Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Indrek Hargla ·

Novembrivalss Vanal väljakul

(jutt aastast 2002)

ajakirjapublikatsioon: «Looming» 2002; nr 10 (oktoober)
♦   ♦   ♦

eesti keeles: ilmunud vaid perioodikas

Hinne
Hindajaid
3
1
4
0
0
Keskmine hinne
3.875
Arvustused (8)

Ei saanudki aru, mida olulist ja tähtsat autor meile öelda tahtis. Aga midagi peab ju olema, sest kui suhteliselt pikk jutt ei torka silma ei hoogsa actioni ega tõsise sisevaatlusega, tuleb arvata, et kuskile on midagi "olulist" peidetud. Minuni see igatahes ei jõudnud. Samas pean küllalt tõenäoliseks, et lugejad laovad sellele jutule hulga viisi, olgu selle põhjuseks siis mis iganes. Aga lihtsalt selle eest, et "Novembrivalsis" on kasutet seni ulmes läbikirjutamata teemat - Brezhnevi surma ja Gorba võimaliku tõusu seoseid Kremli võimuvõitluses - ei taha teksti küll kiita. Jutu sündmuseid ei ole lugejal lugemise ajal võimalik seostada omavahel ega selle puändiga, mida lõpus välja pakutakse. Paljude krimi-juttude mitte just väga lugejaga arvestav omadus. Kas ei või olla, et Hargla on on kirjutades midagi üle punnitanud ja vähe lihtsam või siis puändikam asi oleks hoopis mõjusam?
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tahtnud seda esimesena arvustada, sest üle kahvatu ja ükskõikse kolme ei suuda ka mina välja käia.

Kohutavalt konstruitud oli see tükk, kuidagi hästi hoolikalt ja rohkete mõõtmistulemuste järel sooritatud katse, milles kopikagi eest elu ei olnud. OK, ma tean, et väga paljud alt. ajaloolised tekstid on ka anglomaailmas sellised, mis mängivad vaid oma alternatiivse "twisti" peale ning lugu, inimesi, emotsioone juurde pakkuda ei viitsi. Aga kas siis nii ongi hea? Ei ole ju!

Tunnistan, et kohati olid autori alternatiivsused päris leidlikud ja naljakad, pean silmas Valgret, mööda metsi müttavate partisanide teema peale põlema minevat ajaloolasest komnoort jm, aga ikkagi jäi see üritus kohutavalt kunstlikuks, nii et ma lõpuks ei taibanudki, kas selline hingetu alt. ajalooline skeem oligi autoril plaanis või oli siin ka mingi varjatum ja siinkirjutajale sügavalt vastuvõetamatu nostalgia-programm millegi järele sisse kirjutatud.

Oh pagan, ja see ajalooalternatiiv, mis kirjeldas teistsuguseks kujunenud Teist maailmasõda, oli vist küll kõigist võimalikest stsenaariumidest see kõikse jaburam ja ebatõenäolisem.

Igatahes haarasin selle lugemise järel vastumürki soovides kätte Viirlaiu "Ristideta hauad" ja hakkasin seda üle lugema.

Teksti loeti eesti keeles

Kirjanduses pole sugugi haruldane võte, et jutustajaisik pole sündmustiku võtmeisik. Jaan Kross on seda võtet oma ajaloolistes romaanides tüdimuseni lüpsnud jne. Samasugust nippi on varem kasutanud ka Hargla - imho on Baiita needuse agar, kuid mitte kõige taibukam peategelane ning tema askeldused vaid taustaks ja ehk teatud vastanduseks olulisemale. Nii ka antud juhul: Mihhail Sergejevitsh sobib esiplaanile pisut paremini kui kõnelev koer, autojuht või taburett vaid seepärast, et loogiliselt võttes on temal suuremad eeldused olla arenevate sündmuste läheduses, näha ja kuulda seda, mida autor tahab edasi anda.

