Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Tiit Tarlap ·

Liivakella kael

(lühiromaan aastast 2001)

ajakirjapublikatsioon: «Lääne Elu» 2001; nr 112 (2. oktoober) – 2002; nr ? (12. jaanuar)
♦   ♦   ♦

eesti keeles: Tiit Tarlap «Viiking, kes armastas haisid» 2001

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
0
12
3
1
0
Keskmine hinne
3.688
Arvustused (16)
Silver Sära

Kui see jutustus hakkas "Lääne Elus" ilmuma, asutasin end lugema, aga... jätsin pooleli. Lugu näis igav ja veniv. Nüüd, kus tekst on ilmunud ka kogumikus ja ühe hooga läbi võetud, revideerin oma arvamust. Esialgne mulje oli ilmselt põhjustatud hakitud lugemisest: maakonnaleht ei ilmu iga päev, samuti jäi muudel põhjustel vahele terveid nädalaid, mistõttu tuli pingutada meenutamisega.

Loo keskmes on eradetektiiv, kelle klient palub uurida oma sugulaste õnnetute surmade asjaolusid ja päästa tõenäolisest fataalsest lõpust ka oma tütar, kelle elukohta ta ei tea. Surnud isikud on kõik otseliini pidi veresugulased ühe ärimehega, kes on samuti traagiliselt hukkunud. Detektiiv asub asja kallale ja põrkub ebavõrdsetele vastastele, keda on palju, kes kasutavad rohkeid materiaalseid ressursse, jne. Hoogsa actioni taustaks on mõningate teadlaste avastus, et võimalik on ajasränd nii minevikku kui tulevikku, kui inimese "mina" paigutub tema otseliinis sugulase kehasse.

"Liivakella kael" on märk fantaasiarikkast fabuleerimisoskusest, sujuvast ja ladusast tekstist ning vaimukast dialoogist. Siiski märgin ka paar puudust. Jutustus koosneb otsekui mitmest erineva kiirusega osast: esimeses pooles on sündmusi kirjeldatud üksikasjalikult ja tegevuse aeg - paar päeva - on kenasti kaetud. Peale detektiivi vangilangemist tuleb aga märkus "möödus paar nädalat", mille kohta on mainitud ainult mõned laused ja jääb mulje, et autor pole kas viitsinud või pidanud oluliseks seda perioodi avada. Ometigi on see edasise toimuva suhtes võtmetähtsusega koht. Vangist põgenemine on jälle üksikasjalik ja äge, siis tuleb taas auk ja siis epiloog. Ometigi võinuks täita ka selle augu ja arvestades kui palju jäi lahtisi otsi, pidanuks epiloog olema mitukümmend lehekülge tagapool. Kokkuvõttes jäid mulle domineerivamat muljet avaldama siiski loo positiivsed küljed.
Teksti loeti eesti keeles
Krafinna de Kraax

Ilmselt mulle lugu meeldis, aga paar nädalat pärast lugemist ei suutnud korrapealt meenutada, mis jutuga tegu, kui pealkiri öeldi. Märk sellest, et pealkiri pole kõige tabavam või lugu ise lihtsalt hea lugu. Nojah, autori teravkeelsusele on juba tähelepanu juhitud, mis seal enam.
Teksti loeti eesti keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Lugu on jah hüplik. T9esti oleks v9inud ju need "augud" ära täita. Oleks paljud asjad kohe selgemaks saanud. Nüüd aga ajasid need hüpped segadusse. Muidu igati korralikult kirjutatud. Ja pealkiri on tabav, selle "liivakella kaela" ümber kogu jutt ju tiirleski.
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

See, et Tiit Tarlapile Raymond Chandler üsna palju tähendab, pole mingi saladus. Käesolevalühiromaani õnnetuseks ongi asjaolu, et kui Chandleri koha pealt on asjad paigas (ja võib imetleda, kui hoogsa randmega asi teostatud on), siis ulmeline osa (pean silmas ennekõike teose lõppu) annab tuntavalt järele. Tõenäoliselt on kiire olnud.

Umbes sama probleem (ulmelise osa otsitus/sekundaarsus) kummitab pidevalt ka Bergi, selle vahega, et Bergil on ka kirjandustehniline osakond permanentselt kollektiivpuhkusel, nii et võrdlus on ebapädev ja võtan sõnad tagasi.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Jäi mulje, et tegu on katkenditega sündimata jäänud romaanist. Esimene osa oli J.H. Chase`i või Carter Browni stiilis krimkaimmitatsioon... Chandlerit poleks siinkohal ikka paslik meenutada. Sujuvad ja vaimukad dialoogikatked tekitasid edasise suhtes suuri ootusi. Paraku pole suudetud välja pidada ei ühtset stiili ega vormi ja ulmesisu on suht suvaline. Plussipoolele saab kanda teksti kodeeritud sõnumi, selle edasiandmise viisiks on aga valitud paras ports kollasemast kirjandusest tuntud klisheid. Nii et üle "kolme" ei anna.
Teksti loeti eesti keeles
Liisa Vesik

