Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Indrek Hargla ·

Palveränd uude maailma

(romaan aastast 2003)

eesti keeles: Tallinn «Varrak» 2003

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
5
9
1
0
0
Keskmine hinne
4.267
Arvustused (15)

Hargla teine trükis ilmunud romaan on samm edasi, "Baiita needusest", ent paraku ei ole see samm väga pikk. Eelkõige on edasiminek kvantiteedis - kuue kuuga on põhitöö kõrvalt valminud neli ja poolsada lehekülge tihedat ning korralikul tasemel teksti ja see on iseenesest juba tähelepanuväärne.Nagu "Baiitaski" toimub tegevus keskaegses maailmas, kus peategelane armub kõrvuni vastassoolisesse ja kogu romaani sisuks saabki meeletu pingutus oma tüdrukuni jõudmisel. Kui Hargla järgmine pikem tekst peaks ka olema ainult sama asja variatsioon, võib selle rahulikult lugemata jätta.Niisiis - algusest peale on ilmne, et kaks noort peavad kokku saama ja küsimus on ainult selles, et kuidas. Tavaks on selliste lugude juures kangelase teele veeretada võimalikult palju sündmusi, millega siis lugejat lõbustada. Arvestades teose mahtu, ei ole neid "Palverännus" sugugi palju. Küll võib autor aga väikeste nüansside juures pikalt targutada, panna tegelased "filosofeerima" või niisama plaane tegema. Sellised passaažid minule ei meeldi. Autori komme palju lobiseda on üks põhilisi miinuseid. Mingit tõrget ei tekitanud aga alternatiivajaloolised peatükid, mille sisuks on Keskaegse Euroopa mõne piirkonna mineviku revideerimine. Arvatavasti ühelt poolt seetõttu, et keskaja poliitiline maailmakaart pole mul sugugi nii selgelt silme ees, kui Harglal või mõnel ajaloolasel. Teiselt poolt on ju ka ette teada, et "Palveränd" pole populaarteaduslik raamat. Mulle näib ka, et need (suhteliselt kohatud) süvenemised ajalukku üheskoos romaanis mitmel pool sisalduvate ladina-, prantsuse-, ja oktsitaanikeelsete värssidega peaksid andma teosele "kaalu" ja "sügavust". Siiski jääb lugu ainult seiklusjutuks ja kui keegi tahab leida sealt tähendusrikkaid küsimusi inimloomuse (või ajaloo, jms) olemuse kohta ja sügavamõttelisi vastuseid neile, siis peab ta need küll juurde mõtlema.Niisiis läbivad peategelased oma pika ja traagilise teekonna, mille autor oskab sellest hoolimata väga romantiliseks (aga ka küllalt imalaks) kirjutada. Kuid viimase lehekülje viimase lause lõppedes jäin nõutuks. No ja mis siis nüüd? Et Aidanni ja Gretheli taasühinemine peab suure tulevärgiga toimuma, on selge juba teose varajases staadiumis, ja seetõttu oodanuks midagi, mis tõesti raputanuks, tekitanuks värinaid. Ent seda pole ei puändis, ei kusagil raamatu sees. Lõppkokkuvõttes ikka äärmiselt meinstriim värk, seetõttu on neljal ka pikk miinus taga. Ja kummalisel kombel jättis romaani tegelasist kõige sümpaatsema mulje mõistusetu deemon Chramis, kes kahel korral lavale astub, et oma veriseid tegusid teha. Et Chramis jääb lavale ka teose viimasel leheküljel, arvan ma mitte juhuse olevat. See annab piisava aluse oletuseks, et romaan võib saada järje.
Teksti loeti eesti keeles

Kas see nüüd just "alternatiivajalugu" on, nagu tagakaanel lubatud, selles ma pisut kahtlen. Alternatiivajalooga seostuvad minul siiski pisut teistsugused teosed, näiteks Philip K. Dicki "Mees kõrges lossis". Aga mina ei ole muidugi kirjandusteoste kastikestesse jagamise alal vähimalgi määral autoriteet.

Täpsemalt, nagu Silver Sära juba kirjutas, on "Palveränd" pseudoajaloolises soustis rüütliromaan mõningate fantastika elementidega. Kusjuures tegelikult läks see "ajaloo" osa minule igatahes märksa paremini peale kui armastuseteema, nii et sõna "pseudo" ei maksa kindlasti võtta sugugi halvustavalt. Kümne punkti skaalal paneks hindeks üheksa, praegu aga tuleb tugev 4.

Sellel romaanil võiks olla potentsiaali saada tõlgitud paljudesse Euroopa keeltesse.

Teksti loeti eesti keeles

Kõigepealt tagasihoidlik hinde põhjendus. Mulle tundub, et kui see tekst oleks olnud veidi lühem, kui neid ajalugu tuvustavaid peatükke ei oleks, kui alt. ajalugu oleks ühtlaselt põimitud tegevusse, oleks tulemus parem olnud. Aga mine tea. Igatahes mul on tunne, et see asi oleks võinud autori oskuste ja võimete juures tunduvalt parem olla. Kuigi, romaanil ka ilmunud kujul ei ole midagi häda.

Mul tekkis hiljuti mõttevahetus teemal, et kas Aidann oli truu või mitte. Üsna keeruline. Seebikate loogika kohaselt kindlasti mitte, tavaelu arvestades vist ikka küll, jättes kõrvale mõned, kui mitte paljud meeldivad erandid ;). Aga jah, seda seepi oli suht ohtralt. Kuigi, armastuslood tihti ongi seebid. Ja elus juhtub hullemaidki seepe kui teles vändatavad seda on... Jumala tõsi! :)Niiet seepi ma autorile küll ette ei heida.

Mulle tundub, et ise oleksin salateaduste meistri Agrippa asemel valinud teise telje kandvaks tegelaseks Erasmuse. Rotterdamist pärit, aga tervele tolleaegsele Euroopale kuuluv mees oli kahtlemata tolle aja võtmefiguuridest. Agrippa jäi natuke tahaplaanile. Ja kahtlemata Luther oli mõjutatud Erasmusest ja vastupidi.. kuid nende teed ja mõtted olid liiga erinevad, et ühise asja nimel võidelda...
Luther. Hargla Luther on kole mees. Hävitab lapsi. Tahab kehtestada ainuvõimu.. Need, kes vähegi midagi tolleaegsest elukorraldusest teavad, ilmselt ohkavad. Sest vend Martin oli lihtne ja siiras mees, kes tahtis, et sola fide idee leviks ja hävitaks traditsioonid, mida on loonud mitte jumal, vaid ilmalik paavstivõim. Ja ta pidas Jumalat üksi ilmeksimatuks, mitte kirjasõna! Aga alt. ajaloos võib kummalisemaidki asju esineda...

Tegelikult. Mulle see lugu meeldis, tunduvalt enam kui Baiita. Ja mul on suht ükskõik, kas ta liigitub siis alt.ajalooks, fantastiliste sugemetega rüütliromaaniks vmi.
Ei ole oluline defineerimine, vaid see, mis õhustiku vastav teos loob. «Palveränd» lõi sellise mõnusa ja muheda, mida päris paar õhtut oli rõõm nautida.