Kui ma olin - ja täiesti iseseisvalt, sest vihjeid on ju piisavalt - aru saanud, kes on MS-i salapärane eestlasest vastasmängija, siis hakkasin uuesti otsast peale ning lugu muutus oluliselt naljakamaks ja värvikamaks. Mitte et ma prototüüpi nüüd isiklikult tunneks. Aga samas ruumis olen temaga mõned korrad viibinud ja mõned uusaastakaardid on ta mulle ka saatnud :)

Matemaatikast on teada - tõestuse olen küll unustanud -, et elastse pinna deformeerimisel leidub alati vähemalt üks punkt, mis jääb oma endisele kohale. See võiks olla võrreldav alt. ajalooliste juttudega. Et igal juhul on olemas mingi invariant või püsipunkt, mis seob alternatiivset meile teada oleva ajalooga. Antud juhul on üheks selliseks invariandiks karjerism ehk soov igas olukorras iga hinna eest võimu ligi pääseda. Ma usun küll, et eelmisele arvustajale on sügavalt vastuvõetamatu kujutlus, et teistsugustes oludes osutuksid martlaar ja laurivahtre üliaktiivseteks komnoorteks. Ise olen selles osas aga autoriga täiesti nõus.

Teksti loeti eesti keeles

Algus oli paljutõotav, aga mida edasi, seda vähem lugu pakkus, kuni suhteliselt tagasihoidliku puändini välja. Ühesõnaga, ei erutanud ega vihastanud. Kolm ongi sobiv hinne selliste teoste jaoks. Ühinen Musta Kassiga: teistsuguste asjaolude puhul poleks tulihingeline kommunist, prillidega ajalootudeng Mjart midagi enneolematut. Muidugi oleks väga naljakas olnud, kui loos oleks esinenud põrandaaluste kodanlike natsionalistide liider Edgar, aga see selleks. Harglale omaselt on taust reaalne ja usutav. Natuke imelik tundus Eesti NSV ja eestlaste igale poole sissetoppimine, sest endisest NSVL - ist moodustasime me nii rahvaarvu kui pindala poolest mingi murdosa protsendist, aga ilmselt oli seda puändi jaoks vaja. Loo kohta ütleks veel et seekord ei ületanud Hargla ise enda poolt seatud latti.
Teksti loeti eesti keeles

Mjah, näiteks Tshehhoslovakkiasse tungisid sakslased enne venelasi, ent 1968. aasta sündmusi see ei vätinud... Lugu tundus alguses realistliku käsistlusena 1982. aasta Nõukogude Liidust, kuni komnoorte pajatus alternatiivsest Eesti ajaloost teksti zhanriulmelise elemendi sisse tõi. Mul kui ulmefännil tekkis selline tore äratundmisrõõm... Veidi kuiv ja igav tundus, selle eest "neli" . Igatahes korralik mats praeguse ametliku ajalookäsitluse pihta, mis hakkabki pikapeale ära tüütama. Loo ilmumine pidi ilmselt tähistama Bre˛nevi 20. surma-aastapäeva. P. S. need tekstis märgitud kaks venda, kelle romaani tsensuur ära keelas, olid vist Strugatskid?
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tea nüüd.
Minule tundus, et see lugu oli ainuüksi avaldamise pärast kirjutatud. Kuidagi väga pingutanud, liialt skemaatiline, ei jätnud muljet nagu tekst oleks elanud tervikuna. Selles mõttes siis muust Hargla loomingust tsipa erinev. Kuigi jah, mõned killud olid kogunisti nõnda head, et lõigust sai paar korda veel üle käidud.
Sisust on tunduvalt kergem aru saada, kui mõista, millised paralleelkujud on tegelikult Vana väljaku isikutel. Ajaloo tundmine ka kahjuks ei tule... Mitte et mul nüüd seda oleks, siit ka siis kolm.

Lugeja hindab oma intelligentsustasemel: nii palju kui aru saab, nii paljut ka mõistab hinnata. Paistab, et ma ise suurt ei mõistnud, siit ka see muljetamine ja keskmine kolm...

Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Zelazny kutsuti kord aukülalisena Torontos toimuvale conile, ent osavõtutasuna nõuti talt loo kirjutamist korraldajate väljaantava brošüüri jaoks, mispeale ta kirjutas käesoleva laastu kontaktist tulnukatega Saturni juures. Kiirkorras visandatud lugu jääb kuidagi poolikuks ja väheütlevaks. 
Teksti loeti eesti keeles

Naljalugu mõistuse omandanud arvutimargist, mille tuntud Ameerika ulmekirjanike kodudes asuvad eksemplarid omavoliliselt nende loomingulisse tegevusse sekkuvad. Lugeda kõlbas.
Teksti loeti eesti keeles

 Loo tegevus toimub eesti lugejatele tundmatu ulmekirjaniku Fred Saberhageni loodud maailmas, kus tulevikus universumit koloniseeriv inimkond peab seisma silmitsi Ehitajateks kutsutud tulnukrassi loodud autonoomsete tehismõistuslike planeedihävitusrobotite ehk berserkidega, mis pärast oma loojate kadumist endiselt mööda kosmoseavarusi kollitavad. Zelazny loos on juttu kosmosesmugeldajate meeskonnast, kes ühel oma reisil millegi berserki-sarnase otsa satuvad...
Lool polnud viga - eriti arvestades, et Saberhageni teoseid varem mittelugenuna ja konkreetsest maailmast esmakordselt kuuljana polnud ma lugejana vist päris selle sihtgrupi hulgas...
Teksti loeti eesti keeles

"Surmalaulu" kirjutamise taga peitub paras segadus - Zelazny arvas algul, et talt on tellitud essee planeedi Saturn teemal, ja kui oli selle juba valmis kirjutanud, sai teada, et soovitud oli hoopis ulmejuttu. Autor otsustas oma loominguga säästlikult ümber käia ja kirjutas essse jutuks ümber. Tulemuseks on üsna kummaliselt mõjub hübriid, mis sisaldab autori mõtisklusi Saturni koloniseerimisest tulevikus, kahe tulevases Titani baasis elava teadlase vaidlust ja Saturni atmosfääris elava mõistusliku olendi sisemonoloogi. Lugu jätab üsnagi kunstlikult kokkupandud ja mitte kuigi põneva mulje, samas huvitavaid ideid maaväliste eluvormide kohta siin on, nii et alla "3" sellele hindeks anda ka ei tahaks. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo tegevus toimub Balfrosti planeedil, mille kohaliku aasta pikkuseks on umbes sada Maa-aastat. Playpointi kuurortlinn Balfrostil on viiekümne aasta pikkuse talve ajaks suuresti inimtühjaks jäänud, ent mitte täielikult - suuresti  masinate poolt hooldatavasse kuurortisse on saabunud keerulise mineviku Paul, keda seovad Balfrostiga ammused sündmused, koos oma noore armsama Dorothyga...
Jääaja tõttu inimtühjaks muutunud kuurortplaneedil aset leidvate  keeruliste armusuhete teema meenutas mõnevõrra Martini "Valguse hääbumist". Zelazny lugu on küll kokkuvõttes hoopis muust ja lõpplahendusega oskas autor igatahes üllatada. Natuke tüütult mõjus kohati sihilikult diiplemisse kalduv ja segasevõitu stiiil.
Teksti loeti eesti keeles

