Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Indrek Hargla ·

Palveränd uude maailma

(romaan aastast 2003)

eesti keeles: Tallinn «Varrak» 2003

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
5
9
1
0
0
Keskmine hinne
4.267
Arvustused (15)

Hargla teine trükis ilmunud romaan on samm edasi, "Baiita needusest", ent paraku ei ole see samm väga pikk. Eelkõige on edasiminek kvantiteedis - kuue kuuga on põhitöö kõrvalt valminud neli ja poolsada lehekülge tihedat ning korralikul tasemel teksti ja see on iseenesest juba tähelepanuväärne.Nagu "Baiitaski" toimub tegevus keskaegses maailmas, kus peategelane armub kõrvuni vastassoolisesse ja kogu romaani sisuks saabki meeletu pingutus oma tüdrukuni jõudmisel. Kui Hargla järgmine pikem tekst peaks ka olema ainult sama asja variatsioon, võib selle rahulikult lugemata jätta.Niisiis - algusest peale on ilmne, et kaks noort peavad kokku saama ja küsimus on ainult selles, et kuidas. Tavaks on selliste lugude juures kangelase teele veeretada võimalikult palju sündmusi, millega siis lugejat lõbustada. Arvestades teose mahtu, ei ole neid "Palverännus" sugugi palju. Küll võib autor aga väikeste nüansside juures pikalt targutada, panna tegelased "filosofeerima" või niisama plaane tegema. Sellised passaažid minule ei meeldi. Autori komme palju lobiseda on üks põhilisi miinuseid. Mingit tõrget ei tekitanud aga alternatiivajaloolised peatükid, mille sisuks on Keskaegse Euroopa mõne piirkonna mineviku revideerimine. Arvatavasti ühelt poolt seetõttu, et keskaja poliitiline maailmakaart pole mul sugugi nii selgelt silme ees, kui Harglal või mõnel ajaloolasel. Teiselt poolt on ju ka ette teada, et "Palveränd" pole populaarteaduslik raamat. Mulle näib ka, et need (suhteliselt kohatud) süvenemised ajalukku üheskoos romaanis mitmel pool sisalduvate ladina-, prantsuse-, ja oktsitaanikeelsete värssidega peaksid andma teosele "kaalu" ja "sügavust". Siiski jääb lugu ainult seiklusjutuks ja kui keegi tahab leida sealt tähendusrikkaid küsimusi inimloomuse (või ajaloo, jms) olemuse kohta ja sügavamõttelisi vastuseid neile, siis peab ta need küll juurde mõtlema.Niisiis läbivad peategelased oma pika ja traagilise teekonna, mille autor oskab sellest hoolimata väga romantiliseks (aga ka küllalt imalaks) kirjutada. Kuid viimase lehekülje viimase lause lõppedes jäin nõutuks. No ja mis siis nüüd? Et Aidanni ja Gretheli taasühinemine peab suure tulevärgiga toimuma, on selge juba teose varajases staadiumis, ja seetõttu oodanuks midagi, mis tõesti raputanuks, tekitanuks värinaid. Ent seda pole ei puändis, ei kusagil raamatu sees. Lõppkokkuvõttes ikka äärmiselt meinstriim värk, seetõttu on neljal ka pikk miinus taga. Ja kummalisel kombel jättis romaani tegelasist kõige sümpaatsema mulje mõistusetu deemon Chramis, kes kahel korral lavale astub, et oma veriseid tegusid teha. Et Chramis jääb lavale ka teose viimasel leheküljel, arvan ma mitte juhuse olevat. See annab piisava aluse oletuseks, et romaan võib saada järje.
Teksti loeti eesti keeles

Kas see nüüd just "alternatiivajalugu" on, nagu tagakaanel lubatud, selles ma pisut kahtlen. Alternatiivajalooga seostuvad minul siiski pisut teistsugused teosed, näiteks Philip K. Dicki "Mees kõrges lossis". Aga mina ei ole muidugi kirjandusteoste kastikestesse jagamise alal vähimalgi määral autoriteet.

Täpsemalt, nagu Silver Sära juba kirjutas, on "Palveränd" pseudoajaloolises soustis rüütliromaan mõningate fantastika elementidega. Kusjuures tegelikult läks see "ajaloo" osa minule igatahes märksa paremini peale kui armastuseteema, nii et sõna "pseudo" ei maksa kindlasti võtta sugugi halvustavalt. Kümne punkti skaalal paneks hindeks üheksa, praegu aga tuleb tugev 4.

Sellel romaanil võiks olla potentsiaali saada tõlgitud paljudesse Euroopa keeltesse.

Teksti loeti eesti keeles

Kõigepealt tagasihoidlik hinde põhjendus. Mulle tundub, et kui see tekst oleks olnud veidi lühem, kui neid ajalugu tuvustavaid peatükke ei oleks, kui alt. ajalugu oleks ühtlaselt põimitud tegevusse, oleks tulemus parem olnud. Aga mine tea. Igatahes mul on tunne, et see asi oleks võinud autori oskuste ja võimete juures tunduvalt parem olla. Kuigi, romaanil ka ilmunud kujul ei ole midagi häda.

Mul tekkis hiljuti mõttevahetus teemal, et kas Aidann oli truu või mitte. Üsna keeruline. Seebikate loogika kohaselt kindlasti mitte, tavaelu arvestades vist ikka küll, jättes kõrvale mõned, kui mitte paljud meeldivad erandid ;). Aga jah, seda seepi oli suht ohtralt. Kuigi, armastuslood tihti ongi seebid. Ja elus juhtub hullemaidki seepe kui teles vändatavad seda on... Jumala tõsi! :)Niiet seepi ma autorile küll ette ei heida.

Mulle tundub, et ise oleksin salateaduste meistri Agrippa asemel valinud teise telje kandvaks tegelaseks Erasmuse. Rotterdamist pärit, aga tervele tolleaegsele Euroopale kuuluv mees oli kahtlemata tolle aja võtmefiguuridest. Agrippa jäi natuke tahaplaanile. Ja kahtlemata Luther oli mõjutatud Erasmusest ja vastupidi.. kuid nende teed ja mõtted olid liiga erinevad, et ühise asja nimel võidelda...
Luther. Hargla Luther on kole mees. Hävitab lapsi. Tahab kehtestada ainuvõimu.. Need, kes vähegi midagi tolleaegsest elukorraldusest teavad, ilmselt ohkavad. Sest vend Martin oli lihtne ja siiras mees, kes tahtis, et sola fide idee leviks ja hävitaks traditsioonid, mida on loonud mitte jumal, vaid ilmalik paavstivõim. Ja ta pidas Jumalat üksi ilmeksimatuks, mitte kirjasõna! Aga alt. ajaloos võib kummalisemaidki asju esineda...

Tegelikult. Mulle see lugu meeldis, tunduvalt enam kui Baiita. Ja mul on suht ükskõik, kas ta liigitub siis alt.ajalooks, fantastiliste sugemetega rüütliromaaniks vmi.
Ei ole oluline defineerimine, vaid see, mis õhustiku vastav teos loob. «Palveränd» lõi sellise mõnusa ja muheda, mida päris paar õhtut oli rõõm nautida.

Teksti loeti eesti keeles

Suht ootustevabalt kättevõetuna mõjus väga lõõgastavalt, kuna olin kartnud pisut ehk liig sügavaid ajalookirjeldusi. Varem olin lugenud ainult jutte algernonist. Ülimalt lõbustavaks pidasin asjaolu, et kippusin lugemise ajal pidevalt unustama, et tegu on siinse autoriga (a la: vaat see on hästi tõlgitud, ei tea, kuidas originaalis oli...?). Puudus minu meelest muidu üsna tavaline pingutatud ja otsitud lause- ja dialoogiarendus. Ja seep… ei häirinud eriti, kuigi lõpu poole vajutas justkui keegi kiirkerimisele niigi ilmselge lõpplahenduse suunas. Ajaviiteromaan, seda muidugi, aga eriti just (alt.) ajalookirjelduste koha peal ei pannud ma raamatut käest isegi õhtul hambaid pestes. Nõustun Toomas Aasiga tõlkimise koha pealt. Hargla teeb selle ilmselt ise ära. Ja võtsin nüüd ette Baiita...
Teksti loeti eesti keeles

Mulle küll väga meeldis, sest tegeus oli hästi seotud ajalooga, hoolimata erinevate valitsejate puudumisest ja lõpuks pidi maailmu ju lõputult olema... Vähemalt oli selline Agrippa arvamus, nii et kindlalt ei saa ka öelda, et tegu just meie ajalooga on. Mina tahaksin küll teada saada, mis Grethelist ja Adannist edasi saab.
Teksti loeti eesti keeles

Mind huvitavad teosed, mille tegevus toimub kohtades, mis meenutavad vana- või keskaega. Selle tõttu oli see jutt mulle kui maiuspala! Lugesin seda suure huviga otsast lõpuni ja olin kurb kui see lõppes! Hargla juures on see koht, et tema ei pane millelegi kätt ette. Räägib ta ju seal isegi, kuidas peategelane laeva peal üle ääre ennast kergendama õppis! Soovitan soojalt kõigile ulmehuvilistele...ja ka neile kes ei ole nii suured ulmehuvilised!
Teksti loeti eesti keeles

Veidi vanamoodsas ja romantilises stiilis, ent hea romaan, parem kui "Baiita needus" . Kujutatud alternatiivajalooline maailm on huvitav, ehkki "reaalsusenihe" pole nii tugev kui paljudes teistes seda zhanrit esindavates teostes. Vähemalt ühel korral tabas mind koguni sense of wonder. Lutheri kujutamine renessansiaegse Hitlerina oli huvitav ja tõttöelda tundus "teutooni liin" mulle tükk maad põnevam kui katoliiklike Vahemeremaade kirjeldus. Katoliiklased olid mõistagi sümpaatsemad. Huvitav oleks teada, mis saab sellest maailmast edasi, kumb kirik võidab surmaheitluse Euroopa pärast, milliseks kujuneb kristluse/islami vahekord, indiaanlaste saatus jne.
Teksti loeti eesti keeles

Parim kolmest Hargla siiani ilmunud romaanist, võib öelda et isegi väga korralik töö. Terviklik story, minimaalsete küsitavustega (võrdlemisi lahtiseks jääb, miks oli Agrippal vaja suunata teatritrupp kuhugile mägilossi proto-Hamletit etendama ja vist olid mõned üksikud momendid veel, mis hetkel ei meenu).

