Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Indrek Hargla ·

Novembrivalss Vanal väljakul

(jutt aastast 2002)

ajakirjapublikatsioon: «Looming» 2002; nr 10 (oktoober)
♦   ♦   ♦

eesti keeles: ilmunud vaid perioodikas

Hinne
Hindajaid
3
1
4
0
0
Keskmine hinne
3.875
Arvustused (8)

Ei saanudki aru, mida olulist ja tähtsat autor meile öelda tahtis. Aga midagi peab ju olema, sest kui suhteliselt pikk jutt ei torka silma ei hoogsa actioni ega tõsise sisevaatlusega, tuleb arvata, et kuskile on midagi "olulist" peidetud. Minuni see igatahes ei jõudnud. Samas pean küllalt tõenäoliseks, et lugejad laovad sellele jutule hulga viisi, olgu selle põhjuseks siis mis iganes. Aga lihtsalt selle eest, et "Novembrivalsis" on kasutet seni ulmes läbikirjutamata teemat - Brezhnevi surma ja Gorba võimaliku tõusu seoseid Kremli võimuvõitluses - ei taha teksti küll kiita. Jutu sündmuseid ei ole lugejal lugemise ajal võimalik seostada omavahel ega selle puändiga, mida lõpus välja pakutakse. Paljude krimi-juttude mitte just väga lugejaga arvestav omadus. Kas ei või olla, et Hargla on on kirjutades midagi üle punnitanud ja vähe lihtsam või siis puändikam asi oleks hoopis mõjusam?
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tahtnud seda esimesena arvustada, sest üle kahvatu ja ükskõikse kolme ei suuda ka mina välja käia.

Kohutavalt konstruitud oli see tükk, kuidagi hästi hoolikalt ja rohkete mõõtmistulemuste järel sooritatud katse, milles kopikagi eest elu ei olnud. OK, ma tean, et väga paljud alt. ajaloolised tekstid on ka anglomaailmas sellised, mis mängivad vaid oma alternatiivse "twisti" peale ning lugu, inimesi, emotsioone juurde pakkuda ei viitsi. Aga kas siis nii ongi hea? Ei ole ju!

Tunnistan, et kohati olid autori alternatiivsused päris leidlikud ja naljakad, pean silmas Valgret, mööda metsi müttavate partisanide teema peale põlema minevat ajaloolasest komnoort jm, aga ikkagi jäi see üritus kohutavalt kunstlikuks, nii et ma lõpuks ei taibanudki, kas selline hingetu alt. ajalooline skeem oligi autoril plaanis või oli siin ka mingi varjatum ja siinkirjutajale sügavalt vastuvõetamatu nostalgia-programm millegi järele sisse kirjutatud.

Oh pagan, ja see ajalooalternatiiv, mis kirjeldas teistsuguseks kujunenud Teist maailmasõda, oli vist küll kõigist võimalikest stsenaariumidest see kõikse jaburam ja ebatõenäolisem.

Igatahes haarasin selle lugemise järel vastumürki soovides kätte Viirlaiu "Ristideta hauad" ja hakkasin seda üle lugema.

Teksti loeti eesti keeles

Kirjanduses pole sugugi haruldane võte, et jutustajaisik pole sündmustiku võtmeisik. Jaan Kross on seda võtet oma ajaloolistes romaanides tüdimuseni lüpsnud jne. Samasugust nippi on varem kasutanud ka Hargla - imho on Baiita needuse agar, kuid mitte kõige taibukam peategelane ning tema askeldused vaid taustaks ja ehk teatud vastanduseks olulisemale. Nii ka antud juhul: Mihhail Sergejevitsh sobib esiplaanile pisut paremini kui kõnelev koer, autojuht või taburett vaid seepärast, et loogiliselt võttes on temal suuremad eeldused olla arenevate sündmuste läheduses, näha ja kuulda seda, mida autor tahab edasi anda.

