Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Indrek Hargla ·

Novembrivalss Vanal väljakul

(jutt aastast 2002)

ajakirjapublikatsioon: «Looming» 2002; nr 10 (oktoober)
♦   ♦   ♦

eesti keeles: ilmunud vaid perioodikas

Hinne
Hindajaid
3
1
4
0
0
Keskmine hinne
3.875
Arvustused (8)

Ei saanudki aru, mida olulist ja tähtsat autor meile öelda tahtis. Aga midagi peab ju olema, sest kui suhteliselt pikk jutt ei torka silma ei hoogsa actioni ega tõsise sisevaatlusega, tuleb arvata, et kuskile on midagi "olulist" peidetud. Minuni see igatahes ei jõudnud. Samas pean küllalt tõenäoliseks, et lugejad laovad sellele jutule hulga viisi, olgu selle põhjuseks siis mis iganes. Aga lihtsalt selle eest, et "Novembrivalsis" on kasutet seni ulmes läbikirjutamata teemat - Brezhnevi surma ja Gorba võimaliku tõusu seoseid Kremli võimuvõitluses - ei taha teksti küll kiita. Jutu sündmuseid ei ole lugejal lugemise ajal võimalik seostada omavahel ega selle puändiga, mida lõpus välja pakutakse. Paljude krimi-juttude mitte just väga lugejaga arvestav omadus. Kas ei või olla, et Hargla on on kirjutades midagi üle punnitanud ja vähe lihtsam või siis puändikam asi oleks hoopis mõjusam?
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tahtnud seda esimesena arvustada, sest üle kahvatu ja ükskõikse kolme ei suuda ka mina välja käia.

Kohutavalt konstruitud oli see tükk, kuidagi hästi hoolikalt ja rohkete mõõtmistulemuste järel sooritatud katse, milles kopikagi eest elu ei olnud. OK, ma tean, et väga paljud alt. ajaloolised tekstid on ka anglomaailmas sellised, mis mängivad vaid oma alternatiivse "twisti" peale ning lugu, inimesi, emotsioone juurde pakkuda ei viitsi. Aga kas siis nii ongi hea? Ei ole ju!

Tunnistan, et kohati olid autori alternatiivsused päris leidlikud ja naljakad, pean silmas Valgret, mööda metsi müttavate partisanide teema peale põlema minevat ajaloolasest komnoort jm, aga ikkagi jäi see üritus kohutavalt kunstlikuks, nii et ma lõpuks ei taibanudki, kas selline hingetu alt. ajalooline skeem oligi autoril plaanis või oli siin ka mingi varjatum ja siinkirjutajale sügavalt vastuvõetamatu nostalgia-programm millegi järele sisse kirjutatud.

Oh pagan, ja see ajalooalternatiiv, mis kirjeldas teistsuguseks kujunenud Teist maailmasõda, oli vist küll kõigist võimalikest stsenaariumidest see kõikse jaburam ja ebatõenäolisem.

Igatahes haarasin selle lugemise järel vastumürki soovides kätte Viirlaiu "Ristideta hauad" ja hakkasin seda üle lugema.

Teksti loeti eesti keeles

Kirjanduses pole sugugi haruldane võte, et jutustajaisik pole sündmustiku võtmeisik. Jaan Kross on seda võtet oma ajaloolistes romaanides tüdimuseni lüpsnud jne. Samasugust nippi on varem kasutanud ka Hargla - imho on Baiita needuse agar, kuid mitte kõige taibukam peategelane ning tema askeldused vaid taustaks ja ehk teatud vastanduseks olulisemale. Nii ka antud juhul: Mihhail Sergejevitsh sobib esiplaanile pisut paremini kui kõnelev koer, autojuht või taburett vaid seepärast, et loogiliselt võttes on temal suuremad eeldused olla arenevate sündmuste läheduses, näha ja kuulda seda, mida autor tahab edasi anda.

