Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Indrek Hargla ·

Novembrivalss Vanal väljakul

(jutt aastast 2002)

ajakirjapublikatsioon: «Looming» 2002; nr 10 (oktoober)
♦   ♦   ♦

eesti keeles: ilmunud vaid perioodikas

Hinne
Hindajaid
3
1
4
0
0
Keskmine hinne
3.875
Arvustused (8)

Ei saanudki aru, mida olulist ja tähtsat autor meile öelda tahtis. Aga midagi peab ju olema, sest kui suhteliselt pikk jutt ei torka silma ei hoogsa actioni ega tõsise sisevaatlusega, tuleb arvata, et kuskile on midagi "olulist" peidetud. Minuni see igatahes ei jõudnud. Samas pean küllalt tõenäoliseks, et lugejad laovad sellele jutule hulga viisi, olgu selle põhjuseks siis mis iganes. Aga lihtsalt selle eest, et "Novembrivalsis" on kasutet seni ulmes läbikirjutamata teemat - Brezhnevi surma ja Gorba võimaliku tõusu seoseid Kremli võimuvõitluses - ei taha teksti küll kiita. Jutu sündmuseid ei ole lugejal lugemise ajal võimalik seostada omavahel ega selle puändiga, mida lõpus välja pakutakse. Paljude krimi-juttude mitte just väga lugejaga arvestav omadus. Kas ei või olla, et Hargla on on kirjutades midagi üle punnitanud ja vähe lihtsam või siis puändikam asi oleks hoopis mõjusam?
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tahtnud seda esimesena arvustada, sest üle kahvatu ja ükskõikse kolme ei suuda ka mina välja käia.

Kohutavalt konstruitud oli see tükk, kuidagi hästi hoolikalt ja rohkete mõõtmistulemuste järel sooritatud katse, milles kopikagi eest elu ei olnud. OK, ma tean, et väga paljud alt. ajaloolised tekstid on ka anglomaailmas sellised, mis mängivad vaid oma alternatiivse "twisti" peale ning lugu, inimesi, emotsioone juurde pakkuda ei viitsi. Aga kas siis nii ongi hea? Ei ole ju!

Tunnistan, et kohati olid autori alternatiivsused päris leidlikud ja naljakad, pean silmas Valgret, mööda metsi müttavate partisanide teema peale põlema minevat ajaloolasest komnoort jm, aga ikkagi jäi see üritus kohutavalt kunstlikuks, nii et ma lõpuks ei taibanudki, kas selline hingetu alt. ajalooline skeem oligi autoril plaanis või oli siin ka mingi varjatum ja siinkirjutajale sügavalt vastuvõetamatu nostalgia-programm millegi järele sisse kirjutatud.

Oh pagan, ja see ajalooalternatiiv, mis kirjeldas teistsuguseks kujunenud Teist maailmasõda, oli vist küll kõigist võimalikest stsenaariumidest see kõikse jaburam ja ebatõenäolisem.

Igatahes haarasin selle lugemise järel vastumürki soovides kätte Viirlaiu "Ristideta hauad" ja hakkasin seda üle lugema.

Teksti loeti eesti keeles

Kirjanduses pole sugugi haruldane võte, et jutustajaisik pole sündmustiku võtmeisik. Jaan Kross on seda võtet oma ajaloolistes romaanides tüdimuseni lüpsnud jne. Samasugust nippi on varem kasutanud ka Hargla - imho on Baiita needuse agar, kuid mitte kõige taibukam peategelane ning tema askeldused vaid taustaks ja ehk teatud vastanduseks olulisemale. Nii ka antud juhul: Mihhail Sergejevitsh sobib esiplaanile pisut paremini kui kõnelev koer, autojuht või taburett vaid seepärast, et loogiliselt võttes on temal suuremad eeldused olla arenevate sündmuste läheduses, näha ja kuulda seda, mida autor tahab edasi anda.