Kui ma olin - ja täiesti iseseisvalt, sest vihjeid on ju piisavalt - aru saanud, kes on MS-i salapärane eestlasest vastasmängija, siis hakkasin uuesti otsast peale ning lugu muutus oluliselt naljakamaks ja värvikamaks. Mitte et ma prototüüpi nüüd isiklikult tunneks. Aga samas ruumis olen temaga mõned korrad viibinud ja mõned uusaastakaardid on ta mulle ka saatnud :)

Matemaatikast on teada - tõestuse olen küll unustanud -, et elastse pinna deformeerimisel leidub alati vähemalt üks punkt, mis jääb oma endisele kohale. See võiks olla võrreldav alt. ajalooliste juttudega. Et igal juhul on olemas mingi invariant või püsipunkt, mis seob alternatiivset meile teada oleva ajalooga. Antud juhul on üheks selliseks invariandiks karjerism ehk soov igas olukorras iga hinna eest võimu ligi pääseda. Ma usun küll, et eelmisele arvustajale on sügavalt vastuvõetamatu kujutlus, et teistsugustes oludes osutuksid martlaar ja laurivahtre üliaktiivseteks komnoorteks. Ise olen selles osas aga autoriga täiesti nõus.

Teksti loeti eesti keeles

Algus oli paljutõotav, aga mida edasi, seda vähem lugu pakkus, kuni suhteliselt tagasihoidliku puändini välja. Ühesõnaga, ei erutanud ega vihastanud. Kolm ongi sobiv hinne selliste teoste jaoks. Ühinen Musta Kassiga: teistsuguste asjaolude puhul poleks tulihingeline kommunist, prillidega ajalootudeng Mjart midagi enneolematut. Muidugi oleks väga naljakas olnud, kui loos oleks esinenud põrandaaluste kodanlike natsionalistide liider Edgar, aga see selleks. Harglale omaselt on taust reaalne ja usutav. Natuke imelik tundus Eesti NSV ja eestlaste igale poole sissetoppimine, sest endisest NSVL - ist moodustasime me nii rahvaarvu kui pindala poolest mingi murdosa protsendist, aga ilmselt oli seda puändi jaoks vaja. Loo kohta ütleks veel et seekord ei ületanud Hargla ise enda poolt seatud latti.
Teksti loeti eesti keeles

Mjah, näiteks Tshehhoslovakkiasse tungisid sakslased enne venelasi, ent 1968. aasta sündmusi see ei vätinud... Lugu tundus alguses realistliku käsistlusena 1982. aasta Nõukogude Liidust, kuni komnoorte pajatus alternatiivsest Eesti ajaloost teksti zhanriulmelise elemendi sisse tõi. Mul kui ulmefännil tekkis selline tore äratundmisrõõm... Veidi kuiv ja igav tundus, selle eest "neli" . Igatahes korralik mats praeguse ametliku ajalookäsitluse pihta, mis hakkabki pikapeale ära tüütama. Loo ilmumine pidi ilmselt tähistama Bre˛nevi 20. surma-aastapäeva. P. S. need tekstis märgitud kaks venda, kelle romaani tsensuur ära keelas, olid vist Strugatskid?
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tea nüüd.
Minule tundus, et see lugu oli ainuüksi avaldamise pärast kirjutatud. Kuidagi väga pingutanud, liialt skemaatiline, ei jätnud muljet nagu tekst oleks elanud tervikuna. Selles mõttes siis muust Hargla loomingust tsipa erinev. Kuigi jah, mõned killud olid kogunisti nõnda head, et lõigust sai paar korda veel üle käidud.
Sisust on tunduvalt kergem aru saada, kui mõista, millised paralleelkujud on tegelikult Vana väljaku isikutel. Ajaloo tundmine ka kahjuks ei tule... Mitte et mul nüüd seda oleks, siit ka siis kolm.

Lugeja hindab oma intelligentsustasemel: nii palju kui aru saab, nii paljut ka mõistab hinnata. Paistab, et ma ise suurt ei mõistnud, siit ka see muljetamine ja keskmine kolm...

Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Soome päritolu USA-s elava ja inglise keeles kirjutava ulmekirjaniku Hannu Rajaniemi romaani võiks žanriliselt liigitada alternatiivajalooliseks science-fantasyks. 
Teatavasti oli 20. sajandi alguses üsna populaarseks ajaviiteks spiritism - surnute hingedega suhtlemine meediumite kaudu. Rajaniemi kirjeldatud alternatiivmaailmas on spiritism saanud aga teadusliku aluse ja loodud side teispoolsuses paikneva Suvemaaga, mis on koduks surnute hingedele. Spiritism on segunenud tehnoloogia arenguga ja muutnud oluliselt 20. sajandi ajaloo kulgu. "Suvemaa" tegevus toimub valdavalt Londonis aastal 1938 ja on edasi antud spiooniloona, kusjuures Briti impeeriumi (mida valitseb Suvemaalt surnud kuninganna Victoria) põhivaenlaseks on kujunenud kunstlikult loodud jumalolendi valitsetav Nõukogude Liit. Hitlerist ega Kolmandast Reichist pole Rajaniemi romaanis sõnagu juttu, küll aga möllab (sarnaselt pärisajaloolegi) kolmekümnendate lõpu Hispaanias kodusõda, kus ristuvad Suurbritannia ja Nõukogude Liidu huvid. Luuretegevusse ja võimuvõitlusse on kaasatud nii elavate maailm kui ka Suvemaa. Romaani peategelaseks võib pidada Briti luureteenistuse SIS naistöötajat Rachel Moore'i, kes peab lisaks Nõukogude agentidele ja masinjumala eest Hispaaniasse pakku läinud stalinistidele tegelema ka oma kiuslike ülemuste ning kõikvõimalike isiklike probleemidega... 
"Suvemaa" üheks iseloomulikuks jooneks on tegevusmaailma kirjeldamise äärmine detailsus ja ideerohkus. Ehkki alternatiivajaloo ja üleloomuliku elemendi põiminine võib mõnedele ulmelugejatele kahtlase ideena tunduda, pole "Suvemaa" kindlasti üks neist romaanidest, kus näiteks Napoleoni sõdade ajastusse draakonid paigutatakse ja kogu muu tegevusmaailm samasuguseks jääb. Rajaniemi on detailselt ja põnevalt kirjeldanud nii neljamõõtmelist teispoolsust ning sealset eksootilist, ent samas kohati hämmastavalt maiste probleemidega kimpusolevat ühiskonda, maailmadevahelist suhtlust kui ka teadusliku spiritismi mõju maisele tehnoloogiale ja inimkäitumisele. Üks väike näide: Rajaniemi maailmas harrastavad Cambridge'i tudengid ülikoolihoonete tornidel ja katustel turnimist, kukuvad surnuks ning lõpetavad õpingud teispoolsuses viibides... kuna surmal pole pärast Suvemaa avastamist enam niikuinii mingisugust tähtsust. Hoogsa süžeega, ent samas äärmiselt tiheda tekstiga romaan on paksult täis erinevaid ajaloolisi ja kultuurilisi vihjeid (Suurbritannia peaministriks on näiteks Herbert West). 
"Suvemaa" on esimene eesti keelde tõlgitud Rajaniemi tekst ja ühtlasi mu esimene tutvus autori loominguga. Positiivne ja omapärane mulje jäi mulle sellest romaanist küll. 
Teksti loeti eesti keeles

Jah, see praeguseks peaaegu kuuekümne aasta vanune romaan meenutab tõesti Andry Weiri loomingut, seda küll 1961. aasta ja tollaste teadmiste kontekstis. Romaani ilmumisaastaks oli Kuu pinnal maandunud vaid mehitamata Luna-2, Apollo 11 lennuni jäi kaheksa aastat ja inimkonna teadmised Maa kaaslasest olid palju väiksemad kui näiteks teadmised Marsist Weiri "Marslase" ilmudes 2011. aastal. Seega mõjuvad Clarke'i Kuu-kirjeldused tänapäeval kohati üsna ebarealistlikult - kasvõi kuutolmu füüsikaliste omaduste kirjeldamise osas.
"Kuutolmu varing" tundub kohati kuivavõitu ja, nagu ülalpool öeldud, tänapäeval lugedes ka kergelt aegunud, ehkki lõpupoole kisub sündmustik  põnevamaks. "Linna ja tähtedega" ma seda romaani võrdlema kindlasti ei tõttaks, ent heatahtliku hinde "4-" teenib "Kuutolmu varing" mult siiski välja.
Romaani eestikeelses tõlkes võib leida paar veidrat "tõlkepärlit" - Jupiteri kuu Ganymede ja piiblikangelane Samson (eesti keeles on siiski tegu Ganymedese ja Simsoniga).
Teksti loeti eesti keeles

