Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Indrek Hargla ·

Novembrivalss Vanal väljakul

(jutt aastast 2002)

ajakirjapublikatsioon: «Looming» 2002; nr 10 (oktoober)
♦   ♦   ♦

eesti keeles: ilmunud vaid perioodikas

Hinne
Hindajaid
3
1
4
0
0
Keskmine hinne
3.875
Arvustused (8)

Ei saanudki aru, mida olulist ja tähtsat autor meile öelda tahtis. Aga midagi peab ju olema, sest kui suhteliselt pikk jutt ei torka silma ei hoogsa actioni ega tõsise sisevaatlusega, tuleb arvata, et kuskile on midagi "olulist" peidetud. Minuni see igatahes ei jõudnud. Samas pean küllalt tõenäoliseks, et lugejad laovad sellele jutule hulga viisi, olgu selle põhjuseks siis mis iganes. Aga lihtsalt selle eest, et "Novembrivalsis" on kasutet seni ulmes läbikirjutamata teemat - Brezhnevi surma ja Gorba võimaliku tõusu seoseid Kremli võimuvõitluses - ei taha teksti küll kiita. Jutu sündmuseid ei ole lugejal lugemise ajal võimalik seostada omavahel ega selle puändiga, mida lõpus välja pakutakse. Paljude krimi-juttude mitte just väga lugejaga arvestav omadus. Kas ei või olla, et Hargla on on kirjutades midagi üle punnitanud ja vähe lihtsam või siis puändikam asi oleks hoopis mõjusam?
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tahtnud seda esimesena arvustada, sest üle kahvatu ja ükskõikse kolme ei suuda ka mina välja käia.

Kohutavalt konstruitud oli see tükk, kuidagi hästi hoolikalt ja rohkete mõõtmistulemuste järel sooritatud katse, milles kopikagi eest elu ei olnud. OK, ma tean, et väga paljud alt. ajaloolised tekstid on ka anglomaailmas sellised, mis mängivad vaid oma alternatiivse "twisti" peale ning lugu, inimesi, emotsioone juurde pakkuda ei viitsi. Aga kas siis nii ongi hea? Ei ole ju!

Tunnistan, et kohati olid autori alternatiivsused päris leidlikud ja naljakad, pean silmas Valgret, mööda metsi müttavate partisanide teema peale põlema minevat ajaloolasest komnoort jm, aga ikkagi jäi see üritus kohutavalt kunstlikuks, nii et ma lõpuks ei taibanudki, kas selline hingetu alt. ajalooline skeem oligi autoril plaanis või oli siin ka mingi varjatum ja siinkirjutajale sügavalt vastuvõetamatu nostalgia-programm millegi järele sisse kirjutatud.

Oh pagan, ja see ajalooalternatiiv, mis kirjeldas teistsuguseks kujunenud Teist maailmasõda, oli vist küll kõigist võimalikest stsenaariumidest see kõikse jaburam ja ebatõenäolisem.

Igatahes haarasin selle lugemise järel vastumürki soovides kätte Viirlaiu "Ristideta hauad" ja hakkasin seda üle lugema.

Teksti loeti eesti keeles

Kirjanduses pole sugugi haruldane võte, et jutustajaisik pole sündmustiku võtmeisik. Jaan Kross on seda võtet oma ajaloolistes romaanides tüdimuseni lüpsnud jne. Samasugust nippi on varem kasutanud ka Hargla - imho on Baiita needuse agar, kuid mitte kõige taibukam peategelane ning tema askeldused vaid taustaks ja ehk teatud vastanduseks olulisemale. Nii ka antud juhul: Mihhail Sergejevitsh sobib esiplaanile pisut paremini kui kõnelev koer, autojuht või taburett vaid seepärast, et loogiliselt võttes on temal suuremad eeldused olla arenevate sündmuste läheduses, näha ja kuulda seda, mida autor tahab edasi anda.