Kindlasti leidub aga inimesi, kelle jaoks on küsitavad autori ideoloogilised eelistused, mis tekstist suhteliselt hästi välja paistavad. Ennekõike suhtumine luterlusse, aga ka mõningad sedastused teise nahavärviga rasside kohta ning Martin Lutheri organisatsiooni võrdlemine (meie ajastu universaalse kurjuse sümboli) hitlerliku rezhiimiga. Noh, paratamatult kaasneb iga autori romaaniga paras ports maailmavaadet, mõnikord on sellest lihtsalt raskem aru saada.

Süzhee lippab ja erinevalt "Vabaduse kõrgeimast määrast" ei toimu see tegelaste arvelt, otse vastupidi, arvan et nt. Aidanni kujunemine ja ennekõike sekeldused vastassugupoolega on väga loomutruult kujutatud, erootilised stseenid suisa meisterlikud. Ja see ei ole kõik, justkui muuhulgas pakutakse erksate värvidega tõmmatud kiirportreid (Cortes, don Juan).

Kui rääkida teose zhanrikuuluvusest, siis kahtlemata on käesoleval romaanil rohkem ühist alternatiivajalookirjanduse meinstriimilikuma suuna (mida esindavad nt. Turtledove ja Card (viimase "Pastwatch" toimub isegi ligilähedaselt samas ajas) kui "karmi koolkonna" teedrajavate teostega (Dicki "Mees kõrges lossis", aga näiteks ka Ward Moore`i "Bring the Jubilee"). Et jah, minu nüüdseks juba lõplikult rikutud maitse jaoks napib raamatus sedasorti ulmele omast ebamaist hõngu ja peamiselt sellest lähtudes on ka hinne 4+ mitte 5. Seda enam, et tegelikult assotsieerub antud romaan järelmuljes rohkem ajaloolise seikluskirjandusega nagu "Pärija Kalkutast" või "Montezuma tütar".

Minu meelest on Hargla ühes selle romaaniga ennast selles valdkonnas tõestanud, et ega vist Hargla järgmist romaani, kui see taas fantasy või alternatiivajalugu olema saab, enam eriti lugeda ei viitsi.

Teksti loeti eesti keeles

Võrreldes värskelt enne seda loetud "Maris Stella"-ga, märksa parem.

Mida võiks antud raamatu põhjal Harglast arvata?
Vilets poliitik.
Keskpärane ajaloolane.
Kesine luuletaja.
Talutav, kuid mitte just hiilgav esoteerik.
Võrratu armastaja.

Ega mina isiklikult muidugi tea, aga nii vähemalt tundub. :)
Sest just armastusest rääkivad lõigud on stiililt kõige elavamad, kõige usutavamad, kõige rohkem sydamega tehtud.

Teistesse keeltesse tõlkimise koha pealt mina nii optimistlik ei oleks. Alternatiivajalugusid on mujalgi palju ja paremaid, armastuslugusid, paraku, samuti. Eesti kontekstis paneb filosoofiliseks pyrgiv ajaloojutt aga iga sydame kiiremini põksuma, kuna peale Ristikivi meil seda keegi teine õieti kirjutanud ju polegi. Vähemalt mitte hästi.

Näha on kyll, et autor oleks vajanud rohkem toetavat toimetajakätt. Ehkki ajaloolisi eripärasid võib põhjendada alternatiivsusega, on mõned kohad siiski segased. Mind häiris nii harglalik järjekindlusetus nimekasutuses (võiks olla Akvitaania, Galiitsia ja Gaskoonia või siis Aquitaine, Galicia ja Gascogne, mitte mingi puder) kui ylepingutamine Liisi Ojamaa kenade kunstiliste luuletõlgetega (võõrkeelseid luuleldusi on mõtet teksti puistata juhul, kui nende originaalkuju on teksti arengus kuidagi oluline, või kui pyytakse rõhutada nende mõistetamatust loo jutustajaisikule; kõik muu on edvistamine). Asteegi nimed on muidugi enamiku eestlaste jaoks lootusetult kirjud, nahuatlikeelseid vigu ei saa syyks panna. Aga see kõik läheb pigem kirjastuse kapsaaeda.

Kahju on sellestki, et kirjanikule mitte päriselt omaks saanud ajalooperioodi keerdkäigud moodustavad loojakäeliselt vormitud alternatiivsustega ajapikku känkra, mis paistab autoril yle jõu käivat. Tore, et (erinevalt "Stellast") Hargla seekord indiaanlastele halastab (kõik vanailmikud saavad ju loo lõpuks obsidiaanist nuga), aga lõpplahendus on jõuetu ja sunnitud, see ei sulandu romaani loomulikul moel. Mis parata.

Lõppkokkuvõttes siiski päris hästi õmmeldud. Tubli. Ega iga päev olegi mihklipäev.

Teksti loeti eesti keeles

Viivitasin ligi kaks aastat, enne kui selle romaani lõpuks kätte söendasin võtta. Enamus Hargla varasemaid (alternatiiv)ajaloolisi jutustusi minu silmis just väga kõrges hinnas pole, kuigi mul selle kirjandusžanri vastu midagi pole. See raamat valmistas igatahes positiivse üllatuse. Ei midagi sügavamõttelist, vaid korralik meelelahutus, kõigile lugemiseks. Kui millegi kallal viriseda, siis lõpu. Natuke liiga kiirustatud tundus see olevat. Arvestades teose eelnevat põhjalikust, mõjus see natuke võõristavalt. Viimastel lehekülgedel juhtus rohkem kui terves raamatus kokku. Igatahes, tugev neli
Teksti loeti eesti keeles

Oeh, ma kahtlesin kaua, kas siia kirjutada arvustust või mitte, kuna Hargla on ikka üpris geniaalne sõnasepp, aga... Hoiatan, mul pole mingeid süümepiinu raamatu sisust rääkida, kes tahavad põnevust säilitada, ärge lugege! Raamat algab sellega, et meid tutvustatakse rändnäitlejate eluga (koomuskitegijad on väga võõras ja veider sõna), kelle igapäevaelu üksikasju meile ladusalt jutustatakse. Trupp annab linna ühes võimsamas linnas ja liigutakse sealt ühe salapärase inimese soovil edasi kuskil eraldatud paigas asuva lossi poole etendama midagi, mis kahtlaselt sarnaneb Hamletile. Andri Riid kirjutas eespool: "võrdlemisi lahtiseks jääb, miks oli Agrippal vaja suunata teatritrupp kuhugile mägilossi proto-Hamletit etendama" Tähelepanelik lugeja ehk märkas, et teekonnal sinna mägilossi korjas trupp peale Gretheli. Oleks nad mõnes teises suunas ajama pannud, elaksid nad siiamaani õnnelikult edasi. Agrippa soovis, et trupp läheks Gretheli kodukülast mööda ja ta peale korjaksid. Ja võibolla pakkus selle protohamleti etendamine talle õelat naudingut. Edasi. Gretheli vanuseks määratakse raamatus ca 18 eluaastat, Aidann on maksimaalselt 13-14, sest raamatus mainitakse, et ta on Grethelist silmatorkavalt noorem, lisaks hakkas tal alles don Juani paazina habe kasvama. Lugeja juhatatakse õrnalt läbi kergelt perversse armastusloo tekkimise alguse. Miks see tekkis, jäi lahtiseks, paistab, et armastuse tekkimiseks piisab sellest, kui noormees ja neiu satuvad üksteise lähedusse. Mis muidugi polegi nii vale. Teelisi hakkavad taga ajama Hitler & natsid, oi vabandust, haakristi seljal kandev Vahimeeste Ordu (SS-lased, kuna neil on selja peal kaks ristatud S tähte) ja Martin Luther, kes propageerib rahvuse tugevust ja puhtust. Grethel on nimelt tule-elemendi sortsitar, kes suudab tuld tekitada. Ja see tähendab vaid ühte - Saatan on ligi, nõidus toimub! Sümpaatseks saanud Gunard ja tema naine ning Rico de Lucca notitakse maha enne, kui nad jõuavad silmagi pilgutada. Grethel ja Aidann pääsevad pakku. Tapetakse ära juba sümpaatseks saanud ilus usuhullust mees, kellest oleks lootnud seksikat antikangelast. Aidann ja Grethel lahutatakse Agrippa poolt, Aidanni sõprus lombaka lõbutüdrukuga jätkub. Grethel elab prouaelu, Aidannist saab don Juani paaz ja mängu tuleb raamatu jooksul kolmas Aidanniga riiba ripsutanud (loen Pilari ka sinna sekka ikka) neiu. Kogu see krempel (Agrippa, Aidann, Grethel & mumifitseerunud Gunardi pea) reisib uude maailma, kus sündmused arenevad nii, et Gretheli süütust röövida üritanud Agrippa mõrvatakse, mõrvariks osutub Agrippa liitlane Joshua ning ta mõrvatakse ja Aidann tormab läbi verejugade oma armsama juurde. Nad seksivad spontaanselt verisel asteekide tapualtaril, ümberringi möll ja kaos. Järgneb romantiline lõpp, kus nad lähevad seksi kaudu saavutatud Armastuse ja Grethelis peituva tule tõttu teise dimensiooni. -The End- Niisiis. Raamat on kirjutatud üsna ladusalt, vaid siinseal on näha traagelniite, mis hoiavad fantaasiat koos. "Vabaduse kõrgem määr" on sellepoolest parem, et jutustusse saab palju paremini sisse minna. Vaeva on nähtud detailidega ja see teeb üksnes rõõmu. Miks ma panin hindeks kolme? Tegelased on minu arust üsna nõrgalt välja joonistatud, meenutades mõne kunstniku märkmikus olevat visandit maalist - mõni ükskik iseloomujoon on tajutav, aga enamasti jäävad tegelased elutuks. Gunard ja eriti Rico tundusid minu jaoks elusädet omavat, aga kõik kolm peategelast (Grethel, Agrippa, Aidann) jäid mu jaoks puuslikeks või nukkudeks. Umbes nagu Hiina teatris. See armuliin oli piinlik lugeda. Ma ei tea, kas süüdi on mu enda küündimatus või kogenematus, aga see armastus tundus olevat selline, et vaevalt, et neil kahel seal teises dimensioonis pikk õnnepõli oli. Ütleb ju Hargla isegi, et "läks päästma tüdrukut, keda ta uskus ennast armastavat" vms. Minu lõplikuks hinnanguks jääb kolm. Küll suure ja rasvase plussiga, aga siiski kolm. Indrek, anna andeks, ma ei tahtnud sind solvata oma jutuga, lihtsalt ma arvustan teost.
Teksti loeti eesti keeles