"Mees kuldse õhupalliga" on mu esimeseks kokkupuuteks Reedi loominguga ja kuulub autori Suure Laeva tsüklisse, milles inimkonnal on õnnestunud enda kontrolli alla saada planeedisuurune tulnukpäritolu kosmoselaev koos sealse kõrgtehnoloogiaga ning suunduda sellega kaugeid tähesüsteeme hõivama. Suure Laeva pardall reisijad on läbinud põhjaliku transhumanistliku töötluse (drastiliselt pikendatud eluiga, ühendatud teadvustega biokeraamilised ajud jne), ent muus osas kipuvad nad olema nagu inimesed ikka: paljude kosmoserändurite elu möödub pidutsedes, armuafäärides ja omavaheliste väiklaste kraakluste saatel. Lühiromaani peategelasteks on abielupaar, kellele hakkab pakkuma huvi legend läbiuurimata territooriumist Suure Laeva koobastikes. Nii korraldavadki nad sinna ekspeditsiooni ja avastavad midagi väga kummalist ning üllatavat.
Päris põnev ja läbimõeldud tekst, ehkki maksimumhinde andmiseks jäi minu jaoks nagu midagi puudu. Ilmselt peaks käesoleva lühiromaani täielikuks nautimiseks olema tuttav ka ülejäänud sama tegevusmaailma käsitlevate Reedi tekstidega.
Eestikeelses tõlkes torkas silma hulk grammatilisi vigu ja veidravõitu sõnakasutust, isegi kokku- ning lahkukirjutamisse on siin üsna vabameelselt suhtutud (Noor tütarlaps ja võõras seisid Hong Kongi pargis lootose tiigi kõrval munakivi sillutisel).
Teksti loeti eesti keeles

Vietnami päritolu, Pariisis elava ja inglise keeles kirjutava ulmekirjaniku lühiromaani tegevus toimub maailmas, kus Hiina ja Vietnami tsivilisatsioonid on maailmas domineerima pääsenud ning hiljem ka kosmosesse levinud. Veider maailm, kus eksisteerib kõikvõimalik ülikõrgelt arenenud tehnoloogia, ent mille ühiskonnakorraldus meenutab pigem keisririigi-aegset Hiinat või Kagu-Aasiat enne eurooplaste saabumist. "Pisarais pärlite tsitadelli" sündmustiku keskmes on koos pealkirjas mainitud kosmosekindluse ja kaaskonnaga teadmata kadunud jäänud mässuline printsess Ngoc Minh ning tolle keisririnnast ema katsed teda aja ja ruumi sügavustest üles leida...
"Pisarais pärlite tsitadelli" lugedes valdas mind veidralt vastuoluline tunne. Siin on olemas paljud asjad, mida ma üldjuhul ulme juures hindan - pentsik ja idamaiselt eksootiline tulevikumaailm, kaelamurdvalt veidrad tehnikaimed jne. Aga vat teostus jättis külmaks - kuidagi liiga unelev-uimane ja ülemäära tundlev. Nii et isiklik lugemiselamus langetab hinde "3" peale. Seniloetud autoritest on de Bodardil minu jaoks kõige rohkem sarnasusi vast Ann Leckie'ga, de Bodardi kosmosemaailm on tänu hiina-vietnami teemadele küll märksa eksootilisem. 
Teksti loeti eesti keeles

Veršinini eesti keelde tõlgitud looming on mulle alates Marduse-sarja antoloogias ilmunud lühijutust "Viimne partii" hea mulje jätnud... ilmselt on osalt põhjuseks ka autori ajaloo- ja poliitikahuvi, mis ta ulmetekstides eri kujul välja lööb. Käesoleva, kaht eriilmelist lühiromaani koondava eestikeelse Veršinini autorikogu ilmumine on seega minu silmis äärmiselt positiivne sündmus. 
Teksti loeti eesti keeles