Kui ma olin - ja täiesti iseseisvalt, sest vihjeid on ju piisavalt - aru saanud, kes on MS-i salapärane eestlasest vastasmängija, siis hakkasin uuesti otsast peale ning lugu muutus oluliselt naljakamaks ja värvikamaks. Mitte et ma prototüüpi nüüd isiklikult tunneks. Aga samas ruumis olen temaga mõned korrad viibinud ja mõned uusaastakaardid on ta mulle ka saatnud :)

Matemaatikast on teada - tõestuse olen küll unustanud -, et elastse pinna deformeerimisel leidub alati vähemalt üks punkt, mis jääb oma endisele kohale. See võiks olla võrreldav alt. ajalooliste juttudega. Et igal juhul on olemas mingi invariant või püsipunkt, mis seob alternatiivset meile teada oleva ajalooga. Antud juhul on üheks selliseks invariandiks karjerism ehk soov igas olukorras iga hinna eest võimu ligi pääseda. Ma usun küll, et eelmisele arvustajale on sügavalt vastuvõetamatu kujutlus, et teistsugustes oludes osutuksid martlaar ja laurivahtre üliaktiivseteks komnoorteks. Ise olen selles osas aga autoriga täiesti nõus.

Teksti loeti eesti keeles

Algus oli paljutõotav, aga mida edasi, seda vähem lugu pakkus, kuni suhteliselt tagasihoidliku puändini välja. Ühesõnaga, ei erutanud ega vihastanud. Kolm ongi sobiv hinne selliste teoste jaoks. Ühinen Musta Kassiga: teistsuguste asjaolude puhul poleks tulihingeline kommunist, prillidega ajalootudeng Mjart midagi enneolematut. Muidugi oleks väga naljakas olnud, kui loos oleks esinenud põrandaaluste kodanlike natsionalistide liider Edgar, aga see selleks. Harglale omaselt on taust reaalne ja usutav. Natuke imelik tundus Eesti NSV ja eestlaste igale poole sissetoppimine, sest endisest NSVL - ist moodustasime me nii rahvaarvu kui pindala poolest mingi murdosa protsendist, aga ilmselt oli seda puändi jaoks vaja. Loo kohta ütleks veel et seekord ei ületanud Hargla ise enda poolt seatud latti.
Teksti loeti eesti keeles

Mjah, näiteks Tshehhoslovakkiasse tungisid sakslased enne venelasi, ent 1968. aasta sündmusi see ei vätinud... Lugu tundus alguses realistliku käsistlusena 1982. aasta Nõukogude Liidust, kuni komnoorte pajatus alternatiivsest Eesti ajaloost teksti zhanriulmelise elemendi sisse tõi. Mul kui ulmefännil tekkis selline tore äratundmisrõõm... Veidi kuiv ja igav tundus, selle eest "neli" . Igatahes korralik mats praeguse ametliku ajalookäsitluse pihta, mis hakkabki pikapeale ära tüütama. Loo ilmumine pidi ilmselt tähistama Bre˛nevi 20. surma-aastapäeva. P. S. need tekstis märgitud kaks venda, kelle romaani tsensuur ära keelas, olid vist Strugatskid?
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tea nüüd.
Minule tundus, et see lugu oli ainuüksi avaldamise pärast kirjutatud. Kuidagi väga pingutanud, liialt skemaatiline, ei jätnud muljet nagu tekst oleks elanud tervikuna. Selles mõttes siis muust Hargla loomingust tsipa erinev. Kuigi jah, mõned killud olid kogunisti nõnda head, et lõigust sai paar korda veel üle käidud.
Sisust on tunduvalt kergem aru saada, kui mõista, millised paralleelkujud on tegelikult Vana väljaku isikutel. Ajaloo tundmine ka kahjuks ei tule... Mitte et mul nüüd seda oleks, siit ka siis kolm.