Peamine mahv läheb sellele, et välja selgitada, kus ja mis ja kes ja milleks. Ja kui see juba selge on, on kõik kohe justkui nii selge, et jutt lõpeb kiiremas korras ära. Ehk siis jäi midagi puudu, et lugu heaks pidada.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

Servapidi on kokku traageldatud kriminaalromaanja väikesepoolse eelarvega Hollywoodi action-film. Saadaolevaid komponente arvestades oleks tulemus võinud ka palju hullem olla, nii et hindeks tuleb neli.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Hoogne ja puha, kuid ei peab kurtma sama, midsa nii m6nedki eelarvustajad on viidanud - ulmeline osa puudulik. Mitte halb, kuid kehvasti lahti kirjutatud.
Kuna ei ole eriline krimif2nn (Doyle ja Chrisy ehk v2lja arvata), siis saab jutt hindeks n6rgapoolse "hea".
Teksti loeti eesti keeles
Oskar Nassar

Seikluslik detektiivilugu, mille lõppu on lisatud ka tilgake ulmet (ajaränd tulevikku ja saadud teadmistega sündmuste mõjutamine olevikus). Lugu mõneti võrreldav samal ajal perioodikas ilmunud Lew R. Bergi järjejuttudega. Kuid Tarlapi stiil on lihvitum ja peakangelane pole nii macho kui Bergil. Ilmselt Bergi puhul oleks Traven kandnud mantli all automaati ja paari granaati. Puudustel on eelnevad arvustajad juba peatunud.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Täitsa korralik lugemine, aga samas ka mitte midagi ülemäära erilist. Sarnaselt eelarvustajatega häiris see, et lõpp oli väga visandlik ja tuli järsku.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Tegemist on minu esimese loetud Tiit Tarlapi tekstiga. Okei, tegelikult olen ma päris kindlasti lugenud ka kunagi ammu "Nooruses" ilmunud "Tänav akna taga", sellest aga igasugused mälestused praktiliselt puuduvad.

Ausalt öeldes ma päris hästi ei saa aru, mis põhjustab mõnede vanema põlve ulmekriitikute lapselikku hõiskamist, käteplaksutamist ja ilanire suust nõrgumas üles-alla hüplemist. Vähemalt selle loo põhjal pole küll põhjust mingiteks erilisteks vaimustuseoieteks, kuigi tuleb möönda et ega suurt viga ka polnud. Või õieti, vigu oli küll, eelarvustajad on aga need kõik kenasti juba välja toonud: loo hüplikkus, tempovaheldumised, sisu ja vormi ebaühtlus jne. Algus on ehe Chandler, lõpp mandub mingiks suvaliseks kirjandiks ära.

Lugu mind ei kõnetanud igatahes. Selline seiklusliku süžeega kirjanduslik hamburger, kiirelt loetud, kiirelt unustatav. Aga vähemalt andis veidike aimu, kes too teine actionulme autor Bergi kõrval on.
Teksti loeti eesti keeles
x
Oskar Nassar
28.05.1987
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Oskar Nassar

Eesti ESIMENE etnohorror romaan läbi loetud ("Rehepappi" ei saa ju ikka horroriks pidada)ja sellist magnetismi suudab ainult Hargla pakkuda. Hommikul kätte võetud raamatut ei suutnud enne käest panna kui kell pool kolm öösel ja viimane lehekülg loetud.PS: Pole sarja vaadanud ja arvan, et see aitas lugemiselamusele tugevalt kaasa.
Teksti loeti eesti keeles
Oskar Nassar

Võtsin selle raamatu ette kuna see oli selle aasat Stalkeri eesti romaanide nimekirjas, eelnevad teadmised autori ja romaani kohta puudusid täiesti. Arvustusi peale ülevalkirjutatu ja ühe blogi postituse ka internetist ei leidnud. Juba esimesest leheküljest haaras romaan mind endasse täielikult. Tõesti hea stiili ja kasvava pingega kirjutatud romaan. Pani mõtlema nii mõnegi küsimuse üle ja sobiks suurpäraselt arutamiseks mõnes ülikooli kirjandust ja elu vahekorda puudutavas loengus. Erilise kiituse saab Helsingi kujutamine. Ise korduvalt Helsingit külastatuna tundsin tõesti, et kõnnin koos romaani tegelastega mööda suvise rohelusse mattuva kesklinna tänavaid. Kahju, et paljud sellised romaanid jäävad eesti avalikusel ja kriitikutel kahe silma vahele ja ei ületa uudiskünnist ja sellest tulenevalt ei jõua paljude potentsiaalsete lugejateni (eks see oluneb ka kirjastuse poolsest viitsimisest/viitsimatusest teost promoda meedias). Kui kokkuvõttes, kui tõesti on tegemist Kristjan Looritsa debüütromaan siis suur kummardus autorile ja jään edaspidisi trükisi ootama.
Teksti loeti eesti keeles
Oskar Nassar