Teksti loeti eesti keeles

Suht ootustevabalt kättevõetuna mõjus väga lõõgastavalt, kuna olin kartnud pisut ehk liig sügavaid ajalookirjeldusi. Varem olin lugenud ainult jutte algernonist. Ülimalt lõbustavaks pidasin asjaolu, et kippusin lugemise ajal pidevalt unustama, et tegu on siinse autoriga (a la: vaat see on hästi tõlgitud, ei tea, kuidas originaalis oli...?). Puudus minu meelest muidu üsna tavaline pingutatud ja otsitud lause- ja dialoogiarendus. Ja seep… ei häirinud eriti, kuigi lõpu poole vajutas justkui keegi kiirkerimisele niigi ilmselge lõpplahenduse suunas. Ajaviiteromaan, seda muidugi, aga eriti just (alt.) ajalookirjelduste koha peal ei pannud ma raamatut käest isegi õhtul hambaid pestes. Nõustun Toomas Aasiga tõlkimise koha pealt. Hargla teeb selle ilmselt ise ära. Ja võtsin nüüd ette Baiita...
Teksti loeti eesti keeles

Mulle küll väga meeldis, sest tegeus oli hästi seotud ajalooga, hoolimata erinevate valitsejate puudumisest ja lõpuks pidi maailmu ju lõputult olema... Vähemalt oli selline Agrippa arvamus, nii et kindlalt ei saa ka öelda, et tegu just meie ajalooga on. Mina tahaksin küll teada saada, mis Grethelist ja Adannist edasi saab.
Teksti loeti eesti keeles

Mind huvitavad teosed, mille tegevus toimub kohtades, mis meenutavad vana- või keskaega. Selle tõttu oli see jutt mulle kui maiuspala! Lugesin seda suure huviga otsast lõpuni ja olin kurb kui see lõppes! Hargla juures on see koht, et tema ei pane millelegi kätt ette. Räägib ta ju seal isegi, kuidas peategelane laeva peal üle ääre ennast kergendama õppis! Soovitan soojalt kõigile ulmehuvilistele...ja ka neile kes ei ole nii suured ulmehuvilised!
Teksti loeti eesti keeles

Veidi vanamoodsas ja romantilises stiilis, ent hea romaan, parem kui "Baiita needus" . Kujutatud alternatiivajalooline maailm on huvitav, ehkki "reaalsusenihe" pole nii tugev kui paljudes teistes seda zhanrit esindavates teostes. Vähemalt ühel korral tabas mind koguni sense of wonder. Lutheri kujutamine renessansiaegse Hitlerina oli huvitav ja tõttöelda tundus "teutooni liin" mulle tükk maad põnevam kui katoliiklike Vahemeremaade kirjeldus. Katoliiklased olid mõistagi sümpaatsemad. Huvitav oleks teada, mis saab sellest maailmast edasi, kumb kirik võidab surmaheitluse Euroopa pärast, milliseks kujuneb kristluse/islami vahekord, indiaanlaste saatus jne.
Teksti loeti eesti keeles

Parim kolmest Hargla siiani ilmunud romaanist, võib öelda et isegi väga korralik töö. Terviklik story, minimaalsete küsitavustega (võrdlemisi lahtiseks jääb, miks oli Agrippal vaja suunata teatritrupp kuhugile mägilossi proto-Hamletit etendama ja vist olid mõned üksikud momendid veel, mis hetkel ei meenu).

Kindlasti leidub aga inimesi, kelle jaoks on küsitavad autori ideoloogilised eelistused, mis tekstist suhteliselt hästi välja paistavad. Ennekõike suhtumine luterlusse, aga ka mõningad sedastused teise nahavärviga rasside kohta ning Martin Lutheri organisatsiooni võrdlemine (meie ajastu universaalse kurjuse sümboli) hitlerliku rezhiimiga. Noh, paratamatult kaasneb iga autori romaaniga paras ports maailmavaadet, mõnikord on sellest lihtsalt raskem aru saada.

Süzhee lippab ja erinevalt "Vabaduse kõrgeimast määrast" ei toimu see tegelaste arvelt, otse vastupidi, arvan et nt. Aidanni kujunemine ja ennekõike sekeldused vastassugupoolega on väga loomutruult kujutatud, erootilised stseenid suisa meisterlikud. Ja see ei ole kõik, justkui muuhulgas pakutakse erksate värvidega tõmmatud kiirportreid (Cortes, don Juan).

Kui rääkida teose zhanrikuuluvusest, siis kahtlemata on käesoleval romaanil rohkem ühist alternatiivajalookirjanduse meinstriimilikuma suuna (mida esindavad nt. Turtledove ja Card (viimase "Pastwatch" toimub isegi ligilähedaselt samas ajas) kui "karmi koolkonna" teedrajavate teostega (Dicki "Mees kõrges lossis", aga näiteks ka Ward Moore`i "Bring the Jubilee"). Et jah, minu nüüdseks juba lõplikult rikutud maitse jaoks napib raamatus sedasorti ulmele omast ebamaist hõngu ja peamiselt sellest lähtudes on ka hinne 4+ mitte 5. Seda enam, et tegelikult assotsieerub antud romaan järelmuljes rohkem ajaloolise seikluskirjandusega nagu "Pärija Kalkutast" või "Montezuma tütar".

Minu meelest on Hargla ühes selle romaaniga ennast selles valdkonnas tõestanud, et ega vist Hargla järgmist romaani, kui see taas fantasy või alternatiivajalugu olema saab, enam eriti lugeda ei viitsi.

Teksti loeti eesti keeles

Võrreldes värskelt enne seda loetud "Maris Stella"-ga, märksa parem.

Mida võiks antud raamatu põhjal Harglast arvata?
Vilets poliitik.
Keskpärane ajaloolane.
Kesine luuletaja.
Talutav, kuid mitte just hiilgav esoteerik.
Võrratu armastaja.

Ega mina isiklikult muidugi tea, aga nii vähemalt tundub. :)
Sest just armastusest rääkivad lõigud on stiililt kõige elavamad, kõige usutavamad, kõige rohkem sydamega tehtud.

Teistesse keeltesse tõlkimise koha pealt mina nii optimistlik ei oleks. Alternatiivajalugusid on mujalgi palju ja paremaid, armastuslugusid, paraku, samuti. Eesti kontekstis paneb filosoofiliseks pyrgiv ajaloojutt aga iga sydame kiiremini põksuma, kuna peale Ristikivi meil seda keegi teine õieti kirjutanud ju polegi. Vähemalt mitte hästi.

Näha on kyll, et autor oleks vajanud rohkem toetavat toimetajakätt. Ehkki ajaloolisi eripärasid võib põhjendada alternatiivsusega, on mõned kohad siiski segased. Mind häiris nii harglalik järjekindlusetus nimekasutuses (võiks olla Akvitaania, Galiitsia ja Gaskoonia või siis Aquitaine, Galicia ja Gascogne, mitte mingi puder) kui ylepingutamine Liisi Ojamaa kenade kunstiliste luuletõlgetega (võõrkeelseid luuleldusi on mõtet teksti puistata juhul, kui nende originaalkuju on teksti arengus kuidagi oluline, või kui pyytakse rõhutada nende mõistetamatust loo jutustajaisikule; kõik muu on edvistamine). Asteegi nimed on muidugi enamiku eestlaste jaoks lootusetult kirjud, nahuatlikeelseid vigu ei saa syyks panna. Aga see kõik läheb pigem kirjastuse kapsaaeda.