Ulmeguru ulmesarja kauaoodatud avaraamat kujutab endast üsna erinevaid tekste segavat antoloogiat - seitse välismaa autorite tõlketeksti ja kuus eesti algupärandit ( (:)kivisildniku loo näol polnud siiski kuuldavasti tegu esmatrükiga), lisaks veel üks tekst Venemaal elavalt eestlannalt Helju Rebaselt, mis on varem vene keeles ilmunud. Lood on antoloogias paigutatud vaheldumisi (eestlane-välismaalane). Ühiseid tunnuseid on antoloogia lugudel üsna keeruline leida, üldiselt on tegu heal tasemel või vähemalt korralike tekstidega, kusjuures tõlkelood näivad algupäranditest keskmiselt paremad olevat. Eks see erinevate lugude veidi "rosoljelik" kombineerimine ole ilmselt taotluslik, et kavandatava raamatusarja eri tahkudest lugejale maiku suhu anda. Eraldi tuleks positiivselt mainida tõlkeid tšehhi ja prantsuse keelest, mida eestikeelsetes tõlkeantoloogiates üldjuhul ei kohta.
Tubli algatusega on käesoleva raamatu näol tegu igatahes ja jääb vaid loota, et Ulmeguru ulmesarja kahele esimesele raamatule osaks saav positiivne tähelepanu tegijatesse energiat ning töötahet sisendab ja sari vaid kahest raamatust koosnema ei jää. 
Teksti loeti eesti keeles

Antoloogia "Läbi valu ja vaeva" viimane, kõige vanem (aastast 1887) ja minu meelest vat parim tekst. "Xipehuze" on muuhulgas peetud esimeseks tõeliseks teaduslik-fantastiliseks tekstiks (ilmunud nt enne Wellsi "Ajamasinat"), ehkki Shelley "Frankensteini" ja Verne'i romaane arvestades tuleb seda väidet ilmselt teatud määral liialduseks lugeda. Ehkki Rosny-vanem oli autorina väidetavalt vähemalt sama novaatorlik kui Wells, on ta ulmelooming märksa vähemtuntud ja mõjub seetõttu paradoksaalsel moel ehk ka tänapäeval lugedes värskemalt - kui nt Wellsi kirjeldused ajarännu, tulnukate invasiooni vms teemadel on tänapäeva lugejatele kasvõi lugematutest viidetest muus popkultuuris tuttavad, siis mõistuslike sammastega silmitsi seisvad neoliitikumi inimesed kuskil tänapäeva Iraani territoorimile jääval mägismaal ei tekita küll mingisuguseid sekundaarseid seoseid. Ja seda huvitavam seda lugeda on. Originaalset ja oma ajas kahtlemata hullumeelselt uljast ideed mainimata.
Rosny-vanema teostest olen lisaks tema Põneviku sarjas ilmunud kiviaja-lugudele varem lugenud ka 1920. aastal eesti keeles eraldi raamatuna ilmunud ja rohkem teaduslikuks fantastikaks liigituvat "Kolesuurt koobasmaad", millest küll palju meeles pole. "Xipehuzid" näitab kujukalt, et autori loomingut tasuks veelgi rohkem eesti keelde tõlkida. 
Teksti loeti eesti keeles

//...ei pea olema eriline prohvet, et ennustada selle teksti saamist antoloogia enimnüpeldatud teoseks.//
Loo pealkiri ajab muidugi naeruturtsatuse peale, ent üldiselt näib autoritutvustuse, kust eelnev tsitaat pärineb, autoril vägagi õigus olevat. Ja seda põhjusega. Erinevalt sama autori lugudest "Kõik vihkavad arvosid" ja "(:)jalgu tulle pannes on saapad mõistlik valik" pole käesolev lugu siiski päris seosetu lalin, vaid siin olemas ka midagi süžeetaolist, ja autori keelekasutus on ka tegelikult päris hea. Seega saab lugu mult ühe punkti võrra kõrgema hinde kui eelarvustajalt. 
Teksti loeti eesti keeles

Asimovi robotijutte meenutav följeton mõistuslikest robotitest ja nende programmeerimisest. Kuivavõitu, aga üldiselt lugeda kõlbas.
Teksti loeti eesti keeles