Nädalavahetusel jäin kergesse palavikku, tööd teha ei tahtnud, aga lugeda küll. Võtsin kätte midagi head: Hargla romaani Palveränd uude maailma. Kuigi kaks korda varem loetud, möödus nädalavahetus ja möödus haigus. Eks näeb, millal jälle tõbi tabab, loen teist korda läbi Belialsi See mis tuikab su veres
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin aastate eest, aga üldine impressioon ja juhtumid on ikka meeles, seega raamat, mida tasub arvustada. Tegevus toimub 16. sajandil, reformatsiooni ajal, mis on minu lemmikajajärguks, ehkki ilma lemmikvalitseja Karl V-ta, kelle katoliiklust kaitsva käeta näib kogu paavstikirik uppi lendavat.
Mis aga selgelt häiris, on tõesti vend Martini kujutamine mõrvarliku fanaatikuna, kuna tegelikkuses oli ta ju üpris selgesti vägivalla vastu ning keeldus mitu korda demonstratiivselt ilmaliku võimu asjusse sekkumast, konformeerudes alles ajapikku, 1540. aastateks, ja ka siis mitte kindlasti sellisel määral nagu Harglal kujutet. Ja kahtlen ka, kas Karli asemel Hispaanias võimule tõusnud Ferdinand I (tegelikkuses sai temast venna surma järel Saksa-Rooma keiser) oleks olnud säärane tossike, kes ei suutnuks katoliikluse kaitsel pea midagi ära teha, sest tegemist oli mehega, kes kaitses 1529 Viini türklaste rünnaku eest ja püüdis kuni 1555. aastani katoliikluse positsioone kogu keisririigis säilitada. Aga ega Hargla jutt ei olegi ju populaarteadus, nagu juba öeldud.
Lugu ise pigem meeldis, aga jah, see lõpp, mis selget järge ennustas (mida küll vist kunagi ei tule?), jäi selgelt imelikuks ja poolikuks. Niisiis 4.
Teksti loeti eesti keeles
x
Silver Sära
30.11.1969
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Naivistlik-lapsik lugu, küllaltki nukker lugemine. Kuigi kõik tegelased on 35 aastat või vanemad ja aetakse justkui täiskasvanute asju, tahaks seda raamatut poes või raamatukogus pigem lasteosakonnas näha. Tagakaanel nimetatakse autorit "nooreks", mis ilmselt seletab osaliselt selle rohkete illustratsioonidega lühiromaani abitust.
 
Sündmused kulgevad eelkõige nooremas keskeas Claire'i ümber. Too naine elab ikka veel vanematega koos ja saab auto tankimiseks isa käest bensuraha. Claire kaob aastaks jäljetult ja siis vanemate juurde naasev Claire käitub veidralt ja on justkui inimrobot. Siis saame teada, mis temaga selle aasta jooksul juhtus, kuidas üks hull teadlane ta ära meelitas (sest Claire sarnaneb tema õhnnetult hukkunud õega) ja kuidas see hull teadlane valmistab suures pilvelõhkujas inimesesarnaseid roboteid ja siis on veel hullu teadlase hea südamega nõbu ja tekib armastus ka veel jne.
 
Äärmiselt ebausutav lugu nii inimeste käitumise kui ühiskondlike suhete ja üldse kõige poolest. Noor autor oleks võinud end avaldamisega veel tagasi hoida. Kahtlen, kas võimalikud nooremad lugejad nii ebaküpset põnevik-naistekat heaks kiidavad.
Teksti loeti eesti keeles

Märksõnad: (para)psühholoogia, psühhiaatria, teadvuse seisundid, teadvuse ülevõtmine, selgeltnägemine, vaenulik (ebamaine?) jõud.
 
Sissejuhatavad peatükid on neljast peategelasest. Kolm neist on kas mingite parapsühholoogiliste võimete või lihtsalt veidra ajuehitusega. Üleloomulikku mitteuskuv inimene võiks pidada neid lihtsalt vaimuhaigla materjaliks ja üks neist on ka pikemat aega kinnises osakonnas aega veetnud. Tüübid ei ole omavahel tuttavad. Neljas tegelane on nõukogude ajal julgeolekuga koostöös paranähtusi uurinud teadlane. Mingi seletamatu jõud viib kolm esimest ühel päeval ja kellaajal ühte kindlasse kohta, kus teadlane neid juba 23 kuud järjest ootamas on käinud, sest ta on seletamata põhjustel veendunud, et just siis ja sinna saabub keegi, kes aitab asja edasi viia. Teadlane ise ei ole ka erakordsete võimete osas päris "süütu" inimene. Asi, mille vastu teadlane huvi tunneb on Pelgulinnas toimunud episood, kus bussipeatuses on mõned teineteisele võõrad inimesed pannud toime verise ja näiliselt arusaamatu rünnaku kaaskodanike vastu. Kahtlustada võib teadvuse ülevõtmist mingi vaenuliku "jõu" poolt. Ulmelisi märke ja sõnumeid järgides jõuab seltskond ühe Mustamäe maja juurde, kus aastakümneid tagasi oli toimunud mingi sarnane episood, tõmmates endale julgeoleku ja sellega seotud spetsialistide tähelepanu.
 
Arvasin raamatut kätte võttes, et tuleb midagi avangardset ja loetamatut, aga see ei olnud nii. Eriti romaani esimene pool (peategelaste "haigusloo" kirjeldused) oli kuidagi intensiivse, täpse ja usutava moega kirja pandud. Välditud oli liigset sõnavahtu. Teises pooles läks veidi raskemaks, võib-olla seetõttu, et raskusi oli jälgimisega, millise tegelase vaatepunktist see või teine lõik kulgeb. Pikapeale jäi mulje, et see vist polnudki tähtis. Epiloogi tähendus jäi mulle hämaraks. Kui peaks esile tooma selle lühemapoolse romaani tugevama külje, siis ütleksin, et selleks on tugev keelekasutus ja stiilitunnetus.
 
Kui siin saaks hinnet suurema täpsusastmega panna, siis tuleks 3,8.    
Teksti loeti eesti keeles

See on mingis mõttes küllalt tavaline "maja-kus-kummitab" lugu, kuigi selgub, et ei hauatagused kättemaksjad ei ole seotud mitte majaga, vaid majja elama asunud mehega. Maja ise asub New Yorgi piiri lähedal. Sinna on ehitatud uus elurajoon ja sellest veel mõne miili kaugusele jääb see "sinister house", mis on vanem ja ajalooga. Uusrajooni kolinud abielupaar tutvub vana maja abielupaariga ja tekib n-ö peretutvus. Tasapisi märgatakse, et vanas maja paari naispool kipub kuhtuma ja närbuma, ent ajal, mil ta mees on tööreisidel, tuleb tervis tagasi. Hakatakse mõistatama ja kummitus(ed) on muidugi üks tööversioone.
 
Minu meelest ei ole selle loo kirjanduslik tase kuigi kõrge. Puudu on originaalsusest, loogikast, üleliia on (melo)dramaatilisi õhkamisi. Kõik 5 peategelast kannatavad minu meelest mingisuguse suhtlemiskompleksi all, mis seisneb eelkõige elementaarse avameelsuse puudumises. Hauatagused olevused ei tundugi nii ebameeldivad, kui püüda paigutada iseennast selle seltskonna hulka, kus rääkimata jätmine näib olevat keskne elupõhimõte, ja mõelda, mismoodi oleks nende inimeste keskel - kes kõik on muus mõttes justkui kenad ja viisakad inimesed - elada ja olla.
 