Kahju on sellestki, et kirjanikule mitte päriselt omaks saanud ajalooperioodi keerdkäigud moodustavad loojakäeliselt vormitud alternatiivsustega ajapikku känkra, mis paistab autoril yle jõu käivat. Tore, et (erinevalt "Stellast") Hargla seekord indiaanlastele halastab (kõik vanailmikud saavad ju loo lõpuks obsidiaanist nuga), aga lõpplahendus on jõuetu ja sunnitud, see ei sulandu romaani loomulikul moel. Mis parata.

Lõppkokkuvõttes siiski päris hästi õmmeldud. Tubli. Ega iga päev olegi mihklipäev.

Teksti loeti eesti keeles

Viivitasin ligi kaks aastat, enne kui selle romaani lõpuks kätte söendasin võtta. Enamus Hargla varasemaid (alternatiiv)ajaloolisi jutustusi minu silmis just väga kõrges hinnas pole, kuigi mul selle kirjandusžanri vastu midagi pole. See raamat valmistas igatahes positiivse üllatuse. Ei midagi sügavamõttelist, vaid korralik meelelahutus, kõigile lugemiseks. Kui millegi kallal viriseda, siis lõpu. Natuke liiga kiirustatud tundus see olevat. Arvestades teose eelnevat põhjalikust, mõjus see natuke võõristavalt. Viimastel lehekülgedel juhtus rohkem kui terves raamatus kokku. Igatahes, tugev neli
Teksti loeti eesti keeles

Oeh, ma kahtlesin kaua, kas siia kirjutada arvustust või mitte, kuna Hargla on ikka üpris geniaalne sõnasepp, aga... Hoiatan, mul pole mingeid süümepiinu raamatu sisust rääkida, kes tahavad põnevust säilitada, ärge lugege! Raamat algab sellega, et meid tutvustatakse rändnäitlejate eluga (koomuskitegijad on väga võõras ja veider sõna), kelle igapäevaelu üksikasju meile ladusalt jutustatakse. Trupp annab linna ühes võimsamas linnas ja liigutakse sealt ühe salapärase inimese soovil edasi kuskil eraldatud paigas asuva lossi poole etendama midagi, mis kahtlaselt sarnaneb Hamletile. Andri Riid kirjutas eespool: "võrdlemisi lahtiseks jääb, miks oli Agrippal vaja suunata teatritrupp kuhugile mägilossi proto-Hamletit etendama" Tähelepanelik lugeja ehk märkas, et teekonnal sinna mägilossi korjas trupp peale Gretheli. Oleks nad mõnes teises suunas ajama pannud, elaksid nad siiamaani õnnelikult edasi. Agrippa soovis, et trupp läheks Gretheli kodukülast mööda ja ta peale korjaksid. Ja võibolla pakkus selle protohamleti etendamine talle õelat naudingut. Edasi. Gretheli vanuseks määratakse raamatus ca 18 eluaastat, Aidann on maksimaalselt 13-14, sest raamatus mainitakse, et ta on Grethelist silmatorkavalt noorem, lisaks hakkas tal alles don Juani paazina habe kasvama. Lugeja juhatatakse õrnalt läbi kergelt perversse armastusloo tekkimise alguse. Miks see tekkis, jäi lahtiseks, paistab, et armastuse tekkimiseks piisab sellest, kui noormees ja neiu satuvad üksteise lähedusse. Mis muidugi polegi nii vale. Teelisi hakkavad taga ajama Hitler & natsid, oi vabandust, haakristi seljal kandev Vahimeeste Ordu (SS-lased, kuna neil on selja peal kaks ristatud S tähte) ja Martin Luther, kes propageerib rahvuse tugevust ja puhtust. Grethel on nimelt tule-elemendi sortsitar, kes suudab tuld tekitada. Ja see tähendab vaid ühte - Saatan on ligi, nõidus toimub! Sümpaatseks saanud Gunard ja tema naine ning Rico de Lucca notitakse maha enne, kui nad jõuavad silmagi pilgutada. Grethel ja Aidann pääsevad pakku. Tapetakse ära juba sümpaatseks saanud ilus usuhullust mees, kellest oleks lootnud seksikat antikangelast. Aidann ja Grethel lahutatakse Agrippa poolt, Aidanni sõprus lombaka lõbutüdrukuga jätkub. Grethel elab prouaelu, Aidannist saab don Juani paaz ja mängu tuleb raamatu jooksul kolmas Aidanniga riiba ripsutanud (loen Pilari ka sinna sekka ikka) neiu. Kogu see krempel (Agrippa, Aidann, Grethel & mumifitseerunud Gunardi pea) reisib uude maailma, kus sündmused arenevad nii, et Gretheli süütust röövida üritanud Agrippa mõrvatakse, mõrvariks osutub Agrippa liitlane Joshua ning ta mõrvatakse ja Aidann tormab läbi verejugade oma armsama juurde. Nad seksivad spontaanselt verisel asteekide tapualtaril, ümberringi möll ja kaos. Järgneb romantiline lõpp, kus nad lähevad seksi kaudu saavutatud Armastuse ja Grethelis peituva tule tõttu teise dimensiooni. -The End- Niisiis. Raamat on kirjutatud üsna ladusalt, vaid siinseal on näha traagelniite, mis hoiavad fantaasiat koos. "Vabaduse kõrgem määr" on sellepoolest parem, et jutustusse saab palju paremini sisse minna. Vaeva on nähtud detailidega ja see teeb üksnes rõõmu. Miks ma panin hindeks kolme? Tegelased on minu arust üsna nõrgalt välja joonistatud, meenutades mõne kunstniku märkmikus olevat visandit maalist - mõni ükskik iseloomujoon on tajutav, aga enamasti jäävad tegelased elutuks. Gunard ja eriti Rico tundusid minu jaoks elusädet omavat, aga kõik kolm peategelast (Grethel, Agrippa, Aidann) jäid mu jaoks puuslikeks või nukkudeks. Umbes nagu Hiina teatris. See armuliin oli piinlik lugeda. Ma ei tea, kas süüdi on mu enda küündimatus või kogenematus, aga see armastus tundus olevat selline, et vaevalt, et neil kahel seal teises dimensioonis pikk õnnepõli oli. Ütleb ju Hargla isegi, et "läks päästma tüdrukut, keda ta uskus ennast armastavat" vms. Minu lõplikuks hinnanguks jääb kolm. Küll suure ja rasvase plussiga, aga siiski kolm. Indrek, anna andeks, ma ei tahtnud sind solvata oma jutuga, lihtsalt ma arvustan teost.
Teksti loeti eesti keeles