Lugeja hindab oma intelligentsustasemel: nii palju kui aru saab, nii paljut ka mõistab hinnata. Paistab, et ma ise suurt ei mõistnud, siit ka see muljetamine ja keskmine kolm...

Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

"Tsaar Gorohhi salajuurdluse" järjes peab Lukoškino miilits Ivašov tegelema kummalise probleemiga - keegi varastab kaupmeeste ladudest musta kangast. Peagi algavad ka rünnakud Ivašovi ja tema kaastööliste Baba Jagaa ning Mitjai vastu ja kangavarguste tagant hakkab paistma märksa ulatuslikum ning ohtlikum vandenõu...
"Musta missa vandenõu" meeldis mulle vähem kui sarja esimene osa "Tsaar Gorohhi salajuurdlus". Võimalik, et siin on sama probleem, mis kipub tihti koomilise fantasy žanrisse liigituvate romaanisarjadega ette tulema: esimene osa mõjub värskemalt ja originaalsemalt kui järgnevad. Lisaks võtavad suure osa "Musta missa vandenõust" enda alla teiste rahvaste stereotüüpsed kujutused venelaste vaatenurgast (peamise koosa saavad Lukoškino-vastast vandenõu hauvad sakslased, ent puutumata ei jää ka nt. juudid), mis pigem tüütult mõjuvad. Peatükid, kus on kirjeldatud vene muinasjuttudest inspireeritud kummalisi olendeid ja sündmusi, jätavad endast parema mulje, ent "kolmest" kõrgemat hinnet ma romaanile siiski panema ei hakka. Beljanini huumori kohta peaks märkima, et see pole selline, mis päris laginal naerma ajaks, äärmisel juhul võtab veidi muigama. 
Joonealuste märkuste osas on romaani eesti keelde tõlkija igatahes kõvasti pingutanud: kohati on tekstis mainitud vene rahvustoitudele lisatud märkustesse koguni täpsete retseptide kirjeldused. 
Teksti loeti eesti keeles

"Elusa surnu päevik" kujutab endast Suure Balthasari nimelise maagi päevikut, kelle maine elu möödus 13. sajandi alguses. Balthasar oli jõudnud igavese elu otsingul kaugele vastristitud Liivimaale ja varastanud selle saladuse Orpheuse-nimelise maagi käest, kes pani talle kättemaksuks peale omapärase needuse: Balthasari keha vananes ja suri, ent hing jäi kehaga seotud ning surematuks, püsides järgnevad aastasajad kirstus lõksus koos tema maiste jäänustega. Aastal 2006 avab Balthasari kirstu teismeline eestlasest maagiõpilane Otto, kes on huvitatud igavese elu saladustest. Kehatu vaimu kujul eksisteerival Balthasaril ei jää muud üle, kui temaga koostööd tegema hakata, et endale uus keha saada...
"Elusa surnu päevik" kujutab endast segu õudusfantasyst ja transhumanistlike elementidega SF-ist. Lõpptulemus jätab üsna väljapeetud ja võimsa mulje. Miinuspoolelt tasuks märkida asjaolu, et autor on sündmustiku edasiandmisel kasutanud üsna keerulist ja häid taustateadmisi nõudvat võtet: keskaegse inimese kasutamist minajutustajana. Üldiselt on see tal üsna hästi välja tulnud, ent teatud eksimused keskaegse maailmapildi edasiandmisel torkavad siiski silma (nt. ühes kohas kasutab Balthasar muistsete hiinlaste kohta võrdlust "inimesed olid justkui teiselt planeedilt"). Sellest asjaolust tuleb hindele "5" väike miinus taha. 
Teksti loeti eesti keeles

"Hallvanake ja Ussikuningas" jätkab Jansi loos "Tarkmees taskus" kirjeldatud Kreutzwaldi "Eesti rahva ennemuistsetel juttudel" põhineva võrgumängu/virtuaalmaailma teemat. Loos on rohkelt kasutatud Kreutzwaldi loodud pseudomütoloogiat.  
Ei midagi väga vaimustavat, aga omas laadis korralikult teostatud. 
Teksti loeti eesti keeles