Kui ma olin - ja täiesti iseseisvalt, sest vihjeid on ju piisavalt - aru saanud, kes on MS-i salapärane eestlasest vastasmängija, siis hakkasin uuesti otsast peale ning lugu muutus oluliselt naljakamaks ja värvikamaks. Mitte et ma prototüüpi nüüd isiklikult tunneks. Aga samas ruumis olen temaga mõned korrad viibinud ja mõned uusaastakaardid on ta mulle ka saatnud :)

Matemaatikast on teada - tõestuse olen küll unustanud -, et elastse pinna deformeerimisel leidub alati vähemalt üks punkt, mis jääb oma endisele kohale. See võiks olla võrreldav alt. ajalooliste juttudega. Et igal juhul on olemas mingi invariant või püsipunkt, mis seob alternatiivset meile teada oleva ajalooga. Antud juhul on üheks selliseks invariandiks karjerism ehk soov igas olukorras iga hinna eest võimu ligi pääseda. Ma usun küll, et eelmisele arvustajale on sügavalt vastuvõetamatu kujutlus, et teistsugustes oludes osutuksid martlaar ja laurivahtre üliaktiivseteks komnoorteks. Ise olen selles osas aga autoriga täiesti nõus.

Teksti loeti eesti keeles

Algus oli paljutõotav, aga mida edasi, seda vähem lugu pakkus, kuni suhteliselt tagasihoidliku puändini välja. Ühesõnaga, ei erutanud ega vihastanud. Kolm ongi sobiv hinne selliste teoste jaoks. Ühinen Musta Kassiga: teistsuguste asjaolude puhul poleks tulihingeline kommunist, prillidega ajalootudeng Mjart midagi enneolematut. Muidugi oleks väga naljakas olnud, kui loos oleks esinenud põrandaaluste kodanlike natsionalistide liider Edgar, aga see selleks. Harglale omaselt on taust reaalne ja usutav. Natuke imelik tundus Eesti NSV ja eestlaste igale poole sissetoppimine, sest endisest NSVL - ist moodustasime me nii rahvaarvu kui pindala poolest mingi murdosa protsendist, aga ilmselt oli seda puändi jaoks vaja. Loo kohta ütleks veel et seekord ei ületanud Hargla ise enda poolt seatud latti.
Teksti loeti eesti keeles

Mjah, näiteks Tshehhoslovakkiasse tungisid sakslased enne venelasi, ent 1968. aasta sündmusi see ei vätinud... Lugu tundus alguses realistliku käsistlusena 1982. aasta Nõukogude Liidust, kuni komnoorte pajatus alternatiivsest Eesti ajaloost teksti zhanriulmelise elemendi sisse tõi. Mul kui ulmefännil tekkis selline tore äratundmisrõõm... Veidi kuiv ja igav tundus, selle eest "neli" . Igatahes korralik mats praeguse ametliku ajalookäsitluse pihta, mis hakkabki pikapeale ära tüütama. Loo ilmumine pidi ilmselt tähistama Bre˛nevi 20. surma-aastapäeva. P. S. need tekstis märgitud kaks venda, kelle romaani tsensuur ära keelas, olid vist Strugatskid?
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tea nüüd.
Minule tundus, et see lugu oli ainuüksi avaldamise pärast kirjutatud. Kuidagi väga pingutanud, liialt skemaatiline, ei jätnud muljet nagu tekst oleks elanud tervikuna. Selles mõttes siis muust Hargla loomingust tsipa erinev. Kuigi jah, mõned killud olid kogunisti nõnda head, et lõigust sai paar korda veel üle käidud.
Sisust on tunduvalt kergem aru saada, kui mõista, millised paralleelkujud on tegelikult Vana väljaku isikutel. Ajaloo tundmine ka kahjuks ei tule... Mitte et mul nüüd seda oleks, siit ka siis kolm.

Lugeja hindab oma intelligentsustasemel: nii palju kui aru saab, nii paljut ka mõistab hinnata. Paistab, et ma ise suurt ei mõistnud, siit ka see muljetamine ja keskmine kolm...