Alternatiivajaloolises lühiromaanis on juttu dekabristidest - 1825. aasta detsembris toimunud ülestõusukatse käigus Venemaal isevalitsust kukutada püüdnud revolutsioonilistest ohvitseridest, keda on Venemaa ajaloos ja kultuuriloos kujutatud traditsiooniliselt õilsate märtritena. Veršinini lühiromaani alternatiivajaloolises versioonis õnnestub keiser Nikolai I küll Peterburis Senati väljakul toimunud mässukatse maha suruda, ent Tšernigovi polgu vastuhakku 1826. aasta veebruaris saadab edu ja Ukraina aladel kuulutatakse välja Venemaa Vabariik, mis päädib kodusõjaga Vene impeeriumis ning selle osalise lagunemisega (taasiseseisvuvad 18. sajandi lõpus Venemaaga liidetud Poola ja Krimmi khaaniriik).
"Vabariigi esimene aasta" kirjeldabki valdavalt sõjategevust Ukraina steppides, revolutsionääride võitlust keisrivägede ja allumatute röövkasakatega, omavahelisi vastuolusid, keerulisi suhteid krimmitatarlastega jne. Suurt rõhku on pandud ka dekabristide hingelistele siseheitlustele, kui nende ideaalid põrkuvad porises stepis toimuva julma sõja reaalsusega... Mainimata ei saa jätta ka tegevusajale omast õhustikku, sealhulgas kohatist romantismiajastu kirjalikule pärandile omast ülevalt luulelist stiili.
Mulle käesolev lühiromaan oma läbimõeldud alternatiivajaloolise maailma ja ajastu õhustiku tunnetamisega väga meeldis. Kas keskmisele ulmefännile lugeda soovitada julgeksin, ei oska öelda - ilmselt eeldab teksti nautimine ka teatud ajaloohuvi olemasolu. Autor on enda kirjeldatud alternatiivajaloolise maailma mõistmise küll lugejatele mõnevõrra lihtsamaks teinud, seda nii teose alguses oleva kaheleheküljelise "Toimumata jäänud kampaania kroonika" kui ka teksti lõppu paigutatud ülevaatega sellest, milline saatus tabas selle rohkearvulisi tegelasi reaalse ajaloo käigus. Sarnaselt "Vildaka homse kroonikatele" on ka "Vabariigi esimese aasta" sündmustik antud edasi paljude erinevate tegelaste silme läbi, ent eelmainitud teosega võrreldes tundub käesolev siiski (vähemalt mulle) lihtsamaltloetav ja -mõistetav.   
Teksti loeti eesti keeles

"Vildaka homse kroonikad" (lühiromaan vääriks eriauhinda kõige düstoopilisemalt kõlava pealkirja eest!) on üsna keeruline ja raskestimõistetav tekst, mis võib pealiskaudsemale lugejale ilmselt parajalt segadusttekitavalt mõjuda - seda peamiselt erinevate tegelaste silme läbi nähtud sündmustiku tõttu. Asja ei muuda lihtsamaks ka see, et nende tegelaste hulgas domineerivad peale raamjutustuse minategelasest hullule paavstile ka teised "ebausaldusväärsed jutustajad". Siinkohal oli mulle mõningaks abiks Jyrka (praeguseks 20 aasta vanune) Baasi arvustus, mis aitas mul pärast teose läbilugemist oma mõtetesse teatud selgust tuua.
Lühiromaani Darhail toimuv algus on suhteliselt lihtsaltmõistetav ja tegeleb teatud määral "progressurluse" teema või selle mingi variatsiooniga, sõjaaegsele Vietnamile vihjava Darhai eksootiline õhustik aga pärineks justkui Kir Bulõtšovi loomingust. Edasi läheb kõik kõvasti segasemaks... Surmsünge ja raskemeelne tekst, milletaoliste järjestikkune tarbimine pikema aja jooksul võrduks masohhismiga? Ei ütleks, on kõvasti hullematki loetud. Või olen ma lugejana lihtsalt tuim ja küüniline... Julmuste kirjeldusi siin leidus ja kokkuvõttes oli autori tulevikunägemus samuti üsna düstoopiline - ent ei midagi erilist.
Niivõrd läbimõeldud ja mõtlemapanevale ulmetekstile ei saa kuidagi maksimumist madalamat hinnet anda. 
Teksti loeti eesti keeles

