Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· György Botond-Bolics ·

Redivivius tüzet ker

(romaan aastast 1969)

eesti keeles: «Redivivus palub tuld»
Tallinn «Eesti Raamat» 1975 (Mirabilia)

Hinne
Hindajaid
0
2
11
7
0
Keskmine hinne
2.75
Arvustused (20)

Veider raamat. Lugesin seda üsna väikesena ja tekitas teine halbu unenägusid. Midagi eriti olulist sellest raamatust meelde ei jäänud, puudus tavaliselt SciFi-le omane suurejoonelisus ja ideede avarus - kuidagi kodukootud paistis see ulmekas.
Teksti loeti eesti keeles

Idee iseenesest on hea, aga teostus ja tegevuspaik tundusid kuidagi liiga pisikesed. Mingit erilist põnevust seda raamatut lugedes ei tekkinud. Aga võibolla ongi igasugused tulnukid nii uimased et neist ei anna midagi paremat kokku lobiseda. Tundus tõepoolest selline kodukootud lugu olevat. Tegelikult parasjagu selline lugu, et mõned saavad aega viita, kui midagi targemat teha pole. Ise pole veel teist korda lugeda tahtnud.
Teksti loeti eesti keeles

Osutub, et ka ungarlastel on oma ulmekirjandus! Lugu ise on... on kah. Idee polegi nii paha. Et tagada mugav - muretut äraelamist, mõtlevad marslased välja järjekordsed "superkompjuuterid" (juba jälle! ohkab kogenum ulmefänn). Muidugi hakkavad need kõike kontrollima. Kes aga üle keskmise andekas on, see priviligeeritud kasti arvatakse ja eriettevalmistuse mingil alal saab. Kui Masinal neid andmeid vaja, mis konkreetse isiku peas, siis kohe pea maha, ajud spetslahusesse, elektroodid külge ja muudkui pumpama... Kui keegi vanaks hakkab jääma, siis kah ajud konserveerivasse lahusesse ja tallele. Paraku ei pea selline tsivilisatsioon kaua vastu ja on ammu välja surnud. Üks konserveeritud aju leitakse ja tuuakse Maale. Siin algabki põhitegevus. Mis ja kuidas, lugege ise. Minu esimene "teadvuse siirdamise" lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Ei tea.. minule tundus see lugu kuidagi lame ja ebahuvitav. Ei ole seda muidugi enam yle lugenud.. ehkki ei usu, et ta möödunud aastatega paremaks oleks muutunud. Mis teadvuste siirdamisse puutub, siis A.Mireri "Rändurite Kodu" on võrreldamatult andekam.
Teksti loeti eesti keeles

Esiteks, ungarlastel on tunduvalt paremaid ulmekaid olemas, olen ka ise paari lugenud.

«Redivivus palub tuld» on tüüpiline ajaviiteulmekas. On mingi ulmeline idee (antud juhul üsna talutav), mida siis hoolega mõrvitakse kriminaalse ja üldolmelise materjaliga. Tavalugejatele läheb säherdune kompott reeglina paremini peale, kui tavaline zhanriulme. Ilmselt seetõttu ta ka eesti keeles ilmus: keegi luges läbi ja soovitas ning avaldatigi. Nõukogude Vene karvast kätt siin mängus olla ei saa, sest vene keeles seda ilmunud pole.

Üldine hinnang, et lugeda ju võib, eesti keel on selles romaanis ju üsna korralik. Sisust ei räägi. seda võib igaüks otsustada... tund-kaks ehk leiab?