simene gootiromaan mis kätte sattunud. Huvitavad uued teemad eesti ulmekirjanduses , kuid teos kokkuvõtvalt tekitas kahetisi tundeid. Leila Tael-Mikešini romaan koosneb kahest osast, mille esimene pool oli ikkagi tunduvalt tugevam kui teine (mis tõigi pandud hinde alla 3-le). Esimesel poolel oli eesmärgi pärasem faabula ja tegelaste eesmärgid/motiivid selgemini esile toodud. Teine pool vajus kuidagi ära ja jäi pingutatuks ning tekkis liigne kordumise moment. Kiidaks eriti esimeses osas loodud suhtevõrgustikku ja head iroonilist huumorit, millega tegelased üksteist torkisid. Kokkuvõtvatlt jäi midagi ikkagi puudu. Mingi süzeelik pööre, mis oleks viinud näiteks tegelaskonna kuhugi teise keskkonda või toonud sisse uusi tkaraktereid (mitte samu tegelasi uuestisõndinud kehades).
Teksti loeti eesti keeles
Oskar Nassar

Olles lugenud paar esimest peatükki Kent Raju romaanist, tekib koheselt küsimus: mis vanusegrupile on romaan suunatud? Kas on tegemist noorteromaaniga või ikkagi täiskasvanuile suunatud teosega? Mina liigitaksin selle ikkagi noorteromaani alla (vanusele 10-16) ja hindaks seda ka vastavast vaatepunktist. Lugu on lihtne, mõistatusliku Maa otsimine Universumi sügavustest, pikitud kohati täitsa meeldiva ja puhta (noortele lugejaskonnale suunatud) huumoriga. Lugedes tekib kergesti paralleel kultussarjaga "Futurama" (Merf - Fry, Piilips - Bender, Aurora - Leela, Adam - Professor, Zergio - Zoidberg, Pegasuse pardaarvuti - Planet Expressi süstiku autopiloot, kosmomaffia - robomaffia) ning ka kummalisel kombel Priit Pärna animtsiooniga "Porgandite öö" (Riici valitsushoone - hotell PGI). Kosmoserändudega seotud noortekirjandust meil eestis muidgi ei tea kui palju ei ilmu, ehk on erledaimaks näiteks selles vallas Henno Käo "Oliüks", mis on isegi teatavas mõttes kultusteos. Kuid "Oliühele" sarnast helget ja kaasahaaravat maailma "Tuntud Universum: kadunud Maad" lugedesi ei teki. Tõesti oleks vaja olnud toimetaja tugevamat kärpivat kätt, mis oleks romaani küll lühendanud kuid samas tummisemaks muutnud. Sama kehtib ka keele kasutuse osas, kohati tundus et osad naljad oli mõeldud lugemiseks inglise keeles või need oleks lihtsalt inglise keeles palju paremini töötanud.Kuid lõpetuseks võib öelda, et kui peaks ilmuma teine osa AS Otsigumootori sõpruskonna tegemistest Tuntud Universumis, siis võtaks selle lugemiseks küll ette. Hindeks jääb hetkel 3, sest usun et autor on võimeline palju tugevamat teost kirjutama ning siis on järgmine kord ka kuhugi tõusta.
Teksti loeti eesti keeles
Oskar Nassar

Maniakkide Tänava viimase romaani lugemine läks lennates. Kindlasti on tegemist autori seni parima ja läbimõelduma teosega, mis võttab tegelikult kokku ühe mõttelise osa Maniakkide Tänava eelnevast loomingust. Eriti kiidan teravaid ja hästi sihitud torkeid praegu Eestis olevate väärnähtuste suunas (erakonnad, Riigikogu, poliitbroilerid). Tundub, et isegi tuumakatastroof ei muuda olematuks ühiskonnas olevaid kasvajaid.
Teksti loeti eesti keeles
Oskar Nassar

Võtsin raamatu ette kuna leidsin selle Stalkeri järgmise aasta nimekirjast. Pole ammu ühtegi klassikalist fantasy`t lugenudki ning eriti eesti autori oma. Eelnev arvustaja on juba üldiselt kõik olulise välja toonud, mis raamatut puudutab ja temaga tuleb suures joones nõustuda. Tahan esile tõsta seda, et tegemist autori debüütromaaniga ja seetõttu ka hinne 5. Oleks meil tihedamini nii mahukaid ja läbikomponeeritud esikteoseid. PS: Ainus asi, mis mind kohati häiris oli toidukordade ja söömise väga detailne ning tihti ette tulev kirjeldused. Lugedes läks lihtsalt kõht alatasa tühjaks.
Teksti loeti eesti keeles
Oskar Nassar