Nädalavahetusel jäin kergesse palavikku, tööd teha ei tahtnud, aga lugeda küll. Võtsin kätte midagi head: Hargla romaani Palveränd uude maailma. Kuigi kaks korda varem loetud, möödus nädalavahetus ja möödus haigus. Eks näeb, millal jälle tõbi tabab, loen teist korda läbi Belialsi See mis tuikab su veres
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin aastate eest, aga üldine impressioon ja juhtumid on ikka meeles, seega raamat, mida tasub arvustada. Tegevus toimub 16. sajandil, reformatsiooni ajal, mis on minu lemmikajajärguks, ehkki ilma lemmikvalitseja Karl V-ta, kelle katoliiklust kaitsva käeta näib kogu paavstikirik uppi lendavat.
Mis aga selgelt häiris, on tõesti vend Martini kujutamine mõrvarliku fanaatikuna, kuna tegelikkuses oli ta ju üpris selgesti vägivalla vastu ning keeldus mitu korda demonstratiivselt ilmaliku võimu asjusse sekkumast, konformeerudes alles ajapikku, 1540. aastateks, ja ka siis mitte kindlasti sellisel määral nagu Harglal kujutet. Ja kahtlen ka, kas Karli asemel Hispaanias võimule tõusnud Ferdinand I (tegelikkuses sai temast venna surma järel Saksa-Rooma keiser) oleks olnud säärane tossike, kes ei suutnuks katoliikluse kaitsel pea midagi ära teha, sest tegemist oli mehega, kes kaitses 1529 Viini türklaste rünnaku eest ja püüdis kuni 1555. aastani katoliikluse positsioone kogu keisririigis säilitada. Aga ega Hargla jutt ei olegi ju populaarteadus, nagu juba öeldud.
Lugu ise pigem meeldis, aga jah, see lõpp, mis selget järge ennustas (mida küll vist kunagi ei tule?), jäi selgelt imelikuks ja poolikuks. Niisiis 4.
Teksti loeti eesti keeles
x
Toomas Aas
18.09.1973
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Romaani sisust ei tahaks eriti rääkida. Pealkiri muidugi reedab mingil määral millega tegu on, aga üks asi mis mulle lugemisel eriti meeldis oli just see kuidas autor viis mind lugejana sellesse punkti kus ma sain aru millist ulme standardteemt käesolev teos üldse käsitleb. 
 
Veidi üle 300 lehekülje paksune teos on ülesehituse poolest jagatud viieks "raamatuks". Esimese raamatu jooksul saame tuttavaks ühe New Yorki politseinikuga ja ühe Stanfordi ülikooli teadlasega. Mõlemal tegelasel on põhjalikult lahtikirjutatud elulugu. Mõlemaga juhtuvad ka teatud seletamatud sündmused, kuid mingisugust seost nende kahe tegelase vahel ei ole. Sündmuste käik viib selleni et teadlane, kelle erialaks on inimese mälu salvestamine (millega ta hakkas tegelema lootuses aidata oma Alzheimeri tõve all kannatavat ema), lahkub ülikooli juurest et jätkata oma uurimistööd pururikka erainvestori rahastamisel. Uurimistöö kulgeb edukalt, aga alles esimese raamatu päris viimasel leheküljel saab selgeks mis on selle töö tegelik tulemus, ja siis alles läheb andmiseks...
 
Kui üritada võrrelda seda teost nende väga paljudega mis ulmekirjanduses samal  teemal varem on kirjutatud siis ei saa just öelda et autor oleks lagedale tulnud mingi eriliselt uue kontseptsiooni või teaduslik-fantastilise teooriaga. Pigem on tegu oskusliku taaskasutusega. Nagu öeldud, koosneb romaan viiest osast ehk raamatust, ja sissejuhatavale järgnevad raamatud käsitlevad teemat igaüks veidi isesuguse nurga alt, aga kõik siiski viisil mida lugedes tundub et kuskil olen seda juba kohanud. Vähemalt ühes peatükis tekkis vägagi otsene paralleel ühe krestomaatilise Heinleini jutuga, kuigi Crouchi vastavad stseenid on oluliselt verisemad.
 
Aga ega asjaolu et mingil teemal on varem juba kirjutatud ei pea tähendama et seda ei ole uuesti võimalik hästi teha. Crouch tõestab et on küll võimalik. Põnevuse üleskütmine ja üleval hoidmine ei ole tema jaoks mingi probleem, ja ulmeraamistikku kasutab ta sel otstarbel oskuslikult ära. Samuti on peategelased kirjutatud selliseks et nende saatus läheb mulle lugejana korda ning nende tegutsemise motiivid tunduvad usutavad. Kui midagi parandada siis ehk võiksid nad 10% vähem melodramaatilised olla, aga see on juba pisiasjade kallal norimine.
 
Ja lõppjäreldus on muidugi et kui mingid asjad tunduvad olevat untsu läinud siis ei maksa võib-olla tormata neid parandama. Võid asja hoopiski hullemaks teha.
Teksti loeti inglise keeles

Ajarännu teemalise looga peaks olema suhteliselt raske tänapäeval kedagi üllatada, aga Reynolds suudab seda ikkagi niimoodi jutustada et loed ja mugised heameelest... Ei ole ühtki põhjust miks maksimumhindest midagi maha võtta. Võrreldes "Revelation Space" sarja kosmoseooperitega on käesolev teos mitu korda rohkem kontsentreeritud. Lõpuni jõudes tekib hetkeks isegi pettumus - juba saigi läbi? Aga järele mõeldes taipad et seda oligi just täpselt parasjagu. Originaalseid ideid ja huvitavaid tegelasi sai ju küllaga. Kõik mis vajalik sai öeldud ja tegevusliinid korralikult kokku viidud.  Selle lühikese ja terava romaani juurde ei sobiks ka pikk ja heietav arvustus kohe mitte kuidagi, nii et võtke lihtsalt kätte ja lugege.
Teksti loeti inglise keeles

Kui "Võililledunastia" sarja avaromaan "The Grace of Kings" oli igati nauditav lugemine, siis teine osa "The Wall of Storms" tõstab taset veelgi. Avaosa sündmustik oli üles ehitatud peamiselt selle ümber kuidas kaks liitlast - heasüdamlik kelm Kuni Garu ja võimult tõugatud klanni viimane sõdalane Mata Zyndu - tegid koostööd kurja imperaatori kukutamiseks. Imperaator küll kukutati, selle käigus aga pöördusid esialgsed liitlased parandamatult tülli ja sündmused lõppesid mõnevõrra ambivalentselt - Mata Zyndu hukkus konfliktis aga Kuni Garu sai uueks imperaatoriks nii et põhimõtteliselt "head" ikkagi võitsid.
 
Paraku ei ole poliitikas asjad kunagi nii lihtsad ja ajaloo lõpp keeldub saabumast. Kuni Garu, uue nimega imperaator Ragini, lähikonnas tekivad erinevad fraktsioonid kellel on igaühel oma arusaam sellest kuhupoole impeeriumi areng peaks suunduma, kellest peaks saama troonipärija jne. Mitmed tegelased, kes sarja eelmises osas said lugejale hingelähedaseks vabadusvõitluse ustavate jüngritena, on nüüd valmis erilise kõhkluseta oma kunagisele liitlasele noa selga lööma. Ka Kuni Garu ise jõuab kohati tõdemusele et tema olukord ja tegevus eriti ei erinegi selle kurja imperaatori omast kelle kukutamisele ta kunagi oma elu pühendas.
 
Üldise olukorra Dara saarestikus muudavad ebastabiilsemaks ka vahepealsel Mata Zyndu võimuperioodil tekkinud ja nüüd uuesti likvideeritud pisiriikide endised valitsejad, kes loomulikult ei ole oma olukorraga rahul ja püüavad õhutada mässu selleks et uuesti võimule pääseda.
 