21. sajandi keskpaiga Eestit kummitab tööjõupuudus ja äsja Riigikogu valimised võitnud Tööjõuerakond pakub sellele välja nanotehnoloogia uusimatele arengutele toetuva novaatorliku lahenduse...
Sotsiaalne satiir ulmekuues, lugeda kõlbas. 
Teksti loeti eesti keeles

Umbkaudu 19. sajandi Eesti maakohas asetleidev õuduslugu äsja lesestunud taluperemehest ja tema taluga seotud võikast saladusest, mis on antud edasi tema naabri ning sõbra pilgu läbi. Mahkra õudusloomingule omaselt on tegu üsna koledaid kirjeldusi tulvil splätteriga, mis nõrgema närvikavaga lugejale ilmselt üsna tülgastavalt mõjuda võib. 
Teksti loeti eesti keeles

Saksamaal asuvas Kolmanda Reichi lõpupäevil loodud uurimiskeskuses hoitakse UFO-t ja koos sellega 1945. aastal Maale saabunud tulnukat. Varem salajane uurimiskeskus avatakse ka ajakirjandusele, ent keskuses toimuva avalikustamisega kaasnevad veidrad probleemid: UFO ja tulnuka läheduses ei tööta elektroonilised salvestusseadmed, nende oma silmaga nägemine viib aga ka kõige karastunumad reporterid hüsteeriasse ning nad soovivad oma viimase poole tunni mälestuste kustutamist - palve, mille keskuses töötav laborant ka neile protanolooli-nimelist ainet süstides rahuldab. Kahtlased sündmused keskuses pälvivad ka politsei tähelepanu ja kaks politseitöötajat suunduvadki oma silmaga UFO-t ning tulnukat kaema...  
Põnevalt kirjapandud ja omapärase ideega lugu, mille autoril on oskuslikult õnnestunud lõpupuändi ootuses pinget kruvida. 
Teksti loeti eesti keeles

Üsna väheütlev looke, mis žanriliselt peaks vist maagiliseks realismiks liigituma. Loo lõpus tuleb sise ka mõningane fantastiline element, ent žanriulme antoloogiasse Kivastiku lugu siiski väga ei sobi. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo tegevus toimub paralleelmaailmas, kus elavad lisaks inimestele veel erinevad müütilised olendid (haldjad, orkid jne) ja toimib maagia. Minategelaseks on Tallinna kandis elav eldarist kirikuõpetaja, kes tegutseb ühtlasi vabast ajast vaimude väljaajajana ja satub juhtumi otsa, mille juured viivad 19. sajandisse...
Weinbergi loomingusse on mul mõnevõrra vastuoluline suhtumine. Kosmoseulmet kirjutab ta hästi, ent alternatiivajalugude ja paralleelmaailmade teemalised teosed ei taha tal minu meelest nii hästi õnnestuda. Neid lugedes torkab silma, et ajalooteemalisi teadmisi autoril napib, ja käesoleva loo puhul ka mõningane mütoloogiateemaline fantaasiavaesus (üleloomulikud olendid kirjeldatud maailmas pärineksid justkui mingist Tolkieni kopeerivast stampfantasyst või rollimängust). Mingil hetkel hakkas "Karma võla" sündmustik mulle ka väga meenutama sama autori romaani "Tõrkeotsing", ehkki neis teostes kirjeldatud maailmad on erinevad. 
Teksti loeti eesti keeles