Romaani esmatrükis on küll üle 220 lk, aga tegelikult on kõigub teose maht  romaani ja lühiromaani piiril (ca 40 000 sõna). Loo autor Leland Boylster Hall oli eluaegne muusikaprofessor erinevates USA ülikoolides ja ilukirjanduse vallast on tema kontol lisaks veel kaks belletriseeritud reisikirja Põhj-Aafrikast ja üks realistlik romaan. Kust selline põige üleloomulikku, jumal teab.
Teksti loeti inglise keeles

"Endise Pühalepa valla kauaaegne elektrik Anton Sarapuu jõudis just Suuremõisa lossi keldrisse, et vaadata üle väidetavalt juba paar päeva jukedanud eletrikilp, kui ta kuulis korraga kummalist heli."
 
Sellise paljutõotava lausega algab Reeli Reinausi värske ulmepõnevik. Tegevust toimub Hiiumaal ja asjaosalised on põhiliselt 17-18 aastased noored. Neid tegelasi on vist 7 ja tiheda sündmustiku tõttu kipuvad nad lugedes segi minema - et kes on kelle mis ja mis infot keegi täpselt valdab. Kuue kuu eest on teadmata kadunuks jäänud Hiiumaa noormees Johan. Tema pruut Ingel vegeteerib kodus raskes depressioonis. Lootust ei ole. Samal ajal hakkab Tallinna noormees Miikael nägema mingeid kummalisi sundunenägusid, millest vabanemiseks pakub abi tema pruut, ekstrasensist Vika. Vika pole aga altruistlik abiline, vaid tal on omad plaanid, kuigi tema eesmärk jään meile pikalt saladuseks. Vika ja Miikael sõidavad Hiiumaale, kus peaks väidetavalt asuma poisi unenägudes nähtud sündmuspaik
 
Saarel hakkab Ingel koos klassiõega oma kuti kadumist uurima ja õige pea tutvuvad noored kohalike "uurijatega". Lisandub uusi tegelasi, nende hulgas hüpnoosi ja muid tumedaid kunste valdav kirikuõpetaja ja armilise näoga salapärane sensitiiv. Segastest, ent tähendusrikastest episoodidest kubisev lugu hakkab suunda võtma minevikule, kus olulist rolli mängivad parun Umgern-Sternbergi ajal tekkinud kolmeliikmeline salaselts ja nende roosi märgiga hõbesõrmused, millel on üleloomulikku mõju nende kandjate suhtes. Kas otsitav objekt, mis kunagi Hiiumaale maandus ja mille nimel kogu trall alguse sai, oli tulnukate laev või mingi taevakeha, jääbki lõpus teadmata (aga see polnud ka väga oluline). Pingelist süžeed täiendavad noorte omavahelised (armu)suhted, vanuseklassile omased emotsionaalsed sisekaemused ja kahtlustamised.
 
Tunnustan autori fantaasialendu ja võimet hulka niidiotsi lõpuks kokku siduda. Kuigi - lugemise ajal tuleb pingutada, et end järje peal hoida. Võib-olla oleks mõningane lihtsustamine ja seeläbi romaani lühendamine loole kasuks tulnud. Aga võib-olla on hoopis minu taip liiga aeglane ja lihtsakoeline, mis nõuab midagi kergemat. Väga raske seda romaani tarbida siiski ei olnud, sest päris kindlasti ei ole ma oma elus ühe päeva jooksul (tegelikult poole päeva jooksul) läbi lugenud 370 lehekülge ükspuha millist teksti.
 
Teksti loeti eesti keeles

Ulme traditsioonilise nelikjaotuse järgi (diiplev soga, fantaasia, õudus, TTU) liigitub see pikem lugu esimesse alamžanri, kuigi autor võib ise vabalt uskuda, et see on psühholoogiline õudus. Loo sisu ei ole mingit mõtet edasi anda, sest sogased värgid kõik kuidagi ühesugused.
Teksti loeti inglise keeles

Eks ma ise olin süüdi, et eeltööd enne raamatu lugemist üldse ei teinud. Mõtlesin miskipärast, et õudus. Aga ma oleksin pidanud aru saama - raamatu kaanepildil on mõek. Ja kus on mõek, seal on maagia ja kõik sellest tulenev. Sile, nunnu ja "nii nagu peab" tehtud fantasy neile, kellel on seda soolikat. Kolm pluss.
Teksti loeti eesti keeles

Sümpaatne lugu ulme vanimas ja prestiižseimas alamžanris.
 
Halloweeni eelõhtu. Saja-aastane vaarema on suremas, pere on surivoodi juures. Surija küsib veel selgel hetkel kuupäeva ja näib häiritud olevat, et ta lahkub just "sellisel" päeval. Öösel, vahetult enne taevastele teedele minekut, peab rauk voodis maha pika tiraadi, mida kuuleb ja salaja lindistab 12-aastane perepoeg. Segasevõitu sõnumis räägib vaarema Halloweeni päeval surevate inimeste kaitsmisest mingisuguse Musta Emise eest - kuidas tuleb teha rituaalne kividega lõke samhnagan ja mis reegelid tuleb järgida. Poiss on veendunud, et ta peab sõnumi ellu viima, aga kõiki reegleid tal järgida ei õnnestu, sest hooletu õetirts ei mõista rituaali tähtsust ning ajab nimedega tähistatud kivid lõkkes segi. Õhtul hakkab rahutule poisile tunduma, et akna taga kostab raskeid samme ja sigadele iseloomulikke helisid. Miks teised ei kuule?
 
See on viimases lauses sisalduvale puändile orienteeritud lugu, kusjuures puändi võib hea õnne korral ära arvata ehk eelmise lause ajal, aga kindlasti mitte varem. See sünge lõpuga lugu oleks minu meelest võinud ka poole pikem või 3 korda pikem olla, sest sisaldab embrüonaalses staadiumis kirjutamismaterjali rohkem kui need 13 lehekülge.
Teksti loeti inglise keeles

Autori (Leopold Leonard Eady) kohta ei ole palju teada. Avaldama hakkas 1927  41-aastaselt ja talt ilmus üle 10 romaani (neist ulmelised 2) ja paarkümmend juttu. Ta elas kogu elu Lancingi linnas ja oli üks vähestest Inglismaa kirjanikest, kellelt ilmus regulaarselt jutte USA ajakirjas Weird Tales. "The Trail of the Cloven Hoof" ilmus järjeloona samas väljaandes (viimane osa jaauaris 1935). Ühele numbrile andis lugu ka kaanepildi. Raamatuna on lugu ilmunud 1935 ja 2010, ajakirjas ilmunud versioon oli oluliselt kärbitud.
 
"Cloven Hoof" on krimielementidega põnevik, kus detektiivi rolli esindab noor arst Hugh Trenchard. Hugh matkab väheasustatud Inglismaa nõmme- ja sooalal, kus kuuleb appikarjeid ja laske. Tal õnnestub tolle maja läheduses päästa üks kohalik mees, ent jääb, kes teda ründas. Ründajal on justkui hirve jalad (cloven hoof - sõrg), kuid räägib inimkeeli. Kogu nõmmepiirkonda varjutab mingisugune saladus ja inimesed räägivad mingist veidrast olevusest, kes maa-alal ringi uitavat. Hugh jääb rünnatud mehe majja ja asub asja uurima. Liituvad uued tegelased: mõne miili kaugusel asuva kinnise psühhiaatriahaigla kurjusest pakatav arst Felger, Hugh' sõber Ronnie (kes esitab n-ö Watsoni rolli), salapärane kaunis naine, kes paistab asjadega vägagi kursis olevat, kohalik politseiinspektor ja FBI agendid. Lugu hakkab selgemaks saama romaani teises pooles, kui alguses rünnatud ja lõpuks tapetud ohver jätab Hugh'le oma testamendi ja tunnistuse. Asjad on saanud alguse esimese maailmasõja ajast, kui teda kui keemikut võeti sõjatööstuse teenistusse, kus ta püüdis valmistada eilist lõhkeainet. Nimelt olevat kõik lõhkeaineks vajaliku komponendid inimese kehas olemas, küsimus on vaid selles, kuidas need ühendada, nii et iga inimene oleks potentsiaalne pomm.
 
See inimpommi-teema ei ole siiski romaani ainud ulmeline osa. Teist poolt võiks nimetada Frankensteini-valdkonnaks. Sõjakeemiku vastaseks on Saksamaa agent, hull teadlane, kes suudab jällegi ühendada surnud inimese pooliku ülakeha hirve alakehaga. Sellest kentaurist saame aimu juba enne raamatu lugemist, seda on kujutatud raamatu (2010) esikaanel.
 
Lugu kubiseb seletamatutest juhtumitest, salapärastest kirjadest, topeltidentiteetidest, käsitsivõitlusest ja nagu tavaliselt, ka armastusest. Detektiivi rolli mängiv noor arst on kahjuks liiga totakas ja naiivne, nii et kahju temast lausa. Lugejale, kes analüüsib kainelt iga episoodi usutavust ja tegelaste käitumistõenäosust, see romaan arvatavasti ei sobi - vajalik on selline muhedam eelhäälestus.
Teksti loeti inglise keeles

Herbert S. Gorman oli ameerika päritolu luuletaja, prosaist, kirjanike biograafiate kirjutaja, ajakirjanik ja kriitik. Tema tähtsaimaks tööks tuleb pidada vist oma hea tuttava ja sõbra James Joyce'i biograafia kirjutamist (1940). Wikipedia artikli vääriliseks pole Gormani seni peetud. "The Place Called Dagon" jäi tema ainukeseks kõrvalehüppeks üleloomuliku kirjanduse sektorisse. Selle hüppe võimalikuks algiduks võib kahtlustada asjaolu, et enne romaani kirjutamist tegeles autor pikemalt Nathaniel Hawthorne'i elu ja loominguga, kirjutades ning avaldades tema eluloo. Ja Hawthorne oli ju teadagi - üleloomuliku värgi mees.
 
