Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Indrek Hargla ·

Hathawareti teener

(lühiromaan aastast 2002)

eesti keeles: Indrek Hargla «Hathawareti teener» 2002

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
3
6
4
0
0
Keskmine hinne
3.923
Arvustused (13)

Jutt Hathawareti kloostris toimuvatest mõrvadest. Juhuslikult satub seal viibima ka provintsi uus haldur Haissak Germin-zade, kes mõningate märkide põhjal algatab kohe uurimise. jutustusse segatakse kloostri munkadest-nunnadest vaid Xardon, Ukor, Liban, Hainnah, Teimuraz ja Bladah.Omapärase "küsitluse" alusel tehakse oraakli mõrvar selgeks ja pannakse paika ka uus oraakel.Igati huvitav ja kaasahaarav lugu kus selgitatakse, et usk on kõige alus.
Teksti loeti eesti keeles

Nagu ühes varasemas arvustuses öeldud, ei kannata ma eriti krimkasid. Loodud fantasymaailm oli aga huvitav, nii et hinne tuleb kõrgem kui lühiromaanile "Mees, kes ei joonud viskit" . Minu meelest kogumiku nõrgim lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Kirjutamisstiil ja olustik olid päris head. Asi mis kõvasti närvidele käis oli see, et inimesed käitusid vahetevahel kuidagi: "kummaliselt" on vist õige sõna. Ebausutavalt oleks vist isegi täpsem. Näiteks kui Asevalitseja saatis oma kannupoisi karjuse järel luurama ja too nägi kuidas karjus hästi salaja kuskile minema hiilis, siis - imelik küll - ei tulnud kannupoisile pähegi vanameest jälitada. Seepärast ka kolm. Muidu oli jutt isegi hea aga vat need ebausutavused mis viitasid püüdlusele lugu kohmakalt pikendada või salapärastada võtavad neljaväärilisuse ära.
Teksti loeti eesti keeles

Tõi meelde kunagi Mirabilia sarjas ilmunud Robert van Guliki Hiina kriminullid, eriti muidugi "Kummitused kloostris". Erinevalt Kristjan Rätsepast ma loodud fantaasiamaailma küll millekski eriliseks ei pea.

Silma torkab et kohati on keskajalaadses maailmas elavate peategelaste mõttemaailm ootamatult progressiivne. Ju püütakse selle läbi meile kätte näidata selle ülejäänud maailma vaimset piiratust, aga tulemuseks on minu vähenenud usk niisuguse peategelase eksisteerimise võimalusse antud maailmas.

Kokkuvõtteks ütleks et tegu on tubli keskpärase tükiga, millele vastav ka hinne.

Teksti loeti eesti keeles

Hinne oleks viis kui seda lõpus kõige ja kogu tõe väljaselgitamist pluss süüdlase hukkamist vähem oleks olnud. Minupoolest oleks võinud ta tõe lihtsalt välja uurida ja ära minna. Õige mul vaja, et keegi kõik maailma asjad korda seaks. Ja lugeja uudishimu, et mis neist patustajatest nüüd saab, ei pea ka alati rahuldama. Aga saan aru, et valitud peategelase roll seda ei lubanud.
Teksti loeti eesti keeles

Sellel lühiromaanil on puudus, mis on omane paljudele viletsatele krimkadele.
Haldurgi märkis, et ta vajab mõrvari vahistamiseks väga tugevaid tõendeid, vastasel juhul võib klooster tema tegevust mitte tunnustada ja omavoliks pidada. Ta sai need tõendid: mõrtsuk tunnistas üles. Aga kui poleks tunnistanud? Kui oleks lõpuni tagasi ajanud? Siis olnuks lõpp, tema vastu polnud piisavalt tõendeid!
Ei meeldi mulle krimkad, mis lõpevad "õnnelikult" ainult seetõttu, et roimar üles tunnistab. 3+
Teksti loeti eesti keeles

Peale Uido Truija "loomingu" lugemist on iga vähegi korralikult kirjutatud jutt nagu Jumala ilmutus. Meeldis, kuigi ka mina pole eriline krimkade fänn. Tubli käsitöö, mida kõlbab lugeda iga ilmaga, lihtsalt ajaviiteks.
Teksti loeti eesti keeles

Tundus selline kriminaal-ulme segu. Eks ta vist oligi. Oli tundmatu maa, nagu ulmele kohane. Ning olid mõrvad ja uurija nagu krimkale kohane. Lugu oli hästi üles ehitatud ja meenutas tõelisi kriminaal romaane. Tulid meelde Stouti Wolfe ja Christie Poirot, kes ka lõpus kutsuvad mõrvaga rohkem või vähem seotud inimesed kokku ja räägivad neile, mis juhtus.