Nagu ilmselt paljudele kohalikele ulmefännidele, oli ka minu jaoks seni ainus kokkupuude Neffi loominguga Marduses ilmunud jutt "Raskused elektriga". "Valge jalutuskepp, kaliiber 7.62" on kümme aastat vanem lugu, kirjutatud teise (kommunistliku) režiimi tingimustes, pole absoluutselt humoorikas ja ka selle alažanriline kuuluvus on hoopis teistsugune (puhtakoeline SF). Nii et erilisi seoseid nende lugude vahel pole.
Loo sisust on eelmised arvustajad juba piisavalt rääkinud. Mulle meeldis - põnev ja huvitava ideega tekst. Peategelase Martin Daneši elukäigu kirjeldused mõjusid küll natuke halvasti läbimõeldutena. Kui ta oli pimedana sündinud, kuidas sai ta siis visuaalseid unenägusid näha? Ja miks ta silmakoopad olid tühjad, nagu oleks ta silmadest mingi trauma läbi ilma jäänud?
Teksti loeti eesti keeles

Loo algus lubab Jansi varasemale loomingule omast muhe-matsakas stiilis pajatust: 19. sajandi Lõuna-Eestis kavatseb üks parun algelise tuukrivarustusega järvepõhja sukelduda, kuna alamast soost mõisarahva esindajad teda õhupumpamisega elus hoiavad ning omavahel arutlevad, kas härra ehk rahapada otsida või näkki küttida tahab. Ootamatult omandab sündmustik aga müstilise, erootilise ja õudse maigu ning jätkub autori hilisemale loomingule omases süngelt romantilises laadis...
Mulle meeldis. Huvitavaid ideid puistas autor nagu varasalvest ja kui keelekasutus on ta jaoks muidu pigem nõrgaks kohaks, siis "Parunis ja Virmas" jättis ka see hea mulje (kahtlustan agressiivse toimetajatöö mõju, ent hea lõpptulemuse puhul pole see ka eriti oluline).
Teksti loeti eesti keeles

Loo sündmustiku käivitab enneolematu geoloogiline katastroof - Vaikse ookeani ümbritseva vulkaanilise "tulerõnga" aktiveerumine pühib maailmakaardilt osa Kesk-Ameerikast, avades tee ookeanile, mis lahutab täielikult Põhja-Ameerika Lõuna-Ameerikast. USA-s see sündmuste areng esialgu suurt muret ei põhjusta, sest loo kirjutamisajale iseloomuliku mõtteviisi järgi: //Lõppude lõpuks olid enamik surmasaanuid kohalikud, mis tegi selle tragöödia kaugeks, umbes nagu hiinlaste hukkumise.// Pigem mõeldakse Washingtoni võimukoridorides katastroofi pakutud uutele võimalustele nagu laevastiku kiire liigutamine kahe ookeani vahet. Ajapikku saab aga järjest selgemaks, et maailmamerega toimunud muutused ähvardavad Lääne-Euroopa arvuka rahvastikuga tööstusriike kliima katastroofilise jahenemisega ja sealsete elanike ümberasumissoov toob kaasa pöörise rahvusvahelistes suhetes...
"Muutuvad mered" tõestab taaskord, et varalahkunud Stanley G. Weinbaum oli ulmekirjanikuna kõvasti omast ajast ees. Lisaks nt prohvetlikele tuumatehnoloogia kirjeldustele oma kosmoselugudes kirjeldab ta käesolevas loos globaalset kliimakatastroofi viisil, mille puhul on raske uskudagi, et see lugu 1930-ndatest aastatest pärineb. Lõpplahenduse osas... mnjah, ma oodanuks vast midagi karmimat, aga pole hullu, maksimumhinde on lugu igatahes ära teeninud. 
Teksti loeti eesti keeles

