Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Indrek Hargla ·

Hathawareti teener

(lühiromaan aastast 2002)

eesti keeles: Indrek Hargla «Hathawareti teener» 2002

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
3
6
4
0
0
Keskmine hinne
3.923
Arvustused (13)

Jutt Hathawareti kloostris toimuvatest mõrvadest. Juhuslikult satub seal viibima ka provintsi uus haldur Haissak Germin-zade, kes mõningate märkide põhjal algatab kohe uurimise. jutustusse segatakse kloostri munkadest-nunnadest vaid Xardon, Ukor, Liban, Hainnah, Teimuraz ja Bladah.Omapärase "küsitluse" alusel tehakse oraakli mõrvar selgeks ja pannakse paika ka uus oraakel.Igati huvitav ja kaasahaarav lugu kus selgitatakse, et usk on kõige alus.
Teksti loeti eesti keeles

Nagu ühes varasemas arvustuses öeldud, ei kannata ma eriti krimkasid. Loodud fantasymaailm oli aga huvitav, nii et hinne tuleb kõrgem kui lühiromaanile "Mees, kes ei joonud viskit" . Minu meelest kogumiku nõrgim lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Kirjutamisstiil ja olustik olid päris head. Asi mis kõvasti närvidele käis oli see, et inimesed käitusid vahetevahel kuidagi: "kummaliselt" on vist õige sõna. Ebausutavalt oleks vist isegi täpsem. Näiteks kui Asevalitseja saatis oma kannupoisi karjuse järel luurama ja too nägi kuidas karjus hästi salaja kuskile minema hiilis, siis - imelik küll - ei tulnud kannupoisile pähegi vanameest jälitada. Seepärast ka kolm. Muidu oli jutt isegi hea aga vat need ebausutavused mis viitasid püüdlusele lugu kohmakalt pikendada või salapärastada võtavad neljaväärilisuse ära.
Teksti loeti eesti keeles

Tõi meelde kunagi Mirabilia sarjas ilmunud Robert van Guliki Hiina kriminullid, eriti muidugi "Kummitused kloostris". Erinevalt Kristjan Rätsepast ma loodud fantaasiamaailma küll millekski eriliseks ei pea.

Silma torkab et kohati on keskajalaadses maailmas elavate peategelaste mõttemaailm ootamatult progressiivne. Ju püütakse selle läbi meile kätte näidata selle ülejäänud maailma vaimset piiratust, aga tulemuseks on minu vähenenud usk niisuguse peategelase eksisteerimise võimalusse antud maailmas.

Kokkuvõtteks ütleks et tegu on tubli keskpärase tükiga, millele vastav ka hinne.

Teksti loeti eesti keeles

Hinne oleks viis kui seda lõpus kõige ja kogu tõe väljaselgitamist pluss süüdlase hukkamist vähem oleks olnud. Minupoolest oleks võinud ta tõe lihtsalt välja uurida ja ära minna. Õige mul vaja, et keegi kõik maailma asjad korda seaks. Ja lugeja uudishimu, et mis neist patustajatest nüüd saab, ei pea ka alati rahuldama. Aga saan aru, et valitud peategelase roll seda ei lubanud.
Teksti loeti eesti keeles

Sellel lühiromaanil on puudus, mis on omane paljudele viletsatele krimkadele.
Haldurgi märkis, et ta vajab mõrvari vahistamiseks väga tugevaid tõendeid, vastasel juhul võib klooster tema tegevust mitte tunnustada ja omavoliks pidada. Ta sai need tõendid: mõrtsuk tunnistas üles. Aga kui poleks tunnistanud? Kui oleks lõpuni tagasi ajanud? Siis olnuks lõpp, tema vastu polnud piisavalt tõendeid!
Ei meeldi mulle krimkad, mis lõpevad "õnnelikult" ainult seetõttu, et roimar üles tunnistab. 3+
Teksti loeti eesti keeles

Peale Uido Truija "loomingu" lugemist on iga vähegi korralikult kirjutatud jutt nagu Jumala ilmutus. Meeldis, kuigi ka mina pole eriline krimkade fänn. Tubli käsitöö, mida kõlbab lugeda iga ilmaga, lihtsalt ajaviiteks.
Teksti loeti eesti keeles

Tundus selline kriminaal-ulme segu. Eks ta vist oligi. Oli tundmatu maa, nagu ulmele kohane. Ning olid mõrvad ja uurija nagu krimkale kohane. Lugu oli hästi üles ehitatud ja meenutas tõelisi kriminaal romaane. Tulid meelde Stouti Wolfe ja Christie Poirot, kes ka lõpus kutsuvad mõrvaga rohkem või vähem seotud inimesed kokku ja räägivad neile, mis juhtus.

Ulme koha pealt ei ole see jutt eriti hea, sest pole eriti palju ulmelist. Kriminaali koha pealt ei ole ka eriti hea, sest jääb tõelistele kriminaal juttudele kõvasti alla. Selle tõttu pole see ka viie vääriline. Aga mulle meeldis.

