Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Indrek Hargla ·

Novembrivalss Vanal väljakul

(jutt aastast 2002)

ajakirjapublikatsioon: «Looming» 2002; nr 10 (oktoober)
♦   ♦   ♦

eesti keeles: ilmunud vaid perioodikas

Hinne
Hindajaid
3
1
4
0
0
Keskmine hinne
3.875
Arvustused (8)

Ei saanudki aru, mida olulist ja tähtsat autor meile öelda tahtis. Aga midagi peab ju olema, sest kui suhteliselt pikk jutt ei torka silma ei hoogsa actioni ega tõsise sisevaatlusega, tuleb arvata, et kuskile on midagi "olulist" peidetud. Minuni see igatahes ei jõudnud. Samas pean küllalt tõenäoliseks, et lugejad laovad sellele jutule hulga viisi, olgu selle põhjuseks siis mis iganes. Aga lihtsalt selle eest, et "Novembrivalsis" on kasutet seni ulmes läbikirjutamata teemat - Brezhnevi surma ja Gorba võimaliku tõusu seoseid Kremli võimuvõitluses - ei taha teksti küll kiita. Jutu sündmuseid ei ole lugejal lugemise ajal võimalik seostada omavahel ega selle puändiga, mida lõpus välja pakutakse. Paljude krimi-juttude mitte just väga lugejaga arvestav omadus. Kas ei või olla, et Hargla on on kirjutades midagi üle punnitanud ja vähe lihtsam või siis puändikam asi oleks hoopis mõjusam?
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tahtnud seda esimesena arvustada, sest üle kahvatu ja ükskõikse kolme ei suuda ka mina välja käia.

Kohutavalt konstruitud oli see tükk, kuidagi hästi hoolikalt ja rohkete mõõtmistulemuste järel sooritatud katse, milles kopikagi eest elu ei olnud. OK, ma tean, et väga paljud alt. ajaloolised tekstid on ka anglomaailmas sellised, mis mängivad vaid oma alternatiivse "twisti" peale ning lugu, inimesi, emotsioone juurde pakkuda ei viitsi. Aga kas siis nii ongi hea? Ei ole ju!

Tunnistan, et kohati olid autori alternatiivsused päris leidlikud ja naljakad, pean silmas Valgret, mööda metsi müttavate partisanide teema peale põlema minevat ajaloolasest komnoort jm, aga ikkagi jäi see üritus kohutavalt kunstlikuks, nii et ma lõpuks ei taibanudki, kas selline hingetu alt. ajalooline skeem oligi autoril plaanis või oli siin ka mingi varjatum ja siinkirjutajale sügavalt vastuvõetamatu nostalgia-programm millegi järele sisse kirjutatud.

Oh pagan, ja see ajalooalternatiiv, mis kirjeldas teistsuguseks kujunenud Teist maailmasõda, oli vist küll kõigist võimalikest stsenaariumidest see kõikse jaburam ja ebatõenäolisem.

Igatahes haarasin selle lugemise järel vastumürki soovides kätte Viirlaiu "Ristideta hauad" ja hakkasin seda üle lugema.

Teksti loeti eesti keeles

Kirjanduses pole sugugi haruldane võte, et jutustajaisik pole sündmustiku võtmeisik. Jaan Kross on seda võtet oma ajaloolistes romaanides tüdimuseni lüpsnud jne. Samasugust nippi on varem kasutanud ka Hargla - imho on Baiita needuse agar, kuid mitte kõige taibukam peategelane ning tema askeldused vaid taustaks ja ehk teatud vastanduseks olulisemale. Nii ka antud juhul: Mihhail Sergejevitsh sobib esiplaanile pisut paremini kui kõnelev koer, autojuht või taburett vaid seepärast, et loogiliselt võttes on temal suuremad eeldused olla arenevate sündmuste läheduses, näha ja kuulda seda, mida autor tahab edasi anda.

Kui ma olin - ja täiesti iseseisvalt, sest vihjeid on ju piisavalt - aru saanud, kes on MS-i salapärane eestlasest vastasmängija, siis hakkasin uuesti otsast peale ning lugu muutus oluliselt naljakamaks ja värvikamaks. Mitte et ma prototüüpi nüüd isiklikult tunneks. Aga samas ruumis olen temaga mõned korrad viibinud ja mõned uusaastakaardid on ta mulle ka saatnud :)

Matemaatikast on teada - tõestuse olen küll unustanud -, et elastse pinna deformeerimisel leidub alati vähemalt üks punkt, mis jääb oma endisele kohale. See võiks olla võrreldav alt. ajalooliste juttudega. Et igal juhul on olemas mingi invariant või püsipunkt, mis seob alternatiivset meile teada oleva ajalooga. Antud juhul on üheks selliseks invariandiks karjerism ehk soov igas olukorras iga hinna eest võimu ligi pääseda. Ma usun küll, et eelmisele arvustajale on sügavalt vastuvõetamatu kujutlus, et teistsugustes oludes osutuksid martlaar ja laurivahtre üliaktiivseteks komnoorteks. Ise olen selles osas aga autoriga täiesti nõus.