Teksti loeti eesti keeles
x
Märt Saar
1984
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Diplomaatiline puutumatus on minu esmakokkupuuteks Sheckleyga. Kuna tema muid teosed lugenud ei ole, ja 50ndate ulmekonteksti ei tunne, siis võrdlejat minust pole. Meeldis ladus jutustamisoskus ja loogikapõhine lähenemine, aga ka lahendamine ja lahenemine, mis ulme puhul mu meelest üsna tavatu on.
Teksti loeti inglise keeles

See ei ole ulme, vaid mehe ja naise perekonnakssaamise lugu. Ilmselt peegeldab see ka Orlau inimeseksolemise teekonda. Pildina kõlbab ja värskendab, on isegi armas. Aga jutuna on ilma saba ja jalgadeta. Sellest ka kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Üle pika aja lugesin jälle ulmekirjandust ja Zelazny ei vedanud alt. Tunnen, et olen tagasi paljukiidetul Teel. Aga olen ma ainuke, kellele tundub, et Zelazny on prohvetlikult osanud nii MacBookidest kui iPhonidest kuulutada?
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algas Harglale väga tüüpiliselt: suur hulk taustainfot antakse võimalikult otseselt ja kiirelt, võttes lugejalt avastamisrõõmu. Seevastu on jutu ülesehitus mugav ja lihtne, sellest tulenevalt ka kergesti jälgitav.
Autor suutis puändiga üllatada ja anda loole uue plaani. Siiski oleks oodanud ka kõrvaltegelastelt rohkem sügavust. Ise pean dialoogi pingestatusest tähtsamaks tõepärasust.
Teksti loeti eesti keeles

Algus oli üsnagi paljutõotav: sõjaaegses olukorras ilmub külla üsnagi räsitud rüütel. Tundub nagu peategelane... Küla on täbaras olukorras, mispeale rüütel võtab mehed enese juhtimise alla ja hakkab röövlijõukudele vastu. Palju lahinguid ja palju verd. Aga rüütel polegi peategelane, selleks on hoopiski mingi omapärane sõna, mis kordub igal leheküljel ja millest mõtleb iga tegelane: vabadus. See häiris.
Teine osa juba räägib verest. Enam ei ole nii palju vabadust, see on rohkem tagaplaanil. Veri ja kättemaks. Ainus huvitav detail on õiglased. Kuid needki ammendavad end nugade ja mustade kottidega.
On veel osasid, uusi tegelasi ja käitumisviise. Keegi pole hea, keegi ei ole täiuslik, kuigi eesmärgid on enamikul üllad ja head. Tekst on hoogne, läbimõeldud, aga etteaimatav. Loeks nagu dekoreeritud ajalooõpikut.
Oma vigadega meeldis Baiita siiski rohkem.
Teksti loeti eesti keeles

Mingi psühholoogiline ulmeelement selles ju oli, aga - et lugu elama hakkaks, seda küll ei juhtunud. Karakter oli igav, mingit tegevustikku ei olnud, idee oli lame ja lõpp ettearvatav. Ainus mis üllatas, oli jutu valik kogumikku. Miks just see?
Teksti loeti eesti keeles

Niivõrd kõrge hinne on tingitud vaid jutu huvitava esimese poole eest, kus anti lugejale võimalus loos rännata. Aga see, kus Grpowski oma lahendkäike hakkas avalikustama, kippus asi nüriks. Milleks seletada terve lehekülg ühte-sama mõtet, kui seda saaks teha kahe-kolme konkreetse lausega? Ei maksa lugejat alahinnata, ta oskab ka mõelda!
Ulmet selles loos ei olnud, kirjanik vist väsis fantaseerimast, kasutades vahest vaid müstilisi nimetusi, mis ausalt-öeldes: ilma tugeva tagapõhjata auditooriumi külmaks jätavad.
Teksti loeti eesti keeles