Kui ma olin - ja täiesti iseseisvalt, sest vihjeid on ju piisavalt - aru saanud, kes on MS-i salapärane eestlasest vastasmängija, siis hakkasin uuesti otsast peale ning lugu muutus oluliselt naljakamaks ja värvikamaks. Mitte et ma prototüüpi nüüd isiklikult tunneks. Aga samas ruumis olen temaga mõned korrad viibinud ja mõned uusaastakaardid on ta mulle ka saatnud :)

Matemaatikast on teada - tõestuse olen küll unustanud -, et elastse pinna deformeerimisel leidub alati vähemalt üks punkt, mis jääb oma endisele kohale. See võiks olla võrreldav alt. ajalooliste juttudega. Et igal juhul on olemas mingi invariant või püsipunkt, mis seob alternatiivset meile teada oleva ajalooga. Antud juhul on üheks selliseks invariandiks karjerism ehk soov igas olukorras iga hinna eest võimu ligi pääseda. Ma usun küll, et eelmisele arvustajale on sügavalt vastuvõetamatu kujutlus, et teistsugustes oludes osutuksid martlaar ja laurivahtre üliaktiivseteks komnoorteks. Ise olen selles osas aga autoriga täiesti nõus.

Teksti loeti eesti keeles

Algus oli paljutõotav, aga mida edasi, seda vähem lugu pakkus, kuni suhteliselt tagasihoidliku puändini välja. Ühesõnaga, ei erutanud ega vihastanud. Kolm ongi sobiv hinne selliste teoste jaoks. Ühinen Musta Kassiga: teistsuguste asjaolude puhul poleks tulihingeline kommunist, prillidega ajalootudeng Mjart midagi enneolematut. Muidugi oleks väga naljakas olnud, kui loos oleks esinenud põrandaaluste kodanlike natsionalistide liider Edgar, aga see selleks. Harglale omaselt on taust reaalne ja usutav. Natuke imelik tundus Eesti NSV ja eestlaste igale poole sissetoppimine, sest endisest NSVL - ist moodustasime me nii rahvaarvu kui pindala poolest mingi murdosa protsendist, aga ilmselt oli seda puändi jaoks vaja. Loo kohta ütleks veel et seekord ei ületanud Hargla ise enda poolt seatud latti.
Teksti loeti eesti keeles

Mjah, näiteks Tshehhoslovakkiasse tungisid sakslased enne venelasi, ent 1968. aasta sündmusi see ei vätinud... Lugu tundus alguses realistliku käsistlusena 1982. aasta Nõukogude Liidust, kuni komnoorte pajatus alternatiivsest Eesti ajaloost teksti zhanriulmelise elemendi sisse tõi. Mul kui ulmefännil tekkis selline tore äratundmisrõõm... Veidi kuiv ja igav tundus, selle eest "neli" . Igatahes korralik mats praeguse ametliku ajalookäsitluse pihta, mis hakkabki pikapeale ära tüütama. Loo ilmumine pidi ilmselt tähistama Bre˛nevi 20. surma-aastapäeva. P. S. need tekstis märgitud kaks venda, kelle romaani tsensuur ära keelas, olid vist Strugatskid?
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tea nüüd.
Minule tundus, et see lugu oli ainuüksi avaldamise pärast kirjutatud. Kuidagi väga pingutanud, liialt skemaatiline, ei jätnud muljet nagu tekst oleks elanud tervikuna. Selles mõttes siis muust Hargla loomingust tsipa erinev. Kuigi jah, mõned killud olid kogunisti nõnda head, et lõigust sai paar korda veel üle käidud.
Sisust on tunduvalt kergem aru saada, kui mõista, millised paralleelkujud on tegelikult Vana väljaku isikutel. Ajaloo tundmine ka kahjuks ei tule... Mitte et mul nüüd seda oleks, siit ka siis kolm.

Lugeja hindab oma intelligentsustasemel: nii palju kui aru saab, nii paljut ka mõistab hinnata. Paistab, et ma ise suurt ei mõistnud, siit ka see muljetamine ja keskmine kolm...

Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Kauges tulevikus domineerib Maal islam, inimkond on hädas kliimasoojenemisega ja on käivitatud ulatuslik projekt Veenuse terraformimiseks. Loo peategelaseks on noor bioloogiaspetsialist Hassan Petrovitš Maksutov, kelle mõjuvõimas isa talle paremat rakendust leidmata Veenusele tööle suunab. Veenusel kohtub Hassan Miriami-nimelise neiuga ja ühiselt hakkavad armunud välja töötama haridusotstarbelist virtuaalreaalsuses toimuvat "mõttetuuri" "Unistus Veenusest"...
Rahulikus tempos kulgev lugu, mis kõlbas täitsa lugeda. 
Teksti loeti eesti keeles

Veenuse atmosfääris paiknevas Anchisese-nimelises koloniaallinnas on toimunud ränk kuritegu: elutagamissüsteemide saboteerimise  läbi on hukkunud üksteist inimest. Loo peategelase, politseiuurija Telam Bendise ülesandeks saab teo toimepannud terrorist üles leida...
Veenuse-koloonia kirjeldused olid loos päris detailsed ja huvitavad, aga sellised ulmekriminullid pole üldiselt minu maitse ning eriti see lugu mind kaasa haarata ei suutnud. Sellest ka hinne. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo minategelaseks on tehnik ja kosmosepiloot David Tinkerman, kelle hinge vaevab segasevõitu kiindumus-sõprussuhe Leah Hamakawa-nimelise kosmoseökoloogiga. Ühel päeval saab naine küllakutse "Pilvede Sultanilt" - Veenuse mürgisesse ja pilvisesse atmosfääri loodud hermeetiliselt suletud hõljuvatest linnadest koosneva koloonia valitsejalt Carlos Fernando Delacroix Ortega de la Jolla y Nordwald-Gruenbaumilt, kes väidetavalt soovib Hamakawaga teaduslikel teemadel vestelda. Tinkerman ühineb südamedaamiga tolle reisil Veenusele ja koos saabutaksegi Hypatia-nimelisse hõljuvasse linna Veenuse atmosfääris...
Landise lühiromaanis kirjeldatakse põhjalikult ülivaenulikku elukeskkonda loodud koloniaalmaailma, sealset ühiskonda ja kombeid, ökoloogilisi probleeme ning võimuvõitlust. "Pilvede Sultani" intriig meenutas natuke hiljuti eesti keeles ilmunud George R. R. Martini romaani "Valguse hääbumine" - kummaliste abielu- ja seksuaalkommetega võõrmaailmas toimuv armukolmnurk armuvalus meespeategelase, tolle südamedaami ning kohaliku üliku vahel, kes naist oma veidratesse suhtepraktikatesse mässida püüab. Lühiromaan jätab üsna kompaktse ja läbimõeldud mulje, vast ainult lõpplahendus saabub liiga kiiresti, ootamatult ning otsi lahtisteks jättes. Veidi kummaline tundub ka see, et Veenuse ühiskonnakorraldusest ja kommetest ülejäänud Päikesesüsteemis nii vähe teatakse. Hinde osas otsustasin siiski maksimumi kasuks. 
Teksti loeti eesti keeles

Eelarvustajatele on mul vähe lisada. Väga suurt vaimustust see romaan minus ei tekitanud ja sündmustik kippus natuke venima, samas iseenesest korralikult kirja pandud - sellest ka hinne.
Mis 1989. aastal ilmunud romaanis silma torkas, oli ajaloouurimise viis - lõputud tuhnimised kuskil raamatukogudes ja arhiivides. Mingid "mälukristallid" tekstis küll vilksatasid, ent ilmselt ei osanud McDevitt natuke üle kolmekümne aasta tagasi ajalooallikate massilist digiteerimist ette näha, nii et kirjeldatud uurimistöö mõjub veidi anakronistlikult isegi aastal 2020, saati siis ülikauge kosmosetuleviku kontekstis. Romaani õhustikus on midagi tugevalt 19. sajandile omast ja eks meenutab ka Alex Benedict anakronistlikul moel natuke viktoriaanliku ajastu härrasmehest harrastusajaloolast. 
Teksti loeti eesti keeles