Teksti loeti eesti keeles

Algus oli paljutõotav, aga mida edasi, seda vähem lugu pakkus, kuni suhteliselt tagasihoidliku puändini välja. Ühesõnaga, ei erutanud ega vihastanud. Kolm ongi sobiv hinne selliste teoste jaoks. Ühinen Musta Kassiga: teistsuguste asjaolude puhul poleks tulihingeline kommunist, prillidega ajalootudeng Mjart midagi enneolematut. Muidugi oleks väga naljakas olnud, kui loos oleks esinenud põrandaaluste kodanlike natsionalistide liider Edgar, aga see selleks. Harglale omaselt on taust reaalne ja usutav. Natuke imelik tundus Eesti NSV ja eestlaste igale poole sissetoppimine, sest endisest NSVL - ist moodustasime me nii rahvaarvu kui pindala poolest mingi murdosa protsendist, aga ilmselt oli seda puändi jaoks vaja. Loo kohta ütleks veel et seekord ei ületanud Hargla ise enda poolt seatud latti.
Teksti loeti eesti keeles

Mjah, näiteks Tshehhoslovakkiasse tungisid sakslased enne venelasi, ent 1968. aasta sündmusi see ei vätinud... Lugu tundus alguses realistliku käsistlusena 1982. aasta Nõukogude Liidust, kuni komnoorte pajatus alternatiivsest Eesti ajaloost teksti zhanriulmelise elemendi sisse tõi. Mul kui ulmefännil tekkis selline tore äratundmisrõõm... Veidi kuiv ja igav tundus, selle eest "neli" . Igatahes korralik mats praeguse ametliku ajalookäsitluse pihta, mis hakkabki pikapeale ära tüütama. Loo ilmumine pidi ilmselt tähistama Bre˛nevi 20. surma-aastapäeva. P. S. need tekstis märgitud kaks venda, kelle romaani tsensuur ära keelas, olid vist Strugatskid?
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tea nüüd.
Minule tundus, et see lugu oli ainuüksi avaldamise pärast kirjutatud. Kuidagi väga pingutanud, liialt skemaatiline, ei jätnud muljet nagu tekst oleks elanud tervikuna. Selles mõttes siis muust Hargla loomingust tsipa erinev. Kuigi jah, mõned killud olid kogunisti nõnda head, et lõigust sai paar korda veel üle käidud.
Sisust on tunduvalt kergem aru saada, kui mõista, millised paralleelkujud on tegelikult Vana väljaku isikutel. Ajaloo tundmine ka kahjuks ei tule... Mitte et mul nüüd seda oleks, siit ka siis kolm.

Lugeja hindab oma intelligentsustasemel: nii palju kui aru saab, nii paljut ka mõistab hinnata. Paistab, et ma ise suurt ei mõistnud, siit ka see muljetamine ja keskmine kolm...

Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Antoloogia sisaldab kümmet Vene autorite ulmelugu, millest kaks pärinevad perestroika ajast ja ülejäänud kaheksa 21. sajandi algusest. 
Enne antoloogia lugemahakkamist olin kuulnud kommentaari, et võrreldes eelmiste Belialsi koostatud vene keelest tõlgitud ulmejuttude antoloogiatega on käesolevas rohkem meeleheidet, ängi ja lootusetust, nii et alapealkirjaks võiks olla pigem "Ängi päevad". Üldjoontes oli see ka tõsi - lugude meeleolu näib kõikuvat mõõdukast süngusest totaalse ahastuseni. Minu lemmiktekstiks antoloogias oli abikaasade Belašide lühiromaan "Lõõmav juuni", millele sai ka ainsana maksimumhinne antud.
Teksti loeti eesti keeles

Üsna lohutu ja küünilises toonis lugu tulnukate invasioonist ning selle tagajärgedest. Iseenesest pahasti kirjapandud ei olnud, aga ei jätnud ka nii head muljet, et maksimumhinnet anda. 
Teksti loeti eesti keeles