"Tuliaika" (tõlkes siis "Tuleaeg") on teine minu poolt loetud soomekeelne raamat. Kuna mu soome keele oskus on suuresti latentne ja põhineb valdavalt kaheksakümnendate lõpu ning üheksakümnendate alguse Tallinnas veedetud lapsepõlvest pärit mälestustel, kasutasin "Tuliaika" lugemiseks e-lugerile paigaldatud soome-inglise sõnastikku. Ari Mattila koostatud Simple Finnish to English Dictionary for Kindle maksab Amazonis 3,59 USA dollarit ja on täiuslikkusest kaugusel, suutmata tuvastada soomekeelsete sõnade käändelisi ja pöördelisi vorme, samas on tegu ainsa e-lugeritele paigaldatava soome-inglise sõnastikuga, mida mul võrgust leida õnnestus. 
Lühiromaani tegevus toimub aastal 2227. Kliimakatastroofist ja globaalsetest sõdadest räsitud postapokalüptiline maailm on jõudnud omadega taas umbkaudu 20. sajandi lõpu tehnoloogilisele arengutasemele. Kolmeks globaalseks supervõimuks on Ameerika Föderatsioon, Jaapan... ja Soome. Viimatimainitud riik omab mõjualuseid territooriume isegi Lõuna-Ameerikas ja soome keelest on saanud maailmakeel. Helsingi on kliimasoojenemise tõttu mere alla uppunud ja Soome maailmariigi pealinnaks on saanud Hämeenlinna, millest on kujunenud rohkem kui kaheksa miljoni elanikuga metropol. Kuna kliima on selles 23. sajandi tulevikumaailmas tublisti soojenenud ("Hämeenlinna kuumad sügiööd") meenutab tuleviku-Soome õhustik pigem  mõnest kaheksakümnendate Hollywoodi märulifilmist tuttavat USA metropoli.
Märulifilmik või koomiksilik on ka lühiromaani sündmustik. Peakangelaseks on Soome eriagent Koivisto, kunagise Soome presidendi kauge järeltulija, kelle soontes voolab muuhulgas ka saami verd. Posttraumaatilise stressi all kannatav keerulise minevikuga "Soome Rambo", kelle ülesandeks on võidelda Soomet ohustavate terroristide ja superkurjategijatega kõikjal maailmas, ning kelle karakter toob taaskord silme ette arhetüüpse "Vietnami veteranist superkangelase" kaheksakümnendate Hollywoodi filmist (ka "Tuliaika" soomekeelse paberväljaande kaanel on ta üsna Sylvester Stallone'i välimusega). "Tuliaika" peamiseks sündmustikuks ongi Koivisto klaperjaht superkurjategijale hüüdnimega Tiikeri (Tiiger), mis viib ta lisaks kodusele Soomele ka Prantsusmaa lõunarannikule ning Amazonase džunglisse, ja maailma päästmine tolle salasepitsuste küüsist.
"Tuliaika" lugemine tekitas kohati samasuguse veidra tunde nagu "Saladusliku tsaari" maailma lood Eesti ulmeautoritelt - natuke üle võlli keeratult ja absurdselt mõjuv "kodukandi-keskne, ent see-eest globaalne" tulevikumaailm + sünged ning tõsised elemendid, mille koosmõju paneb lugeja endalt küsima, on see kõik siis ikkagi mõeldud absurdina või ei. Koomiksiraamatulikule süžeele (superkangelase globaalsete mõõtmetega ajujaht maailma hävitada soovivale superpahalasele) lisanduvad Koivisto sisemaailma ja hingepiinade kirjeldused, mis lisavad pulpilikule sündmustikule tugeva "ugridoomi" kõrvalmaigu. Erinevalt Eesti autorite "Tsaari"-maailmast pole Jyrkäse lühiromaanis eriti põnevaid ulmelisi ideid ega tehnoloogiaid, detailsete seksistseenide rohkus (lisaks vaenlaste tapmisele ja hingepiinades põdemisele leiab Koivisto lühiromaani piiratud mahu juures aega ka muude tegevuste jaoks) meenutab aga hoopis Veskimehe loomingut. 
Ulmeliste ideede vähesus, pentsiku retrofuturistliku tegevusmaailma klišeelisus ning üldise õhustiku teatud ebakõlalisus langetavadki "Tuliaika" hinde minu jaoks "3" peale. 
Teksti loeti soome keeles

Pean tunnistama, et käesoleva antoloogia ideest esmakordselt kuuldes tundsin kerget hämmingut. Enamik Asimovi loomingu paremikust kuulub minu meelest selgelt oma aegruumi (1940. ja -50. aastate USA-sse), nii et mõte selle süstemaatiliselt pastišeerimisest tänapäeva Eestis tundus kummaline - kui just mitte stiilipuhast "tuumapunki" kirjutada. 
Antoloogia lugusid olen Baasis eraldi hinnanud ja osadest ka pikemalt kirjutanud. Tundub, et ma pole piisavalt hardcore-Asimovi-fänn, et sellistest pastiššidest tohutult vaimustuda - paljud lugudes esinevad vihjed läksid mu jaoks kaduma, neile aluseks olnud vanameistri tekstid olid ununenud või sootuks lugemata. Ilmselt mängib siin oma rolli ka see, et oma "lapsepõlve lemmikautorite" hulka ma Asimovit kindlasti lugeda ei saa - jõudsin ta loominguni hoopis hilisemas vanuses, kui mitmed teised olulised ulmeklassikud (Simmons, Clarke jne) minu jaoks juba tuttavad olid.
Hinne "4" on antud lugude ümardatud keskmise hinde järgi. 
Teksti loeti eesti keeles

"Asum ja Maa" on üks viletsamaid minu poolt loetud Asimovi raamatuid, mille sündmustikust enamiku olen praeguseks suutnud ka üsna edukalt ära unustada. Seetõttu ei öelnud käesolev Belialsi lugu (sarnaselt Olev Toomile) mulle suurt midagi. 
Teksti loeti eesti keeles