Käesolev kogumik (mida võiks ka lühematest tekstidest koosnevaks lõdvalt seotud romaaniks liigitada) on Martini varasemale loomingule omane kosmoseulme, mille tegevus toimub samas tulevikumaailmas mitmete teiste ta tekstidega. Peategelane, kosmosekaupmees Haviland Tuf, on kummaline tegelane - kaks ja pool meetrit pikk, ülekaaluline, gurmaanist taimetoitlane, iseloomult introvertne (skisoidne? autistlik?) ning kassisõber. Flegmaatiline ja justkui naiivsevõitu, samas ei lase ta kaasinimestel ennast just kergesti pügada. Inimeste (s.h. vastassugupoole) seltskond talle mingit huvi ei paku, kosmoselaevas üksi kassidega elamisest piisab täiesti. Võib arvata, et ta pärineb üsna eksootilisest ja kummaliste kommetega kultuuriruumist, ent ta isikliku tausta on autor (ilmselt teadlikult) lugeja eest varjule jätnud.
"Haviland Tufi reisid" on hea kogumik põnevate lugudega. On eksootilisi kosmosemaailmu ja lahendamist vajavaid põnevaid ökoloogilisi probleeme. Lisaks ulmeliste elukate ja muude eluvormide kirjeldustele peaks kiitva sõnaga mainima ka kulinaarset poolt - autor välja mõelnud kõikvõimalikke fantastilisi roogasid ning jooke ja kirjeldab neid põnevalt. 
Eraldi tuleb kiita ka John Harrise kaanepilti. 
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku viimases tekstis peab Haviland Tuf minema kolmandat korda appi sündimuskontrolli meetodite suhtes tõrksale S'uthlami planeedile, mis ta varasematest ponnistustest hoolimata taaskord "Malthuse katastroofi" ja hävitava kosmosesõja poole liigub...
"Taevamanna" on suhteliselt kammerlikus stiilis ja peamiselt dialoogidest koosnev tekst, mõnele varasemale Tufi-loole omast värvikat ja eksootilist seikluslikkust siit ei leia. Lühiromaani idee on siiski huvitav ja tegu on igati korralikult kirjapandud tekstiga. 
Teksti loeti eesti keeles

Haviland Tuf on parajasti K'theddioni planeedi ühes sööklas einetamas, kui äkki üritab tundmatu purjus noormees talle kärakapudeliga pähe virutada. Katse nurjub ja Tufi poolt murtud kätega ründaja Jaime Kreen leiab end kohalikust vangimajast. Tuf ei mõista, miks talle tundmatu isik teda avalikus kohas ründas, ent nagu selgub, on Kreenil enda meelest põhjus tema peale viha kanda ja see seostub Tufi kosmoselaevaga Ark ning bioloogilise sõjaga...
Jälle üks huvitav lugu Tufi-tsüklist, sedapuhku (nagu pealkirjastki näha) rohkete viidetega Vanale Testamendile. 
Teksti loeti eesti keeles

Haviland Tufi poole pöördub abipalvega ülembestiaarius Herold Norn Lyronica planeedilt. Lyronicat valitsevad Kaksteist Suurt Koda tavatsevad omavahel loomavõitlusi korraldada, ent Norni koja raudkihvadeks kutsutud koerataoliste kiskjate tõug on viimastel aastatel nõrgenenud, seega soovib ta Tufilt Arki pardal tehislikult valmistatud koletisi osta. Tuf annab oma nõusoleku... 
Korralikult kirjapandud lugu, ehkki ei kuulu minu hinnangul parimate Tufi-tsükli tekstide hulka. 
Teksti loeti eesti keeles