Teksti loeti eesti keeles
x
Maniakkide Tänav
1976
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Ma arvan, et see on seni Skarpi parim lugu. Küll lühike ja sirgjooneline, kuid siiski huvitav jälgida ja isegi etteaimamatu käänak on sees.
Lugu siis sellest, kuidas üks tehismõistus ärkab ja saab aru, mis ta on ja tahab enamat.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks veidi liiga tavapärane ja etteaimatavates raamides minev. Liiga rahvajutulik, et suuta seda ulmeloona võtta. Ma näeks siin sihtgrupina selliseid vanemaid, pensionipõlve pidavaid inimesi. Nooremat ulmerahvast see vist väga kaasa ei kisu.
Teksti loeti eesti keeles

Oli emotsiooni ja müstilisust ja salapära. Tegevus ja tegevuspaik ise meenutasid mingit friigifilmi - kõik oli veider ja millestki ei saanud aru, aga oli huvitav. Huvitav just omas oma- ja eripärasuses ja selles, et ei osanud ühtki järgmist tegevussuunda ära arvata ja kogu aeg muudkui ootasid, et kuhu see nüüd siis jõuab omadega? Mis toimub? 
Teksti loeti eesti keeles

Vaikselt lubab juba. Tehnot ja kosmost on ja see tõmbab kohe ootused üles. Aga maailm jäi häguseks ja lõpp jäi häguseks ja vahele oleks tahtnud veel midagi... eredat.
Teksti loeti eesti keeles

Nõustun eelkõnelejaga, et varem oleks võinud "asjast" rääkida ja et lõpp jäi õhku rippuma. Samas oli täitsa mõnusaid detaile vahele puistatud.
Teksti loeti eesti keeles

Hästi kirjutatud. A mind ka ei tõmmanud kuidagi käima, et mingi tüüp lihtsalt magas kogu loo maha. Oleks tahtnud, et peategelane ikka mingi eriti vahva krutski välja mõtleb. Tema krutskid jäid minu maitse jaoks veidi lahjaks.
Teksti loeti eesti keeles

Üks korporatiivne kosmose pearahakütt saab eraviisilise ülesande leida ja vabastada üks tegelane. Kappabki siis kosmosesse otsinguretkele.
 
Lugu läks minu jaoks käima kuskilt teisest poolest, siis, kui läks Mardusega rebimiseks ja märulit ka sekka viskas. Siis hakkas pinget tekkima ja tunnet, et midagi on vist kaalul. Mis nimelt ja kus nimelt, see oleks võinud veidi varem ilmneda, see lõpuseletamine on rohkem krimilugude teema, kauboivärgis võiks see pidevalt ja jooksvalt välja mullitada.
 
Kuid jutt hoidis huvi üleval, nii et isegi kui Reaktoris ilmumisele tulid reklaamipausid sisse, siis sai porisetud ja edasi otsitud. Suur miinus loos oli ebapiisavalt loodud atmosfäär. Vaid mõnest üksikust kohast sai täpsemalt aimu, et milline see koht umbes nagu võis olla. 
 
Aga muidu, päris ladus kosmosekauboilugu.
Teksti loeti eesti keeles

See seagripi värk läks nüüd küll lappama seal keskel. Kohutavalt pikk, liiga pikk, segane ja kahtlane. Muidu oli täitsa lobe lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Mõõtühikud olid vahvad, aga see lugu oleks võinud kuhugi välja ka jõuda. Praegu oli lihtsalt stseenike, kus saba oli aga sarvi ei olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Mõnele kogenumale autorile paneks kolme. Puudusi on ju palju, aga mulle meeldis Eesti aineline maailm ja laisas ja unises meeleolus lugedes selline rahulik sutsakas õhtusse oli päris meeldiv. Midagi sügavamat poleks suutnud jälgidagi. Nii, et mulle meeldis.
Teksti loeti eesti keeles

Väga vahva lugu, mulle meeldis. Ainult see, et too Marie Ottilie ei olnud ta naine, vaid tütar, tuli mulle ebameeldiva üllatusena. Selle koha peal kiskus seal sünges keldris nagu Veskimeheks ära. Seepärast ka neli tärni, mitte viis.
Teksti loeti eesti keeles

Väga ennemuistne jutt - läbikulunud, ilma ühegi värske ideeta, mul oli praegu isegi raskusi meenutada, millest see lugu rääkis, kuigi ma lugesin seda eile. Võtsin kogumiku kätte ja vaatasin järele - tõepoolest - ehe ennemuistne jutt, aint tänapäevases kirjakeeles kirja pandud. Igav.
Teksti loeti eesti keeles

Jäi nagu lahjaks. Maailm oli nagu ja intriig ja vahva külmaline ja kuri maagia. Aga kogu huvitav osa toimus kuskil kardina taga, nii et isegi varjuteatrit õieti ei näidatud. Kuningatütre eneseohverdus ja ohverdamine oleks olnud nii hingeliigutav stseen, et ma tunnen end natuke isegi nagu paljaks röövitult :S
Teksti loeti eesti keeles

Maa-alune elu oli loo parim osa, seda oleks veelgi hea meelega lugenud. Autor oli suutnud luua loo taustaks vahva maailma. Ehk oleks võinud tegelastes olla veidi enam kirge, veel ehk tilgake omavahelist psühholoogiat, lõpus üks suurem mürtsatus mitte metsa taga vaid tegelaste vahetus läheduses, nii et nad sellest osa saavad. Siis oleks saanud peale lugemist rahuloleva ohkega diivanipadjale langeda ja lugu veelgi peas keerutada. Nüüd sai piirdutud vaid tunnustava noogutusega :D
Teksti loeti eesti keeles

Tundub, et autor on püüdnud kirjutada tõsist teksti, kuid sissejuurdunud stiil lööb ikka kerget huumorihõngu kogu aeg sisse. Lõpupoole läheb asi küll üsna õõvaseks, kuid samamoodi kaob lõpupoole loost ka igasugune ulmeline element. Kirjutada autor oskab ja lugu oleks kindlasti väärt kõrgemat hinnet, kui ulmelugu poleks lõpupoole stiilist välja kukkunud, rajalt kõrvale eksinud ja mitteulmeliseks "psühholoogiliseks trilleriks" mandunud.
Teksti loeti eesti keeles