Raudsaare jutte sai sajandivahetuse paiku Algernonist ja ta blogist loetud ning vähemalt ühel Estconil ka tema endaga suheldud. Pärast kahekümne aasta pikkust pausi on autor taas ühe ulmeloo avaldanud, sedapuhku on siis tegu nostalgiahõngulise õuduka/salaajalooga, mille tegevus toimub üheksakümnendate Tartus (kunagi pärast Vene vägede lahkumist 1994. aastal). Minategelane koos oma sõbraga tegeleb endisest Nõukogude lennuväebaasist Raadil pärineva militaartehnikaga kauplemisega. Ootamatult leiavad nad vihjed suuremale saladusele ja asuvad ühel sumedal augustiööl Raadil selle jälgi ajama...
Eks kodukandi-teemalisi ulmelugusid ole ikka huvitav lugeda ja nii kunagised Raadi varemed kui ka vana Tartu tapamaja on mu jaoks  tuttavad kohad. Loo süžee areng on põnevust üles kruttiv, ent maksimumhindest jääb puudu just ähmase lõpplahenduse tõttu. Ja lovecraftilik "kirjeldamatult koleda õuduse" teema ei mõju ka just kuigi originaalselt. 
Silma torkas üks naljakas viga: Tõnu Tannbergist oli saanud Tõnu Tannenberg (ilmselt tekkis autori peas ekslik seos ajaloost tuntud Tannenbergi lahingu(te)ga). 
Teksti loeti eesti keeles

Nähes Jüri Kallase koostatud antoloogias sellise nimega autorit, tekib esimesena mõte, et tegu on poolaka või tšehhiga. Aga ei ole - hoopistükkis venelane, kelle loo tegevus toimub Jakuutias. 
Esimese hooga läbi lugedes see lugu minus väga suurt vaimustust ei tekitanud (splätter pole lihtsalt eriti minu teema), aga järele mõeldes päris originaalse ideega lugu, sestap saab hindeks "nelja".
Teksti loeti eesti keeles

Postapokalüptiline lugu tulnukate sissetungi järel radioaktiivseks tühermaaks muutunud maailmast. Üsna korralikult kirja pandud, natuke häiris lõpetamatus...
Teksti loeti eesti keeles

Poeetiline ja kauni keelekasutusega, ent kohutavalt segane lugu. Sisust polegi eriti võimalik rääkida, sest mingit üheselt mõistetavat süžeed lool pole. Kuna üldiselt mulle sellised segased lood ei meeldi, ent ma polegi ilmselt nende sihtgrupp, tundub "3" õiglane hinne.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu kujutab endast Andrei Tarkovski lavastatud klassikalise ulmefilmi "Stalker" (mis põhineb teatavasti vendade Strugatskite romaanil "Väljasõit rohelisse" ja on andnud nime ka Eesti ulmeauhinnale) paroodiat. Kuskil tööstuspiirkonnas paikneb salapärane Tsoon, kus läheb ekskursiooni käigus kaduma koolitüdruk Galja. Galjat suundub Tsooni otsima väike tehasetöötajate rühmitus, kes satuvad seal järjest veidramate nähtuste otsa. Kui industriaalse kuumaastikuna näiva Tsooni õhustik meenutab algul tõesti vaid Tarkovski filmis kujutatut, siis ajapikku muutuvad sealsed anomaaliad üha sürreaalsemateks... Lisaks "Stalkeri" parodeerimisele on loos olulisel kohal nõukoguliku bürokraatia ja pohhuismi kokteili (iselaienev prügimägi ning katsed sellega seonduvat administratiivselt reguleerida) naeruvääristamine.
"Stalkerit" olen kunagi ammu vaadanud vaid ühel korral ja eks antisovjetlik satiirgi kipub aastatega järjest aegunumalt mõjuma. Käesolev lugu aga muutus lõpupoole ikka päris haiglaselt lõbusaks ja fantaasiavaesust ei saa autorile kindlasti ette heita, nii et hindeks kindel "5".
Teksti loeti eesti keeles