Teksti loeti eesti keeles

Kõlbas lugeda küll. Ungarlastelt vist ei olegi rohkem midagi ulme zhanrisse kuuluvat lugenud. Ega ole eriti kuulnud kah. A. Mirer teosega mingi sarnasus ju on (teadvuse siirdamine), aga muidu on raamatud küllaltki erinevad ja mõeldud ka erinevale lugejaskonnale. Kui Mireri raamat oli mõeldud rohkem lastele, siis seda Redivivuse kohta küll öelda ei saa. Minu meelest oli käesolevas ka õudussugemeid sees. Ega jutt väga kehv ei olnud, ideegi oli päris hea, kuid midagi väga erilist selles ei olnud. Seetõttu ta maksimumhinnet ka ei vääri, kuigi "4" saab ilusti kätte (tegelikult suht sujuv lugemine).
Teksti loeti eesti keeles

Raamat polnudki nii eriti paha. Üsna huvitav oli ja sai huviga läbigi loetud. Kuid midagi jäi siiski jalgu, et ma sellele kõrgemat hinnet ei pannud. Väga kindlasti ma ei oska seda isegi põhjendada, kuid midagi oleks nagu võinud rohkem selle põhjatu utoopia asemel olla. Võib-olla oli see asjatu kriminaalne maik, mis ära rikkus. Nimelt oli seal lihtsameelset mõrvamist üsna palju, kuid ulmet aga liiga vähe. Kui tahetakse midagi väga head lugeda, siis ma seda raamatut ei soovita. Juhul kui muud midagi kah ei ole siis isegi võib.
Teksti loeti eesti keeles

Tegevus toimub tulevikus kommunistlikus ühiskonnas. Marsilt leitakse 800 tuhat aastat tagasi elanu konserveeritud aju ja sealt katsuvad teadlased teavet välja lugeda. Nagu õnnestuks... aga mitte ka väga.
Teatud ühisjooni on krimkaga, ent see pool on autoril nõrgemini välja kukkunud kui ulme. Marsi raali poolt juhitav ühiskond pole ka usutav raali (selle koostajate) madala intelligentsi tõttu. Oleks ju pidanud kohe aru saama, et see lõpeb ühiskonna mandumisega.
See jutt pole ei liha ega kala. On ju näha, et kõik panevad raamatule 3, miski ei vaimusta ega häiri.
Teksti loeti eesti keeles

Minu arust ikka see raamat midagi suurejoonelist ei olnud... Selliseid tüüpilisi ideid on ikka hunnikute kaupa kirja pandud ja pole see mitte millegi poolest parem kui teised. Halvem see-eest küll... Selline kaootiline kuidagi. Ja need marslased? Superkompuutrid? No kuulge! Selliseid atribuute kasutades saab palju paremaid asju kirjutada!!! Ning seda on ka tehtud. Nigel.Igav.Hall. Kõik.
Teksti loeti eesti keeles

Ühte ei julge panna, sest lugesin taiest suhteliselt varases nooruses ja üht-teist võib olla vahepäälse (mitte just väga lühikese) aja jooksul kaduma läinud.Äkki seal siiski oli midagi - lõpuni sai teine ju loetud...
Teksti loeti eesti keeles

Ei saa tema yle kahe mitte, ei kuiskit. Oleks mina soovitanud autoril ehk siis toimetajal tekstiga t6sist ja viljakat tööd teha. Näiteks kogu tekst loetavaks ja erapooletumaks kirjutada. Ja pisike analyysi osa kah ehk sinna juurde kirjutada. Kogu tekst kippus olema faktide nentimine ilma igatsorti selgituseta, et mis ja kuis. Miks ei saa madalaimat hinnet? P6hjus lihtne: peale kymmet+ aastat lugemist seisab meeles koos oma vigadega. Sellest viimsest paraku rohkem muret, sest tahaks rohkem mäletada positiivseid elamusi. Millegipärast kipuvad olema siiski käkid need, mis mällu kriipima ja ruumi risustama jäävad.
Teksti loeti eesti keeles

Sattus patakas mirabilia raamatuid kätte, mille otsustas läbi närida. Mõni on väga mõnus hamba all, teine aga tekitab segadust ja lausa vastumeelsust. "Redivivus palub tuld" kuulub siis teise kategooriasse. Taga tutvustuses oli öeldud, et kirjanik kirjutab siis miskit krimka-ulmekat, mis esialgu küll suti peletas (hübriidid on ju enamasti teadagi ohtlikud vaimsele tervisele), kuid kuna mirabilia sari on valitud vallutamiseks, siis ka julge südamega asusin kallale. Oh seda pettumust.