Haviland Tuf naaseb lühiromaanist "Leivad ja kalad" tuttavale S'uthlami planeedile, et sealse sadamaülema Tolly Mune'iga osa võlast ära klaarida. Ootamatult selgub, et S'uthlamit ähvardab endiselt ülerahvastatusest tingitud näljahäda ja sealsetel elanikel on taas Tufi abi vaja...
"Teine portsjon" pole vast nii hoogne ja põnevate ideedega kui mõni teine "Haviland Tufi"-tsükli tekst, ent siiski on tegu korraliku ja hästi läbi mõeldud lugemisvaraga. Tekstis kirjeldatud probleemid ja võimalikud lahendused mõjuvad üsna aktuaalselt ka aastal 2020 meie oma kodusel Maal. 
Teksti loeti eesti keeles

Brazelourni planeedil Kuue Maailma Biopõllumajandusnäitusel viibides kuuleb Haviland Tuf Namori koloniaalplaneeti tabanud hädast. Valdavalt ookeanidest koosneva territooriumiga ja hõredalt asustatud Namori elanikke on hakanud kimbutama hiiglaslikud merekoletised, kelle tegevuse tõttu ähvardab sealset inimasustust surmaoht. Tuf otsustab Namorile appi minna...
Jälle üks põnev lugu Haviland Tufi tsüklist värvikalt kirjapandud kosmosemaailma, seda tabanud probleemide ja ootamatu lõpupuändiga. 
Teksti loeti eesti keeles

Haviland Tuf, kelle käsutusse on sattunud tuhande aasta vanune hiiglaslik kosmoselaev Ark, rändab sellega S'uthlami-nimelisele planeedile, et laev sealsetes dokkides tema isiklike vajaduste jaoks ümber ehitataks. Kõrgtehnoloogilist ja tugevalt urbaniseerunud S'uthlamit ähvardab ülerahvastatusest tingitud ökoloogiline kollaps, mistõttu Ark ning selle pardal peituvad vahendid uute looma- ja taimeliikide loomiseks hakkavad kohalikele võimudele ülemäärast huvi pakkuma...
Lühiromaani "Leivad ja kalad" tegevus toimub natuke aeglasemas ja rahulikumas tempos kui kogumikku alustanud "Katkutähel", siiski on käesolevgi lühiromaan väga põnev tekst ühest koloniaalmaailmast, seda ähvardavatest ohtudes ning võimalikest lahendustest. 
Teksti loeti eesti keeles

Rühm omavahel kraaklevaid teadlasi ja õnnekütte suundub otsima Katkutähte - Hro Br'ana planeedi orbiidil tiirlevat iidse bioloogiliseks sõjaks kasutatud kosmoselaeva vrakki, mida on seostatud planeedil iga kolme põlvkonna tagant regulaarselt puhkevate epideemiatega. Ekspeditsiooni jaoks renditakse kaupmees Haviland Tufile kuuluv kosmoselaev Suurepäraste Odavate Kaupade Küllusesarv...
Kogumiku "Haviland Tufi reisid" avalugu on igati põnev ja pingeline kosmoseooper, mille vast kõige huvitavamaks osaks on kõiksuguste ulmeliste elukate ja muude eluvormide kirjeldused. Hindes pole kahtlustki. 
Teksti loeti eesti keeles