Kahe esimese "Süvahavva"-romaaniga tuttavatele pole palju lisada, tegevus läheb edasi kohast, kus teise romaani tegevus lõppes ja kujutab endast harjumuspärast kokteili, mida võiks iseloomustada sõnadega "Pan Grpowski kohtub "Õnne 13-ga"". Kui miski eelmisest kahest romaanist erineb, siis vast rohked ajaloolised tagasivaated Süvahavva minevikku 12. sajandist lähiminevikuni, milles pajatatakse müstilise talu ümber varem toimunust ja muuhulgas ka selle tähtsusest Vatikanile. 
"Süvahavva"-tsükli kohta tervikuna võiks öelda, et tegu pole just Hargla tippteostega, ent need on päris põnevalt kirja pandud ja suunatud ilmselt natuke laiemale publikule kui tema lemmikteosed ulmefännide seas. Ja ehkki käesoleva romaani pealkirjast võib järeldada, nagu oleks tegu triloogia viimase teosega, näib see mulje romaani lugemise lõpetamise järel siiski ekslik olevat. Eks tulevik näitab... 
Teksti loeti eesti keeles

Eelarvustajad on romaani süžeest juba üsna põhjalikult rääkinud. Jah, "Pime mets" erineb "Kolme keha probleemist" ja on sellest ka mahukam. Ehkki mul on teatud allergia just ingliskeelses ulmes levinud eepiliste tri- ja tetraloogiate ning nendes kohustuslikena sisalduvate viimsepäevalahingute, katartilisena mõjuma pidavate lõpplahenduste ning muu säärase suhtes, jätab Liu romaan kokkuvõttes tükkis oma ideede ja probleemilahendustega ikkagi võimsa ja originaalse mulje. "Kolme keha probleem" meeldis mulle ehk natuke rohkem, ent ka "Pime mets" on kokkuvõttes maksimumhinde ära teeninud. Liu üheks oskuseks näibki olevat kirjutada klišeelike ja äratrööbatuina mõjuvatel teemadel niimoodi, et siiski üsna originaalselt mõjub.
Sarnaselt Liu loole "Rändav Maa" torkas ka "Pimedas metsas" silma inimkonda ähvardava surmaohu likvideerimiseks mõeldud põlvkondadeülene strateegiline mõtteviis - kui saabub teade nelja sajandi pärast algavast trisolarlaste invasioonist, hakatakse selle vastu võitlemiseks koheselt valmistuma ja inimkonna materiaalse heaolu hinnaga kosmoselaevastikku ehitama. Võimalik, et selline pikaajaline strateegiline mõtteviis ongi Hiina kultuurile omapärane (meenub legend Zhou Enlai sõnadest Prantsuse revolutsiooni kohta: "Sellest pole veel kakssada aastatki möödas, vara öelda, kas edukas või mitte."), samas laiendab Liu seda mõtteviisi ka lääneriikidele. Ja üks stseen, milles Lääne päritolu tegelane viisakalt kummardas, mõjus muidugi naljakalt hiinapärasena...
Teksti loeti eesti keeles

Teine ja väidetavalt ka viimane "Täheaja" Veenuse-erinumber sisaldab lisaks viiele Eesti autori algupärandile ja kolmele tõlkeloole inglise keelest ka koostaja Veenuse-ulmest rääkiva ülevaateartikli teist poolt. Kui esimeses erinumbris "Hirmu planeet" sisalduvad lood rääkisid Veenusest sellisel kujul, nagu see enne kosmoselendude ajastut vanade ulmekirjanike fantaasiates eksisteeris, siis käesoleva antoloogia kaheksas loos seitsmest on kirjeldatud meie naaberplaneeti realistlikult elamiskõlbmatu põrguauguna.
Mis parata - "päris" Veenus on erinevalt vanadest kujutlustest "igavam kui supermarketi parkla" ja ilmselt seetõttu ei jätnud "Pilvede sultani" antoloogia mulle tervikuna päris nii head muljet kui "Hirmu planeet". Ilmselt pole ka juhus, et minu lemmiklooks käesolevas antoloogias oli Ian McDonaldi ""Botanica Veneris": Rathangani krahvinna Ida kolmteist paberlõiget", milles antoloogia kaheksast loost ainsana "vanast" Veenusest juttu oli.
Teksti loeti eesti keeles