Krimka poole pealt on raamat täielik läbi kukkumine. Saan aru, et see pole ka peamine raamatu ˛anr, ulme on siiski, kuid kui juba krimka liin sisse tuuakse, siis võiks seda vähemalt hästi teha. Igale vähegi intelligentsemale lugejale (ja ka mitte nõnda intelligentsele) on tapja isik esimesest mõrvast saadik teada. Alguses on see teadmine küll suti ähmane ning heasüdamlik lugeja hellitab veel mingit lootust, et kirjanik jätab lihtsalt neid hinte lugeja segadusse ajamiseks ja lõpuks keerutab ühe õige maitsva supi valmis, kuid kahjuks pole botond-bolics isegi võimeline mingit põnevust siin tekitama (jah, see võib mõjuda spoilerina, kuid krimka poole ettearvatus raamatut lugedes on umbes sama suur, mis on star warsi fännil uut triloogiat esmakordselt vaadates). Nii et enamiku raamatust läbisin tundega, et mis värk on - peaks olema nagu mõrvajuhtum, kuid kahtlusaluseid on lugejale antud vaid üks. Kas ta mõtleb seda tõsiselt või teeb nalja?
Paistab siiski, et györgy polnud just eriline nalja armastaja. (Mirabilia sarjas ilmunud bo baldersoni „Minister ja surm”’as, mis on üdini krimka, tegi bo suht sarnast ettearvatavat „naljakest”, nii et lugeja oli lõpuni kindel, et ta selle „hädise” kuriteo juba ise poole pealt ära lahendas, kuid siis keeras bo’ke loole vindi juurde ning tuli välja täiesti ootamatu, kuid täiesti loogilise lahendusega)

Ulme koha pealt oleks ta isegi võinud midagi ehitada, kui ei oleks olnud tervet raamatut läbinud krimka-tunne, mis ulme alased arutelud ja tegutsemised kuhugi tahaplaanile lükkas, ning kuigi oli suht huvitav jälgida, mida see marslane-parrag ette võttis ja kiirituse värk oli isegi sutike nutikas, oli lõpplahenduse ning marslaste languse põhjuse seletus lihtsalt labane.
Krimka-maik oli aga siiski liiga kõva asjal juures nii, et mõistus lülitus kohe krimkade lugemise re˛iimi – hakkas otsima motiive, kahtlusaluseid ning seadma olustikku vajalikuks ja mittevajalikuks. Teadlaste igapäevased tegutsemised seadis ta küll kohati „huvitava” signaali alla, kuid paratamatult asetas enamikule siiski mittevajaliku sildi, nii et kui end selle igavast lõpust sai kord läbi surutud, ei andnud rahu see tühjuse ja mõttetuse tunne, mis see valitses ja sellest ning läbi kukkunud hübriidsusest ka nõnda negatiivne hinne, halvimast päästab vaid fakt, et ta pika venitamise asemel siiski suhteliselt kiiresti läbida suutsin.

Teksti loeti eesti keeles

Kolm pluss. Idee on ju iseenesest suurepärane, aga kahjuks on kirjanik suutnud sellest ideest välja pigistada üksnes 25-30%. Vist ei ole tegemist hea kirjutajaga, seda õiget hoogu lugu sisse ei saagi. Mingi distants tekib teosega, pole raamatu omaksvõtmist. Lisaks tundub, et kirjanik on ka suhteliselt piiratud fantaasiavõimega, mis ulmekirjanikul teps mitte vooruseks ei ole. Ühest küljest kantakse ammusurnud marslase mälupilte üle elavale inimesele, sealsamas käib väravate ja garaažiuste avamine lihtlabase füüsilise sikutamisega ning teaduskonverentsi kõige innovaatlisem asi on kriit ja tahvel. Natuke võiks ikka ajusid ragistada, mees!
Teksti loeti eesti keeles
x
Erkki Lindpere
05.10.1979
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Mulle meeldisid ka lühijutud veidi rohkem. Millegipärast jõudsin Sapkowski lugemiseni alles nüüd, kuigi Witcheri mängud mitu korda läbi mängitud. Hea teada, et ka teisted on kõrgelt hinnanud, mitte pole ma mängude fännina väga erapoolik.Sapkowski stiil meeldib -- kirjeldused on piisavad aga mitte liigsed ja rohkelt dialoogi.Sari läheb tegelikult veel paremaks, kuigi antud romaani järg on veidi igav.
Teksti loeti inglise keeles