Lugu inimkonna kokkupuutest mõistuslike hulkjalgsete kosmosetsivilisatsiooniga ja selle morbiidsetest tagajärgedest.
Lugeda kõlbas.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algab süngetes toonides - üheksakümnendates eluaastates pime ja jalutu eideke ootab oma räpases toakeses lebades surma, kui äkki teatakse raadios tulnukate invasioonist. Eidekese mõtted lähevad kaugetele aastatele ja sündmusteni, mis viisid ta praeguse olukorrani...
Võrreldes mitmete teiste "Raevu päevade" teises antoloogias ilmunud lugudega on siin  ängi ja meeleheidet mõnevõrra vähem, mis on kahtlemata plussiks. Neid asendab pigem südamlikkus, ehkki optimistlikus toonis looga pole kokkuvõttes kindlasti tegu. Torkab silma, et ehkki peategelase nooruspõlv möödus kunagi 21. sajandi alguses, jätavad mõned selle detailid veidralt vanamoodsa mulje (mitte eriti noortepärast muljet jätva prantsuskeelse meloodia kuulamine raadiovastuvõtjast, paberkandjatel kirjavahetus armsamaga jne).
Teksti loeti eesti keeles

Sürreaalsevõitu lugu veidra võõrmaailma invasioonist, mis ilmutab end algselt veidrate unenägudena. Ulmelised kirjeldused olid huvitavad, samas oli autor (minu maitse jaoks) pööranud kohati liialt tähelepanu tegelaste hingevaludele ja ängile.
Teksti loeti eesti keeles

Eelmine arvustus tõstis mu ootused käesoleva loo osas suhteliselt kõrgele ja ideegi tundus huvitav, ent kahjuks pidin loos pettuma. Sündmustik algas aeglaselt ja venivalt, sisaldades hulgaliselt mõttetud ballasti nt laulusõnade näol. Vahepeal jõudis tekst juba huvitavamaks minna (need eelarvustaja kritiseeritud košmaaride kirjeldused olid vast loo põnevaim osa), ent lõpuks suubus lugu segasusse ja nõretavasse emotsionaalsusse, suutmata õieti kuhugi välja jõuda. 
Teksti loeti eesti keeles

Järjekordne postapokalüptiline lugu, milles inimkonna on sedapuhku hävingu äärele viinud inimkuju võtvate mõistuslike taimede invasioon...
Eriti ei meeldinud.
Teksti loeti eesti keeles

Vene ulmes torkab silma üks omapärane võte (Eestis on seda  praktiseerinud Tiit Tarlap) - tegevuse paigutamine "täpsustamata lääneriiki". Kas on selle põhjuseks olnud siis nõukogudeaegsete autorite vähesed teadmised välismaailma kohta/olematud reisimisvõimalused või tsensuuriga seonduv - ent selliste tegevuskohtadega tekste on idanaabrite juures ikka kirjutatud ja nagu näitab käesolev lühiromaan, kirjutatakse neid ka tänapäeval edasi. "Lõõmava juuni" sündmustik areneb Maeni sadamalinnas, mis paikneks justkui kuskil Lääne- või Lõuna-Euroopas. Tegevusajaks tänapäev, ehkki tekstis on millegipärast ka aurulaevu mainitud. Lühiromaani peategelaseks on sopaajakirjanik Enguerrand, kes ajab suvisesse põrgupalavusse mattunud linnas mõistuslikest mereolenditest rääkiva loo jälgi...
Kliimamuutuste teema käib "Lõõmavast juunist" üsna tugevalt läbi ja põrgulikult palavatesse suvedesse puutuv mõjub praegu aktuaalsemaltki kui lühiromaani ilmudes tosina aasta eest. Palavalt suvise õhustikuga kirjandusteosed on mulle millegipärast alati meeldinud ja Maeni kirjeldused koos merekoletiste invasiooni teemaga moodustavad "Lõõmavas juunis" nauditava ning koherentse terviku.
Teksti loeti eesti keeles

Fantasyhõnguline lugu. On mingi rannikulinn, mida ähvardab merest pärinevate uute jumaluste pealetung... ja pime tüdruk nimega Roosi, kes selles linnas ehtepoodi peab. Linnaelanike suhtumine võimuvahetusse tõi meelde Strugatskite "Marslaste teise invasiooni".
Millegipärast eriti sügavalt see lugu mind ei kõnetanud. 
Teksti loeti eesti keeles