Planeedil Gaal toimunud katastroofi kirjelduse tagant paistavad tõesti selgelt "Kauge Vikerkaare" kõrvad. Muus osas tõesti selline kergelt ja ehk liigagi kokkuvõtlikult/lühidalt kirjapandud põnevuslugu. 
Teksti loeti eesti keeles

Kuri kahtlus, et tegu on järjega mingile "Kadunud roboti" kogumikus ilmunud Asimovi loole, mille pealkirja ega sisu ma praegu täpselt meenutada ei suuda. 
Objektiivselt võttes võib Roosvaldi lugu olla päris hästi välja kukkunud, hinne (3+) tuleneb pigem isiklikust lugemiselamusest - pole nagu päris minu "tassike teed"...
Teksti loeti eesti keeles

Sanderi loo täielikuks hoomamiseks on vaja kursis olla Asimovi jutuga "It's Such a Beautiful Day", mida pole seni eesti keelde tõlgitud ja mis on ka mul seni lugemata, ehkki lisaks autoripoolse saatesõna lugemisele uurisin selle loo kohta ka Baasi arvustustest, mis tegevusmaailmale mõningat selgust lisasid.
Tegevusmaailm mõjub üsna omapäraselt (1950. aastate vaimus tulevikutehnoloogiale on lisandunud hilisemad "pärismaailma" tehnoloogilised ja kultuurilised nähtused nagu näiteks mobiiltelefonid). Irooniline lugu suhteliselt päevakajalistel teemadel, mille puänt minus (erinevalt eelarvustajast) kohmetust ei tekitanud. Tugeva plussiga "4" võib sellele jutule kõhklusteta hindeks anda. 
Teksti loeti eesti keeles

Seni põhiliselt kaasautorina tuntud Jansi üksi kirjutatud noorteulmeka "Tondilatern" teine koht käesoleva aasta romaanivõistlusel on olnud ilmselt Eesti ulmeelu üks viimase aja ootamatumaid sündmusi ja seni olulisim verstapost autori loominguses arengus.
"Tondilaterna" (loo pealkiri kattub sama autori 2012. aastal Reaktoris ilmunud looga, kusjuures pealkirjas olev sõna ei esine teoses kordagi) peategelaseks on Elva gümnaasiumis õppiv Rajari-nimeline nooruk, kelle silme läbi on romaani sündmustik ka edasi antud. Tegevus algab tüüpilise "noorteka" võtmes - Rajar päästab koolikiusajate käest äsja Tartust Elvasse kolinud otakutüdruku Siiri. Peagi segavad noored end kõrgtehnoloogilisest paralleelmaailmast pärinevate sissetungijatega seotud intriigidesse ja sündmused omandavad hoogsa ning märulirohke iseloomu...
Võrreldes Jansi varasemate üksi kirjutatud tekstidega jätab "Tondilatern" märksa küpsema mulje, siin on teatud poeetillist melanhooliat, mis tema varasematest humoorikatest lühijuttudest täielikult puudus. Oma osa annavad siiinkohal kindlasti ka autori koduse Elva kirjeldused. Ehkki "Tondilatern" on orienteeritud pigem nooremapoolsete lugejate vanusegrupile, peaks see ka küpsemas vanuses ulmesõpradele lugeda sobima. Ära tuleks mainida ka põgusad kirjeldused esperantokeelsest paralleelmaailmast, mis oma kõrgtehnoloogiaga üsna võõrapärase ja kummastavalt eksootilise mulje jätab. Natuke võiks vast viriseda lõpplahenduse kallal, mis tundub veidi ülemäära sentimentaalne ja läbimõtlematu - samas võib peategelaste poolt tehtud valikud ka nende üldise šokiseisundi arvele kirjutada. 
Teksti loeti eesti keeles