Kassarit ja seal leiduvaid kivisid, mis seonduvad tulnukate ja muu müstilisega, on ennegi eesti lastekirjanduses kujutatud. Nimelt Henno Käo jutustuses "Suure kivi lood", mis sisaldas palju rohkem ulmelisi elemente, kui Reinausi romaan. Võrreldes esimese osaga on ulmelisi elemente vähemaks jäänud. Kui raamatus "Mõistatus lossivaremetes" liikusid ringi kummitused, siis nüüd on ainsad ebaharilikud momendid hüpnoos ja ravivõimed. "Kivid, tulnukad ja sekt" on sellegipoolest kaasakiskuvam ja seiklusrikkam lugemine, kui esimene raamat ning kindalsti väga mõnus suvelugemine noortele. PS: Ka minus tekitab tegelaste vanus kummastust, kohati nagu oleks gümnaasiumi vanustega tegemist, siis aga jälle pigem kujutatud 13-14 aastased hingeelu.
Teksti loeti eesti keeles
Oskar Nassar

Eelmine arvustaja on kõik olulisema juba välja toonud, nii et polegi suurt lisada. Aga eks "Okultismiklubi" hinnates tuleb kõige pealt arvestada ikka seda kellele see on kirjutatud. Lugejaskonnaks on põhikoolis käivad noorukid (12-16 aastased) ning seda arvestades on tegemist igati korraliku noorsoo seiklusjutuga. Raamatus on olemas kõik see, mis kutsub tänapäeva noort lugema - müstikaelement, noortesuhted ning seiklused. Ning kuna tegemist noortega nö. naabervallast, leiab kindlasti iga koolinoor loost tegelase kellega ise samastuda. Kindlasti võiks selline teos kuuluda ka koolis loetavate raamatute valikusse (Vana-Kuustes kindlasti ka kuulub). Raamatu populaarsusest annab ka tunnistust see, et just ilmus ka järg.
Teksti loeti eesti keeles
Oskar Nassar

Raamat sattus lihtsalt kätte raamatukogus riiulite vahel tiireldes. Ikka kõvasti on vett merre voolanud ja eesti ulmekirjandus edasi läinud sellest ajast, kui Seppo "Hüatsinsõrmus" ilmus. Praegu lugedes tundus ikka äärmiselt amatöörlik kogumik olevat (võrreldes näiteks Matt Barkeri tekstidega). Kõigis novellides ammu tuntud ja ära leierdatud faabulad (sõnajalaõis, loss veekogu põhjas, filosoofide kivi), millele polnud midagi uut juurde lisatud. Lugedes ei jäänud muljet, et tegemist on õudusnovellidega (nagu tutvustus raamatu kaanel seisab), vaid muinasjuttudega algkooli õpilastele (Kreutzwaldi või Eiseni töötlused). Palju oli ka ebaloogilisusi ja lihtsalt kergema tee minemist tekstides. Aga mis kõige "hirmsam", lugedes ei olnud kordagi hirmus, isegi mitte kõhe ja sel juhul on õudusjutt kindlasti läbi kukkunud. Hinde 3 panin puhtalt seetõttu, et kirjanik oli neid lugusid kirjutades 17-21 aastane ja seetõttu vähe leebem hindamisel.
Teksti loeti eesti keeles
Oskar Nassar

Seikluslik detektiivilugu, mille lõppu on lisatud ka tilgake ulmet (ajaränd tulevikku ja saadud teadmistega sündmuste mõjutamine olevikus). Lugu mõneti võrreldav samal ajal perioodikas ilmunud Lew R. Bergi järjejuttudega. Kuid Tarlapi stiil on lihvitum ja peakangelane pole nii macho kui Bergil. Ilmselt Bergi puhul oleks Traven kandnud mantli all automaati ja paari granaati. Puudustel on eelnevad arvustajad juba peatunud.
Teksti loeti eesti keeles
Oskar Nassar

Lugu sellest kuidas ühe inimese uskumatuna näiv sugereerimisjõud suudab hävitada kogu inimkonna. Kirjutamisstiilile ei saa midagi ette heita, sulg jookseb hästi. Kuid samas oli osasid nüansse a loogikavigu, mida eelnevad arvustaad samuti välja tõid - kas ikka hakkad esimesena ennast sööma? Üritaks ikka enne midagi kinni püüda merest.
Teksti loeti eesti keeles