Leiab aset mingi täpsustamata mõistusliku võõrliigi invasioon. Lugu keskendub invasiooni eest põgenejatele kuskil Venemaal, sisaldades rohkelt ängi, räpasust ja absurdisegust meeleheidet...
Eriti ei meeldinud, hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles

Ilmselt on see lühiromaan objektiivsete standardite järgi kirjanduslikult heal tasemel, aga mulle millegipärast ei meeldinud. Seda hoolimata sellest, et teatud sümpaatia Jaapani kultuuri suhtes on mul täiesti olemas. Ilmselt midagi loo stiilis hakkas vastu või ei suutnud selle sündmustik mind kaasa tõmmata.
Teksti loeti eesti keeles

Nagu pealkirjagi järgi aimata võib, on tegu mõnevõrra iroonilisele töötlusega traditsioonilise "tolkienistliku" fantasy teemal. Midagi eriti huvitavat see laast minu meelest endast ei kujutanud.
Teksti loeti eesti keeles

Järjekordne ühismaailma-lugu, sedapuhku Larry Niveni loodud Magic Universe'i maailmas toimuv ja žanriliselt fantasyks liigituv. Pikemalt sisust vast rääkima ei peakski, sest loo aeglane avanemine on justkui mõeldud laskma lugejal toimuvat järk-järgult avastada. Mainiks vaid, et mu enda jaoks tekkisid teatud paralleelid sama autori "Amberi"-tsükliga, mitte küll tegevusmaailma, vaid minategelase isiku ja tema suhete osas meie maailmaga. 
Ei midagi vapustavat, aga üldiselt loetav tekst.
Teksti loeti eesti keeles

Zelazny kutsuti kord aukülalisena Torontos toimuvale conile, ent osavõtutasuna nõuti talt loo kirjutamist korraldajate väljaantava brošüüri jaoks, mispeale ta kirjutas käesoleva laastu kontaktist tulnukatega Saturni juures. Kiirkorras visandatud lugu jääb kuidagi poolikuks ja väheütlevaks. 
Teksti loeti eesti keeles

Naljalugu mõistuse omandanud arvutimargist, mille tuntud Ameerika ulmekirjanike kodudes asuvad eksemplarid omavoliliselt nende loomingulisse tegevusse sekkuvad. Lugeda kõlbas.
Teksti loeti eesti keeles

 Loo tegevus toimub eesti lugejatele tundmatu ulmekirjaniku Fred Saberhageni loodud maailmas, kus tulevikus universumit koloniseeriv inimkond peab seisma silmitsi Ehitajateks kutsutud tulnukrassi loodud autonoomsete tehismõistuslike planeedihävitusrobotite ehk berserkidega, mis pärast oma loojate kadumist endiselt mööda kosmoseavarusi kollitavad. Zelazny loos on juttu kosmosesmugeldajate meeskonnast, kes ühel oma reisil millegi berserki-sarnase otsa satuvad...
Lool polnud viga - eriti arvestades, et Saberhageni teoseid varem mittelugenuna ja konkreetsest maailmast esmakordselt kuuljana polnud ma lugejana vist päris selle sihtgrupi hulgas...
Teksti loeti eesti keeles

"Surmalaulu" kirjutamise taga peitub paras segadus - Zelazny arvas algul, et talt on tellitud essee planeedi Saturn teemal, ja kui oli selle juba valmis kirjutanud, sai teada, et soovitud oli hoopis ulmejuttu. Autor otsustas oma loominguga säästlikult ümber käia ja kirjutas essse jutuks ümber. Tulemuseks on üsna kummaliselt mõjub hübriid, mis sisaldab autori mõtisklusi Saturni koloniseerimisest tulevikus, kahe tulevases Titani baasis elava teadlase vaidlust ja Saturni atmosfääris elava mõistusliku olendi sisemonoloogi. Lugu jätab üsnagi kunstlikult kokkupandud ja mitte kuigi põneva mulje, samas huvitavaid ideid maaväliste eluvormide kohta siin on, nii et alla "3" sellele hindeks anda ka ei tahaks. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo tegevus toimub Balfrosti planeedil, mille kohaliku aasta pikkuseks on umbes sada Maa-aastat. Playpointi kuurortlinn Balfrostil on viiekümne aasta pikkuse talve ajaks suuresti inimtühjaks jäänud, ent mitte täielikult - suuresti  masinate poolt hooldatavasse kuurortisse on saabunud keerulise mineviku Paul, keda seovad Balfrostiga ammused sündmused, koos oma noore armsama Dorothyga...
Jääaja tõttu inimtühjaks muutunud kuurortplaneedil aset leidvate  keeruliste armusuhete teema meenutas mõnevõrra Martini "Valguse hääbumist". Zelazny lugu on küll kokkuvõttes hoopis muust ja lõpplahendusega oskas autor igatahes üllatada. Natuke tüütult mõjus kohati sihilikult diiplemisse kalduv ja segasevõitu stiiil.
Teksti loeti eesti keeles