Pealkirjas nimetatud Dagon viib loomulikult mõtted Lovecrafti jutule "Dagon" (1917). Nende kahe jutu vahel pole siiski mingit seost, Dagon ei ole Gormanil jumalus, vaid kohanimi, kuhu on maetud Salemi nõiaprotsessi ohvrite luud. Pole ka ühtegi vihjet, et Gorman oleks Lovecraftist või tema jutust üldse teadlik olnud. Küll oli aga HPL lugenud Gormani raamatut, mainides seda oma ülevaates "Supernatural Horror in Literature". Oma kirjas August Derlethile (2.04.1928) ütleb Lovecraft: "I have also read Gorman's "Place Called Dagon" - which is rather puerile & poorly written; but which held my interest because of the authentic New England colour & certain isolated bits of weird atmosphere whose merit is undeniable. I advise you to read it."
 
Sisust. Uus-Inglismaal asuvad lähestikku 2 linnakest/asulat. Neid on meditsiinilise poole pealt asunud teenindama noor üldarst Dreeme. Ta on abistanud linnakese elanikke juba kaks aastat, ent tajub ikka veel, et teda ei ole omaks võetud (ja ilmselt kunagi ei võetagi). See ei häiri teda väga, aga paneb mõtlema. Peale selle ta tajub kuidagi, et kohalikel elanikel on mingisugune saladus, mingi hämar, varjatud lugu. Kahtluse intensiivistuvad siis, kui ta läheb ravima ühe farmeri kuulihaava jalas - mees on justkui end ise tulistanud. Selgituseks küsimuse peale, ütleb haavatu vaid: "Eksperiment". Dreeme asub tegema süvendatud tähelepanekuid ja nuiab infot juurde ka eelmiselt pererstilt, oma healt tuttavalt vanahärralt, kes soovitab noorel mehel küll "lasta inimestel elada, nagu nad tahavad, ükskõik, mis neil seal omavahel ka ei toimu". Välja hakkab joonestuma uskumatu lugu Salemi nõiaprotsessi (1692) järelmitest, kus inkvisiitorite käest põgenema saanud nõidade pered asusid Uus-Inglismaale ja säilitasid seal oma pärandi ja identiteedi. Tegevus toimub ca 1920 ja enamik kohalikke, ei ole enam oma väidetavast nõiasoost huvitatud, ent fanaatiline sektijuht suudab hüpnootilise mõju ja innustusega äratada suhteliselt tuimades maainimestes geneetilise mälu või sideme minevikuga. Kui sektijuht praktiseerib midagi voodoo taolist, leitakse ühe vastalise laip (silmad välja torgatud) ja tekivad kahtlused ühe kena neiu ohverdamise plaanides, saab Dreeme aru, et ka tema elu on ohus. Ent võimalust lahkuda ta ei kasuta, vaid asub kangelase rolli, päästab neiukese elu ja linnakesed needusest. Loomulikult saab päästetud neiu tema naiseks.
 
Nagu hindest näha, jäid domineerima positiivsed muljed. Kohati on nagu liigset sõnavahtu, psühholoogilisi ebausutavusi ja naiivsust (minu tüüpilised etteheited enamikule raamatutele). Aga näiteks loo lõpu poole toimuv kulminatsioon öises soos (rassistliku nimega Nigger Swamp), eriti kottpimeduses kulgev teekond sinna, võiksid olla jälle need, mis ehk ka aasta pärast meeles on. "The Place Called Dagon" on minu teada ka esimesi ulmeteoseid, kus tegevus kulgeb otseselt satanismi ümber (kui kedagi peale minu peaks see teema huvitama). Lugu ei ole lummav, ent seda pole siiski raske lugeda. Mul oli huvitav. Romaan ei ole väga pikk - 180 lk suuremat formaati (2008. aasta kordustrükis).
Teksti loeti inglise keeles

Wikipedias on autorit puudutava artikli esimesed 2 lauset: "Edward Harold Physick (20 July 1878 – 30 August 1972) was an English writer, known chiefly as a critic and authority on John Milton; also a poet and fantasy writer. He used the pseudonym E. H. Visiak from 1910." Kõnealuse teose kohta on samas teatmeteoses öeldud: "The Haunted Island (1st edition Elkin Mathews, 1910; reprint Peter Lund, 1946) features the adventures of Francis and Dick Clayton in the seventeenth century, who sail a seized ship to one of the Juan Fernandez Islands. They there fall into the hands of pirates, meet a ghost, and a wizard who rules over a colony of slaves. Ultimately they find a treasure." Siin tuleb kohe ära parandada, et kordustrüki ei andnud välja mitte Peter Lund, vaid Peter Lunn. Samuti ei ole päris õige see, et 2 peategelased langevad piraatide kätte (sest nad on ise piraadid ja teiste piraatide kätte tegelikult ei lange), see, et nad kohtuvad tondiga (sest see nn tont saab teadusliku selgituse), see, et orjade kolooniat juhib võlur (sest tegelikult on see nn hull teadlane, kel vist on siiski mingid veidrad ja teaduslikult seletamatud psühholoogilised mõjutusvahendid), ja see, et lõpuks leiavad nad aarde (sest aarde leiab küll lugu jutustav tüüp, aga tema vend on selleks ajaks juba surnud; ja aaret ta enda omaks ei saa, vaid lihtsalt näeb).
 
ISFDB annab sellele lühikesele romaanile ka alapealkirja "A Pirate Romance". Minu loetud 1946. aasta väljaandes sellist märkust juures ei ole. Küll on esikaanel pealkirja all järgmine selgitus: "a strange story of incredible adventures in a South Sea island ruled by a wizard; by E. H. Visiak with illustrations by Jack Matthews". Ma ei tea, kas esmatrükis olid ka illustratsioonid, aga mind need rõõmustasid - päris nii siiski ei ütleks, et "pildid on selle raamatu parimad osad".   Minimaalse eelinfo põhjal paigutasin "The Haunted Islandi" valesse alamžanri (sellesse vanimasse ja hinnatuimasse). Tegelikult on see nõrgalt ulmelise elemendiga SF, mida lugedes tulevad meelde "Aarete saar" (eelkõige), "Dr Moreau saar" ja "Saladuslik saar". Sündmused saavad alguse Inglismaal 1668, kus laeval töötav leitnant on planeerinud oma tööandja laeva kaaperdamise, et sõita kuhugi Lõunamere saarele, kus ühel väiksel saarel olla peidetud aare. Ja saarel on kummituse või mingi taolise nähtuse tõttu kardetud maine. Pooljuhuse tõttu satub koos temaga laevale tema noorem vend, kes meile seda lugu räägibki. Umbes pool romaanist (160 lk väikese formaadis) kirjeldab laevareisi ja on küllaltki igav: konspektiivne, tuim (kuigi on ka "seiklust"), väikese peatusega Hispaniolal. Peale võetud merehädalistelt saame teada, et ees ootaval saarel on peremees keegi Doktor ja seal toimuv on hullem kui põrgus. Pidevalt kahtlustatakse ka midagi üleloomulikku.
 
Romaani teine pool on sündmusterohkem ja see kulgeb väikesel saarel, kus kehtib Doktori diktaat talle alluvate piraatide ja muidu vangide üle. Doktor püüab seal valmistada erakordselt tugeva lõhkejõuga ainet, millega ta tahab hävitada Inglismaa. Miks tal selline kihu on, ei tea, aga loo käigus ta sellise aine ka leiutab. Vähese elanikkonnaga saarel on üllatavalt (mtte et mina oleks üllatunud, aga inimesed ju tihtipeale üllatuvad selliste asjade peale) keeruline tehniline varustus, mitte usutavamana tunduv kiviaegne miljöö. (Selles saarestikus elas 1700-ndate esimesel kümnendil ka Alexander Selkirk, Robinson Crusoe prototüüp.) See teine pool romaanist on siis peategelase vabakäigu-vangi elust saarel, kus ta püüab mõistatada, mida see Doktor seal teeb ja kuidas pääseda. Lõpuks ta ongi ainuke pääseja, kui Doktor oma lõhkeainega (ja kohaliku vulkaani kaasabil) kogu saare merepõhja laseb.
 
Ma ei oska väga hästi põhjendada kehvemapoolset hinnet, kuigi kolmel on pluss taga. Võib-olla olid mu (ratsionaalselt seletamatud) ootused selle raamatu suhtes liiga kõrged? Autor kirjeldab sündmusi selle sõna kitsas mõttes. Lugu tuleb läbi inimse silmade ja aju, aga see inimene justkui ei analüüsi, ei mõtiskle, ei vaatle iseennast. Ta on justkui ... rumal. Ent erinevalt oma piraadikaptenist vennast on ta siiski üsna sümpaatne, moraalne, kuigi justkui emotsionaalselt tuimavõitu. Miskipärast tuli seda raamatut lugedes meelde ka "Gulliveri reisid", mis on minu meelest ka kuidagi nürilt kirja pandud lugu.  
 
Raamatu tagakaant vaatasin alles pärast lõpuni jõudmist seal on mh kirjas "Other books published by Peter Lunn for children...[ja siis tuleb nimekiri]". Nii et siis idee järgi lastele mõeldud raamat. Poleks arvanudki, sest tapmist ja positiivsete tegelaste surma on palju, peategelaste hulgas ei ole lapsi, aaret kätte ei saada ja üldse pole sel lool lastekirjandusele tavapärane õnnelik lõpp, sest peale peategelase kõik ju surevad - kõik.
Teksti loeti inglise keeles

Lin Carter avaldas erinevatel aegadel ja kohtades 5 juttu, mis pidid moodustama kokku fragmentaarse romaani eeldatava pealkirjaga "The Terror Out of Time". Minu teada ei ole need sellise pealkirja all koos ilmunud, aga raamatus "The Xothic Legend Cycle" (Chaosium, 1997) on need ilmunud järjestikku sündmuste kronoloogilises järjekorras (pluss eellugu "The Red Offering"). Mõttelisel romaanil on sarnasusi Derlethi "The Trail of Cthulhu'ga". "The Winfield Inheritance" on sarja viimane lugu, sisaldades vajalikke viiteid varem toimunule.