Ootasin küll mitu nädalat, et mõista, mida "Veneetsia Peeglites" nõnda kõrgelt hinnatakse, aga tolku sellest polnud. Ikka tundub kõige nõrgema Grpowski jutuna. Nagu oleks kirjutatud vaid kogumiku avaldamise pärast. Sama kehtib ka ankrujutu "Mees, kes ei joonud viskit" puhul. Mingit erilist ideed või mõtet välja ei lugenud, ulmelist elementi jäi väheseks, Grpowski mõjus rohkem algelise kriminalistina, kes lihtlabastes lühijuttudes ringi rändab ja üritab jätta elutarka muljet, avaldades oma teadmised vaid loo lõpuridades, kus rohkem mängib rolli saatus kui eksortsisti hallid ajurakud ja vilunud oskused.
Kahju.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tea nüüd.
Minule tundus, et see lugu oli ainuüksi avaldamise pärast kirjutatud. Kuidagi väga pingutanud, liialt skemaatiline, ei jätnud muljet nagu tekst oleks elanud tervikuna. Selles mõttes siis muust Hargla loomingust tsipa erinev. Kuigi jah, mõned killud olid kogunisti nõnda head, et lõigust sai paar korda veel üle käidud.
Sisust on tunduvalt kergem aru saada, kui mõista, millised paralleelkujud on tegelikult Vana väljaku isikutel. Ajaloo tundmine ka kahjuks ei tule... Mitte et mul nüüd seda oleks, siit ka siis kolm.

Lugeja hindab oma intelligentsustasemel: nii palju kui aru saab, nii paljut ka mõistab hinnata. Paistab, et ma ise suurt ei mõistnud, siit ka see muljetamine ja keskmine kolm...

Teksti loeti eesti keeles

Ise taevani ei kiida, ei kavatsegi.

Kõik oleks nagu paigas -- tundub lihtsalt, et liiga paigas. Harglale tüüpiline ülesehitus, pinevust tekitav algus, väike salapärane moment kuskil lõigu lõpus, siis kaks uut tegelast. Ajaloolised viited vahele, mõni tõsiteaduslik fakt, siis jälle väike müstika...jne.jne.
Ja niimoodi see lõpp muutubki etteaimatavaks. Lugeja keskendub enam sellele, et kas loo autor suudab ikka teda üllatada või mitte. Et huvitav-huvitav, mis siis pealkirja all seekord mõeldakse. Ise arvan, et sihuke ootusärevuse tekitamine ja loo lõpule üles ehitamine kasuks ei tule. Mis sest et lühijutt ja novellipüüdlustega. Ka pealkirjastamine on jama -- seda vist Hargla ise nimetab üheks kolmest võimalikust: tekkinud hoogsa ja asjakohase mõttetöö tulemusel pärast teksti valmimist. Tundub ka, et "Excelsuse.." ja "Spitzbergeni..." on sarnaselt endi tiitlid saanud.

Võib ju öelda, et mind häirivad suht mõttetud nüansid, aga kui nad juba häirivad, siis kuidas ikka täispalle loole anda? Tekst on harglalik selle parimas mõttes, vastab kõikidele Hargla enese õpetussõnadele, kahe-kardinali-lugu on suurepärane eeskuju kõikidele, kes soovivad kirjutada nagu Hargla. Alustades siis reeglitest: tea, mida kirjutad ja kirjuta, mida tead. Huvitav algus ja suurepärased dialoogid, stabiilne ülesehitus, originaalsed tegelased, vajalkud kirjeldused, teaduslik tõepära ja loogika ning loomulikult ootamatu lõpplahendus. Kõik nagu oleks õige, omal kohal ja eeskujulik. Aga lugejana ise nii lihtsalt rahule ei jää, tüütab ära sedaviisi -- kui kõik nii korras ja paigas on. Et äkki peaks nüüd vähem harglalik olema? Ehk nagu Faizijev või Golikov?