Ulmeguru ulmesarja kauaoodatud avaraamat kujutab endast üsna erinevaid tekste segavat antoloogiat - seitse välismaa autorite tõlketeksti ja kuus eesti algupärandit ( (:)kivisildniku loo näol polnud siiski kuuldavasti tegu esmatrükiga), lisaks veel üks tekst Venemaal elavalt eestlannalt Helju Rebaselt, mis on varem vene keeles ilmunud. Lood on antoloogias paigutatud vaheldumisi (eestlane-välismaalane). Ühiseid tunnuseid on antoloogia lugudel üsna keeruline leida, üldiselt on tegu heal tasemel või vähemalt korralike tekstidega, kusjuures tõlkelood näivad algupäranditest keskmiselt paremad olevat. Eks see erinevate lugude veidi "rosoljelik" kombineerimine ole ilmselt taotluslik, et kavandatava raamatusarja eri tahkudest lugejale maiku suhu anda. Eraldi tuleks positiivselt mainida tõlkeid tšehhi ja prantsuse keelest, mida eestikeelsetes tõlkeantoloogiates üldjuhul ei kohta.
Tubli algatusega on käesoleva raamatu näol tegu igatahes ja jääb vaid loota, et Ulmeguru ulmesarja kahele esimesele raamatule osaks saav positiivne tähelepanu tegijatesse energiat ning töötahet sisendab ja sari vaid kahest raamatust koosnema ei jää. 
Teksti loeti eesti keeles

Antoloogia "Läbi valu ja vaeva" viimane, kõige vanem (aastast 1887) ja minu meelest vat parim tekst. "Xipehuze" on muuhulgas peetud esimeseks tõeliseks teaduslik-fantastiliseks tekstiks (ilmunud nt enne Wellsi "Ajamasinat"), ehkki Shelley "Frankensteini" ja Verne'i romaane arvestades tuleb seda väidet ilmselt teatud määral liialduseks lugeda. Ehkki Rosny-vanem oli autorina väidetavalt vähemalt sama novaatorlik kui Wells, on ta ulmelooming märksa vähemtuntud ja mõjub seetõttu paradoksaalsel moel ehk ka tänapäeval lugedes värskemalt - kui nt Wellsi kirjeldused ajarännu, tulnukate invasiooni vms teemadel on tänapäeva lugejatele kasvõi lugematutest viidetest muus popkultuuris tuttavad, siis mõistuslike sammastega silmitsi seisvad neoliitikumi inimesed kuskil tänapäeva Iraani territoorimile jääval mägismaal ei tekita küll mingisuguseid sekundaarseid seoseid. Ja seda huvitavam seda lugeda on. Originaalset ja oma ajas kahtlemata hullumeelselt uljast ideed mainimata.
Rosny-vanema teostest olen lisaks tema Põneviku sarjas ilmunud kiviaja-lugudele varem lugenud ka 1920. aastal eesti keeles eraldi raamatuna ilmunud ja rohkem teaduslikuks fantastikaks liigituvat "Kolesuurt koobasmaad", millest küll palju meeles pole. "Xipehuzid" näitab kujukalt, et autori loomingut tasuks veelgi rohkem eesti keelde tõlkida. 
Teksti loeti eesti keeles

//...ei pea olema eriline prohvet, et ennustada selle teksti saamist antoloogia enimnüpeldatud teoseks.//
Loo pealkiri ajab muidugi naeruturtsatuse peale, ent üldiselt näib autoritutvustuse, kust eelnev tsitaat pärineb, autoril vägagi õigus olevat. Ja seda põhjusega. Erinevalt sama autori lugudest "Kõik vihkavad arvosid" ja "(:)jalgu tulle pannes on saapad mõistlik valik" pole käesolev lugu siiski päris seosetu lalin, vaid siin olemas ka midagi süžeetaolist, ja autori keelekasutus on ka tegelikult päris hea. Seega saab lugu mult ühe punkti võrra kõrgema hinde kui eelarvustajalt. 
Teksti loeti eesti keeles