 

Jutt on küllaltki trafaretse süžeega, mis seisneb eelkõige ootamatu päranduse (sh maja) omandamist kahe onupoja poolt, kusjuures pärandajal on olnud huvi okultismi vastu.. Surnu oli suguvõsast teadmata põhjustel kõrvale heidetud ja onupojad avastavad hallituse järgi lõhnavast majast (mis asub vägagi Innsmouthi meenutavas mandunud linnakeses) kadunukese hinnalise raamatukollektsiooni. Kuna selle hulgas on nii "Necronomicon" kui ka von Junzsti "Nimetud kultused", siis ilmneb, et onu polnud sugugi nii süütu, kui esialgu arvata võinuks. Vereliini vastupandamatu mõju sunnib ühte peategelast onu jälgedesse asuma.

 

Jutt kubiseb hardcore Cthulhu terminoloogiast ja rohkesti on (osaliselt varjatud) viiteid Lovecrafti, Kuttneri, Robert E. Howardi ja teiste pulp-ajastu kirjanike teostele. Kõike seda oleme muidugi varem lugenud.  

Teksti loeti inglise keeles

Selle raamatu leiab raamatukogus lasteosakonnast. Peategelane Roomet ja teised on 16-17 aastased, nii et sellesse vanuseklassi võiks jääda enamik eeldatavaid lugejaid. Noorsooromaan - asjaolu, mis ealiste iseärasuste tõttu ei pruugi meile kõigile sobida. Ent romaan on võitnud 2016. aastal kirjastuse Tänapäev ja Lastekirjanduse keskuse noorteromaani võistluse.

 

Roomet on hakanud 12-aastaselt nägema varjukujusid, mis osutuvad pikkamisi surnud inimeste surmajärgseks avaldumisvormiks. Ta avastab, et kui öelda neile hingejäänukitele "Sind ei ole enam", siis need haihtuvad ja enam ei naase. Kujudele paistab taoline pääsemine meeldivat. Peale selle hakkab Roomet nägema inimeste pea kohal nende elu liivakellasid. Äraniriseva liiva/elu hulga järgi oskab poiss hinnata inimese elu surmahetke. Samuti näeb ta liivakellade mõranemist, õhenemist vms veidi enne õnnetusi, mis viivad selle inimese surmani. Seega on Roomet küllaltki ebameeldivas olukorras, kus 1) oma nägemusega on raske uskuma panna teisi inimesi, kellel see oskus puudub 2) erinevus koolilaste hulgas toob kaasa kiusamist 3) kaasnevad hirmud vaimuhaiguse ees 4) probleemid pere sees jne. 

 

Nooruk on suundunud kiusamise eest Lihulas "suurlinna" Viljandisse. Seal on ta "kostil" vanatädi juures, ent peamiseks oluliseks inimeseks saab klassiõde Merit, kellega hakatakse tasapisi "käima" ja kellele Roomet julgeb lõpuks oma veidra ande asjaolud avaldada. Õrnu tundeid varjutab asjaolu, et Roomet näeb elukellade värelemist või kahjustumist ka siis, kui inimene teeb midagi tervistkahjustavat, mis otseseslt surmani ei vii, ja muutub siis ülihoolitsevaks ning keelavaks...

 

Noortepärases ja argises keeles käivad lugeja silme eest läbi esimene armastus, peresuhted, klassisised probleemid. Saame märku, et alkohol on halb, vanemate ja laste vahelpeab valitsema usaldus, vanad inimesed on toredad ning heldimapanevad ja muud õpetlikku. Peategelase üleloomiku võimega seonduvad vaevad on arusaadavad ja ega need ka mind päris külmaks ei jätnud (kes meist poleks mõelnud, kas tahta lähedaste surma hetke teada või mitte ja kuidas siis käituda ning olla), aga ilmselt oma puude tõttu (sünniaasta) ei suutnud ma ikkagi tänapäeva noore maailmatunnetusega samale lainele saada.
 

Teksti loeti eesti keeles

Suure kaubanduskeskuse keldrikorrus pärast tööpäeva lõppu. Üks tibi - jutjuuber või blogija, mis ta oligi - läheb sinna, et pangaautomaadist pappi välja võtta. Talle järgnevad kaks pätti, et papp omastada. Autor kirjeldab väga usutavalt tšiki hirme ja kõhklusi. Siis selgub aga, et pätid on tühi-tähi kummalise pangaautomaadiga võrreldes. Sellel näib olevat hing sees ja kiskja loomus, sest masin haarab tüdruku käe ja hakkab seda tasapisi järama. Lugu sarnaneb mõnevõrra motiivilt Stephen Kingi looga "The Mangler" ja ma julgeks pakkuda, et autor oli Kingi juttu varem lugenud.
Teksti loeti vene keeles

Pealkirjas nimetatud küsimus ilmub 33 aasta järel ajalehes kuulutusterubriigis. (Ma räägin praegu selle jutu süžeest.) Sellele järgneb pakkumine: "Ma täidan selle!" 33 aasta eest pakkumise vastu võtnud mees märkab seda ja asub tegutsema. Pakkuja (kellega kliendid silmast-silma ei kohtu) täidab tõepoolest inimese unistuse, ent tahab midagi vastu - mida nimelt, jääb lepingu sõlmimise ajal saladuseks. Erinevate klientide puhul on see erinev, ent kõik nad kahetsevad hiljem lepingut, mida tuleb kinnitada verepiisaga.
 
Taas tuleb tunnustada autori lennukaid ideid, mida on siiski põimitud tuntud klišeedega. Ei hakka neid fantaasialeide siin üles loetlema - kes tahab, see loeb ise. Lõpplahendus jäi mulle mõnevõrra segaseks (st jäi üles küsimus: kas siin on veel mingi sügavam tagamõte, sest lihtsalt nii ei saaks ju olla).
 
Jutt on ilmunud järgmisel aastal kogumike kategoorias Stalkeriga pärjatavas raamatus "Kõhedad muinaslood" (Literarity, 2019).
Teksti loeti eesti keeles

Tõsine ja läbimõeldud pikem kummitusjutt, kus taustaks murenevad peresuhted ja muud teravad psühholoogilised momendid. Mees ja naine sõidavad kaugesse puhkemajasse, et võimalusel leida miljöövahetust, suhete paranemist ja unustust: mõne aja eest on naise süü tõttu hukkunud autoavariis nende poeg. Paraku ei too eraldatud miljöö loodetud muutust. Majas leiduvad kunagise omaniku esemed, keldrist leitud portreemaal kummaliselt atraktiivsest naisest, maali teinud kunstniku fragmentaarne päevik, majaga seotud lugu ja pidev viskijoomine mõjuvad mehe teadvusele hoopis vastupidiselt. Varsti hakkab maalil kujutatud naine materialiseeruma ja mees ei saa aru, mille poolest too ebamaine olevus tema pooleldi invaliidist naisest halvem oleks (ta võrdleb neid kui leopardi ja lehma…). Kurva lõpuga sünge lugu.
Teksti loeti inglise keeles

"Prah" (e.k põrm, tolm) on žanrilises mõttes rupskiooper, kuhu on lisatud eetika ja moraali küsimusi, nõukogude-aja varemeid ja lõpus veel paras annus tundelisust.
 
Sündmused kulgevad Kaug-Idas Ohhoota mere ääres, kus asub mahajäetud linnake Deminsk. Linnas elab ainult üks vana naine koos oma ratastooli aheldatud pojaga (kel on kupli all asjad sassis). Lähedal asuvast kolooniast konvoeeritakse vangi, kes vabastatakse verise lahingu järel. Vang ise - Ilja - ei tea, kes ja miks ta päästis. Ta jõuab Deminskisse vanamuti ja tolle poja juurde, kus Natlja teda arusaamatutel põhjustel tagaajajate käest varjab. Ühtlasi kuuleb naine, mida mees on toime pannud: kuue vanuri piinarikas tapmine ja tükeldamine koos eelneva vägistamisega. Kurjategija ise selles kindel ei ole, sest tal on oma mineviku kohta üksainus suur mäluauk. Nataljal on aga Iljušale kummaline ülesanne - too peaks öösel viima lähedal asuvasse mahajäetud majakasse linnupuuri, mille sees veider paberinutsak...   Ülesanne jääb Iljal pooleli, sest kaater viib ta üle lahe kuhugi kohaliku oligarhi häärberisse. Seal hakkab ta mälu taastuma ja ka lugeja hakkab toimuvast natuke rohkem aru saama. Häärberi sündmused on tiined vägivallast, seksuaalperverssustest, sadismist, verest ja soolikatest. Aga kui neid asju on liiga palju, siis ei liiguta ka need detailsed kirjeldused kuigivõrd, muutud tuimaks. Verepulma järel hakkab Iljušat vaevama südametunnistus ja ta kihutab tagasi Deminskisse, et viia lõpule ülesanne linnupuuriga.
 
Seda lugu ei olnud igav lugeda, sest tempo on parajalt kiire ja vajalik miljöötunnetus tekib. Samas võiks esile tuua mitmeid ebausutavusi ja loogikavigu, mis - nagu mulle näib - on lihtsalt hooletusest sisse kirjutatud.
 