Käesolev jutukogumik on Vene fantasykirjanduse ühe rajaja Loginovi esimene eesti keelde tõlgitud raamat (varem on talt eestindatud neli eri pikkuses juttu kirjastuse Skarabeus kahes antoloogias). Kogumiku moodustavad tõlkelood pärinevad perioodist 1983-2015 (seejuures "Raha lugu" ilmus esmakordselt "mitteametlikult" Leningradi Ülikooli seinalehes juba aastal 1970) ehk suhteliselt pikast ja Venemaa kontekstis murrangurohkest ajavahemikust.
Kui kogumikku alustavad valmilaadsed ja üsna väheütlevad laastud "Raha lugu" ja "Kuidas hukkus Atlantis" välja arvata, võiks käesoleva kogumiku lugusid iseloomustada järgmiste tunnuste poolest: 1) peategelased on nö. tavalised inimesed, kes satuvad fantastiliste ja keeruliste sündmuste keskele, mitte väljapaistvate võimetega kangelased (kehtib ka lühiromaani "Loojang planeedil Maa" kohta, kus inimesi tegelaste seas polegi); 2) meesautori kohta palju naispeategelaste kasutamist ja naiselike ning "pehmete" teemadega tegelemist; 3) meditsiinitemaatika rohke käsitlemine (järelsõnast selgub, et autor pole küll hariduselt arst, vaid keemik). 
Loginov kirjutab üldiselt hästi, aga mingil põhjusel pole need lood mu maitsele päris ideaalsed, mida peegeldavad ka neile eraldi antud hinded ("viieväärilisi" tekste selles kogumikus minu jaoks polnud). Siiski on käesoleva kogumiku eesti keeles avaldamine tubli saavutus ja jääb oodata vaid järgmist Skarabeuse ulmeraamatut, milleks peaks olema Leonid Kaganovi esimene eestikeelne kogumik. 
Eraldi tuleks kiita kaanepilti: tore näha, et Skarabeus on hakanud Meelis Krosetškini teeneid kasutama, eriti võrreldes mulluse antoloogia "Maagia" kaanepildiga suur edasiminek. 
Teksti loeti eesti keeles

Lähitulevikus on leitud viis ületarbimise ja keskkonna koormamise pealt kokku hoida: mitme inimese teadvused siirdatakse ühte kehasse. Kohe hakkab see mõjutama ka inimkonna evolutsiooni tervikuna: sündivate laste kehades on kaks isiksust. Varsti aga sellega harjutakse...
Lühiromaani tegevus toimub tuleviku-Venemaal. Hoolimata kehajagamisest on rahva enamiku elu endiselt vilets, vaesed elavad Stalini aega meenutavates ühiskorterites, valitsevad tohutud sotsiaalsed lõhed. Peategelaseks vaesest perest pärinev Sonja-nimeline tüdruk, kes kujutab endast kummalist anomaaliat: ta pole mitte ainult sündinud oma kehasse üksi, vaid uurimisel ei leita ta kehast mistahes märki isiksuse olemasolust. Lühiromaani tegevus algab enne Sonja sündi ja kirjeldab tema keerulist elukäiku teismeeani. Spoilerdamata võib vast öelda, et ehkki teose sündmustik algab pigem rahulikult ja ehk isegi venivalt, pole tegu mingi sündmustevaese sotsiaalkriitilise ulmega: märulit ja laipu leidub siin kõvasti ning paljugi ütleb ilmselt see, et ka eestikeelse Loginovi kogumiku "Eikeegi ja ilma nimeta" kaanepilt on inspireeritud just käesolevast kogumiku nimiloost.
Uuem Vene teaduslik fantastika (niipalju kui seda eestikeelsetes tõlgetes lugenud olen) näib tihti olevat düstoopiline ja masendav-räpases tulevikumaailmas kulgev ning need märksõnad kehtivad ka Loginovi lühiromaani kohta. Lisaks veel naispeategelase kasutamine, naiselik-pehmed teemad ja meditsiinitemaatika, mis näivad minu loetu põhjal Loginovi loomingut iseloomustavat.  Hindest: sarnaselt mitmetele teistele autori tekstidele jäi selline "ilmselgelt-hästi-kirjutatud-aga-pole-päris-minu-tassike-teed"-mulje. Seega "4".
Teksti loeti eesti keeles

Postküberpungiks liigituv laastuke ülihoolitsevast "nutimajast" ja selle tülpinud elanikust, kes maja türanniast vabaneda soovib.
Lugeda kõlbas. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo tegevus hargneb kahjulikest putukatest kubiseval Zemlandia-nimelisel põllumajandusele spetsialiseerunud koloniaalplaneedil, kus looduskaitseinspektor Aniel Gotz veab vimma farmer Sagitiga...
Rahulikus tempos kulgev lugu, milles on suur rõhk Zemlandia ökoloogia ja erinevate eluvormide kirjeldustel. Ökoteemad näivad Loginovit huvitavat, ent võrreldes näiteks looga "Loojang planeedil Maa" on autor võtnud "Põllumehes" hoopis liigagaraid looduskaitsjaid kritiseeriva hoiaku. 
Teksti loeti eesti keeles