Ja nagu sellest kõigest veel vähe oleks, ilmub kaugelt põhjapoolse silmapiiri tagant uus välisvaenlane, kes ähvardab kogu võimuvõitluses lõhestunud Dara saarestikule käpa peale panna. Nende salarelvaks on needsamad olendid kelle suuri sarvilisi kolpasid on põhjapoolsetelt randadelt mõnikord leitud ning kes, nagu selgub, on umbes kolme elevandi suurused, lendavad ja purskavad tuld...
 
Et saavutada edu võitluses ülekaaluka vastasega, kaldub Võililledünastia kõrvale traditsioonilise fantasy radadelt. Appi ei tõtta mitte võimas maag ega mäekollide armee, vaid hakatakse hoopis edendama teadusuuringuid. Osaliselt võiks seda romaani liigitada isegi pigem teadusulme kui fantasy žanri. Uuringud on Ken Liu poolt ülimalt vaimukalt kirja pandud. Eriti meeldis mulle korralik bioloogiline käsitlus sellest mismoodi tuldpurskav lohe ikkagi tuld purskab ning kuidas teda võitlusvõimetuks saab muuta. Samuti on kirjeldatud elektri avastamist ning relvana kasutuselevõttu, ning kuidas see muudab lahingutaktikat. Kui juba romaani poliitilise intriigi osa  oli maksimumpunkte väärt, siis teaduspoolega koos on minu hinnanguks kestvad tormilised kiiduavaldused.
 
Kui sarja esimene osa moodustas üsnagi iseseisva terviku, siis teise osa tegevus katkeb kohas kus on selge et kolmas osa tulemata ei jää. Loodan et taset õnnestub hoida.
Teksti loeti inglise keeles

Kuigi romaani tegevusmaailm on tuletatud vanast Hiinast, tekkisid minul lugedes paralleelid ka Kreeka mütoloogiaga. Tegutsevad ju siin lisaks inimestele ka jumalad, kelle jaoks kogu see inimeste impeeriumide kukutamine ja omavahelised sõjad on otsekui lauamäng. Igal jumalal on mängus omad nupud ning selleks et mängu oma kasuks kallutada liiguvad jumalad aeg-ajalt ka inimeste hulgas ringi, sekkudes asjade käiku päris otseselt. Nii et rohkem kui üks kord tuli meelde mõni nooruses loetud lugu raamatust "Vana-Kreeka muistendid ja pärimused".
 
Raamatu õhustik, nagu juba Kristjan eelmises arvustuses kirjutas, on suhteliselt leebe ja helge, hoolimata sellest et inimesi hukkub sadade tuhandete kaupa. Vägivalda enamasti väga graafiliselt ei kujutata, lihtsalt nenditakse stiilis "ja siis aeti kakskümmend tuhat lahingu kaotanud armee sõdurit auku ning maeti elusalt".
 
Palju on kõrvaltegelasi, sealhulgas niisuguseid kes ilmuvad kuskil poole raamatu peal mõneks peatükiks et anda oma panus sündmuste arengusse ja seejärel hukkuda kas lahingus, poliitilise palgamõrva või siis lihtsalt lolli juhuse läbi. Seejuures saame alati hea ülevaate nende tegelaste päritolust, iseloomust ja elukäigust nii et naljalt neid omavahel segi ei aja.
 
Siinkohal lõpetan eelmise arvustuse oma sõnadega ümberkirjutamise, nõustudes lõpuks veel ka viimase väitega -  ilmselt võtan mingil hetkel ka järje ette.
Teksti loeti inglise keeles

Esimese hooga lajatasin kolme, aga olles hetk mõelnud, arvan siiski et see on enamat väärt. Kuigi lugu on üsna staatiline ega tekita erilist kaasaelamist, avaldab siiski muljet see viis kuidas on kujutatud inimesi lootusetus olukorras. Kohe alguses tundub et kõik on täiesti lootusetu, loo edenedes muutuvad asjad järjest lootusetumaks ja ka lõpp on tegelikult lootusetu. Niisugune masendus on omaette saavutus ja väärib tunnustust.
Teksti loeti eesti keeles

Millegipärast olid mu ootused lugema asudes pisut kõrgemad kui tulemus pärast lugemist. Varasemates arvustustes on esile toodud mitmeid positiivseid aspekte millele tänu oleksin hindeks võinud ka nelja panna, aga siiski on lugu selleks liialt sirgjooneline muinasjutt ilma olulise lisandväärtuseta. Eriliselt häirivalt mõjusid kuri linnapea ja peamaag, kelle tohutut kuri-olemist oli kujutatud lausa vodevillilikus võtmes, mis loo atmosfääri minu jaoks paljuski rikkus.
Teksti loeti eesti keeles

Tegu on keskpärase kosmosemäruliga. Midagi kiiduväärset ma selle juures esile tõsta ei oska, aga lugedes otseselt kiruma ka ei aja. Aga sellistest sõjaulme klassikutest nagu John Scalzi "Old Man's War" või Orson Scott Cardi "Ender's Game" on ta minu meelest küll mitme redelipulga võrra madalamal. Kui tuua analoogia rõivatööstusest, siis eelnimetatuid võiks võrrelda rätsepaülikonnaga, Larsoni teos aga on nagu H&M-ist ostetud odav riidetükk pooleks aastaks. Masstoodang. Millest annab tunnistust ka see et 6 aasta jooksul on autor jõudnud sellele vorpida 10 (!) järge, mida lugeda mul ei ole vähimatki kavatsust.
Teksti loeti inglise keeles

Umbes esimesed kaks kolmandikku oli tegu igati nauditava lugemisega, siis aga kadus loost pinge ära. Kõik probleemid lahenesid kuidagi iseenesest. Samas ilmus sel hetkel areenile veel mingeid uusi võõrtsivilisatsioonide esindajaid kes autori kavatsuse kohaselt vist pidid olema kogu loo seisukohalt väga olulised, aga minu jaoks ajasid asja ainult mõttetult segasemaks. Kokkuvõttes olid mitu viimast peatükki üks tarbetult väljavenitatud happy end.
Teksti loeti inglise keeles