Ulme koha pealt ei ole see jutt eriti hea, sest pole eriti palju ulmelist. Kriminaali koha pealt ei ole ka eriti hea, sest jääb tõelistele kriminaal juttudele kõvasti alla. Selle tõttu pole see ka viie vääriline. Aga mulle meeldis.

Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Ruumet
1974
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustust:

Raamat oli kobe, kuid lõpp valmistas ka mulle pettumuse.
Suht arusaamatu on, kuidas Zurgutt suutis seda raamatut lugeda audioraamatuna: kirjanik kasutas ülemäära igasuguseid väljamõeldud kentsakaid sõnu, teooriad ja nimesid, mida oli isegi kirjapildis raske jälgida.
Lisaks häiris ka raamatu enda sisemises loogikas olnud aps: tähelaeva 4 erinevat rassi peaksid olema väljasuremise protsessis, kõige vanem rass kõige ennem. Põhjuseks "õigete" mateeriate segunemine "valede" mateeriatega, mis entroopia mõjul oleks tähelaevas pidanud aastasadade juures juhtuma. Esimeses järjekorras näiteks hapnik. 
Teksti loeti inglise keeles

Istunud kord Kunnas, Veskimees ja Berg maha ning hakanud juttu vestma. Õhtu edenedes ja õlle vähenedes läks vaidlus teravamaks ning igaüks proovis tõestada, et ta on parim militaarulme kirjutaja. Lõpuks otsustati küsimust lasta lahendada vahekohtunikul. Ouija laud oli Bergi tõttu nagunii olemas ja seetõttu kutsuti kohtunikuks Castaneda. Castanedat militaristika ei huvitanud, kuid kolmiku jutustamisoskus avaldas talle siiski muljet, ning ka mõnede kirjanike ligipääs füüsilisele maailmale ei teinud tema arust paha. Seetõttu C. tegi ettepaneku, et võiks kirjutada hoopis koos ja ta tuleb ka ise kaasautoriks. Joodud õlle mõjul hakkas Kunnasele, Bergile ja Veskimehele see idee meeldima. Kamba peale otsustati võtta pseudonüümiks "Markus Vetemaa". Ja näete nüüd, mis sellest välja tuli....
 
Raamatut lugedes tundus mulle, et Castaneda mõju käis heas mõttes tublisti kolmikust üle ja kaasautorite militaristlikust retoorikast jäi järgi vaid peategelase taust, mälestused ja mõningane ellusuhtumine. Lisaks tuli raamatusse sisse ka väga palju romantilisi keerdkäike ja oli täiesti arusaamatu, et kellelt see pärines. (Äkki on mõni kaasautor siin veel lisaks?).  Castaneda mõjul hargnes kogu raamat mitmeteks eri reaalsuses toimuvateks süzheeliinideks ja muutis lugemise tõsiseks vägitükiks, mida on ka eelmine arvustaja kurtnud.
 
Lugesin raamatu kaks korda läbi. Teisel lugemisel  suutsin kõiki teemasid enam-vähem jälgida ja (vist) ei jäänudki selles loos minu jaoks mitte ühtegi lahtist otsa :) . Üldmulje oli ülimalt positiivne. Kui see raamat oleks olnud mul Stalkeri hääletuse ajaks loetud, siis oleksin ma hääletanud selle raamatu kindlalt esikohale.  Ainuke kehv detail raamatus: kasutati liiga palju väljendit "muigama". Pikapeale hakkas see kõvasti häirima, kuid hindele mõju ei avaldanud.  Igatahes viin raamatu kohe varsti raamatukokku tagasi, maksan viivise (seda on päris mitme kuu jagu!) ja ostan poest uue.  
 
Väike spoiler: kui raamatu viimane lehekülg veidi arusaamatu tundub, siis tasub üle lugeda ka leheküljed CCCLXVIII ja CDXXXV ja mõtelda veidi ka nimede etümoloogiast ja metafooriast.
Teksti loeti eesti keeles

Sulesepp taob väsinult külmaks jahtunud rauda ja üritab sellele vinte peale väänata. Tagatipuks selgub, et alasi on valmistatud kuivatatud seenest.
 
Teksti loeti eesti keeles

Muhe lugu. Võiks kusagil ajalehes avaldada :)
Loo ainuke viga võib aga olla see, et ma ei suutnud seda teist korda üle lugeda, kuigi väga tahtsin.
 
Teksti loeti eesti keeles

Mõnus lugemine, kuid palju vigu. Eelarvustajad on enamikke vigu juba kirjeldanud, kuid lisaks veel ühe: Üks peategelastest suudab liiga kergesti kokku ajada mitu tuhat mässajat, kuigi kõigile osalejatele on selge, et eesmärgiks on kollektiivne enesetapu-missioon. 
 
Teksti loeti eesti keeles