"Prah" on ilmunud samanimelises kogumikus (2018), kus ülejäänud 2 autorit esinevad oma nimede all. Nimiloo peaks olema kirjutanud Vargo pseudonüümi kasutanud Sergei Demin (Davidenko), kelle nimest on ilmselt tuletatud ka sündmuspaigaks oleva Deminski linna nimi.
Teksti loeti vene keeles

Henry Burgess Drake töötas aastaid õppejõuna Jaapani, Hiina ja Korea ülikoolides ja ehk on kõnealuses jutus seetõttu ka veidi autentset eksootilist miljööd, sest tegevus toimub Koreas. Iseenesest on see üsna trafaretne, aga siiski tasemel õudusjutt, mida lugedes tekkis tunne, nagu oleksin seda varem (ja eesti keeles) lugenud.
 
Eurooplasest mees läheb mägedesse jahile - tal on aega paar päeva ja kiire graafiku tõttu ei suuda jahikaaslasi leida. Küttimispaigaks valib ta väheasustatud piirkonna, mille mainimine kohalikele tekitab loomulikult suuri silmi, ärevust, hirmu ja muid taolisi. Pärismaalased, kes talle loomi ette peavad ajama, ei taha mingil hetkel enam kaugemale kaasa tulla, ja mees jätkab päris üksi. Mägedes leiab ta džunglisse kasvanud hauaküngaste kobara ja iidse linna varemed. Teda häirib kohtumine poolkummitusliku hiigelsuure valge metsseaga, kes justkui püssikuulile alluda ei taha. Erakust vanamees, kes seal lähedal hütis elab, annab talle (ja meile) kätte niidiotsad, mille abil toimuvat ja kohalike hirme mõista. Jutul on mõnevõrra etteaimatav puänt.
 
Lugu ilmus algselt London Mystery Magazine'i kõige esimeses numbris, aga et mul on just see eksemplar komplektist puudu, tuli ette võtta Richard Dalby koostatud suurepärane antoloogia "The Mammoth Book of Ghost Stories 2" (1991).
Teksti loeti inglise keeles

See jutt on orgaaniliselt seotud Amise romaaniga "The Green Man", mis on eesti keeleski ilmunud. Mina pole lugenud, aga pole ka vaja, sest loo sees on pidevalt seoseid selgitatud. Lugu jõuab meieni otsekui päriselus toimunud juhtumina, kus peategelane on Kingsley Amis ise. Ta on oma abikaasaga autosõidul ja ja nad peatuvad ühes kõrtsis/võõrastemajas. Amis märkab, et nende peatuspaigal on mitmeid sarnasusi "THe Green Mani" tegevuspaigaga. On sarnased teenindajate nimed ja muud asjaolud. Kõik detailid siiski kokku ei lange. Amis arutab seda asja naisega ja otsustab läbi mängida episoodi romaanist, kus sealne koletis või kes ta oligi saabub maja juurde - ta läheb õhtul seda välja ootama...
 
Kõrge hinne tuleb vaimuka ja lennuka puändi eest. See on nii hea, et anname andeks kergelt lobisev-vestelise stiili ja huumori aspekti, mis tavaliselt õudusjutuga kokku ei sobi.
 
Lugu on ilmunud algselt ajakirja Playboy 1972. aasta detsembrinumbris, aga et mu kollektsioonist on just see number puudu, siis pidin kasutama antoloogiat "Mammoth Book of Ghost Stories 2". Aga seda juttu on ümber trükitud vell palju kordi erinevates kogumikes.
Teksti loeti inglise keeles

Ulme traditsioonilise kaksikjaotuse - õudus/tiluliluulme - järgi liigitub "The Witching Hour" esimesse alamžanri. Märksõnad: satanism, needus, armastus.

 

Peategelane on nooremapoolsem mees, üldarst, kelle vastuvõtule tuleb ühel päeval tema vana koolivend. Mureks on piinav peavalu, mis ei kao mitte hetkekski. Koolivend ei usu, et ta terveks saab, ja näib, et ta varjab seoses "haigusega" mingisugust saladust. Ükski vahend tõepoolest ei aita ja koolivend sureb mõne aja pärast. Seoses sõbra ravimisega näivad hakkavat toimuma salapärased asjad: arsti justkui jälitatakse, tuleb kummalisi kokkusattumisi jne. Peategelane satub otsekui juhtumisi kokku ühe kunagise patsiendi, noore naise Abbie'ga, kelle veidrat haava ta aasta eest oli õmmelnud. Surnud sõber pidas arsti aga meeles oma testamendis, kus pärandas talle oma suvemaja. Suvila kuulub ühistu moodi üksusesse, mille nimi on Dune-Dwellers. Oma uut kinnisvara vaatama läinud arstile hakkab tunduma, et umbes 7-8 liikmest koosnev suvilaomanike ring kujutab edast hoopis mingisugust okultistlikku sekti, mille ohverdamisriitust ta satub pealt nägema. Asi läheb veel tõsisemaks aga siis, kui ta kuuleb, et enne sõpra suvilaomanikuks olnud mees oli samuti surnud seletamatusse peavalusse. Ja siis tuleb ka arstil sama sümptom, millele ravi ei leia. Ta kahtlustab needust või mingit muud taolist mõjutamist. Teades, et tal on elada kuu kuni kaks, algab võitlus elu eest ja kassi-hiire mäng sektiga.

 

Tõsiseid teemasid (kui inimelu mitte arvestada) romaanist ei leia. See on kirjutatud küllaltki põnevalt, kuigi kohati kuidagi hüplikult või seosetult ja psühholoogilises mõttes ebausutavalt. Üllataval kombel ei olegi romaanil õnnelik lõpp, ehkki Abbie ja arsti suhe lubaks seda peaaegu kindlalt eeldada.

 

Leslie Elson Waller kirjutas Cody pseudonüümi all minu teada ainult kaks raamatut. Ulmega seonduvalt kirjutas ta vist kokku kolm asja. Üks neist oli esimese abikaasa Louisega koos kirjutatud "Take Me to Your Leader", mis kujutab humoristlikku marslaste nägemust maalaste elust. Teine on "Close Encounters of the Third Kind", mille põhiautoriks on Steven Spielberg ja see võib olla filmi romaniseering. Walleril oli üldse palju seoseid filmimaailmaga - tema arvukatest teostest tehti ekraniseeringuid ja ta ise kirjutas filmide põhjal romaane ja tie-in'e (ükspuha, mida see sõna ka ei tähendaks).  

Teksti loeti inglise keeles

Adrian Ross (ristinimega Arthur Reed Ropes) sai tuntuks eelkõige laulusõnade loomisega briti muusikalistele komöödiatele ja teda peetakse ka selle žanri üheks loojaks. Tema viljakast ja üliedukast tegevusest selles valdkonnas saab lugeda Wikipediast. Ilukirjandusliku looming hulka jäid üks romaan ja mõned lühijutud.
 
"The Hole of the Pit" on pühendusega "to Montague Rhodes James, Provost of King's and teller of ghost stories". Autor töötas mõne aja M.R. Jamesiga koos Cambridge'i ülikoolis, kus ta oli humanitaarainete õppejõud. Romaan ei imiteeri siiski Jamesi kirjutamislaadi, kuigi kuulub ulme vanimasse ja hinnatuimasse alamžanri.
 
Romaani tegevus toimub Inglismaa kodusõja ajal 1645, kui kuninga ja Cromwelli väed on pidanud veriseid lahinguid. Peategelane on nooremapoolne mees Hubert, kes oma intellektuualsema ja rahulikuma loonuse tõttu ei ole soovinud sõjas pooli valida ning püüdnud relvakandmiskohustusest pääseda, kolides kaugele maakolkasse. Ühel päeval tuleb tema juurde saadik, kes palub abi Huberti onupoja, kuningamehe ja väejuhi Deepingu Krahvi vastu. Krahv oli pärast kaotatud lahingut põgenenud koos 40 palgasõduriga oma ääremaal asuvasse kindlusesse ja asunud terroriseerima lähikülade talupoegi. Hubert otsustab sugulasega rääkima minna, ent too otsustab ta jätta kindlusesse vabakäiguvangiks.
 
Suurem osa sündmustest toimubki selles mereäärses jõedeltas saarekesel kindluses, kus selle peremees, pantvang, 40-pealine röövlijõuk ja 3 naist on sisuliselt piiramisseisukorras. Piirajaks pole aga peamiselt Cromwelli väed, vaid mingisugune kirjeldamatu (teda ei kirjeldatagi romaanis, sest keegi ei näe teda vahetult) olevus, kes elab sügavikus - mere või jõe põhjas. Põrguliku "leviaatani" olemasolu naeruvääristatakse, ent hirm haarab sissepiiratuid sellest hoolimata. Peamiselt avaldab olevus ent roiskunud ja rääsunud mudahaisuga, mis tugevneb enne võimalikku rünnakut.
 
Kui esialgu olid kindluses viibijad kui "Ali Baba ja 40 röövlit", siis pikapeale meenutab toimuv "Kõmmet väikest neegrit", sest ükshaaval jääb inimesi kadunuks, neid hukkub erineval moel, omavahelistes tülides jne. Peategelasel õnnestub end loomulikult hoida ja ellu jääb ka üks noorem naisterahvas, kellest kohe alguses on aru saada, et ta sobiks Hubertile kaasaks.
 