Tartu aastal 1920. Vabadussõda on läbi ja sõjavangist vabanenud minategelane naaseb koju, avastamaks, et ta vanemad on hispaania grippi surnud. Peiedel kuuleb noormees oma punase meelestatusega sugulastelt fjodorovismi ideede ja bolševike plaani kohta kõik kunagi elanud inimesed Nikolai Fjodorovi ideedele vastavalt ellu äratada. Edasised sündmused kulgevad teisiti kui meie ajaloos...
"Kõik äratatakse ellu" on segu alternatiivajaloost, sotsiaalsest teaduslikust fantastikast ja kristlikust müstikast, mis kasutab viimasel ajal ulmekirjanduses populaarseks muutunud 19. sajandi Vene filosoofi Nikolai Fjodorovi transhumanistlikku tulevikukontseptsiooni, sedapuhku pigem düstoopilise nurga alt. Heas kirjanduslikus stiilis kirjapandud ja põneva ideega lugu, natuke häiris ainult segane (ja justkui poolikuks jääv) lõpplahendus. Silma torkas ka see, et autor vältis elluäratamisprotsessi täpset kirjeldamist ja tekitas küsimuse, et kuidas see küll ammuste surnute, kellest ainult luud järel, puhul täpselt välja nägi.
Teksti loeti eesti keeles

Süngetes toonides postküberpunklugu lähituleviku Eestist, mille märksõnadena võiks mainida virtuaalreaalsust, unenäolisust, transhumanismi ja tuumasõda. Lühikeses loos on loodud tehnoloogiliselt üsna läbimõeldud tulevikumaailm, tekst on üsna tihedas stiilis kirja pandud ja sisaldab ootamatuid süžeekäänakuid. Maksimumhindes pole kahtlustki.
Teksti loeti eesti keeles

Lähitulevikus, kui inimkond jõudsalt Päikesesüsteemi hõivab, tuleb eestlastel originaalne ja morbiidne idee: ehitada mehitamata kosmoselaev-mausoleum nimega Toonela, paigutada selle pardale 300 hiljuti surnud inimest ning läkitada see igavesele teekonnale Päikesesüsteemist välja.
Veelgi kaugemas tulevikus on suur osa Toonelat puudutavatest andmetest hiiglasliku andmekustumiskatastroofi tõttu hävinud ja peamiseks spetsialistiks Toonelasse puutuva alal on Tartu Kirjandusmuuseumi folklorist Roomas Kingu, kelle teadmised põhinevad valdavalt rahvapärimusel. Seega on just Kingu isikuks, kes kutsutakse appi lahendama müstilist ja võimatut olukorda: objekt, mis ei saa olla midagi muud kui Toonela, on taas Maale lähenemas...
Põnevalt kirjapandud lugu, mis sündmustiku arenedes lugejale järjest uusi üllatusi pakub. Näha on ka teatud stiilimuutust Hargla loomingus, varasemate teoste lopsakad kirjeldused on asendunud kammerlikuma stiiliga. Autor pole enda loodud tulevikumaailma eriti detailselt lahti kirjutanud, ent lugeja saab toimuvast aimdust rohkete vihjete kaudu. Ka on autoril õnnestunud kirjutamine vastuolulisel teemal "Eestlased kosmoses" ilma, et see kuidagi kummaline tunduks. Hargla loomingule omaselt on "Toonela tagasitulekus" ka vihjeid nii tema varasemale loomingule kui ka kodumaisele ulmefändomile. 
Saatuse irooniana võib veel mainida asjaolu, et autor Eestile liigse internetiseerituse tõttu tulevikus aset leidvas andmekustumises eriti karmi saatust prognoosib ja Eesti riiki selle eest ka Roomas Kingu suu läbi kritiseerib. Irooniliseks muudab selle asjaolu loo ilmumine keset koroonakriisi, kus kõrge IT-tehnoloogia areng on meil aidanud just kriisiga paremini toime tulla. Vastava tsitaadi võib leida ka antoloogia "Ülestõusjad ja kodukäijad" esikaane siseküljelt - esimese raamatu, mille olen elu jooksul ostnud pakiautomaadi kaudu, kuna koroonakriis muul viisil ostmise võimatuks tegi. 
Teksti loeti eesti keeles