Tõenäoliselt soovitas Amazon mulle seda raamatut kuna ostsin hiljuti Hannu Rajaniemi "The Quantum Thiefi". Tuleb tunnistada et nende soovitusmootor antud juhul õigustas ennast.
---
Autori enda sõnade kohaselt meeldib talle oma teostes uurida erilisi tegevuspaiku ja inimesi. Seekord oleme 26. sajandis ning eriliste tegevuspaikade ja inimesteni on viinud kaks revolutsioonilist arengut. Esiteks on tähtedevaheliseks liikumiseks kasutusele võetud nn. ussiaugud. Neid väga üksikasjalikult ei kirjeldata aga saame siiski teada et need ei ole inimeste endi leiutis vaid on saadud päranduseks mingilt vanemalt tsivilisatsioonilt, kuigi nüüdseks oskavad inimesed väiksemaid ja ebastabiilsemaid ussiauke ka ise tekitada.
---
Teine ja romaani seisukohast olulisem murrang on toimunud geenitehnoloogias. Eri planeetidele asunud inimkonna kallal on tehtud tõsiseid geneetilisi muudatusi, mille tulemusel on tekkinud täiesti uued inimliigid. Raamatu järelsõnast võib välja lugeda et autor ongi erialalt geenitehnoloog, ja lugedes on ka tunda et seda teemat valdab ta paremini kui universumi ussiaukude füüsikat.
---
Romaani tegevuse keskmeks on suurejooneline salakaubavedu. Üks suhteliselt obskuurne väikeriik tahab rahvusvaheliste võimude teadmata toimetada ussiaukude peamagistraali kaudu ühest tähesüsteemist teise kaksteist uudse tehnoloogiaga sõjalaeva. Selle võimatu ülesande täitmiseks palkavad nad Bellisarius Arjona. Arjona kuulub kvantinimeste hulka - tal on võime viia oma teadvus meie "tavalisest maailmast" kvanttasemele ja seega mõelda välja igasuguseid eriti tarku ja keerulisi asju. Kui üldiselt elavad kvantinimesed oma kinnises kogukonnas ja tegelevad universumi suurte saladuste üle mõtisklemisega, siis Arjona on saatuse keerdkäikude läbi sattunud laia maailma ja teenib elatist mitmesuguste kavalate petuskeemide väljamõtlemise ja elluviimisega.
---
Seekordse plaani jaoks paneb Arjona kokku igati värvika meeskonna. Siia kuuluvad näiteks piloot kelle loomulik elukeskkond on külm süvaookean ning kes anatoomiliselt meenutab rohkem vaala kui inimest, aga ka tehisintellekt kes on väga pädev elektroonikaekspert kuid seejuures peab ennast apostel Matteuse taaskehastuseks ning püüab peategelast igal võimalusel ristida.
---
Kui see seltskond asub plaani ellu viima siis mõistagi selgub sündmuste edenedes et plaanide sees on omakorda teised plaanid mis on "suuremad kui välimine maakera", mõned tegelased mängivad topeltmängu jne. Netiavarustes on seda romaani võrreldud filmiga "Ocean's 11", minule aga meenus pigem "Ronin". Kes ühte või teist nendest näinud on see kujutab ette millega tegu. Näeme mitmest vaatepunktist üheaegselt kuidas erinevad tegelased pusivad oma töölõikude kallal ja loodame et kõige kiuste need erinevad osad lõpuks ikka kokku klapivad. Tempo on kogu aeg peal, lugu ei jää venima ega kaldu asjatutesse kõrvalharudesse. Iga natukese aja tagant tuleb ilmsiks mingi uus takistus plaani elluviimisel või siis avaneb vaade mõnda uude eriskummalisse tulevikuühiskonna nišši. Lugemise ajal igavust tunda igatahes mahti ei ole.
---
Ulmeromaanide puhul esineb sageli üks kahest probleemist. Ühel juhul on küll loodud huvitav ja omapärane maailm, aga tegevus mis selles toimub on ainult ettekääne selle väljamõeldud maailma näitamiseks ning omaette võetuna tundub triviaalne. Teisel juhul on tegevus küll huvitav, aga maailm on tavaline "Tähesõdade" kloon. Künsken selle romaaniga ei vea alt ei maailma ega süžee osas. Arvustust kirjutama asudes kavatsesin panna hindeks 4, aga kirjutamise käigus tuli välja et pole ikka põhjust maksimumist madalamat hinnet anda.
Teksti loeti inglise keeles

"Expanse" sarja kaheksas osa algab olukorras kus Laconia diktatuur tundub vankumatu. Kosmoselaeva "Rocinante" meeskond on maailmu mööda laiali pillutatud. James Holden on Laconial diktaatori poolt vangistatud. Naomi Nagata on asunud juhtima põrandaalust vastupanuliikumist millel ei tundu kuigi palju edulootust olevat. Alex Kamal ja Bobbie Draper on Naomist eraldi samuti partisanivõitlusega hõivatud. Amos Burtoni asukoht on teadmata.
 
Nagu kõigis varasemateski osades, on eri peatükid edasi antud erinevate peategelaste vaatepunktist. Lisaks "Rocinante" meeskonnaliikmetele on fookuses ühest varasemast osast tuntud ksenobioloog dr. Elvi Okoye ja diktaatori teismeline tütar Teresa Duarte. Dr. Okoye kaudu kujutatakse seda kuidas Winston Duarte "inimkonna parimates huvides" torgib tulnukate tehnoloogiat millest arusaam on kasin. Nagu lugematud autorid enne neid, näitab ka kollektiiv nimega James S. A. Corey et kui aurumasina tasemel teadmistega lähed tuumareaktorit torkima siis võivad tagajärjed olla fataalsed nii üksikisiku kui ka globaalsel tasemel.
 
Teresa Duartet valmistatakse ette impeeriumi troonipärijaks. Arvestades et tema isa on põhimõtteliselt surematu võib jääda segaseks milleks seda vaja on, aga vaata eelmist lõiku. Kuna teismeline on teismeline, siis ei kulge ka see protsess päris nii nagu täiskasvanud on plaaninud.
 
Pingelist tegevust on romaanis küllaga, miskipärast aga ei suutnud see mind siiski köita samal määral nagu eelmine osa "Persepolis Rising". Kuigi tegelased on pehmelt öeldes keerulises olukorras, on lugedes siiski kogu aeg kuidagi selge et lõpuks läheb kõik hästi (ehkki tõsi, mitte kõigi jaoks...). Kordagi ei teki niisugust tunnet et nüüd on küll kõik täitsa perses. Samas on kiiduväärt kuidas autorid suudavad erinevate peategelastega peatükid just selle tegelaskuju seisukohast usutavalt edasi anda. Teismeline tüdruk käitub ja mõtleb teisiti kui hallinevate juustega kosmosepiraat, võimude poolt sundseisu pandud teadlane jällegi tegutseb tema seisukohast usutavast motivatsioonist lähtudes jne.
 
Eks sarjadega kipub olema see probleem et kui iga järgmine osa eelmist taseme poolest ei ületa, siis on tunne natuke "meh". Latt on juba üsna kõrgele aetud.
 
Teksti loeti inglise keeles

Teine osa Jean le Flambeuri sarjast ei jätnud enam nii head muljet kui esimene. Rajaniemil on ilmselgelt fantaasiat nii palju et sellest jätkuks mitmele SF-autorile. Paraku aga kui toitu valmistades maitseaineid muudkui lisada ja lisada siis ühel hetkel saab ületatud piir millest alates tulemus muutub mitte enam paremaks vaid halvemaks... et mitte öelda mittesöödavaks. Ja kui seda hüpertehnoloogilist maitseainete buketti ignoreerida siis järele jääb ainult suhteliselt banaalne süzee mille lugemise üle ei ole samuti põhjust teab mis rõõmu tunda.
Teksti loeti inglise keeles

25 aastat pärast ajarännuromaani "Time and Again" ilmumist avaldas Jack Finney veel ühe samade peategelastega loo.
 
Mäletetavasti lõppes "Time and Again" sellega et ajarändur Simon Morley tegi kaks olulist otsust. Esiteks otsustas ta jäädagi elama 1880ndatesse ja teiseks nurjata 1970ndatel ajarännuprojekti juhtima asunud armee katsed muuta minevikku selleks et olevikku parandada. Viimase eesmärgi täitis ta teatud väikese nükkega mille tulemusel ajarännuteooria välja töötanud teadlane jäi sündimata ja kogu ajarännuprojekt olemata.
 