"Tulevase maailma pale" on kummalise ülesehitusega raamat, jäädes kuhugi ilukirjandusliku proosa ja futuroloogilise esseistika vahepeale. Dialooge ja muud ilukirjandusele omast on siin vähe, küll aga on siin rohkelt tulevikuajaloo kirjeldusi ning peatükkide kaupa ühiskonna ja ajalooteemalist targutamist. Paljude ulmefännide jaoks seostub see raamat ilmselt klassikalise Briti ulmefilmiga Things to Come, ent filmi näinutel ei tasu selle põhjal raamatule ootusi seada, tegu on üsna erinevas võtmes teostatud asjadega. 
"Tulevase maailma palge" raamjutustus on üsna ilukirjanduslik. Wellsi alter ego kätte on sattunud äsjasurnud diplomaat Philip Raveni "unenäoraamat", mille too on kirja pannud unesnähtud tulevikust pärineva ajalooõpiku põhjal ja milles on kirjeldatud inimkonna ajalugu järgneva 173 aasta (1933-2106) jooksul. Raveni kirjapandi moodustabki "Tulevase maailma palge" teksti põhiosa. Aastakümnete pikkuseks veniv Suur Majanduskriis (mis raamatu ilmumise ajal 1933. aastal veel vaibunud polnud), apokalüptiliste tagajärgedega tulevikusõda koos rohke mürkgaasi kasutamisega, tsivilisatsiooni kokkuvarisemine ja sotsialistlik-utopistliku tulevikukorra ning "moodsa riigi" sünd tänu postapokalüptilise maailma taevalaotusi valitsevale "lendurite diktatuurile"...
Kui nii tuntud kirjanik nagu Wells on kirjutanud nii põhjaliku ja mastaapse tulevikuteemalise raamatu, nagu "Tulevase maailma pale" seda on, ent see raamat on sellest hoolimata ulmelugejate seas nii vähetuntud, siis peab sel vähetuntusel loogiliselt võttes mingi põhjus olema. Kahjuks see põhjus ka eksisteerib: enamiku raamatust võtab enda alla tüütu ajast-ja arust sotsialistlik-utopistlik targutamine, mida lugeda on umbes sama põnev kui nõukogudeaegse "ideoloogilise kirjanduse" igavamat osa. Üksikud ilukirjanduse võtmes kirjapandud poeetilised kirjeldused postapkalüptilisest tulevikumaailmast seda muljet ei päästa ja kokkuvõttes on tegu üsna vaevaliselt seeditava lugemiskraamiga. 
Teksti loeti eesti keeles

Käesoleval aastal Eesti Raamatu poolt avaldatud "Kolme keha probleemi" tõlge on minu teada esimene Hiina autori ulmeteos maakeeles pärast 1972. aastal ilmunud Lao She "Kassilinna saatuse" tõlget ehk siis viimase 47 aasta vältel. Kui Lao (kelle nime mainitakse ka "Kolme keha probleemi" esimeses peatükis seoses tema traagilise saatusega Kultuurirevolutsiooni päevil) romaani võib pidada ka sotsiaalseks allegooriaks ulmevormis, siis Liu loomingu puhul on vaieldamatult tegu žanripuhta teadusliku fantastikaga... seega võib ehk öelda, et aastal 2019 sai Hiina ulme eestindamine õieti alguse. Vähemalt "Kolme keha" triloogia peaks eesti keeles ka täielikult ilmuma, sest käesoleva romaani järjed on Eesti Raamatu kirjastusplaanides ette nähtud aastateks 2020 ja 2021. 
"Kolme keha probleem" pole mu esimene loetud Liu raamat, käesoleval aastal lugesin ka ta ingliskeelset jutukogu "The Wandering Earth". Võrreldes tolle kogumiku lühijuttude keskmise tasemega jätab "Kolme keha probleem" küpsema ja viimistletuma mulje, mõnedes Liu nõrgemates lühijuttudes silmatorganud plakatlikkust ega moraliseerimist siin pole. Autorile iseloomulikud lemmikteemad (kontakt tulnukatega, kosmiliste mõõtmetega katastroofid ja tsivilisatsioonide katsed nende kiuste ellu jääda jne) tulid ta varemloetud lühijuttudest tuttavad ette. Nagu ka asjaolu, et Liu suudab ingliskeelses ulmes ammust ajast läbikirjutatud teemadel kirjutada värskel, kargel ja omapärasel moel.
Ega eelarvustajatele palju lisada polegi. Hea ja mõtlemapanev romaan, kus (lähi)ajalooline taust on oskuslikult põimitud ulmega. Kohati meenutas sündmustiku areng isegi kõhedavõitu õuduslugu (too müstiline taimer!) ent lõpuks sai toimuv mõistagi teaduslikult põhjendatud seletuse. "Kolme keha probleemi" võib võtta ka kui lugu valel ajal ja vales kohas sündinud andeka inimese kannatustest, mis ta kokkuvõttes kibestavad ning inimkonna reeturiks muudavad.     
Teksti loeti eesti keeles