riigis juhtimise üle. Kõik see päädib aga üsnagi rõlge kommunistliku diktatuurirežiimiga, mida pärast Debsi surma juhib tema parteikaaslane Al Capone...
Teatud määral on romaanis kirjeldatu reaalse ajaloo peegelpilt: USSA (Ameerika Sotsialistlikud Ühendriigid) täidab siin Nõukogude Liidu, Suurbritannia ja Venemaa aga USA rolli. Päris peegelpildiga tegu muidugi olla ei saa, ent autorid tõmbavad ilmselge mõnuga kõikvõimalikke ja -võimatuid paralleele reaalse 20. sajandi ajaloo ning kultuuriga (kirjanduse, filmide ja muusikaga). Need, kes on lugenud ulmeantoloogiast "Aphra" Newmani loo  "Übermensch!" eestikeelset tõlget, teavad, kuiväga sellele kirjanikule meeldib intertekstuaalsus. Ilmselt on lugematud ajaloo- ja (pop)kultuuri teemalised vihjed romaani suurimaks väärtuseks. Vihjed mõjuvad ka üsna humoorikalt, ehkki kohati on lugude stiil naljast üsna kaugel (näiteks CIA kommunistliku versiooni korraldatud veresaunade kirjeldustes kolmekümnendate aastate puhastuste ajal). Mõnede lugude stiil sisaldab küll musta huumorit ja lausa rupskiooperlikke elemente. Mitmed lood on küll esitatud kellegi minavormis noorpõlvemälestustena, mistõttu neid lugema hakates tekib kartus, et tegu võib olla tüütu vanainimeseliku heietamisega. See mulje on siiski petlik ja autorite hoogne ning vahe stiil tuleb üsna kiirelt ilmsiks. 
Soovimata romaani "peatükke" eraldi arvustada, mainin siiski, et minu meelest oli neist igavaim "Teddy Bear's Picnic" - venima kippuv heietus tagurpidisest Vietnami sõjast, milles Briti impeeriumi ja Vene keisririigi väed võitlevad džunglis USSA toetatud kommunistlike geriljade vastu. Kui kolm esimest "peatükki" (Baasis olev järjekord pole päris õige) olid väga head, siis alates mainitud loost kiskus teose tase veidi allapoole, mistõttu vahepeal kaalusin ka hinde langetamist "nelja" peale. Hinde päästis mu jaoks viimane peatükk "On the Road" - kirjeldus 1990. aastatest, mil kommunistlik režiim on kokku varisenud ja USA aladel toimuv meenutab segu Metsikust Läänest ning Jeltsini-aegsest maffiasõdadest haaratud Venemaast.     
Teksti loeti inglise keeles

Kummaline raamat. 
Alustuseks see maailm. Huvitav ja detailselt kirjapandud, ehkki tundub nagu veidi väheusutav, et suures osas paganlikuks jäänud Euroopas (sealhulgas Briti saartel) oleks nii suur osa ülejäänud ajaloost toimunud sarnaselt reaalse ajalooga. Aga ilmselt polegi viimatimainitud asjaolu niiväga oluline. 
Põhiliseks probleemiks oli minu jaoks see, et autori jutustamisviis ei suutnud mind kuidagi kaasa tõmmata. Suhteliselt õhukest romaani lugedes kipuvad tegelased ja nende motivatsioonid ning sündmustiku arengud pidevalt segamini minema ning autor ei suuda pinget üleval hoida. (Ilmselt pole probleem mu tähelepanuvõimes, sest näiteks Martini "Jää ja tule laulu" lugedes pole tuhandetel lehekülgedel kulgevate rohkearvuliste tegevusliinide jälgimine olnud mu jaoks eriti keeruline). 
Idee ja maailm tõstavad siiski mõnevõrra raamatu hinnet, nii et kokku "3" tugeva plussiga. 
Teksti loeti inglise keeles