Autor on püüdnud loole anda ajastu hõngu arhailise kõnepruugiga (lugu liigub peategelase jutustusena), mitte täiesti loetamatu keelega, aga nii kergelt vanamoodsa varjundiga. Küll on aga vinti põhja keeratud lauseehituse ja eriti lausete pikkusega - kirjanikule liiga tegemata võib öelda, et ta on pikkade lausete pede. Kombineeritult peenikese trükikirjaga (2010. aasta väljaandes) on selle lühemapoolse romaani läbilugemine üsna vaevaline ja ma kahtlen, kas kehvemapoolses hinde juured pole tõesti hoopis trükitehnilist laadi. "The Hole of the Pit" on mõnevõrra gootihõnguline (aga mitte puhas), mõnevõrra ajalooline (aga mitte puhas). Kangelaslik naisterahva päästmine ja teineteise "leidmine" on küllaltki ajastuomased ja moodsa aja inimestelt tavaliselt heakskiitu ei saa. Ehk siis - vanamoodne õudusromaan, enne mille kättevõtmist võiks meeles pidada kõike seda, mis ma siin ütlesin.
Teksti loeti inglise keeles

Lugu liigitub ulme vanimasse ja hinnatuimase alamžanri. Loo motiiv on samuti hästi tuntud: okultistliku rituaali käigus välja kutsutud põrguline (või miski taoline) ei allu enam väljamanaja kontrollile ning võib muutuda ohtlikuks talle endale. Jutu tegelased on loo alguses üliõpilased Cambridge'is ja sel nn manajal on suguvõsas ülalpool olnud pistmist nõiduse ja nõiaprotsessidega. Aga muidu on ta sümpaatne tüüp, väheseltsiv, aga intelligentne ja sõbralik. Üsna raske uskuda, et nii meeldivana kujutatud tegelane võiks selleks, et vabaneda ebameeldivana tunduvast onust 1) minna välja märja teo peale ja 2) kasutada selleks tumedaid jõudusid, mille ohtudest ta vägagi teadlik on. Aga muidu hästi kirjutatud lugu, konservatiivses stiilis. Jutu pealkirja seosest süžeega ma siiski aru ei saanud.
 
Jutt ilmus 1887. aastal Inglismaal ajakirjas Temple Bar anonüümselt. 1913. aastal võttis USA ajakiri Strand sealt selle loo ja avaldas ilmselt autorilt luba küsimata ja allikale viitamata, juurde kirjutas suvalise autorinime - Stephen Hall. Stephen Halli nime all valdati ka hilisemad kordustrükid, kuni 1980-ndatel tuvastati loo õige kirjutaja.
Teksti loeti inglise keeles

"Witch, Witch, Burning Bright" on episood telesarjast "The Sixth Sense", mida esitati 25 osa aastal 1972. Bloch kirjutas kaks osa ja "Witch" on ilmunud eraldi raamatuna. Vormiliselt on tegu selle osa stsenaariumiga. Sarja peaosaline on parapsühholoogia professor Michael Rhodes, kes lahendab temaatilisi juhtumeid talle omase ekstrasensitiivse võime abil.
 
Loo alguses saab Rhodes kirja oma onult. veel ümbrikku avamata saab ta otsekui elektrilöögi, mille tagajärjel rullub ta silme ees lahti nägemus. Kabinetiaknast avanev vaade ülikoolilinnakule muundub põlluks, kust tema poole hakkab tulema "Salemi nõiaprotsessiaegses rõvastuses" noor naine. Nuga hoidev vaimkuju maabub ähvardavalt tema toas, ent haihtub siis. Onu kutsub Rhodes oma maamajja, kuhu ta äsja on läinud pensionipõlve pidama. Selgub, et haige onu on näinud viimasel ajal samasugust noaga naist, kelle nägu on talle aga alati ähmaseks jäänud. Onu põetavad kaks naabrinaist - ema ja tütar (Damaris) -, kellest viimane vastab täpselt vaimkujule. Rhodes sõidab kohe onu juurde perevaldusesse ja hakkab asja lahendama. Sündmused ulatuvad 300 aasta taha, kui Rhodes ja onu esiisa, kohtunik, on mõistnud ebaõiglaselt nõiana tuleriidale ühe noore naise.  Tooa lubas enne surma maksta kätte kohtuniku suguvõsale.
 
Damaris, kui eeldatava nõia järeltulija, ei ole siiski kurjusest pakatav kättemaksja, ent midagi kummalist tema teadvusega toimub. Onu saabki vaimkuju rünnaku tagajärjel surma ja Rhodes peab tõestama kohtule ebatraditsioonili meetodeid kasutades, et Damaris ja see vaimkuju ei ole üks ja seesama.
 
Loos on teatavat põnevust, pinget, dramaatikat ja melodramaatikat. Oletan, et teleekraanil nähtuna oleksin esimese 10 minuti järel siiski kanalit vahetanud. Aga samas - ega ma ju filme ja sarju üldse näha ei taha. Tugev keskpärasus, kui see nüüd liiga vastuoluliselt ei kõla.
Teksti loeti inglise keeles

Müstilise märulpõneviku peategelane on Arhur Conan Doyle ajal, mil ta veel tuntud kirjanik ei olnud. Sündmused toimuvad samal ajal Jack the Ripperi tempudega. Peamiselt arstina tegutsev Doyle saab abipalve võõralt naiselt, kelle poeg olevat kadunud. Doyle läheb naise suuniste järgi incognito ühele kogunemisele meediumi juurde, sest enda arust on vaja paljastada petisest selgeltnägijat. Sealt saavad alguse aga sündmused, mis moodustavad kokku üle 400 lk tapmist ja tagaajamist, väikeste pauside, dialoogide ja ühe lembehetkega.
 
Autor annab meile rohkesti vihjeid,et Doyle'i tuleb vaadata kui dr Watsonit. Loo keskne positiivne superkangelane on aga kuninganna eriagent Sparks, kes rohkem kui ühe korra päästab Doyle'i elu, on üliterava mõistuse, laiade teadmiste ja arvestatavate füüsiliste võimetega. Temas peame ära tundma Holmesi, sest ta muuhulgas süstib morfiumi, teeb keemiakataseid ja mängib viiulit.
 
Doyle ja Sparks kihutavad läbi romaani koos mõne abilisega meeletus amokijooksus, olles kord tagaajajad ja siis jälle tagaaetavad. Nende vastane on kuri geenius Alexander, kel on oma vennaskonnaga plaanis kusagilt teiselt tasandilt välja kutsuda või reinkarneerida Põrguvürst või Lävelseisja või kuidas nad teda seal oma okultistlikus abrakadabras nimetavadki. Inimkond tuleb ikestada, see on eesmärk (väga originaalne, ma ütleks). Juba on õpitud elustama surnuid (sh Egiptuse muumiaid) ja muutma elusaid inimesi tahtetuteks töörobotiteks. Alexandris peaksime ära tundma prof Moriarty, sest lõpuks peab ta Sparksiga maha käsitsivõitluse Reichenbachi kose ääres. Episoodiliselt käivad lavalt läbi ka Bram Stoker, Helena Blavatsky ja imikuealine Adolf Hitler.
 
See on üsna nüri maailma päästmise lugu, kus rohke sissepikitud huumor, mis on üsna totter, mõjub lõpuks leevendavalt, sest annab teada, et autor pole oma lugu mõelnud tõsimeeli millegi sügava ja tähenduslikuna.
Teksti loeti inglise keeles

Eleanor Marie Ingram jõudis 34 eluaasta jooksul kirjutada 8 romaani, aga väga tuntuks ta vist ei saanud, sest Wikipedias temast tänase seisuga artiklit ei ole. Samas on ühe tema romaani põhjal film tehtud. Meid, ulme vanima ja hinnatuima alamžanri huvilisi, huvitab aga ainult üks tema raamat - "The Thing fom the Lake", mis ilmus vahetult enne tema surma.
 
Lühike romaan omab gootiliku kummitusloo tunnuseid, ent see oleks vist tugev lihtsustamine. Edukas helilooja Roger soetab suhteliselt eraldatud maakohta tühjalt seisnud maja, et suveti linnakärast eemal olla. Juba esimesel seal veedetud ööl hakkab juhtuma: ärgates pimeduses on keegi tema voodi juures. Ilmselt naine, sest sellest kohtumisest jääb talle pihku punakaspruun naisekihar. Öiseid kohtumisi tuleb veelgi, aga ei mees ega lugeja saa teada, kes või mis olevus Rogeri juures käib. See kummituslik naisolevus kehastab siiski headuse jõude - pealkirjas nimetatud järveolevus on kõrvalt asuvast veekogust akna taha ilmuv Miski (või See), kelle välist kuju ja tausta me samuti peaaegu romaani lõpuni teada ei saa. Roger armub eeterlikku naisolevusse, keda ta oma silmaga näinudki pole ja võitleb koos temakesega mentaalsel tasandil kurjusega, mis ähvardab teda tappa, kui ta otsekohe majast jalga ei lase. Kurjus ei näi aga mingit vaenu tundvat majas elavate teiste inimeste vastu - Rogeri täditütre ja tolle abikaasa vastu. Olevuse motiiviks näib olevat armukadedus. Paralleelselt püüab Roger aru saada, mis toimub, kas majaga on seotud legende vms.
 
Romaanis on kohati mõjusaid lõike ja põnevust, aga valdavalt ei suutnud lugu mind kaasa haarata. Üleloomuliku elemendiga põimub imelik armastussuhe, samuti on teemaks klassivahede tõttu sobimatud abielud. Loo lõpus püüab üks teadlane selgitada toimunut hoopis nägemustega, mille põhjustasid järvest eralduvad soogaasid, aga autori positsioon näib siiski olevat teine.
 
Romaani kohta on tunnustavaid sõnu öelnud H. P. Lovecraft oma krestomaatilises ülevaates "Supernatural Horror in Literature", aga seekord ma jään eriarvamusele. Samas - väga hull ka ei olnud.
Teksti loeti inglise keeles