Teksti loeti eesti keeles

Näha on, et autor ka Piiblit lugenud. Jünger vaidleb õpetajaga, käänatakse sõnu ja tegusid, kohati mõni väärtõlgendus, aga ikkagi -- huvitavalt Kristuse õpetusele (sõnadele/tegudele) lähenemine. Kui autoriks oleks Hargla, jätaks lugu kahtlemata ristiusule negatiivse varjundi ja autori selgesõnalise opositsiooni, kuid kui tegemist on Belialsiga... ei tea. Ja parem ongi, lugejal rohkem vabadust.
Häiris aga loo lõpp, otseses mõttes sai haaravast dialoogist mõõga-ja-mantli laast. Et jäi nagu küsimus rippuma: "Milleks nüüd siis selline pööre?"

Üldmulje on hea, kindlasti loen vähemalt korra veel ja taaskord on tõestanud järjekordne lühijutt, et Belialsi looming aastal 2003 on parem kui kunagi varem.

Teksti loeti eesti keeles

Kui nüüd aus olla, siis ma ei teadnudki, et Belials ka sedaviisi oskab kirjutada. Ja veel väga hästi kirjutada. Sootuks teistsugusena tundus, kui muud sõnutegevad jubinad.
Räägib teismelistest poistest, lapsepõlvehirmudest ja parima sõbra tapmissoovist. Kuid kuhu Belials tegelikult oma tegelastega sammub, lugeja muidugi ei tea. Ja hea on, seda huvitavam on tekst.

Juba ainuüksi selle loo pärast soovitan kogumiku kätte võtta. Mina olen esmakordselt Belialsiga ka rahul.

Teksti loeti eesti keeles

Belialsi esinduslikku loomingusse täiesti sobilik laast. Ehk siis teisisõnu -- korralik fantasymaailma poeesia, kus mõõkade asemel kehtivad pillid ja võitluse asemel meloodiad.
Teksti loeti eesti keeles

Nõrk neli, aga siiski neli.
Minu jaoks ehk liig lüüriline. Samaaegselt aga meenutab üht hiljuti esikümnes olnud koduvideode õudusthrillerit, vähemalt puändi poolest. Ja kui miski juba miskit meenutab, pole tegemist enam üllatava puändi, vaid loomutruu lõpuga. Ja seda ju lugeja lühijutu puhul näha ei taha...
Teksti loeti eesti keeles

Üks paremaid Belialsi lühijutte!
Nukker väike poiss ja karm saatus, siit ka paljukiidetud "armas" fiiling.
Teksti loeti eesti keeles

Ladusas stiilis kirja pandud meeleolukas jutt Poola matusetraditsioonidest ja perekonnaelust. Sisuliselt jätab Grpowski lugejaga hüvasti, annab teatepulga oma õpilasele ning jätab lugejani moraali, mis nagu pahatihti Hargla puhul ikka, ümber pealkirja keerleb. Kuigi ulmeline sisu praktiliselt puudub, on vaid nimede mainimine, ei jätnud lugu sugugi kehvemat muljet kui muu Grpowski sarja üllitised. Moraal siin oli, ja mitte sugugi halb, annab kogunisti mõtlemisainet.

Ühesõnaga, kunagi pole liiga hilja "Liiga hilja" lugeda.

Teksti loeti eesti keeles

Paistab, et loo alusmaterjaliks või inspiratsiooniallikaks jällegi inglise vanameister. Tsiteeritakse ju kuningas Leari, lisatakse natuke moraalitsemist (:"ükski armastus ei õigusta elustamist"), antakse mõtlev kriminoloog Grpowski (või peaks ütlema vastupidi? Antakse rumalad kõrvaltegelased) ja puänt, mis sarjale uue hoo sisse annab.
Õnneks sel korral Hargla moraalitsemise kahtlast teed pidi niivõrd ei läinud. Olles loonud teksti, mida juhib rumal peategelane (sel korral mitte Pan, vaid McMoran) ei saagi ühtki lugejat rahuldavat kuldset tõetera välja hauduma panna. Lisaks võib öelda, et "Eeben" kui sarja neljas lugu, alles kogumikule Põnevusromaani tiitli andiski.