See natuke sentimentaalsevõitu lugu peaks vist žanriliselt postküberpungiks liigituma - lähituleviku ja virtuaalmaailma teemad, ent puudub düstoopiline element ning peategelasteks on nö. korralikud inimesed. 
Loperi loos kordub sama motiiv, mida on kasutanud ka näiteks Joel Jans - lähituleviku Tartu ja linnaserval paiknevassse hiiglaslikku ERM-i hoonesse rajatud Eesti kultuuriloo/mütoloogia teemaline virtuaalmaailm. Tekstis leiduvatest kliimamuutuse-teemalistest vihjetest võib järeldada, et selle tegevus toimub varemalt 2050. aasta paiku. Peategelaseks eakas ERM-i naistöötaja, kellel on Kungla-nimelise virtuaalmaailma sulgemise vastu võitlemiseks isiklik ja vägagi tugev põhjus...
Täitsa korralik jutt.
Teksti loeti eesti keeles

Kui aastal 1989 täitus pool sajandit Asimovi esimese lühijutu ilmumisest, kirjutasid 17 ta ulmekirjanikust sõpra igaüks ühe loo, mille tegevus toimub Asimovi loodud ulmelistes maailmades. Nii sündis käesoleva antoloogia esialgne versioon. Kaheksa aastat hiljem, aastal 1997, mil Asimov oli juba surnud, täiendati seda antoloogiat kolme ta enda lemmiklooga ta loomingust ja rohkete järelehüüete ning mälestustega. Käesoleval aastal möödus Asimovi sünnist sada aastat ja sellega seoses ilmus antoloogia "Asumi sõbrad" 1997. aastast pärinev täiendatud variant ka eestikeelses tõlkes. 
Antoloogia lugusid eraldi olen juba arvustanud/hinnanud, nii et ega nende kohta palju rohkem öelda polegi. Ehk tasuks mainida, et nagu ka hiljutises Eesti autorite Asimovi-pastišše koondavas antoloogias "Isaac Asimov 100" oli "Asumi sõprades" minu maitse jaoks liiga vähe Asumit ja liiga palju roboteid. Psühhoajaloo teema on minu jaoks lihtsalt huvitavam kui robootikaseaduste paradokside teemalised mõttemängud. 
Päris huvitav oli ka antoloogia non-fictioni osa, mis sisaldab rohkelt teavet Asimovi isiku ja elukäigu ning eelmise sajandi USA ulmefändomite kohta laiemalt. Erilist äratundmisrõõmu pakkusid mulle Asimovi fotograafilise mälu kirjeldused ja liighea mäletamisega seotud rõõmud ning mured.
Antoloogia eestikeelse väljaaande puhul torkab silma kaks veidrat detaili. Esiteks on esikaanel raamatu autoriteks märgitud Isaac Asimov ja Martin H. Greenberg. Antoloogiatel pole autoreid, vaid koostajad, ja "Asumi sõprade" koostajaks ongi mainitud Greenberg, Asimovi enda autorlus selles antoloogias piirdub mainitud kolme jutu ja järelsõnaga. Teiseks puudub tiitellehel raamatu eesti keeles ilmumise aasta. 
Teksti loeti eesti keeles

Andri arvustusega üldiselt nõus. Teema (inimkonna juurte otsimine ülikauges tulevikus, kui mälestus Maast kui algplaneedist on kadunud) on ju äärmiselt huvitav, ent autor on suutnud selle esitada igavapoolse heietusena, mis koosneb peamiselt peategelase sisekaemustest ja tüütuvõitu dialoogidest. 
Sain taaskord selgemaks, et Cardi looming mu maitsega eriti ei sobi - peale "Enderi mängu" pole mul sellelt autorilt veel ühtki meeldivat teksti ette sattunud. 
Teksti loeti eesti keeles