"From Time to Time" algab jällegi 1970ndates. Üks väike rühmitus uurib hobi korras teatud kummalist nähtust. Nimelt on olemas väga üksikuid inimesi kes selgelt mäletavad sündmusi mida tegelikult ei ole toimunud. Näiteks mäletab ühes suvalises perekonnas ainsa lapsena kasvav tüdruk et tal oli õde, tema vanemad ega keegi teine aga midagi niisugust ei mäleta. Või siis mäletab keegi mees selgelt JFK valimiskampaaniat teiseks ametiajaks, ja tal on olemas isegi üks kampaaniameene... Niisuguseid nähtusi on väga vähe, aga siiski piisavalt et tekib kahtlus et ajaloo kulgemisega on midagi korrast ära.
 
Asja jätkuv uurimine viib selleni et ajarännuprojekt siiski käivitub jälle ja tekib teooria kuidas minevikus ühe väikese muudatuse tegemisega oleks võimalik ära hoida I Maailmasõja puhkemine. Simon Morleyle suudetakse auk pähe rääkida, ta tuuakse 1880ndatest tagasi ja paistatakse aastasse 1912. Missioon on üsna lootusetu, sest on olemas ainult väga ähmased vihjed selle kohta kelle peaks Morley 1912. aastast üles otsima, ja mida täpselt ta peaks tegema kui on selle isiku leidnud ei oska keegi välja pakkuda. Tuleb improviseerida.
 
Morley jõuabki 1912. aastasse ja romaan, mis selle hetkeni oli üsnagi kaasahaarav, läheb siinkohal täiesti käest ära. Kirjeldatakse pikalt, laialt ja ebahuvitavalt 1912. aasta New Yorki eluolu erinevaid aspekte. Ulatuslikku käsitlust leiab näiteks vodevilliartistide raske elu, aga ka varajane lennundus jms. Tekib suur hulk raskesti eristatavaid kõrvaltegelasi kelle kaudu esitatakse romaani peateljega mittehaakuvaid heietusi minevikuühiskonna ühe või teise aspekti osas. Ka eelmises romaanis "Time and Again" oli niisuguseid olupilte sündmustiku vahele pikitud omajagu, aga lugejal säilis siiski arusaam et on olemas mingisugune story mis mingis suunas areneb. Siinarvustatava teose puhul kadus minul seesugune orientiir täielikult. Simon Morley tundus tuiavat ühest olukorrast ja seltskonnast teise ilma mingi eesmärgita ja mul kadus igasugune huvi seda sihitut tuiamist jälgida.
 
Sundisin end siiski lugemist jätkama ja... liialdus oleks öelda et see ennast ära tasus, aga tuleb tunnistada et ühel hetkel suutis autor sellest igavate olukirjelduste virrvarrist välja murda ja lugu siiski jõudis kuhugi. Ei puudunud isegi teatavad üllatusmomendid.
Kokkuvõttes tuleb aga siiski tõdeda et selle romaani kirjutamisega jättis Jack Finney kasutamata võimaluse jääda minu silmis heaks ja huvitavaks autoriks.
Teksti loeti inglise keeles

Vaatasin päris tükk aega tühjas kommentaarikastis vilkuvat kursorit ja mõtlesin mida siia nüüd kirjutada... Kuidas panna sõnadesse seda tunnet mille "Time and Again" suutis lugemisel tekitada. Lõpuks lõin käega - ilmselt oleks selle saavutamiseks vaja olla sama hea kirjanik nagu Jack Finney.
 
Ajarännuromaani puhul eeldame vaikimisi et tegu on seikluslooga. Jack Finney näitab et head ajarännuromaani saab kirjutada ka teisiti. Ehkki seikluslik süžee selles romaanis ei puudu, on minu meelest tegu peamiselt seisundiromaaniga (ma polnud päris kindel kas selline sõna nagu "seisundiromaan" on olemas, aga Google kinnitab et on; loodan et see ikka tähendab seda mida ma silmas pean). Seikluslik lugu ei ole autori jaoks mitte romaani peamine eesmärk, mitte see mida ta meile jutustada tahab. Peamine on hoopis nostalgiline tagasivaade 19. sajandi New Yorki olustikule. Sedasi ühe lausega kokku võetuna ei kõla see üldse nagu miski mida ma kangesti peaksin tahtma lugeda, aga ometi olen väga rõõmus et mul see võimalus avanes. Sest Jack Finney on oma nägemuse 1880. aastate New Yorkist suutnud kirjutada niivõrd elavaks et väga raske on mitte sattuda selle lummusesse. Ilmselt mõjus soodsalt ka see et ajal kui ma raamatut lugesin valitses akna taga samasugune ilus talveilm nagu Simon Morley Manhattanil.
 
Kuigi autor ei varja oma sümpaatiat "vanade heade aegade" suhtes, ei ole ta kindlasti mitte naiivsel seisukohal et rohi oli vanasti igal pool ja kogu aeg rohelisem. Piisavalt palju on pühendatud tähelepanu tolle aja tõsistele probleemidele nagu rõuged, koolera, ülim vaesus jms. Samas sunnitakse lugejat järele mõtlema, kas aastakümnete edenedes on asjad maailmas ikka kokkuvõttes paremaks läinud. Vietnami sõda oli ju romaani kirjutamise ajal täies hoos ja ma julgeks arvata et sellel oli autori seisukohtade kujundamisel mitte just väike roll.
 
Omaette nüansi lisab asjaolu et romaani kirjutamisest on tänaseks möödunud peaaegu pool sajandit. See tähendab et romaanis kujutatud "tänapäeva" New York on tänase lugeja jaoks 50% võrra sama kaugel minevikus nagu Simon Morley jaoks oli see ajastu kuhu tema rändas. Kui sageli mõeldakse aastakümnete taguste ulmeromaanide puhul murelikult ega nad ometi ajale jalgu pole jäänud siis käesoleval juhul lisab ilmumisest möödunud aeg romaanile ainult väärtust juurde, tekitades justkui kaheastmelise ajarännuloo.
 
Lõpetada sobib romaanist mälu järgi võetud ebatäpse tsitaadiga. Kui peategelast alles värvatakse ja ta veel ei tea mislaadi projektiga ta on liitumas, ütleb talle üks värbaja umbes järgmist - "Kas oled kunagi sõbrale head raamatut soovitades tundnud kadedust? Sina juba tead milline elamus teda ees ootab, aga sa ise seda tunnet enam kogeda ei saa, sest sama raamatut pole võimalik kaks korda esimest korda lugeda."
 
Ma kadestan inimest kes kirjutab minu oma alla järgmise arvustuse sellele romaanile. 
Teksti loeti inglise keeles

Kristjan Rätsep on ülevalpool ära öelnud kõik selle mida ma tahtsin öelda ja seejuures paremini kui mina oleksin seda osanud sõnastada.
Teksti loeti inglise keeles

Mida rohkem ma loen kogu internetti täitvat kiidulaulu Pierce Browni "Red Rising" sarjale, seda rohkem esitan endale küsimust kas on maailm lolliks läinud või olen seda mina. Pärast kolmanda osa läbilugemist on mul igatahes keeruline leida midagi mida selle juures kiita.
 