Ühel päeval tabab maailma veider ajalis-ruumiline anomaalia: kaasaeg seguneb sajanditetaguse minevikuga, nii et tänapäeva inimesed näevad keskaegseid inimesi ning maailma tänapäeva reaalsusega kattuva miraažina ning vastupidi. Erinevate ajastute inimesed saavad omavahel rääkida ja suhelda, ent ühest ajastust teise üleminek ning mistahes füüsiline kontakt on välistatud.
Loo tegevus toimub Hvoinõi Bori kuurortlinnas kusagil endise Nõukogude Liidu lääneosas. Linnale proijtseerub ootamatult samas kohas keskajal asunud küla, mille elanikeks on Saksa ristirüütlite poolt alistatud paganate ja ketserite vaestest talupoegadest järeltulijad (autor on loo tegevuskoha teadlikult veidi umbmääraseks jätnud, teatud paralleelid tekivad küll muistse Preisimaa/Kaliningradiga). Loo peategelasteks võiks lugeda keskaegset talupoega Kristianit ja 20. sajandi lasteaiakasvatajat Gelijat, kelle saatused ajastute sulandumisel veidral moel põimuvad. Keskaegset maailma on loos kirjeldatud nõukoguliku ajalookäsitluse klišeede kohaselt (räpane, julm, fanaatiline jne).
Omalaadne ja südamlik lugu, ehkki väga suurt vaimustust minus tekitada ei suutnud. Lõpplahendus jäi kuidagi segaseks ja poolikuks, võib-olla saab seda seostada sellega, et Loginov kavandas "Tavalise päeva imet" algul romaanipikkusena, ent lõpuks valmis see teos lühema tekstina. 
 
Teksti loeti eesti keeles

Loo võiks žanriliselt vist urban fantasyks liigitada ja jutustab see Marina-nimelisest linnatüdrukust, kes oma maal elava vanaema käe all nõiaks õpib. "Mašakeses" ühineb argirealistlik süžee fantastiliste elementidega. 
Väga suurt vaimustust ei tekitanud, aga muidu täitsa korralik jutt. 
Teksti loeti eesti keeles

1967. aastal valmis vendadel Strugatskitel romaani "Muinasjutt Troikast", mis kujutab endast romaani "Esmaspäev algab laupäeval" järge ja mida võiks žanriliselt liigitada satiiriliseks science-fantasyks, käsikiri. Ligihiiliva stagnatsiooni tõttu olid tsensuuriolud Nõukogude Liidus varasemast karmimaks muutunud ja kirjastused ning perioodiväljaanded keeldusid "Muinasjuttu Troikast" avaldamast. Sever Gansovski nõuandel kirjutasid vennad romaani ümber, lühendasid seda peaaegu poole võrra ja avaldasid lühendatud versiooni almanahhis Angara (mis siiski skandaali ja ka lühema versiooni hilisema ärakeelamise põhjustas). Kui perestroika ajal tsensuuriolud taas leebusid, ei olnud vendadel enam mahti kaht romaanivarianti üheks koherentseks versiooniks kokku sulatada ja nii ongi see edaspidi ilmunud kahe eri variandina.
Kaht eri versiooni sisaldab ka käesoleval aastal eesti keeles ilmunud väljaanne, lisaks leiab nende kaante vahelt ka Boriss Strugatski mälestused romaani valmimisest.  Mõlemast versioonist olen eraldi arvustustes kirjutanud. Esimene (pikem) versioon mõjub värskemalt ja põnevamalt, teine aga kordab suures osas sõna-sõnalt esimest üle ning pole seetõttu nii huvipakkuv lugemisvara. 
Teksti loeti eesti keeles