Üks parimaid romaane, mida olen lugenud. Stephenson kirjutab ikka väga hästi -- kuigi sõnakasutus ja lauseehitus ei ole just päris sama hea kui näiteks Gibsonil, siis kohati esineb ikka päris korralikke pärle ja mulle meeldis üldiselt rohkem kui Gibson.
Lõpp oli aga kehv.
Teksti loeti inglise keeles

Ma ei tea kas asi on tõlkes või on see lugu tõesti nii lihtsakoeline ja lihtlausetes kirja pandud. Härjapõlvlaste kaitseala jättis igatahes kordades parema mulje Simakist. Lõpupoole läks minu jaoks natuke huvitavamaks aga päris nelja ei taha panna nende lihtlausete pärast.
Teksti loeti eesti keeles

Sattusin just vaatama intervjuud autoriga kus ta räägib, et teda on tüüdanud fantasy üksluisus ja paistab suht veendunud, et ta ise suutis teha "something different". Njah, minu arust oli siin klišeesid küll, aga mingi omapära selles raamatus on. Õnneks pole ma Rowling`ut lugenud, võib-olla seepärast nägin vähem klišeesid kui teised. Maailma päästmiseni lugu igatahes ei jõudnud, loodetavasti ei jõua ka järgmistes osades, mida kavatsen igatahes lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

See on esimene Abercrombe raamat, mida lugesin. Meeldis igal juhul rohkem kui Martin. Martini künism hakkas tegelikult juba natuke tüütama. Abercombe esimene teos on vaheldusrikkam ja humoorikam, kuigi ka jõhkram; ta ei võta ennast nii tõsiselt (ja see on hea).
Teksti loeti inglise keeles

Viit ei tõuse käsi panema põhiliselt selle pärast, et tean kui pikk see seeria on, kuigi lugemisel on alles kolmas osa. Suhteliselt väiksemastaabilistest sündmustest -- võrreldes teiste sama žanri romaanidega -- suudab Robert Jordan kuidagi ülipikalt ja detailselt kirjutada. Lugemise ajal see ei häiri ja kohati on isegi päris mõnus, küll aga tundub tagantjärele, et eriti midagi olulist nagu ei toimunudki ja Randi ja tema kaaslaste loo lõpplahendusele pole väga oluliselt lähemale liigutud.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle meeldis. Pikkusest hoolimata oli romaan päris tempokas, eriti lõpu poole, kui Caemlynis kõik jälle kokku said, ei toimunud mingit venitamist, mis oli meeldivalt üllatav.Tolkieniga mõjutused on täiesti tuntavad, aga siiski pole tegu koopiaga. Päris Tolkieni põhjalikkust ja süstemaatilisust siin ei tunne, küll on aga maailm meeldivalt keerulisem -- eriti hea ja kurja piiride suhtes.
Teksti loeti eesti keeles

Olen natuke nõus Andreiga. Venimise tunne oli küll ja vahepeal jäi raamat mitmeks päevaks seisma, kuigi esimene osa põhjustas unepuudust. Lõpp ei meeldinud. Jäi ka natuke arusaamatuks, miks just Lyra ja Will nii olulised olid ("mother of all" jne.).
Teksti loeti inglise keeles