Tegevusmaailm, nii ühiskonnakorralduse kui tehnoloogia osas, oleks nagu pärit mingist 1980ndate odavast ulmefilmist või mõne Jules Verne'i kaasaegse sulest. Kui võtta Vana Rooma ühiskond, lisada sinna juurde "kosmoselaevad" (yay!) ja mõningase geenimanipulatsiooni teel loodud tegelased kes mõõgaga kõvasti vehkida oskavad ja öelda et mingi osa tegevusest toimub näiteks Marsil või mõnel Jupiteri kuul, siis sellest iseenesest ei teki küll mingit huvitavat maailma. Mitte et seda ei oleks võimalik tekitada, aga Pierce Brown sellega igatahes hakkama ei ole saanud.
 
Tegelased ja nende vahelised suhted on ka millegipärast välja kukkunud lamedad ja ebaveenvad. On küll paar erandit keda ei saa päris üheselt heade või halbade hulka lahterdada. Aga kuna ei olnud ühtki tegelast kellele ma arvestataval määral kaasa elada oleks suutnud siis ka tegelastega juhtuvad kõige ootamatumad süžeepöörded ei tekitanud minus õlakehitusest tugevamat emotsiooni. Üks hetk küll siiski oli kuskil 90% kandis (seoses e-raamatutele üleminekuga kipun mõtlema rohkem protsentides kui lehekülgedes) kus paistis et vau, nüüd keerati asi ikka täitsa pea peale, aga siiski lõppes asi nii "nagu pidi". Siiski sunnib just see mind kogu raamatut kokkuvõttes hindama pigem keskpäraseks kui halvaks.
 
Kokkuvõttes oli selle raamatu läbilugemine rakse töö mida ma uuesti ette ei võtaks ja soovitan ka teistel vältida.
Teksti loeti inglise keeles

Põhimõtteliselt nõustun Joel Jansi arvustusega, ainult et mulle käisid kõik esiletoodud puudused ühe pügala võrra rohkem närvidele. Enne viimast paari lehekülge olin üsna kindlalt otsustanud et ma selle triloogia puhul piirdun kahe esimese osa lugemisega. Lõppu aga oli autor osanud sellise cliffhangeri virutada et midagi pole teha, tuleb ka järgmine osa ette võtta. Kuigi ma kahtlustan et pärast kahetsen.
Teksti loeti eesti keeles

"Punase tõusu" peategelane Darrow on maailma kõige tüüpilisem koomiksikangelane, ilma ühegi nõrkuse või puuduseta. Sündinud ühiskonna põhjakihti, läbi elanud kohutava pisaraidkiskuva isikliku tragöödia, nurjatute valitsejate poolt tapetud ja seejärel uuesti üles tõusnud et muutuda võitmatuks kättemaksjaks.
 
Sellise peategelasega romaan ei tohiks justkui olla midagi muud kui halb. Siiski on Pierce Brown suutnud üht-teist päästa, tegelikult isegi päris edukalt. Kui lugeja suudab vältimatu peategelast käivitava alguse üle elada, jõuab ta ühel hetkel kohani kus Darrow pääseb õppima instituuti. Sellest hetkest hakkavad leheküljed väga kiiresti pöörduma. Õppetöö instituudis kujutab endast aasta aega kestvat "capture the flag" mängu, kus ellu võivad küll jääda paljud aga võitjaks tuleb siiski vaid üks. Käibeväljend sellise mängu kohta on et "vahendeid ei valita". Tegelikult ikka valitakse küll, enamasti selline mis vastasel võimalikult võikal viisil soolikad välja laseb. Tempo on kogu aeg peal ja verd lendab laias kaares. Mängu võitmiseks tuleb moodustada liite, sageli inimestega kelle tegelikult tahaks ära kägistada, teisalt võid ka avastada et su parimast liitlasest on mingi asjaolude muutumise tõttu üleöö saanud verivaenlane. Samuti võib välja tulla et kõik mängus osalejad ei mängigi päris samade reeglite järgi ja pinna all toimetab hoopis mingisugune "süvariik" oma asju.
 
"Troonide mängust" jääb see küll umbes sama kaugele kui "Kevade" "Sõjast ja rahust" aga siiski osutus sarja esimene osa piisavalt heaks et ostsin ka järgmise.
Teksti loeti eesti keeles

Nagu juba eelmistes arvustustes on rõhutatud, nii ka minu jaoks on selle romaani parimaks omaduseks põhjalikult lahti kirjutatud ning usutavad tegelaskujud. Kuna erinevad peatükid on edasi antud eri tegelaste vaatepunktist, sain paljude tegelaste pea sisse piiluda ning kuulata nende põhjendusi miks nad teatud olukordades just teatud viisil tegutsevad. Ausalt öeldes ei tulegi põgusal järelemõtlemisel pähe mõnd teist Eesti autori ulmeteksti kus selle asjaga nii hästi oleks.
 
Mis puutub sellesse aspekti et maailma kohta lugejale liiga palju infot ei anta siis sellel, nagu välja tuleb, on ka negatiivseid külgi. Enamasti mulle niisugune võte meeldib ja suuremalt jaolt kehtib see ka "Kuningate tagasituleku" kohta. Nii kaua kui toimub metsas ja tundras madistamine eri inimgruppide ja kuningate vahel, on see täiesti omal kohal. Aga teose viimases osas peaksin ma kaasa elama täiemõõdulisele revolutsioonile ilma et ma selle põhjuste kohta tegelikult midagi teaksin, ja selleks on mul ennast liiga keeruline sundida. Esitatud on küll väga üldine väide "Linn on paha", aga milles see pahaolek täpsemalt seisneb? Selles et ühele skaudile ei antud pärast missioonilt tagasitulekut puhkust? Ja kes on need jõud kes revolutsiooniga võimule pääseda üritavad? Paistab nagu et kaks sõpra kellel Linn on ühel või teisel põhjusel üle visanud? Ja kas tõesti piisab vähearenenud "pärismaalastel" kõrgemal arengutasemel oleva Linna alistamiseks ainult sellest et võtta kampa üks kuningas, olgu ta inimesest kasvõi 1000x efektiivsem võitleja?
 
Kuna mul niisugused mured teose viimast osa lugedes tekkisid ei saa ma maksimaalset hinnet välja panna, aga üldmulje jäi pigem ikkagi positiivne.
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi kui "Janissaries" sai läbi loetud lisasin selle järjed oma lugemisnimekirja sest too algne romaan oli üsnagi lubav. Oleks siiski pidanud enne nimekirja täiendamist tutvuma ülal nähtava Avo Nappo arvustusega, sest see räägib sulatõtt.
 
Ma millegipärast eeldasin et palgasõdurite seiklused planeedil Tran on ainult suurema sündmustiku sissejuhatus ja järgmistes osades läheb lahti globaalne tähtedevaheline intriig kus mitmete tulnukrasside föderatsiooni erinevad jõud püüavad suures poliitilises mängus ülekaalu saavutada, Rick Galloway peab oma maailmapäästmise alase tegevuse üle kandma tähtedevahelisse ruumi jne. Autoritel paraku olid teistsugused ideed mis seisnesid peamiselt selles et kujutada pikalt ja mitte eriti huvitavalt keskaegseid ratsa- ja jalaväe lahinguid, ilma et tegevus lõppkokkuvõttes kuhugi välja viiks. Kahju, aga tuleb tunnistada et "Trani" lugemisele kulutatud aega oleks saanud kasutada kindlasti palju mõistlikumalt.
Teksti loeti inglise keeles