Siiamaani olen selgusele jõudmata, kas hindeks olgu 4 või 5. Aga jäägu siis sel korral 4 ja pingutamisrõõm Harglale, mil ta järgnevaid lühijutte kavatseb kirjutama hakata.

Teksti loeti eesti keeles

Tegemist on jutuga, mis meenub vaid meenutades. Et on üks jutt kusagil kogumikus, mis räägib ühest maailmast. Ei olnud huvitav see maailm ja kui kogu loo sisu enam huvitav ei ole, siis miks peaks kõrgelt hindama?
Teksti loeti eesti keeles

Kuigi enamik tekste viielatti ei ületa, jääb lõpuks ikkagi mulje nagu oleks üks tõsiseltvõetav Juubelikogumik läbi loetud.

Hea ja mitmekesine, lugemiselamus omaette.

Teksti loeti eesti keeles

Kosmoseooperi teeb see heaks, et lugeja on valmis ühe hoobiga kaanest kaaneni silmi vedama ja lõpuks õhkama: "oi kui tore, nüüd ootan järge."
Ja kui põhirõhk on sündmustikul, siis on see ju loogiline, et enam kõigile ei meeldi. Mullegi mitte. Kui piisavalt paeluv ei ole, siis miks üldse end piinata ja lõpuni lugeda?br>Oleks ju tore, kui mingi mõte või huvitav idee sisse toodaks. See, et kuskil tundmatus Universumis on mingid Uued Tundmatud kosmoseapararaadid ei tohiks veel kõik olla. Sellest lihtsalt ei piisa.
Ehk siis: sisu rohkem, möla vähem.
Teksti loeti eesti keeles

Lõpuks oli selle ajakeeramisega kogu puänt ära nämmutatud, paralleelmaailmad jätsid külmaks, ainus, millega autor oskas alguses huvitavalt ringi käia, oli Margiti-Margoti nimi. Niisamuti jäi tegelaste usutavusest puudu.
Aga kui lugeda soojenduseks "Saamatud", mõjub "Mäng" lausa mängulise kergusega, mida lausa lust lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Pigemini oleks võidud luua üks tavaline novell, mis räägib politseinolgi eluolust ja mõttemaailmast, kui mõnest tsivilisatsioonidevahelisest spioonitüdrukust, kellel abimeheks virtuaalsed kuubikud ja jalgadega kivilahmakas. Ega siis ulmelised vidinad ja taustainformatsioon veel ulmet tee! Ja popiks ja noortepäraseks nüüd autor vaevalt sihukeste võtete läbi saab. Kirjutada tuleb ikka seda, mis kõige paremini välja tuleb ja mis meeldivaks ajaveetmisvormiks kujuneks. "Saamatud" on ulmekogumikus otseses mõttes saamatu. Kahju küll.
Teksti loeti eesti keeles

Taaskord on autor üritanud üht suurmeistrit järgida ja kirjutada aegumatu SF tondijutt. Tuleb välja aga, et tekst on täis ebaloogilisusi ja konarlikke mõttemõlgutusi, mis ainult segavad lugemist. Ühesõnaga, "Kaunis kannibaalia" lugemusele kasuks ei tule.
Teksti loeti eesti keeles

Mõjud Bradbury`lt on tõepoolest märgatavad, autor alustab ja lõpetab sarnaselt, püüdlikult poeetiliselt. Jutu Sisulgi pole suuri erinevusi sügismeistri loominguga, küll aga julgus kirjutada taolist süzheed ja ebalooglisuste rida `90ndatele lähenedes, väärib ilmselt heakskiitu. Ja halb lugemisvara ta ju ei ole...
...kuid poleks Bradbury`t, poleks ka seda üllitist.
Teksti loeti eesti keeles