Lugemist alustades lappasin kohe raamatut edasi, et vaadata millal siis Aslevjali saarele jõutakse. Ei rõõmustanud eriti, et alles 280. leheküljel. Ei rõõmustanud ka see, et sealt lahkumine toimus alles 300 lk. pärast. Terve selle triloogia juures häirib mind, et iga üksik raamat on keskendunud ainult ühele tähtsale sündmusele, kuigi vahepeal toimub palju väiksemaid Fitzi jaoks olulisi asju. Farseeri seeria puhul see päris nii ei olnud.Lõpp tundus kuidagi liiga läila, ja viimased leheküljed rikkusid terve triloogia ära. Teisest küljest mulle meeldis, et kunagi ei suutnud kõike ära arvata, mis ikkagi edasi juhtub. Alati segas Fitz-Changer vahele ja tegi midagi teisiti.Kokkuvõttes päris hea; kuna ma süvenesin raamatutesse ja vast ka samastusin Fitziga rohkem kui ühegi teise raamatutegelasega kunagi varem, siis ärritasid ka mõningad vead rohkem kui kunagi varem.
Teksti loeti inglise keeles

Kuskil keskel tekkis õudne tahtmine raamat pooleks rebida ja ära põletada. Eriti siis kui Fitz mõtiskles asjade üle, mis tundusid mulle kui lugejale ilmselged, aga Fitz ei jõudnud kuidagi järelduseni. Seda on ka teistes raamatutes olnud, aga siin häiris eriti. Ka oli vastik kuulda mingi sündmuse toimumisest lähiajal ja siis oodata 300 lk. selle toimumiseni, kusjuures vahepeal nagu midagi erilist ei juhtunudki.Aga muidu mulle meeldis.
Teksti loeti eesti keeles

Farseeri triloogia on selle raamatuga saanud üheks minu lemmikutest. Keskmine osa on kahjuks veel küll lugemata (kolmas jõudis enne kohale ja ei jõudnud oodata).Triloogia on minu vähese lugemuse jaoks paljuski mõttes väga erinev kõigist muudest fantasy romaanidest. Siin kirjeldatakse sama palju seda, mis peategelase peas toimub, kui seda mis temaga juhtub või mida ta teeb. See vist ongi, mis muudab ka kõik kirjeldused huvitavaks, kuigi need on vahel päris pikad.Päev tagasi lõpetasin lugemise, aga siiani hõljub see maailm veel pidevalt kuskil mu mõtetes ringi.Kahte asja heidaks ette. Esiteks draakoneid, kuigi nende käsitlus vähemalt tundus mingil määral originaalne. Teiseks läks, nagu enne juba teised on maininud, mägedesse saabumise ja Verity leidmise vahepeal natuke igavamaks. Aga hinnet see alla ei kisu -- just siis kui tundus päris käest ära minevat tuli mingi uus pööre ja läks jälle huvitavaks.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle meeldis. Strugatskeid jäljendas tõesti hästi. Kui palju selle nõukogude õhustiku loomises loogikat oli on tõesti küsimus, kuid see ei häirinud piisavalt, et hinnet alla viia. Lõpp oleks võinud parem olla.
Teksti loeti eesti keeles

Tahaksin väga 5 panna, aga esimene osa tundus mõttetult pikaks venitatud sissejuhatusena. Üldse ei meeldinud. Aga õnneks lugesin edasi ja teine ning kolmas osa olid tõesti tunduvalt paremad, viie väärilised. Kokku neli.
Teksti loeti eesti keeles

Muidu igati hea romaan, kuid mind häirisid ikkagi liiga palju need ebaloogilisused. Ei tundunud eriti usutav. Näiteks seda asja, et ahvid ja inimesed käitumise osas vahetavad kohad kuid välimuselt jäävad samaks. Ahvid endiselt oma riiete all karvased, inimesed see-eest alasti kuid ilma karvkatteta.Seega siis päris viite ei pane.
Teksti loeti eesti keeles

Ühinen eelpool Öelduga (negatiivsega). Mulle käis Kõige Rohkem Närvidele see, et mingit Lapsikut Targutamist esitatakse kui "Universumi Mõistust" ja See, Et Igal Pool Kasutatakse Suuri Algustähti. See oli lausa Vastik.Päris Ühe Vääriliseks ma Seda Raamatut siiski Ka Ei pea, nii Et Kaks.
Teksti loeti eesti keeles

Paar lugu olid nõrgapoolsed, aga Pan Grpowski tegelaskuju on väga hea ja enamik juttudest samuti. Täiesti võrreldav Agatha Christiega minu arvates.
Teksti loeti eesti keeles